Söö üks konn! Teine osa.

Kuigi virisemise suhtes võtsin ennist vastu Otsuse, oli mul täna hommikupoole siiski täielik motivatsioonikriis. Lõpuks jõudsin küsimuseni, mis on see kõikidest kõige vastikum asi, mida ma peaksin täna tegema?

Õige vastus oli kaltsuvaibapiltide FB lehele ülespanek.

Meeldivuse järgi jaguneb vaibatöö niimoodi:

• kudumine - meeldib väga.
• kaltsulõikamine - täiesti okei.
• kanga ülesajamine, niide ja sukka panemine - pole viga, saab ruttu valmis.
• kanga käärimine - tüütu, aga saab ka ruttu valmis.
• laadal müümine - talutav, pealegi on see reaalse, numbriliselt mõõdetava tasu saamise koht.
• vaipade viimistlemine - jubedus, väga tüütu!
• pildistamine ja piltide ülespanemine - elus õudus!

Noh, esiteks on pildistamiseks vaja õiget valgust. Päike ei kõlba, elekter ei kõlba üldse, moonutab jubedalt. Minu vaipade tähtsaim osa on värvid. Kaltsuvaiba värv on erinevates valgustes erinev! Sel nädalal tehtud pööningukudu käigus olen avastanud, et üleni puidust ruumis on valgus kollane, moonutab värve! Tegelikult on praegu väga hea valgus, lähen kohevarsti üles kerasid sorteerima - et milline on päris valge, milline roosakas, milline sinakas, milline kollakas… Pilvise, aga valge ilmaga on umbes ainuke võimalus aru saada. 

Teiseks vihkanvihkanvihkan ma pildistamist. Pildistatakse huvitavaid arhitektuurilisi objekte, loodust, loomi ja lapsi. Detailid ei ole olulised, pilt on iseendale mälutoeks ja teiste piinamiseks, kui on tegu puhkusepildiga. Täpsus, fookus ja nii edasi on elukutseliste ja osavate mänguasjad, mina ei ole sellega nõus ennast vaevama. Tõsiseltvõetavamat (=kobakat) kaamerat meil majas ei ole ega tule. Seega ei ole ka mitte ühtegi asja, mis tunnistaks toas pildistatud kaltsuvaiba puhul rohelise värvi olemasolu, ärge küsige, mis loogika selles on. Hea värvitajuga sõber Ritsik küsis ükspäev ühe mul Instagramis oleva vaibapildi kohta, et see kollase ja sinisega… Puhta roheline oli ju! Instagrami pildid, muide, ei ole reklaam ega midagi, niisama nalja pärast. Nojah, ja kuna värvid on tähtsad, aga aparaat keeldub õigeid värve jäädvustamast (ühe türkiissinise vaiba kohta ütles mu telefon, mis Mehe sõnul olevat siitmaja parim pildikast, et see on ühemõtteliselt juulitaevas - kui see ei ole kliendile valetamine, siis ma ka ei tea, muidugi ma seda pilti üles ei pannud), siis kõlbabki ülespanekuks ainult väike osa vaipadest. Ja pildistamine tähendab ka vaiba siledakssilumist, narmaste sirgekstõmbamist ja nii edasi. Kükki-püsti-kummargile. Teate, kuidas mul selg eelmise nädala vaibapildistamisest saadik valutanud on? Loodan, et te ei saa seda kunagi teada. Ei, lastest ei ole selle töö juures abi, olen proovinud. 

Kolmandaks tahab vaibakunde vaipa mudida, laialitõmmatult vaadata ja iga nurga alt uurida. Kas on õige paksusega, et uks üle käiks? Kas mahub ära pliidi ja prügikasti vahele? Äkki on seal edasipoole midagi paremat? Ja need mumpsud siin sees, kas teil ei olegi vaibatrikotaažist (mille eksistents on järjekordne raiskamispeo näide, vabandage)? Ma ei kannata ise e-poodidest tellimist, mille poolest minu kliendid peaksid halvemad olema? No ja nii see ongi, et vaibablogi ja vaiba-FB ja niisama-naljapärast-Instagrami loomisest saadik on neti teel vaipu ostnud/tellinud vähem kui viis päris võõrast inimest. 

Ma neelasin selle konna alla. Pildid on olemas. Kas neist kunagi kasu kah on, seda näeb hiljem. Igatahes on tänase päeva planeeritult vastikuim töö tehtud.

Teile vaatamiseks üks türkiissinine, mis mingi ime läbi peaaegu õiges toonis pildile jäi:

Ja üks täiesti normaalne pilt, milletaoliseid me hea meelega mälutoena kasutame. 

Austrias, Freistadtis, Festival Fantastika ajal vaatasime köietantsijat - kas polnud lastel mitte kenad ühtemoodi särgid?

Genuas oleks mind muidugi parimal juhul linnast välja aetud - mis mõttes ei taha kangakuduja tervet päeva laulda, vilistada, oma tööst kõrgtasemel, kunstipäraseid fotosid teha ja sotsiaalmeedias ennast reklaamida? Õnneks ma ei tüki muinasjuttu...