Sunday, May 31, 2020

Lisaks kirssidele õitsevad meil nüüd ka õunapuud

Lõpuks ometi, eks ole. Ükspäev aias ringi vaadates tundsin vist elus esimest korda teadlikult õunapuuõite lõhna. Palju meeldivam ja diskreetsem kui õunalõhn ise. Peamiselt õite pärast me neid puid peamegi.

On toimunud suuremat sorti aiatöid. Meil on nüüd kirjakasti kõrval lillekast… või noh, täpsemalt lille-puutüvi. Ja läätspuuheki soeng on endiselt imeilus ja õie-lehepuhmad tulevad palju paremini välja kui kunagi varem. Tarbepeenardel on elumärke porganditest ja hernestest, mõni peedileht ka. Oapeenar on olemas, aga ootab alles kompostimullaga täitmist ja oakülvamist. Täna pidasin edukalt tomatitaimejahti. Vanaema sai oma igatsetud 18 taime, jäi veel nii mulle kui Lillebrorile - sest minu oma tomatid ütlesid sel aastal, et kasva ise, kui tahad, nemad kasvamises ei osale. Paarikümnele suuremale muidugi annan võimaluse, aga vaevalt et sealt midagi mõistlikku enam tuleb. Ainult et Mees keelas tomati-istutamise ilma tõttu ära - kui praeguse tuulega kasvuhoone uks lahti teha ja lahti jätta, peab mõni raskekaalulisem isik kasvuhoone küljes rippuma, muidu teeb hoone vuhvaku! ja peatub parimal juhul teisel pool kraavi saeveski varemetes, aga tõenäolisemalt kohalikus loomaaias (ei ole just jalutamiskaugusel) või poolel teel Kuurortlinna. Ankrutest ei pidavat kasu olema, kui asi tuule alla võtab. No vast õhtupoole või homme, kui tuul vaibub.

Distantsõpe sai läbi… ei ütle, et elagu distantsõpe. Liiga vaevaline oli see asi ja tipnes tegelikult sellega, et Lillebror tegi reede õhtul kell pool kaksteist prantsuse keele testi. Nimelt oli hommikupoole elekter ära, aga siis oli aeg Mehe graafiku järgi Linna minna, sest huviringid… ja nii nad alles öö hakul koju jõudsidki. Tunnistused tunduvad tulevat mõistlikud. (Kahjuks) me lastelt midagi vähemat ei ootagi.

Kudusin maha ühe kanga ja ajasin poegade asjatundliku abiga üles teise. Kudukamber on hea koht. Kokkuõmblemist ootab Ingrid Rüütli kirjaga sall, aga mõni päev on kärss kärnas, mõni teine päev maa külmand… või käed karedad, sest aiatööd.

Lillebror jäi ette Linna Kõige - piiiiks - Juuksurile. Legolasele lõigati samas asutuses pähe ilus soeng. Päev hiljem sai hoopis teises kohas sama ilusa soengu ka Mees, kes mõjus hoobilt kümme aastat nooremana. Seepeale noris Jõugu Juht, kas kolm järjestikust juukselõikust teeksid issi kolmkümmend aastat nooremaks… mina hakkasin karjuma, et see nüüd küll ei sobi, kolmkümmend aastat noorem Mees oleks vägagi alaealine. Mina selleks juuksurisse ei lähe, et nooremaks saada, olen oma hallide karvadega leppinud. Lisab pealegi väärikust.

Mees sai töölt kirja, et on määratud projektijuhiks. Nunuh. Õnneks on see projekt talle tuttavatel teemadel.

Mina tellisin lõpuks ära uued prillid. Väga tore oli, kuigi prillihinnad on viimase kolmeteistkümne (vist) aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Ei pidanud kandma maski ega lesti ega midagi, ainult silmahindamise-aparaat haises hirmsasti desinfektsioonivahendi järele.

Pajalapit pole õige ammu enam näha olnud. Võimalik, et ta on leidnud teise elamise, mida terroriseerida. Millie-Miu aga on otsustanud, et päev läbi lahtiseisev uks on see, mida vaja, ja avaldab häälekalt seisukohti, kui uks näiteks tuule või muidu jaheduse tõttu Millie meelest valel ajal kinni on. Veel on Millie otsustanud, et nooremate taimedega lillepuutüvikast trepi kõrval on tema uus liivakast… ei sobi meile, lisasime taimedele palju kive, äkki see peletab.

Valmistasin ämmalt päritud Selveri retsepti järgi rabarberimuffineid. Rabarber ja kaneel ei sobi omavahel kokku… tegelikult ei meeldi mulle kaneel enam üldse mujal kui kaneelisaiakestes. Eriti kui kaneel kardemoniga asendada. Igatahes maitsesid need muffinid täpselt nii, nagu nõukogudeaegne rabarberikook, see kohvikust. Mis rabarberiküpsetist ma täna teen, pole veel otsustanud, aga kavatsen anda võimaluse sealtsamast Selveri kaustast pärinevale rabarberi-aprikoosi-porgandimoosile. Elu on alati parem, kui on põhjust keeta moosi.

"Nagu oleks juba ammu suvevaheaeg, koolis ei pea nii ammu käima… aga ikkagi on laupäeva hommikul kindlasti teistsugune tunne," arvas Lillebror vist neljapäeva õhtul. Küsisin praegu järele, vist ikkagi ei olnud. "Arvan, et juhtuks siis, kui kool on varem kestnud." Umbes nii jah.

Wednesday, May 27, 2020

Kuhu ja kuidas?

Et sellel suvel mitmed suurkontserdid ja -festivalid, mis kõrvaltvaataja pilgule on lihtsalt vabandus ohjeldamatule joomisele ja valimatule paaritumisele, ära jäetakse, on muidugi õnn ja rõõm. Meie pere jaoks pole suvepuhkus iial tähendanud massiüritustel käimist.

Aga kodust Kuhugi Mujale pääsemine on paratamatult vajalik. Mäletan, kuidas ma 2017. aasta suvel käisin üksi metsas, nutsin ja palvetasin, sest kodusolemise-kurnatus oli nii suur. Jumal lubas, et augusti keskel annab ta mulle paar päeva hingamist. Nii saigi, pitsikudu Pärnu rannas, pettumine Augustiunetuses (küllap ilma tõttu, äikese-eelsel hetkel polnud linna vahel mitte midagi hingata), Haapsalu pitsipäev ja imetoredate inimeste juures külaskäimine sisustasid need paar päeva ära ja oli puhkust küllalt.

Sel aastal pidime me perekondlikult minema Põhja-Itaaliasse. Nojah. Täna rändasin Geoguessriga ringi nagu viimasel ajal peaaegu iga päev, sattusin huvipakkuvasse Itaalia linna. Verona, arvasin. Oligi Verona. Mnjah, mulle näidati siis seda, mida ma pidanuks poolteise kuu pärast päriselus nägema. Pildi peal oli küll hirmus palju rahvast, aga küllap olnuks seal ka normaalsel aastal mõni turistivaesem tagahoov või midagi…

Igatahes on puhkusele vaja minna. Kui kauaks ja kuidas, on iseküsimus. Saksa Legoland avab uksed kuu lõpust ja pakub tegelikult päris soodsalt ka kämpingumajutust… Lapsed räägivad Legolandist siiamaani kui tõelisest, ihaldusväärsest imedemaast, isegi Jõugu Juht, kes peaks iseenesest olema sellest paigast juba välja kasvanud - aga temaealiste jaoks on Ninjago lendamiskarussell ja Feuerdrache ameerika mäed ja. Iseasi, mis Poola oma piiridest läbisõidu kohta otsustab. Ja kas sakslased võtavad juuliks-augustiks vabaõhu-lõbustuskohtades maskikohustuse maha või mitte. Ja kas tuleb see paljuennustatud teine koroonalaine, mis meid taas koju käsutab, või mitte. Ja üldse, eks ole.

Eesti piires vast ikka liikuda tohib. Või Baltikumi piires. Või heal juhul Saksamaale, kaugemale ja keerulisemate keeltega paikadesse Mees sel aastal igaks juhuks minna ei taha. Nojah, kui juba Legoland, siis sealt on Prantsusmaa Elsass-Lotringi piirkond ja imelised lilledesse uppuvad linnakesed kiviga visata… Juhul kui piirid lahti on ja igale poole tohib. Pooleks päevaks. Õue.

Aga mis siis, kui ei tohi või ei ole mõistlik või lähevad need suurepärased tuulekastid Majale kallimaks, kui me praegu arvame?

Puhkus Peab Olema. Ajaline pikkus pole nii piiratud, kõik kolmest päevast kahe nädalani on okei.

Nõutav on ilus ilm, aga kuna me liigume autoga ja sel suvel väga palju laagreid ja muid sedasorti üritusi ei tule, saab ilma-asja sättida. Palavuse vastu on Monsieur Picassol konditsioneer, mille me oleme juba ära proovinud, töötab.

Ma tahan hotelli. Üks kuni mitu ööd on vaja ööbida hotellis nii, et me ei pea mingite uute inimestega sõbrunema  või kellegi perekondliku ajakava järgi elama - tähendab, ilma sohvasurfamiseta. Muidu võiks-peaks-tahaks toredate inimestega kokku saada küll ja kellegi saunalakas ööbida võiks ka, aitäh - aga ilus-puhas-hommikusöögiga hotell peab kindlasti puhkuse sees olema. Pärast hotellist lahkumist võin ma rahulikult järgmised ööd ka telgis magada.

Üks kuni mitu päeva tuleks veeta kodustest oludest erinevas looduses. Sobib mererand. Sobib künklik maastik. Sobivad liivaluited, nõmmed, mäed, saared. Mis iganes, ainult palun natuke aega ilma ilusa kõrge männimetsata peaaegu täiesti lamedal maapinnal. Mitte-päheõpitud vaadet kaugusesse tahaks palun ka.

Lastele oleks vaja mingit lõbustus- või veeparki ja mingit keskaegset kindlust. Mina tahan ilusat jalutamiskohta, paluks üks keskaegse olemisega vanalinn ja mõni mõisapark.

Kuigi piknikku pidada on tore, tahan käia söömas pagariäris, paremat sorti pitsarestoranis ja jäätisekohvikus.

Ja kogu kupatuse põhiosa võiks toimuda kusagil, kus me ei ole juba mitu korda käinud - kui me just Gummersbachi ei saa, aga sinna me läheme inimeste, mitte põnevate paikade pärast.

Millegipärast ma kahtlustan, et te nüüd pakute mulle kõik Eesti saari ja Lätit. :D Pole üldse välistatud, et me kuhugi sinna sel aastal satumegi. Rakvere linnus on lastele liiga tuttav koht ja Viljandi oma ülinunnu vanalinnaga asub liiga lähedal, et sinna ööbimajäämine mõistlik oleks.

Järgneb hala.
Kui raske on elada ilma võimaluseta plaane teha, kui ma olen ometi viimased umbes viisteist aastat pühendunud sellele, et saada süsteemsemaks ja põhjalikumalt planeerivamaks inimeseks!

Aga kangas tuleb ikkagi käärida. Parafraseerides minu viimase aja lemmikinimest proua Ramotswet - inimene võib unistada ja planeerida, aga lõpuks peab ta ikkagi asuma selle töö kallale, mis on tarvis teha täna ja praegu. See on see, mis toob tagasi maa peale. See annab päevale sisu ja eesmärgi. Kangas.

Tuesday, May 26, 2020

Koroonasoeng ja hüsteeriline mamma

Lillebror ja Legolas käisid täna juuksuris. Legolas pügati niimoodi nudiks, nagu talle hästi sobib ja meeldib. Põhimõtteliselt samasugune, nagu ennegi, ainult mõned sentimeetrid lühem.

Aga Lillebror… Kõigepealt kuulsin Mehelt, kes oli lastega linna peal kokku juhtunud, et olukord on hirmus. Siis kuulsin Vanaemalt, et Lillebror oli peeglisse vaadanud ja jupp aega haledasti nutnud. Siis läksime neile trenni järele ja... tuli jah sealt eemalt üks kiilakas sinise särgiga poiss. Eelnevalt olid Lillebroril tema tavalised pikad lokid.

Uurisin, kus pügamas käidi. Raekoja platsis, vastasid kõik nagu üks mees. Näitasin salongi kodulehelt pilti - jaa, kindlasti oli see koht. Helistasin. Olin Väga Kuri, sest sellises olukorras ei ole muud lappida kui et juuksur palun edaspidi kõiki lapsi põhjalikult ristküsitleks, mida vaja teha. Daam telefoni otsas oli ehmunud ja ülimalt armas, vabandas ette ja taha, aga kurtis, et tema küll kirjelduse järgi aru ei saa, kes juuksur Lillebrorile viiekümnendate koomiksipioneeri harjase pähe lõikas…

Mõni hetk peale kõne lõppu märkis Legolas, et siis, kui me enne kooli seal käisime…

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tuvastasin uuesti, veel põhjalikumalt. Kas oli Raekoja platsis - jaa muidugi! Kuhupoole uks oli? Jõe poole…

Ühesõnaga, ma pragasin täiesti süütu juuksuri kallal.

Esimene kõne oli täiesti süütule juuksurile uuesti helistada ja väga vabandada. Mees vast viib sinna nüüd mõnel päeval kommikarbi ka, sest see on küll selgelt meie viga, kui me ei oska ise oma lastelt õiget infot kätte saada (jah, lapsed teavad, et Raekoja platsis on teine juuksur olemas).

Siis otsisin teise juuksuriäri telefoni ja olin uuesti Kuri. Kaks korda järjest pragada on tüütu! Ka see juhataja oli ülimalt armas, vabandas ette ja taha ja ütles, et ta vist isegi teab, kes Lillebrori kiilaks ajas. Kui laps ütleb, et natuke lühemaks, siis see tähendabki natuke, mitte kiilaks!

Lillebror enam ei nuta ja küll need lokid talle tagasi kasvavad… aga niipea, kui me mingigi ennustatava logistika saame - sügisel ehk? - otsime poistele ja meestele ühe kindla, eelnevalt kokkulepitavate aegadega juuksuri. Näiteks Jõugu Juhi Toreda Klassivenna ema.

Urr.

Monday, May 25, 2020

58 aastat

Täna rääkisin värske lesega. Proua Carmen oli rahulik, aga muidugi nukker, nagu oligi oodata. Küsisin, kui kaua nad jõudsid koos olla. Teadsin küll et tegu oli elukestva abieluga ja puha, aga… 58 aastat paar, 54 aastat abielus. "Oh, ma olin ju siis nii noor…" Ma nende täpseid vanuseid ei tea ilmaski, aga ilmselt oli Carmen veel koolitüdruk, kui nad kurameerima hakkasid. Walter oli 5-6 aastat vanem, vist.

Kujutage ette.

Või tehke järele - 58 aastat sama inimesega koos olla, see on peaaegu terve elu! Ja milline õnnistus leida väga noorena enda kõrvale keegi, kellega koos käia kõrge vanuseni. "Abikaasa on sinu elu tunnistaja," ütles keegi meie kogudusest, võimalik, et pastor. Eks nii ongi.


Sunday, May 24, 2020

See nädal, kui kirsid õitsema hakkasid

Ootamatult saabus meile maikuu. Neljapäeval käisin veel talvemantliga tööl, reede oli märkimisväärselt mõnusam ja laupäeval jooksid lapsed juba paljajalu õues ringi.

Ühtlasi saabus neljapäeva pärastlõunaks ootamatult tunne, nagu elu olekski taas normaalne. Kujutage ette, nii mina kui Mees käisime tööl, päriselt tööl tööd tegemas nii, et majas oli veel teisi inimesi ka. Tõsi, mitmekümnest koolimajas sel päeval viibinud lapsest nägin mina umbes nelja ja neidki peamiselt eemalt… aga ikkagi. Esimene asi, mis ma oma kabinetis tegin, oli kella õigekspanemine - korontiini saabudes oli ju veel talveaeg. Tavaliselt palun ma kellakeeramise-abi mõnelt pikemat kasvu noormehelt, kes parajasti juhtub mööda minema, aga seekord polnud ühtegi selletaolist kusagilt võtta. Saan ise hakkama küll, kui ma tooli otsa ronin, kell on nimelt mugavaks maa pealt sättimiseks minu jaoks viis sentimeetrit liiga kõrgel. Samas on kellakeeramise-abitus suurepärane võimalus anda suurtele poistele märku, et ma tean nende olemasolust, ja möödaminnes küsida, kuidas siis elu on ka. Aastate jooksul on nii mõnigi sell imestanud, kust tädi psihholoog tema nime teab… muidugi tean, isegi kui nad minu kabineti vahet ei seeri, on nad ikkagi kõik minu lapsed ka.

Tegelikult läheb meil nii kaugtöö kui distantsõpe veel nädal aega edasi. Viimasega on sel nädalal olnud keeruline, on pälvitud mõned MA-d ja saadud õpetajate poolt pahandada… Osalt põhjendatult, sest esineb looderdamist, osalt põhjendatult, sest perelogistikat sättides oleme valinud, et kui laps saab minna trenni päris inimestega kokku saama, siis läheb laps trenni ja sõidab vanemate asjajamise-aegade järgi Linna, koolitööd tehakse ette või järgi, kui ette ära teha ei saa.

Veel said päris inimestega kokku mõlemad suuremad poisid prantsuse keele kontaktõppes ja Lillebror oma loodusringis. Legolas on veetnud suure osa nädalast koos Nimekaimuga, Jõugu Juht jällegi on palju "hänginud" Sõbra seltsis.

Korraliku mai-ilma saabudes kolisin tomatid verandasse ja hortensiad õue. Kaks tükki istutasin parki maha, ühe ka parki, aga õõnsa paku sisse - tema tahab sügisel tuppa talvituma. Loodetavasti sobib kõigile kolmele ja nad hakkavad ka kunagi ilusasti õitsema.

Postimees avaldas pildi ühest jõuliste väljaütlemistega ministrist noorena, kitarr kaenlas. Tjah, pildilolija tundus äärmiselt sarnane Legolasega. Loodame selle peale, et vanemast peast on inimesel nägu, mille ta on ära teeninud… Khm.

Saime kurva teate Saksamaalt - sõber Walter lahkus laupäeva õhtul igavikku. Seda oli oodata, järelehüüdes kirjutaks ajakirjandus "pärast pikka rasket haigust", aga kahju on ikkagi, et me järgmisel Gummersbachi-käigul - millal iganes see juhtuma saab - Walteri õlgkübarat kusagilt lähenemas ei näe ja enam tema hiirvaikse jutu peale kõrvu ei pea kikitama.

Vähemalt õitsevad kirsid.

Friday, May 22, 2020

Kuidas ma üritasin otse pagariärist hommikusööki saada

Juhtus nii, et täna tõusime koroonaeelse aja järgi. Vanaemale-Vanaisale pidi nimelt kella kaheksa ja üheksa vahel puid toodama ja kuna puutoomise-päevale eelnes nädal aktiivset paanikat ja murelikvihast tatsutamist garaaži ja keldri vahelt - et kuhu ikka need puud pannakse ja mitu päeva neid laotakse ja kas on ilus ilm ja miks juba ei tooda ja see auto lõhub värava ära* ja... - mõlema poolt, tundus turvalisem, et Mees avab puutoojale värava ja poisid tõstavad puukotid hästi kiiresti sinna, kuhu vaja. Me oleme ju kõik praegu üsna vaba graafikuga.

No aga harjumatult vara tõusmise teeb selgeks peale, mitte kõhule. Pealegi tulnuks hommikusöögi söömiseks veel varem tõusta ja seda me ei tahtnud. Niigi arvasid suuremad lapsed, et kui kolmveerand seitse üles… siis pole ju mõtet magama minnagi.

Niisiis, Mees ja lapsed Vanaema-Vanaisa juurde maha, mina saiaotsingule. Et ehk on tsivilisatsiooni oluline osa pagariäride näol ka meie maale jõudnud.

Esimene katse - Pika tänava pagaripood. Eelmisel õhtul kontrollisin, kas on olemas ja lahti. Kodulehel mingit adekvaatset lahtiolekuaega ei näinud, guugel ütles, et kella kaheksast (mis on minu arvates viimane kõige hilisem hetk, mil üks pagariäri peaks uksed avama, saia ostetakse ju hommikusöögiks!). No sobib. Koha peal selgus, et ei sobinud, ukse peal oli valge paber, et avatakse alles kella kümnest. Ja mina veel mõtlesin, et annan klassiõe pagaritoodetele võimaluse… Kuigi sõna "koduleib" tekitab minus ärevust, kas see mitte mingi jube juuretiseasi ei ole? Nüüd kodus leidsin piiiiikalt alla kerides ka lahtiolekuajad… Nojah, võib-olla on tal söödavaid saiakesi, minu trajektoorile see pood ega need kellaajad ilmselt edaspidigi ei jää, et katsetada. Urr.

Teine katse - Narva maanteel ülikooli ühiselamu all on Konsum. Kiire ja lihtne, mõtlesin. Nad avavad poe kell 7.30. Kell 8.10 ei olnud saialetis ei saialisi ega inimest, kes küpsetaks. Mis mõttes, pagarite tööpäev algab ju kell neli ja igasugune kaup peaks poe avamise hetkel olema valmis ja välja pandud?

Kolmas katse. Oli meeles, et avaturul kunagi midagi oli. Oligi. Läksin lõhna järgi. Tõepoolest, kohe nurga peal oli uks ja ukse taga pagariäri. Väike, kulunud, lõhnav. Liivimaa pagar, ütles silt ukse peal. Letitagune daam oli väga lahke ja sõbralik, ainult soojade saiakeste valik puudulik mis puudulik, üksi lõhnasid õuna-ampsud või mis nende nimi oligi… ja sõbraliku daami selja taga paistis olevat üksainuke imetilluke küpsetusahi (võimalik, et kuskil kaugemal oli midagi veel, ma väga ei trüginud uurima). Mittesoojadest saiakestest võtsin tuuletaskuid kohupiima ja vahukoorega. Õuna-ampsud olid väga maitsvad, täiuslikud krõbedad ja samas suussulavad, ainult suhkrut oleks võinud olla sama vähe kui õuna ja õuna sama palju kui suhkrut… Tuuletaskute kohta ütles suur vahukooresõber Lillebror, et vahukoort võiks vähem olla, ma ise neid ei söönud, Peki-Heini ja nii edasi.

Tundub, et hommikusöögisaiakeste küpsetamine on jätkuvalt täitmata turunišš. Muidugi on võimalik, et kusagil on Linnas siiski üks õigel ajal lahtiolev, rikkaliku valikuga pagariäri… aga mina pole seda siiani üles leinud. Ega ma väga ei otsi ka, aga kui tarvis, siis võiks ju üksainuke ikka olemas olla!

Minu saiajahi ajal olid saabunud puud ja enamik neist ka juba keldrisse või riita tõstetud. Kottidega klotsid, mis viga tõsta. Kella üheksa ajal oli töö tehtud ja saime hommikust süüa. Aga järgmisel taolisel puhul ma vist küpsetan kodus näiteks banaanileiva valmis, see maitseb hea ja püsib loodetavasti Linnajõudmiseni soe. Pagariäridele mõnda aega jälle enam ei looda.

_______
*30 aastat tagasi toodi sellesama värava kaudu regulaarselt kivisütt, kalluriga… midagi ei lõhkunud ära ja värav ei ole vahepeal kitsamaks jäänud, pigem on tänapäevased autod parema manööverdusvõimega ja ma oletan, et loomu poolest kergemad.

Monday, May 18, 2020

Ööd on siin ärevad

Õhtuti lähen ma viimasel ajal tihti isegi enne lapsi voodisse. Mõnest põhimõttest tuleb elu jooksul siiski loobuda, näiteks veendumusest, et on sündsusetu minna magama enne, kui majas elavad alaealised lapsed. Nojah, kesse teadis, et kuldmagaja Jõugu Juht ja pere ainus hommikuinimene Legolas puberteedi tagajärjel ööloomadeks muutuvad. 

Niisiis, panen öötöötamiseks valmis nõudepesumasina ja pesupesumasina, toimetan vannitoas, palvetan, poen teki alla. Võtan telefoni ja õpin natuke prantsuse keelt. Duolingoga toimetamine suurendab kindlasti passiivset sõnavara, aktiivselt rääkida… ei, tänan, esialgu veel mitte. Siis loen väheke. Siis tuleb uni.

Ja siis… läheb uni. Kui veab, läheb uni kella kuue-seitsme paiku ka siis, kui õhtu on mingil põhjusel ikkagi öösse veninud. Kui ei vea nagu täna öösel, läheb uni kell 3.45. Õues on niiehknii juba valge ja pimendav aknakate toimiks minu puhul ehk siis, kui ta terve aknaseina ära kataks… Ostsime tookord kõige laiema eksemplari, aga selle puhul paistab ümber servade natuke valgust, nii et mingil hetkel ajab päike mind ikka üles. Silmaklappidega magamist ma ei kujuta ette, need ju nihkuvad külge keerates - seda teen ma sageli - peast ära? Ja pealegi on täielik õudus, kui öösel miski asi pea ümber on, eriti kui see on piisavalt tugevasti, et mitte ära nihkuda. (kärss kärnas, maa külmand)

Kui uni läheb, tatsutan natuke ringi, muuhulgas vaatan ka õueilma. Täna öösel kell kolmveerand neli oli meie juures -1,5'C. Pange tähele, täna on 19. mai! Kõrvalpõikena - mitte kunagi varem pole meil õhtupäike nii ilusti kööki paistnud, sest selleks ajaks on alati puud Maja ees paksult lehes. Mingeid väikesi võite peab ju märkama. Temperatuurile kohaselt oli köögiakna alla pargitud monsieur Picasso hiiglaslik esiklaas ka ühtlaselt jääs, peale ühe ümmarguse koha… huvitav, kas seal oli istunud kass?

Pärast ringitatsamist lähen voodisse tagasi, lootes natuke veel magada. Mõnikord õnnestub ja on aega. Mõnikord ei õnnestu, kuigi selleks on aega. Täna ei olnud aega ja peaaegu ei õnnestunud. Tähendab, aega jätkus üheks painajalikuks unenäoks, kus mina osalesin millegipärast ilma seelikuta, tegevus toimus umbes aastal 189x Inglismaal, kuninganna Victoria oli veel täitsa elus, ja kuna parajasti avati karantiinijärgselt kinod, käitus mingi filmihull näriline (ei saanud aru, kas hiir või rott) märkimisväärselt halvasti ja valmistus just parasjagu ekraani ette oksendama, kui äratuskell mind sellest vaatepildist säästis. 

Tundub, et kogu minu loovmõtlemine rakendub alati hommikupoolsete ööde unenägudes, päevaseks ajaks ei jää midagi järele. 

Aga hirrrmus tore oleks mõnikord magada terve öö, ütleme, kaheksa tundi ühes tükis, ärgata puhanuna - mis see on? - ja mitte tunda ennast jupitatud une tõttu pool päeva üsna uimasena. Kui hädakraaksujatel siiski ei ole õigus - palun! - ja uut korontiini ei tule, siis ehk oktoobri keskel ühel sombusel laupäeval? Sest siis on hommikul piisavalt kaua pime, mingi normaalsus vast taastunud (= minul rahulik olla) ja parasjagu normaalsete ärevate hetkede vahel paus? Normaalsed ärevad hetked on vahetult enne seda oktoobrilaupäeva vast õunaõuepäev, Teise Vanaisa sünnipäev ja koolis õpetajate päev, JJ on sügisest üheksandas… ja pärast seda oktoobrilaupäeva jällegi koolivaheaja korraldus ja Mehe sünnipäev ja kesteabmis veel. Lastel aprillis ärajäänud koolireis Viini lubati ka hilissügisesse lükata. No ma loodan.

Muide, igasugune ärevus avaldubki mul peamiselt ainult ülearuses öises ärkamises. Päevasel ajal ei teki erilist värelemist ega rapsimist ja kui tekkima hakkab, tunnen selle tavaliselt aegsasti ära ja tegutsen vastavalt vajadusele, nagu peabki. Võtan palderjani või palvetan või teen mingit hingerahule hästi mõjuvat tegevust nagu näiteks rohimine - aga öödele see ei mõju. Vähemalt uinumisraskusi pole peaaegu mitte kunagi. 

Tegelikult oli täna öösel viga ka seljavalus, see üks lihas, mis mul üpris tihti valutama kipub, nõudis tavapärasest intensiivsemalt tähelepanu. 

Ja nii need mittemillestki kirjutamised tekivad, seekord paraku mitte kuigi rõõmsas toonis. 

Sunday, May 17, 2020

Tasapisi, tibusammudega

On alanud normaalsuse mängimine. Just nimelt mängimine, mõned inimese kannavad maske ja panevad neid valesti ette või tõmbavad vahepeal lõua alla. Mõned peavad kahemeetrisest vahest kinni, mõned mitte, ka võõrastega. Mingid asjad justnagu hakkavad toimuma… ja koolis hakkab ka toimuma kontaktõpe mingi osa õpilaste jaoks. Just nagu, aga veel mitte päris.

Kaubanduskeskuses oleme sel nädalal käinud, kogemata lausa kaks korda. Piiri veel ületanud ei ole. Kirikus oli täna minu tunde järgi rohkem rahvast kui eelmisel nädalal. Infot tulevaste sündmuste kohta tilkus siit ja sealt, kuni ma võtsin laupäeval ette lausa kalendritäitmise, et aru saada, kes mis ajal kuskohas peab olema. Peale ühe minu töökoosoleku on kõik ebaloogiline, aga mis sellest.

Helistas kevadine laadakorraldaja ja küsis, kas me ei tahaks nahka vaipu turule tuua. Me siis juunis läheme korraks.

Neljapäeval võtsin ikkagi selle palderjani ära, sest lugesin kõigepealt üht artiklit (mille puhul oli küll muljetavaldav pühendumine, paraku mitte sisu) ja siis artiklis viidatud foorumit. Ja siis mõtlesin, miks see on nii, et päris mitmel minu lapsepõlve lemmikkirjanikul on vähemalt üks hukkaläinud laps. Kui inimese nimi kerkib iga mõne aasta järel ajakirjanduses üles ühe või teise skandaaliga, on inimene hukas. Kui inimene enda vastutusel olevas telesaates võimaldab toimuda kellegi isiklikul, nimepidisel mõnitamisel ega võta hiljem mingit vastutust, on inimene hukas. Kui inimene avalikus, kõigile juhuslikele klõpsajatele loetavas foorumis jälgil moel ropendab ja kedagi personaalselt mõnitab ja pärast veel õeluselusti (või kuidas see oligi) õigustab… siis on inimene ka hukas. Kurb oli ja paha hakkas. Muidugi võiks sellest õppida, et ei tasu igasugust jama lugeda… ega ma tavaliselt ei loegi* ja nüüd hoian jälle jupp aega eemale. Aga kahju on ikkagi. Vihkamise ja rumaluse pärast on kahju, eriti kui neid õilsate ideede varju üritatakse peita.

Laupäeva varahommikul olin täitsa sügavas masenduses, sest ilm oli kole ja mitte ükski seeme ei paistnud tahtvast tärgata… selle peale pistis laupäevase päeva jooksul nina mullast kohe mitu kurgitaimekest ja üks arbuus. Eks me näeme, kas nad kunagi õitsemiseni ka jõuavad.

Mingil õhtul oli meie juures tigude kevadine kokkutulek. Käisin mööda aeda ja vähendasin koosolijate arvu. Kõige õigem teovastane vahend oleks muidugi perekond parte, aga me keegi ei oska linde pidada ega nendega suhelda, püüame siis piiruda pealeastumise ja peletamisega, näiteks munakoorepuru salatitaimede vahele ja nii.

Täna hommikul umbnes kell üheksa sadas meil niimoodi rahet, et... Maasikapeenarde peal oli pärast üsna palju suure pirni õienuppe. Väike pirn, see söögikõlbulik, oli suutnud õied küljes hoida, aga lehed olid mitlest kohast lõhki, huvitav, kas see tuli ka rahest või millestki muust? Rabarberilehed seevastu olid terved ja kenad, varred ka... me saame varsti oma rabarbrit. Oli ka juba aeg, eelmisel nädalal küpsetasin koogi sisse ära viimase minevaastase rabarbri. Vanaema juurest troopiliselt saarelt korjasin rabarbrit juba täna ja esimene beseekattega värskerabarbrikook tuli ka juba ahjust.  Loodetavasti sobib perekonnale.

Lisaks perekonnale on meil paariks päevaks külas Legolase Nimekaim. Kahe vihma vahel jõudsid nad juba jalgpalli mängida (Legolas vihkab jalgpalli, aga sõbra heaks ollakse ikka kõigeks valmis). Ehk saavad homme ka näiteks ratastega metsa või midagi.

Laupäeval juhtus veel Pajalapi karistamine. Lillebroril õnnestus Pajalapi kuivkäimlasse sulgeda ja siis me läksime, Lillebroril käes toigas, minul veetass ja Mehel üks kast. Pajalapi oli nurgas nii lapik kui sai ja sõimas koleda häälega (MREOUUUU). Lillebror püüdis Pajalapit toikaga nurgast välja koukida, mina pritsisin Pajalapi suunas vett ja Mees barrikadeeris kastiga ust. Kui Pajalapi lõpuks nurgast välja tuli ja üle kasti hüpatud sai, kadus ta nii kähku, et me ei jõudnud üldse aru saada, kuhu ta siis täpselt põgenes. Mis ta siis tuleb meie õue peale kaklema, ausõna. Mustal Mimil on kõrva juures kriim, vaevalt et selle autor keegi muu kui Pajalapi on. Ükskord me peame sellest kõutsterroristist (me tegelikult ei tea, kumb ta on, karv on nii paks, et eemalt sugu tuvastada ei saa) lahti saama niikuinii! Las hakkab meie Maja ja aeda kartma, heinamaa on küla vahel suur ja lai, igal pool mujal võib rahulikult ringi kolada.

Ja järgmise nädala kalendris on meil igaühe jaoks vähemalt üks sissekanne. Saab põnev olema.

____________
*ma häirun foorumis toimuvatest inetutest hetkedest rohkem kui sealt targemaks saan, paraku.

Thursday, May 14, 2020

Lihtsalt neljapäev

Ärkasin kella seitsme ajal, tegin väikese tiiru vannitoas-köögis (sest seal on lähim info õuekraadide kohta), läksin uuesti voodisse. Nägin unes, et sügasin üht pehmet väga paksu koaalat kõrva tagant.

Hommikusöögilauas istusime… igatahes olin ma kella 11 ajal veel laua taga. Jõugu Juht magas südamerahus maha eesti keele videotunni. Urr, arvas ta ise ka.

Riputasin öösel pesnud pesu välja. Sorteerisin kudupööningul kerasid ja kirusin päikest, mis mul värvinägemist rikkus. Päikesega on nimelt nii, et seal, kuhu ta paistab, on valgus ere, aga seal, kuhu ta ei paista, tundub olevat täielik pimedus. Vähemalt sain teha vahet tumepruunide ja helepruunide-beežide kerade vahel. Järgmine vaip tuleb helebeež.

Kell 12 pidanuks olema videokoosolek, aga polnud linki, kuhu liituda… 12.05 tuli link. Midagi minu töö ja tegutsemise seisukohast paduolulist ei räägitud, aga mulle tegelikult meeldib koosolekutel kohal olla, teinekord on ikka midagi minu jaoks olulist ka.

Samal ajal pidanuks Mees ja lapsed õues mingeid meestetöid tegema, aga vahepeal oli saabunud mingi pilv, mis polnud ilmateadet lugenud, õues ei saanud olla. Nad siis koristasid remontiminevat ruumi või midagi taolist.

Selgus, et suuremad lapsed peavad siiski ühe tunni tarbeks kooli minema. Muidugi erinevatel päevadel, muidugi trenni- ja muude aegadega täiesti ebaloogilises seoses. Aga see on meie probleem, mitte kooli ega kindlasti mitte õpetaja. Prantsuse keeles on sõrmeotsaga kontaktõpet absoluutselt põhjendatud ka siis, kui õpilane tundub kaugjuhtimise teel enam-vähem tublikene.

Mees esitas aruande Vanaema-Vanaisa küttepuude teemal. Kujutledes, kuidas seal asju korraldama peab, tundsin vajadust palderjanitableti järele. Lükkasin selle võtmise siiski edasi ja läksin hoopis Jõugu Juhile järeleaitamistundi andma. Kirjavahemärkidest, selgus, tean mina siiski märgatavalt rohkem kui tema, aga ma arvan, et mitte rohkem kui õpetaja. JJ ütles ahah ja nojah ja ma teaaaan ja oih… Leidsin JJ toast ühe väga hea kunstitöö, mida ta muidugi meile polnud näidanud… aga töö oli tõesti hea. JJ-le meeldis, et mulle meeldis, kuigi ta ütles ausalt, et nad pidid seda tööd youtube'i järgi tegema. Mahajoonistamiskunst on ka kunst.

Mees sättis ennast koosolekule ja lapsi Linna trenni viima. Koosolek toimus telefonineti kaudu, kõrvaklappidest. Mina sorteerisin portsu pesu. Vaatasin üle Lillebrori õla, mis olekus on tema kodukirjand. Oli paras teadvusevoog, ilma lõikudeta, pooled laused üksteisest eraldamata ja üldse… ja sellises ilmses mustandivormis oli Lillebror teksti juba õpetajale ära esitanud!

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Lillebror poetas ehmunult pisara. Ta on 11, ma olen talle teadvusevoo lauseteks jagamist õpetanud sellest saadik, kui ta oli kuuene… Sisu oli tore, mõtted on tal alati head, ainult see vorm, oeh…

Siis läksid Mees ja trennilapsed Linna, mina jäin Internetti läbi lugema ja kaaluma, kas minna kuduma - kui see valgus ära otsustaks, kas on päike või pilv, päikesega ei saa vaibavärve kokku panna! - või aeda rohima. Kumbki võimalus ei tundunud ahvatlev ja nii ma siin mitte millestki kirjutasingi.

Tuesday, May 12, 2020

Koroonakulutustest

Alguses pean kohe kekutama - mu pangaarvel oli laupäeval summa, milletaolist pole seal vist veel nähtud, igatahes mitte euroajal. Palju raha oli, sest peretoetus ja palgapäev oli just ära, aga arved olid veel maksmata.

Siis me läksime Legolasega kingi ostma ja tegime märgatava eriolukorrakulutuse. Mees vaatas kingad üle ja märkis, et ei ärata usaldust ja tegelikult peaksid sellised kingad maksma umbes kolm korda vähem. Nii ongi (kuni me odavat Aasias toodetud kaupa tarbime… ma kardan, et ega need Eccodki Euroopas tehtud ei ole... Guugel ütleb, et muist tehakse Euroopas, muist Aasias, ma ei süvenenud, kas neil on kusagil vihjet, kui kaugelt nad meile sõitnud on...).

Aprillikuu elektriarve oli kah umbes kolmandiku võrra suurem kui peaks. Neli arvutit huugab päev läbi, see on kindlasti üks osa. Teine osa tulenes ahjuroogade keskmisest suuremast hulgast ja nõudepesumasina sagedasemast töötamisest. Kolmas osa võib olla meie armas veepump, sest kui viis inimest on kogu aeg kodus, siis käivad nad ka kõik oma käimised kodukempsus ja tõmbavad vett... ja pump pumpab. Muidu käiks läheks veetõmbamine koolimaja veearvele. Pluss tavapärasest sagedasem rösteri kasutamine - aeglased hommikusöögid, tavaolukorras ainult laupäevaluksus! - ja suurte poiste kohvihuvi, mille tõttu ka veekeedukann päevas mitu korda vett kuumutab. Küllap on midagi veel, mis praegu meelde ei tule.

Aprillikuu toiduarve oli iiiiiiiik. Ma püüan nüüdsest paremini olukorral silma peal hoida. Muidugi on meil majas toitu paarinädalase blokaadi üleelamiseks, vahepeal oli kuuajase blokaadi jaoks, see on meie harjunud olek. Kui ma ainult viitsiksin mingeid koduseid näkse valmistada, siis läheks poenäkse kindlasti vähem. Võib-olla.

Meeldivalt väike, lausa tavapärasest neli korda väiksem oli autokütusearve. Pole ju igapäevast Linna vahet sõitmist olnud.

Kohalikku väikeettevõtlust toetasime küll, andsime kaks päeva tööd Laenulapse Isale - meie läätspuuhekil on nüüd väga ilus soeng ja puhkevad pungad tulevad palju paremini esile! - ja ostsime tee äärest mett.

Praegu tundub, et oleme rahadega pigem plusspoolel. Kuidas kujuneb maikuu, seda ei oska veel keegi arvata. Olen täiesti kindel, et autokütusearve saab olema tavapärase suunda - väljasõit Kuurortlinna on üks asi, aga pole ühtegi alust arvata, et laste trennid ja minu ja Mehe töölogistika järgmistel nädalatel omavahel kuidagi loogilises ühenduses saavad olema. Kardetavasti tuleb tekitada graafik, mis päeval mis kell keegi peab Linnas olema… ja siis need graafikud kuidagi autot juhtivate lapsevanematega ühendada. Tavaolukorras oleme me seda teinud poole aasta või lausa terve õppeaasta kaupa, praegu tuleb ilmselt endiselt planeerida üks päev korraga.

Kuidas teie korontiinikulutustega on, kas elu on läinud odavamaks või pigem kallimaks?


Monday, May 11, 2020

Kuidas me kaubanduskeskuses tunglemas käisime

Oijah. Eile hommikul käisin enne kirikut - kirikusse minek on eluks hädavajalik - poes. Sest pojakesele oli kingi vaja.

Täna pärast töölolemist (ja täitsa asja pärast töötegemist) selgus, et Mees ei ole veel Lõunakeskuses postipakil järel käinud. Minu kevadjõulud jõudsid kätte, proua Ramotswe lood ja üht-teist veel, väga mõnus on.

No aga kui me seal juba olime, tundus arukas korraga ka toidupoes ära käia. Tee peal astus Mees ühe lukuteeninduse leti juurde ja sai sealt midagi vajalikku, mina tüürisin - kuna me niiehknii seal olime H&M-i ja ahnitsesin kokku tervelt viis riideeset. Poistele, sest teismeliste kasvamine ei küsi karantiinist. (muide, kui kellegi pojale S-suuruses kilejope selga läheb, siis seal oli müügil 10 euroga või umbes nii. Meie suurematele paraku enam ei lähe.) Igaks juhuks vaatasin Apollosse ka, aga lühidalt. Ei katsunud midagi, sest midagi head ei jäänud silma.

No ja pärast Rimist tulekut jäid tee peale ette Hansmarki ja Oliveri poed. Lõiked ja mustrid on üldjuhul ilusad (peale mõne mutiliku lahenduse), aga mis imeasja pärast neid ilusaid kleite nii lirust riidest tehakse? Mingi krimpleen või nailon või… ja venib kah. Tahan korralikust tugevast puuvillast rõivaid, mis pärast triikimist võiks serva peal püsti seista! Järgmisel korral vaatan sinna jälle, äkki on suvepoole paremast materjalist asju.

Just nii see juhtubki. Lähed postipakile järele ja süüa ostma… ja tee peale jääb veel see ja teine ja kolmas paik. Kogemata!

Aga raamatukogus ma tunglemas ei käinud! Nojah, Mees käis… Lillebrorile kohustuslikku kirjandust laenutamas.

Tegelikult ei olnud erilist tunglemist kusagil näha, ainult autosid oli liikvel peaaegu sama palju kui karantiinieelsel ajal.

Ja meil ei ole põhjust arvata, et mingit huvitavat haigust kellegi peale köhida oleks.

Sunday, May 10, 2020

Kaheksas nädal

Nädala Kõige Tähtsam Sündmus oli muidugi täna. Emadepäev oli kah, aga me tohtisime esimest korda üle kahe kuu kirikusse. Selle puhul käsutasin kõigile meestele triiksärgid selga ja lipsud ette. Ja käisin enne teenistust sipsti koos Legolasega Prismas kingi ostmas, sest tema puhul oleks olnud alternatiiv olla botastega (öäkkkk!) või paljajalu, mis vist kah päris hästi lipsuga kokku ei sobi… kui paljasjalgne lipsukandja ei ole just ülemeelik peigmees rannas ilupilte tegemas või umbes nii. Sellise staatuseni läheb Legolasel juba puhtalt ealiste iseärasuste tõttu veel aega. Kingad, muide, on meie maja esimesed Eccod ja minu 12+ aastat kestnud talvesaabaste järel kõige kallimad jalanõud, mida me elus ostnud oleme. No aga häda ajab härja ja nii edasi.

Kirikus oli väga kena. Jutlus oli väga hea, märkis kingaomanik Legolas, sundisin suuri poisse nimelt kogu teenistuse kaasa kuulama. Käsi ma küll keeldusin desinfitseerimast, pesin neid selle asemel kiriku kempsus pikalt ja põhjalikult. Ühest desinfitseerimisest päeva jooksul nimelt piisab, et mu kätenahk oleks õhtuks nagu rebenemisohtlik paber, seep on selle koha pealt ikka palju mõnusam.

Päevadel enne kirikusseminekut tegime kah asju. Tööalaselt sai kokku lepitud, et ma lähen homme tööle. Päris koolimajja, kokku saama päris elus inimestega. Väga põnev.

Kudutööalaselt jõudis kliendini seltskond vaipu ja sama klient tellis kohe uue vaiba… see on nüüd telje peal ja ootab, millal vaibarull saab piisavalt suureks, et maha lõigata. Veel sai üks ema sünnipäevaks ja kaks ema emadepäevaks haapsalu salli. Nagu oleks toimunud laat, mis eile toimumata jäi. :) Muide, ka Mees toetas kohalikku tootmist, meil on teada üks mitte päris koduteeäärne mesinik. Mett on meil nüüd jälle palju.

Ühel päeval poes kohtasin esimest tõelist koroonapanikööri. Või mida arvata inimesest, kes ilma maskita, vähese kaubaga korvis seisab kassasabas püüdlikult vahet hoides ja kui ma korraks sammukese tema poole teen (poekotte jäi väheks, aga see selgus alles vahetult enne maksmist), KARGAB tagasi nagu see erakordselt ärev loomake, keda Gerald Durrell ühes oma Lõuna-Ameerika raamatus kirjeldas, aguuti vist? Ma ei köhinud, vist isegi ei hinganud tema suunas. Loodetavasti saab ta üle.

Legolas ja Lillebror käisid trennis. Oli väga tore olnud.

Panin mulda seltskonna seemneid. Ehk mõned neist lähevad ka idanema. Lillebror ajas ka lilleäri, täpsemalt täiendas oma kollektsiooni. Eks me suve poole näe, mis õitsema hakkab. Aiatööde käigus õppis Jõugu Juht niitma bensiininiiduki ja Lillebror elektriniidukiga. Legolas lõhkus suuremas koguses saarepuupakke.

Käisime reedel Kuurortlinnas. Mehed mööbeldasid natuke, sest Teise Vanaisa korteris hakatakse radiaatoreid vahetama või midagi taolist. Õhtuks olime kodus, linna peal ei käinud, sest jube tuul oli. Tagasiteel ekslesime natuke aega Viljandi vahel, sest Mees oli lubanud kellelegi lapsele mööda Kõrgemäe tänavat sõita. Selle tänava asemel leidsime ühe üliromantiliselt logu maja vist Oru tänavas. Kui keegi peaks tahtma teha filmi "Rasmuse, Pontuse ja Lontu" ainetel, siis peaks ta seda tegema Viljandis, nunnu agul on omast käest võtta.

Emadepäeva puhul käisime ka Vanaema ja Vanaisa vaatamas. Vanaisa on ilmselt igal hommikul üllatunud ja mitte kuigi rahul, et ta on veel elus. Vanaema… demonstreeris tavapärast unustamist ja oli muidu ka mõnevõrra segaduses. Kui kaua nad veel omas praeguses elemendis toime tulevad, ei tea... eks see hääbumine paistab selgemini välja ka, kui olla viimasel ajal harva kohtunud.

Emadepäeva puhul sain ka vägagi ema olla - kellelgi lapsel oli vaja nätsu juustest välja võtta. Mõne aasta eest oli see kuidagi nagu lihtsam, ei pidanud käsi nii kõrgele tõstma…

Tasapisi, tibusammudega liigume normaalsuse suunas… Loodetavasti.

Wednesday, May 6, 2020

Tüdinud

Keegi tuttav mõtiskles hiljuti, huvitav, mida tunneks praeguses olukorras tema mõne aja eest surnud lähedane?

Huvitav, kuidas meie elaksime, kui kogu seda koroonajama poleks meie jaoks olnud? Noh, nii, nagu eelmine viirusepaanika, vist SARS kuskile Aasiasse ära vaibus? 

Täna ja praegu ma muidugi ootaksin oma mehi koju, ma arvan. Küllap oleks ilm ikka ilus, aga porgandipeenraid oleksin pidanud ise ette valmistama - täna oli mul kärumees olemas. Homme oleksin tööl ja teeksin seda, mida ma tavaliselt neljapäeviti tööl teen. Ja Salme kirjaga sall läheks laupäeval laadale - noh, sall ootab juba mitu kuud kokkuõmblemist ja laupäeval ei lähe meil keegi laadale. 

Valguskiired pimeduses muidugi on, Lillebror ja Legolas käisid eile esimest korda trennis. Võimalik, et me tohime pühapäeval kirikusse minna… kuna on emadepäev, kavatsesime niiehknii Mehega kirikusse kaasa minna, tohib või ei tohi, me oleme põhimõtteliselt kõik viiekesi üks nakkusühik. Kui me Mehega just eile Maximast midagi külge ei saanud, seal oli kella nelja ajal nii palju rahvast nagu tavaliselt kella viie ajal… Kodutu olemisega inimesed istusid tavapäraselt kõrvuti pingi peal ja maski kandsid vähesed. No aga viimase aja diagnooside arvu vaadates tundubki, et kellegi möödamineja käest koroona külgesaamine on umbes sama tõenäoline nagu väiksem lotovõit. 

Veel on valguskiireks, et tulevast nädalast hakkame tasapisi tööl käima. Ei köhi kellegi peale, aga saame natuke asju ka päris inimestega, päriselus rääkida. Ja ikka ei köhi! Ja et varsti tohib Balti riikide piires reisida. Kui nüüd Poola ka oma piirid kõigis suundades avaks, siis võiks ehk loota, et jaanipäeva paiku tulevad meile Gummersbachist külalised. :) Me ootame neid väga. Ise esialgu Läti-reisi ei plaani, aga miks ka mitte, kui ilmad suvisemaks lähevad. Või pääseme ikka kaugemale, kesse teab. Esialgu tuleb distantsõppurid tööpäevadel võimalust mööda kodus hoida ja pühapäeviti vajab Meest kiriku arvutisüsteem, nii et reisimisvõimalused on pehmelt öeldes piiratud. 

Midagi ma tahtsin veel, aga ei mäleta, mis see oli… Kui meelde tuleb, siis lisan pärast juurde.

Igatahes on viimaste nädalate teadmatus ja ebamäärasus hakanud tasapisi leevenema. Ma eile mõtlesin, et minule annab planeerimine turvatunde. No ja muidugi meeldib mulle, kui plaan toimib (Hannibal). Viimasel ajal pole saanud eriti midagi koduvälist planeerida, see tekitab ärevust. Koduseid asju ei saa ka väga planeerida, sest distantsõppurid peavad distantsõppima. Selline justnagu-elu. Justnagu oleme kodus, aga peame justnagu kooli järgi tegutsema… ja justnagu teeme tööd, aga justnagu ei tee ka. 

Ahaa, üks asi tuli meelde - kas te olete märganud, kui kallutatud on meie meedia? Nojah, muidugi olete. Mõne päeva eest oli Postimehe uudiste hulgas pealkiri "Koroonaviirus on Saksamaal taas tõusuteel" vms. Igatahes oli pealkirja toon oh kui hirmus paanika. Worldometersi lehekülje andmetel on Saksamaal pärast kõige hullemat hetke toimunud pidev nakatumiste (või nojah, diagnooside arvu) langus. Sakiliselt, aga langevalt. Kolm päeva pärast seda minule silmajäänud artiklit võinuks ju kirjutada, et uute nakatumiste arv on Saksamaal madalaimas punktis x nädala jooksul, aga seda muidugi ei kirjutatud. 

Olukord maailmas pole loomulikult üldsegi mitte veel kontrolli all, ükskõik, kui tüdinud minusugune siin on. Faktid ei hooli kellegi tunnetest. Aga... arvatavasti ei kesta kogu see jama igavesti ja tarbimispidu saab taas alata. Inimlik rumalus pole kuhugi ära kadunud. Kui me igaüks ühekaupagi keerulistest olukordadest mingi hea harjumuse alles jätaksime, küll see oleks tore... Ma lähen ja kirjutan nüüd vorstipraadimise kõrvalt üles, kui palju meil eile poes raha läks. Kulude üleskirjutamine ja toiduplaani tegemine on need harjumused, mis mina tahan meile alles jätta. 

Monday, May 4, 2020

Niisama

Üks laps: "Emme, ma tahan ükskord sinu käest mõningaid koogiretsepte saada!"
"Vaata blogisse, pojake…"
"Ma parem ei vaata… Ma ei taha teada, mida sa minu kohta oled kirjutanud," vastas laps täis suuga.

Kook oli muide maailma lihtsaim kiirkook, köögikombainis bzzzzt kuivanud saiaga, peotäis suhkrut juurde, natuke sulavõid, segi ja põhjaks, sügavkülmasõstrad ja poolikust virsikukompotist virsikud peale, muna-suhkru-vanillisuhkruga segatud kohupiim kõige otsa, ahju, kui servad pruunid, on valmis.

Pojakesele lubasin, et suunan siis tema tulevase noorproua blogist retsepte lugema. Ka sellesse suhtus kõnealune lapsühik skeptiliselt. Noh, mul on siin ja sahtlis dokumenteeritud piisavalt piinlikke olukordi, mida nende pulmas avalikult jagada...

***
Mina olin täna kudupööningul ja virtuaalkoosolekul ja peadpidi arvutis ja peenardes ja kudupööningul… nii et alles õhtul Instagramis Willow` pilti nähes tuli meelde, et ma ei ole täna musta Mimiga suhelnud. Mees luges ette, et Mimil oli olnud tegus päev - ta oli püüdnud hiire, mänginud sisalikuga ja vähernud Maja ees päikese käes.

***
Veel kassiteemat - absoluutselt metsikust Millie'st on saanud absoluutselt enesekindel kaisukass, kes hakkab hetkega nurruma, kui sülle võtta, magab öösiti peamiselt Lillebrori juures voodis, tiirutab julgesti ümber Maja ja on muidu ka üleni meie pere kassipoeg. Ainult kasvu poolest on ta minu meelest pisem, kui kolmveerandaastasena olema peaks. Samas ei ole keegi meist kunagi tema vanemaid näinud, äkki ongi mingi mikrokassitõug…

***
28 päevaga valmima lubatud redised on nüüd, rohkem kui kaks nädalat pärast külvamist lõpuks üles tulnud. Oeh.

***
Meil on vaja tuulekaste teha oskavat meistrimeest. Et oleks aus, nobe, usaldusväärne, täpse käega. Ei jooks, suitsetaks ega vannuks kurja. Tegelikult vastab enamikule kriteeriumidele (ja osa asju ma ei tea, pole eraelus kohtunud, aga viisakas ja korralik mees on küll) Legolase Tubli Klassiõe isa, kes sõidab ringi autoga, mille peal on kirjas, et teeb ehitustöid. Ainult et kui me Legolasel palusime Tubli Klassiõe käest uurida, kas tema isa ehituspuusepa tööd ka teeb, muutus Legolas ärevaks, mis siis, kui isa võtab tütrekese kaasa ja üldse, mida siis temast arvatakse… Keeruline on see kolmeteistkümnesele onupojapoliitika õpetamine, aga klassikaaslase tore isa on ju ikka rohkem omainimene kui mingi puruvõõras palgatööline, eks ole.
Ühe võõra ehitusmehe kodulehe Mees netist leidis, aga kuna ta a) oli enda FB olulisemaks pildiks pannud eputamise-BMW* pildi ja b) sõbralistis oli vähemalt üks keerulise pere alkoholiprobleemiga kasuisa ja mitte ühtegi meile teadaolevat kena inimest, siis me esialgu otsime veel, ehitajaid on ju palju. Võib-olla saab Legolas ikka oma probleemidest üle või leiame kellegi muu, kes on sümpaatsem ja äratab rohkem usaldust. Või äketse on kellelgi Truudest Blogilugejatest teada mõni siitkandi ehitaja? Siis ei pea Legolast traumeerima. :)

Sunday, May 3, 2020

Appi, kui kaua see korontiin juba kestnud on?

Ritsik kirjutas, et seitsmes… arvatavasti on tal õigus.

Sel nädalal käisime Mehega lausa väljasõidul. Nimelt unustas ta teisipäeval Linna minnes vajaliku paki kaasa võtmata ja arvas, et käime siis koos pärast Lähedalasuvas Väikelinnas. Pakki saatmas ja poes ja... Päris kena oli, tundus, et teeäärsetes taludes pole elu seisma jäänud. Väikelinna jõudes sadas üsna ebameeldival moel. Kuni Mees autos tööasju ajas - talle tuli mingi tähtis sõnum või kiri -, püüdsin mina seljatada Omniva pakisaatmissüsteemi. Esiteks ei ole pakki - L-suurus! - kõige info toksimise ajal kusagil hoida. Teiseks on pangakaardipiluga mõeldud küll ratastooliinimestele, aga mitte inimestele, kes on üsna keskmist kasvu ja hoiavad kaenlas L-suuruses pakki, mida pole endiselt kuhugi toetada. Kolmandaks tuleb Omniva kapiukse avanemisest teadasaamiseks olla väga täpse kuulmisega (et kuskohast täpselt see klõpsatus nüüd käis) või selgeltnägija. Kapiuks avanes umbes täpselt kolme millimeetri jagu ja minu suureks üllatuseks oli tegu õhukese plekkuksega, mis ilmselgelt niiskust ei pea. Täna hommikuks polnud pakk veel kohale jõudnud, kui palju ta seal kapis niiskust sai ja mis uued huvitavad omadused ilmnevad nädal aega kastis niisketena moorinud vaipadel, seda ei tea keegi…

Et Lähedalasuv Väikelinn on ühehobuselinn (või üheraudteejaamalinn), teadsime ennegi. Ei teadnud, et väljastpoolt täitsa mõistliku suurusega Selver on noh, nurgapealne pood. Urr. Kohalik Coop oli kobedam, eriti kena oli sealne nõuderiiul. Nii rikkalikku emailnõude väljapanekut pole ammu näinud.

Neljapäeval käis aednik ja võttis lisaks ülearusele hekisasile maha ka kolm oksa… ehk ühe kuivanud kolmeharulise saare. Puude mahavõtmise kuldreegel on, et vahetult pärast puu teelekukkumist saabub mööda teed auto. Enne ega pärast ühtegi autot ei liigu! Õnneks oli tegu sama mehega, kes meile peaaegu 19 aastat tagasi Maja müüs. Ta olevat meeleheitlikult teed vabastada püüdvad poisid ja mehed üle lugenud, naeratanud ja heinamaa kaudu puust mööda sõitnud. Noh, tema perekonna heinamaa ja pikap, kraavi meie küla vahel ka pole.

Töörahva püha ja sellele järgnevad päevad läksid saaresaagimise ja puulõhkumise tähe all. Isegi mina võtsin korraks kirve kätte. Väiksema kirvega saan peenema puutüki katki küll.

Ühtlasi sain maha kootud kitsa kanga, järgmisena läheb üles ca 90 cm laiune. Sellega loodan enne kuu lõppu ühele poole saada, sest Mees tõi täna Linnast kaasa kotitäie pükse, millest peab saama teksavaip, aga natuke kitsam. Need püksid vajavad veel lõikamist ja üldse… nii et kõigepealt koon laiema kanga ära.

Laupäeval tuli valguskiir pimeduses - Lillebrori ja Legolast oodatakse tuleval nädalal trenni. Vabas õhus ja distantsi hoides, aga ikkagi. Pealegi kehtivad nemad ühe nakatumisühikuna, oli ka treener minuga nõus.

Täna istutasin pärast jumalateenistust varupeenralt maasikataimi õigesse peenrasse ja tõdesin, et lumeta, kuid külmad ööd on hirmsat pahandust teinud. Puudu jäi umbes 150 taimekest! Mees ostis minu hädakõne peale Linnast turult 20 taime… "Polkat". "Polka" on see sort, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Õnneks ostis ta peotäie "Asiat" ka. Puudujääk oli endiselt suur, kohe pärast FB taimevahetuse gruppi abiküsimuse ülespanekut reageeris Catharina ja nii ma Mehe kojusaabumisel maasikajahile tuiskasingi. Frau Corsa ei läinud taas käima, tal on ilmselt mingi elektrisüsteemi viga, muidu oleksin varemgi sõitnud.

Teel maasikate järele tuli meelde õhtu täpselt aasta tagasi… kui sõitsin sama teed meeleheitlikult palvetades ja tegelikult päriselt mõistmata, mis just juhtunud oli. Appi minna polnud muidugi suurt midagi, kui välja arvata olemasolemine ja kahele järsku testralinägemisvõime saanud poisule kakaojoomise väljakirjutamine (soe jook, tuttav tegevus, mingigi turvaline asi keset absoluutset ja hoomamatut katastroofi). No aga isegi šokist superkangelase võimed saanud lesed ei pea täiesti üksi tulema toime esimeste tundidega pärast seda, kui… Pärast kastitäie maasikapoegadega Catharina juurest lahkumist helistasin, neil läheb olukorda ja aastapäeva arvestades ilusasti.

Maasikapojad said pärast õhtusööki mulda, kaks peenart herneid ka. Kõrvitsaliste külvamine jääb siiski homseks.

Mees rääkis Teise Vanaisaga, temal on reedel mööbeldamisabi vaja. Kui keegi lugejatest Pärnus või Viljandis vajab kiiresti kaltsuvaipa või Haapsalu salli, siis me võime ära tuua… Ei köhi peale. Küsida võib ka värve ja mõõte, millest FB lehel pilti ei ole, salajasi vaipu on päris palju ja mõni vähem fotogeeniline sall ka (must Ingrid on muide alles).

Saturday, May 2, 2020

Ken Follett "Pillars of the Earth"

Seda raamatut olin ma siin-seal saksakeelsetes kodudes varme ka näinud, aga mõelnud, et pole mõtet lugeda, saksakeelsed tõlked on üli-ülisageli puised ja ebamugavad.

Oijah.

Raamatul oli kolm vaieldamatut plussi:
  • esiteks, ta on PAKS. Ma eelistan üldiselt pakse raamatuid õhukestele, on väga tüütu, kui peab ühe õhtu jooksul mitut raamatut lugema, sest tagumine kaas jõuab liiga ruttu kätte. 
  • teiseks, Philip ja temaga kaasnev. Selline mõnus truusüdamlik munk, alati valmis head tegema, alati Jumala tahet otsimas. Ma arrrrmastan kloostrielu kirjeldusi!
  • kolmandaks, esimene lause. "Väikesed poisid tulid varakult hukkamisele." (või umbes nii, ma ei pretendeeri seda raamatut tõlkima) Mul tulid millegipärast silma ette Pieter Bruegel vanema stiilis pilt, kuigi Bruegel elas ju mitusada aastat hiljem. 
Sellega asi piirdub. Agnese surmani on raamat tõesti päris hea. Siis… algab midagi täiesti jaburat, kuni lugeja taipab, et tegu on "Troonide mänguga", ainult pärisajaloo raamides*. Sama räigelt vägivaldne , madalalaubaline ja pornograafiline, võibolla, et isegi hullem. On kuritegusid, mida minu arvates ei tohiks absoluutselt mitte iialgi mitte kusagil detailselt kujutada, ei kirjanduses ega mingis kujutavas kunstis. Tundub, nagu autoril oleks mingid isiklikud perverssed huvid mängus… No ja et seal kasutati nii f-sõna kui c-sõna justnagu positiivsete tegelaste poolt… ja üldse. 
Kaalusin õige mitu korda, kas jätta pooleli, aga proua Ramotswe järgmised raamatud pole veel Saksamaalt kohale jõudnud ja ma ikka lootsin, et mingil hetkel läheb paremaks. Ei läinud, aina ebaloogilisemaks ja lamedamaks läks. 

Eesti keeles pole vist olemas? Ma loodan, et ei tõlgita ka.

Natuke piinlik on ka selle lugeja ees, kes mulle Folletti soovitas… aga inimestele meeldivad kord juba igasugused väga erinevad asjad. 
__________
*muide, Goodreadsis on ajaloost rohkem teadvad inimesed öelnud, et tegelikust ajaloost ja eluolust on see raamat päris kaugel. Võib küll nii olla.