Õhtuti lähen ma viimasel ajal tihti isegi enne lapsi voodisse. Mõnest põhimõttest tuleb elu jooksul siiski loobuda, näiteks veendumusest, et on sündsusetu minna magama enne, kui majas elavad alaealised lapsed. Nojah, kesse teadis, et kuldmagaja Jõugu Juht ja pere ainus hommikuinimene Legolas puberteedi tagajärjel ööloomadeks muutuvad.
Niisiis, panen öötöötamiseks valmis nõudepesumasina ja pesupesumasina, toimetan vannitoas, palvetan, poen teki alla. Võtan telefoni ja õpin natuke prantsuse keelt. Duolingoga toimetamine suurendab kindlasti passiivset sõnavara, aktiivselt rääkida… ei, tänan, esialgu veel mitte. Siis loen väheke. Siis tuleb uni.
Ja siis… läheb uni. Kui veab, läheb uni kella kuue-seitsme paiku ka siis, kui õhtu on mingil põhjusel ikkagi öösse veninud. Kui ei vea nagu täna öösel, läheb uni kell 3.45. Õues on niiehknii juba valge ja pimendav aknakate toimiks minu puhul ehk siis, kui ta terve aknaseina ära kataks… Ostsime tookord kõige laiema eksemplari, aga selle puhul paistab ümber servade natuke valgust, nii et mingil hetkel ajab päike mind ikka üles. Silmaklappidega magamist ma ei kujuta ette, need ju nihkuvad külge keerates - seda teen ma sageli - peast ära? Ja pealegi on täielik õudus, kui öösel miski asi pea ümber on, eriti kui see on piisavalt tugevasti, et mitte ära nihkuda. (kärss kärnas, maa külmand)
Kui uni läheb, tatsutan natuke ringi, muuhulgas vaatan ka õueilma. Täna öösel kell kolmveerand neli oli meie juures -1,5'C. Pange tähele, täna on 19. mai! Kõrvalpõikena - mitte kunagi varem pole meil õhtupäike nii ilusti kööki paistnud, sest selleks ajaks on alati puud Maja ees paksult lehes. Mingeid väikesi võite peab ju märkama. Temperatuurile kohaselt oli köögiakna alla pargitud monsieur Picasso hiiglaslik esiklaas ka ühtlaselt jääs, peale ühe ümmarguse koha… huvitav, kas seal oli istunud kass?
Pärast ringitatsamist lähen voodisse tagasi, lootes natuke veel magada. Mõnikord õnnestub ja on aega. Mõnikord ei õnnestu, kuigi selleks on aega. Täna ei olnud aega ja peaaegu ei õnnestunud. Tähendab, aega jätkus üheks painajalikuks unenäoks, kus mina osalesin millegipärast ilma seelikuta, tegevus toimus umbes aastal 189x Inglismaal, kuninganna Victoria oli veel täitsa elus, ja kuna parajasti avati karantiinijärgselt kinod, käitus mingi filmihull näriline (ei saanud aru, kas hiir või rott) märkimisväärselt halvasti ja valmistus just parasjagu ekraani ette oksendama, kui äratuskell mind sellest vaatepildist säästis.
Tundub, et kogu minu loovmõtlemine rakendub alati hommikupoolsete ööde unenägudes, päevaseks ajaks ei jää midagi järele.
Aga hirrrmus tore oleks mõnikord magada terve öö, ütleme, kaheksa tundi ühes tükis, ärgata puhanuna - mis see on? - ja mitte tunda ennast jupitatud une tõttu pool päeva üsna uimasena. Kui hädakraaksujatel siiski ei ole õigus - palun! - ja uut korontiini ei tule, siis ehk oktoobri keskel ühel sombusel laupäeval? Sest siis on hommikul piisavalt kaua pime, mingi normaalsus vast taastunud (= minul rahulik olla) ja parasjagu normaalsete ärevate hetkede vahel paus? Normaalsed ärevad hetked on vahetult enne seda oktoobrilaupäeva vast õunaõuepäev, Teise Vanaisa sünnipäev ja koolis õpetajate päev, JJ on sügisest üheksandas… ja pärast seda oktoobrilaupäeva jällegi koolivaheaja korraldus ja Mehe sünnipäev ja kesteabmis veel. Lastel aprillis ärajäänud koolireis Viini lubati ka hilissügisesse lükata. No ma loodan.
Muide, igasugune ärevus avaldubki mul peamiselt ainult ülearuses öises ärkamises. Päevasel ajal ei teki erilist värelemist ega rapsimist ja kui tekkima hakkab, tunnen selle tavaliselt aegsasti ära ja tegutsen vastavalt vajadusele, nagu peabki. Võtan palderjani või palvetan või teen mingit hingerahule hästi mõjuvat tegevust nagu näiteks rohimine - aga öödele see ei mõju. Vähemalt uinumisraskusi pole peaaegu mitte kunagi.
Tegelikult oli täna öösel viga ka seljavalus, see üks lihas, mis mul üpris tihti valutama kipub, nõudis tavapärasest intensiivsemalt tähelepanu.
Ja nii need mittemillestki kirjutamised tekivad, seekord paraku mitte kuigi rõõmsas toonis.
Silmaklappidega tegelikult harjub ära. Ma pidin nendega magama umbes kuu aega (või isegi rohkem) pärast silmaoperatsiooni, et kogemata unes silmi ei hõõruks. Nii ära harjusin, et pärast magasin veel hulka aega nendega, kui enam ei pidanud.
ReplyDeletejah, arvatavasti. Peaks nüüd ainult aru saama, kas hullem oleks kannatada ära esimesed enne-harjumist-ööd või jätkata nii, nagu siiani on olnud.
ReplyDeleteMina ei saa absoluutselt valges magada. Seega on meil magamistoas pimendavad rulood, aga kuna selle serva vahelt piilub ikka väike valgus sisse (lugeda selle valgel muidugi ei näeks, aga minu aju teadvustab kohe, et ahaa, päev on alanud), on mul lisaks ees silmaklapid ja/või mitmekordseks keeratud rätik. See viimane kipub tõesti ära libisema, aga mõnikord ei libise ka ja vahel suudan ma selle läbi une tagasi panna.
ReplyDeleteSilmaklappide puhul on oluline, et need oleksid parajad (st ei pigistaks ega logiseks) ja paremini hoiab kahe kummiga variant. Ma soovitan küll soojalt vähemalt proovida. Ma ise harjusin ära üllatavalt kiiresti. Tänu neile magan mõnikord isegi kella kaheksani :) Muidu oleks üleval koos esimeste linnukestega (ehk umbes siis, kui meie pesakonna ööloom magama läheb, kui läheb).
Lisaks. Iiik, oli tõesti siingi nelja-viie paiku 1,3 kraadi. Hea, et ma veel tomateid pole õue istutanud. :p
ReplyDeleteJah, Catharina, me oleme ju peaaegu-naabrid. Küllap on üldine ilm seetõttu ka üsna sarnane.
ReplyDeleteMa pole kunagi ühtegi silmaklapipaari lähedalt vaadanud, seetõttu ei tea isegi, kus poes neid müüakse. Aina rohkem hakkab tunduma, et tasuks proovida… kuigi täna öösel magasin päris hästi ja loomakestest nägin unes hoopis Milliet, mis on igati tore.
Saatsin Sulle fb-sse pildi enda omadest, ilmselt teeksid ka käsitsi valmis (tume riie, mitmekordne, eelistatavalt mõnus ja pehme). Aga mu meelest müüakse mingites pudi-padipoodides ka - Kraba, Pepco vms?
ReplyDeleteSa oleks nagu minu igaöistest maadlustest kirjutanud :). Noorena sain igal pool ja igas valguses magada, mingit probleemi polnud. Nüüd peavad täiesti ideaalilähedased tingimused olema - valgus, õigemini selle puudumine, temperatuur, helid, kusjuures liigne vaikus võib kohati sama hull olla, kui paraadmarss akna taga, lõhnad. Ja isegi siis pole kindel, et mingi sisemine ärevus üleval ei hoia. Ja kui ma siis vähkren, ning mõttes tunde loen, et kui palju ma magada saan, kui ma nüüd uinun. Aga nüüd? Ja see kahanevate tundide hulk tekitab veel omakorda ärevust, mis magada ei lase. Täielik õudus kuubis! Ja minule tundub, et see muutub iga aastaga ainult hullemaks.
ReplyDeleteTere lugemast, Katarina von Blogger. Mina päris tunde ei loe, aga teadmine, et magamiseks jääb aina vähem aega, tekitab ärevust küll jah. Väga ebameeldiv. Mul käib õnneks hooti, mõnel ööl magan täiesti normaalselt, aga siiani pole aru saanud, millest see sõltub. Peaks magamispäevikut pidama, aga ei viitsi.
ReplyDelete