Wednesday, May 6, 2020

Tüdinud

Keegi tuttav mõtiskles hiljuti, huvitav, mida tunneks praeguses olukorras tema mõne aja eest surnud lähedane?

Huvitav, kuidas meie elaksime, kui kogu seda koroonajama poleks meie jaoks olnud? Noh, nii, nagu eelmine viirusepaanika, vist SARS kuskile Aasiasse ära vaibus? 

Täna ja praegu ma muidugi ootaksin oma mehi koju, ma arvan. Küllap oleks ilm ikka ilus, aga porgandipeenraid oleksin pidanud ise ette valmistama - täna oli mul kärumees olemas. Homme oleksin tööl ja teeksin seda, mida ma tavaliselt neljapäeviti tööl teen. Ja Salme kirjaga sall läheks laupäeval laadale - noh, sall ootab juba mitu kuud kokkuõmblemist ja laupäeval ei lähe meil keegi laadale. 

Valguskiired pimeduses muidugi on, Lillebror ja Legolas käisid eile esimest korda trennis. Võimalik, et me tohime pühapäeval kirikusse minna… kuna on emadepäev, kavatsesime niiehknii Mehega kirikusse kaasa minna, tohib või ei tohi, me oleme põhimõtteliselt kõik viiekesi üks nakkusühik. Kui me Mehega just eile Maximast midagi külge ei saanud, seal oli kella nelja ajal nii palju rahvast nagu tavaliselt kella viie ajal… Kodutu olemisega inimesed istusid tavapäraselt kõrvuti pingi peal ja maski kandsid vähesed. No aga viimase aja diagnooside arvu vaadates tundubki, et kellegi möödamineja käest koroona külgesaamine on umbes sama tõenäoline nagu väiksem lotovõit. 

Veel on valguskiireks, et tulevast nädalast hakkame tasapisi tööl käima. Ei köhi kellegi peale, aga saame natuke asju ka päris inimestega, päriselus rääkida. Ja ikka ei köhi! Ja et varsti tohib Balti riikide piires reisida. Kui nüüd Poola ka oma piirid kõigis suundades avaks, siis võiks ehk loota, et jaanipäeva paiku tulevad meile Gummersbachist külalised. :) Me ootame neid väga. Ise esialgu Läti-reisi ei plaani, aga miks ka mitte, kui ilmad suvisemaks lähevad. Või pääseme ikka kaugemale, kesse teab. Esialgu tuleb distantsõppurid tööpäevadel võimalust mööda kodus hoida ja pühapäeviti vajab Meest kiriku arvutisüsteem, nii et reisimisvõimalused on pehmelt öeldes piiratud. 

Midagi ma tahtsin veel, aga ei mäleta, mis see oli… Kui meelde tuleb, siis lisan pärast juurde.

Igatahes on viimaste nädalate teadmatus ja ebamäärasus hakanud tasapisi leevenema. Ma eile mõtlesin, et minule annab planeerimine turvatunde. No ja muidugi meeldib mulle, kui plaan toimib (Hannibal). Viimasel ajal pole saanud eriti midagi koduvälist planeerida, see tekitab ärevust. Koduseid asju ei saa ka väga planeerida, sest distantsõppurid peavad distantsõppima. Selline justnagu-elu. Justnagu oleme kodus, aga peame justnagu kooli järgi tegutsema… ja justnagu teeme tööd, aga justnagu ei tee ka. 

Ahaa, üks asi tuli meelde - kas te olete märganud, kui kallutatud on meie meedia? Nojah, muidugi olete. Mõne päeva eest oli Postimehe uudiste hulgas pealkiri "Koroonaviirus on Saksamaal taas tõusuteel" vms. Igatahes oli pealkirja toon oh kui hirmus paanika. Worldometersi lehekülje andmetel on Saksamaal pärast kõige hullemat hetke toimunud pidev nakatumiste (või nojah, diagnooside arvu) langus. Sakiliselt, aga langevalt. Kolm päeva pärast seda minule silmajäänud artiklit võinuks ju kirjutada, et uute nakatumiste arv on Saksamaal madalaimas punktis x nädala jooksul, aga seda muidugi ei kirjutatud. 

Olukord maailmas pole loomulikult üldsegi mitte veel kontrolli all, ükskõik, kui tüdinud minusugune siin on. Faktid ei hooli kellegi tunnetest. Aga... arvatavasti ei kesta kogu see jama igavesti ja tarbimispidu saab taas alata. Inimlik rumalus pole kuhugi ära kadunud. Kui me igaüks ühekaupagi keerulistest olukordadest mingi hea harjumuse alles jätaksime, küll see oleks tore... Ma lähen ja kirjutan nüüd vorstipraadimise kõrvalt üles, kui palju meil eile poes raha läks. Kulude üleskirjutamine ja toiduplaani tegemine on need harjumused, mis mina tahan meile alles jätta. 

No comments:

Post a Comment