- puhkamist. Kohe päriselt puhkamist.
- moosi. Maasikamoosi ja vaarikamoosi. Metsmaasikamoosi kohta veel ei tea.
- tikreid. Mida nendega täpselt teha, ma veel kah ei tea.
- üht ja teist aedvilja oma aiast.
- autoremonti. See meid just väga ei rõõmusta, aga paratamatus on paratamatus.
- koguduse laagrit.
- seeni - no kui juba jaanireedene seeneluure annab tulemuseks terve peotäie kukeseeni, küllap on seeni ka edaspidi.
- piiblilugemise laagrit Lillebrori jaoks.
- ujumist, kui ilma peab ja me juhtume õigel ajal õiges kohas olema.
- suuremaid lammutustöid.
- võimalik, et külalisi.
- võimalik, et veel midagi.
Tuesday, June 30, 2020
Juuli saabub alati ülearu kiiresti
Selle aasta juuli saab sisaldama:
Sunday, June 28, 2020
Jaaninädal
Jaanireedel käisin seeneluures. Tulemuseks - peotäis kukeseeni. Kui nüüd sajaks ka...
Jaanilaupäeval olime omade seltsis tule ääres. Oli ilus nagu ikka. Nägime sõpru, keda ammu pole näinud. Tänulik.
Jaanipäeval - sest 24. juuni on see õige jaanipäev, aga siis keegi tavaliselt tuld ei tee - tegime aiatöid õhtul kella kaheksast veerand üheteistkümneni või umbes nii. Varem palavuse pärast ei saanud!
Neljapäeval olime, jah, Kuurortlinnas. Nii sipsti. Pärast ujumist ja Teise Vanaisa juures jäätisesöömist vajusid kõik lapsed kogu kodutee ajaks üksmeelselt magama.
Reedel… ma ei mäleta, mis juhtus. Haapsalu salli kokkuõmblemiseni ma siiski ei jõudnud. Sain kudukambris nõelata tundmatult putukalt, põletava valu põhjal võiks arvata, et mingi herilase sugulane, paistetuse puudumise põhjal jällegi, et äkki oli midagi muud.
Laupäeval oli rahulik tavaline laupäev. Käisin metsmaasikaluures. The Raiesmiku võib ära unustada, see on nii võssa kasvanud, et ei saa sealt enam ei maasikat ega vaarikat. Aga vahetult enne meie bussipeatust paremat kätt on üks paljutõotav paik. Klaasitäie maasikate korjamise juures viibis küll ka iga maasika kohta vähemalt üks parm, kes kõik tahtsid minust natukenegi maitsta. Aga te olge targemad, minge metsa jahedama ilmaga ja võtke putukatõrjevahend kaasa.
Pühapäeval oli kirik nagu ikka ja selle järel käetõstmise-koosolek - sest koguduse liikmete aastakoosolek tõsteti märtsist, kui ei tohtinud, sujuvalt juunisse, kui juba tohtis. Lillebror, tema Sõber ja Sõbra Õde käisid linna peal hängimas. Jõugu Juht käis Laenulapse pool ja Legolas Nimekaimu, selle väikevenna ja isaga ujumas.
Aias õitsevad pojengid, roniroos, jasmiinid veel ja hortensiad varsti. Kurgede neli poega seisavad endiselt tiibu lehvitades pesaserval.
Ehitusrindelt - ehitajat meil endiselt pole, aga Mees hakkas ükspäev lahti võtma seda kohta, kus remontimata ruumi laes veekahjustus on. Hea uudis on, et see koht laseb ennast kergesti lahti võtta. Halb uudis, et nüüd on meil ilmselt veel üks koht, kuhu kaaluda majasisese trepi tegemist. Laeaugu ulatus ei ole veel teada, aga salaja omaette pehastumisest hullem ikka olla ei saa. Las ta hingab, mõni päev teeb aknad jälle lahti (sest TOLM) ja vaatab, kui suureks see auk venib.
Palav on.
Jaanilaupäeval olime omade seltsis tule ääres. Oli ilus nagu ikka. Nägime sõpru, keda ammu pole näinud. Tänulik.
Jaanipäeval - sest 24. juuni on see õige jaanipäev, aga siis keegi tavaliselt tuld ei tee - tegime aiatöid õhtul kella kaheksast veerand üheteistkümneni või umbes nii. Varem palavuse pärast ei saanud!
Neljapäeval olime, jah, Kuurortlinnas. Nii sipsti. Pärast ujumist ja Teise Vanaisa juures jäätisesöömist vajusid kõik lapsed kogu kodutee ajaks üksmeelselt magama.
Reedel… ma ei mäleta, mis juhtus. Haapsalu salli kokkuõmblemiseni ma siiski ei jõudnud. Sain kudukambris nõelata tundmatult putukalt, põletava valu põhjal võiks arvata, et mingi herilase sugulane, paistetuse puudumise põhjal jällegi, et äkki oli midagi muud.
Laupäeval oli rahulik tavaline laupäev. Käisin metsmaasikaluures. The Raiesmiku võib ära unustada, see on nii võssa kasvanud, et ei saa sealt enam ei maasikat ega vaarikat. Aga vahetult enne meie bussipeatust paremat kätt on üks paljutõotav paik. Klaasitäie maasikate korjamise juures viibis küll ka iga maasika kohta vähemalt üks parm, kes kõik tahtsid minust natukenegi maitsta. Aga te olge targemad, minge metsa jahedama ilmaga ja võtke putukatõrjevahend kaasa.
Pühapäeval oli kirik nagu ikka ja selle järel käetõstmise-koosolek - sest koguduse liikmete aastakoosolek tõsteti märtsist, kui ei tohtinud, sujuvalt juunisse, kui juba tohtis. Lillebror, tema Sõber ja Sõbra Õde käisid linna peal hängimas. Jõugu Juht käis Laenulapse pool ja Legolas Nimekaimu, selle väikevenna ja isaga ujumas.
Aias õitsevad pojengid, roniroos, jasmiinid veel ja hortensiad varsti. Kurgede neli poega seisavad endiselt tiibu lehvitades pesaserval.
Ehitusrindelt - ehitajat meil endiselt pole, aga Mees hakkas ükspäev lahti võtma seda kohta, kus remontimata ruumi laes veekahjustus on. Hea uudis on, et see koht laseb ennast kergesti lahti võtta. Halb uudis, et nüüd on meil ilmselt veel üks koht, kuhu kaaluda majasisese trepi tegemist. Laeaugu ulatus ei ole veel teada, aga salaja omaette pehastumisest hullem ikka olla ei saa. Las ta hingab, mõni päev teeb aknad jälle lahti (sest TOLM) ja vaatab, kui suureks see auk venib.
Palav on.
Thursday, June 25, 2020
Ametlikult algas mul puhkus täna
Haridussüsteemis töötamise üks regulaarsemaid rõõme on teadmine, et ametlikult ongi puhkus jaanipäevast noh-selle augustipäevani, taasiseseisvumispäev või mis ta oli. Muud rõõmud esinevad natuke vähem ennustatavalt, mõni päev on ootamatult üleni tore ja mõni päev jällegi ei ole.
Tähistasin seda paaritunnise meres istumisega. Just nimelt istumisega, ujuda ei viitsinud. Ehitasime Lillebroriga, kes ka suur ujuja ei ole, liivalosse ja ajasime niisama juttu, mina loendasin ühtelugu eemal (nabani! sügavamale ei tohi!) meres ulpivaid ja ärplevaid päid. Oli kogu aeg kaks ja kodus nööril ripub nüüd rida äärmiselt liivase olekuga ujumispükse ja üks trikoo. Mehe ujumispüksid ei saanud supelda, sest Mees parandas meie mereääreajal Teise Vanaisa arvutit, edukalt.
Kojujõudmise hetkeks oli meie veepump jõudnud ennast juba üsna soojaks pumbata… sest keegi oli jätnud õuekraani lahti ja aiavoolikusse surve sisse ja aiavoolik oli mingil hetkel ennast ühest jätkust lahti pahvatanud ja muudkui kastnud ja kastnud ja kastnud… Vähemalt ei saa meie kaks viinamarjataime nüüd kuivuse üle kurta. Tomatid kasvuhoones saavad, sest loomulikult ei olnud niigi sooja pumba koormamine mõistlik, aga praeguseks on juba pime. Hommikul.
Hommikul juhtub muudki, arvatavasti puder maasikatega (oma peenrast!) ja ühe haapsalu salli kokkuõmblemine. Kudupööningul on neil päevil nii palav, et ma nagu väga ei taha seal toimetada. Küllap mõnel natuke jahedamal päeval jälle.
Blogi-ilmas on alustatud blogiküsimustele vastamist. Ma ei vastaks eriti paljudele, sest üksikule saarele sattumist ei taha ettegi kujutada ja kroonitud päid toitlustama organiseeriksin mõne toidublogija… ja päris blogirulli mul pole. Aga keda ma loen ja eriti ei tunnista - noh, paari blogi loen erialasest huvist, mõnikord. Samuti loen ebaregulaarselt paari inimest, kes on arvatavasti päris targad ja huvitavad, aga kellega on meil paljudes küsimustes erinevad seisukohad. Loen siis, kui meil juhtuvad seisukohad kattuma või ma arvan, et võiksid kattuda.
Kõige ilusamad blogijad on need, keda ma olen päriselus näinud. Mõned olid enne blogide aega sõbrad ja mõned on blogide kaudu sõbraks või vähemalt muidu armsaks saanud. Kalli.
Kõige mõistlikumad blogijad elavad minu meelest saarte peal. Vähemalt kahel Euroopa kolmest tähtsamast saarest (need kolm tähtsaimat saart on muidugi Saaremaa, Hiiumaa ja Inglismaa).
Blogisoove…? Kirjutage rohkem kassidest ja reisimistest. Ja andke mulle andeks see autocorrect, mida me kuidagimoodi maha ei saa, ja trükivead, mis sagenesid pärast kolmiknärvihaigust. :(
eadööd.
Kõige mõistlikumad blogijad elavad minu meelest saarte peal. Vähemalt kahel Euroopa kolmest tähtsamast saarest (need kolm tähtsaimat saart on muidugi Saaremaa, Hiiumaa ja Inglismaa).
Blogisoove…? Kirjutage rohkem kassidest ja reisimistest. Ja andke mulle andeks see autocorrect, mida me kuidagimoodi maha ei saa, ja trükivead, mis sagenesid pärast kolmiknärvihaigust. :(
eadööd.
Wednesday, June 24, 2020
Grigori Služitel "Saveli päevad". Ja kassijuttu päriselust
"Saveli päevad" on isemoodi raamat. Eks on ennegi loetud raamatuid, mis on kirjutatud kassi vaatepunktist, aga minu meelest ei ole tänavakassid üldiselt nii erudeeritud-iroonilised ega poeetilised. Ka ei ole kassiraamatud tavaliselt niisugused, et tõsistele kassiarmastajatele nad päris nagu ei sobi - või tuleb taskurätipakk kõrvale võtta. Küll sobib see teos aga inimesele, kes armastab lugeda sõna-sõnalt. Minusuguse raamatuneelaja puhul kipub muist poeesiat ja vaimukust kaotsi minema, aga sisu tõttu nagu ei tahaks uuesti lugeda.
Saveli on kass. Täpsemalt kõuts. Tema ema nimi on Gloria, isa nime saab ta alles hiljem teada, aga Saveli enda nimi tekitab minus jätkuvat segadust - vene mehenimed on ju ikka Vitja. Vasja ja Miša… Vähe, liiga vähe tean ma õigeusu nimedest (igasugused Praskovjad on ju ette tulnud…) ja vene nimedest üldse. Igatahes saab Saveli nime oma emalt, kahtlustatakse, et ema lemmikkohupiima järgi, aga kannab hiljem mitmeid teisigi nimesid. Nendesse suhtub ta rahulikult, nagu on õpetanud tema tädi Madelaine: "Võib ka hullemini minna, kui Frosja, siis Frosja." Paraku ei soovi Saveli kellegi poolt päriseks kassindatud olla ("kassindama" on täiuslik tõlkeleid) ja nii ta oma elu keeruliseks elabki.
***
Meie kassid on kassindamisega ilmselt leppinud. Pühapäeval kirikust tulles oli küll hetkeks hirm, sest Millie-Miu ei jooksnud oma tavalisel moel vastu, aga siis selgus, et Millie'l polnudki aega kiisutamisele reageerida. Millie püüdis hiirt ja oli selles edukas. Ta hindab hiiri küll endiselt peamiselt mänguasjadena, aga küll ta ühel päeval aru saab, et pärast mängu on viisakas saak ka ära süüa.
***
Esmaspäeval käis meil külaline. Hall Sõber on meid siiamaani hirmsasti kartnud, aga küllap on ka kassidel nagu inimestel, ühel hetkel tuleb lihtsalt Otsustada hirmust üle saada. Hall Sõber marssis lahtisest eesuksest sisse ja jalutas läbi mitme ruumi otse Jõugu Juhi tuppa välja. Rahulikult, tõsine kass uurimisretkel. Arvas, et võiks aknalauale ronida, aga pidi pettuma, aknalaud oli kitsas ja aknaaluselt riiulilt korjasin ma ta sülle. Hall Sõber kõhises moepärast ja vehkis küüntega, aga tegelikust küünistamisest oli asi kaugel - tal oli lihtsalt vaja teada anda, et selline asi ei sobi tema kõutsiväärikusega. Sest süllevõtmise ja selilikeeramise eesmärk oligi tuvastada, kumb ta on, kas Leo või Lea... Oli kõuts koos kõigi kaasasündinud kehaosadega. Lõpuks siputas Hall Sõber ennast sülest maha ja jätkas toa inspekteerimist, nagu vahepealset riputamist poleks üldse olnudki. Tõeline härrasmees ennast juba inimeste tobedusest segada ei lase! Ilma igasuguse kõhina või häirituseta võttis ta vastu pakutavad paid ja lonkas siis tuldud teed välja. Paraku, jah, Hall Sõber lonkab kergelt tagumist käpakest ja me ei tea, miks see nii on. Juhul, kui me peaksime ta ära kassindama, viime arstile. Aga ta on nii üle mõistuse ilus ja tõukassi moodi kõuts, et äkki tal ikka on kuskil omanik… Ega ta päris igapäevaselt meil ei käi ka, hooti esineb.
Saveli on kass. Täpsemalt kõuts. Tema ema nimi on Gloria, isa nime saab ta alles hiljem teada, aga Saveli enda nimi tekitab minus jätkuvat segadust - vene mehenimed on ju ikka Vitja. Vasja ja Miša… Vähe, liiga vähe tean ma õigeusu nimedest (igasugused Praskovjad on ju ette tulnud…) ja vene nimedest üldse. Igatahes saab Saveli nime oma emalt, kahtlustatakse, et ema lemmikkohupiima järgi, aga kannab hiljem mitmeid teisigi nimesid. Nendesse suhtub ta rahulikult, nagu on õpetanud tema tädi Madelaine: "Võib ka hullemini minna, kui Frosja, siis Frosja." Paraku ei soovi Saveli kellegi poolt päriseks kassindatud olla ("kassindama" on täiuslik tõlkeleid) ja nii ta oma elu keeruliseks elabki.
***
Meie kassid on kassindamisega ilmselt leppinud. Pühapäeval kirikust tulles oli küll hetkeks hirm, sest Millie-Miu ei jooksnud oma tavalisel moel vastu, aga siis selgus, et Millie'l polnudki aega kiisutamisele reageerida. Millie püüdis hiirt ja oli selles edukas. Ta hindab hiiri küll endiselt peamiselt mänguasjadena, aga küll ta ühel päeval aru saab, et pärast mängu on viisakas saak ka ära süüa.
***
Esmaspäeval käis meil külaline. Hall Sõber on meid siiamaani hirmsasti kartnud, aga küllap on ka kassidel nagu inimestel, ühel hetkel tuleb lihtsalt Otsustada hirmust üle saada. Hall Sõber marssis lahtisest eesuksest sisse ja jalutas läbi mitme ruumi otse Jõugu Juhi tuppa välja. Rahulikult, tõsine kass uurimisretkel. Arvas, et võiks aknalauale ronida, aga pidi pettuma, aknalaud oli kitsas ja aknaaluselt riiulilt korjasin ma ta sülle. Hall Sõber kõhises moepärast ja vehkis küüntega, aga tegelikust küünistamisest oli asi kaugel - tal oli lihtsalt vaja teada anda, et selline asi ei sobi tema kõutsiväärikusega. Sest süllevõtmise ja selilikeeramise eesmärk oligi tuvastada, kumb ta on, kas Leo või Lea... Oli kõuts koos kõigi kaasasündinud kehaosadega. Lõpuks siputas Hall Sõber ennast sülest maha ja jätkas toa inspekteerimist, nagu vahepealset riputamist poleks üldse olnudki. Tõeline härrasmees ennast juba inimeste tobedusest segada ei lase! Ilma igasuguse kõhina või häirituseta võttis ta vastu pakutavad paid ja lonkas siis tuldud teed välja. Paraku, jah, Hall Sõber lonkab kergelt tagumist käpakest ja me ei tea, miks see nii on. Juhul, kui me peaksime ta ära kassindama, viime arstile. Aga ta on nii üle mõistuse ilus ja tõukassi moodi kõuts, et äkki tal ikka on kuskil omanik… Ega ta päris igapäevaselt meil ei käi ka, hooti esineb.
Sunday, June 21, 2020
Nüüd on suvi ka ametlikult alanud
Ja selle puhul on ilm märgatavalt mõnusam kui suurema osa möödunud nädalast oli. Oli äikest, kohe palju. Oli hirmus palavus ja lämbe. Oli põhjalikku paduvihma, mida ei olnud vähimalgi määral ette hoiatanud ükski minu poolt vaadatud ilmateade - vähemalt ei pidanud ühe masinatäie pesu puhul muretsema pulbrijääkide pärast.
Palavuse ajal üritasin ikkagi kangast kududa. Pärast tulin tilkudes ja läksin otse duši alla… ei mõjunud eriti. Tavaliselt mõjub pesemine suurema higistamise peale enesetunnet parandavalt, aga see õhurõhk vist… Igatahes sai kangas maha, uus üles ja uuele silmad ka pähe.
Lillebror käis Sõbra pool. Läks peaaegu hästi, tähendab, ärevusest läks kaotsi Linnas liiklemiseks hädavajalik õpilaspilet (kuskil kodus, ma usun), aga elevusest toimus kiige peal mingi rabelung, mille käigus sai kannatada Sõber. Viimane paistis täna kirikus täitsa terve ja rõõmsameelne, küllap on paranenud. Koos Sõbraga käis Lillebror ka poes eesmärgiga osta midagi head... ostis Sõbra Emale hortensia. Ta on näinud, et mina ostan hortensiaid kokku ja käin nendega rääkimas, ju ta arvas, et hortensiate omamine on mingi üldine emade kiiks.
Legolas sai üle aegade kokku Esimese Koolisõbraga. Oli olnud tore. Samuti tõi Legolas meile laenulapseks Nimekaimu. Ka see oli tore, Nimekaim on igati mõnus ja asjalik poiss. Koos Nimekaimuga käidi jalgrattamatkal ja ujumas.
Jõugu Juht veetis samuti aega ühe sõbraga… ja teise sõbraga.
Mees niitis peamiselt muru ja tegeles kiriku arvutipargi täiendamisega. Sedagi on vaja teha.
Mina käisin viimasel kevadisel koosolekul. Seal otsustati nii mõnegi õpilase suvetööd pikendada augustisse. Samuti saadeti pidulikult pensionile üks õpetaja, kellest ma poleks seda sel aastal veel oodanud - aga eks ta ise teab. Ilmselt on ta nüüd distantsõppe järel kõike näinud, mida 50+ aasta jooksul on olnud võimalik õpetajana näha.
Panime paika suviste tegevuste ja ürituste plaanid. Või noh, selle, mida me teeme, kui Jumal lubab ja me elame. Üht-teist ikka tuleb.
Sõime esimesed kohalikud maasikad, Vanaema peenrast. Meie oma esimese maasika sõi ära keegi lind... nüüd on võrgud peal.
Lugesin kuskilt saksakeelsest emablogist 15-aastaste kohta. Et kõik 15-aastased ju joovad, tarbivad narkootikume, neil on väga mitmekesine ja kiiresti vahelduv intiimelu… see on ju paratamatus ja täiesti normaalne. Ma vist enam ei lähe sellesse blogisse lugema, aga… Mõtlesin meie kooli 8. klassi lõpetanud (ehk siis JJ eakaaslased) läbi. Ma kohe põrmugi ei usu, et alkoholiga peod, narkootikumid ja juhusuhted oleksid valdava enamiku normaalsus. Mõnel kardetavasti on. Ja mõni kardetavasti tahaks, et oleks - aga see mõni ei ole nii atraktiivne, et juhusuhteid pakutaks, või nii populaarne, et keegi väga pidusse kutsuks. Ja mõni jällegi, oleme kogenud, valetab endale peotäie pruute kokku, kuigi tegelikult ei ole eluilmaski tütarlast sõrmeotsaga puutunud (ega ei peagi, nõnna noor alles ja üldse). Nojah, võib-olla mõni satub alkoholiga pidudele ja olukordadesse mõnikord. Ikka tuleb ette. Aga et kõigil ja igapäevaselt, nagu Helga Nõu raamatutes… ei usu.
Õmblesin üle mitme aasta jälle. Vanaema "Singer" töötas, nagu oleks kaas alles eile kinni pandud.
Ülehomme on jaanilaupäev. Ma ei kavatse mitte ühelegi lapsele panna selga tikitud kleiti või tärgeldatud särki, sellegipoolest loodn, et keegi neist ei lähe riietes ujuma. Loodetavasti ei toimu ka munajooksu, mille käigus muna otsa kõhuli kukkuda. (vihje Tjorveni-raamatu jaanipäevale). Küll aga toimub koosviibimine, omade keskel. Tulega.
Palavuse ajal üritasin ikkagi kangast kududa. Pärast tulin tilkudes ja läksin otse duši alla… ei mõjunud eriti. Tavaliselt mõjub pesemine suurema higistamise peale enesetunnet parandavalt, aga see õhurõhk vist… Igatahes sai kangas maha, uus üles ja uuele silmad ka pähe.
Lillebror käis Sõbra pool. Läks peaaegu hästi, tähendab, ärevusest läks kaotsi Linnas liiklemiseks hädavajalik õpilaspilet (kuskil kodus, ma usun), aga elevusest toimus kiige peal mingi rabelung, mille käigus sai kannatada Sõber. Viimane paistis täna kirikus täitsa terve ja rõõmsameelne, küllap on paranenud. Koos Sõbraga käis Lillebror ka poes eesmärgiga osta midagi head... ostis Sõbra Emale hortensia. Ta on näinud, et mina ostan hortensiaid kokku ja käin nendega rääkimas, ju ta arvas, et hortensiate omamine on mingi üldine emade kiiks.
Legolas sai üle aegade kokku Esimese Koolisõbraga. Oli olnud tore. Samuti tõi Legolas meile laenulapseks Nimekaimu. Ka see oli tore, Nimekaim on igati mõnus ja asjalik poiss. Koos Nimekaimuga käidi jalgrattamatkal ja ujumas.
Jõugu Juht veetis samuti aega ühe sõbraga… ja teise sõbraga.
Mees niitis peamiselt muru ja tegeles kiriku arvutipargi täiendamisega. Sedagi on vaja teha.
Mina käisin viimasel kevadisel koosolekul. Seal otsustati nii mõnegi õpilase suvetööd pikendada augustisse. Samuti saadeti pidulikult pensionile üks õpetaja, kellest ma poleks seda sel aastal veel oodanud - aga eks ta ise teab. Ilmselt on ta nüüd distantsõppe järel kõike näinud, mida 50+ aasta jooksul on olnud võimalik õpetajana näha.
Panime paika suviste tegevuste ja ürituste plaanid. Või noh, selle, mida me teeme, kui Jumal lubab ja me elame. Üht-teist ikka tuleb.
Sõime esimesed kohalikud maasikad, Vanaema peenrast. Meie oma esimese maasika sõi ära keegi lind... nüüd on võrgud peal.
Lugesin kuskilt saksakeelsest emablogist 15-aastaste kohta. Et kõik 15-aastased ju joovad, tarbivad narkootikume, neil on väga mitmekesine ja kiiresti vahelduv intiimelu… see on ju paratamatus ja täiesti normaalne. Ma vist enam ei lähe sellesse blogisse lugema, aga… Mõtlesin meie kooli 8. klassi lõpetanud (ehk siis JJ eakaaslased) läbi. Ma kohe põrmugi ei usu, et alkoholiga peod, narkootikumid ja juhusuhted oleksid valdava enamiku normaalsus. Mõnel kardetavasti on. Ja mõni kardetavasti tahaks, et oleks - aga see mõni ei ole nii atraktiivne, et juhusuhteid pakutaks, või nii populaarne, et keegi väga pidusse kutsuks. Ja mõni jällegi, oleme kogenud, valetab endale peotäie pruute kokku, kuigi tegelikult ei ole eluilmaski tütarlast sõrmeotsaga puutunud (ega ei peagi, nõnna noor alles ja üldse). Nojah, võib-olla mõni satub alkoholiga pidudele ja olukordadesse mõnikord. Ikka tuleb ette. Aga et kõigil ja igapäevaselt, nagu Helga Nõu raamatutes… ei usu.
Õmblesin üle mitme aasta jälle. Vanaema "Singer" töötas, nagu oleks kaas alles eile kinni pandud.
Ülehomme on jaanilaupäev. Ma ei kavatse mitte ühelegi lapsele panna selga tikitud kleiti või tärgeldatud särki, sellegipoolest loodn, et keegi neist ei lähe riietes ujuma. Loodetavasti ei toimu ka munajooksu, mille käigus muna otsa kõhuli kukkuda. (vihje Tjorveni-raamatu jaanipäevale). Küll aga toimub koosviibimine, omade keskel. Tulega.
Friday, June 19, 2020
Mida ma koroonakriisi käigus iseenese kohta teada olen saanud
Inimesed saavad kriiside käigus igatmoodi valgustatud. Ja omandavad uusi oskusi. Ja mida iganes. Uus normaalsus on olla eriti produktiivne, eriti usin ja eriti vaimne. Ja muidugi, kõik normaalsete inimeste kodud on juba märtsi lõpust saadik põhjalikult remonditud.
Nojah. Midagi saan isegi mina enda kohta teada - kuigi me ei ole teinud remonti ega muutunud üliproduktiivseteks.
Kuigi minu suur eeskuju on Muumimamma, sain korontiini käigus aru, et loomu poolest olen ma hoopis mingi nais-Nuuskmõmmik. Või Sekeldaja. Et ma eelistan vanu riideid uutele, oli ennegi teada, ja rännuinstinkt muidugi ka, aga ma pole kunagi varem tundnud endas nii tugevat tungi keelusilte maha kiskuda.
Teine, oluliselt maisem, aga sama totter avastus on, et akende pesemise järel sallin ma majapidamistöödest kõige vähem lauakatmist. See selgus Laenulapse pika siinoleku ajal. Laenulaps ise oli tore nagu alati, ei ole ka erilist vahet, kas ma teen süüa neljale või viiele meesterahvale, aga vaat see lauakatmine… oleks siis veel omavahel sobiv portselan, särav pärishõbe (meil on ainult osa lusikaid päris hõbedast) ja linased, monogrammiga servjetid*! Vähemalt oli käepärast parv poisslapsi, keda kamandada. Nii et kui ma perekonnale ilusasti laua katan, omavahel sobivate tassidega ja kõik pütsikud-nätsikud ontlikult grupeeritud, siis on tegu tähelepanuväärse eneseületamise ja palju suurema teenega kui triigitud pesu või ökoaedvilja kasvatamine. Õnneks nad saavad sellest aru.
Ja... ongi kõik. Ei midagi muud põnevat.
____________
*korralike salvrätikute valmistamiseks olen ühe eemaldumatu plekiga valge linase laudlina juba kõrvale pannud. Ükskord ma õmblen nad valmis niikuinii!
Nojah. Midagi saan isegi mina enda kohta teada - kuigi me ei ole teinud remonti ega muutunud üliproduktiivseteks.
Kuigi minu suur eeskuju on Muumimamma, sain korontiini käigus aru, et loomu poolest olen ma hoopis mingi nais-Nuuskmõmmik. Või Sekeldaja. Et ma eelistan vanu riideid uutele, oli ennegi teada, ja rännuinstinkt muidugi ka, aga ma pole kunagi varem tundnud endas nii tugevat tungi keelusilte maha kiskuda.
Teine, oluliselt maisem, aga sama totter avastus on, et akende pesemise järel sallin ma majapidamistöödest kõige vähem lauakatmist. See selgus Laenulapse pika siinoleku ajal. Laenulaps ise oli tore nagu alati, ei ole ka erilist vahet, kas ma teen süüa neljale või viiele meesterahvale, aga vaat see lauakatmine… oleks siis veel omavahel sobiv portselan, särav pärishõbe (meil on ainult osa lusikaid päris hõbedast) ja linased, monogrammiga servjetid*! Vähemalt oli käepärast parv poisslapsi, keda kamandada. Nii et kui ma perekonnale ilusasti laua katan, omavahel sobivate tassidega ja kõik pütsikud-nätsikud ontlikult grupeeritud, siis on tegu tähelepanuväärse eneseületamise ja palju suurema teenega kui triigitud pesu või ökoaedvilja kasvatamine. Õnneks nad saavad sellest aru.
Ja... ongi kõik. Ei midagi muud põnevat.
____________
*korralike salvrätikute valmistamiseks olen ühe eemaldumatu plekiga valge linase laudlina juba kõrvale pannud. Ükskord ma õmblen nad valmis niikuinii!
Thursday, June 18, 2020
Lõõtsutades
Neil päevil on meil ilm, mida sakslased nimetavad Affenhitzeks. Vahepeal pole midagi hingata ka. Karta on, et higistamine ei tekita sisulist kaalukaotust… Ilma juhatas sisse paari ööd tagasi toimunud erakordne äike. Mees käis keset ööd arvuteid ja muid kodumasinaid välja lülitamas, Jõugu Juht filmis aknast väga fotogeenilist välku. Neid koostöövalmis välke oli ikka hulgi, aga mina olin mingil põhjusel nii väsinud, et tegin ainult ühe silma lahti, vaatasin natuke aega kardina vahelt paistvat diskovalgust, otsustasin, et palun olukorra Jumala kätte ja jäin uuesti magama.
***
Malin Melkerson (Tjorveni sõbra Pelle suur õde) ütles, et suved mööduvad ruttu. Tõepoolest, hetk tagasi oli meil mai keskpaik ja juba on pool juunit läbi. Hirmus!
***
Millie oli eile öösel esimest korda elus õues. Lillebror pani ta minu käsku mööda verandasse, see on endiselt logu ja kassid käivad seal magamas. Millie olevat istunud aknalaual, pea aknaklaasiaugust väljas, ja huviga ööd vaadanud. Kui ma kella viie paiku üleval käisin, tegin eestukse lahti, kiisutasin… ja sealt see kassipoeg tuligi mööda veelauda, teadus küll, kus öösel ollakse - kodumaja ligidal. Tubli kass.
***
Linnaujulas oli täna "rahvast rohkem kui inimesi". Tegelikult ei kavatsenud mina üldse sinna minna, aga kujunes nii, et läksin Lillebroriga kaasa. Hiljem liitus meiega ka Legolas. Lillebror tuli mingil hetkel veest välja ja kurtis, et ühel pool on mingid paljad lapsed, teisel pool suured, temal pole kuskil olla... Noh, kui väikesel tüdrukul on pats juba pepuni, siis võiks seda peput ka püksikesed katta, arvan mina, aga Lillebrorile ütlesin, et vaata mujale, see väike laps on ilmselt nii väike, et ta ei oska veel aru saadagi, et ujumisriideid võiks ka kanda. Kõige maitsekamaid valgeid bikiine esimese riietumiskabiini läheduses kandis tütarlaps, kellega kaasas oli kipskäega noormees. Olid tõesti ilusad, noored ise olid ka ilusad nagu noored inimesed ikka.
***
Kevadeöö kirjaga sall läks täna kappi ja sõidab kapiga põhja poole. Imestasingi juba, mis inimestel viga on, see sallikiri on nii üle mõistuse ilus…
***
Hoopis mitteilusaks pean ma aga kirju T-särkide peal. Enamasti on nad küll kuidagi kunstilised, aga Raadi COOPi juures kõndis meie autost mööda üks umbes minuvanune või natuke noorem mees, kelle rinna peal oli selgete tähtedega kirjas… et see ei olnud, nojah, päriselt "SIX". Ma küll ei tea, mis väiksemate tähtedega kirjas oli, aga aru ma ei saa, miks inimesed kirjadega särke kannavad… Ei tundunud ka sedasorti mees, kes endale normaalset särki lubada ei saaks. Või kui see on inimese huviala või eriand, kas seda peab siis rõhutama… Hetkeks mõtlesin, kas mulle sobiks särk kirjaga "Sorry, I'm a lady", aga siis taipasin, et juhul, kui ma tegelikult päris daam olen, ei ole mingit vajadust seda särgikirjaga rõhutada, kui ma seda aga siiski veel päriselt ei ole (harjutan küll), siis mõjuks see nagu sea seljas sadul ja oleks ikkagi rumal.
***
Autotermomeeter näitas sealsamas COOPi juures 40 kraadi sooja. Mida näitab auto käigukast, saame ehk teada homme, midagi klõbiseb, hommikul vara lubas ekspert kuulata ja koputada. Arvatavasti on nii klõbina olemasolu kui sellel hetkel klõbina puudumine asjatundja jaoks informatiivne.
***
Kurgedel on neli poega, kes arvatavasti on kohe valmis lennutundidega alustama. Vanemad näevad mõnevõrra kurnatud välja. Katusuge ise nelikutega…
***
Lapsed soovisid aeda võrkkiike, vana oli talveks õue jäänud ja üldse. Käisime mitmes poes, selgus, et võrkkiiged on defitsiitne kaup. KRABAs siiski oli, triibuline, riidest. Käib küll kehval ajal.
***
Viimase aja hea harjumus kohe pärast õhtusööki natuke aega aiatöid teha ei tundu täna kuidagi ahvatlevat. No ma vähemalt proovin...
***
Malin Melkerson (Tjorveni sõbra Pelle suur õde) ütles, et suved mööduvad ruttu. Tõepoolest, hetk tagasi oli meil mai keskpaik ja juba on pool juunit läbi. Hirmus!
***
Millie oli eile öösel esimest korda elus õues. Lillebror pani ta minu käsku mööda verandasse, see on endiselt logu ja kassid käivad seal magamas. Millie olevat istunud aknalaual, pea aknaklaasiaugust väljas, ja huviga ööd vaadanud. Kui ma kella viie paiku üleval käisin, tegin eestukse lahti, kiisutasin… ja sealt see kassipoeg tuligi mööda veelauda, teadus küll, kus öösel ollakse - kodumaja ligidal. Tubli kass.
***
Linnaujulas oli täna "rahvast rohkem kui inimesi". Tegelikult ei kavatsenud mina üldse sinna minna, aga kujunes nii, et läksin Lillebroriga kaasa. Hiljem liitus meiega ka Legolas. Lillebror tuli mingil hetkel veest välja ja kurtis, et ühel pool on mingid paljad lapsed, teisel pool suured, temal pole kuskil olla... Noh, kui väikesel tüdrukul on pats juba pepuni, siis võiks seda peput ka püksikesed katta, arvan mina, aga Lillebrorile ütlesin, et vaata mujale, see väike laps on ilmselt nii väike, et ta ei oska veel aru saadagi, et ujumisriideid võiks ka kanda. Kõige maitsekamaid valgeid bikiine esimese riietumiskabiini läheduses kandis tütarlaps, kellega kaasas oli kipskäega noormees. Olid tõesti ilusad, noored ise olid ka ilusad nagu noored inimesed ikka.
***
Kevadeöö kirjaga sall läks täna kappi ja sõidab kapiga põhja poole. Imestasingi juba, mis inimestel viga on, see sallikiri on nii üle mõistuse ilus…
***
Hoopis mitteilusaks pean ma aga kirju T-särkide peal. Enamasti on nad küll kuidagi kunstilised, aga Raadi COOPi juures kõndis meie autost mööda üks umbes minuvanune või natuke noorem mees, kelle rinna peal oli selgete tähtedega kirjas… et see ei olnud, nojah, päriselt "SIX". Ma küll ei tea, mis väiksemate tähtedega kirjas oli, aga aru ma ei saa, miks inimesed kirjadega särke kannavad… Ei tundunud ka sedasorti mees, kes endale normaalset särki lubada ei saaks. Või kui see on inimese huviala või eriand, kas seda peab siis rõhutama… Hetkeks mõtlesin, kas mulle sobiks särk kirjaga "Sorry, I'm a lady", aga siis taipasin, et juhul, kui ma tegelikult päris daam olen, ei ole mingit vajadust seda särgikirjaga rõhutada, kui ma seda aga siiski veel päriselt ei ole (harjutan küll), siis mõjuks see nagu sea seljas sadul ja oleks ikkagi rumal.
***
Autotermomeeter näitas sealsamas COOPi juures 40 kraadi sooja. Mida näitab auto käigukast, saame ehk teada homme, midagi klõbiseb, hommikul vara lubas ekspert kuulata ja koputada. Arvatavasti on nii klõbina olemasolu kui sellel hetkel klõbina puudumine asjatundja jaoks informatiivne.
***
Kurgedel on neli poega, kes arvatavasti on kohe valmis lennutundidega alustama. Vanemad näevad mõnevõrra kurnatud välja. Katusuge ise nelikutega…
***
Lapsed soovisid aeda võrkkiike, vana oli talveks õue jäänud ja üldse. Käisime mitmes poes, selgus, et võrkkiiged on defitsiitne kaup. KRABAs siiski oli, triibuline, riidest. Käib küll kehval ajal.
***
Viimase aja hea harjumus kohe pärast õhtusööki natuke aega aiatöid teha ei tundu täna kuidagi ahvatlevat. No ma vähemalt proovin...
Monday, June 15, 2020
Sünnipäevast
Kui me koos Lillebrori poolt täidetud amplipottide, mitme pitsa, ühe raamatu ja karbitäie "Anna Edasi" kohviku kookidega üsna lubatud ajal Vanaema poole jõudsime, oli Vanaema natuke jahmunud. Et tal sünnipäev on, oli ta juba märganud, aga mis kell meie saabuma pidime, sellega oli segadust.
Õnneks orienteerun ma Vanaema kappides piisavalt, et lauda katta. Temale enesele otsisin kapist klaasi kirjaga "Eva 50". Number oli küll väheke väiksem kui täna võinuks olla, aga daamide vanust ei küsita…
Vanaemal oli sünnipäeva puhul seljas ilma plekita plus ja täitsa ontlik seelik - oleme jõudnud punkti, kus on rõõmustav, kui kõrges eas lähedane suudab ise ennast kokkusobivalt ja puhtalt riietada. Vanaisal oli ka heledatriibuline särk, ei narmendanud ega midagi.
Köögis pidin küll ütlema, et nagis rippuv asjandus on tegelikult vannitoavaip - teate küll neid paksemaid froteeasjandusi, mis näiteks duši ette põrandale käivad? Vahetasin selle kähku puhtama käterätiku vastu, vahetamine oli vajalik. Iseenesest oleks vajalik ette võtta ka üks küürimisneljapäevak või midagi taolist. Ehk lähipäevil.
Raamatu kohta muretses Vanaema, ega see ometi midagi sellist ei ole nagu see jama, mida need poisid nii hoolega lugesid… Ei, rahustasin, reisikiri ("Minu Šotimaa") on ikka midagi hoopis teistsugust kui "Harry Potter".
Hiljem tuli üks külaline. Kas sa kohvi tahad, küsis Vanaema. Külaline tahtis, pani kohvipuru tassi valmis ja asus ootama. Natukese aja pärast taipasin mina küsida, kes täpselt kohvivee pidi keema panema... Külaline on Vanaema pool ennegi käinud ja tema enda emaga pidi olukord umbes sarnane olema, küllap ta sai aru. Kohvivesi läks ka keema.
Vahepeal jõudis Vanaisa teises toas Mehele (Mehe juttu Vanaisa kuuleb, minu oma mitte) seletada, et umbes 40 aastat tagasi tehtud, vanavanaonu Heinrichi suvila mõttelise osaga seotud kinkeleping on praeguseks ikkagi kahtlane, sest ta ei suuda oma paberitest kuidagi leida dokumenti, mis selle kahtlane-olemist tõestaks - eks on jah üsna raske leida midagi, mida pole olemas olnudki - ja et suvemaja teise korruse kaminas olevat peidik ja peidikus Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk, ei tea, kes selle sealt välja on võtnud ja välismaale müünud… Peidiku ja mõõga olemasolu ei ole välistatud, aga välismaale müümine on muidugi Vanaisa lennuka fantaasia tulemus - pealegi ei ole Vanaisal mingit õigust ühegi ohvitserimõõga pärast muretseda, tema isa viidi Siberisse eduka talupidamise eest, sõjaväelane (või midagi taolist) oli hoopis mu emapoolne vanatädimees Franz. No aga ma võin ju mingil hetkel selle suvemaja praeguste omanike (igal juhul sugulased, me oleme lastena sealsamas suvemajas koos mänginud ja puha… või vähemalt samal hoovil samal ajal mänginud) käest järele küsida, kuidas selle mõõgaga asi oli. Iseenesest on kahjugi, et kõiki perekonnalegende ei tea.
Legolas lahkus trenni, Mees käis Lillebroriga silmaarstil (simulant, öeldi, vahtigu vähem ekraane ja treenigu silmalihaseid), mina käisin Vanaema ja Vanaisa jaoks poes. Suure osa nõudest pesin ka mina ära, need said vähemalt puhtaks. Vanaema vajaks tegelikult valamu kohale valgustit, aga Vanaisa ei lubaks kööki üldse mitte mingit elektrit, kui see tema teha oleks, niiskes (=veekraaniga) ruumis tekib otsekohe lühis…
Tjah, Vanaema tervislik seisund lubaks iseenesest natuke energilisemat sünnipäeva pidada, aga teisest küljest on ta enamiku oma varasemate sõprade-tuttavate suhtes päris pahur ega soovi neid näha… Ja telefonikõned õnnitlejatega, ma nimelt kuulsin paaril juhul Vanaema-poolset otsa pealt, olid ka üsna… peletavad. Ei ole kerge olla päris vana ja loomu poolest mitte kuigi rõõmsameelne.
Õnneks orienteerun ma Vanaema kappides piisavalt, et lauda katta. Temale enesele otsisin kapist klaasi kirjaga "Eva 50". Number oli küll väheke väiksem kui täna võinuks olla, aga daamide vanust ei küsita…
Vanaemal oli sünnipäeva puhul seljas ilma plekita plus ja täitsa ontlik seelik - oleme jõudnud punkti, kus on rõõmustav, kui kõrges eas lähedane suudab ise ennast kokkusobivalt ja puhtalt riietada. Vanaisal oli ka heledatriibuline särk, ei narmendanud ega midagi.
Köögis pidin küll ütlema, et nagis rippuv asjandus on tegelikult vannitoavaip - teate küll neid paksemaid froteeasjandusi, mis näiteks duši ette põrandale käivad? Vahetasin selle kähku puhtama käterätiku vastu, vahetamine oli vajalik. Iseenesest oleks vajalik ette võtta ka üks küürimisneljapäevak või midagi taolist. Ehk lähipäevil.
Raamatu kohta muretses Vanaema, ega see ometi midagi sellist ei ole nagu see jama, mida need poisid nii hoolega lugesid… Ei, rahustasin, reisikiri ("Minu Šotimaa") on ikka midagi hoopis teistsugust kui "Harry Potter".
Hiljem tuli üks külaline. Kas sa kohvi tahad, küsis Vanaema. Külaline tahtis, pani kohvipuru tassi valmis ja asus ootama. Natukese aja pärast taipasin mina küsida, kes täpselt kohvivee pidi keema panema... Külaline on Vanaema pool ennegi käinud ja tema enda emaga pidi olukord umbes sarnane olema, küllap ta sai aru. Kohvivesi läks ka keema.
Vahepeal jõudis Vanaisa teises toas Mehele (Mehe juttu Vanaisa kuuleb, minu oma mitte) seletada, et umbes 40 aastat tagasi tehtud, vanavanaonu Heinrichi suvila mõttelise osaga seotud kinkeleping on praeguseks ikkagi kahtlane, sest ta ei suuda oma paberitest kuidagi leida dokumenti, mis selle kahtlane-olemist tõestaks - eks on jah üsna raske leida midagi, mida pole olemas olnudki - ja et suvemaja teise korruse kaminas olevat peidik ja peidikus Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk, ei tea, kes selle sealt välja on võtnud ja välismaale müünud… Peidiku ja mõõga olemasolu ei ole välistatud, aga välismaale müümine on muidugi Vanaisa lennuka fantaasia tulemus - pealegi ei ole Vanaisal mingit õigust ühegi ohvitserimõõga pärast muretseda, tema isa viidi Siberisse eduka talupidamise eest, sõjaväelane (või midagi taolist) oli hoopis mu emapoolne vanatädimees Franz. No aga ma võin ju mingil hetkel selle suvemaja praeguste omanike (igal juhul sugulased, me oleme lastena sealsamas suvemajas koos mänginud ja puha… või vähemalt samal hoovil samal ajal mänginud) käest järele küsida, kuidas selle mõõgaga asi oli. Iseenesest on kahjugi, et kõiki perekonnalegende ei tea.
Legolas lahkus trenni, Mees käis Lillebroriga silmaarstil (simulant, öeldi, vahtigu vähem ekraane ja treenigu silmalihaseid), mina käisin Vanaema ja Vanaisa jaoks poes. Suure osa nõudest pesin ka mina ära, need said vähemalt puhtaks. Vanaema vajaks tegelikult valamu kohale valgustit, aga Vanaisa ei lubaks kööki üldse mitte mingit elektrit, kui see tema teha oleks, niiskes (=veekraaniga) ruumis tekib otsekohe lühis…
Tjah, Vanaema tervislik seisund lubaks iseenesest natuke energilisemat sünnipäeva pidada, aga teisest küljest on ta enamiku oma varasemate sõprade-tuttavate suhtes päris pahur ega soovi neid näha… Ja telefonikõned õnnitlejatega, ma nimelt kuulsin paaril juhul Vanaema-poolset otsa pealt, olid ka üsna… peletavad. Ei ole kerge olla päris vana ja loomu poolest mitte kuigi rõõmsameelne.
Sunday, June 14, 2020
Algas koolivaheaeg
Esmaspäeval algas koolivaheaeg Lillebroril, teisipäeval suurematel poistel. Selle puhul toodi koju tunnistused, kus kõige sagedamini esines hinne "5". Mõnes mõttes on kahjugi, et selles midagi erilist ei ole. Teisest küljest on ikkagi väga tore, et see on meie jaoks normaalsus.
Lillebror käis ka silmaarstil… öeldi, et tulgu nädala pärast uuesti, arst ei saanud täpselt aru, kas on päriselt mure või simulant.
Mina käisin esimest korda pärast korontiini raamatukogus. Osa saagist on veel läbi lugemata.
Veel käisin tööl ja osalesin selle tõttu ühel hübriidkoosolekul - mõned istusid laua ümber ja mõned oma kabinetis kaamera taga. Oli väga ebameeldiv nagu videkoosolekutel ikka, kaamerasse ja mikrofoni rääkimine ei passi kohe üldse mitte.
Kõik kolm last käisid sünnipäeval. Tundub, et seal oli tore.
Sünnipäeva ajal käisime meie Mehega raamatupoes ja õhtust söömas. Lõpuks jäi ikka nii palju aega üle, et tutvusime tasapisi Linna ümbruse kõrvalteedega ja päris lõpuks sõime romantilisel moel kuskil teeservas jäätist.
Rohisin kohe palju. Kõrge rohu sees toimetamise tulemusena olen avastanud ja eemaldanud enda pealt vähemalt kaks mikropuuki (läbimõõduga alla poole millimeetri, aga vastikud ikka).
Laupäeval viisime turule mitte naha, vaid vaibad. Ütleme nii, et neid kodus tuulutada oleks olnud mõnusam. Tuli välja, et inimene, kes pidi kutsuma ja reegleid selgitama, oli oma töö küll teinud, aga kõik ülejäänud asjapulgad olid oma töö tegemata jätnud. Olime koos ühe keraamikaprouaga hommikul päris nõutud. Päeva peale küll osa probleeme lahenes, aga midagi eriti head selle ettevõtmise kohta siiski öelda ei ole. Huvitav oli, et kuigi turg erineb korralduse ja kõige muu poolest laadast hämmastavalt palju, käivad siiski mööda ja suhtlevad teatud tüüpi inimesed. Naine, kes väidab, et ta ei saa haapsalu salli kanda, sest tal on lambavillaallergia (näidates oma kurgualusele) - kesse haapsalu salli palja ihu peal või kaela ümber kannab, ikka kleidi või pluusi peal! Grupp vanemaid daame, kes kannavad heegeldatud kübaraid, pitskampsuneid või heledaid suvemantleid, ütlevad esimese asjana, et nad ei osta kindlasti midagi, aga vestlevad pikalt ja asjatundlikult sallimustritest ja sallitraditsioonist üldse. Ja laadaloll, seekord stiilipuhta, käredahäälse turunaise isikus. Lillebror oli tema purtsatuste kuuldeulatuses ja pärast natuke häiritud - niimoodi ei räägita ju!
Pühapäeval oli muidugi kirik - tuntud headuses, võiks öelda - ja pärast emmede palveosadus. Pidasime seda õues. Eemal põllu peal sõitsid perepoeg JR ja külasolevad noored daamid M (12) ja M (11) ATV-dega. Mingil hetkel parkis JR (10) oma ATV üsna meie lähedale ja asus toimetama enam-vähem endakõrguse bensiinikanistri ja lehtriga - ilmselgelt oli noormees kursis, mida ja kuidas teha. Pärast juhendas ja abistas daame ka.
On täiesti hämmastav, et pool juunit on juba peaaegu läbi ja jaanipäevani on ainult natuke aega jäänud. Kui me ainult suudaksime välja mõelda, mida meile antud suvega seekord pihta hakata...
Lillebror käis ka silmaarstil… öeldi, et tulgu nädala pärast uuesti, arst ei saanud täpselt aru, kas on päriselt mure või simulant.
Mina käisin esimest korda pärast korontiini raamatukogus. Osa saagist on veel läbi lugemata.
Veel käisin tööl ja osalesin selle tõttu ühel hübriidkoosolekul - mõned istusid laua ümber ja mõned oma kabinetis kaamera taga. Oli väga ebameeldiv nagu videkoosolekutel ikka, kaamerasse ja mikrofoni rääkimine ei passi kohe üldse mitte.
Kõik kolm last käisid sünnipäeval. Tundub, et seal oli tore.
Sünnipäeva ajal käisime meie Mehega raamatupoes ja õhtust söömas. Lõpuks jäi ikka nii palju aega üle, et tutvusime tasapisi Linna ümbruse kõrvalteedega ja päris lõpuks sõime romantilisel moel kuskil teeservas jäätist.
Rohisin kohe palju. Kõrge rohu sees toimetamise tulemusena olen avastanud ja eemaldanud enda pealt vähemalt kaks mikropuuki (läbimõõduga alla poole millimeetri, aga vastikud ikka).
Laupäeval viisime turule mitte naha, vaid vaibad. Ütleme nii, et neid kodus tuulutada oleks olnud mõnusam. Tuli välja, et inimene, kes pidi kutsuma ja reegleid selgitama, oli oma töö küll teinud, aga kõik ülejäänud asjapulgad olid oma töö tegemata jätnud. Olime koos ühe keraamikaprouaga hommikul päris nõutud. Päeva peale küll osa probleeme lahenes, aga midagi eriti head selle ettevõtmise kohta siiski öelda ei ole. Huvitav oli, et kuigi turg erineb korralduse ja kõige muu poolest laadast hämmastavalt palju, käivad siiski mööda ja suhtlevad teatud tüüpi inimesed. Naine, kes väidab, et ta ei saa haapsalu salli kanda, sest tal on lambavillaallergia (näidates oma kurgualusele) - kesse haapsalu salli palja ihu peal või kaela ümber kannab, ikka kleidi või pluusi peal! Grupp vanemaid daame, kes kannavad heegeldatud kübaraid, pitskampsuneid või heledaid suvemantleid, ütlevad esimese asjana, et nad ei osta kindlasti midagi, aga vestlevad pikalt ja asjatundlikult sallimustritest ja sallitraditsioonist üldse. Ja laadaloll, seekord stiilipuhta, käredahäälse turunaise isikus. Lillebror oli tema purtsatuste kuuldeulatuses ja pärast natuke häiritud - niimoodi ei räägita ju!
Pühapäeval oli muidugi kirik - tuntud headuses, võiks öelda - ja pärast emmede palveosadus. Pidasime seda õues. Eemal põllu peal sõitsid perepoeg JR ja külasolevad noored daamid M (12) ja M (11) ATV-dega. Mingil hetkel parkis JR (10) oma ATV üsna meie lähedale ja asus toimetama enam-vähem endakõrguse bensiinikanistri ja lehtriga - ilmselgelt oli noormees kursis, mida ja kuidas teha. Pärast juhendas ja abistas daame ka.
On täiesti hämmastav, et pool juunit on juba peaaegu läbi ja jaanipäevani on ainult natuke aega jäänud. Kui me ainult suudaksime välja mõelda, mida meile antud suvega seekord pihta hakata...
Wednesday, June 10, 2020
C. A. Fletcher "Poiss ja tema koer maailma lõpus"
Oleks tore, kui esimene ettesattunud raamatukoguraamat pärast pikka korontiinipausi (no mul oli proua Ramotswe) ennustaks edasiste laenutuste kvaliteeti.
"Poiss ja tema koer maailma lõpus" on ühtpidi väga hea ulmeraamat nii täiskasvanutele kui mõtlevatele noortele - kui mõni suurtest poistest peaks uuel aastal ulmet lugema, surun selle pihku -, teistpidi ka raamat raamatutest. Griz on maailma olukorda arvestades hämmastava lugemusega. Algul arvasin, et raamatud, millest ta räägib, on samuti fiktsioon, aga siis sain aru, et nii autor kui peategelane on lugenud teoseid, mille olemasolust minul aimugi ei ole (Asterixi koomiksi tundsin siiski esimese vihje peale ära).
Selles loos on midagi Keskmaalt. Ja maailmast, mis on edasi liikunud (Stephen Kingi Tumeda torni vist teisest-kolmandast osast). Tegelikult ka "Vastuhakust", Kojak ja Jip on kindlasti hingesugulased. Ja "Väravast naiste maailma", sellest lambakasvatajate osast. Kusagilt veel, mis praegu meelde ei tule… Aga et seal on ka Assol, poleks isegi osanud oodata. Kuigi iseenesest on see loogiline ja vihjatakse nii õhkõrnalt, et...
Tõsi, esineb klaver-põõsas hetki ja mulle meeldiks natuke rohkem saarerahva eluolust teada saada, aga vaevalt et keegi viitsinuks olmeulmet nii heal tasemel tõlkida. Murdsin pool lugemisaega pead, kuidas "beebipõrm" inglise keeles võinuks olla ega mõelnudki välja. Kui ei õnnestu kohe tagasi tõlkida, on hästi tõlgitud.
Veel üks Väga Hea raamat, mille ma ühel päeval koju ostan. Ja võib-olla oleks huvitav kunagi Hebriididel käia.
"Poiss ja tema koer maailma lõpus" on ühtpidi väga hea ulmeraamat nii täiskasvanutele kui mõtlevatele noortele - kui mõni suurtest poistest peaks uuel aastal ulmet lugema, surun selle pihku -, teistpidi ka raamat raamatutest. Griz on maailma olukorda arvestades hämmastava lugemusega. Algul arvasin, et raamatud, millest ta räägib, on samuti fiktsioon, aga siis sain aru, et nii autor kui peategelane on lugenud teoseid, mille olemasolust minul aimugi ei ole (Asterixi koomiksi tundsin siiski esimese vihje peale ära).
Selles loos on midagi Keskmaalt. Ja maailmast, mis on edasi liikunud (Stephen Kingi Tumeda torni vist teisest-kolmandast osast). Tegelikult ka "Vastuhakust", Kojak ja Jip on kindlasti hingesugulased. Ja "Väravast naiste maailma", sellest lambakasvatajate osast. Kusagilt veel, mis praegu meelde ei tule… Aga et seal on ka Assol, poleks isegi osanud oodata. Kuigi iseenesest on see loogiline ja vihjatakse nii õhkõrnalt, et...
Tõsi, esineb klaver-põõsas hetki ja mulle meeldiks natuke rohkem saarerahva eluolust teada saada, aga vaevalt et keegi viitsinuks olmeulmet nii heal tasemel tõlkida. Murdsin pool lugemisaega pead, kuidas "beebipõrm" inglise keeles võinuks olla ega mõelnudki välja. Kui ei õnnestu kohe tagasi tõlkida, on hästi tõlgitud.
Veel üks Väga Hea raamat, mille ma ühel päeval koju ostan. Ja võib-olla oleks huvitav kunagi Hebriididel käia.
Tuesday, June 9, 2020
Joanne Harris "blueeyedboy"
Joanne Harris on küll üks mu lemmikkirjanikest, aga kõige paremini kirjutab ta siis, kui tegevus toimub Prantsusmaal. Selle raamatu tegevus ei toimunud Prantsusmaal.
blueeyedboy on servapidi järg raamatule "Gentlemen & Players". Juhtub samas linnas, oluline kool on St. Oswald. Arvatavasti võiks see lugu juhtuda ükskõik millises depressiivses väikelinnas… ükskõik kellega. Juhul, kui kusagilt tuleb sisse piisav ports hullumeelsust.
blueeyedboy's on hullumeelsust lausa kahest suunast. Raamatu lõpuks on üsna keeruline tagasi mõelda ja aru saada, kes oli tegelikult kes, mis juhtus päriselt ja mis oli lihtsalt üks lugu. Tegelikult peaks raamatu viimaseid umbes kaht-kolmkümmet lehekülge kaks korda lugema, et aru saada, mis siis oli… Võimalik, et ka siis jääb segaseks, nii, nagu sinisilmpoiss isegi on, nojah, segane. Omal moel.
blueeyedboy on servapidi järg raamatule "Gentlemen & Players". Juhtub samas linnas, oluline kool on St. Oswald. Arvatavasti võiks see lugu juhtuda ükskõik millises depressiivses väikelinnas… ükskõik kellega. Juhul, kui kusagilt tuleb sisse piisav ports hullumeelsust.
blueeyedboy's on hullumeelsust lausa kahest suunast. Raamatu lõpuks on üsna keeruline tagasi mõelda ja aru saada, kes oli tegelikult kes, mis juhtus päriselt ja mis oli lihtsalt üks lugu. Tegelikult peaks raamatu viimaseid umbes kaht-kolmkümmet lehekülge kaks korda lugema, et aru saada, mis siis oli… Võimalik, et ka siis jääb segaseks, nii, nagu sinisilmpoiss isegi on, nojah, segane. Omal moel.
Monday, June 8, 2020
Mida Professor ütles
Niisiis, eile istusin pannkooke küpsetava Professori juurde ja küsisin, kas tohib teoloogilist nõu saada. Muidugi, vastas Professor oma tavalisel sõbralikul moel.
Humanismi ja kristluse kohta ütles Professor nii, et need kaks asja omavahel võrreldavad ei ole. Humanismis on tõe kriteeriumiks inimene, tema tahe ja rahulolu, kristluses on tõe kriteeriumiks Jumal, Tema sõna ja Tema plaan. Et humanismi järgi inimene las purjutab ja teeb muudki, peaasi, et ise rahul on. Jaan Lahe, kes olevat muidu väga haritud mees, on humanistliku kristluse teemat üsna süvitsi lahanud - ka mina sattusin guugeldades tema artiklitele -, aga Professor ei olevat selle vaatenurgaga nõus, see ei käi kokku meie vendluse õpetusega. Pakkusin, et humanism on nagu kristluse hipiks pööranud, vastalise loomuga laps. Professor mõtles korraks ja ütles, et nii võib öelda küll.
Tolerantsuse koha pealt oli Professor minuga nõus, et tänapäeval on see sõna väärkoheldud ja liigselt ükskõiksuse sarnane. Rääkisin talle ühest oma lapsukesest, keda tunnen ja armastan väga juba umbes 21 aastat. Ma ei toeta seda, millega lapsuke on mõnevõrra tuntust kogunud (kui guugeldada, siis tuleb see teema esimesena, Õhtuleht ja puha), ma ei toeta neid organisatsioone, mille ridades ta vähemalt mõne aasta eest veel tegutses, aga minu jaoks on ta alati see imearmas väike Madle, kes meil Pöial-Liisi klubis liblikat tantsis - ja ma ei tea, mida ekstra koledat ta peaks tegema, et ma temas enam seda liblikat ei mäletaks. Olgugi, et meie maailmavaated võivad jäädagi erinevateks*. Sest ta on minu laps ka, seda ei muuda miski. Jah, noogutas Professor ja keeras pannkoogid ümber, see on õige armastus.
Mõnes mõttes on kahju, et ma päris sõna-sõnalt kõike üles ei kirjutanud, aga Professor puudutab mitmesuguseid kristluse ja maailma suhte küsimusi ka oma jutlustes ja artiklites. Ühtegi otseselt minu küsimuse teemaga seotut ta kohe ei osanud välja tuua, arvas, et äkki hoopis pastor on sel teemal jutlustanud - eks ma küsin pastorilt ka, kui sobiv hetk tuleb, eile oli ta liiga hõivatud. Midagi taolist ütles Professor veel, et kuni maailm püüab meile dikteerida, missugune peab olema Jumal, seni oleme maailmaga vastuolus. Eks sellestki ole inimlikus mõttes kahju.
_____________
*tegelikult meil ei ole omavahelist kontakti, mul pole põhjust teda kuskiltpidi taga ajada, aga ma vahel harva uurin, mida Internet mu lapsukeste kohta räägib, ja rõõmustan, kui nad oma sotsiaalmeedias ilusad on või maailmaga häid hetki on jaganud. Ja kui me peaksime kuskil üle hulga aja kokku saama, siis ma küsin üle, kas on ikka seesama kallis noor inimene, ja rõõmustan kohe väga selle või teise kalli noore inimese nägemisest.
Humanismi ja kristluse kohta ütles Professor nii, et need kaks asja omavahel võrreldavad ei ole. Humanismis on tõe kriteeriumiks inimene, tema tahe ja rahulolu, kristluses on tõe kriteeriumiks Jumal, Tema sõna ja Tema plaan. Et humanismi järgi inimene las purjutab ja teeb muudki, peaasi, et ise rahul on. Jaan Lahe, kes olevat muidu väga haritud mees, on humanistliku kristluse teemat üsna süvitsi lahanud - ka mina sattusin guugeldades tema artiklitele -, aga Professor ei olevat selle vaatenurgaga nõus, see ei käi kokku meie vendluse õpetusega. Pakkusin, et humanism on nagu kristluse hipiks pööranud, vastalise loomuga laps. Professor mõtles korraks ja ütles, et nii võib öelda küll.
Tolerantsuse koha pealt oli Professor minuga nõus, et tänapäeval on see sõna väärkoheldud ja liigselt ükskõiksuse sarnane. Rääkisin talle ühest oma lapsukesest, keda tunnen ja armastan väga juba umbes 21 aastat. Ma ei toeta seda, millega lapsuke on mõnevõrra tuntust kogunud (kui guugeldada, siis tuleb see teema esimesena, Õhtuleht ja puha), ma ei toeta neid organisatsioone, mille ridades ta vähemalt mõne aasta eest veel tegutses, aga minu jaoks on ta alati see imearmas väike Madle, kes meil Pöial-Liisi klubis liblikat tantsis - ja ma ei tea, mida ekstra koledat ta peaks tegema, et ma temas enam seda liblikat ei mäletaks. Olgugi, et meie maailmavaated võivad jäädagi erinevateks*. Sest ta on minu laps ka, seda ei muuda miski. Jah, noogutas Professor ja keeras pannkoogid ümber, see on õige armastus.
Mõnes mõttes on kahju, et ma päris sõna-sõnalt kõike üles ei kirjutanud, aga Professor puudutab mitmesuguseid kristluse ja maailma suhte küsimusi ka oma jutlustes ja artiklites. Ühtegi otseselt minu küsimuse teemaga seotut ta kohe ei osanud välja tuua, arvas, et äkki hoopis pastor on sel teemal jutlustanud - eks ma küsin pastorilt ka, kui sobiv hetk tuleb, eile oli ta liiga hõivatud. Midagi taolist ütles Professor veel, et kuni maailm püüab meile dikteerida, missugune peab olema Jumal, seni oleme maailmaga vastuolus. Eks sellestki ole inimlikus mõttes kahju.
_____________
*tegelikult meil ei ole omavahelist kontakti, mul pole põhjust teda kuskiltpidi taga ajada, aga ma vahel harva uurin, mida Internet mu lapsukeste kohta räägib, ja rõõmustan, kui nad oma sotsiaalmeedias ilusad on või maailmaga häid hetki on jaganud. Ja kui me peaksime kuskil üle hulga aja kokku saama, siis ma küsin üle, kas on ikka seesama kallis noor inimene, ja rõõmustan kohe väga selle või teise kalli noore inimese nägemisest.
Sunday, June 7, 2020
Nüüd õitsevad ka meil sirelid
Ja õhk on täiesti vapustavat lõhna täis, mis siis, et meie sirelid on need kõige tavalisemad, kahvatulillad väikese õiega.
Muude õitsemistega on keeruline, jasmiinid on hüppevalmis ja kui ma osa maasikapeenardest põlvini ulatuvast naadist lagedaks katkusin, vaatasid mulle vastu mõned jahmunud olekuga maasikaõied. Nojah, ja meie väga ilusa soenguga läätspuuhekk õitseb kõigest kärpimisest hoolimata ka ilusti. Lillebror tuvastas mingi õievõimalusele viitava asja paari nädala eest istutatud punasel hortensial ja mina kohtasin roosi õitsemisplaane uurides kampa lehetäisid.
Lisaks õitele on meil vilju, korjasin ükspäev kolm ja pool kilo rabarberit. Osa sellest keetsin kohe rabarberi-porgandi-aprikoosimoosiks, osa läks sügavkülma ja osa saab homse koogi sisse.
Käisime Mehega mõlemad tööl. Sellega võib isegi ära harjuda.
Lapsed käisid koolis õpikuid ära andmas.
Lillebror käis kardioloogi juures ja sai loa selle südamega rahulikult järgmise kontrollini elada.
Lillebror ja Legolas käisid esimestel koroonajärgsetel võistlustel. Rahvast oli vähe, konkurentsi nappis… kolmekümne aasta pärast ei küsi keegi, kuidas need kuldmedalid saadi, eks ole. Mina ja Mees nägime ära, kus lapsed on spordilaagrites olnud. Ma olin siiamaani arvanud, et Järvakandi on linn, aga tuli välja, et hoopis alev.
Sama päeva pärastlõuna veetsime Teise Vanaisa juures Kuurortlinnas. Lühidalt, sest eesmärk oli paigaldada Mehe poolt hangitud uus arvuti ja niisama natuke seltskondlik olla.
Mingil päeval sain kätte uued prillid. Harjumatud on ja kuna raamid on vanadest palju heledamad, mõjus peegelpilt tavapärasest veel plassimana. Kaalun ripsmetuši kasutuselevõttu.
Ostsin ja võtsin kasutusele (varvastel) elu esimese punase küünelaki. Ma veel ei ole otsustanud, kas see mulle meeldib, aga mustast olen tüdinenud. Alternatiiv on päris ilma, iseenesest pole seegi paha.
Virtuaalmaailmas toimus igasuguseid asju. Nende kohta, mis olid otseselt minu isikuga seotud, pole muud öelda kui Kristiina Lauritsatütre sõnad: "Ega meil kellelgi ei ole rohkem mõistust peas, kui Jumal andnud on." Mujal… tegelikult sama. Mulle meeldis Nodsu arutlus… ise ma päevateemadel sõna ei oska võtta, pole jaksu endale teemat arvamist õigustavalt selgeks teha ja ilma selgekstegemata ei taha.
Pühapäeval oli hommikupoole muidugi kirik, mille kohta kaks eakat õde olid arvanud, et täna oli koguduses rahu vaim. Koos uutmoodi leivamurdmisega. Pärastlõunaks olime kutsutud tööharujuhtide ja juhatuse ja muidu asjapulkade väljasõidule koos peredega, Professori suvemajja Suure Järve kaldal. Lapsed käisid ujumas, vedelesid niisama, kiikusid ja mängisid kroketit. Täiskasvanud vestlesid, arutlesid ja tundsid rõõmu osadusest. Tabasin mingil hetkel Professori üksi pannkooke küpsetamas ja palusin temalt väikese kristluse ja maailma teemalise eratunni. Midagi uut ma temalt ei kuulnud, kahjuks ei tulnud talle meelde, kes või millal on sama juttu rääkinud või kirjutanud, aga keegi meie kogudusest kindlasti on. Sain kiita, et mõtlen õigesti. Kunagi lähitulevikus panen tema räägitu kirja ka, väärt jutt oli. Pannkoogid olid ka head.
Vaatasime kalendrisse - kui veel mõne nädala eest oli iga kohustuse ülesmärkimine tore sündmus, siis nüüd hakkab juba üle pea kasvama, Mees pidi ühe kutse isegi ära ütlema. Enne kuu teist poolt pole lootagi, et tekiks mõni niisama-päev, kui ei pea kuhugi minema ega millekski valmistuma. Siis algavad tasapisi ka puhkused, aga koolivaheaeg algab mõnel siin juba homme.
Muude õitsemistega on keeruline, jasmiinid on hüppevalmis ja kui ma osa maasikapeenardest põlvini ulatuvast naadist lagedaks katkusin, vaatasid mulle vastu mõned jahmunud olekuga maasikaõied. Nojah, ja meie väga ilusa soenguga läätspuuhekk õitseb kõigest kärpimisest hoolimata ka ilusti. Lillebror tuvastas mingi õievõimalusele viitava asja paari nädala eest istutatud punasel hortensial ja mina kohtasin roosi õitsemisplaane uurides kampa lehetäisid.
Lisaks õitele on meil vilju, korjasin ükspäev kolm ja pool kilo rabarberit. Osa sellest keetsin kohe rabarberi-porgandi-aprikoosimoosiks, osa läks sügavkülma ja osa saab homse koogi sisse.
Käisime Mehega mõlemad tööl. Sellega võib isegi ära harjuda.
Lapsed käisid koolis õpikuid ära andmas.
Lillebror käis kardioloogi juures ja sai loa selle südamega rahulikult järgmise kontrollini elada.
Lillebror ja Legolas käisid esimestel koroonajärgsetel võistlustel. Rahvast oli vähe, konkurentsi nappis… kolmekümne aasta pärast ei küsi keegi, kuidas need kuldmedalid saadi, eks ole. Mina ja Mees nägime ära, kus lapsed on spordilaagrites olnud. Ma olin siiamaani arvanud, et Järvakandi on linn, aga tuli välja, et hoopis alev.
Sama päeva pärastlõuna veetsime Teise Vanaisa juures Kuurortlinnas. Lühidalt, sest eesmärk oli paigaldada Mehe poolt hangitud uus arvuti ja niisama natuke seltskondlik olla.
Mingil päeval sain kätte uued prillid. Harjumatud on ja kuna raamid on vanadest palju heledamad, mõjus peegelpilt tavapärasest veel plassimana. Kaalun ripsmetuši kasutuselevõttu.
Ostsin ja võtsin kasutusele (varvastel) elu esimese punase küünelaki. Ma veel ei ole otsustanud, kas see mulle meeldib, aga mustast olen tüdinenud. Alternatiiv on päris ilma, iseenesest pole seegi paha.
Virtuaalmaailmas toimus igasuguseid asju. Nende kohta, mis olid otseselt minu isikuga seotud, pole muud öelda kui Kristiina Lauritsatütre sõnad: "Ega meil kellelgi ei ole rohkem mõistust peas, kui Jumal andnud on." Mujal… tegelikult sama. Mulle meeldis Nodsu arutlus… ise ma päevateemadel sõna ei oska võtta, pole jaksu endale teemat arvamist õigustavalt selgeks teha ja ilma selgekstegemata ei taha.
Pühapäeval oli hommikupoole muidugi kirik, mille kohta kaks eakat õde olid arvanud, et täna oli koguduses rahu vaim. Koos uutmoodi leivamurdmisega. Pärastlõunaks olime kutsutud tööharujuhtide ja juhatuse ja muidu asjapulkade väljasõidule koos peredega, Professori suvemajja Suure Järve kaldal. Lapsed käisid ujumas, vedelesid niisama, kiikusid ja mängisid kroketit. Täiskasvanud vestlesid, arutlesid ja tundsid rõõmu osadusest. Tabasin mingil hetkel Professori üksi pannkooke küpsetamas ja palusin temalt väikese kristluse ja maailma teemalise eratunni. Midagi uut ma temalt ei kuulnud, kahjuks ei tulnud talle meelde, kes või millal on sama juttu rääkinud või kirjutanud, aga keegi meie kogudusest kindlasti on. Sain kiita, et mõtlen õigesti. Kunagi lähitulevikus panen tema räägitu kirja ka, väärt jutt oli. Pannkoogid olid ka head.
Vaatasime kalendrisse - kui veel mõne nädala eest oli iga kohustuse ülesmärkimine tore sündmus, siis nüüd hakkab juba üle pea kasvama, Mees pidi ühe kutse isegi ära ütlema. Enne kuu teist poolt pole lootagi, et tekiks mõni niisama-päev, kui ei pea kuhugi minema ega millekski valmistuma. Siis algavad tasapisi ka puhkused, aga koolivaheaeg algab mõnel siin juba homme.
Thursday, June 4, 2020
Heast ja halvast. Ja üritustest.
Elus on juba nii, et mõni asi on hea ja mõni halb. Halbade asjade halvaksnimetamisega on kuidagi lihtsam. Küllap on kõik nõus, et näiteks varastamine on halb. Ka mõni heategu on nii ühemõtteliselt hea, et selle kohta polegi midagi kobiseda - näiteks see lugu.
Mõned asjad on lihtsalt erinevat moodi head... või puudujääkidega, tähendab, halba on ka. Näiteks võib olla õnnelik lapsepõlv nii sellel, kes mängib üksiku lapse kummalisi mänge, kui sellel, kes läheb koos sõpradega täisvarustuses läbi lombi, aga kummaski võib puududa midagi head, mida teine tänu oma normaalsusele kogeb. Ja sinna ei saa midagi teha.
Hämmastaval moel sõltub hulga asjade headus-halbus kontekstist ja hindaja vaatepunktist. Näiteks Legolase meelest oli eilne rabarberi-hapukoorekook hea, miks ta muidu soovis, et ma seda teeksin… aga ükskõik millise gluteeni- ja/või laktoositalumatusega sõber oleks selle kõrvale pidanud nälga jääma. Isegi näiteks sünnipäevad, mida üldiselt peetakse väga positiivseteks sündmusteks, on mõnel juhul väga negatiivsed. Kui oled üksik. Kui ei taha tähelepanu. Kui sünnipäeva ei pea meeles see, kellepoolset meelespidamist igatsed…
Eile märkis C. telefonis, kuidas ta kohe heldis ühel aprilli soojal teisipäeval aknast välja vaadates ja nähes, et korporandid joovad õue peal õlut. See heldimus aga sai karistatud volbripühal Verioral, kus olevat toimunud hirmus joomine ja laamendamine. Tegelikult oli tegu ju sama asjaga, aga… kustmaalt seda hinnata?
Pühapäeval rääkis pastor inimestest, kes suure vaimustusega Jumalast kuulutavad, küsimata, kas kuulutatav ka kuulata tahab, muutuvad tüütuks. Eks mõne inimese jaoks on kirjakasti poetatud sedelikenegi (näiteks infoga võimalusest osaleda Alfa kursusel) koormav, rääkimata siis ootamatult usule tulnud tuttavast, kelle uus eluviis niigi usukauge jaoks võõristust tekitab. Sest mis mees see on, kes viina ei võta, kuulutas ükskord üks muidu päris arukas, ise alkohoolikute tegude all kannatanud inimene. Sellest ma kirjutan võib-olla kunagi ka.
Ka eile kirjutas keegi Lugeja kommentaari, kus esitas vist - lugesin meelega hästi põgusalt, kuna tegu oli peamiselt sõimu, mitte konstruktiivse kriitikaga - küsimuse, kas mõni üritus on siis parem kui teine ja mis õigusega… Nojah, see on ka üks neist keeruliselt hinnatavatest asjadest. Meie peret laulupidu ei kõneta, aga siiamaani olen ma seda pigem positiivseks sündmuseks pidanud. Tegelikult ma ei tea, kui kauaks rongkäikude puhul Tallinnas liiklus kinni pannakse ja kui paljusid inimesi see häirib - ja kui hästi selle kohta teavitustööd tehakse. Muidu tundub laulupidu olevat headuse poolel nagu ka teised üritused, kus ei ole purjusolek ega kuriteod paratamatuks normiks.
Spordiüritused ja laadad on nii ja naa. Oleme õige mitu korda kogenud liiklusega seotud ebameeldivusi maratonide tõttu. Siin ma niisama emotsioneerin, aga kuna olen mõnevõrra tuttav ühe maratoni asjus tegutseva inimesega, olen talle ka otse öelnud, et vaat nendes punktides jättis teavitus- ja hoiatustöö seekord soovida, ehk jagate järgmisel korral paremini infot. Tundub, et midagi on nagu paranenud küll. Kui palju katkuvad juukseid inimesed, kelle koduakende all mõnel juhul lausa mitu korda aastas laata peetakse, ma ei tea. Meeldiks, kui laadad oleksid kuskil spordiväljakutel või muudel sedasorti platsidel, mõned õnneks on ka. Lapsena peeti meie kodu lähedal platsi peal aeg-ajalt rahumeelseid suursündmusi nagu koertenäitus, spordivõistlused või tudengite tantsupidu. Ei mäleta, et tavapärasest rohkem võõraid autosid kodutänavas parkimas oleks olnud tõsine probleem, minu meelest nad arvestasid väravatega ja puha. Ebamugav, jah, aga mitte õnnetus iseeneses.
Suurtel kontsertidel olen minagi noorena käinud. See ei olnud targasti veedetud aeg (ka seda peaksin ma kunagi täpsemalt selgitama). Ega ma enda mäletamist mööda ka milleski halvas ei osalenud… ja õnneks pääsesin kuritegude ohvriks langemisest. Ega midagi halba ei olegi sellest, kui inimesed tulevad kokku, et kuulata muusikat, saada kokku sõpradega ja - kuna ma olen keskealise baptistitädi kohta tegelikult päris liberaalne - rüüpavad ühe või paar ühikut alkoholi, seltskonna mõttes ja sellepärast, et meeldib. Keegi silmini purju ei jää, kuritegusid ei tehta, kallimale antud lubadusi peetakse ja pärast tellitakse kojuminekuks takso. JA kõlarid on suunatud nii, et ümberkaudsete majade elanikud saavad üldkehtiva öörahu ajal magada ka. See on hea üritus.
Paraku kipuvad nii mõnelgi juhul üritust rikkuma inimesed, kelle eesmärk ongi nautida mitte sündmust ja olukorda, vaid joomist ja paaritumist. Ja teatud juhtudel peetakse seda paratamatuseks! Või on see vabandus politsei- ja turvatöötajate suutmatusele, ma ei tea. Need on halvad üritused ja ma keeldun sellel teemal igasugusest vaidlemisest. Ma arvan, et päris paljud blogilugejad on kogenud pahameelt, sest toredat sündmust on rikkunud mingi kakerdis või lausa kakerdiste kamp. Ja kuigi kindlasti teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kelle eluõnn on saanud alguse üheöösuhtest, on juhuslikud intiimsuhted siiski suuremalt jaolt südamevalu allikas ja ootamatu raseduse ning haiguste oht.
Lõpuks on inimesed need, kes teevad asjast midagi head... või halba. Kui väga filosoofiliseks minna. Noh, näiteks… ei ole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall. Aga mis saab vanadest õhupallidest? Kui palju on neid, kes väikest niisket nartsu Iiahi moodi alles hoiavad ja ikkagi kõrgelt hindavad? Või kuidas kasvatada poegi sellisteks, et nad ka sulaseametis olles oksjonitel* kaklema ei kipuks? Kolleeg ohkas eile koosoleku vahele, et võiksid inimesed ometi sellest koroonakriisist õppida - aga Laenulapse Ema kaudu kuulsin, et eriolukorra lõppemise järel toimuvat kesklinnas taas laamendamine ja läbu (uhh, kui kole sõna, aga mul ei tule praegu paremat pähe). Millal me küll õpime?
Ei ole kindel, kas minu ja õige mitme sõbra lahendus püsida omaenese väikeses turvalises heas maailmas on tegelikult hea. Eks me igaüks avardame oma maailma selliste viisidega, nagu kellelegi oskusi antud on, ja püüame headust jagada neile, kellele oskame. Kes Jumala sõna kuulutamise kaudu, kes - nagu Meremehe Naine kunagi õpetas - hädasolijate eest omaette palvetades, kes praktilisel moel, kes veel kuidagi omal moel. Ja selleks, et midagi head teha, ei pea olema kristlane ega midagi. Väikesed sammud. Üks purjujoomata jätmine korraga. Üks annetus toidupangale. Üks naeratus. Üks lapsevankri bussitõstmine. Üks kommipaberi prügikasti panemine. Ühe meritähe tagasi mere viskamine. Hulk ühtesid teeb kokku palju.
________
* kes ei mäleta või ei ole lugenud: Notsu kinkis Iiahile sünnipäevaks õhupalli, aga see läks kohaleviimise ajal katki. Puhhilt sai Iiah kohaletoomise käigus tühjakssaanud meepurgi, mis sobis katkiläinud õhupalli hoidmiseks väga hästi. Iiah oli väga õnnelik.
Ja kuigi Vahtramäe Emil tegi oma tempe ainult Mäepoole oksjonil, käisid mitmed sulased oksjonilt oksjonile peamiselt selleks, et saaks kakelda. See ei meeldinud kellelegi, aga lahendust ka ei leitud… kuni väike Emil vana tuletõrjepritsi kasutusele võttis.
Mõned asjad on lihtsalt erinevat moodi head... või puudujääkidega, tähendab, halba on ka. Näiteks võib olla õnnelik lapsepõlv nii sellel, kes mängib üksiku lapse kummalisi mänge, kui sellel, kes läheb koos sõpradega täisvarustuses läbi lombi, aga kummaski võib puududa midagi head, mida teine tänu oma normaalsusele kogeb. Ja sinna ei saa midagi teha.
Hämmastaval moel sõltub hulga asjade headus-halbus kontekstist ja hindaja vaatepunktist. Näiteks Legolase meelest oli eilne rabarberi-hapukoorekook hea, miks ta muidu soovis, et ma seda teeksin… aga ükskõik millise gluteeni- ja/või laktoositalumatusega sõber oleks selle kõrvale pidanud nälga jääma. Isegi näiteks sünnipäevad, mida üldiselt peetakse väga positiivseteks sündmusteks, on mõnel juhul väga negatiivsed. Kui oled üksik. Kui ei taha tähelepanu. Kui sünnipäeva ei pea meeles see, kellepoolset meelespidamist igatsed…
Eile märkis C. telefonis, kuidas ta kohe heldis ühel aprilli soojal teisipäeval aknast välja vaadates ja nähes, et korporandid joovad õue peal õlut. See heldimus aga sai karistatud volbripühal Verioral, kus olevat toimunud hirmus joomine ja laamendamine. Tegelikult oli tegu ju sama asjaga, aga… kustmaalt seda hinnata?
Pühapäeval rääkis pastor inimestest, kes suure vaimustusega Jumalast kuulutavad, küsimata, kas kuulutatav ka kuulata tahab, muutuvad tüütuks. Eks mõne inimese jaoks on kirjakasti poetatud sedelikenegi (näiteks infoga võimalusest osaleda Alfa kursusel) koormav, rääkimata siis ootamatult usule tulnud tuttavast, kelle uus eluviis niigi usukauge jaoks võõristust tekitab. Sest mis mees see on, kes viina ei võta, kuulutas ükskord üks muidu päris arukas, ise alkohoolikute tegude all kannatanud inimene. Sellest ma kirjutan võib-olla kunagi ka.
Ka eile kirjutas keegi Lugeja kommentaari, kus esitas vist - lugesin meelega hästi põgusalt, kuna tegu oli peamiselt sõimu, mitte konstruktiivse kriitikaga - küsimuse, kas mõni üritus on siis parem kui teine ja mis õigusega… Nojah, see on ka üks neist keeruliselt hinnatavatest asjadest. Meie peret laulupidu ei kõneta, aga siiamaani olen ma seda pigem positiivseks sündmuseks pidanud. Tegelikult ma ei tea, kui kauaks rongkäikude puhul Tallinnas liiklus kinni pannakse ja kui paljusid inimesi see häirib - ja kui hästi selle kohta teavitustööd tehakse. Muidu tundub laulupidu olevat headuse poolel nagu ka teised üritused, kus ei ole purjusolek ega kuriteod paratamatuks normiks.
Spordiüritused ja laadad on nii ja naa. Oleme õige mitu korda kogenud liiklusega seotud ebameeldivusi maratonide tõttu. Siin ma niisama emotsioneerin, aga kuna olen mõnevõrra tuttav ühe maratoni asjus tegutseva inimesega, olen talle ka otse öelnud, et vaat nendes punktides jättis teavitus- ja hoiatustöö seekord soovida, ehk jagate järgmisel korral paremini infot. Tundub, et midagi on nagu paranenud küll. Kui palju katkuvad juukseid inimesed, kelle koduakende all mõnel juhul lausa mitu korda aastas laata peetakse, ma ei tea. Meeldiks, kui laadad oleksid kuskil spordiväljakutel või muudel sedasorti platsidel, mõned õnneks on ka. Lapsena peeti meie kodu lähedal platsi peal aeg-ajalt rahumeelseid suursündmusi nagu koertenäitus, spordivõistlused või tudengite tantsupidu. Ei mäleta, et tavapärasest rohkem võõraid autosid kodutänavas parkimas oleks olnud tõsine probleem, minu meelest nad arvestasid väravatega ja puha. Ebamugav, jah, aga mitte õnnetus iseeneses.
Suurtel kontsertidel olen minagi noorena käinud. See ei olnud targasti veedetud aeg (ka seda peaksin ma kunagi täpsemalt selgitama). Ega ma enda mäletamist mööda ka milleski halvas ei osalenud… ja õnneks pääsesin kuritegude ohvriks langemisest. Ega midagi halba ei olegi sellest, kui inimesed tulevad kokku, et kuulata muusikat, saada kokku sõpradega ja - kuna ma olen keskealise baptistitädi kohta tegelikult päris liberaalne - rüüpavad ühe või paar ühikut alkoholi, seltskonna mõttes ja sellepärast, et meeldib. Keegi silmini purju ei jää, kuritegusid ei tehta, kallimale antud lubadusi peetakse ja pärast tellitakse kojuminekuks takso. JA kõlarid on suunatud nii, et ümberkaudsete majade elanikud saavad üldkehtiva öörahu ajal magada ka. See on hea üritus.
Paraku kipuvad nii mõnelgi juhul üritust rikkuma inimesed, kelle eesmärk ongi nautida mitte sündmust ja olukorda, vaid joomist ja paaritumist. Ja teatud juhtudel peetakse seda paratamatuseks! Või on see vabandus politsei- ja turvatöötajate suutmatusele, ma ei tea. Need on halvad üritused ja ma keeldun sellel teemal igasugusest vaidlemisest. Ma arvan, et päris paljud blogilugejad on kogenud pahameelt, sest toredat sündmust on rikkunud mingi kakerdis või lausa kakerdiste kamp. Ja kuigi kindlasti teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kelle eluõnn on saanud alguse üheöösuhtest, on juhuslikud intiimsuhted siiski suuremalt jaolt südamevalu allikas ja ootamatu raseduse ning haiguste oht.
Lõpuks on inimesed need, kes teevad asjast midagi head... või halba. Kui väga filosoofiliseks minna. Noh, näiteks… ei ole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall. Aga mis saab vanadest õhupallidest? Kui palju on neid, kes väikest niisket nartsu Iiahi moodi alles hoiavad ja ikkagi kõrgelt hindavad? Või kuidas kasvatada poegi sellisteks, et nad ka sulaseametis olles oksjonitel* kaklema ei kipuks? Kolleeg ohkas eile koosoleku vahele, et võiksid inimesed ometi sellest koroonakriisist õppida - aga Laenulapse Ema kaudu kuulsin, et eriolukorra lõppemise järel toimuvat kesklinnas taas laamendamine ja läbu (uhh, kui kole sõna, aga mul ei tule praegu paremat pähe). Millal me küll õpime?
Ei ole kindel, kas minu ja õige mitme sõbra lahendus püsida omaenese väikeses turvalises heas maailmas on tegelikult hea. Eks me igaüks avardame oma maailma selliste viisidega, nagu kellelegi oskusi antud on, ja püüame headust jagada neile, kellele oskame. Kes Jumala sõna kuulutamise kaudu, kes - nagu Meremehe Naine kunagi õpetas - hädasolijate eest omaette palvetades, kes praktilisel moel, kes veel kuidagi omal moel. Ja selleks, et midagi head teha, ei pea olema kristlane ega midagi. Väikesed sammud. Üks purjujoomata jätmine korraga. Üks annetus toidupangale. Üks naeratus. Üks lapsevankri bussitõstmine. Üks kommipaberi prügikasti panemine. Ühe meritähe tagasi mere viskamine. Hulk ühtesid teeb kokku palju.
________
* kes ei mäleta või ei ole lugenud: Notsu kinkis Iiahile sünnipäevaks õhupalli, aga see läks kohaleviimise ajal katki. Puhhilt sai Iiah kohaletoomise käigus tühjakssaanud meepurgi, mis sobis katkiläinud õhupalli hoidmiseks väga hästi. Iiah oli väga õnnelik.
Ja kuigi Vahtramäe Emil tegi oma tempe ainult Mäepoole oksjonil, käisid mitmed sulased oksjonilt oksjonile peamiselt selleks, et saaks kakelda. See ei meeldinud kellelegi, aga lahendust ka ei leitud… kuni väike Emil vana tuletõrjepritsi kasutusele võttis.
Wednesday, June 3, 2020
Lugupeetud Lugeja!
"Lugejaks" nimetas ennast keegi, kes... nojah. Pole mõtet kommentaari otsida, ma khusstutasin shelle ära.
Vastuseks kommetaari küsimärgirohkele osale.
Kujutage ette, blogide lugemine on vabatahtlik. Kui lugedes tekib vajadus hambaid kiristada, siis on tervislikum lugeda midagi muud. Ma olen seda nõksu õige mitme blogiga proovinud ja teate, kui mõnus see on! Püüan siin praegu meenutada, millal ma viimati lugesin üht blogi, mille autori seisukohavõtud mind parimal juhul jahmatavad, halvemal juhul lihtsalt solvavad ja kurjaks teevad - ei mäleta!
Ja kui Teie meelest on vajalikud Weekend, mille kohta ma oma Pärnu tuttavatelt olen ainult väga ahastavaid kirjeldusi kuulnud (ilmselt sõltub sellest, kuhupoole müra kostab ja kelle õuele purjus seltskonnad luba küsimata sisse vajuvad), ja muud taolised üritused, siis palun, pidage neid oma tagaaias nii, et naabrid ei pea vastu tahtmist osalema. Isiklikult ei pea mina õigeks ka laatade, spordiürituste jms asjade pärast linnade ja teede kinnipanemist, selleks võiks kasutada spordiväljakuid vms platse. Ainult et laada ja spordiüritusega kaasneb enamasti vähem lärmi, purjutamist ja juhusuhteid.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, sain pragada kristlasele mitteomase suhtumise eest. Kristlane peab armastama ja sallima inimest, aga mitte pattu. Seega palvetame jätkuvalt pattu soodustavate sündmuste ärajäämise eest, kui me peaksime nende toimumise võimalikkusest midagi kuulma. Nii ongi. Et head ja toredad inimesed, kes on kõik alustanud puhaste ja süütute lapsukestena, aga keda halba soodustavad sündmused ahvatlevad, ei saaks võimalust midagi halba teha/näha/kogeda. Või et kui sündmus ära ei jää, jääksid ära selliste sündmustega tavaliselt kaasnevad halvad asjad.
Jumala armu ja rahu!
Vastuseks kommetaari küsimärgirohkele osale.
Kujutage ette, blogide lugemine on vabatahtlik. Kui lugedes tekib vajadus hambaid kiristada, siis on tervislikum lugeda midagi muud. Ma olen seda nõksu õige mitme blogiga proovinud ja teate, kui mõnus see on! Püüan siin praegu meenutada, millal ma viimati lugesin üht blogi, mille autori seisukohavõtud mind parimal juhul jahmatavad, halvemal juhul lihtsalt solvavad ja kurjaks teevad - ei mäleta!
Ja kui Teie meelest on vajalikud Weekend, mille kohta ma oma Pärnu tuttavatelt olen ainult väga ahastavaid kirjeldusi kuulnud (ilmselt sõltub sellest, kuhupoole müra kostab ja kelle õuele purjus seltskonnad luba küsimata sisse vajuvad), ja muud taolised üritused, siis palun, pidage neid oma tagaaias nii, et naabrid ei pea vastu tahtmist osalema. Isiklikult ei pea mina õigeks ka laatade, spordiürituste jms asjade pärast linnade ja teede kinnipanemist, selleks võiks kasutada spordiväljakuid vms platse. Ainult et laada ja spordiüritusega kaasneb enamasti vähem lärmi, purjutamist ja juhusuhteid.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, sain pragada kristlasele mitteomase suhtumise eest. Kristlane peab armastama ja sallima inimest, aga mitte pattu. Seega palvetame jätkuvalt pattu soodustavate sündmuste ärajäämise eest, kui me peaksime nende toimumise võimalikkusest midagi kuulma. Nii ongi. Et head ja toredad inimesed, kes on kõik alustanud puhaste ja süütute lapsukestena, aga keda halba soodustavad sündmused ahvatlevad, ei saaks võimalust midagi halba teha/näha/kogeda. Või et kui sündmus ära ei jää, jääksid ära selliste sündmustega tavaliselt kaasnevad halvad asjad.
Jumala armu ja rahu!
Tuesday, June 2, 2020
Rosamunde Pilcher "September"
Kui muidu on Rosamunde Pilcheri raamatud pigem üsna kergekaalulised naistekad, siis "September" on olnud üks mu lemmikraamatuid juba päris kaua. Koroona-ajal õnnestus see lõpuks ka endale hankida, ei pea enam iga kuue kuu tagant raamatukogust võtma!
Põhimõtteliselt on tegu kahe perekonna põimumise, sõlmumise ja elustiili looga. Naisteromaanidele ebatavalisel moel on raamatus ainult üks rumal mees (Edmund) ja seegi võtab lõpuks mõistuse pähe. Küll aga on vaimustavalt kirjeldatud šoti maa-aadli elustiili ja see on See, Kuidas Asjad Peaksidki Olema (välja arvatud ülearu suur tähelepanu koertele, aga inglased vist raamatutes ilma koerteta ei saa). Ja siis on seal Isobel, kelles ma tunnen ära väga palju iseennast, ja Violet, kelles ma loodan iseennast ka ükskord ära tunda - miinus muidugi tema lesestaatus, see ei kõlba kuhugi. No ja olmekirjeldused - näiteks riidekuivatusresti, supipaja ja hästivilditud soki lugu, suurepärane!
Mul on see raamat praegu inglise keeles, aga eesti keeles on muidugi ka olemas, ja hämmastaval kombel tundub, et eestikeelne tõlge on isegi mõnusam kui originaal. Guugeldasin… Selgub, et tõlkija oligi väga hea, ma tema vene klassikute tõlkeid ei ole enda teada lugenud, aga inglise kergema kirjanduse tõlkeid küll, tuleb meelde jah, et nende puhul oli hea lugeda ja ei tekkinud kiusatust mõttes tagasi tõlkida, et aru saada, mis imeasjast parajasti räägitakse.
Muide, "September" on otsapidi "Merikarbiotsijate" järg, aga millegipärast need merikarbid mulle eriti muljet ei avaldanud.
Põhimõtteliselt on tegu kahe perekonna põimumise, sõlmumise ja elustiili looga. Naisteromaanidele ebatavalisel moel on raamatus ainult üks rumal mees (Edmund) ja seegi võtab lõpuks mõistuse pähe. Küll aga on vaimustavalt kirjeldatud šoti maa-aadli elustiili ja see on See, Kuidas Asjad Peaksidki Olema (välja arvatud ülearu suur tähelepanu koertele, aga inglased vist raamatutes ilma koerteta ei saa). Ja siis on seal Isobel, kelles ma tunnen ära väga palju iseennast, ja Violet, kelles ma loodan iseennast ka ükskord ära tunda - miinus muidugi tema lesestaatus, see ei kõlba kuhugi. No ja olmekirjeldused - näiteks riidekuivatusresti, supipaja ja hästivilditud soki lugu, suurepärane!
Mul on see raamat praegu inglise keeles, aga eesti keeles on muidugi ka olemas, ja hämmastaval kombel tundub, et eestikeelne tõlge on isegi mõnusam kui originaal. Guugeldasin… Selgub, et tõlkija oligi väga hea, ma tema vene klassikute tõlkeid ei ole enda teada lugenud, aga inglise kergema kirjanduse tõlkeid küll, tuleb meelde jah, et nende puhul oli hea lugeda ja ei tekkinud kiusatust mõttes tagasi tõlkida, et aru saada, mis imeasjast parajasti räägitakse.
Muide, "September" on otsapidi "Merikarbiotsijate" järg, aga millegipärast need merikarbid mulle eriti muljet ei avaldanud.
Monday, June 1, 2020
Kuu algab esmaspäevaga
Mõnes mõttes on see kuidagi mõnus. Korrektne, kas pole?
Igatahes hakkavad taas tekkima mingid head plaanid.
Igatahes hakkavad taas tekkima mingid head plaanid.
- Võib-olla osaleb keegi laps võistlustel.
- Arvatavasti osaleme ühes lahkes suvilas väljasõidul.
- PLNi kohaselt toimub jaanipäev (mitte puruvõõrastele, aga alkoholivabale, Ristija Johannese teemalisele jaanipäevale puruvõõrad tavaliselt ei trügigi), osaleme ka seal.
- Võib-olla sõidame täitsa omal algatusel kuhugi… Kuurortlinna on niiehknii asja.
- Mehed lammutavad ja ehitavad.
- Naised koovad kangast ja pitsi. Kangas saab maha ja uus peale.
- Lapsed käivad õpikuid ära andmas - rangelt määratud kellaaegadel - ja tunnistusi saamas, igaüks oma klassiga.
- Lillebror külastab oma kardioloogi ja silmaarsti.
- Mina ja Mees teeme enne ametlikule puhkusele minekut veel päristööd kah.
- Turule ei vii nahka, aga vaibad küll, 13. juunil Linna avaturul kõige tagumises reas.
- Muidugi teeme päris pööraselt aiatöid.
- Keedan mmmoosi.
- Võib-olla saame ka esimesed mmmmaasikad.
- Kindlasti saame söödava kuslapuu marju, sel aastal on puud rohkem kui varem (kitsed ei käinud talvel pügamas), ehk tuleb ka marju rohkem.
- Ilusa ilma korral sööme õues.
- Päris kuu lõpus osaleme koguduse aastakoosolekul - kui me sel ajal kusagil ära ei juhtu olema, ei peaks nagu.
- Tegelikult oleme pigem kodused, see on viimaste kuudega nagu juba harjumuseks saanud.
- Oleme tänulikud selle eest, mis on.
Subscribe to:
Posts (Atom)