Kui muidu on Rosamunde Pilcheri raamatud pigem üsna kergekaalulised naistekad, siis "September" on olnud üks mu lemmikraamatuid juba päris kaua. Koroona-ajal õnnestus see lõpuks ka endale hankida, ei pea enam iga kuue kuu tagant raamatukogust võtma!
Põhimõtteliselt on tegu kahe perekonna põimumise, sõlmumise ja elustiili looga. Naisteromaanidele ebatavalisel moel on raamatus ainult üks rumal mees (Edmund) ja seegi võtab lõpuks mõistuse pähe. Küll aga on vaimustavalt kirjeldatud šoti maa-aadli elustiili ja see on See, Kuidas Asjad Peaksidki Olema (välja arvatud ülearu suur tähelepanu koertele, aga inglased vist raamatutes ilma koerteta ei saa). Ja siis on seal Isobel, kelles ma tunnen ära väga palju iseennast, ja Violet, kelles ma loodan iseennast ka ükskord ära tunda - miinus muidugi tema lesestaatus, see ei kõlba kuhugi. No ja olmekirjeldused - näiteks riidekuivatusresti, supipaja ja hästivilditud soki lugu, suurepärane!
Mul on see raamat praegu inglise keeles, aga eesti keeles on muidugi ka olemas, ja hämmastaval kombel tundub, et eestikeelne tõlge on isegi mõnusam kui originaal. Guugeldasin… Selgub, et tõlkija oligi väga hea, ma tema vene klassikute tõlkeid ei ole enda teada lugenud, aga inglise kergema kirjanduse tõlkeid küll, tuleb meelde jah, et nende puhul oli hea lugeda ja ei tekkinud kiusatust mõttes tagasi tõlkida, et aru saada, mis imeasjast parajasti räägitakse.
Muide, "September" on otsapidi "Merikarbiotsijate" järg, aga millegipärast need merikarbid mulle eriti muljet ei avaldanud.
Ehh, ma selle reklaami peale võtsin ka raamatukogust "Septembri" ja kuuekümnest leheküljest kaugemale ei jõudnud, sest autoril on imetabane anne vahutada ja vahutada, ometi mitte midagi asjalikku rääkimata. Nagu köögikombainiga biskviittaigna tegemine: kõigest kuus muna ja kolmveerand klaasi suhkrut, aga kauss saab tihket vahtu pilgeni täis. Mu jaoks liiga barokne. :)
ReplyDeleteOma osa võis olla ka sellel, et vahetult enne lugesin ma ühte tõeliselt head raamatut ja pärast seda tundub kõik muu kehvem kui tegelikult. Ma kirjutasin kohaliku raamatukogu jaoks arvustuse, aga kuna Sa ei pruugi seda FB-s näha, panen siia Sinu jaoks ka.
Colleen Oakley äsja eesti keeles ilmunud raamatu "Puudutuse kaugusel" peategelasel on üliharuldane allergia teiste inimeste vastu. Sestap on ta juba aastaid elanud erakuna ja sellega ära harjunud, kui tema senine elu paisatakse järsku uppi ning tal tuleb endale töökoht leida ja inimestega suhtlema hakata. Mugavustsoonist väljumine ei ole kunagi kerge, aga mõnikord juhtub, et keegi pakub asjadele uue vaatenurga, ja teinekord tuleb jällegi välja, et see, mida ollakse aastaid uskunud, on tegelikult (olnud) hoopis teistmoodi. See ei kehti mitte üksnes peategelase kohta: muutumist ja arengut võib jälgida mitmes tegelases. Isegi õnnelik lõpp ei ole liiga läila, olgugi et kaanetutvustusel olev fraas "uskumatult romantiline romaan" tekitas mus esiotsa kõhklusi, kas ikka lugeda või mitte.
Raamat oli suurepäraselt kirjutatud ja tõesti nauditavalt tõlgitud. Suutsin selle käest panna vaid tugeva tahtejõu najal, ma ei mäleta, millal mõni raamat mind viimati niiviisi köitis. Otseselt pole seal suurt sündmustelaviini ega põnevat märulit, kuid ometi on selles tõelised (mitte kahemõõtmelised) inimesed ja autor suudab peaaegu lakooniliselt, st sõnadega liialdamata nad lähedale tuua, lähedaseks muuta ja usutavalt nende arengut kirjeldada. Samas ei jää minu jaoks ka mingitest värvidest vajaka, kõik, mis vaja, on olemas. Tõeline elamus!
Aitäh soovitamast! Ma loen sedasorti raamatuid ka hea meelega, aga mulle meeldib teatud juhtudel biskviit ka. Mingit tõsist eristumist või uusi vaatenurki pole Pilcherilt mõtet tõesti oodata.
ReplyDelete