... ja homme on juba september...

"Näed, nii on see ikka, naised ja lapsed peavad koju jääma," ütlesin ma Lillebrorile, kui me vaatasime, kuidas kuus suuremat poissi lõunase bussi peale läksid. Sellepärast kuus, et Nimekaim läks koos Mehega hommikul Linna, aga nii Jõugu Juht kui Legolas otsustasid katsetada, kui kiiresti juuksurid töötavad ja kas jõuab ühe tunni ja kahekümne minuti jooksul bussijaamast juuksurisse, soengu pähe ja bussijaama tagasi. Umbes nii palju aega on meil nimelt lõunase bussi Linnasaabumise ja õhtuse bussi meile juurde suundumise vahel.

Homme lähevad kooli ja tööle ka naised ja lapsed, sest on Õpetajatele Lillede Viimise Päev. Veel on meie septembris:

• Legolase päris-sünnipäev;
• null kuni kolm laata (sest mõne toimumise kohta alles otsustatakse, mhmh, kohalik linnaviletsus on endiselt paanikas);
• õunaõuepäev (võib-olla, sest linnaviletsus);
• küüslaukude ülesvõtmise päev (pidi olema täna, aga enne polnud aega ja nüüd sajab);
• boršikeetmise päev;
• võimalik, et veel mingi hoidise valmistamise päev;
• Legolasel ja Lillebroril Eesti meistrivõistlused;
• üks meesteõhtu, kuhu Mees mõtles minna;
• kütmata ruumide kütmisvalmiks saamise päev - sest Mees ostis täna sinna pisikese ahjukese, mis üheks talveks soojategemiseks kõlbab küll;
• mõne sõbra juures sünnipäeval käimise päev;
• Jõugu Juhi loovtöö kaitsmise päev (ma oletan);
• uudsekanga (75 cm laiune) ülesajamise päev.

Ja loodetavasti hulk täiesti tavapäraselähedast koolielu ja sama tavapäraselähedast septembrihullust. Kui kõik läheb hästi, siis on meie septembris täpselt üks päev, mil võib kodus rahulikult uimerdada ega pea kella peale kuhugi kiirustama. Umbes nii on see igal aastal, me oleme juba harjunud. Ja koroonakevade peale on tihe graafik ja palju tegemisi puhas õnnistus.

Ei ole veel otsas!

Seekord ei ole kook otsas, natuke jäi üle. Suvi ei ole otsas, homme on veel viimane päev. Pidu pole ka otsas… sest täna öösel ööbib meil 5 laenatud poissi.

Ma pole ammu nii palju tööl käinud kui sel nädalal. Ka Mees ei ole ammu nii palju tööl käinud. Ühe päeva käis ta lausa pealinnas tööl… noh, tööasju ajamas. Ja teisel päeval käis tööl kahes kohas, ehk hakkab nüüd ka meie koolis tööle. Viis tundi nädalas ühele seitsmendale, ärge muretsege, umbes niipalju talle põhilise töökoha ja muude asjade kõrvalt mahtuski.

Lapsed tööl ei käinud. Nemad käisid trennis - kes tahtis. Täna hommikul sain kirja treenerilt, et järgmisel nädalal trenni ei toimuvat, sest ralli tõttu on treeningplats suletud. Urr, muidugi.

Kassid käisid siin ja seal, Millie käis kõigi madalamate puude otsas ja Mimi käis lõhna järgi otsustades lambalaudas.

Mehe, laste ja Millie' asjatundliku abiga sain tehtud maasikapeenra. Midagi rohkemat ma sel nädalal ei saavutanudki, kui mitte pidada saavutuseks mõne kaltsuvaiba viimistlemist ja mõne meetri vaiba kudumist ka - sest kaks kudupäeva ma ikkagi sain.

Täna oli ära ka Suur Suvelõpupidu. Külalisi oli 17 koos väikelaste ja lapsevanematega. Lastest osalesid: TT (3), E (9), RO (10), JR (10), J (10), Lillebror (11), KE (12), A (13?), MJ (13), Legolas (14 miinus kolm päeva), R (14), UMT (14), J (15), Jõugu Juht (15), JK (16) ja JE (17). Ehk natuke lahtisemalt viibisid kohal Lillebrori Sõber õe ja vennaga, Laenulaps vennaga, Jaanipäevatalu lapsed sõbraga ja Saunaõhtu Gäng. Viis poisslast jäi meile ööbima. Tundub, et nad jätkavad kogu sünnipäevalist tegevust - mängivad piljardit, kuulavad muusikat, karglevad batuudil, on peadpidi telefonides ja loivavad niisama ringi. Loodetavasti ka söövad, sest sööki jäi päris palju üle. Nagu ma ütlesin, kook ei ole otsas, kuigi vahukoore ja martsipaniroosikestega on meil tõsiseid raskusi. Küll aga võib kindlalt öelda, et teismelised poisid kipuvad paljunema. Sellega võib lausa ära harjuda, et meil on siin aeg-ajalt poolspontaanne poisteöömaja. :)

Colleen Hoover "Lootusetu". Ja Peeter Helmest.

Huvitav, kas siit tuleb nüüd lugemiste rekord? Provotseerivalt kohe pealkirjas aktuaalse skandaali peategelase nimi ja puha? Tütarde emadele, vabandage, võib olla häiriv, lugemine omal vastutusel.

Tõsi on, et mul kipuvad lugemised tihtipeale pundiviisi käima. Tähendab, võtan raamatukogust kuhja üsna suvalisi raamatuid ja lugedes selgub, et kõik on enam-vähem samal teemal. Või nagu praegu - lugesin raamatut, mis läheb teema poolest kokku sellenädalase skandaaliga.

Peeter Helme kohta on mul öelda niipalju, et ükskõik, kas ta rääkis päriselt juhtunud sündmustest või praalis niisama, sellel mehel on ilmselt miski viga külges ja see asub kindlasti peas. Vaadake, inimestel on igasuguseid fantaasiaid, aga kui tema isiklikud piirid on selgelt paigas, siis ta ei räägi neist fantaasiatest muidu, kui pihiisale või psühhiaatrile (või muu sarnase ameti esindajale). Ja niinimetatud rollimängudel on ka tegelikult piir, mis läheb sealt, kust kõik muugi - kuriteo mängimine ei ole normaalne, ükskõik mis vanuses või asjaoludel seda tehakse.

Miks ma üldse pean võimalikuks, et praalis niisama - põhimõtteliselt peaks siis olema kusagil olnud üks kohutavate vigastustega 8-aastane tirtsuke. Kui ei ole just erakordselt suurt kasvu laps ja eeee napivõitu anatoomiaga kurjategija. Sellised vigastused jõuavad Euroopas tavaliselt ikkagi arsti juurde. Muidugi, maailmas on paiku, kus väikese tüdruku elu ei maksa midagi, kes teab, kus praalija käinud on...

Aga peamiselt tahtsin ma rääkida hoopis raamatust. See raamat on väga vajalik ja väga vilets. Vilets, sest imal ja paljudes kohtades liiga detailne. Ma endiselt ei hinda teoseid, kus on ära kirjeldatud iga ihukarva osalus… või umbes nii. Ja Holder on umbes sama ebausutav kallimakuju kui vampiir Edward. Võib-olla on kusagil olemas vapustavalt kena välimusega keskkoolipoiss, kes on elu poolt juba väga katki tehtud, oskab valida sõnu ja käitumisi nagu kogenud psühhoterapeut ja eeee ihukarvastseenides valitseb ennast (ja oma ihu) paremini kui regulaarse intiimeluga harjunud 50-aastane abielumees… aga ma kahtlustan, et niisugune omaduste komplekt kuulub pigem fantaasia valdkonda. No ja nelja- või viieaastase Hope'i puhul tekib mul ka küsimus, kes veel peale naabrilaste kuuluvad tänapäeva USAs väiketüdruku suhtlemisvõrgustikku, kui tema lesestunud isa käib täiskohaga tööl? Sealriigis pole ju võimalik, et lapsuke on päevad läbi üksi kodus? Ja need võimalikud kohutavad vigastused, eks ole.

Vajalik on see raamat sellegipoolest, sest kõik tunded, sündmused ja kurjategija poolt räägitu on nagu õpikus. Ainult et erinevalt õpikust palju inimlikumalt edasi antud ja ilukirjandust loevad ka need, kes sotsiaaltöö- ja psühholoogiaõpikuid ei loe. Äkki keegi tunneb ennast (või enda väikese õe, näiteks) Hope'is ära ja otsib abi. Võib-olla saab isegi mõni kurjategija kinni võetud, kes teab.

Iseenesest võiks sellest raamatust olla film (jõuab rohkemate inimesteni ja imaluse saab välja jätta), aga muidugi peaks pisike Hope olema seal animatsioonina, sest vaadake… See lõik (on ilmselt veelgi häirivam, aga võtab kokku selle, mis Hope'iga juhtus). "Kui issi enam ei sunni mind teda tänama, tõmbab ta mu öösärgi alla ja sosistab: "Head ööd, printsess!" Keeran teise külje, tõmban teki üle pea, pigistan silmad kinni ja proovin nuttu tagasi hoida, aga ma nutan ikka. Nutan nagu iga kord, kui issi mulle õhtul kingituse toob." Kingituse all on siin mõeldud siiski ilusat ja kallist mänguasja, see on raamatus ära seletatud. Võigas on sellegipoolest, eks ole.

Mulle meeldib väga, et noorteraamatutes räägitakse ka võigastest ja hirmsatest olukordadest. Kui ainult saaks ilma imaluseta. Ja kui needsamad noored kõiki niisuguseid raamatuid ka loeksid. Või ongi kirjanike kavalus peita tõsised ja olulised teemad imaluse varju?

Mimijuttu

Viimasel ajal on musta Mimi kodus vähe näha. Suvi on, kass käib jahil. Mimi arrrrrrmastab hiiri, need on tema lemmiktoit ja ilu-une kõrval eelistatuim ajaviide. Ainult et kodus hüpleb aias Millie, kes harjutab samuti tubli hiirelõks olemist. Konkurents, noh.

Et Mimi kodu ümber heinamaa peal hiirejahil käib, pole midagi uut. Et ta ühtelugu mitu päeva järjest ära on, on küll uus. Ja muidugi ebameeldiv. Kassi peaks ikka kodus näha olema.

Üleeile lõhnas Mimi pea lauda järele. Teate küll, võtad kassi kaissu ja surud nina talle kuklasse - kõige ilusam lõhn maailmas. Laudalõhn kuklas tähendab, et Mimi käib kas ühtede naabrite valge hobuse Elsa juures või tõenäolisemalt teiste naabrite hiljuti siia tekkinud lammaste juures. Lambad on pehmed ja villased, kassile kindlasti meeldib. Ainult et... Mimi on ju minu kass, ei ole naabrikass.

Täna hommikul mina muudkui vaatasin ja vaatasin tee poole, kas ehk tuleb must täpike… kuni Mees tööle hakkas minema ja ukse lahti tegi. Mimi vupsas auto katuselt maha. Noh, meil on musta värvi auto ja just täna ööseks parkis Mees selle teise kohta ka, mitte otse akna alla. Nüüd ma ei saa kangast kuduma minna ega pesu riputada, sest Mimi on süles. Kuidagimoodi tuleb talle ju taas selgeks teha, et tegelikult on tema kõige tähtsam kass. Mis siis, et Millie on noor, nunnu ja suhtlev. Järelikult pean mina olemas see, kes Mimi kõige kauem viitsib süles hoida.

Nurrr, arvab Mimi. Ja pesuriputamine… see võib oodata.

Neljapäevaselt

Õppenõukogu oli küll tõesti vähem väsitav kui eelnenud päevad, aga seekord võtsin tööd koju kaasa. Sai valmis ka.

Neile, kes küsivad, mismoodi me ometi loodame koroonatingimustes kooliskäimist käivitada:

• kõige täpsemalt me teame, et me ei tea midagi täpselt. Tähendab, me ei tea, milline kaugsõiduautojuhist isa kusagilt haiguse koju toob või milline vanem õde kuskil baaris käib. Garantiisid ei ole ja ennustada pole mõtet, aga
• me loodame parimat. Parima olukorra jaoks on PLN olemas. 
• toimub hajutamine ja tsoneerimine. Viimase puhul me küll kasuteguris kindlad ei ole, sest meil on hästi palju kooliastmeteüleseid peresid - tähendab, kui üheksandas bees keegi köhib, siis nakatuvad ka viienda aa ja viienda tsee lapsed, sest on olemas väikevennad*. Aga hajutamisega saab meil enamasti olema hästi, meil on nimelt koolimajas palju ruumi ja õhku**, välja arvatud rõivistus, aga sinna lastakse lapsi jaokaupa.
• kevadise kogemuse põhjal oleme valmis käigu pealt plaane muutma. See ei rõõmusta meid, aga peab olema tehtav. Peab olema. Ennegi on mitmesegaseid olukordi ja muutusi olnud. 
• kõige raskem pähkel saab olema laste käitumisharjumuste muutmine. Küllap on kodudes kätepesuharjumus juba tekkinud, mina tahaksin juurutada ka jalapühkimisharjumust majja sisenemisel. Ja lärmamisharjumus, oeh… Peab vist Lillebrori  - viienda tsee tunnustatud esikisaja - ähvardama koduõppele jäämisega***, kui ta koridorides vaikselt olla ei suuda, sest
• kõiki lapsi korraga vahetundi ei lasta ja vahetunniks soovitatakse üldse vähegi sobiva ilmaga minna õue. (lõpuks ometi, hüüab minu sisemine lapsevanem)
• õhutamisega on meil juba koroonaeelsel ajal olnud ülihästi. Nii hästi, et mõne õpetaja klassi minemist ma talvisemal ajal lausa väldin.

Igatahes on meil õpetajad toredad ja lapsed vahvad. Esimene september veedetakse suuremalt jaolt õues, kui ilm vähegi lubab.

Ja mis puutub Saksamaal ja maeiteakus veel koolide avamise järel tekkinud koroonadiagnooside tõusu, siis koolide mõju kohta ei tea ma tõesti midagi, aga koolivaheaegadel käis üsna märgatav hulk saksa noori Bulgaarias jms paikades pidutsemas. Olevat pidutsetud nii, et maa must. Saksamaal nimelt pole mingi ime, et gümnaasiumi viimases klassis õppija on 21-aastane... JA sakslased on ka oma kodukandis väga palju ringiliikuvad inimesed (pendeldamine töökohtade vahet jne) JA põhimõttekindlad ühistranspordikasutajad JA seal on asustustihedus meie riigi omast kordades suurem. Nii et... tõde selgub vast tagantjärele. 

Loodame ikkagi parimat. Ja köhime ikka ainult siis, kui midagi kurku läheb. Kui Jumal lubab ja me elame. 

________
*aga mina ja minu sisemine Karen oleme õudselt rahul sellega, kuidas terviseamet võimaeiteakes praegu lähikontakte jne tuvastavad ja jälgivad.

**algselt ehitati maja täistsüklikooliks, igas klassis 36+ õpilast, igas aastakäigus kolm paralleeli… Pooled klassiruumid on hiigelsuured, aga osa klasse praegu üsna väikesed. Teised koolid hajutavad jällegi oma tingimustest lähtudes. 

***Lillebror arrrrrmastab oma kooli, õpetajaid ja klassi. 

Valmis puhkusele minema

Ma olen nüüd kolm päeva jutti töötööl käinud ja täiesti valmis puhkusele minema. Kuidagi intensiivne on see asi.

Esmaspäeval oli koosolek ja midagi nagu veel, mida ma praegu ei mäleta. Tundub, et sel aastal saab september toimuma uutmoodi. Et mitte ainult aabits uus ja ranits uus, vaid ka uus tunnikorralduus ja mis kõik veel.

Teieipäeval oli jutti kolm koosolekut. Pluss tõsisemat sorti helistamised… koju sõites mõtlesin peamiselt söögist - noh, et kasutada suud millegi muu kui rääkimise jaoks. Vait olla oli ka tore, muidugi. Ühtlasi olin ema ja küsisin kooli raamatukogust ära õpikud kõigile kolmele lapsele. Iga aastaga läheb see koorem aina raskemaks… PLNi kohaselt peaks tuleval aastal toimuma järsk kuhjakahanemine, sest gümnaasiumis läheb Jõugu Juht ise oma õpikutele järgi*.

Täna oli koolitus, mis koolituste üldisel foonil oli üsna okei, kuigi iseenesest oleks meile see ära kulunud kõva kolm-neli aastat tagasi, kui teema meie jaoks üles kerkis. Hariduses on kord juba nii, et asjad võtavad kole kaua aega.

Ja nüüd ma olen väsinud. Homme on veel õppenõukogu, see vast ei ole kuigi väsitav.

Muidugi olen ma harjumatu kellapealetõusmise tõttu öösiti märkimisväärselt halvasti maganud.

Tegelikult peaks üldse minema tegelema maasikapeenraga, mis oli eelmise nädala plaanis… Homme. Või ülehomme. Sest kell on pool seitse õhtul ja igasugused hammustavad putukad asuvad meil tegutsema (hammustatavat otsima) kell viis. Täna õhtul jätkub mind ainult roniroosihoolduseks ja tomateid korjama.


____________
*nad võiksid kõik muidugi igaüks ise oma õpikuid võtta, aga lõpuks maanduksid need ikka minu kabinetis - "Emme, kas ma võin nad sinu juurde ära panna, kuni sul tööpäev lõpeb, ma sain Sõbraga kokku ja me läheme kuhugi?" Nii et lihtsam on, kui ma nad ise ära võtan.

Palve

Pärast tööd lapsi trennist oodates käisin raamatupoes. Sest Legolase sünnipäev tuleb ja sünnipäevaks saab laps raamatu. Nii see meil käib (muid asju saab ka). "Nõiduri" sarja (sest Laenulaps soovitas "Nõidurit" vaadata ja Legolasele sari väga meeldis) eestikeelsed osad on läbi müüdud, midagi saab kuskilt tellida… aga üks neist algab vist kohe esimesel leheküljel hm, voodistseeniga. Legolas saab 14. Pole nagu päris eakohane. Lahke raamatumüüja soovitas "Vareste kuut". Ise leidsin poeriiulist "Salajaki lahingu". Kas keegi on neid raamatuid lugenud ja avaldaks, palun, arvamust? Või midagi muud seikluslikku, ja fantaasiarohket 14-aastasele poisslapsele, kes vaimustub "Harry Potterist", "Sõrmuste Isandast" ja Percy Jacksoni seeriast? "Surelikud masinad" ei sobinud väga ja "Näljamängud" oli suht okei (just küsisin, ta istub siin eemal telefonis).

Igasuguste asjade nädal

Huhh.

Ma kudusin vist 12, aga kindlasti vähemalt 10 meetrit vaipa. Üle-meetri-laiust. ja mu kangapink on teatavasti puust ja kõva. Isegi 15 ülearuse kiloga on selle peal pikalt vasakule-paremale õõtsumine AIH. Täna on kuduvaba päev, sest pühapäev, ja homme ma olen PLNi kohaselt tööl, taguots saab taastuda.

Täiesti kudumisväliselt oli meil paariks päevaks külas Legolase Nimekaim. Ja siis oli Legolas Nimekaimu juures külas, kah paariks päevaks. Osa öödest lesisid nad kahekesi batuudi peal, vahtisid taevasse, kuulasid muusikat (kristlikku rokki, ütles Legolas) ja vestlesid mingi sotsiaalmeediavõimaluse kaudu tütarlastega, peamiselt vist klassiõdedega. Olevat olnud täiuslikud õhtud, arvas Legolas. Nimekaim vaimustus siin olles minu vanaema retsepti järgi tehtud õunakoogist ja pärast oma emale minu kotlettidest, mis on tegelikult üsna nirud… kui nüüd näiteks Vanavanaema (ehk Mehe vanaema) legendaarsete kotlettidega võrrelda. No aga Nimekaim on üsna noor ka veel, tal äkki pole palju võrdlusmaterjali.

Lillebror käis oma Sõbraga Veekeskuses. Muidu oli olnud väga tore, aga Lillebror, kelle ujumisoskus on väga uus ja väga ebakindel, olevat mingil hetkel vee all kukerpalli tehes suunataju kaotanud ega teadnud natuke aega, kuidas vee alt välja pääseb. Sõber olevat olukorda veidi murelikult jälginud ja juurelnud, kas peaks minema abi kutsuma. Siis saanud Lillebror aru, kummal pool on õhk, läkastanud ennast pinnale ja nõrgunud mõnda aega basseini ääres. Õnnelik õnnetus, loodetavasti ei ehmunud kumbki liigselt ära. Veel käis Lillebror Sõbra Õega "Monopoli" mängimas.

Jõugu Juht on suvega kasvanud niimoodi, et esimeseks septembriks polnud talle pakkuda ei pükse ega särki. Ainult lips oli paras ja kingad võib-olla ka (tuleb uuesti proovida). Võtsime ühe ennelõuna ja käisime Kaubanduskeskuses. Neljas poes. Ostsime ühe särgi, mis tundus esialgu rohkem sobivat kaasasolevale Legolasele, aga mille Mees kodus mõlemale poisile parajaks kuulutas - järelikult pean minema teist samasugust särki ka ostma, kodus olemas olnu on suurtele nagu vorstinahk ja Lillebrori jaoks muidugi nagu kleit. Kõik ilusad (minu meelest) ja mõistlikuma hinnaga püksid kuulutas JJ ebamugavaks. Lõpuks sobisid minu pingereas nii välimuse kui hinna poolest viimase koha püksid… Vähemalt ei nõua ta lõhkiste põlvedega pükse või mingit muud jubedust. Poodides kohtasime üsna mitmeid vaevatud nägudega emasid ja tülpinud olemisega poegi, küllap on teistegi inimeste pojad augusti lõpus märgatavalt pikemad kui mais.

Samal päeval Raamatukogus käies astusin korraks tasuta raamatute juurde. Te ei usu, mille ma sealt leidsin. Rariteet. Väärtus. Tõeline lapsepõlv. Ma lausa karjatasin, kui nägin, et sealt sai omale võtta Monteiro Lobato "Kollase rähni ordu". Õige eksemplari, aastast 1964! On teine küll väga ära armastatud, aga tundub, et kõik lehed on olemas. Ei mingit vennaskonda, kindlasti ordu! Nukk Emilia ja krahv Kukuruuso ja žabutikaabad ja... NURRRRRR.

Taasiseseisvumispäeva tähistasime traditsiooniliselt mitmesegaste koduste majapidamistöödega, aga õhtuks läksime kogu kambaga (Nimekaim oli ka) teatrisse. Naabervalla noorte näitestuudio "Aidake (!)" sai maha tükiga "Kaarnate saar". Oli maailma esietendus, nagu lavastaja ütles - algupärase näidendi esmaettekanne. Kui teil kunagi võimalus tekib, minge vaadake ka. Etendus oli absoluutselt suurepärane.

Veel käis Mees koguduse juhatuse ja tööharujuhtide väljasõidul. See toimus seekord meile meeldivalt lähedal, mammutid juures. Kuni Mees tegi… mida iganes sellistel väljasõitudel tehakse, niitis Legolas muru. Tublisti niitis, mul on nüüd uus maasikapeenrakast ilusti niidusega täidetud. Järgmiseks - loodetavasti homme - tulevad kompostimuld, kile ja maasikapojad. Neid tundub olevat tavapäraselt piisavas koguses.

Lisaks maasikapeenrale tulevad järgmisel nädalal ka tööasjad, sihipärasem valmistumine uueks kooliaastaks, mõningal määral kudutööd ja suuremal määral koristamist, sest nädala lõpus peetakse siin Suurt Suvelõpupidu ja pärast seda soovib Saunaõhtu Gäng jääda afterpartyle. Ühel pastoriproual oli õigus, et teismelised poisid kipuvad paljunema (tähendab, arvestad, et kodus on kolm poissi, pärast selgub, et neid on neli või viis või rohkem…). Noh, tema omad on keskeltläbi umbes täpselt kümme aastat vanemad, küllap ta teab.

Muuseumis on ju iiigaaav?

Lillebror rääkis paari päeva eest poolhämmeldunult, kuidas ta oli vestelnud oma Sõbra Õega (9-aastane). Teemaks, mida kumbki pere reisides teeb. Lillebror oli tõele vastavalt, kuid mitte päris põhjalikult jõudnud rääkida, et meie käime muuseumides ja... mispeale Sõbra Õde hüüatanud: "Muuseumis? Aga see on ju iiiigaaav! Meie käime küll spaades!"

Lillebror jätkas natuke nukralt, et tegelikult, jah, me oleme ikka igal reisil ka mõnes lahedas kohas käinud, Legolandis ja Gumbalas (Gummersbachi veepark) ja...

Kas katsumise-muuseumid sulle siis ei meeldi, küsisin mina. Meeldivad, arvas Lillebror, aga tahaks minna kuskil välismaal ka kuhugi sellisesse muuseumi nagu Ahhaa, et sa saad ise midagi teha ja kuhugi sisse minna ja on nagu muuseum ka. Nojah, Ahhaaga võrdväärset ilmselt välismaal ei ole...

Legolas sekkus kõrvalt: "Need vanad kindlused on kõik samasugused, igal pool on samad relvad ja pole enam kuigi huvitav." Tõepoolest, Legolas on kolmeaastasest peale käinud vähemalt kümnes kindluses ja peaotäies lossides.

Legolase esimene lossi- ja relvakogemus. Kolmveerandneljaselt oli sõjakirves veel veidi raske. 

Sel aastal läks eriti hullusti, aja parajakstegemise eesmärgil käisime kolme tunni jooksul kahes kindluses… mis teha, kui Saksamaal neid nii palju kobaras koos on! Olin nõus, et hunnik püsse reas või seltskond erinevaid mõõku vitriinis ei ole kuigi põnev. Ja et minevaastane käik Londoni Science Museumi oli kah mõnevõrra pettumusttekitav.

No aga Maanteemuuseum. Ja vitstest punutud elumaja Londoni muuseumis. Ja Lillebrori Sõbra Õe jaoks võiks tollessamas Londoni muusumis olla huvitav vaadata vanaaegseid riideid. Kohalikest meeldib lastele kindlasti Spordimuuseum, pealinna põnevatest muuseumidest parem ei hakka rääkimagi, noid sai paari aasta eest muuseumiööl natuke nagu palju korraga.

Lillebrori Sõbra Pere käis minu teada eelmisel aastal Rootsis mingis huvitavas muuseumis, kus ka Sõbra Õel põnev oli. Ja kuigi mainitud tütarlaps liigub hetkel eelistatavalt hundirattaid tehes, on ta minu teada täiesti võimeline pikalt süvenema, olgu süvenetavaks siis vana-aja nukumaja, põnev raamat või midagi, mida saab uurida kõhuli maas.

Püüdsin Lillebrorile selgitada, et iiiiigaaaav oli vast hetke emotsioon ja tegelikult on muuseumid põnevad küll. Aga mida meie kindlasti mittematkavale perele, kus rahakott on esialgu veel lõbustuspargivihkajatest lapsevanemate käes, järgmisteks reisideks välja pakkuda, see on küll keeruline. Õnneks on järgmine reisimiseks sobilik ajahetk piisavalt kaugel.

***
Sest ausalt, lastele, kes on näinud ehtsaid saurusejälgi, käinud katedraalides, lossides, botaanikaaedades, koobastes, terves karjas kindlustes, muuseumides ja lugematul arvul imelistes vanalinnades, kõndinud kümne välisriigi pinna pial ja neist välisriikidest õige mitut ka mitmepäevaselt külastanud, on väga keeruline veel millegagi muljet avaldada. No aga me ju tahaksime neile anda oma võimalusi mööda maksimaalselt hea silmaringi ja maailmakogemuse, isegi kui mõnele neist tuleb seda ealiste iseärasuste tõttu parajasti jõuga peale sundida… Ikkagi midagi erilist looduses? Viimati nad mägironimise puhul eriti ei protesteerinud.

Vabandus

Kustutasin eelmise postituse, sest see hakkas tekitama küsimusi, mille vastuseid mõtlev inimene isegi teab, aga mittemõtlevatele ma ei jaksa ega viitsi selgitada. Vabandage. Pealegi oskavad asju selgitada targemad inimesed kui mina, lugege neid.

kahju.

Mida Elizabeth teeks? Ja raamatuankeet

Tänase päeva kuumim teema minu Internetis on üks pehmelt öeldes kummaline sündmus roosa kleidiga. Asjaosaline ise olevat öelnud, et tahtis tõmmata tähelepanu, blablablaa… Ma nüüd ei tea. Kui drag queen saab auhinna drag queen olemise eest või trans...keegi trans-kellegina… või komödiant komödiant olemise eest… siis on ilmselt asjakohane minna auhinda vastu võtma sellena, kellena on auhind saadud. Sotsiaalse algatuse eest auhinda vastu võtma minna sobib pigem teksapükstes, mis olevat sotsiaaltöötajatele kohane riietus (öeldi ülikoolis) kui klounina. Sest vaadake, vales kohas klounitsemine tõmbab tähelepanu mitte tõsisele teemale, vaid klounaadi esitajale endale. Ainult.

Ja siis ma mõtlesin, mida kuninganna Elizabeth teeks, kui tema vastuvõtule keegi absoluutselt sobimatus mundris ilmuks? Või on kuninglike ürituste turvameestel piisavalt selgroogu, et narrikuued karnevalivälistel aegadel (juhul, kui Inglise kuningakojas peaks karnevali peetama) ukse taha jätta? Meie riigil, hm, tervikuna ilmselt pole.

Pfff.

Hoopis mõnusam teema on raamatuankeet. Leidsin blogosfäärist, loodan, et seda teevad hästi paljud!

1. Praegu loen: "Katherine'ite küllus", John Green. 
2. Krimka või armastusromaan: Ei tea. Mõlemad.
   
3.  Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Dialoog. 
   
4. Parim lastekirjanik: Astrid Lindgren, aga tegelikult on neid väga palju. 
   
5. Kõige ebameeldivam raamatutegelane: "Troonide mängus" oli neid terve kari, mingi kiimaline kääbus ja...
   
6. Eesti või välismaa autor: Välismaa. Eesti autorid kipuvad tihti olema liiga sügavmõttelised.
   
7. 300 või 700 lehekülge: Pikem on parem. :)
   
8.  Lemmik sel aastal loetud raamat: "Esimene daamide detektiivi agentuur"
   
9. Novellikogu või luulekogu: Ma olen luule suhtes peaaegu immuunne. Kahjuks. 
   
10. Üksikule saarele võtan selle raamatu: Piibel. Või paadiehitamise ja -kasutamise käsiraamat. 
11. Raamatupood või raamatukogu: Kui ma olen kord lõpmata rikas, siis raamatupood. Sinnani raamatukogu. 
    
12. Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Üks vene autor. Raamat oli suures formaadis, kõvade kaantega, õhemapoolne. Ühes jutus teeskles tüdruk haiget, teises oli midagi kalossidega… Vist Asta Venderi illustratsioonid. 
    
13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kolm…?
    
14. Lemmik naistekate autor: Rosamunde Pilcher. 
    
15. Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Jeanette Winterson. No kohe kuidagi ei sobi!
    
16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Tumedaks peitsitud puit. 
    
17. Ulmekirjandus on minu jaoks: Huvitav, kuni ei ole tegu füüsikast nõretava vidinaulmega. Roboteid pole ka üldse vaja. 
    
18. See autor ajas mu nutma: Esimesel korral Alexander Dumas. Porthose surm…
19. Ma soovitan sulle: Loe ükskord "Ja taamal laulavad metsad" mõttega läbi. (ma ei tea, mis reavahedega juhtus, mina seda ei teinud…)
20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Triinuke. Märt Saar. Tõnu Lehtsaar, kuigi tema teosed on pigem praktilise loomuga. Susanne Fröhlichi lapsehoidja olin kunagi, meil kummalgi pole sellest ajast meeldivaid mälestusi, ma usun. 
21. Peale lugemise armastan veel: Reisimist, oma lähedasi, kasse, basiilikut, ilusaid loodusvaateid, lobiseda, süüa teha, kududa. 

Kuidas Dobby* vabaks sai

Mehe viimane puhkusenädal läks nagu sipsti. Homme peab ta olema tööl koduvanavallatul kellaajal ehk kell kaheksa… Puhkis juba, et kuhu ta ometi auto pargib…? 

Nädala algusepoole viimistlesin ja saatsin tellijale ära viiulivõtmesalli. Tagasisidet pole saanud, aga loodetavasti sobis. Nädala lõpupoole kudusin maha kanga, käärisin ja alustasin kohe uue ka (laius umbes 110 cm). Uudsevaiba nimi on "Deep Purple", sest midagi nii sügavlillat pole ma varem vist kudunudki. Pilti pole mõtet praegu küsida, valgus langeb kangasteljele nii totra nurga all, et pildile jääb mingi… Willy Wonka kuub või midagi.

Veel korjasin nädala alguses umbes kümme kilo punaseid sõstraid ja menetlesin need vastomandatud auruti abil umbes kaheksaks liitriks mahlaks. Natuke sõstraid panin ka sügavkülma, talve ootama. Natuke sõstraid paraku kääris põõsaste otsa ära, sest üks põõsas esindas meie teadmata - kandis esimest aastat korralikult - varasemat sorti ja kui ma järjega temani jõudsin, olid marjad juba hukka läinud…

Kolmapäeval käidi Maja sisse auku tegemas ja seda lappimas. Mees ja lapsed on osa sodist juba ära koristanud ja samuti osa voodrilaudu tagasi saanud. Tegevus viibis, sest paaril päeval sadas siin ootamatul moel vihma. 

Praktiliselt kogu salat, mida me sööme, tuleb nüüd aiast. Lillebroril on kuhjaviisi kurke, minul tsipake tomateid ja lehtsalatit. Porgandeid ja ube tuleb ka, kui keeduaedvilja jaoks ilm sobima hakkab. Ploomidega on sel aastal ikaldus, tuvastasime Mehega kaks kollast ja mitte ühtegi sinist ploomi… aga kidu-ussiga suveõunu tuleb puu otsast massiliselt maha. Paraku ei ole nad ussitamise tõttu kuigi meeldivad. 

Veel on Mees ja lapsed tegelenud Frau Corsa liikumasaamisega. Ma siin, khm, käisin paari nädala eest suure vihma ajal metsas ja tulin tagasi läbi metsateele tekkinud keskmise suurusega järvede. Järgmise metsaretke ajaks oli Frau Corsa otsustanud, et nii mustade piduritega ei sõida tema kuhugi. Mootor läheb tööle, esirattad püüavad ringi käia, aga tagumised istuvad ühe koha peal... Ja otse loomulikult on auto pargitud muru peale, mitte asfaldile. Praeguseks on saanud lahti ühe piduri, ringis liikumine oleks juba täitsa mõeldav… Mitte et meil hädaliselt kahte autot vaja oleks, aga hea on, kui on. (pool tundi hiljem: Mees tuli ja ütles, et sai lõpuks teise ratta ka lahti)

Täna nurusin võimaluse süüa mitte teha ja üldse pühapäeva natuke puhkusemalt veeta. Mees kaugele sõita ei tahtnud, pealegi selgus, et minu poolt väljavalitud pitsakoht on kolinud varasemast mitukümmend kilomeetrit lõuna poole… aga Lillebrori Sõbra pere on meile tutvustanud Siriuse kiirpitsasid ja nii me kolme tavalisema ja ühe "väga kapsase" (nagu karbi avanud laps märkis) pitsaga Linna lähedale Jõe äärde sõitsimegi. Tuleb minna nii, et roosiaed jääb vasakule ja roosa viiekordne maja paremale, parkida auto garaažide juurde ja jalutada paarsada meetrit kõrkjate ja hästiniidetud heinamaa vahel, kuni rand vastu tuleb. Rannast paar sammu edasi on kohaliku sadama kanal, kanali ja jõe kohtumisnurgal kena kaheksanurkne rotund või midagi. Istusime, sõime pitsat, vaatasime mööduvaid paate, parvsauna, skuutreid ja veesuusatajaid. Mõni ristmik Linnas ei ole ka nii tiheda liiklusega! Lillebror ja Legolas käisid ujumas, aga vesi olevat olnud jahedapoolne ja põhi üsna kiiresti savine. Ikkagi oli kena. 

Pärast asusin ootamatult leitud energiaga vannituba koristama. Kui ma pühapäeval süüa ei pea tegema, on tunne, et Dobby on vaba! Pesin ära akna, kasutasin keemiat dušikabiini ja kempsupoti kallal, imesin tolmu kohtadest, kust mehed ilmaski tolmu ei ime. Selle jaoks oli tarvis leida tolmuimeja peenike ots - noh, mehed ju peenikeste kohtadega ei tegele, harva kasutusel, kuhugi kadunud… Otsa asemel leidsin ootamatust kohast** soki. Nunuh.

____________

*Malfoyde väärkoheldud majahaldjas Harry Potteri teisest raamatust. On oluline tegelane ka edaspidi.

**niivõrd-kuivõrd siin meeste ühikas sokileidmine ootamatu saab olla. 

Koroonaküsimused

Kogu jamps on meie jaoks kestnud umbes viis kuud. Alguses öeldi vist, et kaks nädalat… Osa inimesi on endiselt paanikas, arvatavasti üksikud neist põhjusega. Osal inimestest on täiesti ükskõik. Me siin üritame mõistusega võtta ja uskuda seisukohta, et selle haigusega tuleb õppida elama nii, nagu me elame gripiga. Tõde on seal kusagil olemas, aga tundub, et pole üldist ja hästitõestatud seisukohta, mis on tõde.

See tekitab küsimusi.

1. Praeguseks on teada, et koroona on väga ohtlik haigus, mille väga suur enamik nakatunuid põeb läbi kergelt või märkamatult. Armsad teadlased, palun selgitage välja, mis asja alusel koroona oma ohvreid valib. Enam ei tundu olevat tegu peamiselt eakate haigusega, haigestuma pidavat ka nooremad ja päris lapsed, õnneks vist mitte tihti.

2. Piirangud on hädavajalikud, on tarbetud, toimivad hästi, ei anna mingit efekti. Worldometersi andmetel ei ole Rootsi (piiranguteta, olen aru saanud) ja Hispaania (piirangutega) nakatunute ja surnute suhtarvud nii jalustrabavalt erinevad. Piirangud võivad endaga kaasa tuua vaimse tervise probleeme ja kaasuvaid surmasid, majandusele mõjumise ja töötuse kasvu kohta öeldakse ka, et on halvasti. Mis täpselt on õige ja mis on piirangutega riikides olnud valesti, et haigus ikkagi hirmsasti levis?

3. Maskid on vajalikud, maske valesti kandes võib tulemus olla ohtlikum kui maskita liikumine... Isiklikult kogesin Saksamaal olles, et riidest maskiga mina hingata ei saa, sinine apteegimask on okei. Arsti juurde minnes panen muidugi maski ette, kui seda minult seal nõutakse, arsti ja õde tuleb kaitsta - kuigi tõenäosus neile koroonat jagada on väike. Et sama arst pühapäeviti minust kaks pinki tagapool kirikus istub, ilma igasuguse maskita, on iseküsimus… Aga maskeraad ei saa lõputult kestma jääda, pealegi on maailmas terve hulk inimesi, kes ei saa üldse mitte mingisuguse maskiga hingata. Mis lahendus sellele on?

4. Vaktsiin tuleb, vaktsiin on võimatu, vaktsiin on Venemaal juba olemas… Nojah, Venemaalt tulevate asjade usaldusväärsus on igaühe enda otsustada. Ükskõik mille süstimine on kahtlane ja vajab tõsist kaalumist. Märkus iseendale: lastele tuleb panna vaktsineerimisajad, ühel on komplektis teetanus, teisel mumps... Kas ja kuidas koroonavaktsiin lisaks koroona eest kaitsmisele veel mõjuma hakkab? Selles mõttes, et uus ja vähekogetud vaktsiin võib allergikutele igasuguseid ebameeldivaid kõrvalmõjusid anda...

5. Kui ma tööasjus vestlen tund aega kinnises ruumis* toreda inimesega (ütleme, et lapsevanem või mingi tudeng), kes järgmisel päeval helistab ja ütleb, et teate, mu õde töötab restoranis ja sai teada, et on koroonapositiivne, ma igaks juhuks mainin teile ka, mis on sellisel juhul täpne tegutsemisliin? Iseenda ja lähikondlaste isolatsioon pole probleemiks, aga kas koolimaja pannakse kohe lukku? Või kas oleks mõistlik teha umbes praegu antikehade testi, mul märtsis ju oli kummaline kuiv köha palavikuse tunde ja silmade kipitusega**? Ja kui antikehade test ütleb, et oligi koroona juba ära, kas ma siis võin rahulikult ükskõik kelle peale köhida***?

Küllap hiljemalt ületuleval nädalal üldkoosolekul saan vähemalt selle koolikorralduse-asja teada. Siis saab otsustada, kas pidada korralduste andjaid kompetentseteks ja kuuletuda, pidada neid ebakompetentseteks ja ikkagi kuuletuda, sest valikuid ei ole, või ei peagi mitte millelegi uuele kuuletuma…

Loodetavasti on sõnapidaja vähemalt see asjapulk - peaminister? - kes lubas, et uut eriolukorda niisama lihtsalt ei tule...
___________
*hoiame pöidlaid ja suuri varbaid, et koolielu algaks normaalsel moel, aga kätepesuvõimalusi võiks küll varasemast palju rohkem ja paremini olla.
**nädal enne kuiva köha algust käisid mõned tuttavad välismaal, sealhulgas Alpides ja Aasias, ja ma olin nendega pärast tavapärasel moel ninapidi koos. Kõik reisilt tulnud olid välisel vaatlusel ja nende endi sõnul täiesti terved.
***ma ei tahaks mitte kellegi peale köhida, aga köhatamist ikkagi juhtub, ka inimeste hulgas viibides.

Auk ja paik

Et ühe välisseina sees on mõni mädanenud palk, teadsime me juba kolm aastat, katusevahetusest peale. Et seesama palgiseltskond seal enam eriti hullemaks ei mädane, sest niiskust juurde ei tule, teadsime me kah. Üle-eelmisel suvel oli Jõugu Juhi toa ehitamine, eelmisel aastal Vanaema-Vanaisa majas kiirremont ja autoost, mis lürpsas suuremal hulgal raha. Nüüd on Legolas kasvanud nii suureks, et ei saa enam hästi Lillebroriga samas toas hakkama. Iseenesest võiks ka Lillebrori jaoks teismelisetoa teha, mänguasjad ja narivoodi pole enam päris 11-aastase teema… Aga vanuse järjekorras, eks ole.

Ülemisele korrusele ei saa midagi teha, enne kui on olemas tuulekastid. Tuulekastide peale pole mõtet mõeldagi, kuni on vahetamata kõdunenud palgid. Järjekord paigas, eks ole... Mees asus otsima ehitajat. Üks ütles, et ei saa. Teine ütles, et ei saa. Kolmas pakkus ennast ise, aga tundus väääga kahtlane. Siis tekkis koroonapaanikas paus ja me läksime reisile. Et pärast vaatame.

Pärast reisi oli meil ikkagi rännuinstinktihoog kallal ja tundus, et ei tule ehitust, tuleb Kreeka saareke. Võtsin korvi, läksin metsa ja palvetasin väga sihipäraselt. Et Jumal näitaks lähiajal ära, mis on õige. Kõrvalsaadusena sain korvitäie seeni, otsese tulemusena helistas Mees järgmisel päeval ühele lootustandvale palkmajaremontijale.

"Et kus te olete? N küla lähedal? Seal ma olen mitut maja teinud, kus täpselt? Ah seeeee maja, tavalisest kõrgema vundamendiga, eks ole? Seda ma tean küll, 199x käisin sealt metsa ostmas*. Homme tulen vaatan."

Homme jõudis kätte ja ilma igasuguste juhisteta saabus palgiasjatundja. Lammutas väheke räästa alla ja ütles, et kõige varem nädala pärast, aga tõenäolisemalt 10. augusti kandis tuleb tegema. Viis tundi, ega siin rohkem ei lähe! Mees märkis kohe, et ükskõik millise tööga on meie Majas läinud ennustatavast topelt kauem…

Oli selge, et reisile me nüüd rohkem ei lähe, raha on ehituse jaoks vaja. Pealegi pidid Mees ja poisid seina kõigist suundadest lahti võtma. Seespool oli ju saepuruplaat kõige otsas, siis mitu kihti vana tapeeti, krohv, pilliroog… Väljaspool oli lihtsam, seal oli ainult voodrilaud.

Tõepoolest, eile ehk täiesti veel kümnenda augusti kandis saabus ehitusmeeskond. Meister ja kaks töömeest. Olid kained ega ropendanud (minu jaoks väga oluline**!). Üks paraku suitsetas, aga ta püüdis seda teha Majast eemal. Suitsetamisest hullemini haisesid mootorsaagide heitgaasid. Selgus, et mootorsaag on palgivahetuse juures väga oluline tööriist, eriti uue palgi vanasse kohta paigutamisel. Ei sobi hästi? Bzzzzt, võtame siit servast maha.

Üsna kähku tekkis Maja seina sisse Auk. Pool Auku oli ühes, pool teises toas. Selgus, et lappimist vajavad ka üks sarikas ja kaks laetala, aga need jättis ehitustiim meie pere hooleks. Sellega te tulete ise toime küll, arvas meister. Nunuh.

Augu paikamine võttis palju rohkem aega, kui oli arvatud, sest keset Auku asus ju sisemine sein. Uued palgid lõigati parajaks (bzzt) ja passitati. Ja tuldi redeli otsast passitamast tagasi, tehti uuesti bzzzzt. Palkide vahele topiti mingit taku moodi asja, ajaloolisel moel vist.

Kogu üritus võttis aega 11 tundi. Kujutage ette. Kokku paigaldati enam-vähem 15 meetrit palki, sellest üks meeter oli meie oma (ehitajatel sai kaasavõetu otsa), eiteamisajast saadik juba - tähendab, arvatavasti aastast 1978, kui Vanaisa linnamaja remondiks puitmaterjali ostis, ta kolis suurema osa ülejäänud prusse ja palke meie juurde kuuri alla… Me oleme sealt üsna tänulikult vajadust mööda tarvitanud.

Maksma läks see meile umbes 1200 eurot. Keegi pole öelnud, et vana maja kapitaalremont peab odav olema. Aga kuna ühe päevaga Augule Paik peale saadi, pole põhjust viriseda. Nüüd tuleb ainult voodrilauad väljaspoolt peale tagasi panna ja õuest koristada väiksema tsirkuse jagu saepuru. Ega Mehel ei olnudki oma puhkuse viimasteks päevadeks erilisi plaane. :)

Ülejäänud remondi nendes kahes toas saame me loodetavasti oma jõududega tehtud. Ainult et keegi ei tea täpselt, millal see juhtuda võiks.
_________
*üks meie Maja neljast staatusest tema 115-aastase elu jooksul on olnud metskond. Ülejäänud: karja- ja metsamõis, mahajäetud tondiloss, ühepereelamu (meie käes).
** pärast seda, kui meil hästi ammu septikupaigaldaja ja internetimonteerija käisid ja mõlemad nii ropendasid, et arvatavasti ei kuule isegi sadamakõrtsides midagi nii hullu… noh, umbes nagu "Troonide mängus"..., olen ma töömeeste sõnavara teemal väheke nagu ärev või nii.

Sümptomitega koduspüsimisest

Ausõna, ma ei suuda ette kujutada, kes inimene kannataks välja 38-kraadise või kõrgema palavikuga ringi tuulamist. Tegelikult ma üht isegi tunnen, oli üks meil sohvasurfanud saksa pereisa, kes mõtlikult arutles, et näe, mõned inimesed tunnevad ennast juba 39-kraadise palavikuga halvasti, tema laseb üle 40 kerkida ja siis hakkab mõtlema, et äkki on haigus kallal… Nojah, ma ise olen 37,1 kraadiga juba üleni haige. Küllap on inimesed ka kehatemperatuuri asjus erinevad.

Aga nohu. Ja köha. Ja kurguvalu. Inimesel võib ilmselt tõesti olla koroona, kui tal niisugused hädad kallal on, aga ei pruugi… meie kliimas kohe eriti ei pruugi.

Mulle ei meeldi põrmugi Andrus Kivirähk, mitmel põhjusel, aga Lillebrori kohustuslikust kirjandusest lugesin talvel Kivirähu kindlasti ühe kõige õigema ütlemise - kõigil eestlastel on kogu aeg nohu.

Nina läheb märjaks, kui õues on tuuline. Nuuskama peab, kui on nukker. Või kui rüüpad jahedast tulles kuuma jooki. Ja õietolmuallergiast pole üldse mõtet rääkida. Mul said kanged ravimid otsa, aga pujud õitsevad just nüüd… Loomulikult ma aevastan ja nuuskan aeg-ajalt. Kevadeks pean vist hankima arstitõendi, et mul on ravimitele halvasti alluv allergia, muidu peavad veel pidalitõbiseks või mis…

Ja valus kurk, ausõna, kas ilma selleta saab meie kliimas elada? Ikka on ju kurk valus, kui ilm jahedamaks pöörab või jalad märjaks saavad või lihtsalt niisama hommikul… Kui tass sooja jooki, kuivade sokkide jalgapanek ja/või öö läbi villase salliga magamine kurguvalu kaotavad, siis ei ole see järelikult mitte mingi tõsine häda, olen mina siiamaani arvanud.

Köha… see on ju tavalise külmetusviiruse loomulik jätk, ütlen mina kogenud köhijana. Noh, ükskord pööras kopsupõletikuks küll, aga reeglina läheb paari nädalaga ise üle. Pole ilmaski muretsenud. Teine tuttav köhapõhjus on millegi kurkuajamine, kolmas minu astmatüübi* puhul hallitusseened. Vähemalt korra aastas, kui ilm on jõlekõle ja niiske, köhin peaaegu lämbumiseni - hallitab, noh.

Ma ausalt ei kujuta ette, et peaksin edaspidi iga nohutamise, köhakese ja kurguvalukese pärast perearsti koormama hakkama. Samas võib inimesel olla korraga angiin ja koroona, põskkoopapõletik ja koroona, astmahoog ja koroona…

Keegi võiks leiutada kiire, odava ja täpse koduse koroonatesti. Et kui kurk valutama hakkab või köhima ajab, sülitan testpulga peale või midagi taolist ja ootan, kas läheb roheliseks (teil vohab kõigest streptokokk kurgus) või punaseks (koroona kollitab, kaks nädalat karantiini).

Päris tõsiselt. Paanikaga elada ei tahaks, aga kedagi kogemata nakatada oleks veel kordades narrim.

_________
*Mees on astmaatik-väsija ja Legolas astmaatik-külmetusviirusemagnet, võimalik, et astmal on veelgi põnevaid avaldumisvorme.

See nädal, kui me ametlikult suvitamas käisime

Kui suvi hakkab otsa saama, aga augusti esimeses poole veel sooja ilma lubatakse, tuleb haarata härjal sarvist… eeee mere äärde minna. Võimalik, et seal on ka veiseid.

Mina sain õigel ajal valmis ja raamile viiulivõtmesalli, Mees ja lapsed said peaaegu valmis lammutamise. Findus sai kassikaitse hoole alla. Mustsõstramoos sai purki ja keldrisse.

Esimene suvitamise-punkt oli Tamme talu ürdiaed, kuhu me pool tundi enne sellenädalase ametliku lahtiolekuaja lõppu ka jõudsime. Aiaosa on jätkuvalt imeilus, perenaine on jätkuvalt väga lahke. Omandasime mitu söödavat lauku, mille nimed on juba jõudnud meelest minna, mingisuguse mündi, ühe tüümiani ja ühe Ladina-Ameerika hambavalurohu. Viimast ma ei julgenud maitsta, sest Lillebror proovis ja tegi nägusid… Nüüd on paari peenra kordategemine möödapääsmatu.

Järgmiseks tuli vahetult enne sulgemist külastada Falco poodi. Sealt osteti maeiteamis ja eiteamis, aga mõlemad olevat vibulaskmise juures vajalikud.

Teise Vanaisa juures on küll ehitus pooleli - korteriühistu korraldab midagi -, aga
meie jaoks oli siiski koht. Samal õhtul käisime veel rannapromenaadi lõpus lapsi ujutamas ja veelgi hiljem natuke vähendatud koosseisus keskranna mänguväljakul ja värviliste purskkaevude juures.

Palun väga, Lillebror vett ja valgust dirigeerimas ja sokke märjaks tegemas. Mõlemad tegevused õnnestusid hästi.

Ühtlasi kõndisime kogemata mööda ka täiesti ehtsast jalgpallivõistlusest.

Teise päeva rannaelamus toimus Valgerannas meile varasematest aastatest tuttava puu all, kivide ja põldmarjaväätide vahel. Õhtul käisime Tivolis, kus kõik kolm last otsustasid pärast üht loksutamist, et viit eurot see asi küll väärt ei olnud (jube kallis!). Mees rentis veerand tunniks Bolti tõukeratta, sellest oli lõpuks palju rohkem rõõmu.

Kolmandal päeval koges meie kodukogudus kardetavasti üsna inetul kombel, et video- ja helipuldi meeskond on liiga väike. On põhjust arvata, et ära jäi nii otseülekanne kui salvestus… helisalvestus peaks siiski olemas olema. Tegelikult ongi nii, et kui Mees on ära, näiteks külastamas oma eakat isa ja sealjuures perekonda merevees leotamas, ja üks teine põhilisem puldiasjatundja parajasti Melchiori filmi asjus mungaks käib (või midagi taolist, vist), siis ongi kohe Olukord. Äkki tänane motiveerib kedagi veel puldiasjatundjaks hakkama? Igatahes veetsime meie päeva hoopis Raeküla rannas ja pärast sõime ehtsate maakate kombel Chopsticksis meekana. Ei ole me veel nii jõukad, et ehku peale tundmatutes söögikohtades käia.

Enne kojujõudmist käisime Linnas läbi poest ja pakiautomaadist, lõpuks ometi oli müügile saabunud must meriino! Ehkki Linna linnapea olevat palunud inimestel rahvarohketes kohtades maski kanda, ei olnud näha ühtegi maskilist. Või ei ole pood pühapäeva õhtupoole piisavalt rahvarohke koht? Kassasabas astus keegi mees oma joogipurkidega (võimalik, et oli limonaad, ma ei süvenenud, mis see oli) meile ikka päris lähedale… lähemale oleks juba kaisutamiseks läinud. Nojah, me ju ei kavatsenudki koroonavärgis oluliselt osaleda.

Tulevaks nädalaks on juba kümme vajalikku tööd nimekirjas. Kui kellelgi on kogemusi, kuidas punasesõstramahla koduste vahenditega kõige paremini teha, siis ma olen üks suur kõrv eee noh silm.

Tühi pesa

Õigemini mitte pesa… see käiks laste väljakolimise kohta.

Kas teil on ka nii, et kui mõni pikemalt kohal olnud külaline välja kolib, siis on kuidagi imelik tunne ja midagi oleks nagu puudu? Isegi kui te olete viimased paar päeva mõelnud, et aitab nüüd küll, külaline võiks oma teed minna?

Mina tunnen sedasi nii sohvasurfajate, Laenulapse kui - nagu nüüd selgub - ka punase kõutsiga.

Finduse viisime täna Feliveti kliiniku söögile ja seebile. Lahtine haav kõrva taga on kahanenud üheeurose suuruseks, Findus tuuseldab liivakastis nii pühendunult, et suutis selle lausa ümber ajada, ja kui ta puurist välja võtta, on terve elu NURR ja inimesed maailma vaimustavaim leiutis. Loodame talle uue päriskodu imet.

Viimastel päevadel oli mul küll tunne, et kassilaatsaret on ainult veel üks rist kaelas… sest ega see kassiväline elu iseenesest ei lähe ja millegipärast olen ikka mina see Yggdrasil, mis maailma paigal peab hoidma. Aga nüüd, kui ta on läinud, on tühi olla.

Imelik.

Peaks vist lootma, et mõni lastest on naisevõtu ajaks piisavalt vaene ja piisavalt põllumajandusliku haridusega, et siia elama jääda… Ma vist muidu ei oskaks üldse hakkama saada. Õnneks on selleni veel aega. Teoreetiliselt saaksin ma ikka veel käia neile kõigile öösel tekki peale panemas. Ja Findusel läheb nüüd, kogenud kassireklaamijate hoole all, kindlasti paremini kui kunagi varem.

Meeldib!

Tähendab, artikli keel vajaks natuke toimetamist, aga muidu olen ma Irja Lutsari iga sõnaga nõus.

https://www.postimees.ee/7032759/irja-lutsari-ettepanekud-valitsusele-valismaalaste-14-paevane-karantiin-asendada-testimisega-ja-ooklubides-votta-kasutusele-terviseankeedid

Kohe esimene lause on absoluutselt õige - me peame vaatama, kes need nakatunud on. Täpselt. Ja hiljem, et maskid annavad võltsi kindlustunde. Nii ongi! Isegi korrektsed sakslased liikusid juuli algul poodides, maskid lõua alla tõmmatud…

Ja alkoholimüügi piiramist toetan ma kahe käega ja kui see oleks viisakas, siis viipaks jalgadega ka poolt.

Palun, lugupeetud Asjapulgad, kuulake Irja Lutsarit, temal on tarrrrrk* jutt.


______
* muinasjutus "Hõbesõrg" rääkis nii kass.

Me peame rääkima koroonahüsteeriast ehk minu sisemine Karen võtab sõna

Ega ma tegelikult selle kohta midagi märkimisväärselt tarka öelda ei oska.

Aga.

Praegune olukord ajakirjanduses on selge paanikaõhutamine. Mitte "Päevaprohvet" koos Rita Skeeteriga, vaid puhtakujuline ""Norija" (loeme Lillebroriga võidu HP viiendat osa, tema eesti keeles ja siis, kui aega on, mina inglise keeles, mitmendat korda ja kah siis, kui aega on). Igast võimalikust ja võimatust asjast tehakse PEALKIRI, ka siis - või pigem siis -, kui pealkirjale järgnevat sisu tegelikult ei olegi. Varsti loeme peavoolumeediast arvatavasti artikleid teemal "Mustla naine köhis poes" vms.

Õige mitmest ajalehevälisest allikast olen neil päevil lugenud, et pidev piirangute seadmine tekitab protesti ja väsitab, inimesed lihtsalt ei lähe sellega kaasa… Nii ongi. Vaadake, mis toimus Siriusega, kui teda kogu aeg lapsepõlvekodus kinni hoiti.

Endiselt on küsimus, kui paljud Eestis väidetavalt koroonaasse surnud tegelikkuses ainult koroonaviirusesse surid ja kui paljud oleksid samamoodi (ja umbes samal ajal) surnud gripi, vannitoas kukkumise järel saadud kopsupõletiku (nagu vist Memm, kui ma õigesti mäletan - libises, kukkus, murdis, jahtus öö otsa…) või hm, veresoonte lubjastumise kätte? Sest teate, 80+ vanuses inimesed surevad mõnikord iseenesest, lihtsalt niisama ära.

Ja endiselt tahaks ma kusagilt näha koroonasurmade statistikat 2020 (Eestis), võrrelduna mõne muu niiske ja sooja talve gripisurmade statistikaga. Võimalik, et seda saab kusagilt näha ja ei peagi palju pingutama, ma olen lihtsalt laisk guugeldaja.

Muide, ma olen absoluutselt nõus, et koroona raske vorm on kindlasti vastik, piinav ja ohtlik. Samamoodi on gripp, samamoodi on kopsupõletik, olen mõlemat proovinud ja tänan väga, rohkem ei tahaks. Ja samamoodi tahaksin ma selliste haigustega vältida haiglat nii palju, kui võimalik. Haiglakeskkond tähendab nimelt stressi ja stressis inimene ei parane, eriti kui lähedasi ligi ei lubata. Te ei kujuta ette, kui tänulik oli armas Carmen Bergneustadtist selle eest, et teda ja teisi pereliikmeid ikkagi Walteri surivoodi äärde lubati (täna oleks Walter muide 79-aastaseks saanud). Üksi suremisel on kindlasti omad plussid, aga üksi surma ootamisel pole küll ühtegi plussi. Üksi haigeolemisel eriti kah mitte.

Võtke heaks või pange pahaks, aga meil ja mujalgi toimuv on liig mis liig. Mõtlen just eiteamille jaoks planeerimist, lõputuid saba ja sarvedeta arutelusid, paanikatekitamist… Paratamatult tekib küsimus, kes sellest kõigest kasu saab? Või istuvad kusagil kosmoses tulnukad, binoklid käes ja popcorn kõrval, ja vaatavad, kuidas väikesed inimesed rabelevad? (Stephen King "Under the Dome") Mitte, et ma tulnukate olemasolu võimalikuks peaksin, eks ole. Muidugi, ajakirjanduses avaldatavatest PEALKIRJADEST saavad kasu eee ajakirjanikud, ilmselt. Peaks vist vähem lehti lugema ja rohkem moosi keetma. Tegelikult olekski õige ja hea elada uudiseväliselt, võimalikult naturaalmajandusega. Kui ma nüüd suudaks selle kanapidamise ära õppida… Siis saaks kaagutamisest mingit kasu ka, erinevalt khm… siin ja seal.

Elu tundub kuidagi tempokas

Esmaspäeval oli vist veel normaalne suveajane flow. Vähemalt ei ole mul ühtegi mälestust, et esmaspäeval oleks midagi juhtunud. Kudusin kangast.

Teisipäeval läks Piiblilugemise laagrisse Lillebror. Ja tema Sõber. Ja mina käisin neid viimas, oeh… Tagaistmel ei toimunud tegelikult mitte midagi, tume lühikarvaline ja blond pikakarvaline (sest Sõbral on hetkel peaaegu annetamisküpses pikkuses juuksed)pea olid koos ja arutasid midagi tõsiselt-lõbusalt terve tee. Ainult et minu olematu ruumiline mõtlemine sai Viiratsi vahel surmahoobi, kui teeparanduse tõttu tuli jupp maad sõita vastassuunavööndis ja servapidi veel teeserval kah. Kuidas need inglased valepidise liiklusega hakkama saavad, mina ei tea. Mees ja suured poisid tegid samal ajal Midagi Lillebrori Sõbra pere maja remondi asjus. Linnas tagasi, sain kassikaitselt Finduse jaoks puuri. Puurielu olevat parim potitrenn kassidele… Findus oli alguses väga skeptiline, nüüd kasutab liivakasti nagu professionaal. Väikesed võidud on ikka elus olulised.

Kolmapäeval tegid Mees ja kodusolevad lapsed Midagi meie lammutustöödes. Lendas palju tolmu.

Samuti tegid nad Midagi neljapäeval. Mina kudusin kangast ja tegin arvatavasti midagi veel, aga selg valutas ebaviisakal kombel ja seetõttu ei olnud seda midgait just palju.

Reedel käisid Mees ja poisid veel Lillebrori Sõbra pere majas Midagi tegemas. Mina laenasin samal ajal sallipingutusraami ühele armsale kolleegile. Laenamine toimus kohaleviimisega… Linnast teisele poole, õnneks täpselt sellele poole, kuhuserva jääb Lillebrori Sõbra pere kodu. Kohtasin kolleegi üliaktiivset koera ja nägin, millised imesuurepärased vaated tema majast avanevad. Ja milline imesuurepärane aed tal on (seda ma teadsin kuulu järgi ennegi).

Laupäeval käisime esimesel päris laadal sel aastal. Meie jaoks varemkäimata, teiste jaoks kuulsas laadapidamise paigas. Oli kah, midagi palju paremat selle kohta öelda ei saa. Tallinna all toimuvaid laatu millegipärast kiidetakse, meie kogemus on nüüd juba teisel korral, et see pikk sõit ei tasu ennast ära. Inimesed, jah, need olid küll kenad, ja hämmastaval moel puudus sellelt laadalt täiesti tavapärane laadaloll või ei leidnud ta meid karahvinide ja vanade binoklite segadikust üles… aga ostmist oli vähe, seda kinnitas ka üks teine käsitöömüüja. Ja vabandage, väga proosaline probleem oli laadakorraldajate poolt lahendamata. Kui ühes paigas on ühtelugu üritused (ütleb sotsiaalmeedia), siis võiks selles paigas olla ka tsiviliseeritud moega tualett. Vesiklosett, palun, kahhelplaatide ja korraliku kätepesuvõimalusega. Tülgastavad plastputkad ei peaks küll mitte kuidagimoodi kahekümne esimese sajandi kempsulahendus olema. Endiselt, Palamuse saab, kogu muu tsiviliseeritud maailm saab, miks Luige näituseväljak ei saa? Võeh.
Õhtu koju jõudes tervitas meid Lillebror, kes oli Sõbra Ema (aitäh) ja kohaliku õhtuse bussi abil natuke enne meid koju jõudnud. Laagrimuljete jagamine on alles algusjärgus. Midagi me juba teame ka, nimelt pildistas laagris üks minu kunagine lapsuke, kes oli ühtlasi Legolase esimene pühapäevakooliõpetaja ja on muidu imearmas inimene… jagas mulle lahkesti pilte Lillebrori tegevusest.

Pühapäeval oli muidugi kirik. Pärast kirikut läksid Laenulapse vanemad meie juurde metsa mustikale ja tulid ühtlasi meile õhtusöögile. Laenulaps, Laenulapse Vend ja Jõugu Juht jäid nende poole koju. Oleme taas moodne perekond kahe lapsega.

Suvi kestab veel.