Augustist juunini kannan ma kodus kogu aeg villaseid sokke. Mõnel aastal natuke vähem aega, mõnikord ka juulikuus. Sest Eestis on kü-hü-hülm. Ära võtan sokid siis, kui pesen, ja siis, kui riideid vahetan. Linnas käies sokke ei kanna, ka mitte kesktalvel, sest vabandage, kui suur peab olema lambanahkse voodriga saabas, et sinna varbaliigutamisruum ja villane sokk ära mahuks? Aga tihedalt saapa sees istuv sokk tähendab minu puhul väga külmi varbaid, oleme juba proovinud.
Sokke läheb palju ja eks ma neid tasahaaval koon ka juurde. Ka lapsed kannavad palju villaseid sokke, kuigi ilmselgelt mitte nii põhimõttekindlalt kui mina.
Lugesin just kogu inspiratsiooni allikast Perekoolist, et soonikut koovad mõned usinasti 10 cm ja siis enne kannalakka veel 7 cm parempidist kudet, et sokil ikka säärt ka oleks... Uuuuh.
Lisaks pöörasele aja- ja lõngakulule tähendab ju see, et siis on sokil pikk soonik. Pikk sooniv soonik. Pikk soonik, mis jätab sääre peale sügavad vorbid, nii et hommikusel ajal ei jõua need sokkide ära võtmise ja töölejõudmise vahel ära kadudagi. Võeh. Ilmselt ei ole see põhimõtteliste püksikandjate jaoks probleemiks, aga mina olen põhimõtteline seelikukandja ja soki funktsioon minu jaoks on puhtalt jalalaba soojendamine. Sääred saavad õnneks ise hakkama.
Seega on minu kui pirtsaka proua igapäevasokid kõik kümnerealise sooniku ja kümnerealise paremipidiosaga. Säär jääb soonimata, aga jalal on soe. Pahkluu jõuab just piisavalt sooja, ega tal rohkem tarvis ei ole. Lastele ka sobib, nagu on selgunud.
See jutt siin muidugi toetab ja õigustab minu üleüldist käsitööpõhimõtet: Kui teed endale, teegi nii, nagu endale sobib ja meeldib. Võõrale võib teha mida iganes... aga endale tehes tuleks mõnikord üleüldisi soovitusi ja põhimõtteid lihtsalt ignoreerida. Ma loodan, et Perekooli sokiteemaalgataja koob oma sokid täpselt nii pikad, nagu temal enesel või tema lähedasel sokikandjal mugav saab olema. Ja tal saavad sel talvel olema mõnusalt soojad varbad. Just nii, nagu ühtede omakootud sokkide sees olema peab.
Olen täitsa nõus, et kui endale siis ikka nii kuis meeldib. Meie pere just teises servas, sokid olgu võimalik pikka säärega, et pükste all sääred ei külmetaks. Plikadel seeliliku alla pitsilised või värvilsed ning uhked triibulised . Minu jalgadel ka see eripära, et madala säärega sokk kõnnib lihtsalt jalast ära :).
ReplyDeleteMmmm, villased sokid. Vanaema kootud, oma lamba villast ja lambalõhnalised. Vot need (koos vanaema kootud lambalõhnaliste käpikutega) oleks ideaalne kingitus mulle. Aga kuna vanaema enam ammu ei ole siis seda ei saa.
ReplyDeleteMinu ideaalsel sokil on ka pigem lühike säär kuna sooniku/sääre kudumine on minu jaoks tüütu. Ja just, sokid peavad hoidma soojas jalgu mitte sääri :)
Tere lugemast, Leelo! Jah, ikka nii, nagu tarvis on, tuleb kududa.
ReplyDeleteLambavillase eseme lõhn on tõesti väärtus omaette.
Minu naabrinaine kirjeldas ükskord spetsiaalselt selleks eriti lühikese säärega kootud sokke, et neid oleks hea une pealt varbaga jalast ära lükata. Temal olid sellised öösokid :).
ReplyDeleteMul peavad ka villased sokid olema, ka öösiti.
Mulle meeldivad pika säärega villasokid (mida pikemad seda parem), aga need ei sooni ometi mitte kunagi?! Kõik muud sokid (puuvillased just) alati soonivad.
Minul soonivad kõik sokisoonikud. Kui väga lötakas soonik on, siis ei sooni, aga siis kaob sokk jalast ära. Nii et lühike soonik sobib.
ReplyDelete