Saturday, October 24, 2020

Üks mõte eestlaste iibe toetuseks

Ega ma tegelikult ei tea, kui palju on meie riigis neid noori stabiilses abielus/kooselus naisi, kelle haridustee lapse sünni tõttu pooleli jääb. Seda ka ei tea, kui paljud lükkavad lastesaamist teadlikult edasi, sest kõigepealt tuleb omandada haridus ja siis teha karjääri ja siis veel... oih, enam niisama lihtsalt ei saa, vaja on arstide abi. Ja muidugi on kõige rohkem neid, kes kohtavadki väärt kaaslast ja lastele isaks sobivat inimest alles kolmekümneselt või hiljem. 

Kusagilt on meeles, et nooremad naised on keskmiselt viljakamad, tervemad ja raseduse-sünnitusega kaasnev on lihtsam. Võib-olla on õigesti meeles, võib-olla on vananenud andmed, ma ei ole arst. Aga.

Olen aastate jooksul lugenud siit ja sealt ka riigiametnike seisukohti, et naised peaksid võimalikult ruttu naasma tööturule ja nii edasi... Kuidas aga naaseb tööturule noor naine, kellel on enne 25. eluaastat, võib olla isegi enne 20. eluaastat laps või mitu ja kelle haridustee on emaduse tõttu katkenud? Mõnele sobibki olla koduperenaine ja paljude laste ema. See on hea. Aga kui ei sobi? Kui tahaks kangesti õppida meditsiiniõeks, aga keskharidus jäi lõpetamata, sest 11. klassis tuli suur armastus, sellega kähku ups-Linda (no mis siis ikka, teisedki 18-aastaselt sünnitanud, tublid noored otsustasid saada hakkama) ja paari aasta pärast planeeritult Laur, et oleks segasem, aga plaanitud teine laps olid ootamatult kaksikud Laur ja Laura?  Aga vanavanemad käivad tööl või on millegi muuga hõivatud või hoopis surnud ja mingit muud tugisüsteemi ka ei ole? Ma kahtlustan, et taolisi peresid on Eestis rohkem kui roosõielisel taimel tolmukaid. 

Ühe tuttavaga tuli kunagi jutuks, kuidas mina kavatsen oma lastele küll öelda, kui peaks juhtuma... et Miia* saab nüüd lapse ja meie seega vanavanemateks... et ärge muretsege, lapsed, küll me ta üles kasvatame, kuni teie koolis käite. Tuttav ahmis õhku ja teatas, et kui tema tütar lapsejutuga tuleb, siis on see tütre enda vastutus ja tema kindlasti hoidma ei hakka, tütre enda probleem, kuidas hariduse omandab ja lapse ära hoiab. No ma loodan, et niisuguse suhtumisega teismelistevanemaid on meil pigem vähem, aga kesse teab...

Algse mõtte juurde tagasi - tegelikult meil ju ei ole riiklikult toetatud või kuidagi soositud tugisüsteemi noortele emadele, kes tahaks laste kõrvalt haridust omandada. Eeldusel, et nad on selleks põhimõtteliselt võimelised, muidugi, lihtsustatud õppekava baasil paraku kirurgiks ei õpi - aga kokaks näiteks küll, miks mitte. On julm rõhutada ainult hariduse omendamist enne lastesaamist ja karjääri... Kogenud pereemast võib saada palju parem töötaja kui lastetust, sest pereema võib osata oma aega paremini jagada. 

Siit ettepanek, kui mõni poliitikaga seotud isik peaks lugema - kuigi hariduse omandamise järgselt pereloomine on tore ja õige, ei tohi ära unustada neid, kes on noorena lapsed saanud. Võiks olla mingi riiklikult koordineeritud abivõimalus naistele, kes on, ütleme, enne 25. eluaastat saanud vähemalt kaks last ja seetõttu pidanud koolid pooleli jätma. Üheks kriteeriumiks võiks olla veel stabiilne pereelu - ei pea olema abielus ega isegi mitte laste isaga kokku jäänud, aga et ei oleks ainesõltuvusi ega laste pidussemineku pärast üksijätmist vms tõsiseid probleeme. Näiteks töötukassa ja Rajaleidja nõustajad võiksid osata senisest paremini toetada naisi hariduse taasalustamise valikutes. Kindlasti võiks olla võimalus saada abivanaema, kes perega kokkuleppel hoiaks lapsi, aitaks majapidamistöödes või mida iganes vaja on... kuni emme õpib. Võib-olla midagi veel. Sest noored pered on meie tulevik ja tublid naised on tuge väärt. 

__________
*juhuslikult valitud nimi, ühtegi sellenimelist miniakandidaati pole praegu teada.

4 comments:

  1. Meie linnas kutseka kohta ma ei tea, aga Täiskasvanute gümnaasiumis on lastehoiuvõimalus täitsa olemas.
    Abivanaema teenust oleks ma isegi kunagi kasutanud, sest lapsehoidjat näiteks suveajaks leida oli väga raske. Lsteaed oli ju kuu aega kinni ja meie vanaema teatas, et tema tahab suvel rannas käia. Kuidagi me mehega siis klapitasime puhkusi, aga kerge see polnud.

    ReplyDelete
  2. No vat. Aga Saksamaal õpetati mõned aastad tagasi välja pereabilisi küll pigem näiteks taluperemehe ränga haiguse puhuks, aga küllap ka abivanaemadeks. Oleks ju peresõbralik, eks.

    ReplyDelete
  3. See pole riiklik algatus, aga Üprus korraldas vahepeal (ja võib-olla ajab praegugi) Tallinnas Harku järve äärses kirikuhoones ülinoorte emade jaoks lapsehoidu, et nad saaks koolis käia. Mulle jättis see vägeva mulje - kristlus kui teenimine.

    ReplyDelete
  4. Mingeid taolisi algatusi on olnud tõesti, aga iseenesest võiks selline asi olla riiklikult korraldatud, et kooli pooleli jätnud emad saaksid oma kodukohast sõltumatult hariduse kätte. Harku järve äärde pääsevad ju ikkagi ainult tallinlased, Võrumaa noori emasid see ei aita.

    Ma usun, et päris paljud kristlikud kogudused ja ühendused teenivad ühel või teisel moel kogukonda, see lihtsalt ei pruugi aktiivselt välja paista. Kui üks meie sõber suure majanduskriisi ajal ühes Eesti kõige kallima kinnisvaraga piirkonnas pastor oli, siis nad näiteks olevat korraldanud toiduabi ja maeiteamis abi veel, sõber ütles, et avalikult ei räägitud sellest üldse, kui paljud pered kodu säilimise nimel nälgisid... Kuigi peamiselt, jah, pakutakse hingehoidu ja eestpalvet, seda on materiaalses mõttes kergem korraldada, aga töötegijatele tegelikult rängemgi koorem.

    ReplyDelete