Esimesel advendil

Kirikuaasta järgi käib jõuluootus juba jaanipäevast peale, aga tuppa toome jõulu ikka alles advendiküünaldega. Sel aastal olin tubli ja taipasin ühtmoodi tötsakad küünlad (et ümber ei kukuks) juba varakult valmis hankida. Sammalt sai Maja eest pargist, sädelevad munakesed otsisin jõuluehete kastist ja ajasin selle käigus lahtise kasti korralikult ümber. Noh, kastis oli vähemalt üks klaaskuul... praegune klaaskuulide hulk ei ole enam teada, on eelnenud arv miinus üks.

Jõuluilma pole sel aastal veel pakutud, ainult lund sadas natuke aega - nii, nagu peab, koolitundide ajal. Kuna meil on vahetunnid praegu liikuva graafiku järgi, nägin ka klassikalist vaatepilti väikesest poisist, kes akna all süvenenult lumesadu vaatab... 

Vist esmaspäeval tagusin maha krohvi ühe remonditava ruumi ühest seinast. See oli ütlemata tolmune elamus. Mõnes mõttes võiks ju selle vana krohvi ka seina alles jätta, koos kõrkjatega (öök!) ja puha, aga kuna palgivahetuse tõttu on päris suur jupp seina juba niiehknii krohvivaba ja olemasolev krohv on täpselt nii kaua tugev, kuni seda püütakse krohviseguga lappida... siis muutub äketse kohutavalt pudedaks... püüame need seinad korralikult teha, see tähendab, et krohv palgini maha, mingi sisemine soojustus peale ja siis ilmselt kips. Lõpptulemus peaks olema umbes sama paks ja hingav kui originaal, ma loodan.

Must Mimi on sel nädalal mõned ööd toas veetnud. Nende ööde järel oleme leidnud siit ja sealt mõnevõrra äranätsutatud või detailideks lahtivõetud hiiri. Tubli Mimi. 

Trimestrihinded pandi välja. Jõugu Juhi tunnistus on parem kui ükski varasem. Legolase tunnistusel pole ka viga. Lillebror on alles alustamas puberteetikute tavalist hinneteorgu viiendast kaheksanda klassini ja oma ühe "nelja" üle väga pettunud. Tegelikult on kõigil väga ilusad tunnistused. lapsevanemad on hästi rahul.

Saime perearstilt toitumisalast nõu, sest majas on korralik aneemia. Niipalju siis sellest, et peaks nagu rohkem taimetoitu sööma...

Mingil hetkel ohkas Lillebror, et tahaks nii väga Saksamaale... või ükskõik kuhu välismaale. Olen temaga nõus, ainult et seal välismaal on samasugune hädaorg nagu siin (kuigi ilmselt piirangute tagajärjel tundub teine laine olevat Lääne-Euroopas oma harja juba ületanud) ja mis mõtet oleks minna jõulueelsel ajal Saksamaale, kui jõuluturule ei saa ja sõpru külastada ei tohi? Kuigi mnjah, ma siin avastasin paar saksa peret Instagramist, kes on just sel aastal matkaauodega reisil, Kreekas näiteks oleks ka mereäärses kämpingus hea soe karantiinis olla...

Saunaõhtu Gäng on välja tulnud uue filmiga. Seekord on filmitud saadet "Suletud uste taga" ja teema on tundlik - mis saab, kui pojake osutub homoks? Peab ikka enesekindlus olema neil noormeestel, et nad oma rollid välja mängivad... Operaatoritöö ja montaaž on jälle suurepärased, heli on paraku ebaühtlane ja stsenaarium, ütleme, eakohane. Rekvisiitoritöö on paraku puudulik, proua ema volüümid vajavad hirmsasti kohendamist (no oleks ju võinud need polstrid noore mehe ümber kuidagi kõvemini kinnitada) ja Legolas ei näe välja mitte klaaser*, nagu ta ise väitis, vaid nagu jõuka pere ärahellitatud pojake, kes on viiulikontserdilt jalga lasknud ja kasutab võimalust kedagi kiusata. Soovitasin tal järgmisel korral filmimise ajaks kelleltki botased laenata, Legolas nimelt osales hästiviksitud koolikingades... No ja päris ebameeldiv on näha oma poega filmirolli tõepärasuse heaks püüdlikult maha sülitamas.

K-teema on koolis hetkeks maha rahunenud, aga nüüd tuleb trennisuunast... Kuigi meie lapsed vist selles grupis ei olnud, kus keegi positiivseks muutus. Ka trennis toimub hajutamine. Riigi keskmine koroonakoefitsient on üle kolmesaja... ja kujutage ette, et suvel me muretsesime, kui kuskil oli juba 8,4... Maskikandmine mulle endiselt üldse ei meeldi, aga selle lahendus on püüda maskiolukordi vältida, kui võimalik. Poeskäimise sagedus läkski vahepeal jälle käest ära, nüüd vast saab korda. Ehkki jõulukingituste asjus tuleb ikkagi natuke rohkem poes käia. 

Esimese advendi puhul pakutakse meil hapukurkidega hautatud liha (mingi täiesti tundmatu retsept, aga miks mitte, huvitav) ja õunastruudlit. 

___________

*kaubanduskeskustes jõlkuv, madala vaimse võimekusega popitegija, olen mina aru saanud.

Noppeid

 Ikskümmend aastat tagasi ütles üks kompetentne ja hinnatud arst mulle, et kilpnäärmes siin küll probleemi ei saa olla. No aga me ju võime vereproovi teha... 

Vereproovi tulemusena käisin ma ka täna, palju aastaid hiljem vereproovi andmas ja pisikesi valgeid tablette olen ma elus pistnud... kohe palju. Oli küll kilpnääre, lhtsalt mina olen mutant ja ei näita kõike korraga välja.

Neil päevil ütles üks üsna tubli olemise ja kindlasti uusimate meditsiinisaavutustega kursis resident, et eieiei, siin küll rauavaegus ei saa olla, aga me võime ju vereproovi teha. 

Meie päris perearst kinnitas eile telefonis seda, mida me patsiendiportaalist isegi olime näinud, et "siin on korralik aneemia" (täpne tsitaat). Söödagu liha ja rauatablette. Nunuh. Perekond Mutandid.

***

Olen sel nädalal käinud maskiga poes, raamatukogus, apteegis ja arsti juures. Endiselt on ebameeldiv, aga me teeme iga päev mõistlikke ebameeldivaid asju ja midagi hullu ei juhtu. Niisama poodi maskiga kooserdama ikkagi ei lähe, ebamugavusi tuleb vältida, kui see võimalik on.

Täna hommikul panin autos maski ette, sest vereandmine, ja vaatasin endale peeglist otsa. Kübar. Prillid. Mask. Küsisin peegelpildilt, on ta tont või inimene?

***

Pool "minu" Internetti on täis tänupühajuttu. Pole ka ime, jälgin päris mitmeid ülelombiseid koduperenaisi ja muidu toredaid ameeriklasi. Ükskõik, mis on tänupüha olemus praegu ja kuidas see alguse sai, meile siin kuluks ka ära üks püha, mil tulla kokku ja väljendada tänulikkust. Selle eest, mis on. Jällegi täna hommikul vaatasin, kuidas üks lapsevanem oma last lasteaeda viis. Lapsevanem oli ilmselt koduses riietuses, sipsti üle tänava, laps aeda, ise koju tagasi kohvi jooma või midagi... ja mõtlesin, et mnjaa, kui meie siinkandis elaksime, siis meil käiks ka lapsed ilmselt siitkandi koolis, aga mis siin peale Erakooli, Eliitkooli ja Ebasümpaatse Kooli (pikem jutt, pole üldse rääkimist väärt) valida on? Ja nende koolide võõrkeelevalik ju meie perele ei sobiks. 

Tundsin ennast järsku väga tänulikuna, et meie eluviisi juures oli peaaegu ükskõik, millises koolis lapsed käima hakkavad. On hea võõrkeelevalik ja Imelised Õpetajad, ja ei pea vabandama, miks just see linnakool (muidu oleks äkki nii, et noh, Tallinna näitel, kui ise elad Nõmmel, aga lapsed paned näiteks Lasnamäele kooli, mingite isiklike veendumuste tõttu...). Et miks mitte maakool, selle vabandab ära, koolibuss jõuab enne kella kolme, aga kui vanemad on kella kuueni linnas tööl - mida teeb algklassilaps kolm-neli tundi üksi suures tühjas külmas majas? 

***

Ühel hommikul vedeles elutoa vaibal pool hiirt. Arvasime, et teine pool on ära söödud... ei olnud, kiiktooli jalase alla oli paigutatud. Palju kasimist.

***

Tööl toimus ühe stendi all, ümber ja vastas Madin. Madina osapooled ei olnud päris sama kaalu mehed ja eemalt ei saanud ka aru, kas oli lõbus või valus. Pealegi võib stend kaela kukkuda, ma pole veel ühtegi täiesti lapsekindlat konstruktsiooni näinud. Sekkusin nimepidi. Madinat professionaalsel moel pealtvaadanud ja hinnanud poistepunt, kellega mul on tõesti vähe kokkupuuteid olnud, käivitus: "Mis mõttes sa nende nimesid tead?" Üks madistanutest viskas: "Ta teab kõikide nimesid!" Minu ümber tekkis kohe nõudliku olemisega parv. "Mis minu nimi on?" 

Vaatasin ja mõtlesin. "Nii, Marius, sinu nime ma tean küll. Sina siin oled meil Mikk... ja sina oled vist uus, eks ole, siis järelikult Tanel." Mõni kargas ehmunult eemale, mõni rõõmustas, mõni hakkas oma tavaliselt moel vigurijuttu ajama. Tegelikult on tähtis, et kooli töötajad lapsi teavad. Mis siis, et mõnega neist ei ole meil võib-olla kogu üheksa aasta jooksul ainsatki kokkupuudet, ei lapse isikliku asja pärast ega "tõin-sõbra-siia"-pärast... aga neid teatakse, nähakse, märgatakse. Peale minu teavad meil peaaegu kõiki lapsi ka peaaegu kõik õpetajad. Vähemalt neid, kes meil on algusest peale olnud. Vähemalt nii, et tead küll, ta oli Tiina (juhuslikult valitud algklassiõpetaja nimi) klassis... ja meie meelest on see väärtus. Isegi kui me seda igapäevaselt välja ei näita. Peaasi, et varsti saaks jälle tagasi ühised vahetunnid* ja klassideülesed üritused, kus õpetajad ka mitte-enda klassi lapsi näevad. Oleks rohkem meie-tunnet ja teadmist, kes on need inimesed, kes koolimajas veel toimetavad. See on vajalik. 

___________

*meil on aastaid olnud liikumis- ja mänguvahetunnid aulas, kolmas kooliaste korraldab, kaks esimest kooliastet naudivad. Lillebror ja kolleegid tunnevad neist tõsiselt puudust, aga me peame ju hajutama...

Apppppi

 Kuu aja pärast on kingitused juba peaaegu päev otsa käes olnud. On jõulu esimene püha, kõigil on kõht jõulusööki täis ja küllap on Millie-Miu näinud suurt vaeva, et lõpuks ometi kuusk ümber ajada. 

Jõulud tulevad nimelt sõltumata koolikontserdi ja muude taoliste ürituste ärajäämisest. Kui oleks suurem kriis, sõda või päikesetorm või midagi, siis ei oleks kingitused ja söömaaeg vast nii aktuaalsed, aga Jeesuse sünnipäeva mäletame me jõulude ajal ikkagi. 

Noh, loodame, et selleaastane pidev kriisiseisund enam hullemaks ei lähe. Söömaajaga saan ma tavaliselt hästi hakkama, selle pärast ei pea muretsema. Aga kingitused. 

Mida neile taevapärast kinkida? 

Mehe kingitust te ei oska niiehknii soovitada, ma vaatasin eile mingi netipoe meestekingisoovitused läbi... põhimõtteliselt kõik seal soovitatud mõistlikud asjad (kvaliteene püksirihm, rahakott, kirjutuslaud jne) on ta juba mingil ajahetkel mingis vormis saanud ja muud soovitused olid kas alkohol, mida ta ei tarvita, spordivahendid, mida ta ei kasuta või muusikakuulamisevidinad, mida ta kah ei kasuta üldse mitte kunagi. Tuleb veel otsida ja mõelda, mulle meeldib minna poodi kindla teadmisega, mida täpselt ma just sellest poest just nüüd ostan.

Aga lapsed. Nendega on küll see hea asi, et saab Mehega arutada, mis võiks sobida, aga eileõhtune arutelu andis tulemuseks täpse aruande vahepeal ukse taga kuulamas-piilumas käinud Lillebrori poolt hommikusöögilauas. Pealegi ei meeldi mulle üldse midagi netist tellida, veel vähem meeldib tellida Aliexpressist. Ja pole mingit garantiid, et tellitu ka õigeks ajaks kohale jõuab, eriti sel aastal.* 

Mingi mitmeotstarbeline jõusaalispordivahend - jah, otsime juba paar kuud, kui leiame soodsa ja sobiva, ostame ära. 

Võileivagrill - neid tundub olevat päris palju müügil, tegeleme lähinädalatel, pole probleemi.

William Wentoni sarja viies raamat Lillebrorile - loomulikult, minu meelest tal seda veel pole (lasteraamatute riiulites on kaos, tuleb igaks juhuks läbi vaadata, aga küllap on see osa veel puudu).

Aga veel? Mingeid raamatuid suurtele poistele, mida nad sirviksid kauem kui kolmkümmend sekundit? Üleüldse midagi veel? 

See on see appikarjumise koht. 

Lillebror on 11-aastane, kes ei armasta Legosid. Nagu ta hiljuti nukralt märkis, lillekasvatuse-huvi on ka üle läinud. Vibulaskmine seni veel huvitab, ja jutuuberid. Muus mõttes on... nadi.

Legolast huvitab vibulaskmine. Natuke arvutiasjandus ka. Kõik.

Jõugu Juht armastab arvutimänge. Vähem kui kuu pärast jõule tuleb tal sünnipäev, selleks puhuks tahaks ta mingeid arvutijuppe - midagi ikka saab, aga need peavad ka enam-vähem korraga  kätte tulema, ühekaupa pole mõtet. Isikliku toa sisustusasju ta ka ei soovi, tema tuba on nagu arvutiga mungakong ja ta väidab, et talle meeldib nii...

Me oleme mitte-rahvasportiv ja mittematkav perekond, nii et suuski või seljakotte pole nagu vaja. Lauamängukapp ajab üle ja keegi neid ei mängi. Tahaks ju lastele teha jõulukinke, mis neile päriselt ka meeldivad... aga mida? 

Küll oli lihtne, kui nad pisikesed olid ja peaaegu ükskõik millistest mänguasjadest vaimustusid... 

_________________

*Mees leidis vibuteemaliste vaimukustega T-särgid, aga iga vaimukus ei sobi ja JJ-le on üldse raske midagi leida... pealegi olen ma lastele eluaeg rääkinud, et kirjadega särgid on enamasti tobedad. 

Lugesin jälle natuke

Seekord juhtus niisugune piinlik lugu, et kuuest raamatukoguraamatust ühe lugesin läbi ja unustasin ära. No ikka täielikult! Ei mäleta ei pealkirja ega sisu ega isegi mitte teemat (ja Mees viis nad eelmisel nädalal raamatukogusse tagasi, kuni mina siin omaette isoleerusin). Küllap siis polegi üleskirjutamist väärt, kui muljet ei tekkinud, aga võiks ju olla meeles... et muljet ei teki. 

Midagi on ikka meeles ka. 

Emma Donoghue "Tuba". Jack on äsja saanud viieaastaseks ja kogu tema elu normaalsus toimub Toas. Toas, kus peale tema elab veel Emme ja mõnikord õhtuti käib Vana Pagan. Toas, kus tehakse trenni, vaadatakse telekat ja mängitakse pärastlõunati "Karjet", mis seisneb igavesti kinnise laeakna poole kisandamises. Siis toimub uskumatu sündmus ja Jacki maailm avardub plahvatuslikult. Äkki tekivad sinna Politseinikud, Arstid, Vanaema ja Onu (kes teeb Jackiga hirmsaid vigu, aga kes meist oskaks ümber käia akadeemiliselt väga intelligentse viieaastasega, kelle teasmised maailmast on enam-vähem vastsündinu tasemel?). Jacki kogemus meenutab mingil moel vägagi Timmie't Asimovi loost "Inetu poisike", kuigi loomulikult on olukord hoopis teine... Ja mingu omadega puu otsa need, kes väidavad näiteks Goodreadsis, et Jacki maailmapilt ei saa niisugune olla. Just täpselt selline saabki olla Jacki olukorras lapse arusaam maailmast. Briljantne ja absoluutselty õõvastav, muidugi. 

Guillaume Musso "Tütarlaps ja öö". Mõnevõrra harjumatut sorti kriminull, aga iseenesest üldse mitte halb. Ainult et inimese nimi ei saa olla Vinca! Kuna raamatu ülesehitus on tavalisest keerulisem, siis võtab lugemine rohkem aega... ja mõnes mõttes on see isegi pluss.

Sophie Hannah "Nad pole kasvanud". Päris alguses ei saa aru, kas see lugu pöörab nüüd psühhiaatriliseks, fantaasiakirjanduseks või kriminaalromaaniks. See on ehk teose suurim pluss. Lugu kui niisugune ei ole paha, aga tegelased on kuidagi lamedavõitu, eriti minajutustaja ja tema pere. 

Neal Chusterman "Challengeri sügavik". Ühtpidi väga hea noortekas. Vajalikul ja väheräägitud, aga paljukardetud teemal. Teistpidi käis minule kogu see laevajutt niimoodi närvidele (ja ma arvasin üsna alguses ära, mis see tegelikult on), et jätsin selle osa julmalt vahele. Kuigi, jah, 15-aastasele võiks see osa siiski päris palju pakkkuda... ma pole nagu päris sihtgrupp või nii. 

Liza Marklund "Pärlikasvandus". Imelik kahe poolega raamat. Esimene pool on huvitav, täiesti tundmatutest paikadest ja tundmatust eluviisist. Sellega võiks asi tegelikult piirdudagi. Teises pooles tekib mingi tänapäevane mõõga ja mantli lugu, täiesti absurdsed seiklused... Võimalik, et sellised asjad ongi võimalikud, aga ma ei tea... kas võltsdokumentide hankimine käiski paarkümmend aastat tagasi nii lihtsalt? 

Jonathan Auxier "Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad". Lugesin Lillebrorile õhtujutuna ette, kunagi sai Legolas selle sünnipäevaks. Noh, üks mürtsulugu ta on. Paljudes kohtades võigas ja paljudes kohtades täiesti uskumatult ebaloogiline. Ega keegi sedasorti raamatu puhul tõepärasust ei ootagi. Lillebrorile ja varem Legolasele meeldis. Minule ei meeldinud põrmugi raamatus kasutatud keel - see oli nii õudne, et enam ei saanud aru, kas tõlkija on osavalt jäljendanud autori halba keelt (ka seda ju juhtub) või tõlkija ikkagi ei oskagi ennast eesti keeles väljendada. Guugeldab... Hmm, sama tõlkija poolt tõlgitud raamatuid olen varemgi lugenud, need nii hirmsad ei tundunud, ikkagi autori jäljendamine?

Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo". Lugesin, sest raamatukoguraamatud said otsa, uute järele minna ei lubatud ja varemlugemata raamatuid mul tegelikult eriti pole. Loomulikult olin ma seda lugenud lapsena ja kunagi vahepeal ka. Dumas' raamatud on nagu eriti värvikad operetid. Sisu on üsna pealiskaudne ja väheusutav, aga atmosfäär on põnev. Kui autorile saaks esitada küsimusi, siis ma tahaksin hea meelega teada, kuidas krahv kogu oma info hankis, kuidas tal õnnestus kõik katastroofid nii sobival moel omavahel kokku viia ja kes oli vana Cavalcanti? Ja kui Valentine on ametlikult surnud, mis imeväel peaks ta kelleltki veel midagi pärida saama? Küllap on need muidugi Dumas'likud "klaver põõsas" olukorrad, millele ei peagi seletust otsima. Veel oleks vahva, kui taolise raamatuga kaasneks käibeolevate rahaühikute võrdlustabel. Liivrid, luidoorid, maeiteamis... No ja üldse oleks vahva lugeda mingit mitte päris ilukirjanduslikku, aga samal ajal köitvas vormis kirjeldust, kuidas inimesed 19. sajandi Euroopas päriselt elasid, Dumas on asjadest õige ettekujutuse saamiseks ikka natuke liiga fantaasiarikas. 

Kuningad ja kapsad

 Lewis Carrolli ei ole neil päevil lugenud, kuigi võiks. "Kuningad ja kapsad" kõlab lihtsalt paremini kui "ministrid ja porgandid".

Niisiis, me saame uue haridusministri. Neid läheb kuidagi palju, kas tei ei leia? Või üleüldse, meil läheb kuidagi palju igasuguseid ministreid, selle taustal võib vist isegi mõista Lõuna-Ameerika riike, kus Gerald Durrelli (ja Annie M. G. Schmidti) andmetel olevat revolutsioonid rahvussport. Meil justkui mängiks keegi ministritega kiirmalet. Siuh ja jälle üks läinud, ainult kuningas ja lipp (ehk peaminister ja president) jooksevad kroone peas hoides vasakule ja paremale, et taevapärast mitte oma positsiooni kaotada.

Poliitikavirina lõpp.

Kapsastega on nii, et täna võtsin lõpuks viimase kolmandiku seni tühjakskorjamata porgandipeenrast. Midagi oli jagunud vesirotile ja midagi tigudele ja midagi mingitele sääsesarnastele putukatele, kes olid üsna häiritud, et ma nende peenrast porgandeid käisin võtmas... aga korvide tavapärase mahutavuse järgi otsustades seitse-kaheksa kilo jäi meile ka. Eks meie elus ongi nii, et kodus on viit või kuut erinevat sorti eksootilist puuvilja, aga lapsed küsivad, kas tohib porgandit võtta...

Homme tuleb vaadata, kas aed veel mingit murulauku või sibulalauku või mida iganes pakub, sest Mees ei leidnud poest hädavajalikku potimurulauku. Sügavkülmas on küll ühe võiteo jagu karulauku, aga see pole toiduplaani kohaselt siiski päris see. 

Legolas käis teatris. Olevat olnud täiesti vaadatav etendus, sobib ilmselt ka hirmus lahedatele 14-aastastele. 

Veel oleme olnud isolatsioonis ja distantsõppel. Need lubati tuleval nädalal ära lõpetada. Üks lastest sai distantsõppe käigus (vist) meiepere esimese "ühe", sest viksis distantsülesande klassikaaslase pealt puhtalt maha. Tõbine tassib tervet, ühed mustad mõlemad, võiks selle kohta öelda. Lillebror jällegi katkestas jäämees Ötzist jutu kirjutamise sõnadega: "Ma pean nüüd õigekirja vihikust järele vaatama, me just õppisime seda -gi ja -ki asja..." Tundub, et elementaarsed õpioskused on tal olemas. 

Olen kudunud kangast kitstelje peal ja alustanud ära ühe uue haapsalu salli. 

Lund pole meie juures veel näha olnud, kuigi ükspäev käis Legolas teadmata põhjustel südaööl ukse peal ja tuli sisse teatega, et väljas sajaks jusnagu vihma ja lund ja lörtsi korraga... Hommikuks oli sellest järel märg ilm. Eks esimese lume tulemine peabki juhtuma koolitunni ajal või äärmisel juhul mõnel jõulueelsel ööl, muidu ei ole õige. 

Ja jõulueelne aeg meil ju tegelikult juba on, täna on hm, eeladvent? Päris advendipühapäevani on veel nädal aega.

Mnjaa, vabadus...

Tunnikese eest selgus, et FB eestikeelses käsitöögrupis on võimalik kasutada inglisekeelset F-Y-sõna ilma, et keegi sellele oluliselt reageeriks. Mina ei ole grupi admin, muidu oleks see postitus sekunditega kadunud ja võimalik, et postitaja ka bloki saanud... aga näedsa. 

Panin vihase näo, loomulikult, aga mõned seal ütlesid päris tõsimeeli... et näe, see koht teeb niisuguse kirjaga maski, nagu soovid. 

Jah, F-tekstiga maski sooviti. 

Noh... mina loen kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Ja kiiresti, ühe pilguga. ma arvan, et ma ei ole ainus.

Nii, nagu põhjakihi inimesel* on ilmselt vabadus sõimata avalikus ruumis kõiki, keda ta kohtab - sest ka sündsusetu kiri maski peal on sõimamine ja vaevalt, et ta kavatseb sellist maski kodus kanda -, on korralikel inimestel vabadus sellist kodanikku nähes viuhti ümber põõrata ja teises suunas minna või vähemalt teisele poole teed minna. Ma ei ole kindel, kas sellise "eneseväljenduse" eest politsei midagi teeb, iseenesest peaks, kuna tegu on suvaliste süütute möödakäijate sihipärase solvamisega, aga nojah, see Overtoni aken...

Ja kui kusagil poes peaks olema klienditeenindaja, selline tekst näos... no siis küsib klient kohe juhataja jutule või loobub selle asutuse klient olemast. 

Sõnaga "klient" tuli muidugi mõte, et äkki ongi tegu klienditeenindajaga... Silla all või nii. Sellesse ametisse, khm, sobiks ilmselt küll.

Vaat mida kõike Internetiavarustes näha saab, mille peale kohe ei tulekski. Oleks peaaegu põnev, kui see nii nõme ei oleks. 

Vajutasin ikkagi "Report" nuppu, sest  - saate isegi aru.  Iseasi, kas sellest kasu on ja kas enesest lugupidav maskitootja jätab sopa maskile tikkimata. Või on järgmine maskitikand midagi meestepeldiku seinajoonistuste stiilis** ja keegi ei reageeri.

_________

*vabandage, sellise sooviga isik ei saa olla midagi muud...

**ma ei ole vaatamas käinud, aga fotosid olen näinud, sellest piisab ettekujutuse saamiseks. 

Isoleerumas

 Ausõna, lähikontaktseks saamiseks ei pea üldse palju pingutama. Lihtsalt räägi inimestega!

Mina käisin rääkimas, kõik oli ilus. Esimese pingi lapsed kuulasid, naeratasid, osalesid vestluses. 

Siis tuli välja, et keegi on muusikakoolis köhinud. Või niisama välja hinganud... Meiekooli muusikakoolilapsed jäid igaks juhuks koju isoleeruma, esimese pingi laps sealhulgas. 

No ja siis... sai ennast juba igati terveks ja koolitulemisvalmiks pidanud laps ikkagi positiivse testitulemuse. On alles aeg, kui tuleb inimestele lausa soovida, et jäädagu kõik negatiivseks...

No ja kõik selle lapse klassiga viimasel ajal seotud olnud õpetajad pidid jääma isolatsiooni, esialgu vist mitte kauaks. Küsisin kõigepealt direktorilt ja siis terviseametist - jah, kuna ma olen selle klassiga neil päevil suhelnud, isoleerugu mina ka. Perekond tohib vabalt ringi liikuda. Ainult et... kuna isolatsiooni peab jääma kümmekond õpetajat, on teine ja kolmas kooliaste (ehk siis nii Lillebror kui suuremad poisid) asjade lihtsamaks korraldamiseks ka vähemalt kaks päeva kodus. Tunniplaani ja asendusi ei tee ju paari tunniga täielikult ümber. Eriti praeguses hajutamise olukorras - kolmkümmend aastat enne koroonat me istusime küll tihtipeale koos paralleelklassiga tunnis, sest mõni õpetaja oli puudu. See muidugi tähendas kuuekümnekesi klassiruumis olemist (kolmekesi kahe tooli peale piigistatud ja nii edasi) ja arvatavasti ei olnud tund täisväärtuslik, aga kesse hoolis, peaasi, et tund antud sai. Tänapäeval nii ei saa ega tohi ja õige ta ongi. 

No ja Mehel on korraline vaba päev. Nii me siis isoleerumegi - mina ootan, millal üks vajalik klassijuhataja veebitunnist vabaneb - sest tööd tuleks ikka teha, aga paberitöö jaoks vajalikud märkmed on koolimajas kabinetis pantvangis, järelikult toimub täna tihe telefonisuhtlus -, Lillebror ootab arvuti taga, millal klassikaaslased temaga mängima tulevad, suured poisid isoleeruvad kumbki oma voodis, sest kell on, vabandage, alles pool üksteist...

Et miks neil kõigil veebitunde ei ole? Veebitunnid on siiski midagi muud kui tavapärane koolitund. Kui õpetaja saab järgmise päeva distantsõppekohustusest teada võib-olla kell viis pärastlõunal (äkki pole sel päeval koolimajas ega loe meili ega midagi, kes teab), ei pruugi tal olla võimalik kohe järgmisel päeval veebitundi teha. Pealegi on lootus, et äkki saavad mittekontaktsed klassid esmaspäevast siiski enam-vähem tavapärasel moel kooli tagasi... Nii määrabki õpetaja esimeseks distantsõppepäevaks mingi tegevuse töövihikust või midagi muud, mis seniõpitut kordaks ja kinnistaks. Homseks on neile juba ports veebitunde kirjas, ärge muretsege, ja mulle tundub, et neid tuleb päeva jooksul muudkui juurde. Aga tänaseid iseseisvaid kordamisi teevad nad siis, kui üles ärkavad, tähtajad on alles õhtul või suuremahulisemate tööde puhul homme. 

Tervis, tänan küsimast, on endiselt novembrikuu tavapärane. 

Kui kaua ma nüüd isoleeruma pean, pole teada, sest üks sõber, kellega hiljuti päriselus kokku saime, pidi neil päevil minema koroonatesti tegema ja kesse teab... Õnneks Mees ei pea vist päriselt isoleeruma, saab vähemalt mulle töömärkmiku ja muud vajalikku koolimajast kätte tuua...

***

Mõned tunnid hiljem - kaugtöö asjus olen  paar tundi telefoni otsas rippunud, Messengeris suhelnud ja veebikoosolekul osalenud (jäädes hiljaks, sest telefonikõne oli pooleli). Ja isegi mingid plaanid paika pannud Ajaks, Kui Me Jälle Lapsi Silmast Silma Näeme. Niigi palju. Telefonikõnesid teen, laup vastu magamistoa akent, seal on normaalne levi ja mingigi eemalolek kõrvalistest kõrvadest. Vaade kuurile, kurepesale, pesunöörile ja sirelipõõsastele oli kevadel kuidagi sama... Ainult et kurgede toimetamise asemel imetlen praegu kurjade ilmade ajal oma roniroosi, mis ilmselt ei tunne kalendrit ja õitseb täitsa pööraselt. 

Veebitundide plaani on ka üht-teist lisandunud, aga esialgse info kohaselt võivad suuremad poisid juba esmaspäeval taas kooli minna... Arvatavasti. Mina isoleerun siin veel mõnda aega. 

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega... ja veel üht-teist (pluss täiendus paar tundi hiljem)

 Täiesti PLNivälisel moel käisin ma ikkagi peaaegu tipptunni ajal poes. Täiesti enda süül. No ei saanud pühapäeval üles kirjutada või vähemalt meeles pidada, et Millie vajab kassiliiva! Aga kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega kassiliiv on müügil Maksimarketites - puidugraanulid, väidetavalt Eestis toodetud. Millie kasutab hea meelega, kasti tekkinud annetused lähevad ahju ja kui tundub, et kõik vajaks vahetamist, siis viime kasti kompostihunnikusse tühjaks. Ei haise ja on öko. 

Niisiis, pood - maskid olid pigem erand kui reegel. Kenasti maskeerunud olid üks meie kooli sümpaatne ema ja tema teadaolevalt eneseisolatsioonis laps - aga kust mina tean, äkki on laps tänaseks koroonanegatiivseks kuulutatud? Müüjad muidugi. Muu rahvas pigem juhuslikkuse alusel. 

Mina ei saa selle maskiteemaga siiamaani kuigi hästi hakkama. Nii, nagu mul läks (umbes alates 10. eluaastast, kui ma rohkem maailma peale mõtlema hakkasin) 25 aastat, et endale selgeks teha, et ilma vastikute sõjaväelasteta oleks riik oluliselt  ohtlikumas seisus, sest mõne vaenuliku riigi sõjavägi saab olla veeeeeeel vastikum... ja sinna otsa veel 10 aastat, et ühele pojale öelda, et kui sul on tõesti soov valida sõjaväeline karjäär, siis ma kannatan selle ära, ainult palvetan sinu eest siis veel palju rohkem kui praegu... Noh, nii võib minna ka mõttega, et maskeerumine näitab hoolimist, mitte paanikaõhutamisele alistumist (ma kohe seletan). Et nõuab pikka eneseveenmist, kategooria on muidugi hoopis teine, militaarsus (öök!) on ikka hoopis karmim kui süütu aevastusepüüdja. 

Seletamise osa: noh, kevadepoole või suvel keegi analüüsis kuskil Internetis meie valitsuse eriolukorra-aegsete avalduste sõnakasutust ja tonaalsust. Tõepoolest, kasutati hirmus palju kaalukaid sõnu nagu "kõigi ühine võitlus" ja muudkui rõhutati, et häda pole veel läbi ega midagi... Ühesõnaga, meedia on kevadest saadik paksult täis paanikaõhutamist. Kindlasti on inimesi, kes seda tõsiselt võtavad ja tõepoolest hoolega muretsevad, aga mina, ausõna... ei jaksa. Maski panen ette viisakusest või sellepärast, et peab, ei tunne ennast selle käigus kuidagi hoolivamana kui tavaliselt. Või et  ma panustaksin sellega kuidagi rohkem viirusega võitlemisse. Mõnikord tuleb reegleid järgida sellepärast, et need on olemas (jah, tuleb, kõiki asju siin maailmas ei pea põhjendama ja välja vabandama - näiteks kiirusepiirangud on kohati napakad, aga nende väljavabandamine ei too mulle samuti mingeid paremaid tundeid), pole vaja neid endale mõnusaks mõelda... eriti kui antud juhul tekitab mõnusaks mõtlemine hoopis pahurust. 

Ühesõnaga, maski panen ikka ette, kui vaja on. Koos Jõugu Juhiga perearsti juures käies panin muidugi ja kuigi sealgi läks üle 40 minuti - olime varakult ukse taga valmis, logistika, noh -, ei tekkinud mingit hingeldust ega midagi, ainult prillid kippusid uduseks minema. Võimalik, et parema enesetunde taga oli JJ-ga ja arstiga vestlemine - kirikupingis olen vait ja kuulan, siis on aega mõelda, kuidas ma hingan ja puha, kui peab ise midagi läbi maski ütlema, hingan niigi enne ütlemist sügavamalt sisse ja ei teki pidevat pealiskaudset astmaatikuhingamist, mille tõttu mask pikapeale häirima hakkab... Võib-olla. JJ muide ei ole teadaolevalt tõsisemalt haige, oli lihtsalt vaja üle vaadata.

Aga k-teemal on olukord ärev mis ärev, vehkisin eile testimisi ja kiireid vestlusi teha, sest kes teab, mis päeval meid kõiki taas distantsõppele aetakse... Ja täna hommikul oli pärast kohvijoomist esimene asi vaadata üle kõik meilid ja kooli sisevõrk, ega ei ole kuskilt hoiatust, et see või too klass ärgu kooli tulgu. Muidu lähevad nad kõik Linna ära ja sealt päeva jooksul kedagi koju isoleeruma saada on keeruline. Ja pealegi peaks siis kohe ka Terviseametiga konsulteerima, me võime olla mitte ainult ühekordselt lähikontaktsed, vaid kõik lausa mitmekordselt... kui nad muidugi hommikul vara inimestega räägivad. 

Terviseametiga oli üldse nii, et meie kooli esimese positiivse tersti kohta tuli info koolile kohe hästi kohusetundlikult lapsevanemalt ja ajalehele läks vist terviseametilt otse, aga mida kooli lapsevanematele öelda ja kes kõik asjaga tegelikult seotud on, räägiti direktorile alles siis, kui vanemad olid juba lehte lugenud... Õige oleks, kui kooliga seotud asjad ja eriti praeguse aja ärevakstegeva teemaga seotud asjad läheksid lehte alles siis, kui kooli omainimesed (lapsevanemad on ikka omainimesed!) juba teavad. Urr.

***

Kassijuttu.

Millie´t tabas 12 tunni jooksul kaks vapustust. Õhtul, kui Millie tahtis tavapärasel moel Lillebrori voodi jalutsisse oma pessa magama minna, oli seal juba keegi ees. Valge Mini! Millie vaatas pesasmagajat jahmunult, katsus käpaga  (et kas see on tõesti võimalik), eemaldus ja jäi väga solvunult ootama, millal Lillebror õigluse maailmas  taas jalule seab. 

Hommikul aga oli kasside toidukauss kadunud! Millie oli näljasurma äärel, aga toidukaussi polnud.... ja kui see lõpuks ilmus, siis oli sellel võõras lõhn! Määäu! Peaks kassikaussi sagedamini pesema, siis harjuvad ära, pole ju tarvis loomakesi šokeerida. Suured kassid tegelikult on harjunud, aga Millie on endiselt iga kord üllatunud, kui midagi tema tavapärasest päevarutiinist erineb. 

Olen põnevil, mida Millie sel aastal jõulukuusest arvab. Kas ta peab ka sel aastal oma missiooniks ehete eemaldamist? Sest kuigi kooli jõulukontsert jäetakse arvatavasti ära - kooride tegevus on peatatud, aga jõulukontserdiks tuleb ju praegu valmistuma hakata ja üldse -, ja nutivaba lauamänguõhtu korraldamisega vana-aastaõhtul on ka plaanid A, B ja C (ehk: k-olukord rahuneb, korraldame; k-olukord ei rahune, ei korralda; kutsume ainult neid, keda niigi hästi sageli näeme), ei keela jõulukuuske ja tuumpere ringis jõule küll mitte ükski vägi. Näiteks see perekond tegi mardipäeva puhul oma pere väikese laternarongkäigu ja neil oli ikkagi tore, kuigi suured mardipäevapidustused jäeti ära. Häda-ajad õpetavad leidlikuks...

***

Hiljem. 

Juurdlesin veel natuke, miks minu jaoks maskikandmine hoolimise väljendust ei näita. Jõudsin ikka jälle samasse punkti. Et mask olevat hoolimine, hakkasid kõigepealt väitma meie poliitikud (ja vaadake, kuidas Aasias hoolitakse... um...), kes oma avaliku käitumisega väljendavad peamiselt seda, et nemad ise ei hooli muust kui oma sooja koha säilitamisest. Isegi kui mul on siiralt kahju ükskõik kellest, kes mingitel kriisiaegadel on juhtimiskohustuse kaela saanud... on suurem jagu meie riigi poliitikast neil päevil ikkagi nii läbinisti silmakirjalik, et kole kohe. Või - mardipäeva (siinkohal on väike sõnavihje)-aegseid sündmusi meenutades - rumal. Isegi kui rumalate sõnade taga on olnud peidus tõde. 

Õnneks on võimalik olnud pisikeste ampsudena maskikandmisega kohaneda ja eks ma pisikese ampsuna saan sellega ka päris hästi hakkama. Ei meeldi endiselt, loodetavasti ei hakka meeldima, aga mis peab, see peab. Ja tõepoolest, mul ju võib olla korraga põskkoopapõletik ja koroona. Järgmisel korral poodi minnes maskeerun ikka ja siis on mul kaasas nimekiri, mida hakkan koostama kohe praegu. Kassiliiva seekord siiski kirja ei pea panema, seda ostsin niimitu kotti, et Mees küsis, kas Millie' l on kõht haige... Aga advendiküünlad. Ja või. Ja taskurätikud, sest november on paratamatult nohukuu (kui nüüd nohuks nimetada tavapärasest veel veidi rohkem ärritatud limaskesti).

Koroonast, sest pime on

Pimeda ilmaga venitan kudutööle asumist - isegi väikese teljega otse akna all, nagu täna plaanis, on hetkel veel pime.

Meie kandis on üheks vist populaarsemaks katkukoldeks huvikool, kus õnnetuseks käib lapsi üle Linna. Ootan murelikult arenguid, Need võivad olla üsna ettearvamatud - aga samas on tollesama huvikooli lapsevanemad vist pigem vastutustundlikud ja lähikontaktsusest kuulda saades kindlasti lapsed koolist koju jätnud. 

Muus maailmas jälgin Worldometersi lehte - mõnikord. Ja vaatan graafikuid. Eriti huvitavad Prantsusmaa ja Hispaania, sest kooliprojektid on nendega seotud (vähemalt pole sel aastal vist keegi entusiastlikult lennukipileteid ära ostnud - esialgu käib kõik virtuaalselt), Inglismaa ja Saksamaa, kus meil on sõpru. Itaalia, sest noh, me ikka tahaks sinna kunagi minna... ja puhtast uudishimust Belgia ja Holland. Eks sealgi ela meil sõpru ja sugulasi. Tundub, et igasugused meetmed (mille detailidest ma midagi ei tea) mõjuvad või on täitumas ühe meie õpetaja räägitud ennustus (ennustaja olla olnud mingi teadlane, aga mul puudub info allika tõsiseltvõetavuse kohta), et jaanuariks on see k-teema läbi. Tähendab, ma tegelikult nii entusiastlik ei ole, aga nii, nagu k-graafikud oli siksakilised kevadel, on nad ka nüüd, ja mitmes minu vaadatud riigis taas kukkumas või vähemalt mitte enam kõrgustesse sihtimas. See annab lootust, et ühel päeval ehk... võtavad isegi sakslased taas maski eest ja kalleid tohib jälle kallistada (küünarnukimüksud on napakad! ma pigem teeks reveranssi). Mitte, et ma julgeksin loota, et kolmandat ja neljandat lainet ei tule. Aga ühel päeval...

Saksamaa kohta eraldi jälgin veel Tagesspiegeli kaarti ja mõnikord Gummersbachi ja Bergneustadti kohalikku lehte. Mujal Saksamaal elavad sõbrad blogivad või instagrammivad, aga meie kogudusesõbrad ei oska ealiste iseärasuste tõttu Internetti kasutada... Ütleks, et Oberbergischer Kreisis tundub olukord olevat stabiilne, uusi nakatumisi tuleb juurde umbes samas tempos, mis terveks kuulutatuid... mis ei ole suurepärane, aga parem ikka, kui mingi suurnakatumine. See võib muidugi ükskõik mis päeval ükskõik kus kogemata juhtuda. 

Ehk saab see jamps ühel päeval ikka mööda... Kõik muidugi läheb mööda. Tsiteerides meie armast pisikest vanaproua Loret: "Reet, need on lõpuajad. Lõpuajad, ütlen ma sulle! Kuidas muidu saaks nii olla, et üks väike viirus terve maailma ära halvab..." (tõlge, muidugi: "Das sind Endzeiten!"). Nojah, kui on lõpuajad, siis lähevad ka need ükskord mööda. 

Väheke pahuramalt: keegi jagas eile või üleeile FB-s anekdooti, kus patsiendil ei ole ühtegi kaebust ja arst paneb võidukalt kirja: "sümptomiteta koroonaviirus!". Huvitav, kui tavapärasel gripihooajal oleks kunagi testitud niisugust massi, nagu testitakse koroona suhtes inimesi praegu... kas siis oleks välja tulnud, et ka grippi võib kehas päris palju olla, aga mingeid sümptomeid pole? Või, ütleme, noroviirust või midagi muud kergesti nakkavat? Äkki me peaks kõik kogu aeg ringi käima, plastikmull ümber, sest meie küljes on piisavas koguses mingit levimisvõimelist viirust, millest me ise midagi ei tea? Või ei ole see siiski võimalik ja sümptomiteta nakatamine on ainult koroona eripära?

Ja servapidi muul teemal, aga ikka pahuras toonis - Agatha Christie kirjutas ühes oma raamatutest gripi ja depressiooni seostest, üht mõrva peeti lausa enesetapuks, sest ohver oli mõne kuu eest põdenud tõsist grippi. Kunagi, kui olin ise pideva külmetustejadaga hädas ja samal ajal parajas masenduses, hakkasin uurima ja sain teada, et ongi seos olemas. Mitte (vist) otsene ja mitte sajaprotsendiline, aga ka tervest talupojamõistusest lähtuvalt - on ju loogiline, et füüsiline abitus, mis gripiga,aga ka kergemate viirushaigustega kaasneb, viib meeleolu alla. Ja kui inimesel on juba eelnevalt mingi depressiivsuse kalduvus, siis saab see muidugi toitu. Ainult et gripiga ja muude ebameeldivate, kauem kestvate viirushaigustega kaasnevast depressiooniohust minu meelest oluliselt ei räägita, igatahes mitte minu maitse jaoks piisavalt. Nohu on ju nohu! Kui aga nohu kestab nädalaid, kuid... Ei saa magada, nina on punane ja ninaümbert nahk hell, piinlik ka igal pool tatistada (lähtume ajast enne k-teemat). Ühesõnaga, peale koroona on ilmselt teisigi viirushaigusi, mis inimestele pikaajaliselt mõju avaldavad. Paluks neile ka rohkem tähelepanu. 

Nii, nüüd ma vast näen juba akna all värve. 

Uhh.

 Tormasin sel nädalal läbi kõik teise kooliastme klassid, teemaks küberkiusamine. Kiirversioonis andsin sama info ka naaberkooli roppsuule, kes väljendas asjakohast ebamugavust ja eakohatut hämmeldust - et siis teiste inimeste selja taga ei tohigi nende kohta "s***ratas" öelda? Natuke on see vanemate ja suuremalt jaolt kooli tegematajätmine - aga vanemad ei peagi teadma, et nende pojakesel seda infot vaja on, kool peaks igaks juhuks õpetama kõigile. Ega ma sellest kõrvalmajast kunagi hästi arvanud ei olegi. Poisu, muide, tundus täitsa poisi moodi, ainult kohati natuke teadmatuses.

Kehv lugu oli aga, et vähemalt neljalt (aga mul läks loendamine sassi) väikeselt tüdrukult sain kuulda lugu imelikust mehest või poisist, kes nende sotsiaalmeedias sõbraks hakkas ja siis paljaid pilte saatis või tüdrukult paljaid pilte küsis.Või muidu imelikku juttu rääkis. Võeh. Ütlesin siis, et niisugune inimene tuleb ära... "Blokkida!" hõikas mitmel juhul terve klass. Vähemalt elementaarse enesekaitse viise nad ikka teavad. Vast tekib ka mingi taruteadvus või julgus oma sõpra küberkiusamise või -ahistamise puhul toetada. 

Üks planeeritud tormamine oleks peaaegu ära jäänud, sest automootorihiir tegutses jälle - ma pidanuks Frau Corsaga Linna sõitma ja ttunni pärast agasi ka tulema, aga siis tuli Mees pahurana Frau Corsat käivitamast... Siis käis hoopis Monsieur Picasso sel päeval kaks korda Linnas, sest mul oli kangatöö- ja söögitegemise-PLN, mida ei raatsinud kohe mitte täitmata jätta. Söögitegemise-PLNi täitumisel ütles Jõugu Juht, et ta ei uskunud alguses minu juttu - lasanje õhtusöögiks olevat liiga hea, et olla tõsi. No aga mul oli vaja valmistada midagi, mida saaks kiiresti üles soojendada... 

Samal päeval vestlesin ka armsa proua Carmeniga Gummersbachist (no tegelikult Bergneustadtist). Neil seal on jälle kirikuskäimine ära keelatud. Ja Carmenil peaks homme olema eakohane juubel, aga ta olla otsustanud, et sel aastal ta vanemaks ei saa. Pidusid ei tohi ju pidada. Pärast kõne lõppu tundsin, et juba võimalus Saksamaa pinna pial käia oleks pidu... 

Legolas käis saunaõhtul, mille käigus olevat ka pidu peetud, nimelt olnud Rastapatsidega Poisil sünnipäev. Meil siin nagu veel tohib pidusid, aga kuniks, ei tea. 

Lillebror võttis lõpuks üles oma daaliad ja gladioolid. Mõni daaliajuurikas oli suurem kui ükski muu lillejuurikas, mida ma näinud olen. Veel luges Lillebror lõpuks läbi Harry Potteri kuuenda osa ja me vaatasime temaga selle puhul ka filmi. Endiselt, see kuues osa on täis varjatud vihjeid puberteedile ja sellega kaasnevatele hädadele. Võisteldakse, millisel poisil on pikem... luuavars, ja üldse.

Mina kudusin lõpuni kanga. Nüüd jäävad minu käigud kudupööningule lühiajaliseks ja loodetavasti ei kaasne nendega enam põhjalikult läbikülmumist.

Veel ostsin endale kübara. Selle talvemantli juurde lihtsalt villane müts ei sobi ja tegelikult olen ma kübarakandmiseks sobivas eas küll. Paraku olid kõik valikus olnud kübarad (mitmes poes) tuhmitoonilised, nii et pidin valima musta. Rohkem erepunaseid kübaraid, palun!

Kirikus juhtus... Ütleme nii, et kui keegi koguduseväline inimene tahab näha pastorit, siis oleks arukas temaga kokkusaamine kokku leppida. Ja kui kokkusaamist ei ole kokku lepitud, siis ei pruugi olla tulemusrikas nõuda juhuslikult naisterahvalt, kus on pastor, millal ta tuleb, millal temaga kokku saaks ja midagi veel... sest see võib olla naine, kes tavaliselt peseb köögis nõusid ja siiralt ei tea, kus viibib pastor 40 minutit enne plaanilise jumalateenistuse algust (ja kas pastor sel pühapäeval hoopis kusagil mujal teenimas ei ole, ka seda juhtub). No ja eriti tore oleks, kui kolmanda "Ma ei tea!" vastuse peale küsija ka uskuma jääks, et küsitletav tõesti ei tea. Kui aga sellist jaburat olukorda, küsitluse ja uskumatusega tuleb ette kaks korda kümne minuti jooksul, siis võib juhtuda, et naine, kes tavaliselt peseb köögis nõusid, tunneb ennast nii halvasti, et poetab vaikselt paar pisarat. 

Veel tegin inimkatset maskiga. Enne teenistust olid silmad taas kuivad, aga nina märjapoolne ja jutluse vahele aevastamine on praegusel ajal tõesti veel ebaviisakam kui tavaliselt. Ei olnud nõus teenistust juhatava noormehe väitega, et küllap me harjume maskeraadiga ära. Me kannatame selle välja, aga harjuda ei tohi. Ilusad maskeeritud inimesed olid eemalt vaadates rasked ära tunda ja tegelikult võiks me sama hästi ka burkat kanda... Öäk. 

Minu maskikandmine läks nii: 20 minutit peale maski pähepanemist märkasin, et hingan palju sügavamalt ja põhjalikumalt kui tavaliselt. 20 minutit hiljem tundsin kopsudes tunnet, mida hea fantaasia korral võiks nimetada valuks. Veel 10 minutit hiljem hakkas silmade ees veidi virvendama. Tund pärast maskeerumist hakkas valutama pea. Jumalateenistuse lõpuks, tund ja kakskümmend minutit hiljem olid kirjeldatud ebamugavused stabiliseerunud, enam ei olnud väga tunda... aga on muidugi hämmastav, kuidas arstid ja õed maskidega pikalt vastu peavad. Klienditeenindajate töös muidugi varem maske ei nõutud, aga arst teab juba õpinguid alustades, et vähemalt osa tööst tuleb maski taga teha... Sügav lugupidamine. 

Inimkatse tagajärjel olen veel enam veendunud, et kuni maskeraad kestab, ei lähe ma mitte kuhugi, kus peab pikalt maskiga olema. Hüps poodi ja hüps välja, selle kannatab apteegimaskiga ära (ma juba suvel Saksamaal proovisin, riidest maskiga ei saa üldse ja sall näo ees on totakas). Kirikus... ma võiks ju enne kodust väljumist teha männimetsa-jalutuskäigu, ehk see ettehaaravalt veidi aitab? Mees teadis öelda, et astmaatikutele ja südamehaigetele ongi maskeerumine vastunäidustatud. Noh, ma olen mõlemat... Võeh. 

Atsih, atsih, me kõik kukume maha

 Või kuidas see inglise lastesalmikese tõlge olla võikski.

Just praegu aevastasin. Kas mul on katk või koolera? Või käisin ma hoopis enne hommikusööki õuekülmal kudupööningul kangalõpetusega tegelemas? 

Meil on sõber, kes jääb enam-vähem kohe haigeks, kui toas on alla 24 kraadi. Või midagi taolist. Mis siis, et ta on märgatavalt sportlikum ja tervislikumate eluviisidega kui mina-põhukott-Peki-Heini. Mina jään tatiseks ja tõbise-eelseks niipea, kui pean veetma üle 5 minuti paigas, kus õhutemperatuur on alla 15 kraadi. Või üle tunni toas, kus on alla 20 kraadi (näiteks mu põhja poole vaatav kabinet talvisel ajal, igavene lahmakas ja kõrge ruum, mida koolimaja laste soojade kehadega arvestav küttesüsteem minu ja ühe kuni kolme vestluskaaslase jaoks lihtsalt ära ei küta). Kahtlustan, et minusuguseid on veelgi. Aastaringne tattnina, igal kuul mõne päeva jagu hääletu... Pole mingeid uuema aja zoonoose vajagi.

Mõnes mõttes oleks tõesti kohane keskaegse pidalitõbise kombel kellukest kõlistada - ettevaatust, mul on nina märg! Teisest küljest... pole nagu põhjust, tegelikult ma ju tean, kuskohast see tavapärane novembrinohusus tuli. Kirikusse ja tööle minemata jätta niiehknii ei saa, tähendab, nendesse paikadesse saab mitte minna, aga kui Vanaema mind harjunud päevadel ei näe, tabab teda hüsteeria, mis ei lähe üle. Oleme proovinud. Kuna ta ei hüsteeritse omaette, vaid iga mõne minuti tagant telefonis ja on teoreetiliselt võttes võimeline kutsuma ka takso, et "tütrele appi tulla" - kõnealune tütar peab siis haigest peast vaatama, et "abilise" teel oleks piisavalt kinnivõtmise-kohti, sest Vanaema vajab sageli iga kolme sammu järel kuhugi toetumist... on mul viimastel aastatel olnud lihtsam ka palaviku või tapva peavaluga ennast ette näidata, valetada, et minuga on kõik korras, ja alles pärast ukse eest minemasõitmist autoistmele laiali valguda. Päris tõsiselt. Õnneks on Vanaema mu nina käitumisega harjunud, palavikku esineb mul harva ja peavalu suudan edukalt maskeerida. 

Nii et homme tuleb linna minna, olgugi et enesetunne on juba mitu päeva "kaks päeva põskkoopapõletikuni". Muidugi, alati on võimalik jumalateenistust kuulata autos, Mehe telefonist. Poodi võiks vist maski nina ette panna, siiani on koroonalevik meiekandis enam-vähem viisakas püsinud, aga ei või ju iial teada... 

Muide, Legolasel olnuks võimalus mingil rahvusvahelisel online-võistlusel osaleda. Ainult et Eesti osalejad pidanuks oma tegevust filmima või mismoodi see ülekandepõhine vibuvõistlus käib... Tallinnas. Ei mitte mingil juhul, ütlesin mina, seal, vabandage, on katku ja koolera kaelasaamine liiga suur. Või nad (noh, Mees arvatavasti oleks viinud) ainult vibuhallis oleks viibinud, küllap läinuks kõht tühjaks ja oleks vaja olnud kuhugi poodi või kiirtoidukohta sisse jalutada... Võeh. Tähendab, suurlinnas elamisel on kindlasti omad plussid, aga mulle tundub, et mitte katkuajal. 

Just praegu küsis keegi FB käsitöögrupis, kas keegi ka edevaid NIQABe valmistab. Tõepoolest....

Lugesin jälle natuke. Ja üks täiesti kirjandusväline rõõmusõnum

 Dmitry Glukhovsky "Metro 2034". Olin kusagilt selle kohta üsna pahurat arvustust lugenud. Ei ole nõus. Kuigi sarja esimene osa on ilmselt väga hea ja fantaasiarikas, on see osa märgatavalt kompaktsem ja seeläbi ka kergem aru saada. Minu jaoks. Ega ma sedasorti raamatust mingit sügavalt filosoofilist sisu ei ootagi, ikka rohkem kirjaniku fantaasiat, kuidas inimesed ebatavalistes olukordades toime tulevad. Noh, tulid toime. Et lugejana kõigest aru saada, peaks muidugi lugema kõigepealt uuesti esimese osa, sest paljud metroojaamad, olukorrad ja inimesed on seal korralikult ära kirjeldatud. Paraku on minu mälestus Venemaa metroodest ainult Peterburi hirmpikad eskalaatorid, Moskvas pole käinud ja iga metroojaam on minu jaoks... Frankfurdis. Või muidu saksapäraselt puhas ja praktiline. Glukhovsky raamatud aga eeldavad, et inimene teabki, mis moodi see on, kui iga metroojaam on erineva kujundusega, või vähemalt viitsib guugeldada. Kui ei viitsi, ise süüdi. 

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu". Kui palju inimesi Sina mäletad? Päris tõsiselt, kui paljusid Sa mäletad elavana? Ja mis oleks, kui see olekski tõsi, et inimene ei sure pärissurma, kuni teda keegi veel mäletab? Ja kui kogu elavate maailm tõelise pandeemia tõttu hukka saab, mis saab siis surnutest? Väga omapärase nurga alt kirjutatud lugu. Natuke häirib, et lisaks Laurale on kindlasti veelgi ühel või teisel põhjusel erakuid, lausa erakute külasid (noh, nagu see mingi saar kuskil ookeanis, kus kõik väljastpoolt tulijad esimesel võimalusel ära tapetakse, küsimusi esitamata), kes samuti inimesi mäletavad, aga muidugi ei pea üks kirjanik kõiki maailmas olemasolevaid võimalusi arvesse võtma. Huvitav, mida Coca-Cola firma sellest raamatust arvas?

Jodi Thomas "Väike teepood peatänaval". Üks naiivne, armas ja sõbralik raamat. Sobib hästi kergeks lugemiseks, kui muidu väsinud olla. 

Ruta Sepetys "Hallaaegade algus". See raamat peaks olema koolides kohustuslik kirjandus. Anne Franki loetakse palju ja see on kindlasti väärtuslik (ma pole lugenud, piinlik), aga stalinismikuritegudest peavad noored ka lugema. Kuidas nad muidu aru saavad? Sest kuigi enam-vähem igas Eesti, Läti ja Leedu korralikus perekonnas on oma küüditamise või põgenemise lugu ja ebamäärane mälestus Siberis surnuks nälginud/piinatud/külmunud sugulastest, on raamatuid küüditamise tegelikust õudusest ikkagi väga vähe. Ühe sakslase "Anu" on, aga see on kohati liiga jõhker. Hallaaegade raamatu Lina pääseb kõige suurematest õudustest, mis noorte naiste ja tütarlastega juhtusid, küllap on autor teadlikult kõige jälgimad võimalikud sündmused välja jätnud. Kohustuslikuks kirjanduseks sobiks alates üheksandast klassist. Ajab nutma küll, aga sellel lool on mõte sees. Tegelikult võiks öelda, et see on "Seltsimees laps" noortele. Tahan selle kindlasti ka koju osta ja ühel päeval pojad lugema suunata. Ja kui Jumal päevi annab, siis ka lapselapsed. Et nad teaksid, millised õudused võivad inimestega juhtuda.

***

Kirjandusväline rõõm. Vaatasin, nagu ma aeg-ajalt ikka vaatan, Kassikaitse kodulehele. Findust kodu otsivate kasside hulgas ei olnud. On kirjas, et hoopis broneeritud - see tähendab vist, et Findus saab varsti uues päriskodus valjusti NURRuda ja sõtkuda, nii kuidas käpakesed võtavad. NURRH!

Maskeerumisvastase isiklikud meetmed

 Kui mina täna hommikupoole korraks üksinda turu peal poes käisin, olid seal peale müüjate ainult väga juhuslikud inimesed maskeeritud. Ülejäänud polnud kas maskeerumiskohustusest kuulnud või nagu minagi ei olnud asjast päris selgesti aru saanud. Et mis päevast alates peab kaubanduses maski kandma...?

Igatahes mõtlesin selle asja peale. 

Teatris ja kinos me käime niigi väga harva. Kuni olukorra normaliseerumiseni ilmselt isegi ei kaalu piletite ostmist. Pealegi on olukord ka ilma maskeerumiskohustuseta liiga ebakindel, et mingi oletatava tulevase kultuurisündmuse pileteid osta. 

Ühistransporti on praegusel ajal mõistlik vältida, kui see on võimalik. Mina ja Mees käime lühikest maad jala ja pikemat maad sõidame autoga. Suured poisid eelistavad niiehknii linnaratastega sõitmist, kuni ilm lubab. Lillebrori tuleks mõnda aega autoga trenni viia, mis parata. Mõnikord neid bussisõite ikka esineb, aga kindlasti vähem, kui eelmisel aastal samal ajal.

Poed. Oeh. Ma olen valmis andma kõik endast oleneva selleks, et poed lahti püsiks ja ei läheks enam nagu kevadel, kui jalatseid sai ainult e-poest või Prismast, millest kumbki ei ole hea valik. Riideid ja raamatuid võib veel hädapärast e-poest osta, aga jalatseid, kui mõni lapsühik jälle välja kasvab, ilma proovimata ei saa. Niisiis, minu sisemine Karen surutakse alla ja panen hiljemalt alates uuest nädalast poes maski ette. Ma ausalt ei saanud aru, kas täna juba peab või ei pea. 

Tipptunni ajal poeskäimist tuleb vältida. Igapäevast poeskäimist samuti. No ja kõige rohkem tuleb vältida kohe pärast tööd teisele poole parklat poodiminekut, seal Maximas on isegi hommikul kell üheksa kolm inimest ruutmeetri peale (sest ruutmeetreid napib), aga pärast minu tavapärase tööpäeva lõppu lähevad poodi ka viies tsee ja kuues aa ja kes veel, ikka kollektiivselt, ei mingeid arvutamistehteid. 

Kui me selle kõige käigus nädalamenüüd ja poenimekirjad päriselt korda saaksime, siis oleks ju väga hea. Maskeerumine on ebameeldiv, aga ma teen iga päev ebameeldivaid asju, mida on vaja - näiteks ei salli ma piparmündimaitset, aga mündivaba hambapastat on peaaegu võimatu leida... eriti kui ta peaks olema Sensodyne'ide suguvõsast. Nii et igapäevase piparmündiläkastuse kõrvale võin ma ju tunniks ajaks nädalas ka maskeraadil osaleda. 

Kui nüüd mõni kass püüaks kinni selle automootorihiire, kes juba teist korda on sama toru või vooliku katki närinud... ja see toru või voolik saaks hiirekindla katte... siis võiksin ma rahulikult igal nädalal näiteks kolmapäeva hommikupoole korraks üksinda poes käia... või turu peal, miks ka mitte. Täna liigume hiire tegevuse tõttu ühe autoga ja saab ka hakkama. 

Võeh, mitmel teemal

Kuigi ma ei usu põrmugi maskikandmisel tekkivasse väidetavasse hapnikupuudusesse, ei ole maskikohustuse võimalus põrmugi meeldiv. Maskeerumine on lihtsalt vastik*. 

Vast see ikka täna veel ei kehti... võiks käia põhjalikult poes ära, et edaspidine poeskäimine oleks jälle harvem sündmus. Pealegi võiks olla ju hea, kui keegigi harvemini poodidesse satub. 

***

Viimaste päevade poliitilised sündmused tekitavad millegipärast soovi hakata patrioodiks. Ainult et minu Eesti ei ole ilmselgelt ammu olnud ühegi valitsuse Eesti, suurest osast kaas-eestimaalastest rääkimata. Ma siis olen oma isikliku ja peamiselt külastatava Eesti osa patrioot, vast on sellestki abi.

***

Eile oli lastel trennis kokkupuude tagasihoovava tualeti või millegi taolisega. Legolase jope (suur, karvase kapuutsiservaga, talvine) veedab seetõttu täna aega keemilises puhastuses. See on tõeliselt võeh.

***

Ja kes meie ebatavaliselt sooja novembri tavapärase hilissügise vastu välja vahetas? Kus see globaalne soojenemine on, ah? (selles mõttes, et "soojenemine" kõlab, nagu läheks tajutavalt soojemaks... ma tean neid kliimamudeleid küll) Paluks korralikku keskeuroopa talve, nagu meil minevaasta oli! Accuweather lubab külma... Brr. 

*** 

Ma nüüd varsti lähen poodi. Muidu sunnivad äkki kohevarsti maski nina ette ja siis on ebameeldiv.

___________

*selle vajalikkus teatud olukordades ei võta ära vastikust omadusena. Kehtib ka muude vastikute asjade kohta. 

Hõbedaselt

 Eile toimusid siiski ära need võistlused, mis pidanuks toimuma märtsis. On saanud juba harjumuseks, et võistlustelt ka medaleid saadakse. Seekord mõlemal juhul hõbe. Lillebror kaotas toredale sellile, kes septembrikuu võistlustel teiseks jäi, Legolase puhul oli hõbe puhas õnnistus, muidu oleks pidanud pühapäeva hommikul kell üheksa ka täiskasvanute arvestuses võistlema... Viljandis, mis ei asu meie jaoks just päris teisel pool teed.

Veel juhtus mitmesegast. 

Esmaspäeval läksin Frau Corsaga Linna... ja see elavdas päris tõsiselt palveelu. Nimelt oli täiesti ära kadunud pidurivõimendus või mis selle asja nimi on. Põhimõtteliselt tallasin ma kogu keharaskusega piduri otsas, aga juhtus... vähe. Poolel teel pidasin kinni, helistasin Mehele, kes organiseeris mulle otsekohe aja meie usaldusväärse autoparandaja juurde. Tema vaatas kapoti alla ja demonstreeris ühtlaselt äranäritud juhet või voolikut või mis see oligi - hiir oli kallal käinud! Ja meil on kolm kassi!!! Poolteist tundi hiljem oli Frau Corsa tervis taas täiesti normaalne. 

Lillebrori jope lukk purunes reedel lootusetult. Eks see jope oli juba läbi vanemate vendade käinud ka. Sundpoodlemine oli veidi närvesööv, sest mina välistasin kõik bomber jacketid ja tõugujoped, Lillebror ise tahtis kindlasti karvase äärega kapuutsi ja Mees laitis maha kõik, mis maksis üle 50 euro. Tõsi ta on, Lillebror kasvab tulevaks talveks uuest jopest välja ja vendadelt päritutesse taas sisse. Reserved oli see pood, kus valikut oli kohe hulganisti. Lõpuks valis Lillebror kollase. Sellesama kollase tooni, mida praegu umbes nagu kõik kannavad... Noh, olgu siis kollane, peaasi, et sinna juurde dressipükse ei kanta.

Legolas käis reedel ühe sünnipäeva asjus ujumas. Pärast oli keegi sünnipäevalistest sünnipäeva teemal loodud Messengeri grupis nimedis muutnud, teemaks sõnnikuhunnik. Legolas oli õiglaselt nördinud. Eriti jaburaks teeb asja see, et mina käin neil päevil meie koolis klasse mööda rääkimas, mis on küberkiusamine. Kellegi seljataga taasesitatavas vormis "s***rattaks" nimetamine (näiteks) on seda kohe kindlasti. Jõugu Juht teadis rääkida, et tema klassikaaslaste meelest iseloomustabki Saunaõhtu Gängi põhilise kooli õpilasi käitumine, nagu nad kõik oleks hariduslike erivajadustega ja seda mitte andekuse mõttes. Noh, mina seda sõnnikuloojat oma silmaga näinud ei ole, kirikus käivad saunaõhtulised on küll igati muhedad poisid... aga see on nüüd viimase kahe aasta ja kahe kuu jooksul kolmas kinnitus, et ma töötan tõelise lilleaia kõrval. 

Uudistest sai lugeda, et farss "USA otsib presidenti" on jõudnud vahefinišisse. Ei oska veel arvata, kas asi on ühel pool või üritab kaotaja pool ikkagi üle trumbata. Isiklikult ei olnud mul sel korral mitte mingit eelistust. Võiks ju ometi olla mõni natuke noorem inimene ka valikutes. 

Tõin tühjaks peedipeenra, aga porgandeid veel jagub. Jagub ka ilusat ilma. Meie magamistoa akna all õitseb roniroos endiselt nagu pöörane. Täna nägin tema õites toimetamas ka üht mesilast. Üks lastest arvas seepeale, et küllap ei saanud mesilased kevadel karantiini tõttu tööle minna, siis peavad sügisel tegutsema... Igatahes on mul hea meel, kui naabrimehe mesilastel minu roosi sees huvitav on.

Erstmal zu Penny

 Armas Alice on juhtinud tähelepanu jõulureklaamidele. 

Saksa säästumarketikett Penny (tunnuslauseks "Erstmal zu Penny" - "Kõigepealt Penny'sse") reklaamib ennast sel aastal väga ilusa klipiga. Vaadake lõpuni. Korduv lause "Stell dir vor, das würde jeder machen!" tähendab "Kujuta ette, kui igaüks seda teeks!"

Kujutage ette, kui igaüks seda teeks. Tõepoolest.  

Huvitav, kas ajalugu kavatseb korduda?

Märtsis oli meil nädala alguses PLN paigas - et kuidas täpselt Legolas ja Lillebror Eesti sisemeistrivõistlustele lähevad ja mida lapsevanemad võistluste ajal teevad. Kutsusin üht ammunägemata õpilast, kes võistlustelinnas elab, kohvikusse... tema kui teadlik noor inimene ütles, et püsigu ma kodus, pole mingeid võistlusi vaja, olukord läheb ainult hullemaks. 

Nojah, reedel läkski maailm täiesti segaseks kätte ära ja võistlused lükati edasi. 

Pärast edasilükkamise edasilükkamise edasilükkamist (vist) on meil kohevarsti saabuvaks laupäevaks PLN paigas. Endine õpilane pole minu uuesti esitatud kohvikukutsele veel vastanud, ega ta ei peagi, tegus noor inimene... ja lapsevanemaid seekord võistlusemajja sisse ei lubata. 

Aga täna tuvastati 208 koroonapositiivset. Kustmaalt läheb ka meie riigi taashullumise piir, ei tea. Sakslased ei ole kevadest saadik maske eest ära saanud, ühe kolleegi lähedane tuli koos perega Ühendkuningriigist Eestisse koroonapagulaseks, teise lähedane jätnud Hispaanias ülikooli pooleli, sest piirangud ei lase elada... 

Ei ole just lõbus see olukord. Pealegi on ju alati võimalus, et haigus ei möödu kergelt või üleelatavalt raskena nagu gripp või kopsupõletik* tavaliselt. Või kui endal ongi kõik lihtne, siis kelle vanaema ma võin nakatada?

Sellegipoolest ei vii ma ka praegust märga nina** koroonatestile. Esmaspäeval sain tuult, sellest jätkus. Kurguvalu läks ühe tassitäie tee ja ühe villase salliga magatud öö järel üle. No ja meiekandis on nii varjatud kui avalik viiruselevik siiani ikkagi napid.

Ainult lapsi ma hetkel lihtsalt niisama koolist koju ei jäta***. Las osalevad päris õppetöös ja suhtlevad nii palju, kui saab. Kui maailm meie ümber peaks taas hulluks minema ja meid millalgi jälle distantsõppele aetaks, on nad vähemalt niigi palju saanud normaalset elu elada. 

Võeh. 

________

*olen mõlemat proovinud, jah, on rasked ja vastikud, taastumine võtab aega, rohkem katsetada ei tahaks, aga ikkagi ei tundu need väga kartmisväärilised. 

**see niiske tunne ei vääri isegi nohu nimetust.

***anonüümseks jääda sooviv teismeline kurtis siin ükspäev, et tema on väsinud ja tahaks koju jääda, ega sel päeval midagi uut ei õpita ega kontrolltööd ei ole, miiiiks peab kooli minema ja tema läheb üldse päeva jooksul kooliarstile kurguvalu kurtma... 

Lugesin jälle natuke

Stephen King "The Institute". Kingile üsna omasel moel juhatatakse raamat sisse mingi kõrvalliiniga. Mitu peatükki hiljem tundub, nagu algaks hoopis teine lugu, kuni kaks lugu omavahel täiskiirusel kokku põrkavad. Tim Jamieson on umbes nagu Dale Barbara ("Under the Dome"). Üldse tekkis palju paralleele Kingi varasemate raamatutega. Eelkõige "Tulesüütaja" ja Pood, aga ka "It", sest kangelaslikud lapsed ja üldse... Netiavarustes on porisetud lõpupeatükkide üle. Kuna maailma infolevi on "Tulesüütajast" saadik märgatavalt muutunud, on ilmselt päris tark uskumatuid lugusid mitte suure kella külge panna, kuni ei ole mõeldud välja, kuidas vandenõuteooriatest küllastunud inimesi uskumatut pärislugu uskuma sundida. Noh, ja ise ma tahtsin kusagilt lugeda, kuidas üsna tavalisest inimesest piinaja saab või kuidas keegi oma võimu alla antud laste kohta ütleb, et nad ei ole vabad kodanikud, nad on omand... Või midagi taolist. Isegi kui see ei olnud päris lugu.
Või kui nüüd järele mõelda... mis siis, kui Kingi kirjutatud raamatud ongi päriselt juhtunud või juhtuma hakkavad lood?

Orson Scott Card "Surnute eest kõneleja". Tegelikult lugesin läbi umbes kolmandiku ja sirvisin lõpuosa. No ei kõneta see täiesti võõraste kultuuride teema mind, ei kõneta. Tähendab, vendade Strugatskite "Asustatud saar" on ju servapidi samal teemal, aga paik, kuhu Mak Sim satub, on ikkagi märgatavalt mõistetavam ja inimlikum kui põrsikute maailm. Võib juhtuda, et närin ennast ikkagi põrsikuloost läbi, aga suurt usku mul sellesse pole. Ebasümpaatne ja liiga ebainimlik oli. 

Ellis Peters "Saint Gilesi pidalitõbine". Sellel raamatul oli põhimõtteliselt kaks puudust - sarja on välja antud ilma väsinud peaga selgesti leitavate järjekorranumbriteta ja pisike raskesti lahtiseisev köide raskendab lugemise ajal käsitöötegemist. Muidu on tegu suurepärase teosega, aitäh, kes soovitas! Vend Cadfael on väga mõnus tegelane, teised mungad samuti. Keskaja õhustikku võinuks veidi rohkem olla, aga tegelikult on ju käidud ja nähtud, millised need linnad ja kloostrid ja aiad keskajal olid, kus kirjeldustest väheks jääb, seal aitab isiklik kujutlusvõime. Nurr.

Minu esimene Miele ja muud sündmused kah

Et Miele kodumasinad on olemas, sain teada 17-aastaselt. Kuigi ma pole nõid (Pratchett, vist "Nõiad võõrsil"), tõmbab mind võõrastes kodudes alati loomulikul moel köögi poole. Enam-vähem kõigi "meie" sakslaste köökides oli mõni Miele. Nii see sümpaatia süvenes.

Reede hilisõhtul hakkas meie nõudepesumasin vett välja sülgama ja hommikul uuesti katsetades ei süttinud enam ükski tuluke. Tähendab, surnud. Guugeldasime. Päris uue masina jaoks oli raha ju olemas. Ja seal ta oligi - Linna OnOffis kohe olemas ja viitstardiga. Need olid minu lisatingimused peale mõõtude ja valge värvi. Ja ta ei maksnud nii palju, kui ma arvasin! Oli lausa 200 eurot oodatust odavam. Natuke moosimist ja Mees oli nõus. Laupäeva õhtul oli Miele juba paigas ja täna hommikuks pesi eeskujulikult masinatäie nõusid. Ma käin teda aeg-ajalt silitamas ja temaga juttu rääkimas, sest kui oled endale 28 aastat midagi soovinud, siis... Pangaarvel oli poest tulles jah umbes täpselt kümme korda vähem raha kui selle aasta parimal hetkel, aga me plaanime novembris olla keskmisest kokkuhoidlikumad ja küllap on pangaarvel siis varsti jälle natuke rohkem raha. Säästupurk on puutumata, kõigil enamik talveks vajalikku olemas ja arved makstud. 

Tegelikult oli sel nädalal ka Mehe sünnipäev. Kas ja millal me selle puhul sõpradele kooki ja kohvi pakume, on teadmata. Täna ei tundunud hea mõte, eelmisel nädalal ei tundunud ka hea mõte... ei tea. Sünnipäevaks sai ta minu käest viis seanssi massöör-kiropraktiku juures. Eks vanus on ka juba selline... tegelikult valutab tema viis aastat tagasi äratõstetud selg täiesti koledal kombel hirmus sageli ja äkki saab massaažist abi. 

Veel oli tihe ja vastik töönädal. Ei juhtu just tihti, et võõrad maailmatargad Asjapulgad headele õpetajatele halvasti ütlema tulevad. Mõlemal juhul oleks muidugi olnud õighe öelda, et meie vestlus on sellega lõppenud, uks on sealpool... aga tuleb ju olla pai tüdruk ja viisakalt välja kannatada. Sülitasime pärast, kui olime Asjapulkadest lahti saanud. Käed eemale meie parimatest õpetajatest, ausõna. Noh, üht Asjapulka ma tean juba väga ammu, tema arvab siiamaani, et on ülemus (enam ei ole, ja minu ülemus ammugi mitte). Teine naeruvääristas (minu jaoks) oma "kriitika" paari väga rumala väitega ja sinna otsa väljendas... noh, nii, et mina sain küll aru, et tal on tegelikult mingid täiesti isiklikud traumad ja hirmud, millega ta mitte kunagi tegelenud ei ole. Aga Imelised Õpetajad said haiget. 

Tõsi, tööalaselt oli ka häid hetki, sain kaasa mõtlema ühe keerulise lapse. Ja sain vestelda õige mitme väga armsa ja toreda lapsega. Tupsunupsud. Meil on üldse toredad lapsed. 

Või nojah, evakuatsiooniõppuse käigus (seekord tossuga, ütlesid lapsed) vaatasin edukalt evakueerununa ringi ja tõdesin iseeneses, et laste vaatamine on üks kõige põnevamaid tegevusi maailmas. Olen tänulik, et mul on selleks võimalus - lihtsalt vaadata lapsi ja tunda rõõmu, et nad on olemas. 

Natuke vähem rõõmustav tööalane küsimus oli, mis pood müüb ropendavaid riideid - rinnal on f-sõna. Pojakesed arvasid, et New Yorker... Ongi. Ma esialgu neile ütlema ei lähe, minu sisemine Karen on momendil veidi väsinud, aga ühel päeval ilmselt ütlen, et nii ei tohi. Kahju, et suurte poiste triiksärgid suve lõpus sealt ostsin. Kevadeks on ilmselt vaja uusi särke, küll siis leiab viisakamast kohast. Muide, ma ei osta Pähklinäpi kuivatatud puuvilja ja pähkleid ka, sest minu jaoks on kiri nende pakil liiga vandumise moodi. Mees ja lapsed võivad osta, mis neile parem tundub. Ma pean oma ropendamise- ja vandumisevastast võitlust üksi, teisi kaasa lööma ei sunni - kuigi loodan ikka, et ühel päeval kaovad roppused kõnepruugist, kirjasõnast ja WC-seintelt alatiseks. Maailmas juhtub suuremaidki imesid. 

Lapsed kogesid koolis erinevaid sündmusi. Lillebror käis klassiga AHHAAs, oli tore olnud. Jõugu Juht sai infot edasiõppimise kohta ja arvas, et tegelikult ikka võiks ka sinna Mauruse kooli proovida. Legolas koostas ühel päeval pere-eelarvet ja sai teisel päeval targaks inimese s*ksuaalsuse teemal. Ja siis nad arvavad, et koolitöö seisneb ainult töövihikute täitmises...

Süüa olen teinud lasanjet ja sachertorti sünnipäeva asjus, porgandisuppi krõbepeekoni ja balsamicokreemiga multikajänese peenra tühjendamiseks ja aedviljasuppi niisama. Ühel päeval sõime kiirtoitu kananagitsaid ja paaril päeval ei teinud üldse süüa. Täna läheb varsti ahju aedvili koos vorstidega, magustoiduks kohupiimakreem kompotiga. Pesu ei kuiva ka päikeselistel päevadel enam nööri peal ära ja kütmist on kuidagi rohkem kui nädal tagasi.

Talv on tulekul*.

___________

*see lause on "Troonide mängu" ainus hea asi.