Noppeid

 Ikskümmend aastat tagasi ütles üks kompetentne ja hinnatud arst mulle, et kilpnäärmes siin küll probleemi ei saa olla. No aga me ju võime vereproovi teha... 

Vereproovi tulemusena käisin ma ka täna, palju aastaid hiljem vereproovi andmas ja pisikesi valgeid tablette olen ma elus pistnud... kohe palju. Oli küll kilpnääre, lhtsalt mina olen mutant ja ei näita kõike korraga välja.

Neil päevil ütles üks üsna tubli olemise ja kindlasti uusimate meditsiinisaavutustega kursis resident, et eieiei, siin küll rauavaegus ei saa olla, aga me võime ju vereproovi teha. 

Meie päris perearst kinnitas eile telefonis seda, mida me patsiendiportaalist isegi olime näinud, et "siin on korralik aneemia" (täpne tsitaat). Söödagu liha ja rauatablette. Nunuh. Perekond Mutandid.

***

Olen sel nädalal käinud maskiga poes, raamatukogus, apteegis ja arsti juures. Endiselt on ebameeldiv, aga me teeme iga päev mõistlikke ebameeldivaid asju ja midagi hullu ei juhtu. Niisama poodi maskiga kooserdama ikkagi ei lähe, ebamugavusi tuleb vältida, kui see võimalik on.

Täna hommikul panin autos maski ette, sest vereandmine, ja vaatasin endale peeglist otsa. Kübar. Prillid. Mask. Küsisin peegelpildilt, on ta tont või inimene?

***

Pool "minu" Internetti on täis tänupühajuttu. Pole ka ime, jälgin päris mitmeid ülelombiseid koduperenaisi ja muidu toredaid ameeriklasi. Ükskõik, mis on tänupüha olemus praegu ja kuidas see alguse sai, meile siin kuluks ka ära üks püha, mil tulla kokku ja väljendada tänulikkust. Selle eest, mis on. Jällegi täna hommikul vaatasin, kuidas üks lapsevanem oma last lasteaeda viis. Lapsevanem oli ilmselt koduses riietuses, sipsti üle tänava, laps aeda, ise koju tagasi kohvi jooma või midagi... ja mõtlesin, et mnjaa, kui meie siinkandis elaksime, siis meil käiks ka lapsed ilmselt siitkandi koolis, aga mis siin peale Erakooli, Eliitkooli ja Ebasümpaatse Kooli (pikem jutt, pole üldse rääkimist väärt) valida on? Ja nende koolide võõrkeelevalik ju meie perele ei sobiks. 

Tundsin ennast järsku väga tänulikuna, et meie eluviisi juures oli peaaegu ükskõik, millises koolis lapsed käima hakkavad. On hea võõrkeelevalik ja Imelised Õpetajad, ja ei pea vabandama, miks just see linnakool (muidu oleks äkki nii, et noh, Tallinna näitel, kui ise elad Nõmmel, aga lapsed paned näiteks Lasnamäele kooli, mingite isiklike veendumuste tõttu...). Et miks mitte maakool, selle vabandab ära, koolibuss jõuab enne kella kolme, aga kui vanemad on kella kuueni linnas tööl - mida teeb algklassilaps kolm-neli tundi üksi suures tühjas külmas majas? 

***

Ühel hommikul vedeles elutoa vaibal pool hiirt. Arvasime, et teine pool on ära söödud... ei olnud, kiiktooli jalase alla oli paigutatud. Palju kasimist.

***

Tööl toimus ühe stendi all, ümber ja vastas Madin. Madina osapooled ei olnud päris sama kaalu mehed ja eemalt ei saanud ka aru, kas oli lõbus või valus. Pealegi võib stend kaela kukkuda, ma pole veel ühtegi täiesti lapsekindlat konstruktsiooni näinud. Sekkusin nimepidi. Madinat professionaalsel moel pealtvaadanud ja hinnanud poistepunt, kellega mul on tõesti vähe kokkupuuteid olnud, käivitus: "Mis mõttes sa nende nimesid tead?" Üks madistanutest viskas: "Ta teab kõikide nimesid!" Minu ümber tekkis kohe nõudliku olemisega parv. "Mis minu nimi on?" 

Vaatasin ja mõtlesin. "Nii, Marius, sinu nime ma tean küll. Sina siin oled meil Mikk... ja sina oled vist uus, eks ole, siis järelikult Tanel." Mõni kargas ehmunult eemale, mõni rõõmustas, mõni hakkas oma tavaliselt moel vigurijuttu ajama. Tegelikult on tähtis, et kooli töötajad lapsi teavad. Mis siis, et mõnega neist ei ole meil võib-olla kogu üheksa aasta jooksul ainsatki kokkupuudet, ei lapse isikliku asja pärast ega "tõin-sõbra-siia"-pärast... aga neid teatakse, nähakse, märgatakse. Peale minu teavad meil peaaegu kõiki lapsi ka peaaegu kõik õpetajad. Vähemalt neid, kes meil on algusest peale olnud. Vähemalt nii, et tead küll, ta oli Tiina (juhuslikult valitud algklassiõpetaja nimi) klassis... ja meie meelest on see väärtus. Isegi kui me seda igapäevaselt välja ei näita. Peaasi, et varsti saaks jälle tagasi ühised vahetunnid* ja klassideülesed üritused, kus õpetajad ka mitte-enda klassi lapsi näevad. Oleks rohkem meie-tunnet ja teadmist, kes on need inimesed, kes koolimajas veel toimetavad. See on vajalik. 

___________

*meil on aastaid olnud liikumis- ja mänguvahetunnid aulas, kolmas kooliaste korraldab, kaks esimest kooliastet naudivad. Lillebror ja kolleegid tunnevad neist tõsiselt puudust, aga me peame ju hajutama...