Sunday, November 15, 2020

Uhh.

 Tormasin sel nädalal läbi kõik teise kooliastme klassid, teemaks küberkiusamine. Kiirversioonis andsin sama info ka naaberkooli roppsuule, kes väljendas asjakohast ebamugavust ja eakohatut hämmeldust - et siis teiste inimeste selja taga ei tohigi nende kohta "s***ratas" öelda? Natuke on see vanemate ja suuremalt jaolt kooli tegematajätmine - aga vanemad ei peagi teadma, et nende pojakesel seda infot vaja on, kool peaks igaks juhuks õpetama kõigile. Ega ma sellest kõrvalmajast kunagi hästi arvanud ei olegi. Poisu, muide, tundus täitsa poisi moodi, ainult kohati natuke teadmatuses.

Kehv lugu oli aga, et vähemalt neljalt (aga mul läks loendamine sassi) väikeselt tüdrukult sain kuulda lugu imelikust mehest või poisist, kes nende sotsiaalmeedias sõbraks hakkas ja siis paljaid pilte saatis või tüdrukult paljaid pilte küsis.Või muidu imelikku juttu rääkis. Võeh. Ütlesin siis, et niisugune inimene tuleb ära... "Blokkida!" hõikas mitmel juhul terve klass. Vähemalt elementaarse enesekaitse viise nad ikka teavad. Vast tekib ka mingi taruteadvus või julgus oma sõpra küberkiusamise või -ahistamise puhul toetada. 

Üks planeeritud tormamine oleks peaaegu ära jäänud, sest automootorihiir tegutses jälle - ma pidanuks Frau Corsaga Linna sõitma ja ttunni pärast agasi ka tulema, aga siis tuli Mees pahurana Frau Corsat käivitamast... Siis käis hoopis Monsieur Picasso sel päeval kaks korda Linnas, sest mul oli kangatöö- ja söögitegemise-PLN, mida ei raatsinud kohe mitte täitmata jätta. Söögitegemise-PLNi täitumisel ütles Jõugu Juht, et ta ei uskunud alguses minu juttu - lasanje õhtusöögiks olevat liiga hea, et olla tõsi. No aga mul oli vaja valmistada midagi, mida saaks kiiresti üles soojendada... 

Samal päeval vestlesin ka armsa proua Carmeniga Gummersbachist (no tegelikult Bergneustadtist). Neil seal on jälle kirikuskäimine ära keelatud. Ja Carmenil peaks homme olema eakohane juubel, aga ta olla otsustanud, et sel aastal ta vanemaks ei saa. Pidusid ei tohi ju pidada. Pärast kõne lõppu tundsin, et juba võimalus Saksamaa pinna pial käia oleks pidu... 

Legolas käis saunaõhtul, mille käigus olevat ka pidu peetud, nimelt olnud Rastapatsidega Poisil sünnipäev. Meil siin nagu veel tohib pidusid, aga kuniks, ei tea. 

Lillebror võttis lõpuks üles oma daaliad ja gladioolid. Mõni daaliajuurikas oli suurem kui ükski muu lillejuurikas, mida ma näinud olen. Veel luges Lillebror lõpuks läbi Harry Potteri kuuenda osa ja me vaatasime temaga selle puhul ka filmi. Endiselt, see kuues osa on täis varjatud vihjeid puberteedile ja sellega kaasnevatele hädadele. Võisteldakse, millisel poisil on pikem... luuavars, ja üldse.

Mina kudusin lõpuni kanga. Nüüd jäävad minu käigud kudupööningule lühiajaliseks ja loodetavasti ei kaasne nendega enam põhjalikult läbikülmumist.

Veel ostsin endale kübara. Selle talvemantli juurde lihtsalt villane müts ei sobi ja tegelikult olen ma kübarakandmiseks sobivas eas küll. Paraku olid kõik valikus olnud kübarad (mitmes poes) tuhmitoonilised, nii et pidin valima musta. Rohkem erepunaseid kübaraid, palun!

Kirikus juhtus... Ütleme nii, et kui keegi koguduseväline inimene tahab näha pastorit, siis oleks arukas temaga kokkusaamine kokku leppida. Ja kui kokkusaamist ei ole kokku lepitud, siis ei pruugi olla tulemusrikas nõuda juhuslikult naisterahvalt, kus on pastor, millal ta tuleb, millal temaga kokku saaks ja midagi veel... sest see võib olla naine, kes tavaliselt peseb köögis nõusid ja siiralt ei tea, kus viibib pastor 40 minutit enne plaanilise jumalateenistuse algust (ja kas pastor sel pühapäeval hoopis kusagil mujal teenimas ei ole, ka seda juhtub). No ja eriti tore oleks, kui kolmanda "Ma ei tea!" vastuse peale küsija ka uskuma jääks, et küsitletav tõesti ei tea. Kui aga sellist jaburat olukorda, küsitluse ja uskumatusega tuleb ette kaks korda kümne minuti jooksul, siis võib juhtuda, et naine, kes tavaliselt peseb köögis nõusid, tunneb ennast nii halvasti, et poetab vaikselt paar pisarat. 

Veel tegin inimkatset maskiga. Enne teenistust olid silmad taas kuivad, aga nina märjapoolne ja jutluse vahele aevastamine on praegusel ajal tõesti veel ebaviisakam kui tavaliselt. Ei olnud nõus teenistust juhatava noormehe väitega, et küllap me harjume maskeraadiga ära. Me kannatame selle välja, aga harjuda ei tohi. Ilusad maskeeritud inimesed olid eemalt vaadates rasked ära tunda ja tegelikult võiks me sama hästi ka burkat kanda... Öäk. 

Minu maskikandmine läks nii: 20 minutit peale maski pähepanemist märkasin, et hingan palju sügavamalt ja põhjalikumalt kui tavaliselt. 20 minutit hiljem tundsin kopsudes tunnet, mida hea fantaasia korral võiks nimetada valuks. Veel 10 minutit hiljem hakkas silmade ees veidi virvendama. Tund pärast maskeerumist hakkas valutama pea. Jumalateenistuse lõpuks, tund ja kakskümmend minutit hiljem olid kirjeldatud ebamugavused stabiliseerunud, enam ei olnud väga tunda... aga on muidugi hämmastav, kuidas arstid ja õed maskidega pikalt vastu peavad. Klienditeenindajate töös muidugi varem maske ei nõutud, aga arst teab juba õpinguid alustades, et vähemalt osa tööst tuleb maski taga teha... Sügav lugupidamine. 

Inimkatse tagajärjel olen veel enam veendunud, et kuni maskeraad kestab, ei lähe ma mitte kuhugi, kus peab pikalt maskiga olema. Hüps poodi ja hüps välja, selle kannatab apteegimaskiga ära (ma juba suvel Saksamaal proovisin, riidest maskiga ei saa üldse ja sall näo ees on totakas). Kirikus... ma võiks ju enne kodust väljumist teha männimetsa-jalutuskäigu, ehk see ettehaaravalt veidi aitab? Mees teadis öelda, et astmaatikutele ja südamehaigetele ongi maskeerumine vastunäidustatud. Noh, ma olen mõlemat... Võeh. 

3 comments:

  1. See teine lõik... Mõnes mõttes on mul hea meel, et Sipsik läheb ilmselt kooli mõnes riigis, kus lapsi tuleb esimestel aastatel viia ja tuua, seega ma saan teda isikliku (nuti)telefoni omamisest eemale hoida, sest sellise asja omamine pole normiks ning see, mida ta arvutis teha saab, oleks muidugi meie kontrolli all.

    Ma muidugi ei tea, mis vanuses nood tüdrukud sul seal olid. Teine aste on siis varateismeline? Selleks eaks on loodetavasti "blokk peale" jmt baasreeglid lapsel ka juba selged. Ma ei oota seda aega kohe üldse...

    ReplyDelete
  2. Kübarateemaga seoses tuli mulle ühe ekskolleegi jutt meelde. Kolleg oli 50+ vanuses proua, töö tõttu Lõuna-Eestis Pärnusse kolinud. Linnas liikudes ei saanud ta päris jupp aega aru, miks temaealised soliidsed daamid üldse kübaraid ei kanna nagu tema kodulinnas kombeks. Kui ta ühel päeval üle kesklinna silla kõndis ning tuul tahtis kübara peast viia, sai ta aru, et tuulises merelinnas loodus ei lase sama lihtsalt soliidne olla...

    ReplyDelete
  3. Rohelohe, teine kooliaste on 10-13-aastased, neljas kuni kuues klass.

    Nele, meiekandis õnneks meretuult ei ole, aga on jõetuul. Ma talvel eriti palju jalgsi ei käi ka, kolmiknärv.

    ReplyDelete