Raamatuid, jälle

Kirjutan läbilugemise järjekorras.

Anu Elmer-Ehin "Minu Šveits". Tundub, et Šveits on paljudes aspektides väga tore maa. Asjad On, Nagu Nad Alati On Olnud. Autor tundus väga mõistlik inimene, kuni ta koos oma kõrgusekartusega igasugustesse mägedesse ja asjadesse läks. No ja iga mõistlik kõrgusekartusega naisterahvas virutaks teda kuskile kanjonisse lükkavale instruktorile esimesel võimalusel vastu pead, soovitatavalt nii kõvasti, et instruktor ametit vahetaks. Aga kirjutada ta oskab. Lugeda oli tore... kuigi ma ei saa hästi aru, miks ohverdati üle 20 lehekülje raamaturuumi hoopis Indiale, mis siis, et autor Šveitsi elanikuna Indias käis. Ja endiselt, mulle hästi meeldiks, kui mõni järgmine kättesattuv "Minu"-raamat oleks kirjutatud kellegi poolt, kes seal välismaal ka abielus püsib ja võib-olla isegi koos abikaasaga lapsi kasvatab. Kuidagi üheülbaline on, kui kõik järjest muudkui oma põnevast sotsiaalsest ja tööelust räägivad, aga välismaine lasteaed? Või koos abikaasaga õhtul väljaminemine, kuidas leitakse lapsehoidja ja nii edasi? No aga see jutt ei käi enam Šveitsi-raamatu kohta, eks. 

David Koepp "Külmkamber". On tunda, et autor on senimaani tegelenud põnevusfilmide stsenaariumidega. Ka sellest raamatust saaks täiesti arvestatava filmi... palju muutma ei peaks. Kõik, mis untsu saab minna, ka untsu läheb, info liikumine on sama vilets kui päriselus ja kogu maailma saatuse eest peab hoolitsema üks superkangelane. Muidugi, intelligentse seenorganismi evolutsiooni filmis kujutamine on vast veidi keeruline, aga küllap saaksid loovad mõtlejad sellegagi hakkama. Ainult et autor alahindab lapsi - nii karm kui see endine eriüksuse-tädi ka ei ole, ema, kes on lapse(d) üles kasvatanud, ei hoiaks kaasaskantavat tuumapommi oma lapselaste kodu keldris... või üldse kusagil, kuhu lapsed kuidagimoodi võivad pääseda. Teate ju küll, et lapsekindlad korgid on ainult lapsevanemakindlad... ja nii edasi. 

Laura Marshall "Kolm väikest valet". Mh. Väga segase ja raskesti mõistetava ülesehitusega raamat. Mulle ei meeldinud. 

Maddie Dawson "Kosjasobitamine algajatele". Nojah. Tundus alguses parem, kui see oli... aga ka mitte katastroofiline. Järjekordne teos sellest, kuidas justkui imeline mees otsustab, et tema ei kavatse olla mitte mees, vaid idioot... ja sellega naise elu täiesti ära rikub. Õnneks on olemas üks imetore vanatädi, kes õnnetuks tehtud naisele hoopis teistsuguse eluraja loob... aga ma tahaksin rohkem lugusid inimestest, kes niidavadki oma muru ja sellegipoolest tunnevad elust väga suurt rõõmu ja suudavad ka pärast muruniitmist peol hommikuni tantsida. Natuke nagu pahandab, kui rahumeelset äärelinnaelu kujutatakse igavuse ja sisutuse etalonina.

Stephen Clarke "Aasta Pariisis ehk merde". Ühtpidi on päris huvitav lugeda, mis Paul Westiga lõpuks hullude prantslaste juures juhtub... aga Paul Westi armuseikluste kirjeldused võiksid olla natuke eee diskreetsemad. Kindlasti ei saa seda raamatut võrrelda Peter Mayle'i suurepäraste Provence'i raamatutega, nagu ma kusagilt lugesin... Mayle'i raamatud on palju viisakamad ja mulle tundub, et intelligentsemad. Igatahes saab Clarke'i teosest Pariisi kohta teada palju vähem, kui ma alguses lootsin.

Britta Das "Päikesetõus Himaalajas". Parim tuleb ikka lõpuks. Kahtlustan, et minu ainukesed teadmised Bhutani olemasolust pärnevad mingist Mirabiliast loetud raamatust, oli vist "Ärka Famagustas" või midagi taolist. Muidugi on autor hull, täiesti pöörane, aga kes meist ei oleks varastes kahekümnendates pööraseid tegusid teinud? Kirjutatud on tohutult südamlikult ja ilusasti, isikliku elu asjadest diskreetselt, aga piisava põhjalikkusega, patsientide lood aga tekitavad kahetsuse, miks ma õigel ajal arstiks või õeks ei õppinud. Meditsiiniharidus on ilmselt suurim võimalus inimestele midagi head teha, üks patsient korraga. Väga ilus raamat oli, kahju ainult, et pilte polnud - neid saab vaadata autori kodulehelt.

Anne Brontë "Wildfelli härrastemaja rentnik". Teine parim. Hästi kahju, et õdede Brontëde elud lühikeseks jäid ja nad rohkem raamatuid kirjutada ei jõudnud. "Wildfellis" on korraga sees viktoriaanliku (või õige natuke varasema) Inglismaa elu kirjeldus ja paras ports feminismi. Mulle meeldis hästi. Joonealuste ja selgituste olemasolu oli ka tore. Ainuke viga on tõlkija järelsõnas toodud manitsus, et lugeja ärgu häirugu viidetest Piiblile... no kesse piisavalt rumal on, et sellisest asjast häirub? Pealegi on loogiline, et pastori tütar oma raamatus jumalasõna tsiteerib.