Raamatuid

Stephen King "If it bleeds". Mehe poolt jõuluks saadud raamat. King on muidu minu suur lemmik, aga eelistan pigem tema romaane, jutud ja lühiromaanid nii ei vaimusta. See ei olnud paraku erand. Kogumiku nimilugu oli küll mõnus lugemine, aga teised... olid kah. Keskpärased, ma ütleksin. 

"Isaac Asimov 100". Ma unustan Asimovi puhul pidevalt ära, et tema oli ju see roboti- ja Asumikirjanik. Sest noh, robotiteema ei kõneta üldse, Asum ka mitte. Esimene lugu oli muidugi tore, sest kes ei tahaks teada, mis miss Fellowesist ja Timmie'st edasi sai? Ka Mairi Lauriku lugu Andrew Harlanist ja Noysist on huvitav. Aga ülejäänud... on suuremalt jaolt nii robotine ja asumine, et jätsin pooleli. Kahju, sest kindlasti on kogumikus esindatud ulmekirjanikud kõik vaeva näinud ja endale Asimovi maailmad hästi selgeks teinud... ja kindlasti on see mõnus lugemine neile, kes Asumit ja roboteid armastavad.

Camilla Sten "Kadunud küla". Rootsi puhul (eriti kui seal kunagi käinud ei ole) kipub kergesti ära ununema, et lisaks kuningalinnale ja Astrid Lindgreni maadele on seal suur osa riigi pinnast päris asustamata või nii hõredalt asustatud, et mobiililevita paik tunniajase autosõidu kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist ei pruugi tegelikult olla võimatu. Võimalik, et ka ilmse luumurru/nihestusega inimese arsti juurde viimata jätmine on mõnes olukorras võimalik... Ja tegelikult on põhimõtteliselt võimalikud kõik sündmused, mis selles loos juhtuvad, kuigi jupp aega tundub, et tegutsemas on mingid üleloomulikud jõud. Hästi kirjutatud.

B. A. Paris "Murdumine". See on raamat suurest kurjusest ja ahnusest. Kuskil umbes poole peal hakkasin aru saama, mis tegelikult toimub. Iseenesest on see äärmiselt loogiline... aga nojah, tavaliselt ei lahene surnukehaga raamatud niiviisi. 

Edward Rutherfurd "New York". Selle raamatu võtsin lugeda peamiselt sellepärast, et ta oli paks... ja sama autori "London" on siiski päris loetav. Olin kunagi ammu küll katsetanud ja leidnud, et pole suurem asi, aga lootsin, et pühade, koolivaheaja ja k-olukorra asjus pikalt kodus olles käib kah. Ei käinud. Liiga palju poliitikat ja rahajõmmide arutelusid, liiga vähe inimsuhteid. Raamatust saab teada üht-teist New Yorgi ajaloolise eluolu kohta, aga see kaob poliitika ja rahanduse sisse ära. 

Kerstin Gier "Igale lahendusele oma probleem". Saksapärane "Ally McBeal" raamatuvormis. Gerda, keda millegipärast kutsutakse Gerriks, tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud ja teeb täiesti ratsionaalse otsuse ennast ära tappa. Kuna ta on põhjalik ja korralik inimene, kirjutab ta kõigile oma elus olulistele inimestel ka kirjad, kus ütleb välja mõne seniütlemata asja ja palub ennast mitte väga taga leinata. Siis juhtub asju... ja üks asi viib teiseni... ja enesetapp läheb untsu, aga kirjad on juba laiali saadetud. Järgneb suur hulk klaarimist ("Vabandage, ma ei ole tegelikult surnud") ja muidugi ka lootustandev lõpp... aga põhimõtteliselt on see sama tore nagu "Puhkus papaga" või Monika Peetzi teisipäevanaiste sari. Vana hea saksa huumor sobib alati. Kirjeldab sakslasi nii, nagu nad on, ausalt ja objektiivselt... koos kõigi saksa rahvale omaste nunnude, tüütute ja andestatavate kiiksudega. Mitte päris jugendfrei, sest Gerri kirjeldab ka oma uskumatuid kogemusi pimekohtingutel, aga hea humoorikas naisteromaan ei peagi päris noortele sobima.