Uusaastanädal

Arvatavasti lõpeb meiepere jõuluaeg täna ära, juhul kui väikeste poiste fraktsioon aitab kuuse välja viia. Kuusk on ilus küll, aga pärast kolme nädalat teeb ta iga vastupuutumise peale (ja puutumist juhtub palju, sest oksad on, hm, laiali - meil on sel aastal erakordselt täidlane kuusk) krõp-krõp-krõp ja ma juba tean, et telerialuse kummuti pliiatsisahtlist leian selleaastaseid kuuseokkaid veel kaua...

Aga kuusest sõltumatult toimus siin üht-teist.

Esmaspäeval käis elekter nii mitu korda ära ja tuli tagasi, et loendamine läks sassi. Samale päevale oli planeeritud üks pikem keeletoimetamine - ikka saksa keel, mis imeasja pärast need Soome elektrikarjusetootjad ei raatsi endale sündinud sakslasi palgata, ma ei tea -, mis muidugi sõltus elektrist. Tuleb salvestada iga lause järel. Pange tähele, ükskõik, mida guugel ütleb, "kaas" ei ole saksa keeles mitte "Stöpsel", vaid "Deckel"! Stöpsel on kummikork, sobib valamusse, vanni ja apteegipudeli peale, ühesõnaga kummine ja sisseistutatav. Plastmassist asjad on Deckelid, eriti kui nad kuidagi klõpsuga kinni käivad.

Teisipäeval käisin korraks tööl, kabinetiremondi asjus. Valisin värvikaardilt uueks seinavärviks midagi, mida võiks iseloomustada sõnadega "verevaene virsik". Peaasi, et roheline ei ole. Hiljem kolistasime Mehega mööda ehitus- ja elektripoode. Linnas on vähemalt kaheksa sedasorti asutust, meie külastasime neist kuut, sest kujutage ette, normaalset pistikupesa pole peaaegu et enam olemas. Lõpuks saime suurema hulga ilusaid (kahene, maandusega, sile. Ilma soonteta. Ilma rõngata pistiku sissepanemise koha ümber. Valge, kuigi see on muidugi elementaarne) pistikupesi Effex Elektrikaupadest. Täitsa tasustamata reklaam, põhineb isiklikul arvamusel - see on hea pood. Õhtul koristasin üht umbes viis aastat koristamata katastroofipiirkonda. Erakordselt tolmune ettevõtmine oli. 

Kolmapäeval õmblesin Mehele uue tubase jaki. PLN oli olnud see jõuluks kinkida, aga selgus, et minu valmistatu olnud kitsas... no ma tegin siis sama asja teist korda. Lillebror ja Legolas koristasid oma toa nii puhtaks, et sellist olukorda pole siin majas kümme aasta nähtud... noh, kümne aasta eest kolisid nad sinna sisse ja tuba püsis esimese pool tundi korras. 

Neljapäeval tõi Millie eiteakust hiire ja laskis selle kaminasaalis lahti. Väike Freya leidis hiire ja tappis selle ilusasti - küllap saab Freyast üks tubli murdja kass. Õhtul pidasime tavapärast nutivaba lauamänguõhtut. Olukorda arvestades nii, nagu mul algselt plaan oligi - kuni 20 inimest ja kuni 4 leibkonna esindajad, kellega me niigi kokku puutume. Või vähemalt enamikuga. Meie ise 5, Lillebrori Sõbra pere 5 (sealhulgas nelja-aastane ühemehemürgel TT), Laenulaps 1 - aga esindas kolmandat leibkonda, eks ole - ja meie koguduse juhatuse esimees D 1. Kõige paremini tuli õhtu tegevusplaaniga toime väiksemate laste seltskond ehk Lillebror, tema Sõber ja Sõbra Õde, kuna neil kellelgi nutiseadmeid isiklikuks kasutamiseks pole, mängisid nad lausa kolme lauamängu. Täiskasvanud said hakkama nutivabalt, suured poisid... sellest me parem ei räägi. Umbes kella veerand kaheteistkümnest veerand üheni tegid meie kohalikud pürotehnikud mürtsu ehk iletulestikku (TT sõna). Iletulestik toimus ka ületiiginaabrite juures, metsa taga külas ja teisel pool... ilmselt siis teiselpoolemetsataga külas. Küllap on kõik maale sõitnud, sest linnas ju midagi ei toimu, arvas Mees. 

Reedel sõime hommikust kell kaks päeval, selleks ajaks ilmusid teismelised riburadapidi välja. Laenulaps oli jäänud meile. 

Laupäeval läks Lillebror lõunase bussiga Linna, et veeta öö oma Sõbra juures. Meie Mehega vaatasime õhtul ära tervelt poolteist filmi. Neist "Mis Peregrine'i ebatavaliste laste kodu" (või mis iganes see eestikeelne nimi on) oli päris hea, kuigi raamatu õhkkonnast jäi mõnevõrra puudu ja muudetud oli liiga palju, et see korralikuks raamatuillustratsiooniks sobinuks. "Noa" oli paraku tigedakstegev. Küllap oli Noa üks karm ja tõsine mees, jah, aga mitte ökolollist inimvihkaja. Ja langenud inglid olid animeeritud "Transformerite" alustarkvara peale või mis selle asja nimi ongi. Vilets, sellepärast me enne lõppu magama läksimegi. 

Pühapäeval... on siiani olnud pühapäev. Hommikuse kirikussetulemise käigus olvat Lillebror ja Sõber trepil põrkunud, mille tulemusena sai Sõber haiget ja nördis. Tundub aga, et nördimus läks üle, sest praegu mängivad nad rõõmsalt koos. Sõber on nimelt koos saksofoniga meil - Laenulaps läks ju koju ja... Mina jällegi pean lahendama ülesannet "Kuidas toita last, kes on harjunud hoopis teistsuguste toitudega kui meie omad". Ahjus on kana ja Sõber lubas süüa nii kartuleid kui salatit. Koogiga aga läks hoopis hästi, sest plaanis oligi kirsikreem, mitte kreem või teine kreem ("Madlike", see surematute tsitaatide allikas). Tähendab, kui ma Sõbralt küsisin, millist kooki teha, pakkus ta ise kohupiimakooki või õunakooki, mis olid ka minu planeeritud valikud. Loodame, et ta tulemust sööb ka.