Varahommikuselt

 Mees läks kontaktõppe jaoks piisavalt tervete lastega (1) Linna, Peavalu ja Nohu lesivad voodis ja ootavad distantsõppe algust. Must Mimi keeldub sülest lahkumast ja nühib ninakest vastu mu käsi. Temal on NURR.

"Minu" sotsiaalmeedias on viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju lumepilte. Võeh. Õnneks jälgin ka paari inimest Põhja-Saksamaalt ja üht peret, kes on hetkel Kreekas talvitumas. Sest millal muidu maja maha müüda ja matkaautoga reisile minna kui koroona-aastal, eks ole. Veel tundsin eile rõõmu Me. lambatallepiltidest (aitäh!). Isegi lumises õues tehtud pildid on palju ilusamad, kui sinna on lisatud lambatallesid ja ilusaid inimesi. 

Nojah, minu poolest võiks nüüd kohe kevad tulla. Küllap ma vingun talve üle, kuni seda on. Normaalse temperatuuriga aastaaegadel vingun, kui on pime ja vihmane. Või kui kuiv ilm on liiga kaua kestnud. Vinguviiul tuleb ikka hääles hoida.

Üleüldise koroonakriisi tingimustes valitseb tööasjades kaos. Inimesed on peamiselt küll terved, aga kui klassis on olnud laps, kes osutub sümptomiteta positiivseks, lähevad kõik seda klassi õpetanud õpetajad x päevaks isolatsiooni. See jällegi tähendab... et ma lähen homme neljanda klassi vene keele rühma aega sisustama, kuna vene keele tund on keset päeva, lapsi tunniks ajaks üksi jätta pole viisakas ja ühtegi vaba õpetajat pole, kes ühtlasi vene keelt oskaks. Mina muidugi ka ei oska, aga eks ma lähen ja mängin nendega "Aliast" või midagi taolist, mida saab mitmeteistkümne lapsega mängida. Vähemalt ei istu nad telefonides. 

Muide, neilsamadel neljandikel on töövihikus minu meelest lahendamatu ülesanne. Vaja on kirjeldada pilti, kus lumises metsas vaatavad metskitsed (vist, pisike udune pilt on) ehtud jõulukuuske. Lapsed ei ole õppinud sõnu "talv", "lumi", "mets", "kõikjal" ja "metskits". On õppinud karu ja rebast, keda minu meelest pildil polnud (võin eksida). Ilmselt on tegu juhtumiga, kus lastelt eeldatakse leidlikkust, mis täiskasvanutel kipub kärbunud olema. 

Eilsetes uudistes oli vastuolulisi reaktsioone tekitavaid sõnumeid. Ühe uudise peale mõtlesin, et võeh, kas ta ei lähegi ära, kuigi lubas? Ja teise peale, et head teed tal minna. Küllap kehtib ka luterlastele Pauluse kiri Tiitusele: "... kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed..." (Tt 1:6). Laitmatusenõue on esitatud ülevaatajatele ehk kogudusevanematele, aga kes selle poole püüelda võiks kõik, kes ennast koguduseliikmeks peavad. Minemist ähvardanud mees on aga ühenaisemehe seisusest kohe mitme sammu kaugusel ja vähemalt üks ta lastest on avalikult ilmutanud üsnagi mitteusklikku meelsust. Ei ole nagu erilist mõtet kirikust lahkumisega ähvardada, kui isiklik usk on leige ja juhuslik (sool on magedaks läinud, Mk 9:50; väidetava usuga on konkreetse inimese eluviisid ilmselges vastuolus). Piinlik.

Samuti eile natuke unistades leidsin meile Genova kanti pefektse puhkusekorteri - ühest aknast otsevaade üle tee rannale, teisest aknast vaade traditsioonilistele Itaalia tagahoovidele koos pesunööridega, pesumasin, soodne hind ja elektripliit! Mis imeasja pärast kõigis soojamaa puhkusekorterites gaasipliidid on, mina aru ei saa. Kesse neid kasutada mõistab? Või on see mingi ühisvandenõu restoranipidajatega - paneme korteritesse gaasipliidid, siis turistid tulevad restorani sööma... Kuidas me sinna perfektsesse korterisse peaksime pääsema, on muidugi iseküsimus, meie ja Itaalia vahele jääb vähemalt viis riiki, igaühel oma k-paanika. No aga juuli lõpuni on aega ka, ma lubasin lastele, et sel aastal me maasikate ajal kodust ära ei lähe... Ja selle aja jooksul võib juhtuda mitmesegaseid sündmusi, viimased 11 kuud on väga selgelt näidanud, et midagi mõistlikku ja ennustatavat oodata pole mõtet. 

Pühapäeval käisin ühes ja eile teises raamatupoes. Ma peaksin sellest vast eraldi kirjutama, aga ei viitsi. Ühes poes on iga kord tööl erinev müüja, kes suunab inimesi järjekindlalt, jõuga ja (pühapäevasel juhul) üsna ebaviisakalt iseteeninduskassasse. Teise poe müüjaid tean vist juba nägupidi. Nad on väga, väga armsad. Ei mingit iseteenindust, kui on vaja abi, siis aitavad, kui on vaja nõu, siis nõustavad. Ostsin raamatu, mille turvakleeps tekitas ukse vahel lärmi. Müüja (mitte see, kes mind teenindas, üks teine, kes on alati hästi armas ja väga kompetentne) jooksis järele, piiksutas raamatu uuesti läbi ja andis mulle väikese vabandusena järgmise korra jaoks sooduskupongi. Pole muud öelda, kui et pikka iga "Rahva raamatu" poele! Igatahes ma tean varasemast veelgi selgemini, kustpoest ma Lillebrori sünnipäevaraamatut lähen ostma. 

Sünnipäeva asjus tuleb veel mõelda. Jõugu Juht on nii suur ja tema sõpruskond koosneb nii erinevatest, üksteisega kokkusobimatutest poistest, et ta ka ise eriti pidu ei tahtnud, k-aeg pealegi. Lillebror ikkagi tahaks sõpru külla. Ma arvan, et tema Sõbra ja Sõbra Õe kutsume ikka, muude asjus tuleb vaadata, milline on selleks hetkeks riigikord ja üldine rahvatervis. Kolleegid pühapäevakoolist, keda ta igal nädalal niigi näeb, ei tohiks olla probleem, aga kas neid kombineerida mõne koolisõbraga... kahtlane. Või siis vastupidi, aga ppk-kolleege on rohkem ja nende vanemad teavad, kus me elame, korralduslikult lihtsam. Eks me paari nädala jooksul peame asjaosalisega sellest rääkima. 

Nüüd on vaja tekitada Vanaisa elu ja tervise lugu, et kui me teda täna tundmatule arstile esitlema läheme, oleks võimalik arstile pidepunktid pihku pista - Vanaisa on ju kivikurt ja arvab siiralt, et arstile minnakse tema seljavalude tõttu. Tegelikult kästi neuroloogile pöörduda d-kahtluse asjus. 

Aga enne seda... peaks kasima liivakasti, mis kassidele kõige rohkem meeldib, levivate aroomide põhjal on keegi seda taas austamas käinud. Tähendab, meeldib Freyale, Millie'le ja Mimile. Valgele Minile meeldib esikuvaip, seda on täna taas põhjust pesta. :( Pffft.