Laibaunenägu sai täna tähenduse. Ei ole päris laibad, meil on kõik hästi. Eks ma räägin omavahelises jutuajamises täpsemalt, kellega mõnes soojas paigas omavahele juhtume või midagi.
Sellegipoolest ei tahaks ma unes enam laipu näha ja teile ka ei soovita. Brr.
Täna varahommikul puhastasin vabaõhuvanni. Puhtaveenõus oli vesi ka millegipärast sogane ja seal oleks nagu ulpinud kellegi käsi. Võtsin käest, tõmbasin välja... Käe küljes olid veel käsivars, õlg, kael ja pea. Kriiskasin nagu iga terve mõistusega inimene ja tormasin mööda hiirekõrvul lehtpuuvõsa vahelist teed Maja poole. Poolel teel tuli ette, et äkki see on üks neist noortest naistest, kelle me siin tapnud ja tükeldanud oleme... Siis tuli ette, et äkki on see kõik politsei poolt korraldatud, et näha, kas me jääme vahele...?
Pärast ärkamist mõtlesin, et kui nüüd päris aus olla... siis ei või iial teada, millised mäluaugud meil on ja kas kusagil ei ole peidus mõrtsukakommetega teist isiksust... ja vabaõhuvanni leiab meil küll, küüslaugupeenra otsa juures... aga vaat lehtpuuvõsa pole meie krundi peal mitte kusagilt võtta. Iseasi, kui saeveski varemete poole minna, seal taga, jah, on üks tee... aga see ei ole ju enam meie maatükk, võõra krundi peal ei käida vannis!
Pole viimasel ajal isegi ühtegi kriminulli lugenud ja ühtegi noort naist või tütarlast ei tule ka pähe, kelle suhtes mõrvamõtteid peaks mõlgutama. Pole aimugi, mida mu aju selle unenäoga tahtis öelda. Aga nojah, kui koroona peaks muteeruma Kapten Tripsiks, siis oleks mul kardetavasti päris head võimalused olla immuunne. (Stephen King "The Stand" - supergripi Kapten Tripsi vastu on immuunsed peamiselt inimesed, kellel on väga elavad unenäod)
Võeh.
Teisipäeval ütles tuttav telefonis, et nautigu ma viimast päikeselist päeva. Noh. õnneks ei olnud temal ega tema ilmateatel õigus, ilusat ilma anti lausa neljapäevani. Sobis.
Vaheaja esimese otsa veetsime poistelaagrina, tähendab, külas olid Lillebrori Sõber ja Laenulaps. Pärast läks Legolas Laenulapse poole laenuks.
Mingil päeval, see võis olla kolmapäev? käis pottsepp. Enne tema tulekut võtsin igaks juhuks palderjani, sest nagu ma pikema järelemõtlemise abil taipasin, olen siiamaani nii ära traumeeritud iseseisvast suhtlemisest igasuguste töömeestega üheksakümnendate lõpus (kui ma olin üksik tütarlaps korteri, kassi ja autoga), et olen endiselt valmis ükskõik millise ehitaja vms tegelase lähenedes hambuni relvastuma - niikuinii on uskumatult ülbe*! Tegelikult oli pottsepp viisakas, silitas habet ja tegi Mehega mingeid kokkuleppeid. Loodetavasti saab neist kunagi ka asja.
Esimesel halva ilmaga päeval käisime Kuurortlinnas Teise Vanaisa juures. Mehed mööbeldasid natuke, mina küürisin natuke vähem natuke. Seal on maja välimust märgatavalt värskendatud, ühtlasi on Teine Vanaisa jäänud ilma rõdust, selle asemel on nüüd pisike tuba. Mina teeksin sellest talveaia, aga eks ta ise teab.
Teise halva ilmaga päeva veetsin tellitud salli kokku õmmeldes ja raamides. Nüüd läheb natuke aega, kuni ma jälle midagi tumedat koon, silmad peavad puhkama ka.
Veel selgus, et vaimustav sallimuster suvehommikukiri on raamatus valesti trükitud. No ei olnud loogiline ega sarnane fotol olevaga! Lehekülg edasi, kus on kogu kolmnurkse räti kiri ära toodud, on õigsti. Alustasin uuesti ja küll nüüd on hea kududa, läheb loogiliselt ja tuleb see, mis pildil. Kirjastusse ma pean veel kirja saatma, raamat on küllaltki uus, võib-olla teised kudujad polegi veel avastanud...
Inspireerituna eelmises postituses lingitud blogist ja instagramist küpsetasin. Seda kooki, kaks korda. Sai mõlemal korral väga hea. Täna on plaanis Lõuna-Aafrika piimakook, midagi taolist.
Edit hiljem: Ka piimakook sai sooja vastuvõtu osaliseks, aga kreemi seal sees peab ilmselt keetma kauem või... ma ei tea. Vedel jäi. Eks ma järgmisel korral proovin paremini.
Kui veel õuesolemiseks ilma pakuti, oli näha esimesi nartsisse (Lillebrori peenras), sinililli (teel bussipeatusse, minu meelest pole neid seal varem eriti kasvanud), ebatavalisel hulgal kärnkonni ja väga palju entusiastlikke naadilehti. Ükskord tuleb vast kevad tagasi kah.
Homme on kõigil lastel korraga kell kümme hommikul veebitund. Ükskord saab see õppeaasta läbi niikuinii...
_________
*põhiteema oligi ülbus ja keeldumine minu soovide vastu huvi tundmast, ära rikuti ainult kangakudumise pink, mille konstruktsiooni ma igal kudupäeval kirun, aga uut ei julge ka tellida, äkki juhtub jälle ülbe tisler, kes püüab mulle selgeks teha, et ma vajan tegelikult rahvuslikus stiilis sisustuseset, mitte töövahendit, sest nii loll ei saa isegi naine olla, et kangast kooks või midagi. Öäk. Vahepealsed päris head kogemused ei ole mind ilmselgelt veennud - veel üks asi, mille asjus areneda.
Koolivaheaeg on üks tore asi. Ei pea näpuga järge ajama, millisel lapsel mis kell hommikul videotund algab ega midagi.
Valitsus on ka lahke, lubab, et nädal pärast vaheaja lõppu lastakse ka natuke tavapärases rütmis tööd teha. See distantstugitädi olemine on ikka jube vaevaline ja mitte kuigi efektiivne. Aga kontakt-kokkusaamist ootan juba terve hulga algklassilastega, kes siit ja sealt on välja koorunud... mu aju töötab praegu vist nagu Margo Durrellil... Ühesõnaga, vahepeal on selgunud peotäis algklassilaste muresid ja murekesi, millega saab kõige paremini tegeleda kontaktsuhtluses ja seni teadaolevalt kannatavad need kõik maikuuni oodata küll.
Eile oli "shop till you drop" päev. Praegusel ajal väga veider, aga kui käia päeva jooksul lausa kahes supermarketis ja samuti kahe aianduspoe välialal, siis tundub küll niimoodi. Vaarikataimed ja kolleegi poolt soovitatud kirsipuu ootavad veel istutamist, samuti Maximast saadud roniroosid - need eksemplarid nägid suurepärased välja, ehk jäävad ellu -, aga "Emma Leppermann" juba kohaneb meie mullaga. Kuskohast Tartus veel virsiku- või aprikoosipuud saab? Mullapalliga ja absoluutselt külmakindlat tahaks. Ideaalis ka sellist, mis metskitsedele ei maitse, eelmise katsetuse pistsid nimelt kitsed pintslisse... või peaks kitsedele mõned noored õunapuud ostma, neid pole meil ka mitte mingit mõtet istutada, süüakse lumepiirini ära.
Raadi Maximas muide müüakse kõhnemate meeste triiksärke kahe euroga. Kraenumbritele 39, 40 ja 41 oli neid eile seal veel päris palju. Ma teiste Maximate kohta ei tea, aga võimalik, et neid on mujalgi.
Veel saabus öösinine lõng. Nii toredasti, et poodi sisse minnes nägime DPD autot parklasse tulemas, poole poetiiru pealt tuli sõnum, et pakk on kapis, ja pärast kassat kapini jõudes komplekteeris kuller veel kappi, ütles, et läheb viis minutit. No see oli küll kõige lühem viis minutit, mida ma elus kogenud olen, kuller tegutses ülinobedalt.
Esmaspäeval käisin korraks üksi jalutamas - või nojah, tatsumas mööda kuluheinamaad. Meie taga-aia tagumise nurga lähedal on üks teadmata kuuluvusega veesilm, mis kahjuks inimestele ujumiseks ei sobi. Küll aga meeldib see konnadele, kellest suur hulk seal rõõmsalt konna ujus. Hulgaliselt katkujuurt kasvab seal ka, see õitseb hetkel üsna pööraselt.
Avastasin ühe jalustarabavalt ilusa blogi. Siin: Remembering The Old Ways Mis siis, et ta juba umbes kolm aastat juurde ei kirjuta, pildimaterjal on imetabane. Neid pilte vaadates tundub, et selline see õige elu peakski olema, nagu vana-aja Inglismaal. Ja kujutage ette, neil õnnestubki niimoodi elada! Kusagil oli siiski ka pilt ühest pojast, kes kandis täiesti tänapäevast kapuutsiga dressipluusi, nii et päris kogupereüritus see vintage elu vist pole... aga need teelauad ja see antiikmööbel ja elamine majas, mis on enam-vähem 300 aastat vana... Selle kõrval on meie Maja 116 aastat eimittemidagi. Peaks hakkama sagedamini küpsetama, aga kardetavasi ei saavuta ma ilusaid ja omavahel kokkusobivaid lauanõusid mitte kunagi. Iseenda küündimatuse äratundmine on üsna kibeda olemisega asi, eks ole?
Ma nüüd lähen villavaibakesi kuduma, arvatavasti 70-aastaste telgedega 116-aastaste sarikate all. Kah midagi.
Esmaspäeval oli ilm suurepärane. Kohtasin selle aasta esimest konna. Seisis teine keldri ees kiviteel, üks jalg mõtlikult üles tõstetud, ja kaalus, kas teha üks samm edasi... või mõelda veel natuke. Lisaks konnavaatlusele sai tehtud mingi hulk aiatöid.
Teisipäeval käis pisi-Freya operatsioonil. Feliveti kliinikus pannakse kassipuuri külge pappsüda kassi nimega. Kui see ei ole äärmiselt armas käitumine, siis ma ei tea, mis on. Freya suhtus nii autosõitu kui haiglasviibimisse rahulikult, ainult tegi püksi nii teel Linna kui koju sõites. Kui teie teate, kuidas kassi motiveerida vahetult enne kastitoppimist liivakasti kasutama, siis paluks jagada.
Kolmapäeval... oli vist üsna tavaline distantsõppepäev.
Neljapäeval tuli kõigepealt leinateade. Üks meie Gummersbachi sõpradest oli kutsutud igavikku. Väga kahju, nii vitaalse ja toreda inimese puhul nagu Klaus ei olnud 82 mingi vanus. On väga suur au ja tänupõhjus, et meil oli võimalus tunda nii toredat inimest. Ma pole ainult veel suutnud välja mõelda, mida tema lesele kirjutada...
No aga siis helistasin Vanaemale ja selgus, et temal on korraga kaduma läinud kõik võimalikud Elizabethid. Oeh. Õhtupoole lisasin emotsioonidele veel paanika, sest gümnaasiumikatsete asjus pidi keegi ka paanikaosakonna eest vastutama.
Reedel... lugesin uksest väljuvale Jõugu Juhile peale Aaroni õnnistussõnad. Mida muud öelda inimesele, kes läheb elus esimest korda eksamimoodi asja* tegema? Pealegi sellist, millest võib sõltuda kohe mitme aasta elu. Kuni JJ katsetel osales (koolis, sest meie elektrivarustatust ei saa usaldada) ja ülejäänud lapsed koolivaheaja-eelseid viimaseid ülesandeid tegid, kudusin maha kanga ja käärisin veel ühe, ikka villavaibakeste jaoks. Nüüd on mul lõim lõplikult otsas.
Jõugu Juht saabus Linnast mõnevõrra muserdatud olemisega, mõned süsteemivead olid nii temas kui kolleegides äravust tekitanud ja üldse olevat kogu ettevõtmine osutunud keerulisemaks, kui ta harjunud oli. Lohutuslasanje siiski natuke rahustas. Eks me vaatame, mis kool teda sobivaks peab... või kui ei pea, eks me siis vaatame edasi.
Laupäeval saabus lõunase bussiga Laenulaps. Alustasin valget suvehommikumustrilist salli. Tellitud viulivõtmekirjaline läks pausile, sest selgus, et viiulivõtmekirjaline sall kaalub umbes 105 grammi, mitte 85-96 nagu teised... lõng on juba tellitud.
Õhtul oli võimalik pidada Vanaema asjus aru Vanaema Klassiõe Tütrega, kes Vanaemaga üsna tihedasti suhtleb. Ta oli minuga nõus, et Vanaema üürilise ülesanne ei ole olla seltsidaam nagu Vanaema paistab eeldavat, ja üldse on kõrges eas vanematega keeruline... noha, tal enda emaga ka, aga see juhtus järsemalt. Inimlikus mõttes mina sellele olukorrale praegu lahendust ei tea, kui inimene ei ole 80 aasta jooksul õppinud ära, et kokkulepete tegemine ei ole ohtlik**... ega 30 aastaga taibanud, et ta ainusündinud tütar on tegelikult vahepeal üsnagi täiskasvanuks saanud... ega siis vist ei olegi kusagil maailmas mingeid häid lahendusi leiutatud.
Pühapäeval saabus koos Mehega pärast virtuaalkirikus Lillebrori Sõber. Meil on nüüd paariks päevaks viis poissi, see on väga tore. Eriti tore on vaadata, kui nad parajasti kõik korraga ratastega või jalgsi väravast välja sõidavad või siis teed mööda tagasi tulevad, see näeb välja nagu paremat sorti filmides. Jalgrattaid, muide, on meil vist hetkel vähemalt 8.
Mina kohtasin ilusa ilma puhul maad kaevates taas konna. Astus teine usinasti mööda kaevatud maad, mõtlesin, kas tal on kiire laulukoori või mis... Natuke hiljem tuli teine konn, siis tõtlikul sammul kolmas... Paaris kohas leidsin ka klammerdunud konnakobaraid, nii et oli vist hoopis üleaialine konnapulmapäev.
Pisi-Freya käis õues, veetis tunnikese räämas taluõuede kohustusliku elemendi ehk mittesõitva auto all (Chrysler Voyager, bensiinipump, aga praeguske arvatavatsi muudki hädad). Tal oli väga põnev.
Karulauk on lehed välja pistnud ja metsküüslaugulehtedest on puudealused rohelised. Kannikesed lõhnavad pööraselt. Istutasime väravasse hortensia kõrvale ühe roosi. Ilusat koolivaheaega teile ka!
___________
*sest minevaastaks planeeritud DELFi eksam jäeti koroona tõttu ära.
** Vanaema hakkab otsekohe nutma, kui üritada temaga midagi kokku leppida, olgu see aiamööbli õuetõstmise kellaaeg või poest soovitava toidu kogus. Kokkuleppeid tehakse ainult täiesti võõraste vahel või poliitikas, omadega - "omad" on sealhulgas ka igasugused puutoojad, elektrikud jne - ju asjad lihtsalt juhtuvad...! ja nii ta solvub regulaarselt, kui meie ei oska aimata, et ta on just selleks päevaks planeerinud aiatöid või midagi muud taolist, ja kõigil meestel juhtuvad seljas olema valged särgid või hullem veel, lapsed ei ilmugi kohale, sest sõbrad ja sotsiaalne elu.
Täisverelise aprillina on see nädal pakkunud väga mitmesugust ilma. Puudu on ainult olukord, kus ühel pool maja sajab ja teisel pool paistab päike... aga vihma, rahet, lund, päikest, tormi ja eiteamida on kõike esinenud.
Nädalavahetuseks saabunud hea ilma puhul olen tegelenud nõgestega, mida on meie tulevasel vaarikamaal kohe hulgi. Ärge nüüd tulge selle ravimtaimejutuga, meie aia seniharimata paikades on kas nõgese, naadid või põdrakanep, kõike liiga palju ja üsna väljajuurimatul kujul. Tähendab, põdrakanep on ju nunnu ja naadijuurtega saab hakkama, aga nõgesejuurikad on nagu... nagu vanad kondid või midagi, hirmus tugevad, kollased ja jõnkslikud. Uhh. Üks ruutmeeter valmis, ainult üheksa veel...
Mees on koos poistega kraaminud ja kraaminud. Sel päeval, kui peeti peavalupäeva konverentsi, tähistas tema ka... Kindlasti on migreenihaigele toeksolemine meeldivam kui ise migreeniga pikali olla, aga noh, hale on ikka. Positiivsema poole pealt on ta taga ajanud meile soovitatud pottseppa, aga see tundub olevat täiesti tabamatu.
Jõugu Juht käis lõpuklass olemise asjus koolis kontaktõppes. Gümnaasiumikatsed on juba reedel. Mina nägin juba selle puhul temaatilist unenägu, kuidas Mauruse koolis on vanematele eraldi sisseastumiskirjandi kirjutamise ruum ja puha... siis tuli meelde, et mul on ju gümnaasium juba lõpetatud. Ja päris katsetel kirjandit vist kirjutama ei pea.
Legolas loobus võistlustest, mida treener välja pakkus. Pole ju ammu treenida saanud, pealegi on välivõistlusteks vaja meisterdada nooli ja mis kõik veel.
Lillebror on peamiselt olnud koolis (ehk peadpidi arvuti küljes) või jooksnud kassidega õues.
Mina olen tellitud viiulivõtmesalliga lõpule jõudmas. Natuke on veel kududa keskosa ja äärepitsid ja ma arvan, et ületuleval nädalal on valmis. Õmblesin kokku ja raamisin ühe ammuoodanud karukellasalli. Emadepäeva eel on kasulik sedasorti asju teha, äkki läheb kellelgi vaja.
Veel olen viimastel nädalatel kogenud inimlikku rumalust kuidagi rohkem, kui tavapäraselt. Muist pakuti vaatamiseks tervele eesti rahvale (või saksa rahvale, vastavalt rumaluse allikale), muist valitud seltkonnale, muist ainult minu kõrvadele-silmadele. Pahameel pahameeleks, see kõik on viinud ka suurte ja heade küsimusteni, näiteks "Mida saan mina selle olukorra parandamiseks ära teha?" Kui vastuseni jõuan, räägin teile ka. Olukordi oli muidugi mitmesegaseid, küllap tulevad ka erinevad vastused.
Saime kaks leinateadet, kumbki ei olnud isiklik, aga... Ühe lahkunud tütart ja tütretütart on mul au tunda tööalaselt, pean mõlemast väga lugu. Kurb oli. Teise lahkunu leske olen sügavalt austanud ja imetlenud enam-vähem sestsaadik, kui markidelt tema profiili avastasin. Nagu keegi Alice'i juures ütles, tegu oli vana maailma ühe viimase vahipostiga.
Vanaema ja Vanaisa maja ees toimusid kaevetööd. Kuna Vanaisa ei saanud seda olukorda kontrollida ega käsutada, ärritus ta sellest niivõrd, et Vanaema küsis ennast meie juurde elama. Mnjah, esiteks on meil hetkel täpselt kaks (2) mitte-läbikäidavat tuba, aga Vanaema riietumiskommete puhul teda läbikäidavasse tuppa ei majuta. Teiseks ei hakka ma oma vanemate lahutust korraldama, selle asjaga peaks nad ise oma 56 aastat kestnud abielu peale hakkama saama. Kolmandaks ei ole ma veel valmis oma kodumasinaid ja majapidamisasjandusi luku taha panema, sest anekdoot vanamemmest ja teflonpannist ("Küll ma pidin seda musta kihti kraapima, aga lõpuks sain su panni ikka puhtaks") on paraku minu ema majapidamiskäitumise kohta kirjutatud...
Homme pidavat meile saabuma koorem talvepuid ja selle puhuks lubatakse ilusat ilma. Head päikesepaistet teile ka!
"Kus siis per'mees ise on?"
"Ah tööl..."
"A kudas maal elu on ka?"
"Ma tahaks maalt naise võtta, need linnanaised on kõik sihukesed pikkade küüntega... Ma tahaks naist, kes tööd ka teeks. A te ei tea siin mõnda?"
Ma ütleksin, et huvitav, aga veidi ootamatu vestlusekäik. Ei saanudki aru, kuhu see pidi viima või mida ta lootis... Ju ma siis ei olnud piisavalt mõisaproua vurhvi, aga kindaid käes ei olnud, sõrmus võis välja paista küll, ja per'mehega oli pruudiotsija ometi ise telefonis rääkinud... Pruudiotsija paarimees või boss või kes ta oli, lausa mitu korda. Selles mõttes, et ega ta ometi ei lootnud, et ma per'mehe äraolekul kohe rõõmuga ennast soovitan... Pojakeste juuresolekul pealegi. Kuigi mul on tõesti lühikesed küüned.
Töötegemise tarbeks soovitasin sobiva naisterahvaga teistsuguse lepingu teha kui see, mis perekonnaseisuametis antakse. Mehed said aru küll, muhelesid väheke. Lühikeste küüntega meheleminekuhimulist maanaist ei olnud kohe nii sponaatnselt pakkuda. Peale küünte võiks pealegi mõni muu parameeter ka oluline olla. Asjassepuutuv meesterahvas oli kindlasti 50+, täpsemalt ei oska öelda, karm elu ja taline unnapüük, teate küll... Ihulise poole pealt sale-sitket tüüpi, hingelise külje pealt ei oska öelda, suhtles muidu keskmise juhusliku viisaka külamehe kombel. Et kui kedagi lühikeseküünelist tööhimulist üksildast maanaist peaksite teadma. :)
Asooh, ja Legolase toa ahi toodi nende vestluste vahele ka ära, nüüd tuleb ainult saada kokkuleppele pottsepaga, sest ahi saabus IKEA kauba põhimõttel, loetagu ise kastide peal olevaid silte ja pandagu ise kokku... või leitagu spetsialist.
Eelmine ootamatut sorti vestlus oli mul (sest peamiselt ajab igasuguste asjade toojatega juttu Mees) meie puutalumehega, kes rääkis mulle lahkesti, kui hea ja soodne on Ukrainas ja Valgevenes kaubareisidel käia, kõik alkoholid on palju odavamad kui meil. Kuigi meie puutooja tundub väga tore inimene ja on meile saabudes alati täiesti kaine ja viisakas.
Eelmisel nädalal märkisid paar inimest Indigoaalase juures tema ise kaasa arvatud, et päris elus peabki olema valusid ja probleeme, mida lahendada.
Täna ütles keegi Lydia Ritsiku juures, et väljakutsed on vajalikud inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Kui neid väiteid sõna-sõnalt võtta... siis sõltub kohutavalt palju sellest, milline kaal sõnadele anda. Servapidi on see filosoofiline küsimus (mis mulle ei meeldi), aga minu meelest isegi rohkem psühholoogiline. Oma töötöös puutun minimaalselt kord kuus kokku olukorraga, kus on vaja selgitada, mis kaaluga üks või teine sõna või väljend on, sest õnnetuseks ei ole mõtteseisundeid ja tundeid väljendavad sõnad selgelt piiritletud ja üheti mõistetavad nagu "vihmauss" või ütleme, "paberraha".
No ja siis ma mõtlesin, et paneks sel teemal oma mõtted kirja, põhimõttel, et oma tuba, oma luba. Natuke mõtteid arenes ka eelmisel nädalal ühe noorema koguduseõega peetud telefonikõnest. Tema tegeleb vabatahtliku sotsiaaltööga või umbes nii ja oli väga häiritud, kui ma seda valu- ja probleemijuttu talle mainisin (sest tuli teemaks).
Sest vaadake... päris palju valu ja probleeme siin maailmas lähevad kategooriasse "mu lähedasel on ravimatu haigus" või "olin niigi väikesepalgaline, sääste pole, jäin tööst ilma" või "abikaasa on mind aasta aega petnud" või "11-aastane laps elab üksi, sest üks vanem on surnud ja teine pikemaks ajaks välismaal tööl". Need ei aita inimestel mitte kuskiltpidi areneda. Üksikjuhtudel teeb töökaotus leidlikuks või leinast läbitulek tugevamaks, aga mõtelge nüüd ise, kui teie parimatest sõpradest keegi pisaraid neelates teile tunnistaks, et tal on praegu nii... Ainult et inimesed, kes mingisuguste abistavate elukutsete või vabatahtliku tööga on piisavalt kaua tegelenud, mõtlevad valust ja muredest eelkõige ränkade sündmuste võtmes.
Arendavad ja igati kasulikud, kuigi juhtumise hetkel päris ebameeldivad probleemid on näiteks "auto ei lähe käima, kuidas olukorda lahendada?" või "kuidas ma korraldan oma alaealiste laste kooli-trennilogistika?" või "mul on kolleegiga eriarvamus ühe probleemi suhtes, kuidas pöörduda tema poole nii, et saaksime edaspidigi head koostööd teha?" Ja mõned pettumused, jah, need on ebameeldivad, aga paraku vahel vajalikud - näiteks väikelapseea arusaamine, et ma ei saa kõike, mida tahan... Või kui õmbleja mu kunstkarvast kasuka täielikult ära rikkus, käisin sellega üks kord koolis, läksin koju, nutsin peatäie, läksin ostsin Abakhanist uue kunstkarusnaha ja lõike, tulin koju, hakkasin õmblema... ja see kasukas teenis mind ligi kakskümmend aastat. Sain tõesti kogemuse, et ma ei vaja õmblejat, et endale riideid saada. Aga kui mul ei oleks olnud raha uut materjali osta või käsitööandi, mille pealt julgeda ise endale õmblema hakata... siis oleks see olnud lihtsalt üks õnnetus.
Sama lugu on väljakutsetega. Mulle ei meeldi see sõna ja ma ei saa selle vajalikkusest enda elus aru. Ega ma väljakutseid ja enese proovilepanekuid ei otsi ka. Nagu ma Ritsiku juures Lydia reisifilosoofiakriitika kohta ütlesin - väga rumal oleks teadlikult minna paika, kus mulle väga tõenäoliselt ei meeldi, avastada, et ei meeldigi, ja pärast kirjutada reisikiri, kui nõõ-mee oli koht, kuhu mul polnuks üldse asjagi nina toppida (olevat mõne "Minu"-sarja raamatu puhul nii, vähemalt nii lugejatele olla paistnud)...
Mina mõtlen varemkogematutest keerulistest asjadest pigem nii, et ilmselt on see siin ja praegu tarvis ära teha ja kui ärategija pean mina olema, no ma siis teen ära. See mõtteviis on aidanud toime tulla päris paljude ebasümpaatsete ettevõtmistega. Millegipärast on "väljakutse" minu jaoks kergekaaluline sõna, et panen ennast proovile, kui tuleb välja, on tore, kui ei tule, ei ole sellest ka midagi... Sobib teatud kontekstides, näiteks kui minusugune põhukott läheks kergemat sorti mägimatkale või noh, näiteks see minu mullukevadine Duolingo-projekt... Aga näiteks võtta uut töökohta kui väljakutset... võeh. Kui seal midagi untsu läheb, siis parimal juhul on tegu rahalise kahjuga, kehvemal juhul on ka inimesed katki tehtud.
Eks see enda piiride tundmise vajadus ja piirides püsimise vajadus on natuke ka erialane kiiks. Olen näinud olukordi, kus abistaja "võtab vastu väljakutse" ja vajab pärast ise abistamist, sest ei tundnud oma piire. Nii et vabandust, Lydia, kui Sa sseda lugema juhtud, võib-olla meil on väljakutsetest ja katsumustest erinev arusaamine, aga minu maailmas on need pigem vaimsele tervisele ohuks...
Aga jällegi, väikesed igapäevased sündmused enda võimete piirides võivad olla vägagi arendavad. Või miks mitte ka nende võimete piiridest tibusammukese võrra üle. Mitte rohkem, siis laiendab piire turvaliselt ja kogemusi loovalt. Mõni inimene sobib toimetama ainult oma koduseinte vahel, mõne haare ulatub üle maailma. Kõik on väärtuslikud, kuni nad hästi toimetavad. Aga kui nad teineteist ei mõista... siis pole sinna midagi parata.
Sest ma pole ammu Peki-Heinist rääkinud.
Mõned sõbrad - siis, kui veel tohtis kirikus käia - ahhetasid, kuidas ma kavatsen terve paastuaja ilma šokolaadita hakkama saada. Näe, sain. Muidugi, kui kohukese peal oli šokolaadiglasuur, siis ära ei kraapinud, aga ega ma neid kohukesi ka hommikust õhtuni ei pugi... Ei tundnud puudust. Eile tõi Mees spetsiaalselt mulle tahvli "Maraboud", sellest on vist veel üle poole alles, hädavajadust ei ole, söön pigem näksimiseharjumusest.
Lihaga ka probleemi ei olnud. Sõin rõõmuga kartulit ja salatit, saidki mehed ja poisid rohkem kotletti. Vahel kogemata mõni lihane asi juhtus ka, näiteks olid meie sekretäri lahkumislaual (ta läks kuhugi mujale tööle) krevetiga tikuvõileivad, krevettidele pole võimalik vastu panna... ups... Aga mingeid erilisi probleeme lihast hoidumisega ei märganud.
Kasutegurit paraku ka ei märganud. Võimalik, et minu naha sees on varasemast veidi vähem mind ja veidi rohkem ruumi... aga ma parem ei proovigi suvist kirikukleiti selga saada, kui õmblused ei rebene, siis kinni jään kindlasti.
Natuke rohkem mõtlesin küll selle peale, miks ja millal ma söön. Et kas on praegu kohe nii palju vaja...
Peki-Heiniga tegelemiseks soovitas kolleeg kõndimist. Ma võib-olla võtan mingi sammulugemise-asja ette, kui ilmad veel natuke soojemaks lähevad. Aga võib-olla jätkan plaani teha iga päev pärast sööki - kui just hullusti ei saja - tund aega aiatöid. Siis on liigutamisest kasu ka, niisama-kõndimine on selline spordi moodi tühikarglemine. Oleks siis, et me oskaksime kevadkogritsatega midagi peale hakata, meiekandis pidavat nad kasvama.
... peaks praeguseks teadma ka kõige paadunum pühadevihkaja, sest terve Internet on mune, jäneseid, lillekimpe ja õnneks ka aastapäevahüüet täis.
Kristus on üles tõusnud!
Nii on.
Enne ülestõusmispühani jõudmist juhtus muidugi veel mingeid asju.
Jõugu Juht vahetas natuke gümnaasiumieelistusi. Kui see tehtud sai, läks ta kolmeks päevaks Laenulapse poole laenulapseks.
Legolas sai ühes õppeaines ebahariliku, aga sel aastal varemgi kogetud hinde. Ega Mees ilmaaegu ei ütle, et kaheksas klass on see kõige raskem.
Lillebror külvas ja istutas midagi. Kui ta toas ei ole, siis on ta kindlasti kuskil peenras.
Mees (nagu ka ülejäänud juhatuseliikmed) sai vend Professorilt kingiks Professori uusima teose "Väike vaimuraamat". Olen seda natuke sirvinud, kirjutatud on täpselt nii, nagu Professor jutlust peab, tähendab, muhedalt... aga et ta üks tahe religioonipsühholoogiline teos on, mis lugejalt tõsist kaasamõtlemist eeldab ja olemuselt ikkagi kristlastele suunatud tundub olevat, oli sirvides kah aru saada. Võtan ükskord ette süvenemise.
Veel leidis Mees meile Ahju. Ilus, glasuurpottidest, õiges suuruses. Lubati Tallinnast mingil päeval kohale tuua. Ahju hingeelu tundev pottsepp ütles oma hinna, mis on täpselt nii palju raha, kui meil praegu purgis... aga soovitas siitkandist mõni odavam mees otsida, sest tema tuleks kah Tallinnast ja vajaks õige mitu päeva majutamist. Ma eelistaksin ikkagi pottseppa, kes õhtul koju saab minna.
Mina... kudusin villavaibakesi, aga siis tulid pühad. Pühade puhul parandasin ära ammukootud, aga õnnetumal kombel koirünnaku ohvriks langenud lambateki ja sorteerisin ära oma purgikollektsiooni. Ja kudusin sokke. Ja tegin süüa. Muuhulgas küpsetasin laupäeval jänkusaiu, mis said väga sooja vastuvõtu osaliseks. Ja põletasin risu. Ja koos Mehega leidsime koha uuele vaarikaistandusele. Nüüd on vaja seal ainult natuke maad harida (loe: teha hiigeltöö nõgesejuurikate ja kuluheina eemaldamiseks) ja hankida vaarikaistikud. Tahan taasviljuvaid, vaatasin juba Juhani Puukooli lehelt välja... koos nii umbes nelja puuga, mida ma ka tahan saada. Õnneks on pangaarvel veel natuke raha ja loodetavasti makstakse palka ka märtsikuu eest.
Kassidel käis külas üks väga mustvalge suhtlemisaldis kass. Paraku ei olnud meie kassid nii suhtlemisvalmis. Pisi-Freya tunneb aina suuremat huvi õue-elu vastu. Võtan uuel nädalal talle operatsioonikorraldamise plaani, sest see katsumus peaks enne õuega harjutamist ühel pool olema.
Kured, teadis rääkida Lillebror, saavad ka sel aastal mune. Nunuh.
