Järgmine virn raamatuid

Albert Camus "Katk". Neil päevil äärmiselt kohane lugemine. Tuleb välja, et Oran on päriselt olemasolev linn, ja igavene suur pealegi. Pole siis ime, et inimesi katku surema nii palju jätkus, nagu raamatus seisab. Minu maitsele natuke veniv, sobib ehk rohkem lugejale, kes võtabki aega mõtte sügavuse kaalumiseks ja autori teksti nautimiseks. Või ehk pikkadeks talveõhtuteks. 

Andrea Atzori "Põhjala logiraamat". "Minu-" raamat väljaspool sarja, ma ütleksin. Igavesti muhe lugemine. 

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused". Veel üks muhe lugemine. Tõsi, midagi väga erilist seal ei juhtu, aga eks päris elu koosnebki üksikutest päevadest, mis on sageli omavahel sarnased ja ikkagi väga erinevad. 

Maria Grund "Surmapatt". Taas üks hästi kirjutatud Rootsi kriminull, kus naispolitseinikud on isiklikus elus sügavalt traumeeritud ja kohalikud hingekarjased ebasümpaatsed, hädisest perversseteni. Üsna esimeste lehekülgede jooksul tekib küsimus, kas see ongi päris Rootsi ja mis ometi on juhtunud Astrid Lindgreni tervemõistusliku Rootsiga? Kuna autor jätab mitmeid asju seletamata ja asjatundmatul lugejal võib tekkida mulje, et nii need asjad kirikutes käivadki... kurjade vaimude väljaajamist tehakse päriselt küll, aga seda toimetavad oma elu muudes aspektides väga tasakaalus ja igati põhjalikult läbikatsutud vaimulikud, seda ei tehta kusagil keldris põlve otsas. Ja usulised nägemused on reeglina ülesehitavad ja/või õpetlikud, nad ei põhjusta inimestel kehavigastusi ega hullumeelsust. Kõige hullem laste väärkohtlemine oli tegelikult see, mis ühe politseinikuga lapsepõlves juhtus. Ma tõesti ei tea, miks ma neid Põhjamaade kriminulle loen...

Frank Schätzing "Parv". Teine osa. Täpselt nii vastik, nagu ma mäletasin, et ta on. Yrride peal kahjuritõrje kasutamine tunduks väga hea mõte, ainult segab teadmine, et noh, ökosüsteemid. Lõpplahendus on muidugi mannetu, nii kipub see paljudes võimatult sõlmekiskunud lugudes minema, sest autor tahaks kellegi ikkagi ellu jätta ja maailma kah mingi ime läbi ära päästa. Kuna yrrid on umbes sama toredad nagu Simaki veerejad (haisev taruorganism raamatust "Härjapõlvlaste kaitseala"), ei tundu väga loogiline, et neil mingisugust empaatiat või sallimist tekkida võiks. Loodetavasti on süvameres päriselt siiski lihtsalt hulk kummalise välimusega kalu ja mitte mingit sülti. 

Edna O'Brien "Maatüdrukud". O'midagi autori nimes võiks viidata toredale iirimaisele loole. Seekord siiski mitte, nii tüütu ja ettearvatav oli, et jätsin pooleli. Oma ajas võis ta muidugi olla teedrajav või mida iganes... 

Adam Kay "Oh sa püha(de) vahetus!". Brutaalse aususega kirjeldab Kay asju, mis võivad halglas ette tulla. Lugeja saab teada, et pähkliallergia avaldub ka siis, kui pähklivõid manustada eeee... teise otsa kaudu, ja et maailmas on päriselt olemas inimesi, kes otsivad vegan-alternatiivi rinnaga toitmisele. 

Lesley Kara "Kuulujutt". Üks neist üsna jaburatest eiteamis kategooriasse kuuluvatest romaanidest, kus Lõpuks Tulevad Asjad Välja. Kaalusin poolelijätmist.

Shari Low "Elu ilma sinuta". Selle jätsingi pooleli. Esiteks on kõigil tegelastel ebaloogiliselt lühikesed nimed, see hakkab tasapisi häirima. Teiseks on raamat täis klišeesid, aga - ja see on oluline aga - tegelikult peaks igaüks mõtlema, mis sorti olukorrast temast maha võivad jääda, kui temaga äkitselt midagi juhtuma peaks. Leinajate lein on paratamatus, räpased saladused hoopis midagi muud. Võeh. 

Maa. Esmaspäev.

Maa selles mõttes, et me ju elame maal. 

Ärkan 7.19, tuterdan vannituppa. Tuvastan, et Mees on eile kogemata lõhnastatud kempsupaberit ostnud. Teen lahti magamistoa akna, sooja ilmaga me hingame öösel õhu millegipärast ära. Poen tagasi voodisse. 

Näen unes, kuidas me oleme perega Poolas mere ääres ühes suvitushotellis ja üks ütlemata paks hall kollaste silmadega, kangesti Briti sinise njauga kõuts pissib hommikusöögisaalis rahumeeli sohva peale. Otsin kaua kassi omanikku, kes, nagu selgub, on Frau Frische Brise, kellel minu teada pärisilmas kassi ei ole. Frau avaldab imestust, miks me eestlastena puhkamiseks raudteejaamast nii kauge koha valisime, Eestist sõidetakse Poolasse ju rongiga... unes võib igasuguseid asju näha. 

Natuke enne kella 10 ärkan uuesti, voodisse on lisandunud Valge Mini (aknast). Kohv. Apelsinimahl (sest eile olid Zeppelini Maximas apelsinid ülisoodsad). Sööme Mehega kahekesi hommikust, varsti lisandub Lillebror. 

Helistan Lossi Vanavaralaada korraldajale, Kuuldavus on kehv, aga õnnestub kirja panna. 

Olen just Interneti läbilugemist lõpetamas, kui helistab... üks inimene, kes hiljuti mulle teatas, et tema osalise töövõime (millest ma midagi ei teadnud, polnud minu asi teada) üheks põhjuseks on see, et ta tajub sotsiaalseid situatsioone teistmoodi kui teised. Oma eraelus ta võib tajuda, mida tahab, aga ta pürgib töökohtadele, kus standardne sotsiaalsus on põhiliseks eelduseks... Seekord tahab küsida üht asjalikku asja ja vist niisama juttu puhuda. Mina kahjuks juttu puhuda ei taha, tahan kanga juurde minna. Annan nappe vastuseid, sealjuures jahmatan teda mõttega, et kavatsesin praegu natuke tööd teha. Sotsiaalne situatsioon, palun väga. 

Panen pööningul kokku heledad, aga mitte päris valged toonid ja koon rahumeeles kohe kaua. 

Vaip lõpetatud, kohtan elutoas diivanil lesivat Legolast. Dressides!!!??? Õu, ma lähen kohe välja tagasi, kannan puid kuuri... No see on vabandatav. Mees on kolmest telefonimissioonist (autoparandus, küttepuud mu vanematele, pottsepp) edukas olnud autoparanduse küsimuses. 

Kempsust väljudes kiljun valjusti, sest lahtisest otsa-uksest sisselennanud vapsik lendab mulle peaaegu näkku. Ajan mehed kööki peitu, relvastun köögikääride ja panniga, valmis võitluseks, sest tagasi õue, kus on tema koht, ei taha see mõrtsukelukas kuidagi lennata (kuni vapsikud püsivad õues ja minu pereliikmetest vähemalt kolme meetri kaugusel, on kõik hästi, aga nii Mees kui Legolas on herilasemürgile eluohtlikult allergilised - vapsikumürk on sama tüüpi - ja toas on vapsik reeglina ärevil ja ründevalmis, nii et kas õnnestub välja ajada või...). Välja ajada ei õnnestu. Virutan lendava vapsiku panniga uimaseks ja tapan ta kääridega. Vastik on küll. Sel aastal on neid meil üldse kuidagi palju. Kärbseid, parme ja muidu vapsikute potentsiaalseid lõunaid on ka hirmus palju. 

Helistab tundmatu number. Ma siin teie kohalik konstaabel, ega teie ei helistanud reede õhtul politseisse, et mees juba teist päeva lööb, positsioneerimine andis tulemuseks kuskilt teie juurest...? See on hooliv küsimus küll, aga mina see kindlasti ei olnud. Politseinik räägib, et olla enne lausa õue peal käinud, aga ainult mingi vanainimene piilus kardina vahelt, välja ei tulnud... Ei olnud vanainimene, küllap oli mõni laps, ja tegelikult võib ootamatu külaline ukse pihta koputada, kui tahab juttu ajada, ma ei tea, et suvalise võõra õueleilmumise peale oleks kohustus välja vaatama minna.

Korjan 1,3 kilo maasikaid. Tavaline kogus neil päevil, ma ütleksin. Käime Mehega aias otsimas head kohta aprikoosipuule. Korjan kuslapuu küljest peotäie marju. See kuslapuu on vägagi söödav, leiavad ka metskitsed, igal aastal pügavad madalaks... 

Jõugu Juht küsib, kas ma täna kunagi süüa ka teen. Kell on vahepeal saanud neli läbi. 

Puhastan nõudepesumasina filtri, iiuu. Panen masina tühjalt pesema, mingi pesuvahendiga, sest nii filter kui masinasisu vajavad ilmselgelt kasimist. 

Vaatan tumelillat vaipa, mis ootab viimistlemist, ja apelsinikoori. Otsustan, et prooviks koori kuivatada. Äkki on kasu, kassidele ei pidavat meeldima, kui nad lillepotis on (nii Millie kui Freya on kirglikud lillepotiväetajad), ja lõhnastavad tube ja... 

Ja siis kirjutan. Vaip on ikka veel viimistlemata ja kunagi lähema tunni-paari jooksul on tulemas kanapirukas ja rullbiskviit maasikatega. Kõht on masinafiltripesust endiselt märg ja suur kuhi musti nõusid ootavad masina vabanemist. 

Jaaninädalal

Kõigepealt tuli koju Jõugu Juht. Siis kolisid välja Legolas ja Laenulaps. Siis jäi ka Lillebror jaaniõhtule kauemaks... ja siis kolis koos Lillebrori ja Legolasega sisse Jaanipäevatalulaps. Viimane sai ka täna hommikul kirikus üle antud. Me nüüd toibume natuke aega. 

Tõenäoliselt tutvusin ma koolivaheaegadel sissekolivate sõprade ideega Agatha Christie' Paddingtoni-raamatu abil. Idee meeldis väga! Ainult et... seal (ja umbes pooles miljonis muus raamatus) on tegu Inglise era-internaatikoolide vaheaegadega, pärast vaheaega antakse nii omad kui laenatud lapsed tagasi kooli... ja korralike mõisahoonetega, kus igal lapsel on oma magamistuba pluss vanematel magamistuba, kabinet, pesukorralduskamber ja muud taolised ruumid, ja muidugi ei ole neis raamatutes lastel ekraanisõltuvust. Meil on eraldumiseks meie magamistuba ja minul eraviisiliselt ka kudupööning, lapsed, jah, mahuvad kaminasaali ja kahe magamistoa peale hästi ära. Poleks ehk väsitav olnudki, aga kuna samal ajal oli see suurepärane kuumalaine ja kõik (kõik!) eraldumist võimaldavad ruumid on päikese poole, siis... Loodetavasti tuleb nüüd paar päeva ilma, et keegi sooviks meie talus mõned päevad veeta (Nimekaim juba Legolaselt küsis, aga ma ütlesin, et paluks pärast tulevat nädalavahetust). Tegelikult on kõik need lapsed väga toredad ja kerged hooldada, leiavad ise külmkapi üles ja puha.

 Kuumalaine asjus vaatasime iga päev kaevu. Mingil hetkel hakkas kummalisel kombel vett juurde tulema. Meile igatahes sobib, Siis tuli ühel õhtul ka Veeuputus... noh, igatahes arvestatavas koguses vihma taevast alla ja me olime kõik väga rõõmsad. 

Veel käisime kuumalaine kõrgpunktis igal õhtul ujumas. Väga kena oli, ainult et see järv võiks meile natuke lähemal olla. 

Olen nädala ajaga korjanud umbes kaheksa kilo maasikaid. Natukehaaval, ikka kausitäis päevas. Samuti olen küpsetanud kaks korda maasika-sidrunikooki ja korra maasika-rullbiskviiti. Sellest hoolimata olen täna olukorras, kus ilmselt peab tegema toormoosi, muidu lähevad maasikad hukka. Keetmise-moosi jaoks meil oma vahenditest siiski ei jätku, tuleval nädalal tuleb turult natuke osta. 

Käisin seeneluures. Leidsin kaks kobarikku väga noori kukeseeni (jätsin metsa, las kasvavad) ja pool topsi metsmaasikaid. On kurb, et nii mõneski varasemas metsmaasikakohas pole enam ühtegi maasikataime. Meie kodulähedasel raiesmikul olid maasikad lihtsalt... kuivanud. Selle kuumalaine peale pole ka ime. Muidugi sain luure käigus korduvalt hammustada suuremalt putukaparvelt. 

Ajasin üles uue kanga, laius soas on umbes üks meeter. Kuduaega piirab päikese intensiivsus, aga ega mul praegu kudukiiret olegi, toimetan omas tempos. 

Koguduses oli lisaks jaaniõhtule ka käetõstmise-koosolek. Jaaniõhtu oli tavapäraselt hea osadusega. Koosolekul sel aastal mingeid suuri valimisi ei toimunud, nii et põhimõtteliselt oligi eesmärk... poolt olla. Mis sellele arukale eelarvele või pastori fakte kirjeldavale aruandele ikka vastu hääletada. Mina tundsin mõlema puhul, et ma lihtsalt ei jaksa minna. Läksin ikkagi, oli kena, aga oma lõivu on viimasel ajal nõudnud nii vanema põlvkonna aina keerulisemaks muutuv olukord kui noorema põlvkonna kasvatamine. Küll tahaks endale öelda, et vaat sellest kuupäevast tolleni on päris puhkus ja siis saab hingata... aga seda praegu kusagilt kindlalt võtta ei ole. Ärge mulle koguduse laagrist puhkamise kontekstis rääkige, see on jõledal kombel kurnav ettevõtmine, ma pole seal mitte kunagi ühtegi minutit puhata saanud, aga lapsed hirmsasti tahavad (ka isehakanud introvert on minekuvalmis!) ja ka sel aastal jäetakse samal ajal toimuv Hansalaat ära, nii et tuleb kõigest hoolimata minna. Selleni on siiski veel mõni nädal aega.

Järgmiseks, vabandage, toormoos. Mõnes mõttes on ka tavapärasest erinev meeldiv tegevus puhkus. Maasikatega tegelemine on ikka meeldiv, kuidas siis teisiti. 

Puhkuse võimalikkusest

 Vaatasin, et aasta ja natuke vähem kui kuu aega tagasi olen ma sellestsamast asjast kirjutanud. 

Kuna meie elamegi "maal vanaema juures", siis mets ja heinamaa meie puhul puhkamiseks hästi ei kõlba. "Linnas vanaema juures" ei kõlba jällegi vanaemalistel põhjustel, ja need ei ole ilusad. "Mere ääres vanaisa juures" sobib kindlasti, aga sellega on paraku nii, et ujumise-päevadel kuhugi kaugemale ümbruskonda sõita ei viitsi, aga lähemal pole Pärnus mitte kui midagi teha! Selles mõttes mitte kui midagi, et palava ilmaga mei kindlasti ei matka, kesklinn on risti ja põiki läbi jalutatud, aga igasugused seiklusrajad ja asjad, mis lapsi köidaksid, küsivad ronimise eest pool varandust, sest ikkagi kuurortlinn. Muuseume ja kaäsitöötubasid paluks meie teismelistele poistele mitte soovitada, nad surevad kooris juba selliste asjade möödaminnes mainimise peale. Muidu on Kuurortlinnas, jah, hea vanaisa ja hea meri ja hea wifi vanaisa juures kodus.

Aga uued avastamata rajad ja rännuinstinkt vajavad oma. Üle piiride meid niisama lihtsalt ei lasta, sest kedagi vaktsineerinud me seni pole (ja Cranberry kogemus, et vaktsiinisüstist võib lausa verd hakata jooksma, on uskumatult jube mõte!). Kahe ja poole haapsalu salli jagu raha koroonatestidele kulutamine ei tundu ka väga hea mõttena. Muidugi, kui me sel aastal üldse kuhugi välismaale läheme, siis alles kuu aja pärast, selleks ajaks jõuab veel palju muutuda. Katk võib tagasi tulla või päris ära taanduda, näiteks. 

Hm, saared. Miks mitte, eks ole. Tarvis on ainult Hästi Sooja Ilma, sest saartel olles käiakse peamiselt ujumas, ja telgielu väljakannatamist, sest sealtkandi hotellihinnad on oioioi. 

Nojah, ja siis see pealinn ja Põhja-Eesti. Rakveres on vist isegi väike armas vanalinn olemas. Tallinnas leiab vast tubaseid tegevusi ka teismelistele. 

Ja siis veel... minu mäletamist mööda pole me perekondlikult mitte kunagi korralikult Lõuna-Eestis käinud. Seal on vist küll väikeste armsate vanalinnadega raskusi, aga on kuppelmaastiku vahel järvekesed ja mõnes kohas lambakarjad ja lapsepõlves käidud Lindora mets (mis on nagu meil kodus, aga muhklik) ja Vastseliina linnus ja. 

Nii et leiab Eestis ka uusi avastamata paiku, või kuidas neil seal "Jääajas" oligi. 

Muidugi, kui peaks võimalikuks osutuma, siis me läheme ikkagi Itaaliasse või kuhugi mujale piiri taha ka. Peaasi, et saaks probleemivabalt, karantiinivabalt, maskivabalt vähemalt õues ja et me taevapärast ühtegi uut ja huvitavat katku koju ei tooks. 

Aga nüüd... inimene peab ikkagi oma kanga ära käärima. 

Gümnaasiumikatsete kadalipust, lapsevanema seisukohast

Juba siis, kui Laenulapse Õde neli aastat tagasi gümnaasiumikatsete asjus hirmsa hooga õppis, olin ma šokeeritud - esiteks, mis õigusega nõutakse lastelt kahtede eksamite sooritamist ja teiseks, mis asjaoludel pääseb gümnaasiumi millegi muu alusel kui hinded ja üldise võimekuse test, mille jaoks õppimine peaks olema üsna võimatu?

Nagu selgus, ei ole olukord nelja aastaga põrmugi paremaks läinud, asi on hoopis hullem, sest on koroona-aeg ja "katsed" viiakse läbi arvutipõhiselt. Ja testid on ühesuunalised, mis käib vastu kõigele, mida lastele on üheksa aastat õpetatud (ütles JJ Endine Klassijuhataja) - loe kogu töö läbi, alusta neist ülesannetest, mida kindlasti oskad... Pluss asjaolu, et matemaatikatesti harjutusosa ei olnud kodus üldse võimalik proovida (sest isikutuvastamisega! milleks? kus siin see loogika on?), pluss eesti keele testi harjutuse nägemiskontrolli osa, mina ei teinud ka korralike prillidega komal ja punktil vahet, nii imeterakesed ja nii taustast eristamatud olid need (meil on ekraanide kontrastsus üldiselt normaalne, tänan küsimast)...

Igaks juhuks tegi Jõugu Juht katseid kooli arvutiklassis, sest isikutuvastamine ja kodune internet ja üldse. Tegi mõningaid strateegilisi vigu, sest harjumatu ja senisele kogemusele vastukäiv süsteem. Läks natuke mütsiga lööma ka, sest senine elu suure kalana väikeses tiigis on ära hellitanud. Närvid vedasid alt, sest seda võib noortel ikka juhtuda. Arvutiklassis kõlas kõrvalt emotsioone, mida ta inimeste-inimesena märkas rohkem, kui keskendumiseks kasulik oleks olnud. No ja nii see asi suuremalt jaolt untsu läkski (see oli see minu laibaunenägu, kohe kindlasti). 

Kuna kogu katsetele eelnev info liikumine oli väga selgelt keskendunud ainult viie kooli olemasolule, tekkis minul kui esimest korda elus Põhikooli Lõpetaja Emal paras tunnelnägemine, midagi muud nagu ei olekski olemas... Ja Jõugu Juhi ilusad rohelised silmad olid kurvemad kui kunagi varem, ka tema tundis, et kogu tema tulevik on põhjalikult kokku varisenud. 

Paar paanilist, kuid tulutut telefonikõnet, palju palvetamist ja üks unetu öö hiljem hakkasin võimalusi uurima ja koole läbi helistama. Tegime avalduse JJ Kunagise Kooli allesloodud gümnaasiumiosasse. Sain kinnituse Täiskasvanute Gümnaasiumist, et viiekirjalise tunnistusega noormees võetakse sinna igal juhul vastu, aga alles augustis. Veel sain telefoni otsa JJ Soovitud Kooli juhtkonnaliikme, kes on ühtlasi mu kunagine õpilane (ja kelle pojake olevat Legolase nimekaim). Vestlesime muuhulgas rahvatantsuringi läbiviimise võimalustest koroonapiirangute tingimustes ja muudest põnevatest asjadest. Kirjutagu JJ motivatsioonikiri, äkki on sellest kasu, arvas endine õpilane. 

Noil päevil tegin ühel õhtul midagi porgandipeenras ja palvetasin, mida muud rohides ikka teha? Jõudsin just paluda JJ-le kohast ja sobivaimat gümnaasiumikohta, kui vana pirnipuu otsast hõikas keegi: "Mitte veel, mitte veel!" Mis iganes lind sellist häält teeb, aga...

Siis tuli uus nädal ja palju mitmesegast infot. JJ rääkis ühe üldse mitte rumala kolleegi katsetetulemustest... sain uue šoki, sest olin sinnamaani arvanud, et nii madalaid tulemusi pole võimalik saada. Samuti olevat kuhugi vestlema kutsutud õpilane, kelle lõputunnistusele oli vääramatult tulemas vähemalt üks puudulik hinne. Kus see loogika on, ma ei tea, "kahtedega" trimestritunnistus peaks minu arusaamise järgi gümnaasiumiuksed kinni hoidma (kui sinna kõrvale pole ette näidata arstitõendit, et oli reieluumurru või südameoperatsiooniga haiglas või midagi). JJ kirjutas kokku motivatsioonikirja, mis juba enne lapsevanemapoolset pilgupealeviskamist oli väga arukas ja asjalik. 

Tuli vestlusekutse. Virtuaalis, muidugi. "Ma ei uskunud, et see töötab," ütles JJ motivatsioonikirja kohta. Kas tuli kasuks kiri, lapsevanema telefonikõne või mingi muu asi, me tegelikult ei tea. JJ vestles ära, pärast arvas, et oleks vist pidanud naeratama ka, olin kogu aja hästi tõsine... 

Järgnes ootamine. JJ tegi hästi eesti keele eksami ja matemaatika eksami, inglise keele lausa suurepäraselt. Lõpuks saime teada, et JJ on Soovitud Koolis varumeeste pingil. Koolimaja pealt ja mujaltki kuulsin, et gümnaasiumidesse on õppma kutsutud õpilasi, kes on eriõppel (sest kaasav haridus) või muidu kõva peaga, nii meilt kui mujalt. Aga kodus tehtud katsete punktid olnud head ja väga head. Eks seda ole hiljem näha, mis õige oli, lapsi ja nende töövõimet läbi aastate näinud õpetajate hinnang või ühe päeva punktid...

Toimusid katsed Kunagisse Kooli. Ja vestlus. Kõik päriselus, koolimajas koha peal! "Nad olid seal kuidagi nii sõbralikud," märkis JJ hämmeldunult pärast vestlemist. 

No ja siis... tuli lõpetamise päeval kinnituskiri, et sinna, alles teist aastat gümnaasiumi pidavasse kooli tahetakse JJ-d küll. Kaks kuud ja üks päev pärast viie kooli katseid. Koolil oli küll olnud mure prantsuse keelega, aga kui ma ütlesin, et JJ räägib tegelikult pisikesest peale saksa keelt ja antagu mulle nende 9. klassi saksa keele õpiku andmed, me siis värskendame poja keeleoskuse suvega ära, küllap ta tuleb teistega koos toime, oli ka see mure lahendatud. Pealegi ei soovi JJ mingil kummalisel põhjusel prantsuse keelt edasi õppida, ega mina ka 16-aastaselt ei teadnud, mis hea on. Ja koolitöötaja, kellega ma telefonis rääkisin, oli tõesti väga sõbralik ja abivalmis. Kui nüüd ka ARNO seljatada õnnestub - ja ilmselt õnnestub mingil hetkel - siis ootab JJ-d ees kolm aastat muretut õppimist väga toreda kontseptsiooniga koolis. 

Ah et miks me ometi last meie headesse kutsekoolidesse ei suuna? Vaadake... kui inimesel löövad silmad särama eelkõige füüsika-keemia-bioloogia-ajaloo peale... kui ta suudab politoloogiast rääkida asju, millest vanemad pole kuulnudki, ja neurofarmakoloogiast endale täiesti üksi selgeks teha rohkem asju, kui teemat kunagi hoolega õppinud emaühik teab ennast ülikoolijärgselt unustanud olevat... ja igasugused praktilised asjad on toredad ainult ühekordsete projektidena, muidu määääh... siis pole kutsekoolis esialgu suurt midagi teha. Olen kunagi ammu kutsekoolis õpetanud  imetoredat noormeest, kes alati hoolega kuulas, asjalikult sõna sekka ütles ja mulle üldse suurepärase mulje jättis... kuni juhtusin rääkima kursusejuhendajaga, kes ei jõudnud seda siidikäppa ära kiruda, ei viitsivat too lihvida ega oskavat tappe valmistada. On ju loogiline, et kutsekoolid ei taha neid, kes lähevad sinna ainult keskharidust saama ega tunne eriala vastu mingit erilist tõmmet. Ma parem suunan kogu oma sallimüügitulu otse pojakese haridusse (sest JJ Kunagine Kool on paraku tasuline) ja loodan, et korralik laiapõhjaline keskharidus võimaldab tal iseenda võimeid ja huvisid paremini tundma õppida. Pärast õppigu kojameheks või merebioloogiks või milleks süda kutsub.

Küllap oli seda kannatlikkuse ja uhkuse õppetundi vaja meile kõigile. JJ ei olevat sel aastal ainus viieline laps Linnas, kes katsetel põrus. Loodetavasti on ka teised tema olukorda sattunud noored ja nende vanemad mingi lahenduse ja rahu leidnud. 

See nädal, kui Jõugu Juht põhikooli lõpetas

 Enne lõpetamist olid veel tööasjad ja  üks oluline vestlus ja Vanaema sünnipäev ja tööasjad. Ja ilm keris aina soojemaks ja soojemaks. Võimalik, et lõpetamise päev oligi viimane tavapärase Eesti suve soojusega päev.

Igatahes pani Jõugu Juht neljapäeva pärastlõunal selga ülikonna ja kaela lipsu, mina pugesin Põhikooli Lõpetaja Ema kleiti (mis on vist juba veidi avaram kui kuu aega tagasi poes), ülejäänud perekond oli juba hommikust saadik Linnas ja ilus... ja siis me läksime. Lilledega koolimajja jõudes vaatasin korraks meili. See näitas rõõmsat kinnitust, et JJ on lõpuks ometi omadega sees (meil on olnud väga pikad kaks kuud, aga sellest võib-olla kunagi hiljem), kui ta ainult ise tahab. Huhh. 

Saalis aktust vaatamas oli Mees, mina ja nooremad lapsed istusime minu kabinetis arvuti ees. K-asjus lubati kohale ainult üks pereliige ja üks kooli arvutiklassi või kuhugi mujale ekraani ette, ülejäänud pidid ootama mujal, nii et nii Legolas kui Lillebror olid illegaalid... aga me liikusime üldse tagauksest. Peeti kõnesid ja oldi ilusad. Kui tavaliselt on poisid elegantsed ja tüdrukute hulgas neid, kes... nojah, siis sel aastal oli vastupidi. Tüdrukud olid kõik pealaest jalatallani väga kaunid ja maitseka välimusega, poiste hulgas oli näha eee isikupära. JJ ja mõned kolleegid veel olid siiski täiskomplektis soliidsed ja traditsioonilises aktuserõivas. "Isegi Peenikesel Sõbral olid kingad jalas!" imestas JJ hiljem. Olid jah, ja väga ilusasti istuv hall ülikond ka. See on see privileeg ja õnnetus, et kõik meie õpilased on minu lapsed ka, ja eks ma siis märkan neidki - kuigi iga kaamerakeeru puhul otsisin ikkagi esimesena JJ-d, sest tema oli Kõige Tähtsam Lõpetaja (minu jaoks).

Oli väga südantsoojendav näha, et kooli kõige peljatum  - sest nõudlik ja järjekindel - õpetaja lahkus saalist kõige suurema lillesületäiega. Et JJ lemmikõpetajaid kohal ei olnud, oli natuke vähem südantsoojendav, ta pidi siis lillejagamisplaani ruttu ümber mõtlema. 

Koolimaja ees õues nägime tuttavaid ja vähem tuttavaid inimesi, seahulgas üht lustakat värvi prillidega naisterahvast, keda ma esimese hooga üldse ära ei tundnud, kuigi meie esmakohtumisest koguduse jaanitulel saab kohevarsti 11 aastat. Tema rõõmustas seepeale, et ju saab siis rikkaks. Las saab, finantsiline edukus on ikka hea asi. 

Pärast lilletamist ja kallistamist ja pildistamist ja eraldi Lillebrori ajalooõpetaja kaisutamist - sest tema läheb sügisest pensionile, nuuks! - läksime perekondlikult restorani. Restoran Aparaat, mille ma sõber Google'i abiga täiesti juhuslikult valisin, tundub olevat üks hea koht. Lauale toodud vesi oli mõnusalt mündine, Legolase kohv olevat olnud parim cappucino, mida ta kunagi saanud on, Lillebrori avokaadosalat oli väga hea, rebitud sealihast burger samuti, ja kujutage ette, wokitud köögiviljad ei tähendanudki surnuks keedetud lillkapsast! Oskavad, ilmselgelt.

Kodus oli lõpetamise puhul toodud kingituseks väike sametkuuega mutt. 

Siis läks Legolas Laenulapse poole ja Laenulaps tuli meile ja Legolas läks tema poole ja Laenulaps tuleb taas meile ja... 

Ja Jõugu Juht läks Semuga tolle vanaema poole. Teel sinna astus ta läbi juuksurist ja laskis maha ajada oma imeilusad paksud ja pikad juuksed, mis siiani katsid tema pead särava kiivrina (nagu Birk Borkapojal, ainult et mitte vasksed). Noh, juuksed kasvavad tagasi, seniks ostsin talle kaabu, mida päikeseliste päevadega kanda. Ise teab, kas see on ka poliitiline seisukoht või mitte. 

Käes on õietolmu kõrghooaeg, ainus hea lootus on, et äkki saab see kuuma ilma abiga rutem läbi kui tavaliselt. ATSIH!

Korjasime aiast esimesed päikesesoojad maasikad. Uuelt vaarikamaalt leidsin ootamatu, aga väga rõõmustava tilliõnnistuse - ma pole sel aastal tilli üldse külvanud ja seal, kuhu ma vaarikapeenra tegin, pole üldse vähemalt 20 aastat mingit kontrollitud taimekasvatust või -külvi olnud... aga näe, tillitaimed ja kohe mitu. Vast mõni lind, kes tilliseemneid armastab, või...

Mees vaatas kaevu ja selle tulemusena käisime laupäeva õhtul Lossi juures järves ujumas - et pesta ilma koduseid veevarusid kasutamata. Iseenesest oleks sobiv ilm Kuurortlinna puhkama sõitmiseks, aga Mehel on veel ports tööpäevi tulemas. 

Pühapäeva hommikul jälgisin Norra ilmateenstuse ilmakaarti sellise süvenemisega, et kui Mees mind kohvi jooma kutsus, pidin hõikama, et ma ei saa, põnev koht on! Ma ei tea, kas see ütleb midagi ilma või minu vanuse kohta, et ilmamudelid - hetkel vihmahoogude teemal - suurt põnevust pakuvad. 

Head rannailma teile ka!

Ah sa piiks

 Mees vaatas igaks juhuks kaevu. Võib-olla poleks pidanud vaatama... Ma siiski ei pese täna ära kõiki neid villaseid esemeid, mida tegelikult ju lähipäevil puhtana tarvis ei olegi. 

Norra ilmateenistus lubab esmaspäevaks korralikku vihma... Soome lahele. Mh, meri on niigi märg. Paluks siia ka. 

Meie kaev, muide, on pika põua ajal kaevatud, aga ka paarikuiste kuivaperioodide järel pole ta siiamaani olnud nii uskumatult tühi kui praegu. Vähemalt on järvedes vesi soe, saab pesemisvajaduse ujumisega asendada, mingi osa mustust liguneb ikka lahti, eks ole. 

Pääsupoegadest

 Nii umbes 25 tunni pärast olen ma Põhiharidusega Poja Ema. Väga peen. 

Minul pole palutud ei lapsevanemate ega koolitöötajate poolt midagi öelda, aga kui keegi paluks... Kõnesid võib ju ikka valmis mõelda, äkki läheb kunagi vaja, siis on käepärast. 

Kindlasti ei ole lõpupäeva kõnes kohta pettumuste või läbikukkumiste rõhutamisel. Kuigi, jah, neid võiks ju leida - seletuskirjad mu sahtlis, mitmesegased sündmused ühe või teise lapse ja perega, klaarimised ja kirjad. Oi, need kirjad... Aga ei ole ilus. Ja peaks päris rumal olema see, kes lõpukõnes veel kedagi mustama või tegemata tegusid üles lugema hakkaks*. 

Kõnepidajatest meeldib mulle kõige rohkem Albus Percival Wulfric - Brian - Dumbledore. Paraku on mul habeme osas väga tõsiseid puudujääke. Küllap leiaks siiski mõningaid sobilikke sõnu, millega lõpetajaid ära saata. Näiteks: "Krutskid! Oivaline! Hüpits! Niknäkk!" 

Lõpetustest meeldib mulle jällegi kõige rohkem Iiahi risolutsjoon  "Christopher Robin / läheb meilt ära. / Kuhu? / Ei tea.  - - - - - Aga, igatahes, sa isegi tead, / et me soovime sulle / head."**

Head me neile soovimegi. Olgu siis keevitajaametis, mida üks mu lemmikutest lubas õppima minna, või veel kaua kestval kooliteel, nagu juhtub tõenäoliselt nii mõnegi helgepäisemaga. 

Kuna ma pole kunagi vaadelnud pääsupoegade lenduminekut, ei oska nendest midagi rääkida, mitte nagu keegi algklassiõpetajatest minu mingisugusel lõpetamisel. Aga küllap saavad neist ilma lendamisetagi toredad inimesed, kes ei lase ennast segada mingitest kasvatusmeetoditest ega koolireeglitest. Nüüd on nende aeg mõne aasta jooksul püüda ise reegleid luua, olla "hukas" nagu juba Sokratese-aegsed noored, kuni kumminaalmaksud ja muud eluraskused neile selgeks teevad, et tegelikult oli vanadel, neljakümneaastastel kõbidel siiski päris mitme koha pealt õigus ka. Aga sinnamaani on tarvis käia veel käimata teid, kogeda hulk karme päevi ja armunud öid***. (Long days and pleasant nights, nagu Stephen Kingi Tumeda Torni Keskmaailmas sooviti) Ja ühel päeval nad tulevad ehk korraks tagasi, et näidata, kus nad on ära käinud. Võib-olla. 

________
*on juhtunud neidki sündmusi, mille kohta saab küsida ainult: "Nagu päriselt?" Päriselt, sõbrad, päriselt...

**tsiteerin täiesti mälu järgi, sest laiscus condites ei luba minna teise tuppa raamatu järele. 

***Heldur Karmo ja Arne Oidi laulust "Me pole enam väikesed"

Raamatuid

Juhtus nii, et laenutasin raamatuid kaalu järgi. Hea paks raamat on alati parem kui hea õhuke raamat, sest jätkub kauemaks. Need olid... olid kah.

Frank Schätzing "Parv", 1. osa. Tegelikult olin ma seda kunagi varem juba lugenud. No aga keegi tuletas kuskil netiavarustes meelde ja mõtlesin, et vaataks üle. Oli kah. Kohati jookseb jutt niimoodi laama, et peab hakkama endale mõttes valjusti ette lugema või siis jällegi lõike vahele jätma. Ja kes see keeletoimetaja oli, oioioioi… Aga merre prahti visata pole tõepoolest ilus ja mereelukatel on täielik õigus selle peale pahaseks saada. 

György Dragoman "Tuleriit". Omamoodi stiiliga raamat. Kohati oleks nagu maagiline realism, kohati nagu fantaasia, kohati nagu kellegi pärislugu... Õudselt häirivad pikad kursiivis osad, sest trükikoda on trükivärvi kokku hoidnud, aga see võib olla ainult minu probleem. Muidu oli hea, kuigi üsnagi õõvastav lugemine. 

Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest". Oijah. Lugesin kohusetundlikult kohe mitu päeva... aga iga kord raamatut uuesti avades läks päris jupp aega arusaamisele, kuhu ma nüüd pidama jäin (ma ei kasuta järjehoidjaid, lapsepõlvest pärit kiiks). Sest nii igav oli! Võimalik, et "Tõe ja õiguse" kolmas osa on sama informatiivne, aga lugemiselamuse koha pealt oli kuidagi väga sarnane. Ja millegipärast ma kahtlustan, et olen seda raamatut kunagi varem lugenud ja ka siis ei avaldanud ta mulle mitte mingit muljet. Kui oleks olnud ainult Ugwu lugu, aga põhjalikumalt, siis võib-olla oleks lugeda olnud huvitavam. Iseasi on muidugi teadasaamine, kuidas seal Aafrikas need vabadussõjad ja poliitilised mängud käinud on, see on muidugi väärtuslik ja hariv. Nii et ikkagi aitäh soovitamast. 

Jessica Barry "Vaba langemine". Ma olen sedasorti raamatuid varem vist painajateks nimetanud. On painaja küll, aga arvatavasti ei mäleta ma paari kuu pärast, et seda lugenud olen. 

Nina Wähä "Testament". Lugu perekonnast, kus asjad ei saagi hästi minna. Ega me ju soomlaste ajaloolisest viletsusest ja 20. sajandi külaelust palju ei tea. Ei olnud sümpaatne. Mõnes mõttes sellepärast ka, et minu kogemus lestadiuslastega on vaieldamatult positiivne ja ilus, toredad inimesed on - aga see raamat tegelikult lestadiuslastest ei räägi, on lihtsalt üks valedel alustel abiellunud paar, kus mehel on posttraumaatiline stressihäire ja naine on ütlemata viljakas... ja nii see elu kõik väga halvasti lähebki. 

Indrek Hargla "Süvahavva. Viimane suvi". Lugusid jutustada Hargla oskab, kuigi aeg-ajalt peab tagasi lappama, et paremini aru saada. Häirib, oi kuidas häirib tegelaste omavaheline suhtlus. Minagi räägin üsna juhusliku lauseehitusega ja kirjutan siin ka vahel, oeh... aga raamatust tahaks lugeda, et inimesed räägivad omavahel korrektsete lausetega, mitte "ta on siin juba olnud tegelikult". Vabandage, selline stiil on väsitav. No ja kristluse sissetoomine maausu või maeiteamis posimisse on arvatavasti valeõpetus, aga kesse ulme/põnevus/õudusloost ikka õpetuslikku korrektsust otsima peaks? Lugu ise on ju hea.

See nädal, kui jasmiinid õitsema hakkasid

 Sel nädalal oli üks hea kudupäev. K. Männimetsalt ja Tamme talust palus vaipa oma pere asjadest. Sai selline... ebatavaline, ma muidu koon toon-toonis, aga K. vaibas oli roosat ja kreemikat ja punast ja lillat ja kolme sorti sinist ja pruuni ja rohelist kah. 

Siis olid mõned mitte nii head töötööpäevad. Mõned asjad on paraku keerulised ja kardetavasti ei saa mõned neist kunagi lõpuni hästi valmis. 

Vanaisa läks korraks kaotsi. Vanaema jällegi sai lõpuks hakkama kuldaväärt C. väljasöömisega. Kiitis, et tema hakkab nüüd jälle vabaksjäävas toas kangast kuduma. Kui ma küsisin, kes talle selle kanga üles ajab, siduse teeb ja muudes toimingutes aitab, arvas ta, et loomulikult mina ja minu pere... Oli jahmunud, kui ma ütlesin, et see ei tule kõne allagi. Ma tõepoolest ei soovi veel ühte lisavastutust ja kohustust kunagi tulevikus see kangas ise maha kududa. Pealegi ei ole Vanaema kangasteljed minu jaoks üldse mugavad, sest on valmistatud minu vanaema Mahti lühikeste jalgadega arvestades. Minu jalad siiski nii lühikesed ei ole. 

Mees ja suuremad poisid niitsid kodus olles peamiselt muru. Mees pani ka üles võrkkiige ja kõpitses korralikumaks pargis asuva grillialuse, sest Lillebror pidas reedel sünnipäeva.

Lillebror, nojah, pidas oma 12-ja-veerandi sünnipäeva. Enne seda tõi ta koolist kiituskirja. Sobib küll. Sünnipäeval osales viis poisskülalist ja üks tütarlapskülaline. Kõigepealt tehti majatiiru, mille käigus olevat külalised ohkinud, et nii suur köök ja nii suur vannituba. Siis söödi natuke. Seejärel asuti põhitegevuse ehk veesõja juurde. Enne kooki tõi Lillebror kolleegidele käterätikuid, et need natukenegi kuivemaks saaksid... ja kuna lauale langes parajasti puu vari, kolis kogu tilkuv seltskond nagu üks mees oma toolide ja koogitaldrikutega laua äärest päikese kätte. Tundub, et neil oli lõbus. Mees viis külalisi pärast Linna tagasi - see on meie kodus elamise paratamatus, et viisakas on lapskülalised ka koju ära organiseerida, kui vanemad juhtuvad olema mujal hõivatud või üldsegi meie sõbrad või tuttavad ei ole - ja oli autos kuulnud, et see pidu olevat olnud parim võimalik suvealgus. Nunuh. 

Enne külaliste saabumist rõõmustas Lillebror mind oma oskusega spontaanselt inglise keelt rääkida. Lobisesime koogiküpsetamise vahele natuke ja ta ei pidanud üldse mõtlema, mida öelda tahab. Nii et kui nüüd tekiks võimalus Inglismaale minna, siis ma enam ei peaks muretsema, kas ta üksi jäädes teeküsimise või abipalumisega hakkama saaks, kindlasti saaks. 

Legolas sel aastal kiituskirja ei saanud, sest matemaatikaga läks natuke untsu. Muidu oli tunnistus ühtlaselt viieline. 

Jõugu Juht käis inglise keele eksamit tegemas. Parandas ome proovieksami tulemust ainult ühe punkti võrra... maksimaalne parandamisvõimalus oleks olnud neli punkti, tähendab, inglise keelega on tal kõik suurepäraselt. 

Millie tõi ühel päeval sisaliku, hiire ja teise sisaliku. Freya ei tahtnud kehvem olla ja tõi kööki elusa hiire... ikka sel hetkel, kui ma Lillebrori peosööki valmistasin. Tubli kassina hoidis ta hiirt hoolikalt suus, kuni ma nad mõlemad õue sain tõstetud. 

Laupäeval oli armas E. Linnas käimas ja kontserti andmas. Paraku ei teadnud ma õigel ajal, kui oluline see kontsert tema muusikuteel on, läksin temaga kokku saama alles pärast esinemist. Sellegipoolest oli saalis olnud rohkem inimesi kui laval. Istusime kohvikus ja juttu jätkus ka ajaks pärast kohviku sulgemist, ikkagi tarvis mitme aasta jagu sündmusi ära rääkida. 

Pühapäeva hommikul pakuti Maja ees niiskepoolset jasmiinilõhna. Ühtlasi on õitsema hakanud lupiinid ja paistis, et on põhjust maasikaid võrgutada. Nii uskumatu kui see ka pole, on suvi. Me peame veel mõtlema, mida kõike sellega peale hakata (muruniitmine, jah, muidugi, aga midagi võiks elus siiski veel olla). 

Kõik läheb mööda

3 tunni pärast on meil mõlemad nooremad lapsed ametlikult kooliaasta lõpetanud. 

12 tunni pärast on möödas Lillebrori 12-ja-veerandi sünnipäevapidu, seekord saab toimuma aiapidu ilma lapsevanemateta, me ei ole sellist asja kunagi varem teinud. Plaanis on teha midagi veega... vähemalt on majas hästi palju kuivi T-särke.

Kolme päeva pärast on möödas koguduse koolilõpetajate üritus, kuhu Jõugu Juht tuleb tirida karjuva ja rabelevana, aga kus tal on - niipea, kui ta vastupanu lõpetab - 99% tõenäosusega väga tore. 

Viie päeva pärast on möödas Vanaema sünnipäev.

Nädala pärast on möödas JJ lõpetamine, mille täpsest korraldusest ma pole veel aru saanud. Veel ei ole teada, kes Klassijuhatajale mälestuskingituse ostab ja üle annab (ma võin ära osta, aga üle võiks anda ikkagi lapsed). Veel ei ole kokku loetud, mitmele õpetajale JJ lilli viib. Veel ei ole teada, mida me selle päevaga täpselt peale hakkame. 

Kas kooliaasta põhiosa saab mööda jaanipäevaks või mitte, on veel teadmata, sest ilmselt jätan ma ka sel suvel kabinetitelefoni isiklikule mobiilile suunatuks (pealegi ei mäleta ma, kus on juhend suunamise mahavõtmiseks) ja üsna turbulentse õppeaasta järelkajad võivad jõuda nii juulisse kui augustisse. Igasuguseid asju võib tulla. 

Ja just praegu sai mööda ärevus teemal "kas Lillebrori telefon ilmub välja". Oli teine terve öö trenniplatsi aia ääres rohu sees pikutanud. Lillebroril on endiselt nuputelefon, nii et suur varaline kaotus poleks see ju olnud, aga parem ikka, kui kadunud asjad välja tulevad. 

Mis siis, kui kõik hästi läheb?

Esimene kord

Eilse päeva PLN oli järgmine: Mees annab oma varahommikuse matemaatikatunni ära ja sõidab kesklinna Põhitöökohta. Mina sõidan kaasa, et auto tagasi "oma" koolimaja juurde tuua. Teen natuke tööd ja enne keskpäeva võtan tunnist Lillebrori, kellel on südamearsti aeg. Pärast arstilkäiku tuleme koolimajja tagasi ja jätkub tavapärane koolipäev/tööpäev. Null problemo. 

Märgin siinkohal ära, et Lillebrori südamega on kõik nii korras, nagu tema diagnoosiga olla saab, kahiseb edasi ja ülepingutamine pole soovitatav, aga mingit lõikust ega ravimeid lähitulevikus tarvis ei ole, tuleval aastal vaadatakse jälle. 

Tegelikkus kujunes nii. 

Esimese tunni lõpus lõpetasin arutelu HEVKOga ja kohtasin koridori peal Meest, kes ütles, et Vanaema (ehk siis minu ema) olevat helistanud. "Su isal oli mingi paanika pangaga ja ta korraldab jälle..." Nojah, ma enda telefoni jätsin kabinetti laua peale, me oleme HEVKOga kõrvaltubades, aga kesse seda õrna tilinat läbi seina kuulma pidi. Täitsa minu enda viga. 

Helistasin. "Reedakene, isa tellis endale takso ja läks panka, ta mulle ei öelnud, mis tal tarvis teha on... See taksojuht oli küll nii ülbe, ütles, et tema ei hakka seal panga juures kedagi ootama..."

Pank pole kell üheksa hommikul tõenäoliselt lahtigi. Mu isa, siinblogis peamiselt tuntud kui Vanaisa, on kivikurt, väga põikpäine ja tal esineb ettearvamatuid tasakaaluhäireid. Pealegi on täiesti olemas võimalus, et ta eksib kesklinnas ära, sest iial ei või teada, mis aastast pärit linnaplaani tema aju õigena ette söödab...

No me pidime niiehknii autoga kesklinna minema. Sõitsime ekstra mööda panga eest ja igaks juhuks ka bussipeatustest, otsides halli pintsaku, soni ja karguga vanameest (ikkagi 88-aastane). Või kiirabi. Või maaslamava vanainimese ümber kogunevaid möödakäijaid. Või politseid, sest Vanaisa võib ootamatult ja valjusti vihastuda ja paista piisavalt hullumeelne, et teda tuleb korrale kutsuda. Ei midagi. 

Otsustasime just, et Mees läheb tööle ja mina sõidan uuesti panga juurde tagasi, kui helistas Vanaema. "Isa tahtis lihtsalt taksoga sõita... Pank tehakse alles tunni aja pärast lahti." 

Jumal tänatud, seekord läks õnneks. Pangatöötajatel ka vedas.

Õhtul, pärast pikaleveninud õppenõukogu saime lõpuks selgust - paanika ja kohelahendamise vajaduse oli põhjustanud panga ähvardus, et pangakaardi kehtivus on lõppemas. Vanaisa tegi sellest järelduse, et pank püüab tema raha ära võtta ja pensionimaksmist ära keelata (või midagi taolist) ja kiirustas õiglust jalule seadma. Kui Mees oli talle selgeks teinud, et pole hullu midagi, asus Vanaisa ikkagi pintsakut selga ajama, et mindagu siis otsekohe panka... kell oli kolmveerand kuus. Nii Vanaisa kui Vanaema olid väga jahmunud, et pank ei olegi hilisõhtuni lahti. 

Õnneks, õnneks on Vanaisa juba mitu aastat tagasi Mehele teinud volituse teha väiksemaid pangatoiminguid. Eks sellegi korraldamine oli olnud paras karjumismaraton, sest ükski täie mõistusega ametnik ei oska rääkida nii valjusti, et Vanaisa kuuleks*, aga Mees suutis ametnikule vähemalt selgeks teha, et Vanaisa ametlik teovõime ja tegelik taipamisvalmidus on natuke erinevad asjad. 

Ja Jumal tänatud, et taksojuht Vanaisa ikkagi koju tagasi tõi. Tubli mees. 

Kardetavasti on see alles algus.

___________
*ta siin paari nädala eest ei kuulnud pea kohal huilgavat suitsuandurit, nii et...

Kuidagi palju juhtub (sisaldab kogemata reklaami, aga keegi seda kinni ei maksnud)

 Mõnes mõttes on palju sündmusi hea eeldus puhkuseleminekuks - noh, et oleks ka, millest puhata -, aga teisest küljest eelistaksin ma siiski tasakaalu ja kulgemist ka ilma ametliku puhkuseta. 

Mingil päeval sel nädalal jooksin ümarlaualt koosolekule ja siis jällegi vahelduse mõttes ümarlauale või umbes nii. Mingil muul päeval istutasin veel tomateid räimes, väikesesse kasvuhoonesse. Tundub, et neile seal meeldib.

Edit hiljem: Pühapäevaks oli ära ununenud, et käisin esmaspäeval Lillebrori Sõbra Pere aias naadikitkumiskaru tegemas (kui Meremehe Naisel oli korraga kaks või kolm väikest last ja meil teistel oluliselt vähem, jõudis ta ise küll laste pesud pestud, aga triigitud mitte. Siis me tegime nende kodus triikimiskaru - vrd pesukaru -, kellel aega oli. Lillebrori Sõbra pere ei pesu- ega triikimiskaru ei vajanud, aga vaarikate naadi seest ülesleidmine oli natuke nagu keeruline). Nautisin väga pehme, koheva musta mulla seest umbrohujuurikate sikutamist ja selgesti piiritletud vaarikamaaga tegelemist. Kodus on meil kõva savine maa, selle seest ükskõik mille kättesaamine on igavene vaev. Lisanduse lõpp. 

Jõugu Juht tegi matemaatikaeksamit. Hästi tegi, mina olen rahul. 

Legolas... käis trennis.  Ja kooli asjus tähetornis või midagi taolist. Ja küsis minu käest telefonitsi, kuidas nõudepesumasin töötab, ta tahaks mustadest nõudest lahti saada. 

Lillebror osales klassiõhtul. 

Mees osales meie vendluse aastakonverentsil. See toimus Oleviste kirikus, mis on üks tõeliselt vägev jumalakoda. Konverentsi asjus sõitsime Mehega kahekesi juba reede õhtul Tallinna ja jätsime lapsukesed üksi. Lisaks omadele olid kohal Laenulaps ja Jaanipäevatalulaps, järgmise päeva lõuna paiku liitus ka Lillebrori Sõber. Kuus poissi on kindlasti üks väga hea arv. Söödi pelmeene ja sügavkülmapitsat. Mõned poisid olid üleval päikesetõusuni. 

Tallinnas ööbisime hotellis. St Olav Hotell on vaimustava sisekujunduse ja veel vaimustavama koridoridelabürindiga paik, kus küll eesti keelt eriti ei räägita - habemik noormees retseptsioonis lubas, et ta õpib eesti keelt -, aga inimesed tunduvad lahked ja tuba oli puhas. Me ei olnudki varem mullivannis käinud. 

Auto parkisime Suurtüki 12 parklasse, seal maksab 24 tundi 4 eurot. :) Ei olnud kauge hotelli minna. Reede õhtul käisime söömas La Prima restoranis. Leidsime selle täiesti juhuslikult ja kui kunagi veel Tallinna juhtume, läheme sinna kindlasti jälle. Teenindus oli ideaalne, pitsa oli hea ja hinnad mitte ülearu kõrged. 

Nägime inimesi. Ma ei ole tähele pannud, kas Linnas on ka nii, et koos käivad ikka üks pikk ja üks lühike sõbranna. Tallinnas oli, tõsi, neist paaridest ühe puhul ma ei olnud pika sõbranna sünnisoos päris kindel... Veel oli märgata fenomeni, mille puhul on daam soengust pahkluudeni äärmiselt väärikas ja elegantne, aga jalas... on botased. Ju need daamid kannavad normaalseid jalatseid kontoris, aga kodutee on pikk. Ja mis asja kavatses teha kohutavates dressides noormees vapustava lillekimbuga, ma ei tea. Kontrast oli vägev. Linnas ei kuule ka venekeelset jutuajamist kuigi sageli... ja üldse, harjumatu oli. Ega ka Linnas pole igapäevaselt aega ega asja niisama promeneerida ja inimesi vahtida. Väikese Jala otsa peal oli jalgrattaga mees, kes nägi välja täpselt nagu Jevgeni Ossinovski. Ma ei läinud küsima, kes ta tegelikult on. Võib-olla oligi. 

Laupäeval läks Mees teise tänavaotsa konverentsile, mina tuterdasin mööda vanalinna niisama ringi. Keskaegsetest müüridest ei saa kunagi liiga palju. Natuke ekslesin mööda hotellikoridore ja kasutasin sealset wifit Interneti läbilugemiseks. Siis võtsin auto ja orienteerusin KUMU parklasse, sest sealt pidavat olema Kadrioru kunstimuuseumi lühike maa minna. 

Oligi. Kunstinäitus oli ka täitsa olemas ja täiesti vapustav. Otsustasin, et juhul, kui me peaksime sel suvel paar päeva Tallinnas perepuhkust pidama, siis vean ma kõik oma mehed ja lapsed karjuvate ja rabelevatena kohale, sest niisugust näitust näeb Eestis ilmselt kord sajandis. 

Pärast tiirutasin Kadriorus ja hiljem veel tunnikese vanalinnas, sest keskaegsetest müüridest ei saa kunagi liiga palju, enne kui läksin konverentsi lõpujumalateenistusele. Istusin viimases reas ja tundsin sügavat tänulikkust kogu päeva eest. 

Lastel oli kodus ka hästi läinud. Lillebrori Sõber paigutati küll millegipärast põrandale teki peale magama ("Oih, mul ei tulnud madrats meelde," märkis Lillebror), aga tundub, et ta sellest mingit kohenähtavat traumat ei saanud. 

Täna oli kirikus natuke rohkem rahvast kui siin vahepeal... ja me saime olla ilma maskideta, küll see oli kena. Pärast oli juhatuse (ja abikaasade, kes soovis) koosviibimine vend Professori suvemajas Järve ääres. Ma soovisin, kena oli. 

Järgmisel nädalal on oeh... palju asju. Enne selle algust peaks keegi triikima ära kuupmeetri pesu. Oeh. 

Niisama k-st

 Polegi ammu k-teemadest kirjutanud. 

Mul on täna korraline töötöövaba päev - mis tähendab, et telefon on sees ja meilikasti sisse logitud, hädaolukordade puhuks, aga koolimajja kohale ei lähe. Nii et ma ei lähe täna Linna vaatama, kas tõesti on täna Naeratuste Taasnägemise Päev, aga lootus vast ikka on. Jube tüütu on see maskikandmine. Kuigi prillide ja maski ühildamisega sain isegi lõpuks hakkama, õnnestus mul paari nädala eest ikkagi maski ülemise servaga otse silmadesse torgata. Ai. Koolimajas olid läbi maski hingamisega hädas absoluutselt kõik teadaolevad päris- ja poolhüpid, Lillebror sealhulgas. Loodetavasti tuleb sel teemal lähiaastatel mitmed põnevaid uurimusi. 

Endiselt jälgin suure huviga k-numbreid. Ei usus hetkekski, et eestlased oleksid märgatavalt korralikumad kui hollandlased, belglased või prantslased, aga ometigi kukub meie koroonakordaja praegu kohe kiiruga... ja neil nagu eriti mitte, hoolimata sellest, et sealkandis olevat karmimad piirangud ja kauem kestnud. Ka sakslased, kelle piirangutest mul saksa blogijate ja aeg-ajalt ajakirjanduse jälgimise tõttu kõige selgem arusaamine on, ei vabane k-hädast niisuguses tempos nagu võiks. Ikkagi asustustiheduse ja ühistranspordi kasutamise viga? Sest isegi k-häda kõrghetkel sõitsid täiesti liikuvate autode omanikest sakslased lausa kkogu perega rongides ringi ja kirjutasid sellest blogides... Meie lapsed kasutavad ka vajadusel kohalikku liinibussi, aga neid vajadusi me püüame tegelikult viimase aasta jooksul vältida ja see kohalik buss on vähemalt meie Maja ja Endise Vallakeskuse vahel alati peaaegu tühi... Sakslased, näe, ei paista ühistranspordi kasutamisest kuidagi lahti saavat*. No ja Hollandi kortermajade tüüpilist trepikoda me saime kogeda aastal 2018, kui Lillebror mu onutütre maja välisuksest sisse piiludes treppi kriipiks nimetas. Oli küll kriipi, keskmisest priskem inimene seal liikuma ei mahu - aga kui k-haigus on liikvel ja naaber vastu tulles diskreetselt köhatab...?

Mulle teeb heameelt, et Eestis on põhimõtteliselt võimalik saada vaktsineeritud, kui inimene seda ise tahab. Meieperes tundub see ettevõtmine kõige ohutum Jõugu Juhile, kellel ei ole teadaolevalt ühtegi allergiat ega trombiohtu ega midagi, ühegi senitehtud vaktsiini suhtes ka mingeid reaktsioone pole olnud peale selle, et torkimine ei meeldi... aga ta arvas, kui me ükspäev arutasime, et ta esialgu veel ei taha seda asja. Olgu siis pealegi. Me endiselt ühtegi ööklubisse ei trügi ja ülehomseks planeeritud Tallinna-sõidu teeme ka nii kontaktiväheselt kui võimalik, tähendab, liigume oma autoga ja peale Hotelli (mõlemad),  Konverentsi (Mees) ja Kunstimuuseumi (mina) eriti siseruumidesse ei tüki. Ja seal me võime ju maskid ette panna, kui ilusasti öeldakse. Päris puhkusega... vaatame. Kui vaktsineerimistunnistus saab olema uus viisa, siis me püsime üsna kaua Eestis, kuni on vähemalt selgelt ära öeldud, milliste nakatumisnumbriteni see otsus kehtib. Kui, näiteks, Eestis-Lätis-Leedus on kolm kuud jutti nakatunute arv sõna otseses mõttes null, kas siis taasavatakse vähemalt maismaad pidi reisijatele Balti mull või jätkub ikkagi testipaanika ja piirikontroll ja nii edasi? Neid otsuseid ja selgust tahaks, palun. Sel aastal me ei kavatsenudki pikemale-kaugemale puhkusele minna enne kui juuli lõpus, aga sinnamaani võib veel väga palju muutuda. Endiselt kahetsen, et me eelmisel aastal Itaaliasse ei läinud, aga noh... kahetsemine ei aita üldse mitte midagi. 

Sama lugu on suveüritustega. Koguduse laager, ma oletan, vaktsineerimistunnistust ei nõua ja seal toimub suurem osa tegevustest niiehknii õues või väga hästi ventileeritud ruumides. Sinna me saame minna, kuna Hansalaat jäetakse jälle ära. Ja nagu (vist) lokiminister ütles, võivad ürituste piirangud ja vaktsineerimistunnnistuse nõuded ja nii edasi suve jooksul muutuda. Eks ma koon oma vaipu ja salle lattu ja ootan, pahaks nad ei lähe. Hetkel on põhirõhk niiehknii hoopis aiatöödel, kui sääsed vähegi lasevad. 

Loodame parimat. Mis siis, kui kõik hästi läheb?

__________

*Ma siin ühes keskelpool asuvas lõigus kirjeldasin saksa ühistranspordi rõõme. Tookord saime küll ühe päevaga kõik probleemid korraga kaela, aga harvemateks ja juhuslikumateks sõitmisteks valiksin igal juhul oma auto. Igapäevane töölkäimine on iseasi.