Sunday, June 13, 2021

See nädal, kui jasmiinid õitsema hakkasid

 Sel nädalal oli üks hea kudupäev. K. Männimetsalt ja Tamme talust palus vaipa oma pere asjadest. Sai selline... ebatavaline, ma muidu koon toon-toonis, aga K. vaibas oli roosat ja kreemikat ja punast ja lillat ja kolme sorti sinist ja pruuni ja rohelist kah. 

Siis olid mõned mitte nii head töötööpäevad. Mõned asjad on paraku keerulised ja kardetavasti ei saa mõned neist kunagi lõpuni hästi valmis. 

Vanaisa läks korraks kaotsi. Vanaema jällegi sai lõpuks hakkama kuldaväärt C. väljasöömisega. Kiitis, et tema hakkab nüüd jälle vabaksjäävas toas kangast kuduma. Kui ma küsisin, kes talle selle kanga üles ajab, siduse teeb ja muudes toimingutes aitab, arvas ta, et loomulikult mina ja minu pere... Oli jahmunud, kui ma ütlesin, et see ei tule kõne allagi. Ma tõepoolest ei soovi veel ühte lisavastutust ja kohustust kunagi tulevikus see kangas ise maha kududa. Pealegi ei ole Vanaema kangasteljed minu jaoks üldse mugavad, sest on valmistatud minu vanaema Mahti lühikeste jalgadega arvestades. Minu jalad siiski nii lühikesed ei ole. 

Mees ja suuremad poisid niitsid kodus olles peamiselt muru. Mees pani ka üles võrkkiige ja kõpitses korralikumaks pargis asuva grillialuse, sest Lillebror pidas reedel sünnipäeva.

Lillebror, nojah, pidas oma 12-ja-veerandi sünnipäeva. Enne seda tõi ta koolist kiituskirja. Sobib küll. Sünnipäeval osales viis poisskülalist ja üks tütarlapskülaline. Kõigepealt tehti majatiiru, mille käigus olevat külalised ohkinud, et nii suur köök ja nii suur vannituba. Siis söödi natuke. Seejärel asuti põhitegevuse ehk veesõja juurde. Enne kooki tõi Lillebror kolleegidele käterätikuid, et need natukenegi kuivemaks saaksid... ja kuna lauale langes parajasti puu vari, kolis kogu tilkuv seltskond nagu üks mees oma toolide ja koogitaldrikutega laua äärest päikese kätte. Tundub, et neil oli lõbus. Mees viis külalisi pärast Linna tagasi - see on meie kodus elamise paratamatus, et viisakas on lapskülalised ka koju ära organiseerida, kui vanemad juhtuvad olema mujal hõivatud või üldsegi meie sõbrad või tuttavad ei ole - ja oli autos kuulnud, et see pidu olevat olnud parim võimalik suvealgus. Nunuh. 

Enne külaliste saabumist rõõmustas Lillebror mind oma oskusega spontaanselt inglise keelt rääkida. Lobisesime koogiküpsetamise vahele natuke ja ta ei pidanud üldse mõtlema, mida öelda tahab. Nii et kui nüüd tekiks võimalus Inglismaale minna, siis ma enam ei peaks muretsema, kas ta üksi jäädes teeküsimise või abipalumisega hakkama saaks, kindlasti saaks. 

Legolas sel aastal kiituskirja ei saanud, sest matemaatikaga läks natuke untsu. Muidu oli tunnistus ühtlaselt viieline. 

Jõugu Juht käis inglise keele eksamit tegemas. Parandas ome proovieksami tulemust ainult ühe punkti võrra... maksimaalne parandamisvõimalus oleks olnud neli punkti, tähendab, inglise keelega on tal kõik suurepäraselt. 

Millie tõi ühel päeval sisaliku, hiire ja teise sisaliku. Freya ei tahtnud kehvem olla ja tõi kööki elusa hiire... ikka sel hetkel, kui ma Lillebrori peosööki valmistasin. Tubli kassina hoidis ta hiirt hoolikalt suus, kuni ma nad mõlemad õue sain tõstetud. 

Laupäeval oli armas E. Linnas käimas ja kontserti andmas. Paraku ei teadnud ma õigel ajal, kui oluline see kontsert tema muusikuteel on, läksin temaga kokku saama alles pärast esinemist. Sellegipoolest oli saalis olnud rohkem inimesi kui laval. Istusime kohvikus ja juttu jätkus ka ajaks pärast kohviku sulgemist, ikkagi tarvis mitme aasta jagu sündmusi ära rääkida. 

Pühapäeva hommikul pakuti Maja ees niiskepoolset jasmiinilõhna. Ühtlasi on õitsema hakanud lupiinid ja paistis, et on põhjust maasikaid võrgutada. Nii uskumatu kui see ka pole, on suvi. Me peame veel mõtlema, mida kõike sellega peale hakata (muruniitmine, jah, muidugi, aga midagi võiks elus siiski veel olla). 

No comments:

Post a Comment