Või umbes nii. Hetkel on meil elu kuidagi nagu tempokas.
Vanaemale ja Vanaisale sai Mehe ja Jõugu Juhi osavate käte abil üles uus boiler. Vana olevat päevapealt lõpetanud kuuma vee valmistamise. Boileripäeval sain mina teada Vanaema telefoniprobleemi põhjuse - ta ei olevat nuputelefoni nuppe numbriklahvidena ära tundnud ja küsida ka ei taibanud, ammugi ei taibanud meie talle seletada, et näe, siin on nupp numbriga üks... Oioioi. Noh, üks ta sõbranna ja eakaaslane ei pidavat enam kempsu kempsuna ära tundma, see on ikka kraad hullem olukord.
Käisin Laenulapse pere heaks mustikaluures, ühtlasi seeneluures. Kukeseeni anti paar peotäit, kõik samast metsatukast - ju siis seal oli sadanud rohkem kui mujal. Mustikaid leidub, aga korjamine vajab palju kannatlikkust, põõsad ei ole täis.
Tikrid on küpsepoolsed, aga mitte päris. Enne närbuvad põõsa otsa ära, kui küpseks saavad.
Ühel päeval õpin ma nii palju ettenägelikkust, et korjan maitsetaimed aiast enne söögitegemisega alustamist. Siiamaani juhtub ikka ja jälle seda, et poole hakklihapraadimise pealt tuleb jooksuga käia aias oreganot (ehk punet) toomas, ja see aed ei ole just pisike. Ka oregano lehed on kuivad, väikesed ja kuidagi vigase olemisega, sest on kuiv.
Teisest küljest võttes võib sel aastal olla erakordne aiaõnnistus - käisin kevadel aias ringi ja palvetasin, et võiksin sel aastal hästi ära kasutada kõik, mida Jumal aias kasvada laseb. Noh, lehtsalati koha pealt on natuke kehvasti, see kasvas üle enne, kui me jõudsime piisavalt ära süüa, aga õunu, millega ilmaski aega ega tahtmist tegeleda ei ole, ei tule ka sel aastal (halleluuja!), mirabelle jällegi vist tuleb, vähemalt koogijagu, ja see on tore.
Käisime spontaanselt ühel laadakesel Linnas. Laadake oli pisike ja kompaktne, et mitte öelda täitsa niru. Reklaami oli olnud vähe, müüjaid oli veel vähem ja kliendid, need vaesekesed vaatasid jahmunult, mis asi seal poeparklas toimub. Õnneks oli nende hulgas ka ostuhuvilisi, saime midagi müüa meie ja nii mõnigi veel spetsiifilisema kaubaga kaupleja. Lisaks astus läbi üks minu arvukatest onutütardest, see muusiku proua, koos oma imetoredate lastega - no nii sotsiaalset seitsmeaastast kui tema plaadipühenduse-laps pole mina vist veel kohanud. Juba selle kohtumise pärast tasus nirule laadakesele minna.
Uuel nädalal satume PLNi kohaselt taas uutesse avastamata paikadesse ja saame uusi sõpru. Mingil hetkel keedame ka moosi ja mahla, ma usun.
No comments:
Post a Comment