Thursday, July 22, 2021

Raamatuid

Chloe Benjamin "Surmapõlgurid". Üks neist raamatutest, mida ma poleks lugema hakanudki, kui oleks lehitsedes sattunud Simoni, hm, ekstsesside peale. Lugu ise võiks muidu hea olla, idee mulle meeldib. Huvitav on, et autor tänab lõpus nõuandjaid muudel teemadel, aga vaikib maha, kes teda Simoni eluviisi asjus valgustas... või vaatas ta lihtsalt mingit vastavateemalist filmi (võeh). Raamatu üldine tonaalsus oli muidugi nukker ja lõpuks oli hästi kahju raisatud eludest ja untsuläinud lootustest.

Gill Sims "Miks emme vannub". Ellenile meeldib tema pereliikmetest peamiselt koer. Tema lapsed käituvad erakordselt halvasti ja mees keeldub pereelus päris mehe kombel osalemast. Selle asemel, et üritada kõigepealt perekonnaelu toimima saada, tormab Ellen täiskohaga tööle ja võtab endale kaela lisakohustusi laste koolis - ja on siis hämmingus, miks asjad ei suju. Natuke nagu järjekordne Bridget Jonesi koopia, aga vastupidise ideega. Eriline plusspunkt äärmiselt fantaasiarikka ropendamise eest, mitte et ma seda kuskiltpidi aktsepteeritavaks peaksin, aga keele rikkalikkus on väärtus isegi siis, kui see on vastik. 

Samuel Shem "Jumala koda".Ka seda raamatut poleks ma puutunud, kui oleks "õigetele" lehekülgedele sattunud. Paraku tundus see üsna asjalik lugu noore arsti raskustest. Võiks ollagi... kui umbes igal kolmandal leheküljel ei oleks põhjalikku kirjeldust, mida arst soovib ühe või teise naisterahvaga teha või lausa teebki. Anatoomilise täpsusega, mõnel juhu ladinakeelsete täpsustustega. Jätsin pooleli, sest kahesaja lehekülje jooksul ei toimunud enam mitte midagi uut peale selle, et mõni patsient suri ja mõni sai terveks. 

Peeter Vihma "Kättpidi Keenias". Keeniat tean ma, vabandage, peamiselt kogudusevend Tiidreku treeningreiside juttude järgi. Aafrika on üks väga põnev maailmajagu ja ma loen sealsest elust hea meelega. See teos oli omasuguste seas üsna keskmine, olen minagi (kõrvalt) näinud halvasti organiseeritud vabatahtlikutööd ja kultuurišokke kirjeldab vist küll iga eksootilistes maades elamise raamat. Küll aga jahmatas, et kohalike kohta kasutas autor n-sõna. Poliitkorrektsus on ka minu teadvusesse ennast niimoodi sisse söönud, et kuigi ma ei pea õigeks Agatha Christie' raamatu ümbernimetamist või Pipi isale uue ametinimetuse andmist, on siiski hämmastav, et käesoleval sajandil n-sõnaga raamat kirjutati... pojakesed siis valgustasid, et n-sõna veelahe olevat tekkinud kuskil kümmekond aastat tagasi, minu loetud raamat on sutsuke vanem. Nunuh.

Meelis Kraft "Saared". Põhimõtteliselt oli sellel raamatul üks väga suur puudus. Nimelt oli iga hea idee kirjutatud lühijutu, mitte eraldi eksisteeriva romaanina. Kangesti oleks tahtnud teada, mis veel saab. Või kuskohast see asi tuleb või kuidas too võimalik on... aga näe, lugu lõppes ära ja järgmises loos oli juba hoopis teistsugune maailm. 

No comments:

Post a Comment