Thursday, September 30, 2021

Ootused oktoobrile

Kuna september pole tõesti eriti kasutamiseks kõlvanud, on õnn ja rõõm, kui ta läbi saab. Äkki antakse oktoobris midagi paremat. 

PLNi kohaselt 

  • külastame Teist Vanaisa tema sünnipäeva puhul Kuurortlinnas;
  • Jõugu Juht osaleb väljasõidul Jääaja Keskusesse;
  • Lillebror vabaneb kipsist, aga kuna kipsijärgsel nädalal läheb klass matkama, siis jätab matkale kahjuks minemata, eilse seisuga ei osanud arst öelda, millal Lillebrori potisinine ja kohati valus hüppeliiges taas matkamis- ja hüppamisvalmis saab olema;
  • Jõugu Juht alustab autokooli e-loengutes osalemist;
  • tunneme rõõmu koolivaheajast;
  • kui Lillebrori jala seisund lubab, käivad lapsed kusagil veepargis sulistamas;
  • teeme aga muudkui edasi remont- ja ehitustöid;
  • saan valmis musta südametega salli;
  • peame Mehe sünnipäeva;
  • püsime terved.
Lootused on, et
  • Legolas saab tehtud loovtöö (kevadel ei saanud, sest distantsõpe muutis selle praktilise osa läbiviimise võimatuks, Legolasel on nimelt vaja nooremate õpilaste osalemist);
  • mõnel päeval paistab päike ja on tuulevaikne ja lehed langevad pargis vaikse sahinaga väga ilusasti;
  • koon maha kanga;
  • keegi tuleb külla, kas sünnipäeva asjus või niisama, soovijate olemasolu puhul võime taas mingit poistelaagrit ka pidada;
  • talv veel ei tule. 

Isiklikus plaanis loodan suuremale stabiilsusele, süsteemsusele ja produktiivsusele kui siin vahepeal. Otsin endiselt arusaamist, kelleks hakata, kui ma suureks saan (on hämmastav, kui vähe tööpakkumisi koka- ja kodundusraamatute tõlkija-toimetaja kohtadele saab inimesele tulla... kuigi ega ma ei olegi ju kuhugi jõuliselt kandideerinud ega seda soovi kuskil valjusti maha hõiganud). Arusaamise saabumiseni üritan veel rohkem nautida nende asjade tegemist, mida ma tõesti naudin. 

Wednesday, September 29, 2021

Raamatuid

Ursula Poznanski "Erebos". Hämmastavalt hea noorteulme. Kui arvutimängu kirjeldused algasid, olin täiesti kindel, et pean edasi lehitsema, kuni see iiiiigav osa läbi saab... ja ei olnudki kuigi igav. Lausa huvitav oli, kuigi tegelasi kippus olema natuke rohkem, kui suutsin järge pidada. See osa, mis pärismaailmas oli, oli ammugi huvitav. Peaks ikka pojakestel rohkem üle õla vaatama, kui nad mängivad... kes teab. 

Matt Haig "Kesköö raamatukogu". Kuidas läheks elu siis, kui oleks põhikooli ajal valinud teise hobi? Kui oleks pärast esimest kohtamist selle imeliku Rakvere poisiga (noh, ma olin noor ja ta kutsus mind kinno... igav oli...) teisegi korra kokku leppinud? Kui oleks võtnud mingi muu kassi? Elanud teistsuguses korteris? "Kesköö raamatukogus" saab peategelane just selliste olukordade - khm, ilma Rakvere poisita - katsetamise võimaluse. Kas see toimub päriselt või ainult tema pea sees - mis vahet seal on, arvas Albus Percival Wulfric - Brian - Dumbledore. Ega ei ole erilist vahet jah. meeldis. 

Penelope Lively "Foto". See Postimees Grupi sari on jube ebaühtlane. Mõni raamat on põnev ja täiesti teistsugune, mõni on plagiaat, mõni... noh, midagi kolmandat. See on see kolmas. Võimalik, et - kuna teos on ikkagi juba täisealine - ta võis olla hulga sarnaste raamatute eelkäija, aga võib-olla ei ole ka. Lugu ise on lihtsakoeline, tore on lugeda sündmuste arengut erinevate tegelaste seisukohast. Peategelane ise sõna ei saa, paluks teda vabandada, kuna ta on paraku surnud. 

Christy Lefteri "Aleppo linna mesinik". Kokkuvõte lugudest, mida võiks rääkida ilmselt iga praegusaja pagulane. Päris viimased pääsemiseelsed sündmused oleks võinud olemata olla... Aga küllap on seegi paljude põgenike reaalsus. Lugedes tekib tugev soov palvetada, et peategelased saaksid uue lapse, kes kasvaks turvalisel maal, niipalju kui seda turvalisust uue ilmakorra ajal üldse on. Äkki mõni autorile ideid andnutest ongi... taas õnnelik, niivõrd kui see on nende jaoks võimalik. 

Sunday, September 26, 2021

#püsikodus

No tõepoolest. 

Eile pidanuks me PLNi kohaselt Maal Elamise Päeva asjus siin üsna lähedal suure kiriku juures vaipade näitusmüüki tegema, aga ei saanud, sest vihm. Kui sada meetrit kaltsuvaipa üksmeelselt märjaks saavad, siis neid koduste vahenditega niisama lihtsalt ei kuivata. Laadatelk ei kaitse piisavalt, kui vihm on vähegi tõsisem. 

Jõugu Juht pidanuks käima teisipäeval klassiga Taevaskojas matkamas, aga oli ikka veel servapidi haige ja juhtumisi oli nädala kõige külmem päev. Juba tervena unustas ta täiesti sujuvalt ära osaleda rebaste ristimisel, aga see iseenesest hirmus vajalik sündmus ei olegi.

No ja kõik algas tegelikult sellega, et esmaspäeval veetsin mõnusa lõunatunni, otsides meile mingit minispaaga öömaja, niisama, lõbu pärast - et poisid saavad saunatada ja lapsevanemad basseini tarvitada vms, mõned väikesed külalistemajad võtavad ka vaktsineerimata inimesi vastu, miks ka mitte, eks ole - kui helistas Mees ja teatas, et võib minna kaua, tema on koos Lillebroriga EMOs, sest lapsühik oli trepist alla tulles viimase astme peal pahkluuga nõksti teinud... Ei läinud kaua, aga Lillebror on nüüd teadmata ajaks kipsis. Luu olevat terve, aga mis hüppeliigese sidemetega on ja mis nendega edasi saab, seda ütleb tuleval nädalal kirurg. Nii et ei mingeid perekondlikke basseinikülastusi, hea on, kui kipsikandja ihu üldse pesta saab. 

Pealegi, kui normaalsetel inimestel on pikk covid, siis minul on pikk külmetus. Olen haigeksjäämise hetkest seaduskuulekalt teinud kolm koroonatesti, aga ei midagi. Niisama vindub-visiseb ninas, kurgus ja peas ja ära ei lähe. Kui juba on tunne, et hakkab minema, siis kargab järgmise nurga tagant välja ja naerab kahjurõõmsalt. Hirmus väsimus on ka peal. Ega sellises olekus olegi õige kuskile kooserdama minna. 

Kodusolemist oleme ära kasutanud... noh, haiged ja vigastatud lapsed peamiselt arvuti taga. Mees ja Legolas on peaaegu lõpuni üles võtnud saepuruplaadid Legolase tulevase toa põrandalt. Meil on endiselt PLN vanad 25-30 cm laiused lauad lihvida ja õlitada, et saaks hea. Jääb karakteriga, muhlik ja lohklik, aga meie Majja, kus pole ühtki täisnurka ega teistega samas mõõdus ust, ei sobi peegelsiledad põrandad niiehknii. 

Mina olen kudunud uudsekangasse neli vaipa ja vaibakest - ühe meresinise, ühe kollase, ühe oranži, ühe tumelilla. Kui hästi läheb, siis tuleb homme kaks lillat veel. Ükskord saab see koduspüsimise-aeg ju ka läbi... ja ükskord on ilm liiga külm, et pööningul töötada, siis mõõdan ja pildistan olemasolevad ära ka. Praegu, tänan väga, tahan kududa kanga maha ja selle jaoks tuleb ära tarvitada iga kodune soojapoolne päev. 

Samuti leidsin sobiliku koha koduse vaibalao jaoks, Mees ostis ära paar õiges mõõdus riiulit ja puha. Ka sellega tegeleme siis, kui, mitte enne. Enne on vaja teha mingeid õuetöid ja panna Legolase toas topeltaknad ette - me loobusime uute akende mõttest, sest standardversioon on paratamatult kole ja hinnad on hetkel üüratud... Ühel päeval laseme ehk käsitööna ilusad, õigetpidi lahtikäivad aknad teha. 

Korjasin tuppa küpsema kõik kasvuhoones olnud tomatid. Päev pärast korjet näitaski kraadiklaas -0,3. Ei tundu palju, aga tomatid ja kõrvitsataimed tappis. Kõrvitsal sel aastal küll vilju küljes polnudki, nii et ei olnud väga kurb. Veel korjasin peenardelt peotäie porgandeid ja ühe rusikasuuruse peedi. Kuna igasugused külvatud taimed said seitse nädalat kuuma ja kuiva (sest kaev), on nad sel aastal eriti nirud. Las olla, minevaasta oli jällegi vastupidi, eriliselt vägevad, kahe aasta peale tuleb paras kokku küll. 

Me nüüd püsime kuu lõpuni peamiselt kodus, kellel pole vaja just tööle või kooli minna. 

Thursday, September 23, 2021

Raamatutest, sest ma lubasin

Viimasel ajal on läinud nii, et loetud raamatud saavad Raamatukogusse tagasi viidud enne, kui mul on aega/tahtmist/jaksamist neid üles blogida või isegi pealkirju kuhugi sedeli peale märkida... sest noh, pole aega, tahtmist ega jõudu (kuigi ma ei ole unistustest loobund ja ennast maha lasta ka ei kavatse - viide Metro Luminalile). Mõni on meeles (ja mida ütleb raamatu kohta see, kui ma teda kaks nädalat hiljem ei mäleta, eks ole) ja viimane ports käepärast, neist saab kirjutada.

Cassandra Clare "Surmav arsenal". Ma esimesest osast juba kirjutasin, aga nüüdseks olen ennast läbi kõigi kuue osa närinud. Plagiaati lugedes on alati huvitav, kas autor midagi veel plagieerib, mulle tundus viimane ots kuidagi "Troonide mängu" moodi, eriti see topelttroonide osa, Cersei ja Jaime, eks ole, aga väga palju "Videvikku" oli ka, eriti kui mõne noormehe lihaselist ihu kirjeldati, ainult et kui "Videvikus" oli juttu peamiselt Edwardi imekaunitest rinnalihastest, siis Clare teoses oli põhirõhk Jace kõhulihastel. Nunuh. Kui ma oleksin natukenegi aeglasem lugeja, siis oleks see teos olnud muidugi täielik ajaraiskamine. 

John Humphrys ja Christopher Humphrys "Sinine taevas ja mustad oliivid". Veel üks raamat sellest, kuidas inglane Vahemere äärde kodu loob ja mis raskused teda sellel teekonnal tabavad. Loomulikult vaimukas, loomulikult tore lugemine. Loomulikult peletab igasugust tahtmist ise kunagi Kreekas maja ehitama hakata. 

Molly Harper "Magus tee ja kaastunne". Kui tahta lugeda toredat, kohustustevaba naistekat, siis see on täpselt õige asi. Kogu lugemise aja tuli ikka ja jälle ette film "Sweet home Alabama", nii lõunaosariikide kõrtsikultuur kui külalislahkus kui väikelinnade elu. 

Nicola May "Väike nurgapood". Ma arvan, et kõige viisakam on seda teost kirjeldada kui eelmise täpset vastandit. Isegi tegevuse toimumine vanal heal Inglismaal ei päästa mitte midagi, kui on halvasti kirjutatud, siis on halvasti kirjutatud. Naisteromaanide traditsiooniliselt positiivne tegelaskuju on hoopis negatiivne, tänapäeva peavooluga sobivalt on kramplikult pingutatud, et kohalik geipaar paistaks võimalikult sümpaatne... ja et ikka ilus kreemitordine õnnelik lõpp ka tuleks. Raamatu parim osa on koera nimi. 

Jeff VanderMeer "Häving". Minu tavalistest ulme-eelistustest üsnagi erinev raamat... aga samal ajal ka mitte nii väga. Jube, huvitav, raskesti mõistetav, tekitab huvi, mis edasi saab. Idee meenutas natuke Strugatskite "Väljasõitu rohelisse", tähendab, kusagil maailmas on mittemaise või vähemalt mitte-tavapärase päritoluga Tsoon, mida tuleb uurida ja mis uurijaid hirmsasti muudab. Ülejäänud osad olevat ka olemas, peaks vist lugeda proovima. 

B. A. Paris "Terapeut". Köitev, aga ebasümpaatne poolkrimilugu, selliseid nimetatakse vist psühholoogilisteks põnevikeks. Naispeategelane on oma otsustes hästi tobe ja tema väljavalitud mees pole põrmugi parem. 

Clare Pooley "Tõeprojekt". Seda on võimalik lugeda kui toredat ja sõbralikku teost Londoni linnaosa kogukonnaelust, natuke nagu "Brockwelli ujula". Või saada pahaseks, sest kõik jookseb liiga ilusasti kokku, isegi kindlameelne hiina vanaema veendakse teatud populaarsetes küsimustes ümber. Viimastest on jällegi liiga palju ja pingutatult juttu, loo seisukohast poleks mingi vahet, kas pulmades, kus olukord kehvaks kisub, abiellub homo- või heteropaar (ja heteropaar oleks antud kontekstis usutavam olnud). Küll aga oli raamatus hulgi imetoredaid olukordi, mis olid nii väga päriselust ja nii väga tõelised - näiteks stseen kolikambri uksega, ka minul tekkis kange tahtmine Juliani maja koristama minna. 

Riley Sager "Viimased tüdrukud". Kas te usute, et on võimalik raamat läbi lugeda ja alles poole pealt avastada, et ma vist... olen seda juba kunagi lugenud...? Ja et kuni lõpuni välja ei tule enamik sündmusi üldse tuttavad ette? Vaat nii vähe muljet see teos mulle avaldaski, nii esimesel kui teisel korral. Üritan kolmandat korda mitte lugeda. 

Frances Itani "Kohvikukompanii". See on hea raamat. Leinast, üksindusest, kurbusest, kogukonna, lausa sõpruskonna loomisest. Pluss muidugi võluv papagoi Rico, paluks rohkem papagoidega raamatuid! Eakana uue elu alustamisest või kogukonnas aktiivne olemisest kirjutatakse minu tunde järgi liiga vähe, see on sel teemal kindlasti väärt romaan. 

Tui Hirv "Minu Reykjavik". Tegelikult pole ma sellega veel lõpuni jõudnud, aga kavatsen jõuda, palju pole jäänud. Väga hästi kirjutatud, Islandi elu tundub peaaegu sümpaatne - mind Põhjamaad üldiselt elupaigavaliku mõttes ei ahvatle, isegi niisama-turistihuvi on vähe, ainult lugeda meeldib nagu muudegi võõraste paikade kohta. Siiani pole leidnud palju juttu vanema ja alahoidlikuma generatsiooni elust, aga võib-olla ei puutu autor sellega kokku või ei pea oluliseks. "Minu"-raamatud ju tegelikult ei olegi ühe paiga kõikide eluvaldkondade tutvustus. Ma veel ei tea, kas raamatu lõpus on midagi Islandi või Reykjaviki linna ajaloost ka, kui ei ole, siis on tekstis olnud vihjed ikkagi nii huvitavad, et ma kindlasti otsin vähemalt ühe ülevaateartikli ja loen läbi. Vaat nii põnev ja meeldiv lugemine ongi. 

Monday, September 20, 2021

Mis on vaktsineerimisega valesti tehtud?

 ... küsis Postimees arvatavasti tarkadelt inimestelt. Ma lugesin artiklist tasuta osa, ülejäänut loen siis, kui paberleht kätte juhtub. Arukas jutt oli. Ma tõesti ei tea, mis ülejäänud artiklis oli, võib-olla oli seesama, mis mina oma pea sees olen välja mõelnud, aga võib-olla ei ole ka. No ja eks Mina Ise ole ju ikka hirmus tark. 

Vaadake... vaktsineerimisega on siiamaani üldises teadvuses olnud nii, et see puudutab eelkõige lapsi. Ja kui juba lapsena oled vaktsineeritud, siis on ülejäänud elu hooletu. Mis siis, et see tegelikult päris õige ei ole, väga paljude inimeste jaoks lõpeb vaktsineerimisteema ära kuskil põhikooli lõpus ja siis on selle asjaga ühel pool. Riiklik vaktsineerimiskava küll näeb ette täiskasvanute vaktsineerimise difteeria ja teetanuse vastu iga umbes 10 aasta järel, aga ausõna, sellest ei räägita oluliselt, perearst peale ei käi... Me unustame selle mugavalt ära ja ausalt öeldes mina ei teagi, kuskohast meie riigis endale difteeriat hankida, teetanusega on ehk natuke lihtsam.

Puugivaktsiinid on ju täiesti vabatahtlikud ja kui inimene metsas ja muru peal eriti ei käi, pole neid vajagi... sama lugu on gripivaktsiiniga, kuna gripiks nimetatakse praeguseks igasugust külmetusviirust (ja kas te teadsite, et nohu kui diagnoos ei piirdugi ainult ninapiirkonnaga, vaid sisaldab endas ka köha ja palavikku? Müstika), tundub see nii tühine... ja ega üldiselt terve inimene niisama lihtsalt päris grippi külge ei saagi. Seda päris grippi, millest taastumist mitmete ilukirjandusteoste alusel peeti enne teist ilmasõda pikaajaliseks ja raskeks, kaua kestev halb enesetunne viis inimesi lausa depressiooni ja enesetapuni*.

Ühesõnaga, vajadus täiskasvanuid vaktsineerida on harjumatu. Hullem veel on praeguseks (loodetavasti) kohale jõudnud tõdemus, et niinimetatud vaktsiin ei anna pikaajalist kaitset. Iga kuue kuu tagant süstimas käia, vabandage... Ja kui meil maskikohustus taaskehtestati, oli pool minu sotsiaalmeediat täis pahaseid urahtusi, mis õigusega, kui vaktsineeritutele lubati, et nemad enam maski kandma ei pea! Üks tuttav eesliinitöötaja, kes esimeste seas vaktsineeritud sai, põdes nüüd suve lõpupoole koroonat kaunis ebamugavalt. Ei olnud raskelt haige ega midagi, aga tema jaoks on harjumatu üldse haigeks jääda, rääkimata pettumusest, et vaktsiinist ei olnud lubatud kasu.

"See ei ole vaktsiin, see on kehas ootel olev ravim," ütles üks teine tuttav, kes pärast pikemaid kahtlusi ja kõhklusi süstima läks. Umbes nii vist jah. 

Teine asi, mis on väga valesti, on meediakära. Kõigepealt tegid valitsusliikmed vaktsineerimistsirkust ja jubedat draamat sellest, kui mõni minister ennast kohe AZ-ga vaktsineerida ei lasknud. Andke andeks, aga kuna meie ministreid ei määrata kohtadele mitte pikaajalise kogemuse põhjal nende valdkonnas (näiteks meie praegune haridusminister ei ole Wikipedia andmetel haridusasutuses õpetajana töötanud - jah, see annaks tema tegevusele palju rohkem usutavust), vaid eiteamis poliitiliste otsuste tagajärjel, ei ole sellest suurt  midagi, kui nad haiguslehele jäävad nagu teisedki inimesed, tähendab, selles avalikus süstimises oli natuke ka valitsusliikmete asendamatuse momenti ja üldse... 

Ja kampaania "Aitäh, ema!" oli nii vale kui üldse olla saab. On päris selge, et raskete nakkushaiguste külgesaamine ei ole vääramatu. Samuti ei ole kohustuslik väikelastega käia suurte rahvamasside hulgas, kus iga suvaline võõras võib näkku köhida. Iseasi, kui pere eluviis seda paratamatult nõuab, nt perede puhul, kelle sugulased mitmesse riiki jagunevad ja vanavanematega normaalse kontakti hoidmiseks on lennujaamades käimine vältimatu. Tähendab, laste vaktsineerimine nakkushaiguste vastu ei ole kindlasti vale, vastupidi, aga serveerida vaktsineerimist kui ainsat vahendit, tänu millele laps täiskasvanuks elab... Oeh. 

Veel valem, otseselt k-teema kohta öeldud lause oli: "Vaktsiin on ainus, mis kaitseb haiglassesattumise ja surma eest." Lugesin midagi taolist hiljuti kusagilt, oli päris valjusti öeldud. Esiteks annab selline ütlemine vihje, et haiglassesattumine tapab. Teiseks on jällegi rõhutatud, et kõik vaktsineerimata inimesed, kes k-haiguse külge saavad, seda ka raskelt põevad ja tõenäoliselt surevad. No ei ole ju nii! On nii, et mõned inimesed surevad, paljud põevad ebameeldivalt, mõnedel jäävad pikemaajalised tervisehädad. Ja eilse päeva seisuga oli meil haiglates ligi 30% k-haigetest vaktsineeritud...

Kolmas punkt, vaktsineerimise kättesaadavus. Hästi, et on suured keskused... aga kui inimesel ei ole mõistlikku transpordivõimalust, mis kasu tal sellest on? Perekoolis mingi teema all üks ema puhkis, et oli lapse vaktsineerimisega oodanud, et vaktsiinibuss nende juurde jõuaks, aga nüüd on maemäletamis. Nii ongi, meil on hajaasustus ja väga, väga vilets ühistransport. Ja kui ükskõik mis asjale peab inimene aja kinni panema digiregistratuuris, siis vabandage, inimesed, kes selle asjaga igapäevaselt ei tegele, ei oskagi oma ID-kaardiga kuhugi sisse logida... paljudel pole kodus ID-kaardi lugejat ja väga paljudel lausa arvutitki. Meil linnakooliski on peresid, kellel arvutit pole. 30-aastased lapsevanemad ei oska näiteks arvutit kasutada, arved tasuvad püsimaksena ja FB-d vaatavad telefonist, kõik. No aga sel teemal, et tegelikult ei ole paljud inimesed mobiilsed ja nutitargad, on juba räägitud palju, õnneks. 

Neljas, aga mitte vähemtähtis punkt - kaks süsti ja kõrvaltoimed. Me oleme harjunud kangete ravimitega, millel ei ole märgatavaid kõrvaltoimeid. Mitte ühelgi mu lastest pole viimastel aastatel tehtud vaktsiinide vastu mingeid reaktsioone olnud. See on meie normaalsus. Ja siis on see k-vaktsiin, mille jaoks tuleb käia võib-olla raskesti ligipääsetavas vaktsineerimiskeskuses mitu korda ja mille puhul öeldakse, et ärge igaks juhuks järgmistele päevadele erilisi tööülesandeid planeerige, paar päeva puruhaige olemist on vaktsiinijärgselt normaalne... Ei suurenda usaldusväärsust, ausõna. 

Ma nii igatsen selliseid valitsejaid, kes julgeksid tunnistada, et neil ei ole ühe või teise probleemi lahendamiseks õigeid vastuseid, ja et see info jõuaks ka ajakirjandusse, eriti suurtesse pealkirjadesse. 

Meie - sest te kindlasti tahate teada, eks - oleme kaalunud Jansseni vaktsiini, sest üks torkimine ja seega üks komplekt võimalikke raskeid kõrvaltoimeid... aga seda muidugi juhul, kui üldse, sest allergiad. Ja Mees teadis rääkida, et on tulemas midagi veel paremat ja seniste katsete põhjal allergikutele ohutumat. Vaatame seda asja... sinnamaani oleme igal hetkel nõus testimiseks nina ulatama ja ööklubidesse mineku keeldu ahistamiseks ei pea. 

________
*kui seda kõike silmas pidada, siis ei tundu Long Covid üldse midagi erilist, meid on kohutavalt ära hellitatud teadmisega, et ükski viirus üle nädala aja ebamugavusi ei põhjusta.

Sunday, September 19, 2021

Kordub...

Eelmisel pühapäeval olin poolhaige olemise tõttu kodus, täna... ka. Sain jutlusest teada, et see oli alistumine kehtivale korrale, tõepoolest, mõne aasta eest poleks hakanud natukese nohu ja ebamäärase, poole kohaga kurguvalu pärast mingeid plaane muutma. No aga praegu on nii, nagu on. 

Vahepeal sain terve ka olla, tänu sellele tõin metsast välja mõned kilod seeni ja käärisin plaanitud kanga. Mida kukeseentega teen, veel ei tea, nad istuvad hetkel omas mahlas purgis, aga kauaks nad sinna jääda ei saa (pole piisavalt steriilselt puhas ega piisavalt korralikult kinni keeratud, tuleb umbes nädala jooksul millekski muuks menetleda). Kukeseenevorm või ikkagi marineerida juurde või...?

Haigeolemises osaleb hetkel ka Jõugu Juht, kes pidas ühe päeva ka väikest palavikku. K-kahtluse jaoks on ta natuke nagu liiga terve ega ole enda teada ka lähikontaktne ega midagi. 

Koolist on saadud korralikke hindeid. JJ-l on harjumatu tähesüsteem, aga eks seda ole kunagi ülikooliski nähtud ja õpetajad lisavad juurde ka protsendid, kui eduliselt lapsed antud juhul esinesid. Ülejäänud saavad ikka vanal harjunud moel numbreid, peamiselt "viisi".

Mees käis oma teise töökoha aastapäevaüritusel. Kollektiivne vanavanaonu Heinrichi haual käimine tekitas ühes lapses küsimusi, millele vastamiseks tuli esitada pikem suguvõsa-analüüs. Et kuidas neis Viljandimaa jõukates taludes nii sai juhtuda, et mõni laps (Heinrich ja Paula, näiteks) läks ülikooli ja mõni (näiteks vanavanaema Miina) niisama naabertalusse mehele... ja kuidas see sugulus siis ikkagi läheb. Ehk ühel hetkel jääb neile ka meelde. 

Veel tegeles Mees ehitus- ja remonttöödega. Otsustasime, et üritame Legolase toa 30 cm laiusi laudu päästa. Kui mehed need nüüd kenasti saepuruplaadi alt (sest sellega vooderdati umbes 1980. aasta paiku terve Maja) kätte saavad, siis tuleb ainult põrandalihvimismasina laenutajale selgeks teha, et kuigi tema raamatupidamises on masin kirjas kui parketilihvija, on meil siiski tegu 5 cm paksuste prussidega ja paluks nüüd suuremas koguses kõige jämedamat liivapaberit, mis on olemas. Varasema kogemuse põhjal saab see keeruline olema, sest masinalaenutajad on tavaliselt väga veendunud, et lihvitakse ainult parketti, peegelsiledaks, mitte kunagi saja-aastaseid laudu lihtsalt... höövelliistu-siledaks. 

Lillebror ja Legolas käisid kumbki päris iseseisvalt ja üksi juuksuris. Eks see ole nüüd nende probleem, kui kukal külmetab... Soengutel pole muud viga, kui et lühikesevõitu on, mulle meeldib tavaliselt alates sellest hetkest, mil nad hakkavad juuksurikülastuse-plaane pidama. 

Legolas käis esimest korda elus noortekal. Muljed võttis kokku lausega: "Ma ei saa aru, miks ma siiamaani pole neil käinud!" Mina saan küll aru, vanust oli vähe ja logistiliselt oleks olnud keeruline, aga nüüd on noortekatel uued ajad ja seetõttu on meile logistiliselt mugavam. 

Koolivaheajani on jäänud mõned nädalad. Millega me seda sisustame, praegu veel ei tea, sest k. K-asjus kuulsin sel nädalal ka otse allikast lugu, kuidas minust kümme-viisteist aastat vanem naine kolm ja pool kuud kestva peapöörituse sai, algusega pool päeva pärast esimest süsti. Jäi küsimata, kas see ka kõrvaltoimena üles on antud ja meditsiinitöötajate poolt tõsiselt võetud. 

Uue nädala ülesanne number üks on saada terveks ja haigemaks enam mitte jääda. Ilmateate põhjal saab see olema keeruline. Õnneks armastan kampsuneid.

Friday, September 17, 2021

Sinnani on maad kaksteist miili. Jutujaht 2

Noh, mingisugune inspiratsioon lõpuks ikkagi tuli.  Kutse võtsin siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2021/09/kutse-jutujahile-2.html

Edit pärastpoole: Kuna inspiratsiooni jätkus ainult jutu jaoks ja mitte grammigi rohkem, ei osale ma järgmise pealkirja loosimises. Võtke heaks või pange pahaks. 


Astrid kohendas ühe käega magavat Annat seljas ja hoidis kõvasti teisega viriseva Larsi käest. 

Sinnani on maad kaksteist miili...

Murdunud oksad jalge all, varjud. Sahinad. Pole üldse hirmus. Öökull. Oja rahustav vulin vasakut kätt. Komistamine, mis siis ikka. Edasi, aina edasi. Ei loe, et jalad on paljad, ei loe, et kõht on tühi. Miski ei loe, ainult kaksteist miili. 

Astrid oli eelmisel talvel kuulanud, kuidas Papa Olafile ja Ingridile mõõtühikuid seletas. Üks miil oli umbes nii palju, kui nende palkmaja juurest järve äärde. Astrid oli seda paar korda koos Papa ja Mammaga kõndinud küll. Kaksteist oli kaksteist korda rohkem kui üks, üks pole üldse palju. Ka seda kuulis ta ühel lumetormisel talvepäeval, kui Lars ja Anna rahulikult oma titeasjadega mängisid ja Papa suurtega kooli pidas. Päris kooli nende kodu lähedal ei olnud, aga Papa ja Mamma tahtsid, et lapsed ikkagi teaksid, oskaksid... kui lähemale rohkem asunikke tuleb ja...

Nutt tikkus peale.

"Ma nutan siis, kui mul selleks aega on," otsustas Astrid. Praegu tuli Lars enam-vähem vagusi hoida ja Annat kanda, kui nad forti jõuavad, siis on nutmiseks aega. 

Ometi oli päev nii tavaline olnud. Papa tegi sügisesi põllutöid, Mamma toimetas palkmaja ja lauda vahet, Olaf töötas koos Papaga, Ingrid tegi süüa, Astrid passis väikesi. Nüüd, mil Anna kindlalt omil jalgel kõndis, oli ta Larsile paras kambajõmm, kelle seltsis pahandusi teha, Astrid ei võinud neid hetkekski silmist lasta. Alles see oli, kui nad ennast viljapõllu serva ära peitsid ja seda hirmus naljakaks pidasid, kogu pere otsis...

Astridi kurgust pääses lämbuv nuukse. 

"Ma nutan siis, kui mul selleks aega on, sinnani on maad kaksteist miili."

"Ta'an süüa! Ta'an Mammat!" Larsil oli põgenemisest kõrini saanud. Õnneks avaldas ta oma arvamust esialgu vaikselt. 

"Kuss! Muidu..."

Lars ei olnud ju näinud seda, mida nägi Astrid. Ei olnud näinud, mis juhtus Papa ja Olafiga. Küll aga oli ta kuulnud, kuidas Mamma karjatus katkes nagu noaga lõigatult ja kuidas Ingrid kisendas: "Astrid, võta väikesed ja minge mööda jõeorgu forti! Sinnani on maad kaksteist miili!"

Wednesday, September 15, 2021

Noppeid

Kuidas ma ära tunnen, et kibuvitsamarjad on valmis? Ja kuidas neid korjatakse, otse põõsast või tuleb oksi koos marjadega lõigata ja sellest on põõsale kuidagi kasu või...? Ja kas igasuguse kibuvitsa marjad sobivad? Meil on minu meelest kolme sorti, kaks segiläbi lastetubade akende all ja kolmas hiigelpõõsas natuke maad eemal, aga päris roos pole neist kindlasti ükski. Marjad on natuke erinevad, tumepunasemad piklikud ja helepunasemad ümaramad. Ja ühed helepunasemad vahepealsed. Päris suurt ja ümarat pole ühelgi, kas nad üldse kõlbavad? Eelmisel talvel rõõmustasid neist metskitsed, aga ma tahaksin ise ka proovida, kuidas nendega ümber käiakse. Viimases "Mein schönes Land"'is oli hulk retsepte seespidiseks ja välispidiseks tarvitamiseks, aga ei mingeid juhiseid, mida teha enne marjadega kööki jõudmist. 

***

Ilm on järsku pime ja külm. Jõugu Juht võttis eile hommikul vabatahtlikult kindad kaasa - noh, et jalgrattaga sõita saaks - ja samuti eile hommikul oli õues kolm (3) kraadi. Jabur. Täna ja praegu jällegi ei taha kuidagi valgemaks minna, aga mul on suured plaanid pesu kuivatada ja kangast käärida. Käärpuud on niigi hämaramas nurgas. 

***

Ja mis puutub kangakäärimisse, siis paluks veel vähemalt kuu aega talutavaid temperatuure, ma tahan veel väga ühe suurema portsu 65 cm laiuseid vaipu kududa, kevadeks valmis. Need on nimelt olnud selle suve kõige populaarsem vaibasort ja põhimõtteliselt otsas. Kas me sel aastal veel kuhugi laadale läheme, sõltub ilmast ja veel rohkem k-teemast. Hädavajadust ju ei ole, aga kuu lõpupoole on siinkandis nagu midagi planeeritud... aga kui sajab, siis kindlasti ei lähe, ka üks kaltsuvaip kuivab mitu päeva, laadatäiest vaipadest rääkimata. 

***

Ühtlasi kuivab mitu päeva igasugune pesu. Õues õnnestub vast veel, kui just ei saja, aga toas... Ja suuremad poisid arrmastavad kapuutsiga dressipluuse, millel muud detailid saavad kenasti kuivaks, aga see kapuuts... Tuleb vist jälle riidepuuga pliidi kohale riputama hakata.

***

Esmaspäeval käisin metsas ja tulin tagasi kahe korvitäie seentega. Korjasin valikuliselt - kukeseentest kõiki, pilvikutest ja männiriisikatest väikesi, kitsemamplid ja kes iganes muud jätsin südamerahus järgmistele huvilistele. Võib-olla peaks seda ettevõtmist kordama, kuni veel saab. 

***

Lõpuks ometi näidati lihtinimestele kohaliku omavalitsuse kandidaate. Ausõna, koli või Linna. Kõigist nimedest ütleb mulle midagi kolm ja kaks neist, tänan väga, on minu arusaamist mööda niigi oma elu ja äriga ülearu hõivatud. Kolmas, jah, kolmandat võiks valida küll, sest kellestki muust ei ole üldse varem kuulnud. Aga Linnas... üks tubli inimene teise järel nimekirjades! Isegi neis erakondades, mille maailmavaade meie omaga nagu päriselt ei kattu, on hulgem usaldusväärseid kandidaate. Muidugi, võib-olla tuleb miski valimisõpetus postkasti ka, aga ma millegipärast lootsin, et meiekandis on rohkem erakondi ja rohkem aega asja uurida. 

***

Tahaks kirjutada jutujahi jaoks juttu, aga inspiratsiooni pole. Inspiratsioon on paari jutu jaoks, mis ei sobitu etteantud pealkirjaga. Äkki veel tuleb, aega vist natuke on...

***

Eile õhtul suhtlesin ühe kolleegiga, kes on ka esimest korda elus Gümnaasiumiõpilase Ema, ja imestasime ühiselt, kuidas neis kõrgema astme koolides info üldse ei liigu. Olgu Eliitkool või Väike Erakool, kõik vaadaku ise, kuidas oma asjad teada saavad, ja olgu sellega rahul. Neil seal Eliitkoolis oli vähemalt lastevanemate koosolek ära olnud, meil minu teada... ei midagi. Sest vabandage, lapsevanemad finantseerivad õppekäike ja muid üritusi siin ja seal, samuti ootavad lapsevanemad oma lapsi koju õhtusöögile, ja kui laps juhtub olema infoedastuse mõttes udupäine, siis... See asi päris nii ka ei käi, et põhikooli lõputunnistusega koos saabub ka võime iseseisvalt õigel ajal kogu infot jagada*, perekondlik logistika ja puha... kõik, vabandage, ei ela koolist paari tänavavahe kaugusel. JA kõigi vanemad ei taipa-jaksa igal päev täpselt pinnida, mis uut infot sa nüüd sealt koolist saidki. Õnneks tuleb nädalakiri meilile, sealt saab kah midagi teada. 

Muidugi, mina olen meie majas aastaid vasakule ja paremale rääkinud, et lastelt jõuab koju tõejärgne info, palun pange asjad sisevõrku kirja, siis vanemad teavad... ja ma olen väga hästi infot jagavate klassijuhatajate poolt ka tõsiselt ära hellitatud. Aga ikkagi...

***

Edasilükkamisest, peenema sõnaga vist pro-kras-ti-neerimine, aitab. Tuleb võtta paber, kuhu suurelt peale kirjutada PLN ja siis on juba kõik valmis. Tegelikult ma isegi tean, et mind ootavad pesunöör ja mingil ajahetkel viimane maasikapeenar... Ja kangakäärimine kogu pimedast ja külmast hoolimata. 

_____________

*Mees ei taibanud ka meie kooselu alguses, st vaieldamatult täisealisena oma päevastest-õhtustest plaanidest rääkida, meil oli sel teemal paar koledat olukorda, siis hakkas vähemalt telefoni kaasas kandma... aga alles paari päeva eest selgus, et me peame oma kokkulepete tegemise oskust endiselt arendama. Nagu isa, nõnda poeg. Khm. 

Sunday, September 12, 2021

Pole just suurem asi september

Siiamaani on september läinud üsna... kehvasti. Või mida muud öelda, kui esmaspäevase maasikapeenrakoristamise käigus pilvetäie vett kaela saad ja selle tagajärjel võtad külge täiesti koroonavälise viiruse, mis koolimajas oma tiire teeb*? Võeh, ma ütlen!

Reede ja laupäeva peale kokku kõige meeldivam sündmus oligi koroonatestimine, mida viis läbi väga suhtlemisaldis, kompetentne ja meeldiv meditsiinitöötaja. Mul on endiselt väga avar nina, vatipulk tekitas ainult kõdi. Testimasaamiseks tuli meesterahvast perearsti nõuandeliinil natuke veenda, tema nimelt arvas, et elagu ma oma haigeolemisega rahulikult edasi. Vabandage, meil on siin pandeemia käsil ja mille alusel tema seal telefoni otsas teab, et ma ei lähe tema õnnistusega õhtul ööklubisse köhima? Kui see test oleks nüüd positiivne olnud... siis oleks ühel telefonile vastanud mehel Suur Jama kaelas. Ei olnud positiivne, paraku - selles mõttes, et kui enesetunne on juba selline, et ei jõua kätt ega jalga tõsta ja pea osalise koormusega valutab... ja kurk ka... ja oleks nagu palavik, aga mitte päriselt... siis võiks ju kogu jamast ka mingit kasu saada, vähemalt koroonatõendi ja kogemuse, kui hull see tänapäevane katk siis on kah. 

Sellegipoolest jõudsin maha kududa kanga ja vaibad ka korralikult valmis teha, sest reede hommikuni oli veel lootus... et äkki läheme Laadale. Nojah, sinna see lootus läks. Läks ka lootus Laadal käimata jättes kuhugi looduskaunisse kohta sõita, sest noh, haige. Mehed tegid natuke õue- ja aiatöid, mina tuterdasin niisama hädisena ringi. Võiks olla olemas seadus, mille kohaselt hädisekstegevad haigused esineksid ainult halva ilma puhul ja kindlasti mitte kõige ilusamal ja soojemal sügispäeval, mida on võimalik ette kujutada. Urr. 

Urriväliselt on käidud koolis, nooremad lapsed on saanud ka hindeid. Jõugu Juht muudkui imestab, kas gümnaasiumis peabki nii lihtne olema... aga tuleval nädalal on esimene kontrolltöö, ehk siis läheb keerulisemaks. Alguse asi ju. Emaühik on voltinud õpikupabereid. 

Veel oleme üritanud saavutada mingit mõistlikku süsteemi. Hommikune logistika on jube niikaua, kuni Linn on üles kaevatud, praegu nimelt suunduvad kahe maantee pealt tulevad autod ühe peale kokku, ummik ulatub tavaliselt linnapiiri ja õhtul teistpidi minnes jällegi ülikooli ühiselamuteni, sest see Narva mägi, eks ole. Vähemalt on olemas linnarattad ja JJ saab rattaga kooli, teda koolimaja ette või isegi lähedale viia on ajaliselt võimatu. Toiduplaan oli olemas ja väga hea, kuni ma päris haigeks jäin. Uuel nädalal proovime jälle, sest Leonoorekene jaksab juba natukene ülevel istuda. 

No ja enne maasikapeenras märjakssaamist nautisin ma üksi kodusolemist vägagi. Mulle küll meeldib mu perekond väga, aga vara alustatud päev, mille käigus ei pea vastama ühelegi küsimusele ega assisteerima kedagi näiteks riiete ülesleidmisel (kuhja peal, tavaliselt), tundub kuidagi hoopis efektiivsem. 

Laupäevase ilma puhul tegi Lillebror Valge Mini peal pähklipuulehekunsti. Niigi palju ilusast ilmast kasu. 


___________

*sel nädalal puudus teises ja kolmandas kooliastmes keskeltläbi 15% lastest. Seda on palju. Neist paar tükki on küll isolatsioonis, aga ülejäänutel, kelle vanemad haiguse olemust täpsustanud olid, on nohu, peavalu, palavik. Nagu minulgi. Koroona kõrvalt pole muud viirused kuskilt kadunud.

Saturday, September 11, 2021

Võeh

Täna laadalolemine ei ole tegelikult inimõigus. Igaühe enda asi, kuidas ja mismoodi ta asju lahendab. Kuhugi reisimine pole selles mõttes kah inimõigus, et... olukorrad, eks ole. 

Aga tänase ilmaga õues söömine, kui on oma muruplats ja aiamööbel ja puha... on inimõigus küll. Teine inimõigus on lamamine siis, kui inimene lamada tahab ja selleks aega on. Nõuan!

Ei saa, sest põhjus, miks üle päris paljude aastate maarjalaata ilma meieta peetakse... ja miks ma lamada ei saa... asub kusagil minu organismis ja kannab kõigi eelduste kohaselt nime "Viirus, Mis Meil Koolis Lapsi Niidab". Võeh. 

Nuusutab hoolikalt kõiki asju, lõhnataju on olemas. Nädala sees esitasin kontrolliks ka nina - endiselt jube kõdi -, passisime koos medõega huvitatult testiakent - ei mingit koroonat. "Et te mul korraga rivist välja ei lange!" vannutas õppejuht. No me püüame.
Eile käisin mööda koolimaja maskeerunult, sest oli üks hädavajalik asi ajada, aga kurk kipitas aina rohkem ja palavikutunne muudkui kerkis. Palavik ise jäi tulemata, aga see tunne, uhh. Kodus lohisesin süüa teha (sest brokkoli oli soodushinnaga, seda tuleb alati ära kasutada, ja meie perekonna lemmiksalatit oskan ainult mina teha) ja läksin kell seitse õhtul voodisse. 

14 tundi pikali - noh, paari väikese vahega - andis tulemuseks seljavalu ja palavikutunde kardetavasti ajutise lahkumise. Kuivade nisuhelveste lõhna tunnen sellegipoolest väga hästi. Tahaks edasi magada, sest haigeolemine ei ole veel lõpetatud, aga ei saa, sest valus on. Tahaks õue, aga ei saa, sest see pole mõistlik. Enesetunne on täpselt piisavalt hea, et igasuguseid asju tahta, aga ei või ju. Vaat haigeolemine on inimõiguste rikkumine, mitte koroonapassid kohvikutes...*

Oh ma vaene Kunksmoorike... Kuigi Kunksmooriga sarnanen ma loodetavasti ainult sassis juuste ja tervisliku seisundi poolest, ei mingit nõidumist, maarohud ka väga ei meeldi. 


________
*lugesin hiljuti kellegi sõnavõttu, et kui välja sööma ei saa, siis rikutakse tema inimõigusi. No ma ei tea. Oleks, et ta reisimise kohta sõna võtaks...

Sunday, September 5, 2021

Muuhulgas algas kool

Tõepoolest, viimasel ajal on elu sees korraga nii mitmesegaseid asju, et koolialgus oli kõigest üks teistest sahmimistest. 

Kooli alguse puhul panid siiski kõik mehed valged särgid selga, mõni edulisem ka lipsu ette, ja kolm neist läksid aktusele, lill näpus. Jõugu Juht sai kohe pärast aktust ka täiemahulise koolipäeva. Õpetajad olevat sõbralikud, märkis ta, ka saksa keele tunnis oli olnud tore. Legolas viis aktusele pisikese lokkispäise poisi, kelle nimi kattus põhimõtteliselt Legolase teise eesnimega, kui nüüd selle nime piibelliku versiooni peale mõelda. Lillebror laskis pärast aktust selleks mitte ettenähtud käsipuul kolleegidega liugu ja määris liulaskmise käigus põhjalikult ära oma heledad püksid. Ilmselt on see eakohane. 

Päev hiljem saime 15-aastase lapse. Selle puhul sõime Vanaema ja Vanaisa seltsis pitsat. Põhipidu oli ju juba peetud. 

Selline oli ta poolteist kuud enne 15-aastaseks saamist.

Laiemas maailmas valiti meile uus president, kelle ametisseasumiseni on veel küll veidi aega... aga kelle isik tekitab siiski elevust. Ütleme nii, et meie Lillebror on Presidendi Lapselapsega tuttav, aga paraku mitte sõber, nad on liiga sarnaste iseloomudega, eriti just sellest keerulisemast kandist. Pidime juba kasvatuslikult  arutama, kuidas reageerida uudisele: "Minu vanaisa valiti presidendiks!" Vastus sisuga: "Aga sina ise oled ikka veel nõme väike poiss!" sai vanemate poolt maha hääletatud, oeh... 

Eile said mehed Legolase tulevase toa lae nii kaugele, et seda saab juba servast pahteldama hakata. Kipsplaaditõstuki omamine teeb laisaks, Jõugu Juhi toa lae tegid nad paari päevaga ära, sest tõstuk tuli laenutusse tagasi viia...

Tööasjus tegin ühe otsuse ja andsin sellest teada kah. Põhimõtteliselt ei muutu midagi, õhus oligi küsimus, kas ma soovin oma osalust koolipäevades suuremaks muuta. Ei soovinud, mitmesegastel põhjustel. Veel juhtus nii, et Mees hakkab meil tööl olema mitte 9 tundi nädalas, nagu eelmisel nädalal planeeritud, vaid lausa 14 tundi nädalas. See tekitanud jällegi muret tema teises töökohas, kus ta tunniplaaniga seotud ei ole ja töötunde tuleb palgalehe järgi üsna vähe, et eelmisel aastal ta ju ometi... Eelmisel aastal oli tal, vabandage, natuke rohkem kohalolemist ka ette nähtud, kujutage ette. 

Veel käisime tööasjus testi tegemas. Mina eelistaksin süljetestile vatipulka ninas, sülitada saab ju ainult hambapastat, suhulennanud sääske ja kirsikive... Aga olime õnnelikult negatiivsed. Minu ebamäärase peavalu ja perekondliku aevastamise päritolu on endiselt selgitamata. 

Kassidega on olukord olnud keeruline, meie aias käib igal õhtul inimesi armastav kohev hallitriibuline kass, kes tahaks ilmselt olla ainus hallitriibuline kass siinkandis... ja annab pisi-Freyale peksa. Kaks õhtut meelitasime päris pimedas Freyat alla umbes viie meetri kõrguselt tamme otsast, kolmandal õhtul tuli Freya tuppa verise peaga... hea, et need kihvad ta silmakesi ei tabanud. Haavad olid ilmselt sügavamad kui paistis, Freyal on nüüd teist päeva nägu paistes, aga tundub, et hakkab taanduma, katsudes ei nuta ega kurjusta ka (marutaudivaktsiin on tal tehtud). Kui homseks paremaks pole läinud, siis räägin loomaarstiga. Miks tulevad kõik haigused ja hädad alati reede õhtul?

Ükspäev võrdlesin meie kõigi tunniplaane ja muid kohustusi. Kuhu nende niigi pikkade päevade sees mahutada trennid, noortekad ja muud vaba aja tegevused nagu kodus ahjukütmine ja kodused ülesanded, me veel ei tea. 

Nädalavahetuse veetis meie juures Nimekaim, eesmärgiga Legolase seltsis loovtööga tegeleda, kevadel jäi see distantsõppe pärast pooleli. Mõne minuti jooksul nad seda vist tegid ka.

Lillebror luges lõpuks läbi Harry Potteri seitsmenda osa. Selle puhul vaatasime pidulikult seitsmendat filmi, kaheksas on veel ootel. 

Täna omandasime tee äärest arvatavasti lehma pealuu. Kui me sellele loodetud rakendust ei leia (igatahes ei ole see rakendus eluruumides, võeh), viime tee äärde tagasi, ehk keegi muu vajab. Mis asjaoludel siiakanti lehm surema sattus, ei kujuta ette. Igatahes tundub kolba seisundi järgi otsustades, et see juhtus ammuuu. 

Käisin rõivaid ostmas. Humanas on praegu palju head kaupa, omandasin kolm seelikut ja ühe halli peaaegu-villase kevadsügismantli. Viimase puhul palusin müüjal kohe eemaldada hinnasilt, et saaks poest välja juba soojas minna... Aga näitan teile hoopis oma tüüpilist pesupäevapilti. Sokid ei lõpe vist iialgi...

Saturday, September 4, 2021

Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kuna öeldi, et kõik on teretulnud... kirjutasin ka jutu. Praegustel ebakindlatel aegadel võib ehk sellistki asja ilukirjandusena võtta. 


***

Ja ükskord saab ka see seiklus otsa. Veel viimased kallistused vanatädidelt, veel viimased jalutuskäigud nii koduses ja ühtlasi nii võõras linnas, viimane söömaaeg itaalia jäätisekohvikus - kellele spagetijäätis, kellele pitsajäätis, mõnele ehk lihtsalt maasikapeeker. Viimased vakatamised, kui autoraadiost liiklusteateid edastatakse, sest aa-kahel ummikussejäämist on nad korra kogenud ja rohkem, tänan väga, seda kogemust ei soovi. Viimased vaated, mis kõge rohkem meenutavad Windows XP taustapilti. Viimased sisseostud poodidest, kus on kõike vajalikku mõistlike hindadega. Viimane ostukärutäis lemmikmaiustusi, mida kodumaal ei müüda. Viimane ports kiirtoitu juba pimedaks kiskuvas päevas. 

"Silmad kinni ja läbi," märgib mees, kui teeviidad neile omasest keelest mõistetamatuteks kaashäälikuühenditeks muutuvad. Lapsed vajuvad tagaistmel pika-sõidu-letargiasse. Naine uurib vaheldumisi ammuaegunud maakaarti ja GPS-i, mis siinkandis uusi teid alati ära ei tunne, ja mõtleb, mida kõike koju jõudes tuleb teha. Omal moel nauditav on ka esimese masinatäie pesu nöörileviimine, ise veel esmasest sõidujärgsest uinakust uimane, avastada võpsikukskasvanud aeda ja tutvuda marjapõõsaste selleaastase olekuga. küllap on lookas nagu ikka. Ja kassid, muidugi. Oma voodi ja oma köök. 

Kella kolme ajal öösel palub naine, et mees ka talle kotkalogoga tanklast kohvi ostaks. Lapsed magavad tagaistmel sügavalt. Teekonda veel jätkub. Kui kõik hästi läheb, jõuavad nad kohale järgmisel päeval.