Thursday, September 23, 2021

Raamatutest, sest ma lubasin

Viimasel ajal on läinud nii, et loetud raamatud saavad Raamatukogusse tagasi viidud enne, kui mul on aega/tahtmist/jaksamist neid üles blogida või isegi pealkirju kuhugi sedeli peale märkida... sest noh, pole aega, tahtmist ega jõudu (kuigi ma ei ole unistustest loobund ja ennast maha lasta ka ei kavatse - viide Metro Luminalile). Mõni on meeles (ja mida ütleb raamatu kohta see, kui ma teda kaks nädalat hiljem ei mäleta, eks ole) ja viimane ports käepärast, neist saab kirjutada.

Cassandra Clare "Surmav arsenal". Ma esimesest osast juba kirjutasin, aga nüüdseks olen ennast läbi kõigi kuue osa närinud. Plagiaati lugedes on alati huvitav, kas autor midagi veel plagieerib, mulle tundus viimane ots kuidagi "Troonide mängu" moodi, eriti see topelttroonide osa, Cersei ja Jaime, eks ole, aga väga palju "Videvikku" oli ka, eriti kui mõne noormehe lihaselist ihu kirjeldati, ainult et kui "Videvikus" oli juttu peamiselt Edwardi imekaunitest rinnalihastest, siis Clare teoses oli põhirõhk Jace kõhulihastel. Nunuh. Kui ma oleksin natukenegi aeglasem lugeja, siis oleks see teos olnud muidugi täielik ajaraiskamine. 

John Humphrys ja Christopher Humphrys "Sinine taevas ja mustad oliivid". Veel üks raamat sellest, kuidas inglane Vahemere äärde kodu loob ja mis raskused teda sellel teekonnal tabavad. Loomulikult vaimukas, loomulikult tore lugemine. Loomulikult peletab igasugust tahtmist ise kunagi Kreekas maja ehitama hakata. 

Molly Harper "Magus tee ja kaastunne". Kui tahta lugeda toredat, kohustustevaba naistekat, siis see on täpselt õige asi. Kogu lugemise aja tuli ikka ja jälle ette film "Sweet home Alabama", nii lõunaosariikide kõrtsikultuur kui külalislahkus kui väikelinnade elu. 

Nicola May "Väike nurgapood". Ma arvan, et kõige viisakam on seda teost kirjeldada kui eelmise täpset vastandit. Isegi tegevuse toimumine vanal heal Inglismaal ei päästa mitte midagi, kui on halvasti kirjutatud, siis on halvasti kirjutatud. Naisteromaanide traditsiooniliselt positiivne tegelaskuju on hoopis negatiivne, tänapäeva peavooluga sobivalt on kramplikult pingutatud, et kohalik geipaar paistaks võimalikult sümpaatne... ja et ikka ilus kreemitordine õnnelik lõpp ka tuleks. Raamatu parim osa on koera nimi. 

Jeff VanderMeer "Häving". Minu tavalistest ulme-eelistustest üsnagi erinev raamat... aga samal ajal ka mitte nii väga. Jube, huvitav, raskesti mõistetav, tekitab huvi, mis edasi saab. Idee meenutas natuke Strugatskite "Väljasõitu rohelisse", tähendab, kusagil maailmas on mittemaise või vähemalt mitte-tavapärase päritoluga Tsoon, mida tuleb uurida ja mis uurijaid hirmsasti muudab. Ülejäänud osad olevat ka olemas, peaks vist lugeda proovima. 

B. A. Paris "Terapeut". Köitev, aga ebasümpaatne poolkrimilugu, selliseid nimetatakse vist psühholoogilisteks põnevikeks. Naispeategelane on oma otsustes hästi tobe ja tema väljavalitud mees pole põrmugi parem. 

Clare Pooley "Tõeprojekt". Seda on võimalik lugeda kui toredat ja sõbralikku teost Londoni linnaosa kogukonnaelust, natuke nagu "Brockwelli ujula". Või saada pahaseks, sest kõik jookseb liiga ilusasti kokku, isegi kindlameelne hiina vanaema veendakse teatud populaarsetes küsimustes ümber. Viimastest on jällegi liiga palju ja pingutatult juttu, loo seisukohast poleks mingi vahet, kas pulmades, kus olukord kehvaks kisub, abiellub homo- või heteropaar (ja heteropaar oleks antud kontekstis usutavam olnud). Küll aga oli raamatus hulgi imetoredaid olukordi, mis olid nii väga päriselust ja nii väga tõelised - näiteks stseen kolikambri uksega, ka minul tekkis kange tahtmine Juliani maja koristama minna. 

Riley Sager "Viimased tüdrukud". Kas te usute, et on võimalik raamat läbi lugeda ja alles poole pealt avastada, et ma vist... olen seda juba kunagi lugenud...? Ja et kuni lõpuni välja ei tule enamik sündmusi üldse tuttavad ette? Vaat nii vähe muljet see teos mulle avaldaski, nii esimesel kui teisel korral. Üritan kolmandat korda mitte lugeda. 

Frances Itani "Kohvikukompanii". See on hea raamat. Leinast, üksindusest, kurbusest, kogukonna, lausa sõpruskonna loomisest. Pluss muidugi võluv papagoi Rico, paluks rohkem papagoidega raamatuid! Eakana uue elu alustamisest või kogukonnas aktiivne olemisest kirjutatakse minu tunde järgi liiga vähe, see on sel teemal kindlasti väärt romaan. 

Tui Hirv "Minu Reykjavik". Tegelikult pole ma sellega veel lõpuni jõudnud, aga kavatsen jõuda, palju pole jäänud. Väga hästi kirjutatud, Islandi elu tundub peaaegu sümpaatne - mind Põhjamaad üldiselt elupaigavaliku mõttes ei ahvatle, isegi niisama-turistihuvi on vähe, ainult lugeda meeldib nagu muudegi võõraste paikade kohta. Siiani pole leidnud palju juttu vanema ja alahoidlikuma generatsiooni elust, aga võib-olla ei puutu autor sellega kokku või ei pea oluliseks. "Minu"-raamatud ju tegelikult ei olegi ühe paiga kõikide eluvaldkondade tutvustus. Ma veel ei tea, kas raamatu lõpus on midagi Islandi või Reykjaviki linna ajaloost ka, kui ei ole, siis on tekstis olnud vihjed ikkagi nii huvitavad, et ma kindlasti otsin vähemalt ühe ülevaateartikli ja loen läbi. Vaat nii põnev ja meeldiv lugemine ongi. 

3 comments:

  1. Aitäh! Mulle meeldib su raamatupostitusi lugeda, sest sa teed seda iga raamatu kohta minu jaoks just piisavalt lühidalt, aga samas tabavalt, et nii kerge on kohe aru saada, kas ka mulle mingi raamat meeldiks või mitte. Enamus raamatud ei ole mind lugema kutsunud, aga need mis on, nendes ei ole ma pidanud kunagi pettuma :-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh hea sõna eest! Ma ise loen küll üsna meelsasti teiste inimeste põhjalikke kirjeldusi, aga ise pikalt ja hästi kirjutada ei oska.
      Ma loen nii palju, et enamasti ongi tegu üsna keskpäraste või siis ilmselt mitte Sinu žanri teostega, aga ega häid üles ei leia, kui paljude hulgast ei otsi...

      Delete
    2. Pikemaid raamatukirjeldusi eelistan ma ludega siis, kui ma raamatu olen juba läbi lugenud. Kui enne lugeda, siis minu jaoks ei jää mulle sedasi ise avastamise ja nautimise rõõmu ja mu oma tunnete kujunemist. Mulle meeldib raamatuga ise suhtesse astuda mitte seda teha läbi kellegi teise, kes seda suhet juba omal nahal ja moel kogenud on :)

      Delete