Raamatuid, jälle

Lugemine oli minu lemmik-meelelahutus alates umbes sellest ajast peale, kui ma rääkima õppisin (noh, kuni kolme aasta ja kahe kuu vanuseks saamiseni ettelugemise kuulamine). 

Anna Jansson "Mida sa ei tea". Nädalake pärast lugemist on sisu täiesti meelest läinud. Guugeldasin, tuli meelde. Üsna ladusalt kirjutatud Rootsi kriminull. Täpselt nii vastik ja jõhker, nagu temataolised ikka. Meenutab oikuipaljusid teisi kriminulle maailmas. Avastasin, et olen samalt autorilt lugenud ka teist raamatut, pealkirjaga "Ilusalongi saatusejumalanna". Too oli ka keskpärane. 

Kersti Salulaid "Kodu kotiga kaasas". Teine raamat Soomes töötavate eestlaste elust. Endiselt hea viis teadasaamiseks, mismoodi see Soomes töötamine käib ja mida endaga kaasa toob. Saab lugeda ka täiesti eraldi, arusaamiseks ei pea olema esimese osaga tuttav. 

Lauren McLaughlin "Saada pilte". Esialgu tundus nagu paljutõotav noortekas, olulisel teemal... ja siis läks kõik kuidagi käest ära. Liiga keeruliseks läksid sündmused, liiga hulluks läksid olukorrad... Ma arvan, et poole õhemana oleks kukkunud välja poole parem raamat. 

Steena Holmes "Emma leidmine". Lugu kadunud lapsest, õnneliku lõpuga. Nii võiks see juhtuda... aga. esiteks, tõlge on kohutav. Ikka ja jälle ma unustan enne raamatu laenutamist vaadata tõlkija nime... Teiseks, autor on kas väga naiivne või ükskõikne. Raamatus kirjeldatakse (vist) allakolmese Downi sündroomiga lapse käitumist. Ja see laps räägib ilusate pikkade lausetega nagu täiesti tavaline, ilma igasuguste sündroomideta, hästiarenenud laps. Usutavuse mõttes võinuks Downi sündroomiga lapse vanus olla umbes nagu kaheksa... sest kuigi Downi-lapsed on kõik väga erineva arengutempoga, on standardselt arenevaid lapsi nende hulgas ikkagi väga vähe.

Jessica Fellowes "Särav noor surnu". Absoluutselt suurepärane. Tundub, et tegu on ühtlaselt hea sarjaga, ka esimene osa oli hea. Kolmas olevat ka juba eesti keeles olemas ja mitu tükki veel tõlkimata. Igatahes tasub autori nimi meelde jätta.