Koroonapäevikud. Viies päev.

Eile oli õhtupoole tunda, et maitsemeel on kuidagi nagu väändes. Isu nii või teisiti eriliselt pole. Söön eelkõge kohusetundest, aga vähem kui tavaliselt - see on muidugi hea, sest Peki-Heini. Palavik käis veel 37,5 peal, aga mingit ravimit pole ma talle endiselt andnud. Päris õhtuks saabus jõuetus. Lillebror kirjeldas seda nii: "Mu ülemine ots tahaks asju teha, aga jalad on nagu keedetud spagetid." Noh, umbes nii ongi. Veel tuli õhtul korralik kurguvalu. See koroona pole nagu aru saanud, mismoodi asjad käivad, kõik korralikud viirused algavad mul kurguvalu ja vesise nohuga, siis tuleb kuiv köha, siis mõnus märg köha (see on minu jaoks turvalise tervenemise indikaator, absoluutselt ei sega) ja värvikas nohu... ja siis on asi juba korras. Koroonaga on kõik segiläbi. 

Mehel on endiselt hirmus seljavalu ja ka jõuetus. Korraks Legolase tulevases toas käimine oli tema jaoks matk (Maja on 20 meetrit pikk).

Lillebroril on ka maitsemeel väändes ja jõuetus kallal. See ei takista teda olemast lärmakas, sõjakas ja kogu ärkvelolekuaega arvutist veetmast.  

Legolas kurtis uimasust ja jõuetust, aga jaksas mingil hetkel ilusti puusületäiega köögist vannituppa minna, nii et lootust on. Veel kurtis Legolas, et millegipärast on kõht kogu aeg tühi... kui inimene öö läbi arvuti taga oma sotsiaalset elu elab ja siis pärastlõunani magab, nii et söögivahe võib vabalt olla 18 tundi... siis ongi kõht tühi. 

Jõugu Juht tegi täna pereõe soovitusel kiirtesti - endiselt negatiivne. Ma ikka loodan, et tal õnnestub sümptomiteta positiivseks saada, aga see võiks ikka juhtuda jah, siis ta saab ka pooleks aastaks rahu ja "inimõigused tagasi" nagu Legolas selle kohta ütleb. 

Hm, võib-olla on midagi ka lõhnatajuga? Igatahes läksin ma enne mööda põhjalikult austatud liivakastist ja mingit haisu ei tundunud olevat, muidu haisevad need liivakastid taevani (keegi kassidest ei kaabi peale ka). 

Endiselt on väga tüütu. 

Aastakokkuvõte ja uusaastalootused

Koroonapäevikute vahele kirjutan selle asja kah ära. 

Aasta tagasi ma küsisin 2021. aasta kasutustingimusi. Nojah, ega neid ju kellelegi ei anta... aga laskis elada. 

Oli väga raskeid päevi, pettumusi ja teadmatust. Ma ei ole päris kindel, kas ma oskan nende kõigi eest tänulik olla, aga muidugi, kõik tuleb lõpuks heaks... (Rm 8:28) 

Oli palju head. 

Sain Põhikooli Lõpetaja Emaks, nagu olingi soovinud. Sain ka Gümnaasiumiõpilase Emaks. Seegi on väga tore. 

Sain Eesti Meistri Emaks... kolmekordselt (Lillebror kaks korda, Legolas üks kord). 

Meil käis suurel hulgal poisskülalisi, ühel tuttaval mitmepojalisel pastoriproual oli õigus, et teismelised poisid kipuvad paljunema...

Saime nii Auto kui Ahju. Ahju ladunud pottsepad olid väga sümpaatsed mehed. Tuleval suvel - kui Jumal päevi annab - tulevad nad meile ka korstnaid laduma. Korstende teemal saime Eesti Vabariigi poolt kingituse, vahendajaks Kredex. Hästi tore. 

Saime külastada eksootilisi paiku, nimelt kaht Euroopa tähtsamatest saareriikidest. Eredamad elamused sain mina Saaremaalt Lõu tuletorni juurest ja Hiiumaa armsatest inimestest. 

Veel külastasime pealinna. Esimesel korral seal käies veetsin suurema osa päevast üksi, sest Mees oli konverentsil... ja kogu selle aja olin kabuõnnelik, mitte üksiolemise pärast, niisama. Perega koos oli ka väga tore, lapsed ei võidelnud kunstimuuseumi vastu ja üldse oli hästi hea aeg. 

Kogesime mitmesegast ilma, selle koha pealt oli ilmselt ekstreemsuste aasta. 

Väike-väike Freya on täiesti ära kohanenud ja omandanud idamaise printsi (ma sealtkandi printsesside kohta ei tea, aga Paris Hiltoniga ma teda võrrelda ei tahaks, Freya on ikka targem) enesekindluse. 

Aasta lõpuks saime kaela ka ammuoodatud koroonatõve. Ma olen juba kaks päeva olnud irratsionaalselt õnnelik, peavalust hoolimata... Selle ainus mõistlik seletus on kergendustunne, et enam ei pea katastroofi ootama, saab tegeleda ja ravida ja siis saab see haigus mööda ja on mõneks ajaks ühel pool. Meil on muidugi päris hea ka olla, ilmselt omikron, mis ju olevatki kergema loomuga.

Uuelt aastalt... ootan muidugi kõigepealt üleüldist tervekssaamist. No ja sellega kaasnevatest hüvedest... kui võimalik on ja mingeid suuremaid katastroofe ei juhtu, siis läheme pulma-aastapäeva puhul kohvikusse, et saaks lemmikkohvikut toetada. Hetkel tundub koogisöömine küll võeh, magusaisu pole üldse, aga eks sinna on veel kuu ja kaks päeva aega ka.

Tahaks päriselt puhkusel käia, üürida jälle kusagil ühe korteri ja lihtsalt nautida. Tegelikult ei ole korter obligatoorne, Gummersbachis telkimine või Amsterdamis onutütre elutoa vallutamine tunduvad ka ahvatlevad. Peaasi, et kuskil mõni väike armas vanalinn (päris vanalinn, mitte kompaktsemat sorti Karlova, palun - ja pange kõrvale, mitte peale...) tee peale jääb. 

Enne või pärast puhkust tahan taas saada Põhikooli Lõpetaja Emaks ja aasta jooksul Kahe Gümnaasiumiõpilase Emaks. Viimasega kaasnevat sisseastumistsirkust ja hilisemat logistikasättimist ma ei oota küll üldse, aga eesmärk pühitseb teatavasti abinõu. 

Kindlasti juba jaanuaris tuleb uuendada kõigi laste ID-kaardid. Hetkel on küll lahtine, kas Legolas ka selle projektiga Prantsusmaale saab, aga igaks juhuks tuleb olla hüppevalmis. 

Asi, mida ma jaanuaris üldse ei oota, on detsembrikuu elektriarve, see saab olema hirmus. Oma sünnipäeva ma ka väga ei oota, sest aastad muudkui lähevad ja... lähevad... No aga mõned asjad siin maailmas on paraku paratamatus.

Vägavägaväga ootan kevadet ja esimesi aiatöid. Muidugi ootan ka ehitus- ja remonttööde jätkumist, need on eile-täna pausil olnud, sest Mehe selg ja k. Ootan mõnd head laata. 

No ja loodan - kuigi see läheb sinna maailmarahu soovimise kategooriasse -, et teaduspõhisejad* (minu leiutatud uudissõna) tuleksid meeleparandusele. Ja et me saaksime rahulikult omas kodus elada... ja et mitte keegi meist ei oleks sunnitud õppima vene keelt (vihje ida pool toimuvale jampsile).

Ja muidugi üleüldiselt õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga...

_____________

*teaduspõhisemine on see, kui maailmatargad - peamiselt reaalteaduste-inimesed, olen ma tähele pannud - suhtuvad ravimitesse ja üldse meditsiini nõukogudeaegse põhimõttega "kirvega ja kõigile", jättes täiesti arvesse võtmata asjaolu, et inimeste nii vaimse kui füüsilise tervise valdkonnas on variatiivsus üüratu. Väga rumal ja jõhker suhtumine. Ma võib-olla kirjutan sellest kunagi veel eraldi ja pikemalt. 

Koroonapäevikud. Neljas päev.

Eilne PCR-proovi võtja oli vist karmima käega kui kõik senikogetud. Või ma ei tea, äkki oli mu avar nina lihtsalt turses, ikkagi tõbi kallal? Igatahes oli seekord tõesti aih. Mees sai seeläbi oma esimese PCR-kogemuse päris kehva... ja Legolas kinnitas ka, et seekord võttis vee silma. Jõugu Juht valis süljetesti ja kas seetõttu või mingitel muudel põhjustel sai meist ainsana negatiivse tulemuse. No ta on meist ka hetkel kõige tervem ja ainus, keda teoreetiliselt nende "vaktsiinidega" süstida võib. 

Mina läksin eile mingil hetkel koos oma palavikuga voodisse ja ärkasin intensiivse muffinilõhna peale. Mees ja Lillebror tundsid ennast piisavalt hästi, et muffinitegu ette võtta. Maitses ka hästi. Öösel ärkasin kül mitu korda, aga poolunes mõtlesin iga kord, kui väga hästi ma ennast tunnen... No eelmise öö valudega võrreldes oligi enesetunne suurepärane. Hetkel, tänan küsimast, valutab peamiselt pea, aga sellega oleme siin juba harjunud... On selgunud, et gelomürtool mulle siiski ei sobi, vähemalt mitte õhtuti, siis ma saan tapvad kõrvetised. No aga köhaga on mul ka kehvasti, polegi nagu teist enam õieti. 

Mees on endiselt hädas seljavaluga ja katsumise järgi oli tal voodis olles mingi palavik ka. Erinevalt eilsest hommikust suudab siiski kõndida, nii et lootus on hea.

Lillebror kurtis eile, et ei tunne lõhnu. Muffinil oli siiski maitse. Väike palavik oli tal õhtul ka.

Legolas avastas mõni hetk pärast PCR-testi, et on uimane, pea valutab ja muidu on ka paha olla. Kodus keeldus kapuutsi peast võtmast ja läks õhtul dressipluusiga magama (muidu tahab ta magada peaaegu alasti). Käisin katsumas - sest kolmveerand kaksteist päeval koolivaheajal magatakse -, erilist palavikku ei tundunud olevat. Kui see tema puhul sellega piirduks...

Mingil hetkel, kui ma veel voodis olin, helistas taas terviseameti koroonadetektiiv - ma ausalt ei registreerinud ära, mis ta ametinimetus tegelikult oli - Gerda. Huvitav, kas neil on seal ka kliendihaldurid nagu pangas? Igatahes on ju päris tore, et helistab sama inimene, ei pea hakkama kõike üle seletama, et mis ja kuidas... 

Olen endiselt Jumalale väga tänulik, et oleme haiged just koolivaheajal. Samuti olen hästi tänulik, et lapsed on suured ja saavad vanemate võimaliku teovõimetuse hetkedel ise ahjud köetud ja söögi tehtud. Mõni erariides ingel on meil ka, nimelt käis Lillebrori Sõbra Ema eile lahkesti Vanaemale-Vanaisale süüa viimas... mitte, et Vanaema asjast oleks kuigi täpselt aru saanud. Eks ma seletan ise muudkui jälle, kuni me taas nende juurde minna tohime. 

Koroonapäevikud, kolmanda päeva varahommik

Kui Mees hakkas eile meile PCR-testi aegu panema, selgus, et lubatud saatekirjad pole süsteemi salvestunud. Või mis iganes häda seal oli. Telefonikõne, pereõde tegi lahkesti saatekirjad ka suurtele poistele. Nii et nüüd kohevarsti me läheme ja kui see asi koroona ei ole, siis ei ole õigust maa peal...

Sest Lillebroril on ilmselgelt juba hea, palavikku pole, peavalu laseb elada, eile köhis natuke ka minu kuuldes ja nohutas, ise kurtis, et ei tunne lõhna... Kui nina tühjaks nuuskas, tulid lõhnad kohe tagasi. 

Aga Mees valutas eile päev otsa üle keskmise hullusti selga ja öösel... oioioi. Minul jällegi takistasid magamist hullupööra valutavad põlveliigesed. Nagu viirus ikka, ründab seda kohta, mis ennegi hädine oli. 

Õhtul umbes kella seitsme paiku hakkas mul jõledal kombel külm. Kraadiklaas ütles, et 37,2, mis on minu puhul juba kindlasti palavik. Esimest korda elus otsustasin palaviku jätta selliseks, nagu ta on, ja mitte aspiriiniga (mul hakkab paratsetamoolist paha) alla kiskuda. Tundub, et see oli õige otsus, öösel läks tunde järgi pisut kõrgemaks, aga nüüd varahommikune kraadimine ütles, et 37,3, nii et olukord on rahulik. 

Tunde järgi oli palavik öösel ka Mehel. Koroona-eelsel ajal oleme me taolises olekus mõlemad üsna rahulikult tööl käinud, nii et kuigi enesetunne ei ole kuigi hea, laseb olla... kui välja arvata Mehe selg, mis on hetkel pigem see põhjus, miks talle kiirabi kutsuda, ei lase üheski asendis olla... No ma söödan talle midagi sisse, siis võtab valuvaigistit.

Koroonapäevikud, teine päev

Noh, et eile oli ju esimene ametlik päev koos k-haigega. 

Lillebror oli terve päeva reibas ja tavapärasel moel sõjakas. Kurtis, et silmakoopad valutavad. Köhis enda väitel palju, mina ei kuulnud kordagi... Palavikku polnud, nohu polnud, kurguvalu vist ka polnud. Liigutamisel olevat pea ka natuke valutanud, siis ta püsis igaks juhuks terve päeva arvutiekraani ees. 

Suured poisid tegid huvi pärast kiirtesti - täitsa negatiivsed teised. Ometi magavad Legolas ja Lillebror samas toas... 

Mees aevastas tavalisest rohkem, otsustasime, et seda võib nimetada nohuks. 

Minul valutas juba üleeile rinnus midagi. Oletan, et sealkandis võiks olla bronhid. Eile keskpäeva paiku hakkasin ka köhima, kuivalt. Tüütu... Valu rinnus on ka tüütu, aga noh, ma olen naine, on talutud oluliselt hullemaid valusid oluliselt sagedamini, kuigi teises kohas. Köhimise vastu võtsin ühe Gelomyrtoli, tunnike või nii hiljem tekkis tunne, et iga köhatusega hingan välja tärpentiniauru, mäletate küll, lapsepõlvest, kui bronhiit oli...? Liigesed valutavad ka, aga seda ei saa üldse mitte millegagi seostada. 

Pereõde arvas, et PCR-testile võiks mina ja Mees minna homme, suurte poistega on veel aega. 

Kunagi pärastlõunal helistas koroonadetektiiv Gerda ja küsitles mind põhjalikult, kus on käinud Lillebror neil päevil ja kellega kokku puutunud, et ikka isikukoodid ja puha... Noh, andsime nii palju infot, kui võimalik. Oli väga asjalik ja hinnanguvaba küsitleja. Nüüd guugeldasin, selgub, et see Gerda on meie koguduse Jaanipäevatalu armsa peretütrega tuttav. Maailm on väike. 

Siis helistas veel miski asjapulk teisest asutusest ja kontrollis, kas Urmas on ikka teadlik oma positiivsusest. Mina vastu, et Urmast meil pole, tema keskmine nimi on Toomas... Mees helistas siis ise Synlabi ja palus nime korrigeerida.

Mingil hetkel helistas mulle Lillebrori Sõbra Ema ja pakkus lahkesti poeskäiguabi. Aitäh, meil esialgu pole vaja... Mehele helistas pastor ja pakkus lahkesti abi. Laenulapse Ema kirjutas ja pakkus lahkesti abi. Küll meie ümber on ikka head inimesed, eks ole. 

Täna hommikul ringutas Lillebror voodis ja arvas, et midagi eriti ei valuta. Suured poisid veel elavate kirjas ei ole (kuidas saakski, on koolivaheaeg ja kell alles 11!). Mina ja Mees leiame kurguvalu, kui väga hoolega otsida. Muidu on olemine üsna rahulik. 

... vaid saada inglid kaitseks sa...

Ma siin juba eile kirjutasin ja avaldasin ja võtsin tagasi...

Olid jõulud. Ja oli jõulueelne nädal. Ja kõik oli suuremalt jaolt* kena peale selle, et Lillebror andis eile positiivse PCR-testi. Tänan küsimast, ta on koroonahaige kohta hämmastavalt reibas ja sõjakas, palavikust on ainult mälestus ja peavalu laseb ka täitsa olla... köhahoogi on tal olnud mitme päeva peale kokku vähem kui mnul täna hommikul. Aga eks meil jäi ja jääb siin nüüd ära mingi hulk planeeritud asju ja sinna pole kahjuks midagi teha. Peaasi, kui me kedagi rohkemat ei nakata. 

Nii et vabandage, me nüüd siin umbes neljanda jaanuarini vähemalt isoleerume... Viiendal peaks Mehel allergoloogiaeg olema. Küllap see nihkub edasi, ta on kahtlaselt nohune. Kolmapäevale läheme PCR-ile, mina köhaga, tema nohuga. Suured poisid on esialgu liiga terved. 

Ärge meile siis vana-aastaõhtul ega sel aastal enam üldse külla tulge, eks ole.

Catharina juba küsis, millal see Lillebror kontaktis oli - me keegi ei tea, see on see kõige jaburam asi. Tõenäoliselt kas koolist või koolikontserdilt ta selle sai. Õpilased tulid küll kõik kooli ainult negatiivse testi loal, aga esmaspäevaõhtusel vanemate kontserdil osalesid ju kõik selle paljukiidetud metsalise märgiga koroonapassiga, neid ei testi keegi... No ja tegelikult sõitis ta teisipäeval lõunase bussiga koju, pole ju teada, kes seal kaasa sõitsid. Minu viimase bussisõidukogemuse põhjal võib oletada, et maskikandmist bussireisijad kuigi tõsiselt ei võta.

Hetkel olen tänulik, et Lillebror nii tavapäraselt sõjakas jaksab olla ja et me isoleerume koolivaheajal, mitte hetkes, kus õppealajuhataja peaks üritama Mehele asendajaid leida. Mina ei ole tunniplaaniga seotud, võin isoleeruda nii palju kui tarvis, see ei sega kedagi. Külmkapp on ka täis, Jumal tänatud, ja apteegis on käidud. 

Veel tuleb kiita perearsti nõuandeliinil laupäeval telefoni võtnud arsti, kes oli väga osavõtlik, arukas ja asjalik, samuti lahket testiaja määrajat, kes Lillebrori keskmise nime küll valesti kirja pani**... aga loodetavasti käib tulevane Hesburgerisse pääsemine (see on esmane kasu, mida üks pubekas oskab koroonapõdemisest arvata) ikka isikukoodi alusel. 

Olge hoitud ja püsige teie ikka negatiivsed!

________
*ma ühe meiekooli vanaisa avalikke väljaütlemisi rohkem ei kommenteeri peale selle, et nüüd saan aru, kuskohast pojapoeg oma ssakssa pootsmani iseloomu on saanud... teda me kasvatame, vanaisa paraku meie jurisdiktsiooni alla ei käi ja pealinna pargi vahel (khm!) piketeerimise kommet meil pole. 

**oletagem, et Lillebrori keskmine nimi on midagi nagu Toomas... sellest tehti midagi nagu Urmas. Nunuh. 

Impressioone

Kui kolmest lapsest ühel koolivaheaeg siiski planeeritust päev varem ei alga... võivad lapsevanemad kah tööasjus pidusse minna. No ja meie selleaastane jõulukana (skandinaaviapäraselt, tellis Jõugu Juht - no ma siis lisan kuivatataud jõhvikaid ja kadakamarju) oli ka veel ostmata, Linna sõitmine oli seetõttu paratamatu. 

Hommikul magasime siiski tavapärasest kauem, sest tavapärast tööd või kooli polnud ette nähtud kellelgi. Hommiku-une käigus varastasin juhusliku auto ja kihutasin rohelise kleidi laperdades Meest mingist deemonlikust seestumisest päästma. Ärgates selgus, et ei olnud seestumine, migreen oli. Oijah...

Sellegipoolest oli tal jaksu autot juhtida ja kontserti kuulata. Ma ei orienteeru absoluutselt Eesti tänapäevases muusikas, seetõttu teadsin Uku Suvistest varem... et ta on olemas. Tegelikult ongi tore kontserdile minna ilma ainsagi eelarvamuseta. Oskab laulda küll, aga jäi kunagi samas kontekstis tuli-nägi-võitis teoga hakkama saanud Marek Sadamast siiski nõrgemaks elamuseks. Võimalik, et oma osa oli ka Mehe migreeni minule ülekandumisel... 

Õpetajate jõululõuna söögipool oli umbes sellises vormis, nagu alati. Kuiv ahjuliha oli asendatud šnitsliga, see oli päris tore. Kõrvitsat sel aastal ei pakutud. Ma ei tundnud erilist puudust kummastki.

Sattusime laua taha koos kolme noorima õpetajaga koolis (vähemalt septembri seisuga, kuna inglise keele õpetaja ametikoht on ilmselt äraneetud nagu mustade jõudude vastane kaitse Sigatüükas, siis ma uute inglise keele tütarlaste vanuseid ei tea). Neist ühe kohta ei teadnud ma varem midagi... Nunuh. Kolmikuid ma neile tütarlastele just ei soovi, aga kiiresti saabuvat ja ohtrat head vilja kandvat suurt armastust ikka. 

Kooli- ja jõuluteemalise Kahooti puhul oli igatahes kasu, et Mees teadis, kuidas seda süsteemi taltsutada, ja et mina teadsin... nojah, mis meil majas aja jooksul on toimunud. Laua otsas istunud arvutiasjanduse juht on muidugi minust kohe jupp maad kauem kooliga seotud olnud, aga ma ei saanudki aru, kas ja mis hetkel ta osales ja mis hetkel laskis teistel arvata. Me ei võitnud - kesse siis võita tahab? -, aga õiged vastused on toredad. 

Vaikselt hiilis sisse võrokiilne tädi Lonni. Ta on rahvamaja juhataja olnu, elab seal Plaanil, sa tiiat küll, Haanjast edasi... Üks kolleegidest oli millegipärast laua tagant kadunud, jõudis alles natuke pärast Lonni lahkumist tagasi. 

Siis tuli jõuluvana isiklikult, natuke napsuse, vanakostüümis kolhoosiesimehe kujul. Õppealajuhataja pidi paraku samal ajal mujal mingeid kohustusi täitma. Salmi õnneks ei pidanud lugema, seda tegi Jõuluvana ise, riimides käigu pealt ära... mida iganes ta parajasti ütles. Väga lahke temast. Mees sai muuhulgas pohlamoosi, mille me suure rõõmuga Vanaemale edasi kingime, mina sain seenelkäimise sokid (sest mujal ma niidisokke ei kanna, aga metsas lähevad tarbeks, aitäh), lõhnaküünla ja apelsinimoosi. 

Ja siis... oli pidu läbi. Ja õppeveerand oli läbi. Üks uus (aga mitte verinoor, meil on neid uusi sel aastal hulgi) õpetaja kiitis, et kas teil on igal aastal nii tore pidu? Meil ongi toredad inimesed ja lahked pidulised, tavaliselt on küll jah tore. Ja saab niimoodi läbi, et isegi kaugeltnurga mehed jõuavad valges koju. 

Koduteel võtsin telefonist pidulikult maha äratuse. Jõugu Juht jäi linna sõbra poole, meie leidsime kodust eest küdeva ahju ja kolm rahulolevat last (Legolasel on külas Nimekaim). 

Kui mul õnnestuks mõned kingitused ilma kassikratsikriitikata ära pakkida... ja me omikroni ei saa... ja oma jõululaupäevase logistika paika saame... siis on kõik kohe väga hästi. Nii minu kui Mehe peavalud jäid ka kuskile tee peale uusi ohvreid otsima. 

No ja kui - juhul kui - me omikroni või midagi muud huvitavat ei saa, siis peame nutivaba lauamänguõhtut ka. See viimane info on eriti mõeldud neile, kes nagu võiks sobituda (või varasema kogemuse põhjal sobitubki), aga FBd ei kasuta. Khm. 

Head koolivaheaja algust teile ka!

Raamatuid

Nora Roberts "Aasta üks". Veel üks katkulugu. Millegipärast oli mul alguses kindel tunne, et olen seda juba lugenud... keskeltpeale muutus täiesti võõraks. Põhimõtteliselt on tegu paraja plagiaadiga näiteks Kingi "Vastuhakust", teisest küljest on see teos hirmus ebaloogiline - kolmandik maailma inimesi on surnud ja kõik kommunikatsioonid toimivad ikka veel? Kogu maagia-asi on ka kuskilt maha viksitud... aga kui teine osa kätte juhtuks, loeksin ikka hea meelega, äkki tuleb kuskil veel juttu katastroofijärgsete kogukondade toimetulekust, uue ilmakorra ülesehitamise lood on põnevad. 

Christopher Moore "Shakespeare oravatele". Sellel raamatul pole, vabandage, üldse mitte mingit vabandust. Sest vabandust ei ole sihipärasel, süüdimatul labasusel. Minu jaoks samas kategoorias nagu see feministlik naiskirjanik, mis ta oligi, perekonnanimi algas tähestiku lõpuosasse kuuluva tähega... Jeannette Winterson, tuli meelde. Nii et äkki Wintersoni fännidele need oravad meeldiksid. 

William Peter Blatty "Eksortsist". Filmi olin kunagi näinud. Raamat tundus parem, nagu tavaliselt. Mõnus rahulik tempo, kohad ja inimesed on piisavalt ära kirjeldatud... Lugu ise on muidugi võigas, aga see oli ju ette teada. 

Suzanne Redfearn "Silmapilk". Hirmus ja omapärane lugu suremisest ja kummitus olemisest. Mida kõike inimene pärast oma surma teada ei saa, eks ole... Ei sobi lugemiseks talvisel õhtul, kui pereliikmed on libeda tee peal sõidus.

Anna Bågstam "Pealtnägija". Rootsi kriminullide üldisel foonil tavalisest natuke sümpaatsem. Selles mõttes sümpaatsem, et naisdetektiiv ei ole erakordselt ennasthävitav tüüp, ainult mõõdukalt... Ja tõepoolest, kas Rootsis normaalsetest inimestest ka kirjutatakse, millegipärast kohtan mina ainult kriminaalseid lugusid (Backman ja Jonasson on loetavad, aga ei vaimusta mind kahjuks eriti).

Kyle Perry "Järsakud". Natuke teistsugune põnevusromaan. Juba seetõttu teistsugune, et toimub Tasmaanias (hm, tegelikult võiks hakata täitma loetud raamatute toimumiskoha kaarti). No ja päris mitme inimese seisukohast kirjutatud ka. Igaühel on oma valu ja häda, aga tõepoolest, telefoniga relvastatud tobe teismeline on vist tänapäeval see kõige ohtlikum tüüp. Aga ma nüüd natuke aega pimedas õue ei läheks, vabandage. 

Jenn Bennett "Tähtedest võlutud". Teismeliste armastuslugu ise oleks ju täitsa armas (kuigi ma endiselt ei saa aru, miks on vaja esitada kuuldemängu kondoomikasutuse teemal) ja matkakontekst on vaieldamatult võluv. Poiss-sõber on muidugi ameerikalikult ülimalt ebausutavalt arukas, sellega saab veel toime.  Ilmselt ongi praeguste teismeliste nimed mõistetamatud ja totrad, ka sellega saab toime. Aga. Autor ei ole vist elu seeski näinud kaheksa-aastasena ema kaotanud tüdrukut (mina kahjuks olen, väga lähedalt ja kaua). Pere- ja eluloolist tausta arvestades on Zorie absoluutselt ebausutava tundemaailmaga. Ja mitte ühtegi raamatut ei tee väärtuslikumaks kohustuslikult sissepunnitatud peast põrunud geipaar. Tõlge oli hea kuni kohani, kus ebasümpaatne tüdruk tahtis, et kõik ennast naudiksid. Küllap oli tõlkijal kiire... Eesti keeles tahetakse ikka, et kõigil oleks tore või lõbus või midagi... Või et kõik vähemalt puhkust naudiksid (täitsa sobinuks sinna), enesenautimine on... ma olen ilmselgelt rikutud mõtlemisega. 

Jane Harper "Kadunud mees". Vaat see oli hea lugemine. Oleks nagu kriminull, aga tegelikult on hoopis perekonnalugu. Kõik on ära räägitud vihjete ja viidetena, kutsub kaasa mõtlema. No ja mida meie siin, veest ja rohelusest hellitatud põhjamaal ikka Austraalia tagamaa-elust teame? 

Neljandal advendil

Veel kolm päeva ja siis... on koolivaheaeg. Ka sel aastal ei saabu see põrmugi liiga vara. 

Koolivaheaja-eelsel nädalal tehti koolitöid  loomulikult, aga peeti ka pidusid. 

Jõugu Juhil algas koolis uus periood. Lõpuks ometi õpetatakse lapsele kirjandust, kunsti ja usuõpetust! Laps tundus ise ka sellega päris rahul olevat. Mitte uue perioodi, vaid ilmselt jõulude puhul peeti kogu gümnaasiumiosa klassiõhtut - kui kahe klassi peale on umbes 40 õpilast, mis viga pidada. Olevat küpsetatud pizzat ja piparkooke, nagu jõulude puhul ikka traditsiooniks. 

Legolas kirjutas klassi parima kirjandi, ütles emakeeleõpetaja. No ma nüüd ei tea... aga miks mitte, Legolas on ilmselt lõpuks õppinud oma mõtteid väljendama (kõikseparemadõpetajadoomeitel). Veel osales Legolas nii trenni kui koguduse noorte jõulupidudel. Olevat olnud tore.

Lillebror hankis kaheksa (8) "viit" ja osales hoolega jõulukontserdi proovides. Trenni jõulupeol käis kah. 

Mehe Kooli kaudu tuli info, et omikron levib... meie kooli polnud selleks hetkeks veel jõudnud. Küllap ta tuleb, ainult pole teada, mis päeval. Urr. 

Oletatava omikroni asjus tegime Mehega mõlemad - erinevatel päevadel - plaaniväliselt k-testi. Ei midagi, arvatavasti taas tavaline kohalik viirus. 

Vanaema käis paistes ja valutava jala asjus arsti juures. "Mina ei tea, mis ta seal rääkis, üks daame pidi esmaspäeval veel vaatama tulema, ma ei saa neist rohtudest asu..." Selgus, et oli ikkagi aru saanud, kapslid olid sissevõtmiseks ja salv pealemäärimiseks. 

Linna peal oleme näinud ringi liikumas juhuslikke jõuluvanasid. 

Ilm on nädal aega olnud väga meeldivalt soe. Meil on toas ka juba peaaegu et talutav temperatuur... nüüd lubati, et homsest läheb jälle külmaks. 

Poliitikud on avaldanud isegi mõistlikke mõtteid k-tõrje teemal. Küllap tulevad nemadki ükskord täielikule meeleparandusele. 

Pakkisin mingi hulga jõulukingitusi ja paigutasin nad meie riidekappi nagu alati. Seepeale avas keegi kass oma kõvera käpaga kapiukse (arvasin, et korralikult suletud) ja käis pakkimise teemal kriitikat tegema. Vähemalt kahe paki paberid on põhjalikult ära rebestatud...

Tegime tomatikastmega eksperimenti. Selgus, et kodune kaste ei põhjsta Mehel mitte mingeid reaktsioone. Kas eelmise korra paistetuses ja hingamisraskustes oli süüdi poekaste või hoopis midagi tomativaba, on endiselt teadmata. 

Mees ja Lillebror käisid metsas kuusejahil. Sai ilus. 

Mul ei ole endiselt Mehele jõulukinki. 

Jutujaht 5. Proovis igaks juhuks veel kord selga.

Tütarlaps võttis kapist pitskleidi ja proovis igaks juhuks veel kord selga. Ei istu, mitte ei istu. Ometi pidanuks kõik õnnestuma nii kenasti. Elav muusika - loomulikult, inimesel peab ju vanemast vennast midagi kasu ka olema! Turtsutab teine muidu pidevalt oma saksofoni, mängigu nüüd siis pulmas ka! Lilled - ka vanema venna sõbrast peab kasu olema, see ju väikesest peale lillehull olnud... Toiduga olnuks ka asi korras, ainult see kleit...

Muidugi, alati võib loota, et osav õmbleja kohendab kleidi sobivaks. On ju kuuldud vöökoha sissevõtmisest või alumise ääre üleskeeramisest. Õnneks oli ju veel aega. Peaasi, et tähtsaks päevaks parajaks saab. 

Trepilt kostus mürinat ja ukse vahelt pisteti sisse blond kräsupea. "Liisu, mis sa siin passid, Kaarel juba tuli, hakkame "Monopoli" mängima!" Uks sulgus ja Naatan kolistas trepist alla tagasi. 

Tütarlaps ohkas ja pani kaisuöökulli koos vana pitskardinaga käest. Õhtul tuleb seda emmele näidata, küllap tema mõtleb midagi välja. Pealegi ei pruugi poistest kaisuloomade pulmas siiski mingit erilist kasu olla, tuleb ikka ise flööti mängida ja vaarikate vahelt aia äärest naadiõisi lilledeks korjata... Kui ainult jõuaks selle peo ära pidada enne, kui ta selliste mängude jaoks liiga suureks kasvab! Poiste pealt oli ju näha, eelmisel aastal värvisid ennast veel rõõmsalt smurfideks, nüüd on ainult arvuti ja lauamängud... 

Parem mängima minna, kui oled kord juba õdedevaesesse peresse sündinud, tuleb leppida sellega, mis on. Liisu pühkis juuksed näolt ja sulges trepikotta minnes enda järel ukse. Vähemalt oma toas sai veel printsess olla. 

***

Seekord on prototüübid absoluutselt olemas. Võimalik ainult, et ongi juba liiga suured. 

Oijah

Meil on maailmas, noh, endiselt koroona ja ähvardatakse, et omikron tuleb nagu hiidlaine - no ma lootsin kapa või müü peale, aga tegelikult ei ole see asi üldse naljakas. Siis on Putin, kahjuks mitte väga kaugel. Ja siis on Euroopa Liit, mis püüab ära keelata ahikütet ja sundida maju soojustama ja maeitea, mida kõike veel. Viimaste kohta ütleks, et kuigi soojustamine pole üldse halb mõte, võiks alustada sellest, et talvel kantakse talveriideid, pange oma paljasjalgsetele lastele toas sokid jalga ja keerake küte 25 kraadi pealt näiteks 20 kraadi peale ja saate sellise energiakokkuhoiu, et... 

Ja siis ma mõtlesin oma vanaemade peale. Enne okupatsiooni ja sõda, ütleme, 1938. aasta detsembris olid nad küll mõnevõrra nooremad kui mina praegu, aga ega nende elu kergem ei olnud, vastupidi. 

Selma-Agate elas ilmselt tegusat elu suurtalu perenaisena ja kahe väikese poja emana. Teenijad olid kindlasti, aga kui päevakorras on oma talu juustukoja avamine ja igapäevane toimetamine nii, pluss poisid, kes olid kindlasti ka väga tegusad, üks arvatavasti alles potitreeningueas - ajal enne pesumainaid ja ühekordseid mähkmeid, loomulikult... Kui palju sinna talusse tuli infot maailmas kogunevatest kõuepilvedest?

Magda jällegi elas vist linnas ja ilmselgelt polnud lootustki, et noorem, kuuekuune laps lähiajal lappidest välja saaks. Vaevalt, et neil erilisi luksusi oli, kui külmaveekraan majas sees oli, siis oli juba hästi... aga ei pruukinud. Ja karta on, et mu vanaisa polnud juba siis kuigi abivalmis mees, aga lapsed tulid naisel kasida ja kodu korras hoida, nii need asjad käisid. Ei osanud temagi aimata, millised katastroofid tulemas olid. Võib-olla, et kuskil kaevu- või leivasabas naised rääkisid või kirjutas ajaleht midagi. 

Mulle tegelikult aknast väljahüpanud saja-aastase raamat väga ei meeldinud, aga suur tarkus oli seal küll: "On, nagu on. Tuleb see, mis tuleb." Esmaspäeval rääkisin armsa pisikese proua Lorega Gummersbachist, kes Ütleb, Kuidas Asjad On. See on suur õnnistus, et selliseid inimesi ikka on. Lore ütles, et mis siin karta, ma olen kristlane, olen Jumala käes, küllap Tema teeb kõik õigesti... Ma ei küsinud, kui palju elukogemust tal kulus sellise usalduse saavutamiseks, sest temagi on sõjaeelne laps ja oma pere elus mitmesegaseid turbulentse läbi elanud... 

No ja sõltumata sellest, millesse inimene usub või ei usu, suurte maailmahoovuste vastu nagu sõjapidamine, katk või, ütleme, tormi-ilm ei saa inimene ise suurt midagi ära teha. Tuleb see, mis tuleb. Mõnikord, kui ilusasti paluda, läheb see karikas mööda, aga mõnikord ei lähe ka. Lihtsalt on nii. 

Ise saab teha... Saab arukas olla. Saab olla arukas rahaliselt ja saab olla arukas inimsuhete mõttes. Saab hankida mingeid uusi teadmisi, sest teadmist ja oskust ei põleta tuli ega riku rooste (või kuidas see oligi). Iseasi muidugi, kas peaks olema rahatark nagu numbrilise varanduse kasvatamisel või varutark nagu prepperid... või kas tulevaastases maailmas on rohkem kasu kanapidamisoskusest või õiguspsühholoogia alustest (lihtsalt üks koolituspakkumine, mis hiljuti listi saabus)? Südame järgi ma valiks kanapidamise ja varutarkuse, raha kipub kuhugi iseenesest ära kaduma. 

Ja mis siis, kui kõik ikkagi hästi läheb? 

Väikelinnade tagasitulekust

Ma olen mitut puhku mõelnud, aga pole mõttega valmis saanud... ega praegugi valmis ole, aga poolikuna kõlbab vast kah. 

Küllap on suurlinnadel omad plussid ja ahvatlused. Kirjutasin minagi kunagi põhikooli ajal klassikirjandis, et kavatsen Tallinna elama kolida. Ei olnud ma siis veel aru saanud, et suurlinnades on minu maitsele liiga palju inimesi ja autosid, autosid rohkem... ja kinnisvarahinnad olid teismelise minu jaoks tundmatu maa, loogiline. Siis sai maade tagasiandmine ja sai teadmine, et maal saab elada, ja pubekaunistus romantilisest maaelust, millel on meie praeguse elu ja unistustega ainult mõningane formaalne seos - noh, et maal suures majas küll, aga meil on liiga vähe lapsi ja liiga vähe talumajapidamist ja kaugelt liiga vähe jaksu seda viimast arendada. Nojah. 

Aga tagasi linnadesse... Tegelikult vajab inimene kogukonda. Minu arvatavasti parim väikelinnakogemus oli Iirimaalt. Tol ajal oli Westportis umbes 4000 elanikku ja 52 pubi (nii öeldi, ma ei lugenud üle). Guugli järgi on seal ka hästi palju hotelle ja muidu öömaju nagu rannikulinna puhul loogiline - eriti kui see rannikulinn asub mõne kilomeetri kaugusel ühest riigi olulisimast pühapaigast. Aga muud - koolid, lasteaiad, suur supermarket ja paar väiksemat toidupoodi, rõivapoed, postkontor, politseijaoskond, raamatukogu, arstikeskus - on täitsa olemas ja väikelinna jaoks piisavad. Tunni-paariga jõuab ühest otsast teise jalutada - sõltub, kuskohast alustada, sest linnas on jõgi ja künkad - ja kogukond toimib nii hästi, et kui hajameelne lapsehoidja koos kirjadega ka oma passi postkasti laseb, tuuakse pass ukse taha enne, kui lapsehoidja paanikasse jõuab sattuda. Võimalik, et iirlased ongi erakordselt kenad inimesed, pole olnud asja ega võimalust neid uuesti vaatama minna. 

Muidugi on väikelinnadel omad puudused. Endine kolleeg, kes nagu minagi ei armasta pudruhelveste ja plaatrite ostmise käigus kassas töötava lapsevanemaga Juss-Martini või Ly-Ursula õppetulemusi arutada, välistas perekondlikel põhjustel väikelinna kolides enda jaoks otsekohe kohalikus koolis töötamise ja sõidab nüüd igapäevaselt mitukümmend kilomeetrit tööle - ikka selleks, et kõik naabrid ei oleks ühtlasi tema lapsevanemad. Ja eks arstigi juures käimine ole väikelinnas... omaette asi. Köhaga, palun väga, pole probleemi, niikuinii saavad kõik teada, aga noore abielunaisena, olles kaalus veidi juurde võtnud... "Ei tea, kas on peenikest peret tulemas, nägin Liisat arsti juurde sisse astumas?" Mis siis, et Liisal on hoopis näiteks küüneseen või kilpnäärme asjus vaja vereproovi anda.

Ometi kirjutatakse rõõmsaid artikleid koroona-ajal suurenenud maakogukondadest. Eks Eestis ongi ju pigem nii, et inimesel on korter Tallinnas ja maamaja kusagil saare peal või Võrumaal... ja mis sellest korterist siis pidada, kui kodukontor on võimalik ja laste kooliskäimise suhtes pretensioone ei ole (või on, aga luuakse uus kohalik kool - ka nii ju võib). Aga ehk saabub koos üleüldise kodukontori- ja distantsõppevõimaluse (sest koduõppelootusega peresid on viimasel aasta jooksul tulnud juurde täiesti plahvatuslikult, tundub mulle) pluss segase majandusega ka väikelinnade teine tulemine? Sest lapsepõlvest me ju teame, et päris linnas on ainult kaks tänavat, Preeria ja pumbamaja (Kalle Blomkvist), et kõik teavad kellamehe Liisat (Üle linna Vinski) ja eee koolis käivad nii lehetoimetaja-härra kui vaestemaja lapsed üheskoos, lakkugu nad kõik panni (Madlike). 

Äkki. Äkki tulevad ükskord tagasi turupäevad ja laadaplatsid. Äkki tulevad tagasi kohalikud koolmeistrid ja pagariärid. Äkki ükskord siiski... Sest tegelikult ei oleks toimiva transpordi puhul teises linnas eriarsti juures käimine traagika (ka Tartus peab röntgenipildi või vereproovi jaoks mujale kui perearstikeskusesse minema ja see on üsna tüütu). Väiketootmisest tuleb tihtipeale parema kvaliteediga kaup. Ja head väikekoolid annavad õppijatele lastele parema hariduse kui suured kombinaatkoolid. Küsimus on muidugi selles, kuidas ka pereloomiseas noored veenduksid aeglase elu - sest väikelinnaelu on paratamatilt pigem aeglase loomuga - headuses ja kuidas majandus niimoodi toimima saaks... ja kuidas see sobituks inimeste illusiooniga vajadusest suurte sissetulekute ja suurte väljaminekute järele*. Võiks ju olla nii, et mitte inimesed ei lähe töökohtade juurde, vaid töökohad inimeste juurde... aga see vist ei sobitu turumajandusega. 

Ja paluks nüüd mitte tuua düstoopilisi tulevikuvisioone sellest, kuidas maaelu ja väikelinnad tõenäoliselt siiski välja surevad. Teadmine, et niisugune asi on võimalik, et takista mind soovimast, et oleks hea ja ilus... ega tee mõtet üleüldisest suurlinnaelust meeldivamaks. 

___________

*ma tegelikult ei tea, kui suured need kodulaenud ja üürid suurlinnades on, aga on mulje, et Tallinnas maksab inimene ka oma 2000+ palgast proportsionaalselt rohkem kodulaenu või üüri kui Põlvas märgatavalt väiksemast palgast. 

Kolmandal advendil

Tegelikult pole mu aju pärast nädala alguses toimunud külmtöötlust veel normaalselt toimima hakanud. See külm, mis siit vahepeal üle käis, oli lausa kriminaalne. Paar ööd saime ka monsieur Picassot käivitamas käia, sest koolitöötajatel külmapühasid pole... ja koolilastest pidasid ka külmapüha need, kes koolimajale kõige lähemal elavad, nagu ikka. Frau Corsal on taas aku tühi, nii et tema peale ei saa loota... ja Herr Bora ootab endiselt ajusiirdamist. 

Tänaseks on detsembrikuus tavapärasem hallvalge sulailm taastunud, meie loomuliku ventilatsiooniga Maja puhul muidugi õnn ja rõõm. Õnn ja rõõm on ka, et pottsepp sai ahju valmis ja see on tõepoolest vägev. Kütma lubati hakata kunagi uusaasta kandis, selleks ajaks on savisegusse loputatud sada liitrit vett loodetavasti ära kuivanud. 

Palun väga, siin ta on. Kolm-pool kuni neli tonni mitmesegast kivimaterjali, kümme päeva tööd, 4000 eurot tööraha* pluss 500 eurot glasuurpottide eest  pluss teadmata summa jaanuarikuu elektriarve jaoks, sest ruum on loomulikult praegu kütmata, aga vajab kindlasti plusskraade, tähendab, puhur muudkui puhub... Viie lõõriga, üks külg soojendab servast ja Jõugu Juhi toa ahjutagust. Firma oli K-Kolded.

Ärge ümbertringi viimistluse kohta midagi öelge, sellega alles hakatakse tegelema. 

Suure külma peamised ohvrid olid vannitoa kraanikausi veetorud. Küllap seal oli juba enne mingi jama, igatahes on taas põhjust olla tänulik, et torude purunemisest tekkinud uputus juhtus laupäeval, kui me kodus olime ja keegi üsna kohe jaole sai. Küllap Mees ühel päeval tegeleb ka nendega. 

Jõugu Juht tegi kooliasju... ja kooliasju. Ja sai vist nende eest kõiki võimalikke positiivseid hindeid. 

Legolas oli nädala alguseotssa haige. Mitte k-haige ega pärishaige, lihtsalt äärmiselt võimsas nohus. Söötsin talle kohe kiiresti sisse Gelomyrtoli ja selle tulemusena läks nohu palju rutem üle kui tavaliselt. 

Lillebror tegi koolis tempe, mille tagajärjel emaühik pidi rakendama oma tugispetsialistiõigust ja võtma seletuskirju nii Lillebrorilt kui Toredalt Klassivennalt kui Teiselt Toredalt Klassivennalt. Teine Tore Klassivend kirjutas seletuskirja elus esimest korda ja alustas seda pidulikult: "Tere! Mina olen Juku**." No tal polnud varasemat seletuskirjakogemust ja kui hästi läheb, siis ei tule enam eluilmaski ka. 

Mees osales oma teise kooli jõuluüritusel ja sai kingituse - neile kingitakse vist igal aastal piparkoogitainast, nojah... küll lapsed ära küpsetavad ja söövad, ma endiselt ei kannata piparkoogiküpsemise lõhna. Veel kingiti laste jaoks pähklisegukarbid. Tervislik küll jah ja aitäh, aga kingitud pähklipaki peale vaadates oli ka selle sordi pealt näha vandumine... Miks see Pähklinäpp ometi peab kasutama sõna "pagan", kui seal isegi ei ole räägitud juttu, kus "pagan" sees oleks? Küllap ei lugenud pähkliostja pakki piisavalt hoolikalt läbi (arusaadav, et kiire), muidu oleks see kristliku kooli poolt küll mõnevõrra kummastav valik.

Mina... peamiselt värisesin ja üritasin ahje küdemas hoida. Pildistasin natuke vaipu ja kudusin natuke salli, aga sel nädalal sellest erilist tolku ei olnud, mõnikord on ja see on tore. Sain hulga vastuseid küsimusele, mida suurtele poistele kingitakse... meie lastel on enamik neist asjadest juba olemas. Ideid siiski tekkis, pean seda teemat mingil sobival hetkel Mehega arutama. 

Kasside suureks rõõmuks tuli külmaga tuppa paar hiirt. Freyal ja Millie'l oli väga põnev. 

_________

*Mees sai soodushinna, sest me olime nõus pikalt ootama ja praegu pole arvatavasti ka ahjuladumishooaeg. Tööraha sees on suurem osa sisikonnast, savisegu ja tahmatopsid vist ka. Uks oli meil olemas. 

**nimi muudetud privaatsuse huvides.

Sabatöörid

Öösel käis must Mimi kraanikausist allikat otsimas - sest veekausis olev vesi on alati fui - ja ajas põrandale hästi peenikesteks kildudeks ühe hirmsatest õhukestest-pisikestest morsiklaasidest, mille sisse ma tavaliselt sibulaid panen, kui need pealseid hakkavad kasvatama. Kuidas ta selle koha pealt üle pühkis, ei saa aru, siiani pole ta neid kordagi maha ajanud... No ma sain siis hommikul enne kohvijoomist tolmuimejaga klaasikilde koristada. 

Ühel õhtul oli toas hiir. Külm aeg, noh. Nii Freya kui Millie olid väga elevil, Freya sai hiirt mitu korda kätte ja lasi jälle lahti... Millie sai hiire kätte ja enam lahti ei lasknud, Lillebror viis nad siis verandasse olukorrale lahendust otsustama. Kuna hiir oli tegutsenud peamiselt laastukorvi (mitte laastudest korv, vaid tulehakatuseks kasutatavate vanade katuselaastude korv) ümbruses, lammutas Freya järgmiste tundide jooksul korvisisu põhjalikult mööda põrandat laiali. 

Nüüd on jälle hiir, arvatavasti uus. Millie ajas teda taga. Tagaajamise käigus aeti põhjalikult põrandale Lillebrori värvipliiatsid (karbis alumisel riiulil) ja lülitati elegantse käpahoobiga välja arvuti, sest selle nupp on inimsõrmesõbralikus, kassikäpaastutavas kohas...

Abi vaja

Head inimesed, aidake!

Nimelt on meid kohevarsti tabamas vajadus teha jõulukinke. Kingid ei ole jõulude eesmärk, aga... lastel on ikka ju tore, kui midagi saab. 

Mida taevapärast kingitakse suurtele poistele?

Peotäis kaubanduskeskuse (kus on hulk arvutipoode) kinkekaarte, jah, hea mõte. Aga veel?

Pealegi oleks tore kuuse alla ka mingeid avatavaid pakke panna... 

Mängupoodi me rüüstame kindlasti, raamatupoest ma ühe väiksemapoisiraamatu (sest laps soovis) juba ostsin, äkki leiab midagi sõjaajaloo- või sporditeemalist veel. 

Jõusaali mitmekorrapilet Legolasel on ja Jõugu Juht pole kindel, kas ta sellest hoolib... 

Küll oli lihtne, kui nad olid pisikesed!

Raamatuid

 Aidi Vallik "Minu Haapsalu". Aidi Vallik oskab loomulikult hästi kirjutada (kuigi ma vihkan raamatu-Anni ema hoolimatut suhtumist), oskas kirjutada ka seda raamatut. Oleksin küll tahtnud natuke rohkem lugeda Haapsalu kui linna ajaloost ja proportsionaalselt natuke vähem Aidi Valliku enda elust, aga eks see on minu viga ka, et ma Haapsalus ainult umbes kolm ja pool korda käinud olen, suvise Hiiumaalt-tuleku käigus käisime poes, see oli siis pool korda. Muidu on igati muhe lugemine.

Elly Griffiths "Kaldajärsaku maja". Inglisepärane kriminull. Mulle meeldis, oli kuidagi sõbralikum kui rootsi kriminullid.

Anne Griffin "Kui kõik on öeldud". Üks neid raamatuid, mille koju ostaksin. Sõbralik, aga mitte lääge, asjalik, aga mitte igav. Tegevus toimub Iirimaal (see on loomulikult boonus) ja üleüldse... on see ilus. Nukker, nostalgiline, aga ilus ja lugupidav.

Glendy Vanderah "Kus mets kohtub tähtedega". Veel üks ilusatooniline raamat. Mitu katkist inimest saavad omavahel kokku ja teevad üksteist vastastikku terveks, lihtsalt inimliku headusega. Ursa lugu on põhimõtteliselt võimalik küll, nii raamatu alguses räägitav kui - paraku - ka lõpupoole selguv. Ja seal on terve hulk kassipoegi. Kui meil oleks kunagi isane kass, tuleks ka talle Hamlet nimeks panna, eks ole. 

Raul Oreškin "Minu Peipsiveer". Olen juba ammu kahtlustanud, et Varnja on minu jaoks nagu Aasia. Selle külastamine üldse ei käida, aga lugeda selle kohta meeldib. Nii ongi, seda raamatut lugeda oli väga huvitav ja tore, aga Voronja galerii kohe kindlasti minu tüüpi koht ei ole, ma eelistan moodsat kunsti kohata väga väikeste juhuslike ampsudena. Pealkiri olekski võinud olla "Minu Varnja" või "Minu Voronja", sest mnjah, Peipsiveerde sattudes - ja ma satun elukoha geograafilise asendi tõttu puhtjuhuslikult sagedamini kui keskmine mitte-Peipsihuviline - saab näha paljut, mis kohe üldse Varnja või Voronjaga ei seostu. Vanausuliste kultuuri tutvustamise osa oli absoluutselt vaimustav, ainult eesnime pidi mainitud loomeinimesi oli jällegi palju (noh, armsast Ruudust oleks võinud muidugi rohkem juttu olla). Üldiselt meeldis hästi. 

Kaspar Colling Nielsen "Mount Kopenhaagen". Nagu... misasi see tahtis olla? Lootustandev teema, aga stiil... nagu mingi Taani Peeter Sauter või...? Eks sürrealistlik kirjandus ole kah kirjandus, aga mulle see ilmselt ei sobi. 

Karen Hawkins "Raamatuhaldjas". Armas ja helge. Natuke maagilist realismi, natuke kojutulekulugu, natuke võluvalt depressiivset Ameerika väikelinna. Lootusrikas, ainult et ma tahaksin teada, mis sellest teisest paarist saab...? Ja naisteromaanidele ebaharilikul, aga väga meeldival moel ei ole seal mingeid pingutatud ihukarvastseene. Sobib lugeda igas vanuses ja igasuguse usutunnistusega romantikaigatsejatel.

Dodie Smith "Ma vallutan lossi". Võluv, absoluutselt võluv. Inglismaa maaelu kunagi enne teist maailmasõda, aga peategelaste-perekond on boheemlased ja pealegi puruvaesed. Millegipärast teeb see lugu vaesuse või pigem hästi lihtsa elustiili päris ahvatlevaks - kõik see iseõmblemine ja lihtsad eined teeajal... Minajutustaja on väga arukas ja meeldiv noor neiu, ilma igasuguse labasuse ja rumaluseta. Selliseid raamatuid võiks veelgi olla. Muide, selle teose autor kirjutas ka 101 dalmaatsia koera loo. :)

Läbi lume sahiseva

Aisakell õnneks kedagi ei löö, aga lumega on meil siin küll tõepoolest väga hästi. Õnneks on mu sotsiaalmeedias ka inimesi soojematest paikadest ja üks mu lapsukestest lausa palmi all puhkusel, nende pildid annavad lootust, et kusagil pakutakse ka minu tüüpi ilma... isegi kui mina olen siin ja peamiselt kütan, kütan ja kütan. 

Kütmise teemal on meil sel nädalal toimunud huvitavaid arenguid. Viis päeva oli kohal üks või lausa kaks pottseppa. Legolase toa ahi kerkib, aga midagi on veel teha. Pottseppade tehnika tõttu ei saa jällegi mees seal ruumis midagi teha, sest vaja oleks ühendada elektrijuhe ja pahteldada seinu, aga seinaääred on risti ja põiki ahjuehituskraami täis... noh, kannatame ära, ahi tuleb uhke. Sama uhke tühjus valitseb meie säästurahapurgis (või saab paari päeva jooksul valitsema), aga see oli ju kõik ette kokku lepitud ja raha tuleb ju jälle. Lisaks uue ahju ehitamisele palus Mees pottsepal üle vaadata 20 aastat tagasi kinnisvaramaakleri poolt surnuks kuulutatud pottahi kantselei (see tuba, mis on enne Legolase tuba) nurgas. Selgus, et kui siiber lahti teha, siis tõmbab tiku otsast tule ära ja muidu on ka kõik väga hästi. Siiber käib valele poole, sellest ka segadus... ja küllap ta külmailmaahi on, soojema ilmaga on teistelgi tõmberaskusi. Küll aga on harjumatu selle ahju uks, lao puid nagu läbi lukuaugu koldesse... harjume, igatahes on pisikese uksega ahi parem kui ahi, mis tuleks ümber laduda. 

Ahjuehituse asjus puudus Legolas ühel päeval koolist, et pottseppa sisse lasta - Legolasel on kõik viied ja tol päeval kontrolltööd ei olnud... Seepeale pälvis ta sarkastilise märkuse ühelt õpetajalt. Ma vist ei ütle selle kohta midagi rohkemat, kui... isegi kõige paremate õpetajatega koolis on mõni õpetaja emaühiku meelest natuke vähem lemmik. Paraku.

Koolimajas toimus hoone kaunistamine jõuluks. Kaunistasid kaks väga erineva kontseptsiooniga inimest, tulemus sai... ütleme viisakalt, et eklektiline. Eks see ole kah omaette stiil. 

Jõugu Juht sai teada, et ta on linnavoorus eduka tegutsemise tagajärjel valitud saksa keele olümpiaadi riiklikku vooru. Vau. Ja kahju, sest selles voorus hinnatakse ka žüriile esinemist, mida JJ mitte mingil juhul teha ei taha. No aga valituks saamine on ka suur asi, eks ole. 

Veel käisid Jõugu Juht, Legolas, Nimekaim, Uuspoiss ja Laenulaps jõusaalis. Oli olnud tore. Laenulaps saabus laupäeva õhtuks meile ja avaldas imestust, et ta nii palju tõsta jõudis, Legolasega võrdselt... noh, pianistid olevatki tugevate kätega, kuigi eemalt vaadates võib see klaverimäng ju päris kerge tegevus paista.

Lillebror on peamiselt väljendanud õitsva puberteedi tunnuseid, aga suutis teha ka väga iseloomuliku teo, nimelt leotas kahe järjestikuse päeva jooksul põhjalikult läbi kaks (2) paari jalatseid. Esimesel korral "käisime klassivendadega seal kooli juures lumehunnikus ronimas ja mul jäi saabas kinni ja tuli jalast ära ja ma pärast ei kallanud seda lumest tühjaks..." (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!), teisel korral "oli meil selline mäng, et üks taob jalaga jääd ja teine tõmbab ta kättpidi eemale, kui jää katki läheb, aga Tore Klassivend ei tõmmanud ja siis ma vajusin poole sääreni tiiki..." (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Kaks tundi varem oli õpetajate listi tulnud Päästeameti manitsus siseveekogude kohta...

Meie Mehega käisime Mehe Koolis koguduse töötegijate (ja abikaasade) jõuluüritusel. Oli väga ilus. Tegin enne koolimajja sisenemist väikese tiiru ümber kvartali - Raekoja platsis oli rahvast nii, nagu muidu Hansalaada ajal. Lausa kahju hakkas, et ma üldse uisutada ei oska, liuväljal olijatel paistis kibedast külmast hoolimata olevat väga tore. See liuväli on üldse üks suurepärane mõte, kordades parem kui Autovabaduse Puiestee, mis tekitab tarbetut autostumist mujal, kustkaudu tavapäraselt ei sõideta. 

Jõuluürituse käigus saime osaleda väikesel majatuuril ja näha, milline on üks head sorti maja. Ütlesin möödaminnes tere vanavanaonu Heinrichi pildile seinal ja imetlesin esimese klassi pudipadi head värvivalikut - kõik kirjud asjad on mustvalgetes karpides, vajalik on täiesti olemas, aga ei koorma silma. Nii sööki kui kommivalmistamise töötuba pakkus Anna Edasi kohvik. Oli mitmeid toredaid hetki, muist paraku lõbusad ainult selles hetkes - aga kas see polegi mitte kõige olulisem, et oleks mõnedki tunnid rahu, rõõmu ja Jumala ligiolu? Neid kolme soovin teile ka. 

Lootused detsembrile

See kuu tuli nüüd küll kuidagi kähku. Tegelikult on asi vist selles, et paksu lumega ja külm ilm tuli kiiremini, kui me viimasel ajal harjunud oleme. Küll ma tahaksin, et lumi ja miinuskraadid oleksid minu elukohas üliharva esinev erand, mitte talvine paratamatus, aga näedsa, Maja ja sõpru lõunamaale kolimiseks selga ei võta ja nii ma siis lõdisen. Ei üritagi loota, et enne paari kuud ilm kevadisemaks läheb... vähemalt kestab päevaaja lühenemine veel ainult loetud nädalad ja kõige soojem koht Majas on mulle reserveeritud.

Detsembris peame loomulikult jõule. Kuigi isiklikult meeldiks mulle rohkem, kui pühadenimes oleks kuidagimoodi ka pühadesündmus sees, jõulud on vist rohkem nagu pööripäeva nimi ja üldse rootsi keelest pärit? 

Enne jõule peame advendipühapäevi. Traditsiooniliselt oleme kuuse toonud kolmandal advendil. Eks näeb, millal sel aastal saab. 

Ka enne jõule algab koolivaheaeg. 

Kindlasti enne jõule, arvatavasti juba üsna varsti saab valmis Legolase toa Ahi. Eile õhtul oli uks juba ees, täna laotakse arvatavasti kollet. Kui Ahi olemas ja pottseppade varustus taas välja kolitud, siis me muidugi ehitame ja remondime seal muudkui edasi. 

Koon arvatavasti valmis Ingrid Rüütli kirjaga salli, see sallikiri edeneb kuidagi hästi. Kui sobivat valgust on, pildistan veel vaipu.

Toimub koguduse töötegijate tänuõhtu. 

Võimalik, et keegi lastest osaleb mingitel mitte-koolistel sündmustel nagu sõbra sünnipäev või noorte jõulupidu. 

Kindlasti ei otsi me haigeksjäämise võimalust. 

Kuhugi piketeerima ei lähe, annetusi teeme ikka kirikule ja võib-olla kassidele. 

Ostame veel suuremal hulgal jõulukinke (mis iganes need siis saavad olema, ideed on teretulnud) ja jõulusööki, mille kohta ma ka veel midagi täpsemat ei tea. 

Arvatavasti peame rookima palju lund. 

Kui lubatakse ja huvilisi peaks olema, siis pärast jõule peame nutivaba lauamänguõhtut, ikka aastavahetuse puhul. Kui lubatakse. Juhul.