Monday, January 31, 2022

Lumetormijärgselt

Eile hommikul saime isegi autoga liikuma, kirikusse ja puha. Pärast rookisid poisid majaesist. 

Täna hommikul läksin veel enne kohvijoomist õue, et ilma vaadata ja Mehe ja poiste jaoks auto väljakaevamist kergendada. Auto tagumise otsa sain täitsa lumevabaks, esiklaas oli jääs, sellega ma ei tegelenud. Pool tundi hiljem, kui lumetükk mu toasussi sees (sest eestukse juures ei olnud sobivaid välisjalatseid) oli juba ära sulanud ja jalal isegi juba taas soe, said poisid autot uuesti välja kaevata, sest sadas nagu vanast võlast. 

Mees jäi tööle mõned minutit hiljaks, sest teeolud.

Paar tundi hiljem otsustasin tuua pliidipuid. Avasin kuuripoolse ukse ja tuvastasin, et keegi on trepi asendanud ühtlase valge lumevaibaga - noh, viimati toodi meil põhjalikult puid laupäeval, aga vahepeal tuli lumesadu... 

Kühveldasin siis Maja esikülje poolt kõigepealt, sest kirjakandja peab pääsema kirjakasti juurde - väravas oli mõningane lumevall pluss autojäljed - ja varsti on vaja sealt kuuripoolse ukse juurest prügikast väravasse vedada... Kinnituisanud trepini jõudes olin juba väga väsinud. 

Tegelikult võinuks lund rookida ka kuuri seest, meie kuur on nimelt väga hõre. Ja puuriitade pealt, ma pole veel vaadanud, kui suur lomp lumevett seal pliidipuukuhja juures on, aga kindlasti tõin halgudega koos kõigest koputamisest hoolimata palju lund sisse.

Esteetiline on see lumeõnnistus küll, suusahuvilised rõõmustavad, kelguhuvilised lapsed ka ja meie kaev ja muud ärakuivamisohus veekogud saavad kindlasti ravitsetud, kui ükskord sula tuleb... aga ma võtaks nüüd ühe kevade, sisse pakkida pole vaja, aitäh? 

Sunday, January 30, 2022

On see vast nädal, teine kord

 Uhh. Kui ühes nädalas on hummikus koos üks sünnipäev, üks lastevanemate koosolek, üks õhtupoolne arenguvestlus ja üks juhatuse koosolek... siis pole rutiini eriti loota. Plaaniväliselt lisandusid veel saapasündmus ja lumetorm. 

Sünnipäev, tänan küsimast, läks üsna kenasti, kui välja arvata pikem telefonivaidlus puruväsinud ja seega vihase Lillebroriga, kes ei saanud, aru, miks ei võiks terve klass koos matkajuhtidega sõita seitse kilomeetrit Suurelt Maanteelt meie juurde ja siis seitse kilomeetrit tagasi ja lisada niigi hilja peale jäänud kojujõudmisele teiste jaoks veel pool tundi otsa (sest käänulised ja libedad metsavaheteed, eks ole). Pärast selgus, et Mees jõudis Lillebrorile koolimaja juurde järgi täpselt õigeks ajaks, mitte mitu tundi hiljem, nagu Lillebror ise (põhjendamatult) kartis. Oeh. Õhtul pakuti hiina toitu ja punaseid roose, mulle sobis hästi. 

Lastevanemate koosolekul märkis habemik matkajuht P., et hm, lapsi oli kohal kümme, vanemaid peaks olema kakskümmend, aga on märgatavalt vähem... Nojah, tööajad ja kärgpered ja teine vanem teises linnas ja... Ürituse staariks kujunesid Lillebror ja tema saabas. Mul oli väheke piinlik. Selgus, et naismatkajuht oli Kertu Jukkum, keda mina tean küll peamiselt tema õepoja kaudu (käis meil kunagi), aga igatahes olevat ta lapsed tegutsema pannud ja Lillebroriga energilisuses võistelnud. Sobib. Vahetult enne koosolekut jõudsime veel Lillebroriga käia uusi saapaid ostmas (uppunutest kaks numbrit suuremad - asooh) ja perearsti juures, sest süda. Legolas veetis koosolekuaja Laenulapse juures lumesõda mängimas ja samal päeval lubati ka Herr Bora taastusravist töökojast koju. 

Arenguvestluse päeva hommikul käis Lillebror vereproovil - südamenäitajad, mis iganes need seal olid, olevat siiski korras - ja saadeti pärast viiendat tundi koolist ära. Küll mitte vereproovi pärast, vaid k pidavat klassis möllama. Soovime tõbistele head paranemist. Arenguvestlus toimus Jõugu Juhi asjus. Jõugu Juhi klassijuhataja on sama imetore ja hästi sarnaste maneeridega nagu meie kooli Armas Inglise Keele Õpetaja. Kogu vestluseaja lõin oma maski taga nurru, sest Jõugu Juhi saksa keele tase olevat kõrgem kui teistel ja ta olevat muude õpetajate meelest nutikas, taibukas ja laia silmaringiga pealegi. NURRR!

Juhatuse koosoleku päeval oli Lillebror distantsõppel ja suured poisid kes kuskohas, muuhulgas lõpuks kõik Laenulapse pool lumesõda mängimas. Olime Lillebroriga hilise õhtuni kahekesi ja minu motivatsioon midagi teha oli millegipärast nullis. 

Motivatsioon oli nullis ka reedel, mil ma mõningaste tööalaste seisukohavõttude järel (sama inimene, erinev teema, ma hakkan kahtlustama, et meil on teineteise vastu väga hästi varjatud vastumeelsus...) kammisin läbi nii Töötukassa kui cv.ee pakkumised ja leidsin... ühe tööampsu, kuhu võib-olla isegi võiks kandideerida. Üks väiksem ajaleht nimelt otsib täpselt minu korralise vaba päeva ajaks keeletoimetajat. Mul puudub küll lehetöö kogemus, aga tegusõna rektsioon, võõrsõnad ja komad on kindlasti minu teema (rohkem kui nii mõnelgi suure päevalehe ajakirjanikul) ja suure algustähe asjad saab ju järele vaadata, kui kahtlusi on. Usun küll, et nad tahavad diplomeeritud keeleinimest, aga kesse teab... Siitblogi õigekirjafopaad on praktiliselt kõik trükivead, sest ma oma kirjatükke pärast kirjutamist üle ei loe, aga toimetamist olen tegelikult teinud nii õpetajate poolt kirjutatud iseloomustustes kui ammu enne seda uurimistööde juhendajana oikuipalju - ametikirjelduse järgi ei peaks seda nagu arvamagi...

Õnneks tuli motivatsioon laupäevaks tagasi, tegin isegi inimese kombel süüa, tähendab, keetsin hommikul putru ja õhtuks küpsetasin nii lahtise aedviljapiruka (tavaline quiche'i põhi ja muna-juustutäidis, aga aedviljadeks porgand-sibul-kaalikas-kõrvits-pastinaak-seller panni peal võis hautatuna, retsept tahtis porrulauku ka, aga seda mul polnud) kui punasesõstra-martsipanikoogi. Õhtul ust lukku panema minnes vaatasin korraks välja... uks ei tahtnud hästi avaneda, sest lumi.

Ka täna hommikul ei tahtnud uks hästi avaneda ja treppi pühkides avastasin, et kõige alumine aste ei paista õieti välja. Mingil imeväel pääsesime siiski kohaliku maanteeni, kus kohtusime Mahajeätud Maja juures rõõmsasti lumesahaga. See tuli just tee teist poolt puhastama. Meie külavahetee loodetavasti lükatakse lumevabaks õhtul. Pärast kirikut käisime Lillebroriga Gardestis - mul on nüüd uus ratsuritäht ja Lillebroril palju lilleseemneid - ja kõigi kahe nädala sisse mahtuvate sünnipäevade ja muiduürituste asjus Vanaema ja Vanaisa juures kooki söömas. Olukord on selline, et minu nelja päeva pärast 89 saav kivikurt, paranoiline isa on atsakam ja kebjam kui mu 83-aastane ema. Ühesõnaga, on kehv ja pole lootagi, et midagi paremaks läheks. Ma võtaksin meelsasti ühe kriisi korraga, hetkel on meil neid paraku õige mitu käsil ja see pole üldse nii lõbus, kui võiks arvata (mõnel siin on puberteet, mõnel tööalased kahtlused-kõhklused, õueilm tekitab soovi hakata kliimapagulaseks ja k-kriis ei ilmuta veel vaibumise märke).

Vähemalt saab juba ülehomme jaanuar läbi. Olen märganud, et sellest saadik, kui Jõugu Juhi sünnipäeva enam organiseerima ei pea ja talvereisiga on mitmesegastel põhjustel raskusi, ei sobi mulle enam jaanuarid, juba kolm aasta järjest on kuu teises pooles Auk. Tulevaasta, kui rahaliselt võimalik on ja k vast ehk ikka ära vaibub - palunpalunpalun -, võiks ju planeerida mingisuguse meelelahutuse või midagi muud taolist, sest kui isegi imetoreda klassijuhataja käest kuuldud head uudised armastatud poja kohta August välja ei too... siis on ilmselgelt tegu januariidi akuutse vormiga. Tartus Toomemäel pidavat küll olema kuulda tihaselaulu, ütles meie koguduse juhatuse esimees D. See annab lootust.

Kassid, kes kui vangis eland, käivad aeg-ajalt ukse pealt vaatamas, kas ilm on juba korda tehtud, ja tulevad ikka jälle pettunult tagasi. Tuleb toas meelelahutust leida. Pikema koristamatuse tagajärjel vedeles meil elutoas diivani peal üks lips, Mehe noorestpõlvest, Lillebror käis sellega jõuluõhtul kirikus... Väike-väike Freya on nüüd avastanud lipsu mittesihipärased kasutusvõimalused ja mängib sellega sageli ja õnnelikult. Arvatavasti tuleb Lillebrorile tulevaks jõuluks uus lips vaadata. Must Mimi jällegi avas nii laupäeva kui pühapäeva hommikul kell seitse (!) maeiteakuidas meie magamistoa ukse ja tuli meie otsa trampima, astudes küüntega näo peale ja lihtsalt kogu keharaskust ühele käpale toetades põie peale, kes juhtus selili olema... ei olnud just meeldiv kogemus. 

Olge terved ja ärge teie lume sisse kinnni jääge!

Wednesday, January 26, 2022

Raamatuid

Cathy Bramley "Seltsis segasem". Natuke venivavõitu, aga muidu kohustustevaba raudteejaamakioski-naistekas. Kohati vaimukas, kohati tobe.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud". Võigas krimilugu koos vana hea saksa huumoriga. Sobib, kui suuta jõledustest mööda vaadata. Stseen, kus (igasuguste meditsiinitöö kogemusteta) naispeategelane saab surnukeha lahkamiseks juhiseid telefoni teel, on täiesti suurepärane... ainult et, nojah, lugu ise on rõlge. 

Mele Pesti "Minu Kuressaare". Väga muhe lugemine. Seletab sujuvalt ära, miks on Kuressaares tõsiseltvõetav vanalinn, mismoodi seal elatakse talvel, kuidas saare peal koolis käidi ja üldse... Tekkis lausa huvi kunagi taas Saaremaale sattudes raamatu järgi kohti otsida.

Henek Tomson "Minu Uus-Meremaa". Mõtlesin selle raamatu tegelikult lugemata jätta, sest eelmine Minu-sarja matkalugu oli lihtsalt nii mittemidagiütlev... aga tegin hästi, et läbi lugesin. Matkamist ja sellega kaasnevat on raamatus tõesti palju, aga päris palju ja toredasti on juttu ka kohalikega kohtumistest ja Uus-Meremaa ajaloost. Huvitav ja muhe lugemine oli, kuigi tasakaalu mõttes tahaks nüüd ka sama pealkirjaga teost mõnelt eestlaselt, kes Uus-Meremaal lihtsalt elab.

Albert Lihhanov "Linnupojad, õppige tapma". Isemoodi raamat. Ühtpidi loed ja noogutad kaasa, et ilmselgelt väärt teos, vene tänapäevane romaan, kirjeldab kardetavasti tõepäraselt Venemaa väikelinna eluolu nõukogudejärgses pohmeluses... ja siis paned käest ja enam üldse kätte võtta ei tahagi. Lihtsalt ei kutsu, ei tundu põnev, ei ole mõnus lugeda... Jätsingi pooleli, nii piinlik kui see ka ei ole. 

Kerli Kirch Schneider "Üks segikammind reisipäevik" "Minu Florida". Nii ongi. Kerli Kirch Schneideri lugu sarnaneb nagu kaks tilka vett segikammind reisipäevikuga, ainult et toimub üle kümne aasta hiljem, teises kohas, teiste inimestega ja lõpetus on vististi natuke küpsem... aga igatahes huvitav lugemine. Ja ma tabasin end mitu korda meenutamast mitmesegaseid sündmusi oma elust (Frankfurdi varavarahommikus trammi hääletamine, Iirimaal passi koos kirjadega postipanemine, juba koos Mehega 100-eurose reisikuluga Taizesse ja tagasi rändamine ja muud hullumeelsused) ja rõõmustamast, et meil tütreid ei ole, sest noor Eesti naine olemise juurde paistab õige sagedasti kuuluvat ka paras ports pöörasust, nagu "Minu Floridas" ka väga hästi näha on. 

Hendrik Pillmann "Minu Jõhvi". Isiklikult tean mina Jõhvit peamiselt "Viru Nikerdaja" laatade järgi. See ei ole just väga rikkalik kogemus. "Minu Jõhvi" kirjeldab seda linna hoopis teise nurga alt ja väga toreda lugemisena. Võiks öelda, et autor on tubli poiss, istugu, viis! Et autor lisaks Jõhvis-elamisele ka noor õpetaja on, kumab küll aeg-ajalt läbi, kahtlustan, et ta kopeeris raamatusse mõningaid lõike  oma koolitööde jaoks kirjutatud tekstidest (sest Mehe veniva magistriprogrammi asjus oleme siin sarnaseid analüüse sünnitanud), aga üleüldises plaanis tekkis lausa tahtmine Jõhvit ja Ida-Virumaad üleüldiselt vaatama minna. 

Catherine Miller "99 päeva koos sinuga". Vabandust, jättis külmaks, jäi pooleli. Midagi oli puudu.

Josie Silver "Üks päev detsembris". Seda raamatut lugedes tekkis küsimus, kas noored inglased ongi pidevalt purjus? Sest ükskõik mida selles teoses tehakse, praktiliselt kõigis olukordades rüübatakse ohtralt alkoholi. Autorile tunduvad meeldivat samad filmid, mis mulle, igatahes on lugu põhimõtteliselt "Neljast pulmast ja ühest matusest" enam-vähem üks-ühele maha viksitud, aga sellest hoolimata päris kena. Kõik peategelased on muidugi hästi tobedad, aga kohustustevabalt, kiiresti äraunustamist väärivast armastuslookesest polegi ju mõtet midagi rohkemat oodata. 

Uwe Laub "Torm". Hea saksa ulme. "Teaduspõnevik" tagakaanel tekitas küll ärevust, aga tuli välja, et ei ole ülearu füüsikaline ega midagi. Lugeja lükatakse kiiresti ninapidi sündmustesse sisse ja juhatatakse pärast kenasti välja ka. Olulisel kohal on sõbralikud kassid. 

Karen King "Otsast alustamise aasta". Peategelane tuleb üsna raamatu alguses mõistusele, teeb häid otsuseid ja PLNi, mis õnnestub mitmesegastel asjaoludel väga hästi. Ma küll väga ei usu, et väga tõsise kõrgusekartusega inimene suudaks üksipäini autos serpentiini mööda üles sõita... aga kõrgusekartust on meil peresiseseltki kolm erinevat varianti, nii et... Sedasorti raamatutes on muidugi alati kusagil mõni filmitähe välimusega aednik (kui tegevus toimub Inglismaal), kelner (kui tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal) või niisama-naaber (igal pool mujal), sest loomulikult peab peategelanna saama kohe ja kiiresti üle otsusest ennast mitte kunagi enam ühegi mehega siduda. Kena, kohustustevaba rongisõidulugemine. 

Monday, January 24, 2022

Esmased muljed

 Lillebror saabus KLAPP-matkalt. 

Mul on loomulikult matkajuhtidest kahju, ühel neist oli esimene grupp, tuleristsed seega...

"Lillebror, mis sokid sul jalas on?"

"Matkajuhi omad."

????????????????

"No me läksime läbi metsa ja seal oli üks kraav ja me kõik hüppasime sealt üle ja siis me hüppasime teistpidi ja mina kukkusin sisse ja jäin kinni ja Klassiõde püüdis mind välja tõmmata, aga tema jäi ka kinni, ja siis püüdsid veel tema ja too ja siis me olime seal neljakesi kinni ja matkajuht tõmbas meid välja, aga minu saabas jäi sisse ja siis tulid mingid inimesed labidatega ja kaevasid ja kaevasid, aga ei leidnud mu saabast ja siis me kõik, kes me märjad olime, saime autoga sinna maja juurde, ja tüdrukud kukkusid ka kuhugi sisse, ja siis matkajuht leidis mulle kusagilt mingid jalatsid ja sokid, aga ma käisin seal kroksidega lume sees."

Tähendab, ma päris kõigest ei saanud aru... aga igatahes leitakse sajandite pärast kusagilt Ida-Virumaa mudaaugust üks mumifitseerunud saabas ja keegi ei oska kahtlustadagi, et see on tunnistus meie pere edukaima kaotaja tiitlikaitsmisest ka sel aastal. Eelmisel aastal, veebruari alguses kaotas ta püksid

Matkajuht P, see kogenum, olevat öelnud, et hästi tore klass, aga kõige hüperaktiivsem, keda ta näinud on... Või umbes nii. Ja Tennisemeistrit, kes on täpselt nagu Lillebror, ainult et blond ja temal on kuulus ja kummaline vanaisa, mitte vanavanavanaonu, polnud kohalgi! Paar last jäi k-haiguse tõttu ka tulemata. Nii et kui nad oleksid kõik seal olnud, poleks elupaigas ilmselt jäänud kivi kivi peale. 

Olevat tehtud ropendamisalast selgitustööd (aitäh) ja räägitud tondijutte, mispeale Vepsalanna polevat enam julgenud õue minna - ta on meil selline õrn, armas, õrn... Veel mitte uhke, vanus pole sealmaal. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis on mul kahju, et Liibanoni perekond taas Eesti talve eest ära põgenes, Liibanonlase jaoks (tema ei kartnud hunti ega tonti) oleks see matk olnud vägev kogemus. 

Ootame suure põnevusega, mida matkajuhid meile homme räägivad, siis on lastevanemate koosolek. 

Sunday, January 23, 2022

Õigustest

Ma ei usu enam ammugi horoskoope, sest kuidas saaks mingid tähed teada, mis elu mina elan? Ja peale minu veel terve hulk samal ajal sündinuid (sel kevadel pidavat ma Igor Mangi jutu järgi nautima kalleid veine, ööbima uhketes hotellides ja flirtima hoolega... hotellimõte on okei, muu... võeh). Aga Linda Goodmani raamatu järgi olevat veevalaja tugevaim relv tema müts. Ta paneb selle pähe ja lahkub olukorrast, mis talle ei sobi. Tõepoolest. 

Ei, ma ei kavatse blogi kinni panna. 

Tõsi on aga see, et mulle ei sobi üldse igasugused klaarimised, seletamised ja arveteõiendamised (kui tegu pole just rahaga, härra Maurus on alati kodus, kui talle raha tuuakse...). Ametialaselt saan ma seda piisavalt teha, pluss tõestada, et me, tänan väga, ei ole kaamelid, dromedarid ega muud loomad, ja et kaasava hariduse tingimused ei sobi igale lapsele... Uhh. 

Ja ma olen siin juba paar nädalat mõelnud,et täna oleks kohane korraks ära öelda, mis õigused mul tegelikult on. Laieneb ülejäänud inimestele ka ja tundub, et nii mõnigi rakendab neid hoolega... aga ma nii iseenese jaoks - ja tuletage mulle meelde, kui ma peaksin neist taganema!

Mul on õigus oma emotsioonidele ja suhtumistele.
Mul on õigus neid muuta, kui selleks peaks tuju olema.
Mul on õigus jätta selgitamata, miks ma suhtun ja emotsioneerin. 
Mul on õigus selgitada, kui ma parajasti seda tahan. 
Mul on õigus Öelda, Kuidas Asjad On - kui mul juhtub olema mingi väga selge seisukoht ja eriti, kui seda on varem öelnud lugupidamiseväärilised inimesed, siis ma ju peamiselt tsiteerin. 
Mul on õigus ükskõik mis ütlemata jätta (ja ausalt, ma rakendan seda iga päev palju kordi).
Mul on õigus armastada inimesi. 
Mul on õigus mitte sallida pattu, kui ma juhtun selle ära tundma. 
Mul on õigus märgata ilu ja headust ja sellest kõigest rõõmustada. Maailmal, muide, on kohustus seda mulle pakkuda, aga see pole tegelikult kuigi raske, Looja loodu on iseenesest juba piisavalt ilus.
Mul on õigus ignoreerida kriitikat, kui mind kritiseerib keegi, kellelt ma omal algatusel ilmaski nõu ei küsiks. 

Noh, ja loomulikult on mul õigus rõõmustada kõige suurepärasemast perekonnast, kõige imelisematest sõpradest ja kõigest muust heast, mida mulle hämmastavalt külluslikult on jagatud. 

Nagu ma ütlesin, laienevad need õigused põhimõtteliselt kõigile inimestele ja on näha, et hästi paljud neid ka rakendavad. Kes seda õigesti teeb, seda näeme hiljem... 

Ja siia lõppu veel üks just praegu Mafalda ja Loreida poolt FB-sse pandud, minu arvates väga eluline ja õpetlik lugu. Meist paljud teevad nii iga päev. 

Kaks setu mutti sõidavad Võru poole maaliinibussiga, võttes valjuhäälselt ühe noorpaari elu pulkadeks lahti. Enne Võrru jõudmist ütleb aga järsku üks memm: Nu jah, aga mis tu mi asi om.

On see vast nädal

 Aasta kõige depressiivsemat päeva tähistasime kohe hoolega - hommik ei olnud just päris selline nagu filmides "Üksinda kodus" või "Neli pulma ja üks matus" - igatahes ei täheldanud ma mitte mingit vandumist -, aga asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu jäi viies vee matemaatikatunnist ilma ja veetis klassis niisama aega, autoaku pealt saadi üks telefon tööle, kooli sekretäri number kätte ja see laskis lapsed lahkesti klassi sisse. Uhh.

Vahepeal... toimus ka mingeid sündmusi, ma ei mäleta, mida, igatahes vaatasin muuhulgas Legolase hinnetelehte ja pahandasin temaga poolvaljusti keset koolimaja koridori, kuulis pealt, kes kuulis - sest pahandamist väärinud hinded sai ta ka üsna avalikult ja ilma igasuguse häbitundeta.

Kolmapäeval tööle sõites tundsin, et kusagil rataste juures teeb midagi põpõpõpp... Laupäeva hommikul, kui oli vaja Lillebror KLAPP-matka asjus bussipeatusesse viia - sest metsamaja asus suure maantee pealt mööda ja sadakond kilomeetrit edasi -, oli üks tagumine rehv korralikult tühi ja pealegi veel sile nagu lihvitud. Järgnes viis minutit paanilist pumpamist, Lillebror sai oma klassiga ilusti kokku ja Mees sõitis ikkagi Linna uusi rehve ostma. Järgmine hoolitsus Monsieur Picassole saab olema sillastend. 

Lisaks KLAPP-matkale toimus laupäeval veel... toimus Jõugu Juhi 17. sünnipäev. Mina ka ei suuda uskuda, alles ta sai seitsmeseks ja me pidasime rüütliteemalist pidu... Nüüd ta pidu ei pidanud, aga reedel käis klassivendadega Pizza Operas, hea seegi - kuigi olevat oma vanuseküsimuse maha vaikinud. Suur inimene, ise teab. Sünnipäevakülaliseks tuli Laenulaps. Mida iganes nad siis kolmekesi tegid, Lillebror oli ju ära...

Lillebror on endiselt ära. Ei vasta ka lapsevanemlikele sõnumitele, nii et loodetavasti on liiga tore. Olen neil päevil kaalunud päris tõsiselt Lillebrori koolivahetust, sest üks klassi lapsevanem, keda meie mitte keegi (sealhulgas Lillebror mitu aastat) ei ole ihusilmaga näinud, õhutavat oma last Lillebrori kiusama, sest hää-hää, lollakas usklik. Laps on siiamaani ilmutanud kännust kaugele kukkumist ja olevat öelnud, et tema kavatseb ikka edasi sõber olla ja läbi saada. Muidugi võib alati loota, et tegu on tõejärgse infoga ja tolle lapsevanema seisukohtade põhjus on hoopis meie lapse sssakssa pootsmani iseloom või ühise arvutismängimise ülemäärasus, mis on tõesti läinud väga hulluks. Aru pärida oleks ka lõpmata totter, tundub mulle... pealegi kui juhtub nii, et lapsevanem ongi - sisesta vastiku inimese kohta käiv sõna siia -, siis ma küll pole kindel, et ma mitte sarkastiliseks ei muutu ja... Meil ongi mõnikord probleemsed lapsevanemad, lastega saame ikka toime ja ega nad üldjuhul paha pärast.

K-asjus on märgata arenguid. Lillebror läheb uuel nädalal igaks juhuks ennast arstile näitama, aga Legolas tunneb juba veidi maitset. Koolis oli reedehommikuse seisuga k-s või isolatsioonis umbes 10% õpilastest või õpetajatest, pluss kaks klassikomplekti distantsil, nädalavahetusega on enam-vähem kõike juurde tulnud... Ükskord saab see jamps läbi niikuinii. 

Rõõmu aga teeb, et jaanuar hakkab läbi saama. Päast jaanuari tuleb teatavasti meeldivalt lühike veebruar ja märts on juba kevadkuu. 

Wednesday, January 19, 2022

Jutujaht 7. Tehisintellekt võtab üle.

Karjad tulid õhtuti sisse Lambavärava kaudu. Kõigepealt väravale nime andnud, mitmesajapealine lärmakas seltskond villamütsakaid. Siis õõtsusid lehmad, punased ja leebed. Viimaks sead, roosad kintsupekid vasakule-paremale vänderdamas. Kuidas need kõik linna peale oma õigetesse lautadesse ära jaotusid, oli mõistatus, mille vastust teadsid vast ainult karjased ja perenaised. 

Kitsi pidas linnas ainult Lönbergi Nonn, ja tema tõi oma vastalise, mökitava karja sisse Orjavärava kaudu. Eks see olnudki peamine põhjus, miks Nonni lapselaps Harald väravavalvuri ametisse sai. Harald oli varem proovinud juustumeistri õpipoisi tööd ja sõnnikuvankrit sõitnud, aga Orjaväravast käisid vähesed, sinna passis too loikam küll. Harald ise muidugi lootis Suure Kaubavärava juurde saada, selle tarbeks poleeris hoolega hellebardi, harjutas valvelseismist ja kurja nägu. Ega igaüht linna sisse või linnast välja lasta ei võinud.

Õhtupoolik oli igav, suvepäike rammestas ja värava kõrval kitsepabulaid ootav sõnnikuvanker levitas spetsiifilist aroomi. Hea, et Kõntsa-Karla, kellega Harald oli oma sõnnikuvedaja-karjääri ajal sõbraks saanud, viitsis juttu ajada. Karla oli juba vana, pealt neljakümnene, ja vist ainuke vanapoiss, keda Harald linnas teadis. Elas teine üksi ja kogus hoolega linnusulgi, tahtvat tiibadega lendama hakata, räägiti... Mõtted olid tal imelikud ja imelised, aga seda toredam oli. Kui Karla oma kühvli ja koormaga edasi liikus, sai kohe pikalt järele mõelda. Karla käest julges kõiksugu asju küsida, mida Nonn ja teised arukamad inimesed juhmi juttudeks põlgasid. 

"Ei tea, Karla... Mismoodi elu selle tuhande aasta pärast on, millest muudkui räägitakse?"

"Mismoodi... Küllap võtab tehisintellekt üle," Karla kohendas mütsilotut silmade peal ja haukas rohukõrt.

"Te... si... lett?" Haraldi jaoks olid pikemad sõnad ka mitmendal kuulmisel keerulised, esimesest korrast rääkimata. 

"Nojah. Sa kiviheitemasinat ju tead?"

Ikka teadis, Harald oli poisikesena sellega Kaubavärava juures kuuris mängimise eest kõva keretäie saanud. 

"No ja juustumeistri juures, seal oli võimasin?"

Muidugi, see oli küll täitsa ime, keerad muudkui vänta, masin teeb loppadi-loppadi ja pärast on või valmis. 

"No vaata, tehisintellekt on mõtlev masin. Passib peale, kes linna sisse tuleb ja kes välja läheb ja..."

"Ahah. Aga millest see mõtlemine tehakse?"

"Seda ei tea. Ma arvan, et hõbedast, kui seda krahviproua kaela ümber nii palju jätkub, küllap siis jätkub masinate tegemiseks ka."

Eemalt kostis Nonni heledat pragamist ja kitsede mökitamist. Harald püüdis karja üle lugeda, Karla hoidis kühvlit kitsetagumikkude all valmis. 

"Poiss, tule siis varsti sööma, meil on karask hapupiimaga!"

Karla rookis sillutisekivid sõnnikust enam-vähem lagedaks, kergitas mütsilotut ja sõitis vankriga edasi. Tal vaja veel Suurest Kaubaväravast välja saada, enne kui linn ööseks lukku pannakse, homme müüakse kõntsakoorem jälle põllupidajatele ära. 

Tesilett, see kõlas küll toredasti. Ja mõtlev masin, küllap samasugune puukast nagu võimasinal, keerad muudkui vänta ja hõbedane masin mõtleb... Või on terve masin hõbedast, vänt ja kõik? Ei, otsustas Harald, kast tehakse ikka puust, see osa on ju ainult mõtleja kinnihoidmiseks, võib prostam olla küll. Numbridki polnud Haraldi tugevaim külg, ega ta täpselt ei teadnud, misasi see tuhat aastat on, aga küllap see võis Haraldi elu jooksul kätte jõuda, kui sellest kirikus ja mujalgi nii palju räägiti. Tuli valmis olla, et saaks tesilettivändale ligi... 

Harald kiikas väravast välja, õhtuseid teelisi ei paistnud enam olevat. Kaevutornist kostuski juba õhtust tuututamist. Harald vedas väravad kinni ja tõstis riivid ette. Kes veel linna tahtis, pidi Suure Kaubavärava juurde kõmpima, seal oli öövaht ka valves. 

Viimased päikesekiired hellebarditeralt vastu helkimas, lippas Harald kodu poole. Nonni karask ja hapupiim polnud küll päris juust, aga söök oli söök, kere oligi hele. Eesseisev elu tundus paljutõotav, tesilett ja puha. 


***

Ajalootundjad, ärge kurjustage, tegevus ei pea ju meie maailmas toimuma...

Teisi jahilisi leiab ehk siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/02/jutujaht-7-ja-8.html

Monday, January 17, 2022

Olevat aasta kõige depressiivsem päev

 Nojah, meil algas see küll mõnevõrra adrenaliinirohkelt, aga siiamaani on tõesti depressiivseks ära vaibunud. 

Eile õhtul kella üheksa paiku saabus nimelt elektrikatkestus. Esialgu lubati, et vool tuleb tagasi kell üks öösel. Tore, mõtlesime, ja kobisime magama ära. Igaüks pani oma nutitelefoni lootusrikkalt sabapidi seina. Poole ühe paiku ärkasin ja jäin ootama, et nüüd kohe-kohe see elekter tuleb, panen masinad tööle... 

Kella nelja ajal sai Mees SMSi, et valgust ja vett antakse esmaspäeval alates umbes kella veerand kaheteistkümnest. URR. Minu telefoni aku oli selleks hetkeks tühi mis tühi. 

Mingil hommikusel ajal käis Mees kempsus, vaatas köögikella - sest tema telefon oli ka selleks ajaks otsad andnud - ja äratas mind siis sõnadega. "Kell on kaheksa!"

Tähendab, mitte keegi lastest ei olnud pannud endale äratust - nad peavad! - ja mitte kellelgi meist ei olnud telefonis piisavalt voolu, et see äratus ka toiminud oleks! Muide, jõuluks said nad ühe äratuskell-maeiteamisasja, mis pidevat seinavoolu ei vaja, arvake, kes see oli helisema pandud?

"Võu-õu-õu, me ei teadnud, mis kellaks panna..." 

Tõepoolest, mõistuse vaheaeg. On koolipäev, äratus pannakse tavalise koolipäeva järgi. Kui on mingid muutused, siis saavad need eelmisel õhtul läbi räägitud. 

Mees nõudis minult kooli sekretäri numbrit, mida mul loomulikult polnud - miks peaks olema? Seejärel nõudis ta seda minu töömärkmikult, kus see ometi peaks sees olema - ei ole, miks peaks? Igatahes oli Jõugu Juht autos oma telefonile piisavalt palju elu sisse saanud ja kell 8.14 sai ka sekretärile öeldud, et lasku palun lapsed klassi, matemaatik jääb täna hirmsasti hiljaks...

Mina ohkasin, tegin ahjudesse tuld ja lõikasin küünlavalgel kaltsuvaibamaterjali. Umbes siis, kui valgeks läks, tuli elekter ka tagasi. Nõudepesumasin jõudis just ära pesta, kui elekter uuesti ära läks. Ja tuli tagasi. Ja läks ära. 

Vähemalt ei olnud mul tänaseks planeeritud mingit kiireloomulist arvutitööd, aga ülimalt nörritav on kogu see jama küll. Hommikukohvi ei saa, lastele tuleb kirjutada, et puudus kodustel põhjustel, mitte mingi info ei liigu... 

Mh, minu lapsed on tegelikult täpselt sama head (ma küll arvan, et paremad ja toredamad, sest minu!) nagu ekspresidendiproua lapsed, Eesti on piisavalt väike, et siin peaks igal inimesel olema inimõigus elada valges toas ja ennast sooja veega pesta... mitte ainult Tallinnas, kust suvitajad aeg-ajalt mujale sõidavad ja imestavad, et näe, "linnast" - Tallinn ei ole minu jaoks linn! - väljaspool on ka elu ja käivad täitsa kahe jala peal...

URR.

No ja nii see päev ongi olnud depressiivse loomuga. Asju õigel ajal teha ei saa, kogu aeg on kahtlus, et äkki läheb jälle vool ära... Urr veel. Puupliit on majas tõesti hädavajalik asi, ma lähen nüüd üsna kohe süüa tegema. Pliidi alt ei võta ükski firma tuld ära, sest tuul on...

Sunday, January 16, 2022

Esimene koolinädal pärast vaheaega

Jõugu Juht oli küll veel ametlikult k-asjus kodune, aga muidu tundub, et elu hakkab minema tavapäraseks. Käisime tööl ja koolis ja tegime mõningaid muid asju ka. Mina veel köhin - aga Laenulapse Ema jutt tuletas mulle meelde, et ma olen ju siiamaani astmaatilist tüüpi köha vastu väga edukalt võtnud islandi käokõrva tablette (tema rääkis siirupist, mina arvasin, et tabletid on samblik, aga näedsa, käokõrv ise) ja nüüd ma siis... lutsutangi ja köhin juba natukene vähem. Lillebroril on väsimusehood. Tema ja enese asjus helistan siiski igaks juhuks homme pereõele, äkki tuleb sealt mõni hea mõte. Mehega, tundub, et on kõik korras, Legolasel on veel lõhna- ja maitsetundlikkusega küsimusi. Minul on selle viimasega ka kõik väga hästi, täna hommikul oli juba kassikempsu koristamine ka... aromaatne. Huvitav k kõrvalmõju - minu puhul - on harjumatult hea ööuni. Alates Tädi Petunia esimestest sõnavõttudest päris mitme aasta eest olen ma maganud öösiti pigem halvasti ja pigem mitu korda üles ärgates, sel nädalal magasin õige mitmel ööl õhtust hommikuni välja. 

Muidugi, hea ööune tulemusena ütles Monsieur Picasso kolmapäeva hommikul, et kui prantslane pole öösel käivitust saanud, siis prantslane miinus kahekümne kahega ei sõida! Mees ja Legolas läksid bussi peale, Lillebrorile arvasime igaks juhuks külmapüha, mina jäin ootama abilist. Tuli juba tunnikese pärast, viisakas noormees juhtmete ja kohvriga, tegi midagi... Auto läks käima. Kaskokindlustusest on ikka pööraselt palju kasu. Seepeale lõpetasin ka Lillebrori külmapüha ära ja läksime kenasti kooli, jõudsin planeeritud tööasju teha ja puha. 

Järgmisel päeval kudusin akna all kangast ja nautisin solinat ja tilkumist katuseservast. Ilm teeb trikke, mis sinna ikka teha. Täiesti märtsikuine tunne oli küll. 

Kirjutasin jutujahi jaoks loo ja tegelikult juba järgmisegi. Avaldan siis, kui tundub sobiv aeg, sinnamaani te võite mõistatada (kui teil üldse midagi paremat teha ei ole), kuidas sobivad omavahel pealkiri "Tehisintellekt võtab üle" ja Orjaväravas kitsekarja sisenemist ootav, hästipoleeritud hellebardiga Harald.

Täna rõõmustasin kirikus väga, nähes üht inimest, keda pole teabmisajast kirikus näha olnud. Me ei ole üldse tuttavadki, aga tean teda hetkedest, mil ta kaasa teenis, ja et tal on potentsiaalselt eluohtlik terviseprobleem, seda tean ma kah... täna paistis varasemast tervem, tore. Eks ma olen ka tema tervise pärast palvetanud. Iga inimene väärib ja vajab eestpalvet, kui on teada mõni konkreetne mure, siis võib nende pärast... aga üleüldiselt võib ikka paluda õnnistust, juhtimist ja kaitset. Muidugi peab silmas pidama, et Jumal ei ole jõuluvana, Tema plaan on parem kui meie arvamine... olete ju kuulnud seda lugu, kus inimesel ei lähe auto käima ja ta on hilinemise pärast maruvihane... pärast selgub, et tema tavalisel tööteel kihutas mingi hull ja autod sõitsid hunnikusse... või kui keegi arvab, et hea lahendus tööprobleemidele oleks uus töökoht, võib parim lahendus olla hoopis ümberõpe või mingi struktuurimuutus töökohas või... teate küll, mõnikord näeme seda alles kuue-seitsme aasta pärast, kui hea lahendus olukorrale tuli. Nii ongi võõraste eest palvetamisel õige paluda, et Issand teda õnnistaks ja kui sel inimesel peaks olema mingi probleem, siis lahendaks. Iseendale võib kah midagi paluda, aga Jumal ei ole endiselt jõuluvana, Tema plaan on ka isiklike asjade puhul parem. (et mitte Ritsiku kommentaariumi risustada) Võib alati paluda tervist ja arukust, südameigatsuste täitumist - nojah, kui need Plaaniga sobituvad -, ja kindlasti jõudu ja tarkust Jumala tahte järgi elada. 

Veel ehmusin sel nädalal mõnede soengute üle, nii tööl kui sotsiaalmeedias nähtust. Mingi katk on noortest tüdrukutest üle käinud, lühikeste juuste katk. Inimesena, kes kardetavasti enam mitte kunagi ei koge oma juuste loomulikku pikkust (vööni nagu teisme-eas, tean, et see on alpimine, aga ikka ei suuda leppida - ja teismelisena lasin minagi otstest paarkümmend sentimeetrit ära lõigata, oi, ma olin rumal!), ei oska ma seda kuidagimoodi mõista. Või tsiteerides Endla Tegova romaani "Tunglejad" peategelast, lõvilakaga Bret Allariita, kui see korterikaaslase soengukriitikale vastab: " Igaüks võib lühikest lokisoengut kanda, aga katsugu keegi kanda nii, nagu mina!" Meil on koolis nii paljudel tütarlastel järguline poisipea (ja mul nii paljudel tuttavatel Anu Välba moodi soeng ja prillid), et see enam ei ole isikupärane, ainult vanemaks teeb. Väidetavalt muidugi tahavadki teismelised vanemad välja paista... ma ei mäleta, kas mina tahtsin, iseotsustamist tahtsin küll. Õnneks kasvavad juuksed tavaliselt tagasi ja soengueksperiment on ikka ja alati parem kui tätoveering või mõni muu enam-vähem igavene välimuseotsus. 

Tänasel pühapäeval juhtus kohe lausa palju... õigemini oli Vanaema ja Vanaisa juures toimunu juba ära juhtunud. Nende suur ja enesekindel iseseisvus oli tipnenud veranda radiaatori lõhkikülmumisega. Jumal tänatud, et vesi lõhkisest malmribist oli voolanud peamiselt maha ja pritsinud ühe jõlekole-ebamugava tugitooli peale, mitte mu vaibariiulitesse! Ja Jumal tänatud, et majas on olemas ka ahjud ja pliit, kuigi ka nende kütmisega on neil päevil raskusi. Sel suvel tuleb ilmselt automaat-keskküttekatla paigaldamine, uiuiuiuiui... Vanaema oli paraku endiselt kindlal seisukohal, et neile kedagi võõrast majja vaja ei ole. Oma lapsi või ennast ma nende iseseisvuse altarile ka ohverdama (Vanaisa juba aretas teooriat, et keegi on kindlasti käinud salaja seda radiaatoriribi katki saagimas...) ei kavatse hakata, nii et... Nojah, tuleb siis pelletikatel, niipea, kui meil õnnestub see idee Vanaisale maha müüa. 

Tuleval nädalal tuleb KLAPP-matk ja üks teatud sünnipäev ja kui ilmateatel on õigus, siis päris toredat märtsikuist ilma. Tundke teie ka rõõmu, millest teie parajasti oma eluolukorras tunda saate!

Wednesday, January 12, 2022

Jutujaht 6. Üsna toores toorik

 Teised jutujahtijad on seal. Aga ärge mind nüüd palun ära lintšige...


***

Issand-issand, ma tõesti ei tea, mis ma tegema pean! Ma tean, et see kõik ei ole õige ja kui see välja tuleb, siis ma jään kõigest ilma, aga ma ei tea, kuidas seda lõpetada!

Alguses oli kõik nii tore. Kätlinil on meestega ko-hu-ta-valt vedanud, Rasmuse isa on siiamaani poisi jaoks olemas, võtab ta igal teisel nädalavahetusel enda juurde nagu kellavärk, pole Priidu moodigi, Priit ju laskis kohe jalga, kui Kätlin sündis... ja nüüd siis Margo. Igati tubli mees, raha olemas, metallifirma või mis tal on, Rasmuse vastu normaalne, Kätlinit hoiab... Ma ju elan ise ka praegu Margo majas, sellest see kõik pihta hakkaski!

No juhtus nii, et samal ajal, kui Margo maja hakkas ostma, öeldi mulle korter üles, omanik tahtis arendada... ja juhuslikult oli Margo majas üks peaaegu omaette korter sees. Ma võin veranda kaudu ära käia, ei pea üldse teiste juurest läbi minema, tegelikult on mul ona duširuum ja kohvitegemise-nurk ja... Ja muidugi, eks ma sain Rasmust ka vaadata, kui noored tahtsid õhtul romantikat tegema minna, eks Margo mind sellepärast ka sinna elama kutsus. No ja eks ta ongi mulle nagu noorem vend, Kätlinist ikkagi kümme aastat vanem ja...

Kolisime sisse, suve läbi oli hea rahulik olla, noored olid õnnelikud, Rasmus käis oma isa juurde, minul läks salongis tööl hästi... siis tuli oma ema juurest Šotimaalt Kevin tagasi. Ma ootasin, et Margo poeg on noorekene, Rasmusest küll palju vanem, jah, aga neliteist... See ju ei ole veel täismees? Võtsin parajasti just kooki ahjust välja - Kätlinil on väga hea praeahi -, kui nad kohale jõudsid. 

"Kevin, saa Pillega tuttavaks," kuulsin Margo häält. Pöörasin ja... See pikk, laiaõlgne, Margoga sama pikk mees nüüd küll neljateistaastane välja ei paistnud. Küllap oli mu ehmatus näost näha, Margo hakkas naerma ja ütles, et temagi oli poega suvevaheaja järel nähes üllatunud. "Šotimaal sajab palju..." muigas Kevin ühe suupoolega. "Üsna toores toorik," märkis Margo ja müksas Kevinit õla pihta. "Tule, poiss, su tuba on siit vasakule..."

Alguses tundus, et läheb väga hästi, Kevin ja Rasmus said omavahel nii palju läbi, kui üks seitsmene ja neljateistkümnene saavad läbi saada, mina käisin ikka tööl, Kätlin ja Margo rääkisid ära oma suure uudise... Siis tuli see talveöö. 

Rasmus oli oma isa juures, Kätlin ja Margo kusagil spaatamas, et enne beebi sündi veel kahekesiolemist nautida, Kevin pidi ööseks sõbra juurde jääma. Mina olin üksi suures majas - ega ma midagi valesti ei teinud, kõik on kokku lepitud, ikka võin suures vannitoas vannis käia - ja jäin pärast vanni veel aknast tähti vaatama. Siin linnaservas näeb neid eriti hästi, ja teate, kui mõnus on tulla soojast vannnist sooja vannituppa ja teada, et õues on miinus kakskümmend! Me ju Kätliniga ja pärast Rasmuse sündi kolmekesi elasime kõik need 24 aastat ahiküttega puumajas, kodu oli ilus küll, aga nii külm!

Lõpuks mõtlesin, et läheks oma tuppa ära, paneks midagi selga... ihualasti toas ringikäimine on ka luksus, mida ma endale siiani kuigi sageli lubada polnud saanud. Keegi sellest ei teadnud ja mis see nende asigi oli... Mina ei teadnud jällegi, et Kevinil on väikesest peale kombeks pimedas majas ringi kõndida, klapid peas - no ja ta pidi ju üldse sõbra poole jääma... Nii me seal koridoris kokku põrkasimegi.

Järgmiseks hommikuks oli Kevin ikkagi sõbraga suusamäele läinud ja tuli alles õhtul, koos Kätlini ja Margoga. Me ei rääkinud sellest. Tegelikult ei rääkinud me omavahel enam üldse, aga seda ei pannud keegi tähele. Brita sündis mõned nädalad hiljem, enne õiget aega. Jäime Keviniga jälle kahekesi ja...

Ja nii see asi on läinud. Ma tõesti ei tea, mida teha, mu elus ei olnudki ju mingeid mehi peale Priidu, Kätlini kasvatamise kõrvalt polnud aega ja naistejuuksuris, kui iga päev ületunde teha, ei kohta ka kedagi... Aga kui nüüd Rasmus jälle oma isa juurde või kuhugi laagrisse läheb, noored kahekesi väljas on ja Brita tuttu on pandud... tuleb Kevin oma metsloomakõnnakul minu juurde... Ja jumal või issand või kes ta on andku mulle andeks, ma võtan ta vastu.




***

Ausõna, sellel lool ei ole prototüüpe, tegelikult lugesin ma lihtsalt raamatut  "Mu sünge Vanessa" ja hakkasin fantaseerima, kuidas asjad võiksid vastupidi olla. Aga kas mitte taoline - või midagi sinnapoole - lugu ei ole iga ülearu kiiresti suureks kasvanud poja ema hirm? Mis siis, kui tuleb üks... sale, hästisäilinud, hoolitsetud 42-aastane? 

Sunday, January 9, 2022

Teaduspõhisemisest

Ma siin millalgi lubasin, et seletan seda teadsupõhisemise-asja natuke täpsemalt... tundub hea hetk. 

Minust üritati koolitada teadlast. Alates esimesest, matriklite kättesaamise üritusest kuni lõputöö kaitsmiseni jooksis meie osakonna ametliku suhtumisena kõigest läbi, et psühholoog on eelkõige teadlane. Ma olin selle suhtes muidugi ise üli-ülitundlik, sest teadusetegemine oli nüüd küll viimane asi, mille pärast ülikooli minna, minu põhisuund oli laste kliiniline psühholoogia ja võib-olla ka perede nõustamine, statistika ja hirmkeerulised artiklid tajust ja neurokeemiast hoidke pigem eemale... Et ma hiljem statistikuga (noh, tema algse suuna järgi) abiellusin ja aeg-ajalt puberteetikutele narkootikumidest pean rääkima, mis on puhas praktiline neurokeemia, on teine asi... aga teadlaseks ma kohe mitte mingil juhul saada ei tahtnud. Õnnestus. :D

Siiski jäi nii palju arusaamist külge, et päris teadlane on avatud uutele andmetele, mis võivad senised järeldused pea peale pöörata, samuti ei tohi teadlane armuda oma hüpoteesisse (kehtib ka mitte-teadlasest psühholoogide kohta). Ja - seda mainiti ääri-veeri, aga see on tõsi - sotsiaalteadustes on kõik järeldused mõnevõrra teistsuguse kaaluga kui reaalteadustes, sest reaalteaduste eksperimente ja tulemusi on võimalik põhimõtteliselt ükskõik mis tingimustel korrata ja uued tingimused täpselt välja arvutada (näiteks, et sama ese kukub Maa peal ja Kuu peal ja see kõik on ikkagi arvutatav ja kontrollitav), aga sotsiaalteadustes on muutujaid liiga palju, iga üksikisiku vaba tahet välja arvutada ei saa või umbes nii. Noh, nii ongi, samade sündmuste peale juhtuvad erinevad protsessid isegi sarnase riigikorraga paikades, rääkimata siis kohtadest, mis on üleni väga erineva kultuuri ja ajalootaustaga. Või võtkem näiteks erineva domineeriva rahvusega koolid, see näide on mul käepärast. Meist kaks kooli edasi on venekeelne kool, keelekümblusega, tegelikult väga hea kool omataoliste hulgas. Enamik lapsi elab samasugustes kortermajades nagu meie omad, mängitakse sarnastel mänguväljakutel ja perestruktuurid on tõenäoliselt ka sarnased. Meie medõde koolitab või mentordab sealtkooli rahvast ja vahel räägib, kuidas seal olevat... Vahetundides üks katkematu voog traumasid, sest kaklevad, kukuvad, tõuklevad. Meil tuleb vahetunni ajal kaks kõhuvalu, üks libisemine-kukkumine ja vastavalt hooajale mõni kraadimine, kõik! Ometi on lapsed sündinud samas riigis ja meie koolis on väga suur mitte-eestlaste protsent, aga näe, vahetunnisüsndmused on erinevad ja seda ei saa ajada õpeajate korrahoidmise-kommete kaela, olen kindel, et kõikjal hoitakse lastel võimalust mööda silm peal. 

Nojah, tagasi teadlaste juurde... Ühesõnaga, teadlane on ühtlasi ka skeptik, kontrollib, annab võimaluse, et keegi muu on saanud hoopis teised andmed... Niimoodi räägivad meil üldiselt k-teemadel Irja Lutsar, Krista Fischer, Andres Merits. Mõned veel, kes praegu meelde ei tule. See on väga lugupidamisvääriline ja tõsiseltvõetav. Nende kõnes on sageli lauseid nagu "Praeguste andmete põhjal...", "Esialgu võime oletada, et...", "Oleme saanud kinnitust, et üldjuhul..." või midagi taolist. Nad on avatud uute teadmiste saamisele ja muudavad julgesti oma seisukohti, kui tuleb mingi uus info. 

Teaduspõhisemine on jällegi "kirvega ja kõigile" suhtumine, mida kultiveerib enamik sõnavõtvaid valitsuseliikmeid, mõned Tähtsad Ninad a la Andrus Ansip, tundub, et paraku ka president, väga paljud majandusinimesed, kes oma arvamusartikleid siin ja seal avaldavad, kindlasti suur osa reaalteaduste-inimestest. Nende juttudes on kõik seisukohad väga kindlad, praktiliselt kuulutavad nad dogmasid, sundi ja ma ütleksin, et jesuiitlikkust. Kahtlemine ei ole lubatud, dogmakuulutajast erinevad seisukohad ka mitte, siis oled lamemaalane ja teadusevihkaja. Muide, väidetavalt usuvabadusega riigis on järsku ette kirjutatud kohustus uskuda teadusesse ja antud ka täpsed juhised, millisesse teadusesse tuleb uskuda, olete tähele pannud? Seegi on teaduspõhisemine. 

Teismeliste laste vanemana meeldib mulle, kui minu lastele koolis räägitakse teadusest kui pidevast uurimisest ja valmisolekust lisada olemasolevale hoopis uut infot. Ei meeldiks, kui mu laste õpetajad oleks teaduspõhisejad, kinni dogmades ja poliitiliselt korrektseks kuulutatud "tõdedes", mis erinevalt teadusest ei ole sõltumatud, vaid teenivad kellegi mingisuguseid huve. Et veel konkreetsemalt välja öelda - teaduspõhisemine on vägagi nõukogudeaegne. Meditsiinis avaldub see veendumusena, et kõigi inimeste kehad toimivad samamoodi - ei toimi! -, psühholoogias oleks see näiteks samade küsimuste tuim küsimine ilma inimese tegelikku olukorda vaatamata (te ei kujuta ette, kui palju tuleb käigu pealt ümber orienteeruda, kui päris inimesega vestelda - mina ka alguses ei kujutanud), majanduses, ütleme, Lääne juhtimismudelite sunniviisiline ülekandmine täiesti mitte-Lääne kultuuriga riiki, võtke näiteks Jaapani meeste enesetapud, kui neid Lääne kombe kohaselt vallandama hakati...

Ühesõnaga, paluks rohkem teaduspõhisust ja vähem teaduspõhisemist

Koolivaheaeg on läbi, elagu... koroona?

Kuigi ajastatus tundus tõesti olevat parim võimalikest, oli see koolivaheaeg meil ikka äärmiselt mannetu. Lapsevanemad, kes raskemini põdesid, valgusid ühest kohast teise ja ohkisid, et midagi valutab, lapsed, kes kergemini põdesid, passisid arvutis. Jõugu Juht oli suurema osa ajast terve ja seega pidi tema muudkui puid tassima. 

Nüüdseks on ka Jõugu Juht positiivne ja terviseameti helistaja alustas oma juttu sõnadega "Te olete küll juba kõigega kursis..." Olin jah, jah kuna söögitegemine oli käsil, palusin lühidalt teha. Oligi lahke ja lühike jutt. 

Üleüldse võib selle koroona-asja kohta öelda, et nii õnnistatud haigeolemist pole ma ammu kogenud. Selgelt piiritletud aeg, millal pole tarvis tubli olla, konkreetsed juhised, teadmine, mis haigus see on... K-eelsel ajal käisin ma samasuguses olekus ikka vapralt tööl ja tegutsesin mujal, kus tarvis... nüüd võisin rahulikult haige olla. Ma päris Kunksmoori moodi ei nautinud - mis sa naudid, kui jõuetusest on tahtmine molekulhaaval laiali valguda -, aga jah, õnnistatud haigeolemine oli tõesti. Ma küll millegipärast jätaks nüüd mõned aastad seda haigeolemist vahele, sügisesest peavaluviirusest ja k-st jätkub nüüd kohe mitmeks ajaks.

Nüüd tahaks tegus olla. Tegususe nimel triikisin eile virna pesu ja käisin täna palvekas. Viimastel päevadel olen süüa ka teinud. Tasahaaval, sest nädala keskel oli veel hirmus nõrkus kallal. Küll saab. 

Lillebror oli tegususeks valmis kohe, kui isolatsioonist pääses, ja põrutas Toreda Klassivenna poole. Legolas tahtis ka täna Laenulapsele külla minna, aga hommikune buss sõitis temast lihtsalt hooga mööda. Sel teemal ma homme veel räägin bussifirmaga, äkki nad mainivad bussijuhile, et peatuses seisjaid oleks kohane peale võtta või midagi...

Jõugu Juht jällegi on hirmus rahul, et nädal aega isolatsiooni tuleb - talle meeldib distantsõpe ja seda neil seal hübriidina tehakse. 

Kassid on nautinud perekonna kodusolemist ja maganud kordamööda kõikide peal, kes seda vähegi lubavad. Ühtlasi on kassid püüdnud toast mitut sorti hiiri. 

Ebaharilikest tegevustest olen vaadanud suuremal hulgal telekat. Kui juba haige, siis stiilipuhtalt! Olen märganud kaht küsimusi tekitavat reklaami - ühes reklaamis on moodne kaheisaline perekond, aga tööleminev isa näeb päris mehe moodi välja ja beebiga kojujääv isa on tüübi poolest... habemega tütarlaps. Kas nii see neis uutmoodi peredes käibki, et leiba teenib lühikeste juustega ja laste eest hoolitseb pikkade juustega pool? Niinimetatud traditsioonilistes peredes aetakse küll võrdsust taga... Teises reklaamis jällegi tegeleb jäätantsuga äärmiselt ülekaaluline noor naine. Võib ju olla, et ta kannab mingitel asjaoludel polstreid (lugesin hiljuti, et nii tehakse), aga jäätants... Olen siiani arvanud, et nii intensiivne spordiala muudab kehakuju paratamatult saledaks ja lihaseliseks, aga volüümikas tütarlaps reklaamis paistab täitsa oskavat... Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga*!

Ilm on mõnel päeval olnud täitsa tore, mõnel päeval jällegi täiesti kasutuskõlbmatu. Viimast leidis ka meie veepump, mis laupäeva hommikuks kinni külmus. Õnneks on pumbal soojendussüsteem ja see veel töötab.

Elektriarve, mis oli sõna otseses mõttes kolm korda suurem kui peaks mõistlik olema, on siiski makstud ja natuke raha paistab veel söögi jaoks ka jätkuvat. Aga õpetajate palgatõusu sööb kõige muu hinnatõus muidugi rõõmuga ära. Vähemalt on kelder ja puukuur. Kanatargaks saamine tundub aina ahvatlevam.

Head uut õppeveerandit teile ka!

__________
*koopaorav Maksike raamatust "Minu vaaraisa ja mina".

Friday, January 7, 2022

Koroonapäevikud. Kaheteistkümnes päev.

Mees käis eile isegi tööl. Tuli koju küll peavaluga (ja oli jätnud tomatid ostmata, eile oli üldse väga vilets aedviljapäev), aga olulisi k-sümptomeid me tal enam ei täheldanud. 

Lillebror käis Toreda Klassivenna juures. Ka tema on täiesti k-eelne, ainult lõhnu ei tunne ja maitsemeel olevat ikka veider, kõik maitseb mõru. 

Legolas istub oma viimaseid isolatsioonipäevi ka kurdab, et maitsemeelega on kehvasti. 

Jõugu Juht käis eile PCR-testi andmas ja me nüüd siin ootame... ja ootame... ja ootame... Millegipärast läheb täna selle vastusega kuidagi hirmus kaua. 

Minul, tänan küsimast, on enesetunne peaaegu enam-vähem, tähendab, nohu on, köha on, ja suure nohutamise ja köhimise tagajärjel pea paks, aga muidu läheb juba hästi. Ainult maitsemeelega on raskusi, kõik maitseb soolane, ja meeleolu on mõru... aga sellel viimasel on mitu põhjust ja need ei ole niivõrd isikliku k-haigusega seotud, kuivõrd hoopis muude asjadega. Mõni asi vihastab, mõni kurvastab ja mõni on lihtsalt vastik. Mis teha. 

Ma arvan, et sellega võiks igapäevased k-aruanded ära lõpetada ja ma kirjutan edasi... noh, sellest, millest ma kirjutan. Vahel headest, vahel nörritavatest asjadest, nii, nagu neid ette tuleb. 


Thursday, January 6, 2022

Kuidas kaotada klienti

Palusin Mehel täna tuua pitsa. Miks mitte mitu. Kindlasti ja hädavajalikult rukolaga. Minu jaoks oli rukola olemaolu põhimõtteliselt ainus põhjus, miks pitsa pidi olema...

Mees tõi pitsad... ilma rukolata. Tarvena Serrano pitsa näeb ilma rukolata välja pehmelt öeldes ebaisuäratav plönn...

Helistasin. 

"Oi, vabandage, ma unustasin rukola karbiga külmkapi peale, kas me toome teile ära...?" 

Ütlesin, kus me elame... nad millegipärast enam ei tahtnud tuua, pakkusid järgmiseks korraks soodustust. 

Pole nagu erilist tahtmist niisuguse kogemuse peale sealt rohkem tellida... Ütlesin seda.

Järgnes uskumatult ülbe moraaliloeng teenindaja poolt ja solvunud toru äraviskamine. Mina olevat karjunud - no nad pole siis karjumist kuulnud - ja mis sellest tühisest rukolast ikka... 

Või siis nii. Eks me tellime oma pitsad siis edaspidi kohtadest, kus kogu toit korraga kaasa pannakse. 

Vaevalt et Taverna sellest vaesemaks jääb, aga noh... meie oleme siis järgmisel korral targemad. 

LÕRR.


Natuke aega hiljem: Mees oli tellinud ka Rustica-nimelise pitsa. Selle peal olid seened purgist või sügavkülmast, mitte värsked, ja sink... noh, ma ei saa kindlalt öelda, aga see meenutas mulle kõige rohkem neid kokkukleebitud rullsinke. Igatahes oli see kõik allpool igasugust arvestatavat tulemust. Tõepoolest, milleks üldse tellida toitu, kui ise tehes tuleks välja parem ja korralikum? Oma rumalus, ei muud...

Koroonapäevikud. Üheteistkümnes päev

Mees tundis ennast eile õhtul piisavalt hästi, et Jõugu Juhiga natuke kakelda. Või noh, maadelda. Neil käib endiselt see vana hirve ja noore hirve asi...

Legolas ja Lillebror ei tunne endiselt kõiki maitseid. Minu soovitus selle puhul tuleval nädalal koolitoitu eriliselt nautida (sest kui maitseid ei tunne, pole ka probleemi sellega, kuidas see tavapäraselt maitseb) võeti vastu pehmelt öeldes pahuralt. 

Mina jaksasin süüa teha. Millegipärast sobib mulle hetkel peamiselt kombinatsioon soolasest ja hapust. Suus on üldse kogu aeg soolane maitse, aga see võib olla seotud köhimisega, mis toimub peaaegu vahetpidamata - aga kuna see köha on kenasti lahtine, siis pole hullu midagi. 

Mida ma siin vahepeal lugesin

Martin Calder "Suvi Gascogne'is". Burguunndija, Normaanndija... jesjst Gaskonnj! Täpselt nii palju ma Gaskooniast varem teadsin. D'Artagnan on ka raamatus ära märgitud, just selle viitega, et ega inimesed sellest piirkonnast tavaliselt suurt muud ei tea. Muhe lugemine oli, mitte küll päris Peter Mayle'i Provence'i raamatutega võrreldav... aga meeldis. 

Marju Gellert "Minu Hispaania". Kõik see aeg murdsin pead, miks mulle Gellerti nimi hirmus tuttav ette tuleb ja mis hetkel ma selle nimega tööalaselt kokku olen puutunud. Igatahes autoriga mitte. Tema blogigi olen lugenud ainult servast ja mõnikord. Hästi kirjutab, sellegipoolest. Ja kindlasti on hämmastav ja lugupidamisevääriline autori ja tema abikaasa ettevõtlikkus ja valmisolek ikka ja aina midagi uut katsetada. Küllap on Andaluusiaski veel paljut, millest võinuks kirjutada... ja minu meelest päris paljut, mis oleks võinud raamatus vähem esindatud olla, aga siis ei oleks see enam mitte Marju Gellerti, vaid kellegi teise Hispaania. 

Lenno Vaitovski "Minu Riia". Selles raamatus oli vähem autorit ja rohkem Riiat, ja see oli päris tore. Tekitas lausa huvi mingite nurgataguste agulite avastamise vastu. Mis imeasja see autor seal Riias ajas, ma ei saanudki lõpuks aru... aga ega ma ei saagi aru ärimaailmast ja inimestest, kes seal tegutsevad. Peaasi, et raamatukirjutamiseks aega jäi. 

Nele Neuhaus "Elavad ja surnud". Taunusekrimi, Eschbornis! Kelkheimis! Selle tee otsas, mis Steinbachi poole keerab...! Veel täiuslikum saaks olla ainult siis, kui tegevus toimukski Steinbachis, laip võiks vedeleda kusagil Industriestrasse ääres võpsikus... No aga kõike ka ei saa. 

Julia Phillips "Kadunud maa". Kui ameeriklane otsustab kirjutada raamatu elust Kamtšatkal, siis võib tulemus olla väga suure tõenäosusega naeruväärne. Õnneks on olemas see väike osa, mis jääb väga suurest tõenäosusest välja. Nii ongi, väga mõnus lugemine on ja ma arvan, et päris realistlik. 

Carole Johnstone "Peeglimaa". Võeh, mis lugu! Algul tundub olevat lugu õdedest ja leppimisest ja... Lõpuks tuleb välja, et õdesid oli lausa 5, aga ma ei ütle, kuidas...Võib-olla on selline asi võimalik, võib-olla ei ole. 

Abbi Waxman "Nina Hilli raamatulik elu" Nina Hill on üks äärmiselt mõistlik noor naine. Loomulikult juhtuvad temaga täiesti jaburad, äärmiselt loogilised sündmused. Ühtlasi on selles raamatus palju väga vaimukaid kohti, mis mul praegu meeles ei ole... Kerge, lustlik, kohustustevaba lugemine. 

Sarah Penner "Kadunud apteeker". Väga hea lugu... väga viletsas teostuses. Nagu kolhoosi näitering oleks võtnud etendada Shakespeare'i näidendit, või midagi taolist. 

Pierce Brown "Punase tõus". Lugesin, sest Laenulaps soovitas. Laenulaps on sihtgrupp... mina ei ole. Põhimõtteliselt on tegu plagiaadiga "Näljamängudest", "Labürindijooksjast" ja "Lahkulööjast". Kui päris alguses tundub veel kuidagi nagu huvitav olevat, siis Darrow' ilmselt lapseootel naise ülespoomine (no mis muud asi see olla saab?) läheb juba üle võlli ja kõik, mis edasi... ootad muudkui, et läheks põnevaks, aga iga järgmine madin on aina andestamatum. Ma tõesti ei kujuta ette, millest need ülejäänud raamatud saavad olla...

Wednesday, January 5, 2022

Koroonapäevikud. Kümnes päev.

 Oijah. Minul käib neil päevil elu põhimõttel "kaks sammu edasi, üks tagasi". Eile oli see tagasi-päev, veetsin suurema osa päevast teki all. Isu endiselt ei ole. Legolas tegi lahkesti kõigile pannkooke, ma ei suutnud maitstagi, sest süsivesikune asi, võeh. Kuni perekond pannkooke sõi, nokkisin mina purgist oliive, need läksid alla küll. Pärast tegin eksperimenti ühe hurmaaga, puuvili on ilmselt ainuke magusapoolne asi, mille söömist suudan ette kujutada. Maitsetest on olemas magus (mitte, et seda väga tarvis läheks, eks ole), soolane, hapu. Nüansid on endiselt puudu. 

Mees veetis eilse päeva samuti lääbakil, sest öise peavalu järelkajad. 

Poisid on reipad, Legolasel valutab aeg-ajalt pea. 

Õhtul helistas käredahäälne proua terviseametist - teie lapsel on saatekiri testimisele, aga te pole aega pannud, kuhu te aega tahate? No andke aega atra seada, ütlen ma selle kohta,,, Mees pani siis ise kähku ära, muidu helistavad viimati veel. 

Mehel on täna viimane isolatsioonipäev. Mulle sobiks kah hästi, kui see haigeolemine nüüd hakkaks ära lõppema. 

Tuesday, January 4, 2022

Koroonapäevikud. Üheksas päev

Örgh. Natuke nagu pikale venib kogu see ettevõtmine meil. 

Öösel tabas Meest kõigi peavalude vanaisa, millele ei avaldanud mitte mingit muljet isegi mitte topeltkogus ibuprofeeni. Õnneks läks see hommikuks peaaegu üle, aga hirmus oli. Pereõde ütles, et valuvaigistile alumatu peavalu olevat ka üks tavaline koroona kaasnäht, aga läheb üle, kui koroona ise üle läheb. No me loodame. 

Mina olen nüüd siin muidugi magamata (sest üks oigas ja värises kõrval) ja sellevõrra uimasem. Köha on ka, hetkel selline poollahtine, aga väga järjekindel. Eile õhtul suutsin siiski valmistada sooja kartulisalatit, aga komponentide erinevustest sain aru peamiselt struktuuri põhjal (hapukurk krõmpsus mõnusasti). 

Legolas kurtis, et koroona on leiutatud kohvisõprade piinamiseks, sest ei tunne ei lõhna ega maitset...

Lillebror on oma k-ga vist enam-vähem valmis. Tal on täna ka viimane ametlik isolatsioonipäev. 

Jõugu Juht raporteeris täna silmakoopavalu - homme-ülehomme tuleb siis temaga uuesti PCRile minna. 

Monday, January 3, 2022

Koroonapäevikud. Kaheksas päev.

Kuna summa ei olene liidetavate järjekorrast, on see koroona ikkagi kangesti nagu gripp. Ainult et enesest lugupidava gripiga minu teada ei hakka nädal aega pärast haigestumist palavikku uuesti üles kerima. 37,7, kus see kõlbab! No ja nii ma aspiriini peal elangi. 

Eile olin kõigest hoolimata juba nii võimekas, et suutsin kokku keerata ühe lasanje. Sündis süüa küll. Ainult et Mehe maitsemeel on tuhm, Lillebror arvas, et maitseb nagu maisihelbed, minul oli iga suutäis nii-öelda valikvastustega ja Legolas kurtis, et söömine ei valmista mingit rõõmu. Tal on küll suured plaanid, mida kõik head ta kiirtoitukohas kavatseb osta, kui maitsemeel tagasi tuleb ja isolatsioon mööda saab. 

Jõugu Juht on endiselt negatiivne, ma tõesti ei saa aru... 


Sunday, January 2, 2022

Koroonapäevikud. Seitsmes päev.

See haigeolemine hakkab tasapisi juba ära tüütama. Nojah, tegelikult on kõik haigeolemised tüütud. Eile õhtul andsin alla ja võtsin ühe aspiriini, sest palavik oli lausa 37,5 ja see ei sobi mulle üldse. Hommikuks oli 37,3... võtsin veel ühe aspiriini. Jõud tuleb ja läheb. Eile tegin jõuetuse tõttu umbes neljatunnise lõunauinaku... ei läinud paremaks, ainult must Mimi rõõmustas, talle meeldib, kui on voodikaaslane. Minuga samas kampsunis magada ma tal siiski ei lubanud.

Lillebror tundis eile õhtul korraks kiirnuudlite lõhna. Maitsemeel on kõigil alles, aga mõnevõrra nihkes. Õhtused hapukurgid maitsesid siiski suurepäraselt. Magusat endiselt üleüldse ei taha, võeh. 

Mehe seljavalu käib ka lainetena. Loodetavasti on iga järgmine laine ikkagi kriips nõrgem kui eelmine, mitte nagu meres, kus alles see üheksas...

Legolase tervisest ei saa aru, sest ta on võtnud neil päevil kombeks varahommikuni arvutis istuda ja seetõttu on meil ühist ärkvelolemise-aega väga vähe. 

Jõugu Juht küsis eile õhtupoole, mis kell ma kavatsen õhtusööki pakkuda... Ei kavatsenud, ma olen haige. Tegelikult saavad nad väga hästi ise enda toitmisega hakkama. 

Neli päeva haigeolemise-õigust on mul veel, selle ajaga tuleb ikkagi enam-vähem inimeseks saada. 

Saturday, January 1, 2022

Ootused jaanuarile

Ma siin tavaliselt ikka kirjutan, mida uuel kuul juhtuma hakkab. 

Noh, kõigepealt on PLN täiesti terveks saada. 

Kui karantiinist välja saame, läheme kirikusse, loomulikult. 

Koolivaheaeg lõpeb ära. Selle kohta küsis Lillebror, kas isolatsioonis istutud koolivaheaega oleks kunagi võimalik tagasi saada... kahjuks mitte, haigeolemine on eralõbu. 

Lillebror käib klassiga KLAPP-matkal. Ma pean nüüd millalgi vaatama, kas meil on ühed Lillebrori suuruses lumepüksid, peaksid olema, sest metsamaja ja jaanuarikuu ja...

Jõugu Juht saab 17-aastaseks. 

Mina saan natuke rohkem kui 17. 

Koon kangast. 

Pildistan vaipu ja salle. 

Mees - kui ta suudab jälle ilma toeta liikuda, hetkel on veel täielik jõuetus peal - tegutseb edasi Legolase toas.

Oleme hästi kokkuhoidlikud, sest elektriarve ja Legolase toa mööbel ja Puhkus ja Herr Bora ajusiirdamine. 

Rõõmustame pikematest päevadest ja rohkemast valgusest. 

Koroonapäevikud. Kuues päev. Head uut aastat!

Eilse päeva valdavaks tundeks minu puhul oli jõuetus. Käisin küll matkal postkastini ja tagasi - vallaleht oli toodud, ei midagi põnevat - ja valmistasin visplist kinni hoides suurtele poistele bubertit, mida Lillebror niiehknii eriti ei armasta ja ei mina ega Mees ei suutnud ette kujutada, et sööma peaks. Ööök, piimane, magus... Lapsed leidsid, et hirmus naljakas on, kui emme lamab diivanil ja näpib telekapulti - no aga ma ei jaksanud kududa ka mitte! Tunne oli umbes täpselt samasugune nagu lapsepõlves, kui palavikuhaigus hakkas mööda saama, aga tervis veel tagasi ei olnud. 

Mehe seljavalu on natuke parem, aga veel mitte hea. 

Lillebroril valutavad aeg-ajalt ikka veel silmakoopad ja muud kehaosad (esineb mul ka, lühiajaliselt), aga üldiselt on ta üsna reibas. 

Legolase puhul ei saa üldse arugi, et tal koroona võiks olla...

No ja Jõugu Juht on endiselt negatiivne. 

Lapsed olid kõik piisavalt reipad, et südaööl natuke mürtsu teha. Mingit pidusööki ei olnud, nojah, see bubert oligi minu terve päeva ainus kokanduslik saavutus. Mees keetis endale muna ja sõi leiba koos rohelise sibulaga, mina nautisin väga hapukurke. Ilmselt oli kehal puudus mingitest sooladest või midagi. Lapsed annavad niiehknii igapäevaselt tööd võleivagrillile.

Eks tuleb neid aastavahetusi vast veelgi, kindlasti lõbusamaid, aga kes teab, äkki mõni veel nukram... aga ma loodan, et teil oli tore.