Niisama

Ma peaksin vist tekitama sildi "neljapäevaseid noppeid", sest kirjutamine on hea laisklemise moodus, kui ilm on jõlekõle ja tubane asjalikkus ei tõmba. 

Eile oli kirikus esimene üritus ukraina naistele. Naisi ja lapsi oli mingi määramatu hulk, igatahes suutsid nad tekitada musti nõusid kaks korda rohkem kui oleks olnud loogiline... aga korraldajale, kes nendega suhtles, tundus, et vist meeldis. Köögis toimuv vajab veel tukitsemist, seekord oli meil raskusi pliidi ja nõudepesumasina hingeelu mõistmisega, aga lõpuks said nad siiski tööle ja tegid seda, mida vaja oli. Järgmisel korral olen targem. Koju jõudsin pärast kümmet õhtul ja ma ei olnud viimane lahkuja... Tuleval nädalal jälle, kui vajadust on. 

***

Maaelu rõõmud või mured või kuidas võtta - hommikul kell seitse sai lastetoa aknast jälgida kahe rebase mängimist. Hullasid, hüplesid, jooksid külg külje kõrval. Kui see on see, mida ma oletan, siis sel suvel elavad kassid toas, sest kahtlustan rebasekutsikate võimalust siinkandis. Võeh. Esteetilised on need elukad küll, aga kui ma peaksin valima, kas kaovad kõik maailma metsikud (koduste koerte hulgas on aravatavasti paar mõistlikku-rahulikku-meeldivat eksemplari) koerlased või langeb karv mõne meie kassi küljest... siis, vabandage, valin ma oma kassid, alati. 

Kell pool kaksteist sai jällegi köögiaknast vaadata valget hobust. Ei olnud Kalle Kusta, täitsa naabrite oma oli, Elsa nimeks. Elsa on kaisu- ja seltsihobune, meenutab kõige rohkem Pipi Pikksuka oma. Ma ei tea, et ta oleks kunagi atra vedanud või vankri ees kapanud. Saaniga nad vist käisid kunagi sõitmas. Mulle meeldiks olla inimene, kes tunneb ja peab hobuseid... kui nad ainult nii suured ja hirmsad ei oleks!

***

Vaatasin just sotsiaalmeediast ühe surnud vene sõduri pilti koos tema taskutest leitud röövsaagiga ja mõtlesin, et venelased on nagu Simaki "Härjapõlvlaste kaitseala" veerejad. Veerejad olid haldjate, härjapõlvlaste ja muude taoliste tegelaste kunagised teenrid ega olnud iialgi lahti saanud alaväärsuskompleksist. Vene impeerium tekkis ju väikesest ebaolulisest kindlusekesest Moskva jõe ääres, maailmalinnad olid tegelikult Novgorod ja Kiiev... ja impeeriumlased pole sellest siiamaani üle saanud. Lisame pilti ajupesu venelaste sõjakangelaslikkuse teemal ja palun väga, nüüd on meil peaaegu et kõige hullem olukord kõigist võimalikest. Kõigest hoolimata oli mul kahju selle surnud sõjardi emast. Küll võib olla hirmus, kui su poeg on loll, kuritegelik, varas... ja selle kõige peale veel ka surnud, nii et pole mingit lootust, et ta ühel päeval siiski korralikuks inimeseks saab. 

Ja ometi... on olemas vene külalislahkus, Peterburi intelligents, põnev vene muusika, kirjandus, kunst... Kuidas suuta nende olemasolu (ja fakti, et isegi Putler oli kunagi armas beebi, nii uskumatu kui see ka pole) pidevalt meeles pidada, on iseküsimus. 

***

Eedeni Coopis müüdi kaks päeva järjest soola. Kujutage ette. Me olime tagasihoidlikud ja piirdusime kahe kiloga endile ja kahe kiloga Vanaisale, kes arvas, et soola ja tikke võiks varuda küll. Siberis olevat neil soolaga kogu aeg igavene jama olnud... Ühtpidi on mul hea meel, et ta ennast maailmas toimuvaga kursis hoiab, teistpidi on lõpmata kahju, et elus nii palju kannatanud inimene peab nüüd veel ka seda jama lugema. Ma ikka veel loodan, et mitte nägema.

***

Eile öösel oli meie juures kaksteist kraadi külma. Võeh. Muidugi, sel aastal on märts kestnud umbes veebruari algusest peale ja kuna sotsiaalmeedia on täis pilte murul mängivatest lastest ja õitsvatest puudest Kesk- ja Lõuna-Euroopas, siis tundub, et meil peaks nagu ka olema. Vähemalt sulas viimaste päevade lumekirme kiiresti - kuigi meil siin on endiselt lund rohkesti. 

***

Koroonatsirkusest on nüüdseks vist kõigil asjaga väheseotud inimestel kõrini. On antud lootust, et maskitüütus lõpeb ja inimese naeratusi saab jälle näha. Üks lastest märkis ükspäev, et tema klassis testib veel ainult neli inimest - kuigi teste jagatakse ja testimiskohustus nagu oleks. Kooli k-nakatumiste tabelisse ei tehtud ka peaaegu nädal aega ühtegi sissekannet, täna paar tükki lisandus. Äkki hakkab ümber saama see jaburus... ja äkki saavad ka vähiravil olijad ja muude raskete haiguste all kannatajad varsti kergemalt hingata? 

Viimasest kahest aastast võiks võtta kaasa hea kombe rohkem käsi pesta (mitte pidevalt desinfitseerida, see on nahale halb) ja teise hea kombena haigest peast koju jääda. Kas ja kes seda viimast endale lubada saavad, see on juba iseküsimus. 

***

Kui sõja esimesed paar nädalat haarasin ärgates kohe uudiste järele, siis nüüd vaatan hoopis murelikult Linna poole - ega ole mõni hull otsustanud eestlaste sümbollinna (Tartu rahu, ülikool, kunagi oli sõjalennuväli kah) kohale seenekujulist pilve tekitada? See võiks meile vist ära paista. Vaat mida teeb sõjahirmus kasvamine kombineerituna praeguse olukorraga. Kuna selline kiikamine on iseenesest tobe, loen uudiseid nüüd ka alles pärast kõike muud, mida ma mingil hommikupoolsel ajal loen. Äkki... äkki võidavad ikkagi Ukraina talupidajad oma traktoritega. Ma ei tea, mis ajast pärineb seisukoht, et mõõgad tuleb taguda atradeks... Tankid traktoriteks on vist väheke keerulisem?

***

Elamine on juba päevade viisi kogu aeg poolkülm. Puud on peaaegu otsas, tuttav talumees juurde tuua ei saa, sest jääks traktoriga lumme (põllu peal) või porisse (tee peal) kinni, paaniliseks kütmiseks on kah nagu liiga soe... Keeruline. Täna tuleb siiski rohkem kütta, sest Lillebror kutsus külla ja ööbima kaks klassivenda. Ühel olevat tolmuallergia, oeh... 

Esimese liblika nädal

Sel nädalal näitas ennast mulle esimene liblikas. Täpsemalt isegi kaks. Kirju käis korraks, kollane jäi minu ümber tantsima, kuni ma Freya, Mimi ja Millie' toel ja valve all pärnade alt lehti riisusin. Karta on küll, et laupäevane torm puhus kõik lehed ilusasti tagasi õigetele kohtadele (kui Karlssonit tsiteerida). Torm mingeid suuri kahjustusi meil ei põhjustanud, elekter käis mõneks tunniks ära ja laupäeva õhtul puhus otse eestukse pragudest sisse, nii et uksi lukku pannes ei tahtnud sisemine uks kuidagi kinni minna, tuul surus lahti tagasi. 

Jõugu Juht sai matemaatika neljanda kursuse (ärge küsige, mis loogikaga need asjad neil käivad) A, mida tuleb tõlkida vist viis-plussiks. Sobib väga hästi.

Legolas valis ära gümnaasiumid. Sel aastal tohtis valida rohkem ja üldse on sel aastal võimalused võrdsemad. Eks me näeme...

Lillebror käis jälle Toreda Klassivenna juures öömajal ja lubas suvel tollega Hispaaniasse sõita. Nende perel on nimelt Hispaanias väike elamine, mille juures on võimalik filmida lambaid, nagu paari aasta eest lehest (netiversioonis) näha oli. Lambane Hispaania-kodu on tore küll, aga selle asjaga tuleks esialgu siiski lapsevanemate tasandil tegeleda ja see ei pruugi olla lihtne, ajastamine, korraldamine ja puha, Lillebrori suvi on juba üsna ära planeeritud...

Mees lihvis Legolase toa lage. Natuke on veel lihvida, aga meil on hea lootus, et tulevaks reedeks saab värv peale ja võib laenutada põrandalihvija. Oleks ka juba aeg!

Mina sain kootud kevadeöökirjaga salli äärepitsid (PLNi järgi õmblen homme) ja ootamatul moel ühe kolmnurkräti tellimuse. Jasmiinikirjaline rätt läheb ühele väga erilisele noorele daamile meretagusele maale. Kolmnurkrätikud mulle endale eriti ei meeldi - kuigi neil on mõnus vanaaegne olemus -, aga kududa on seda huvitav, kandilist salli muudkui koo kõigepealt jupp aega, enne kui mingi mustritunne tekkima hakkab, kolmnurga puhul on esimese kahe tunniga muster ja edasiminek ja puha - aga edasiminek muutub aja jooksul muidugi aeglasemaks. 

Veel osalesin töökoosolekul ukraina naistele suunatud üritustesarja teemal, kirikus. Enda meelest pakkusin ennast nõusid pesema, aga nüüd vastutan ise kogu söögiasjanduse eest. Vähemalt nõude ja kohvi-tee ja puuviljade eest...

Šnitsliteost ülejäänud muna andsin kassidele nagu ikka. Millie oli kohe jaol, Freyakene vaatas nukralt kõrvalt, oleks ka tahtnud, aga Millie urises. Koksasin Freya jaoks uue muna. Selgus, et Freya ei oska lahtikloppimata muna süüa - küll limpsas keelekesega, aga muna sõitis eest ära... Lõpuks Freya solvus muna peale ja keeldus seda ka lahtiklopituna söömast. Valge Mini ärkas, tuli kööki, leidis munataldriku, oli väga rõõmus. 

Käisime uues poes. Lidl nagu Lidl ikka, puudu olid villapesuvahend ja Sensitive-märgisega pesupulber, aga lehttainas oli väga hea ja käitus väga hästi. Imelike toodete teemal juhtus ups - Mees ja Lillebror ladusid rõõmsalt kärusse pelmeene, jättes pakilt lugemata, et tegu on magusate kohupiimapelmeenidega. Ma siiamaani ei teadnudki, et pelmeen tohib magus olla, magusaga täidetud tainataskutel võiks olla mingi muu nimi... Me nüüd ei tea, mida nendega peale hakata, vähemalt pakil kästud valmistamisviisiga (keetes) söödavad ei ole. Peaks praeahjus proovima. 

Lillebrorile tuli meelde, et Vanaema oli talle näidanud mingit raamatut, kus vahel olevat natuke raha. Mõningane kiire puistamine Vanaema toas andis tulemuseks, et natuke raha on mitmes erinevas kohas, natukehaaval. Tähendab, kui ma hakkan ära jagama vanu "Vikerkaari" ja muid taolisi trükiseid, mida mitte keegi ei loe, tuleb kõik hoolega läbi vaadata... kuigi ma arvan, et saime põhilise kätte. Mitte, et meil praegu rahahankimisega kiiret oleks, aga narr oleks antikvariaati anda või ahju ajada (kui juhtub punakirjanik olema, küllap on neidki), kui seal peaks midagi väärtuslikumat vahel olema. 

Vanaisal läheb olukorda arvestades võrdlemisi hästi. Küsisime, kas me mõnikord mõneks päevaks ära tohime sõita, Vanaisa ütles, et mingu me aga, aga toodagu talle siis selleks ajaks küllalt söögikraami ja eks Onu Ants võiks ka külla tulla. No me esialgu kuhugi ei lähe... aga saime teada, et inglased on lõpetanud k-tõkked riiki sisenemisel. No ja meil tuleb koolivaheaeg... Teised ahvatlevad paigad on Viin, Portugal (aga sinna pole odavaid lennupileteid näinud), Prantsusmaal Taize, Horvaatia või meie armas Gummersbach, aga viimased kolm vajavad kindlasti rohkem aega kui aprillivaheaeg võimaldab. Vaatame.

Esmaspäeval rääkisin armsa proua Lorega Gummersbachist, sest äng oli ja tahtsin kuulda, Kuidas Asjad On. Lore ütleski, et vaata, Aabraham kauples Jumalaga (1 Ms 18, teine pool, Aabraham palub Soodoma pärast) ja sai lubaduse kätte... aga siis selgus, et Soodomas ei olnud kümmetki õiget, kelle pärast linn alles jätta. Palvetatagu ja parandatagu meelt! Eile jagas keegi tuttav FBs kellegi kolmanda videot ebatavalisest halost Ukraina kohal ja tantsivast vikerkaarest selle kõige üle. Kas tegu oli objektiivitriki või mingi muu asjaga, ei tea, päikesi paistis seal küll korraga olevat kohe mitu... ja eks see võinuks olla ükskõik milline paravöötme talvine metsaserv... aga lootust peab olema. Äkki tehakse Putler ja tema režiim siiski pihuks ja põrmuks ja viiekümne aasta pärast minestavad noored venelkased kooris nii viisnurga kui z-tähe peale samamoodi, nagu sakslased praegu ükskõik kumbapidise haakristi peale... Äkki. Ja äkki saame meie siin maailma äärel edasi rahus oma argiseid, ilmakorra mõttes tühiseid, aga isiklikult lõpmata tähtsaid asju edasi teha... Ma lähen nüüd sõtkun ühe saiataina, rikkaliku võiga kardemonisaiade tarbeks. Sõja käiku ega kellegi nihkes maailmavaadet see ei muuda, aga oma pere keskis teeb natuke õnnelikumaks vast küll. 

Raamatuid

Sally Salminen "Katrina". Seekord juhtus mulle kätte kohe mitu raamatut, mis pooleli jäid. "Katrina" oli üks neist. Mitte, et ta paha oleks olnud... aga neid kurbi lugusid vaete moonakate või popside elust on üksjagu loetud ja lugu läks kuidagi kole tuttavlikuks ja etteaimatavaks. 

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid". See nüüd küll pooleli ei jäänud. Vana hea inglise huumor napaka fantaasialoo kastmes. Või vastupidi. Ja hästi värskendav oli, et oma eraeluga ummikus naispeategelase eluummikud ei tunginud kuidagimoodi esile, tavaliselt on selliste lugude puhul (kui tagakaane kokkuvõtet vaadata)  põhiteemaks eluummik ja taustal toimuvat huvitavat tegevust mainitakse ainult möödaminnes.

Victoria Schwab "Kummituste linn". Seda fantaasiaraamatut võiks küll lastele ja noortele soovitada. Tõsi, ma küll ei saa hästi aru, kas nädalaks ajaks Inglismaale sõitmiseks ongi võimalik ja mõttekas pahast kassi kaasa võtta, aga Edinburghi tahaks nüüd külastada küll. Ma kummituste-osa jätaks vahele, tundub niigi tore ajalooline linn. 

Fredrik Backman "Karulinn". Jäi ka pooleli. Ma saan aru küll, miks see lugu paljusid inimesi kõnetab, aga enamik inimesi ei loe ka nii valimatult ükskõik mida nagu mina ja neil ei teki tunnet, et "Karulinn" on kokkuvõte umbes riiulitäiest varemloetud raamatutest. Lugesin piisavalt kaugele, et tekkis küsimus, kas rootsi naistel ongi normiks abikaasasid mõnitada ja neid mitte milleski toetada? Veel kaugemal anti justnagu vabandus, miks asjad nii olid, aga tõepoolest... Backmani Ove-raamat meeldis märgatavalt rohkem. 

Matthew Costello & Neil Richards "Märg haud". Alguses oli nagu huvitav, siis kiskus segaseks ja lõpuks... vaatasin lahenduse ära ja jätsin kõrvale. Ei olnud minu tüüpi kriminull, liiga palju... või liiga vähe... või üldse liiga pealiskaudne. 

Yoko Ogawa "Kustunud mälestuste saar". Natuke nagu lummav ja natuke nagu õõvastav ja kuigi tekib paralleele mitme varemloetud hea raamatuga ("Surnute lühiajalugu", "Kellamäng", "Kui kassid maailmast kaoksid"), ikkagi natuke nagu omamoodi. Tekitab palju küsimusi ja ei anna mitte ühtegi vastust.

Stephen King "Hiljem". Ma tõesti ei saa aru, miks just seda Kingi raamatut nii kiidetakse. King on muidugi üldiselt hea, aga see... nagu "Raamatukogupolitseinik" või midagi sinnakanti, keskpärane. Algus, jah on, toredasti kirjutatud, aga siis, kui juba kolliga võitlemiseks läheb... mitte, et kollidega võitlemised Kingi tugev külg oleks, tundub mulle. 

Stefania Auci "Sitsiilia lõvid". Närisin ennast sellest läbi, aga aru ei saanud, miks... Kohutavalt pealiskaudne, nagu juhuslikult valitud ajalehtede uudiseid loeks. Ei eluolu, ei konteksti, ei ühtegi huvipakkuva mõttemaailmaga tegelast...

Anna Tiido "Minu Poola". Pealkiri võiks olla ka "Minu poliitika". Küllap näevadki diplomaadiprouad vähe riigi päriselu, sest kontekst on nii... raamidega. Kuiv oli ja ma ei tundnud pärast, et oleksin Poola kohta midagi uut teada saanud. Autori poliitiliste vaadete osa võinuks täitsa olemata olla, kui selle arvelt oleks saanud rohkem Poolat ja poolakaid. 

Kärt Vilt "Minu Itaalia". Algab hästi ja põnevasti, siis läheb kõigepealt tarbetult-inetult ateistlikuks ja lõpuks "Minu Bollywoodiks" kätte ära. Sellegipoolest on see tore lugemine ja peaaegu igal leheküljel on tunda, et autor tõepoolest armastab Itaaliat. 

Jenny Erpenbeck "Viimsepäeva õhtu". Kohe päris alguses tundub tegu olevat suurepärase raamatuga. Siis tuleb ränk, uskumatu labasus, mis kõik ära rikub... ja siis lonkab lugu kuidagi lõpuni. Idee on tegelikult suurepärane ja neile, kes ennast labasustest heidutada ei lase, võiks täitsa soovitada. Millegipärast meenutab Nancy Hustoni "Murrangujooni", kuigi teema ja lahendus ja kõik on täiesti erinevad. 

Midagi helget ka

Kui koju saabub nädal aega äraolnud pojake, läheb vähemalt esmaste muljete kuulamise ajaks maailmas toimuv täiesti meelest. 

Legolasel vedas kõvasti nii koduste elutingimuste kui pere keeleoskusega. Ehkki iga "merci" peale oli umbkeelne pereema õhanud, et oo, ta oskab prantsuse keelt, olevat nii Penn kui isa ka inglise keeles rääkinud. Õnn ja rõõm. 

Ka Penn olevat suur musklikasvataja. Legolas läinud ja tõstnud natuke koos Penniga kangi. Siis küsinud, kas raskemaks ka saab... tõstnud edasi, nagu ta kodus jõusaalis harjunud on. Penn minestanud selle kõige peale natuke ja palunud siis biitsepseid ette näidata. Penn on Legolasest ligi kaks aastat noorem ka.

Hommikukohvi kogus olevat olnud arvestatav, aga kafee olee asemel olnud suures müslikausis mitu topeltespressot tilga piimaga. Ja siis avastas Legolas, et Prantsusmaal ei ole energiajookidel vanusepiirangut... Urr. 

Kooliõuel olevat kohalikud tütarlapsed Legolase poole piiludes kihistanud... ja kihistanud... Julgemad astunud ligi ja küsinud, kas blondil viikingil Insta on. Teised kommenteerinud, et juu aarr riili tool. No ma ei tea, Nimekaimu (kooli pikim üheksandik, ütles sotsiaalpedagoog hiljuti) kõrval tundub ta üsna lühike poiss...

Meie perele saadeti kingituseks kohalik talukonserv plekkpurgis, miski cassoulet ubadega. Ma pean prantsuse keele õpetajate käest küsima, mida sellega täpselt tehakse.

Olevat käidud Vahemere ääres, mis oli sel päeval hall. 

Veel olevat käidud muuseumis ja kindluses ja lossis. Nendest Legolas palju ei rääkinud, sedasorti paikades on ta meie seltsis (selgesti väljendatud) tüdimuseni käinud ka. 

Reisil oli tagasi tulnud Legolase lõhnataju. Lõuna-Prantsusmaal polevat kombeks koerte järelt koristada ja see olevat haistetav. 

Teistel oli elu olnud põnev. Kes magas lärmakalt nagisevas naris, kes sattus umbkeelse juurde, kellel oli magamistoas karglev koer... Ühe tütarlapse vahetuspere oli päris tualeti asemel kasutanud põhimõtteliselt kassikempsu - viska saepuru peale, kui valmis saad! Tavalises äärelinna ridaelamus! 

Koolis olevat tee sööklasse läinud läbi maa-aluse käigu, mis Legolase kirjelduse põhjal meenutas Pariisi kloaaki, teate küll, kust Jean Valjean läbi kõndis... igatahes olevat tunneli põrandal olnud võre ja selle all vulisenud ja ulpinud rõõmsalt kanalisatsiooniollus. 

Kõigest hügieenieripärast ja muudest harjumatutest asjadest hoolimata tundus pojake kogemusega äärmiselt rahul olevat ja suutis isegi kooliminekuks üles tõusta. Me peame ilmselgelt võtma ette ühe Vahemere-reisi niipea, kui ilmakord ja perekondlik eluolu võimaldavad. 

Kevade alguse päeval

 Meie ametlik kevad pole veel saabunud, tähendab, kured on veel tulemata. Kalendrikevad on siiski kohal. Selle puhul loodan homme teha esimese tõsisema riisumise sealt, kust saab. Ega eriti veel ei saa, suurem osa aiast on endiselt üsna paksu lumega kaetud. 

Siiski tegime reedel Lillebroriga reidi Gardesti poodi ja kui hästi läheb, on mul selle aasta lillekastitaimed nüüd olemas. Hetkel pisipisikesed, aga lillekastidesse istutamiseni on ka veel palju aega. Samuti on mullas viit sorti tomatite seemned, kui tärkavad, on hästi, kui ei tärka, siis vaatame turult...

Veel käisime Lillebrori kui ainukese lapsega väljas söömas. Täiesti vaimuvaeselt teist korda lühikese aja jooksul Chis. Taas sattus meile ülisupermeeldiv ettekandja. Sellega võib lausa ära harjuda.

Jõugu Juht oli tol söömaskäimise päeval Laenulapsel külas. Muudest tegevustest sõitis ta täna esimest korda elus maanteed, tähendab, nad Mehega ajasid Herr Borale elu sisse ja JJ juhtis kirikuteel autot kuni Linna piirini. Ega me tegelikult ei tea, kas õppesõidu puhul tohib reisijaid kaasas olla... aga ta peab mingil hetkel ju harjutama, eks ole. Kõik läks väga hästi, aga arenguruumi muidugi veel on. 

Legolas (Lögolaa) oli esmaspäevast saadik Prantsusmaal Pennil külas. Hetkel on ta juba õnnelikult Tallinnas maandunud ja sõidab bussiga Linna poole. Eks me üsna hilisel õhtul kuuleme muljeid ja loodetavasti näeme ka mõnd pilti. Senine mulje olevat, et tihe programm oli, väsitas. 

Mina... panin siin ükspäev Legolase tuppa makulatuuri. Sorteerisin Laenulapse Isa poolt kaks aastat tagasi langetatud puudest tehtud halge kuuris, sest meil on ahjupuukriis ja need halud olid segiläbi... üks riit oli vist ümber kukkunud, sellepärast. Tegelesin õõvakerimisega ja mõtlesin, et vaja oleks olla valmis selleks, et me peame siinsamas mingi katastroofiga toime tulema, aga samas ka selleks, et tuleb põgeneda. Keeruline. 

Meldisin ennast meie koguduse ukraina naiste õhtutele toidujagajaks. Loodetavasti saab selle käigus ka nõusid pesta, sest koguduses on minu roll olla naine, kes peseb köögis nõusid. 

Mees hääletati seekord juhatusest välja, aga revisjonikomisjoni sisse. Las siis olla seekord nii, küllap nii ongi hea. Tehnikatiimi juhib ta muidugi ka edasi, see roll valimiste alla ei käi. Koguduse üldkoosolekul oli seekord hämmastavalt vähe rahvast, ei teagi, miks nii.

Saime kätte urni. See elab hetkel Vanaisa maja teisel korrusel ja ootab kuupäeva... mille me peame ilmselt edasi lükkama, sest kalmistuteede seisund ei võimalda liikuda ei kahe kepi ega ratastooliga, aga perekondliku hauaplatsini on igast kalmistuservast liiga pikk matk, et Vanaisa ilma abivahenditeta kohale pääseks. 

Muidu on täna, kolm nädalat pärast Telefonikõnet minu valdavaks emotsiooniks endiselt jahmatus. Avastasin siin, et olen kogu oma tulevast elu ette kujutanud nii, et see sisaldab veel kümme-viisteist aastat Vanaema hooldamist. Nüüd äkki pean oma kujutlusi vägagi muutma... ei oskagi nagu. Veel on igapäevane hirm, kas Vanaisa on elus, kui me sinna läheme. Täna oli ta igatahes vägagi elus, oli käinud garaažis briketipaki järel ja ülemisel korrusel tuulutamas. Homme... on homme. 

Ja nüüd tuleb koook ahjust välja ja läheb triikraud sisse ja paari tunni pärast saame taas Legolase koju. Siin ja praegu on armuaeg. 

Noppeid, jälle

Viimaste päevade õueilm on lihtsalt imeline. Tundus ko-hu-tav raiskamine, et eile oli pikk õppenõukogu ja me saime õue alles kell viis. No aga... kui ei taha õppenõukogus istuda, siis võetagu ennast töölt lahti ja hakatagu talupidajaks, eks ole. Oma asi, kas kanatarkust on või mitte. Meil hetkel pole, nii et õppenõukogude puhul me rõõmustame ka aknast väljavaatamise üle, mis muud üle jääb. 

***

Imelise ilma puhul saagisin ükspäev õunapuid, kuivanud oksi. Pole küll päris noorenduslõikus, aga teeb ikka kogu võra hõredamaks, neid kuivanuid oli seal kohe palju. Nii mõneski kohas on siiski vaja Meest mootorsaega või mõnd ronimisvõimelist poega, ma pole nimelt suurem asi ronija. 

***

Ligi kolm kuud pärast k põdemist avastasin eile veidra kõrvalnähu - olemata oma tervise heaks midagi teadlikku teinud, isegi paastumisest pole sel aastal matuselistel asjaoludel midagi välja tulnud, jaksan ma järsku rohkem kui neli-viis kuud tagasi. Tähendab, koolimajas kolmandale korrusele ja tagasi lippamine ei teinud mind traditsiooniliselt hingetuks. Võib-olla on see kuidagi seotud k-asjus tehtud hingamisharjutustega, võib-olla millegi hoopis muuga, pole aimugi. 

Küll aga olen nüüd tähele pannud, et lõhnatajuga on kehvasti. Nina vastu pannes tunnen ikka lõhna, muidugi, aga kaugemalt... ei midagi. Nelja kassi liivakastide koristamise ajal on see muidugi õnn ja rõõm, aga kui kannikesed õitsema hakkavad, mis siis saab? Pean aias mööda maad roomama? Kui ma vanasti eristasin kuuma ja külma vett lõhna järgi ja... siis on nüüd natuke imelik. Vast ikka taastub, esialgu hakkan lihtsalt teadlikumalt nuusutama. 

***

Kusagilt lugesin, et keegi veel vaatab hommikul esimese asjana uudiseid, kas Zelenskõi on elus ja... No ma loodan, et ikka iga päev on, tal on lapsed, vaja on elada... vabas riigis, muidugi. Uudiseid jälgin endiselt ärevusega ja sageli, küll aga on varahommikune ärevus jäänud vähemaks. Ma ütleksin, et see on pigem positiivne tuimestumine, kui uudisteärevus enam liiga vara üles ei aja. Kurvastus ja hirm ukraina rahva pärast jäävad ikka ja kui on võimalik kuskiltpidi abistada, siis teeme sedagi... aga kuidagimoodi on tekkinud ka lootus, et seekord lüüakse terrorist tagasi ja äkki saab Ukrainast Riik, Mis Jääb Ellu... ja ehk siis saab ka muu tsiviliseeritud maailm aru, et siinsamas teisel pool Peipsit on põhimõtteliselt Põhja-Korea, aga väga suur. Ma ei kahtle vene inimeste üldises meeldivuses, nad on ju külalislahked ja muidu kenad, aga poliitika, eriti poliitikute suhtumine teistesse riikidesse ja rahvustesse on neil täiesti kasutamiskõlbmatu. 

Siinkohal võiks muidugi arendada mõtet selles suunas, et inimesel, kes on ka oma juurtest eemaldunud ega vaevunud näiteks lapsena ära õppima murrakut (kuigi võimalust ju oli) ega midagi, poleks ju ehk õigustki midagi öelda... aga üks minule teadaolevatest parimaid psühholooge on minu teada Vene riigi alamana sündinud, vere ja kodukeele poolest udmurt, juba temataoliste põhjal tuleb öelda... et see Vene riik on aastasadu olnud ülearu suur ja paluks nüüd põlisrahvastele õigus oma riike luua ja impeeriumist välja astuda. 

***

Poliitkaga on veel selline lugu, et mina kui traditsiooniline Isamaaliidu (olgu selle nimi nüüdseks mis tahes) valija ei ole tegelikult üldse aru saanud, mis neil seal erakonnas toimub. Võtsin lausa partei kodulehe lahti ja vaatasin, põhimõtted peaksid meile nagu sobituma, nii et küllap ei sobitunud nende põhimõtetega hoopis proua Perling ja tema mõttekaaslased. Järgmiste valimisteni on vist natuke aega, küllap nad saavad selleks ajaks oma asjad kuidagimoodi korda. Seda teist konservatiivide erakonda praegu veel nagu ei tahaks valima hakata, mõned vähemtuntud inimesed ja mõtted on seal muidugi meile sobivad, aga hääled lähevad ikka esinumbritele ja need nagu päris hästi ei sobi.

***

Täiesti mitte-poliitikast, sujuv teemavahetus - ma ei tea, kas ma peaksin juba teadma, mis Vanaisaga edasi saab. Vahetult pärast Vanaema surma küsisid seda minult kõik tuttavad ja sugulased ja ma ei teadnud, sest vara oli veel. Praegu ei tundu enam nii vara, aga ma ikka veel ei tea. Tema ise vist ka ei tea. Notarile kirjutamine on veel tegemata, sest vaja on Vanaisa isikukoodi, mis on tavaliselt Mehe taskus (et ravimeid apteegist kätte saada) ja kui mul on kirjutamisetuju, siis pole Meest kodus, tema kodusolemise-ajal jällegi ei tule meelde... 

Vanaisa on ilmselt üksildane. Meil on nüüd kuue inimesel peale kaks maja (notar notariks, sisuliselt), millest ühes on olemas kolm, saab väikese vaevaga teha neli pisikest magamistuba, üldseisund üpris räämas... teises on olemas kolm, saab varsti olema neli ruumikat magamistuba, üldseisund jahe, aga natuke vähem räämas. Meie Majas saaks ju põhimõtteliselt talle toa tekitada... aga siin on asjad talle ikkagi võõrad. Linnamajas on kodu, aga seal on ta paratamatult kogu aeg üksi. Jõugu Juht tahab suvel natukeseks ajaks tööle minna, tööaegade asjus saaks ta muidugi Vanaisa juures elada, sügisel vaataksime edasi... keeruline, väga keeruline. 

Eks me ikka katsume natuke kaugjuhtimise teel ja vähehaaval hoolitseda, pesu ja poeskäimine ja Mees vahetas eile kuskil laelambis pirni ja... Küpsetasin siin kodus kooki, karbikesega sai natuke linna ka, samal päeval oli Onu Ants (Vanaisa vend, 85, aga väga vitaalne) külla juhtunud, siis nad seal kohvetasid... Humanast ostsin talle pühapäeval kaks särki, soojem ja mõnusam oli üleeile kohe seljas... Vanaema arusaamine ja Vanaisa tagasihoidlikkus olid viinud kasutatavate riiete erakordse räbaldumiseni ja kaoseni pesukapis. Selle viimase sain vähemalt voodipesu asjus korda. Miljon rätikut, laudlina, linikut ja muud tekstiilkraami tuleb veel sorteerida, mis kaltsuvaibaks (sest kappides on tõesti hulk lootusetult räbaldunud esemeid ka), mis alles jätta, mis sõbrapoodi. Millal üldse sobib hakata sorteerima ja ära viskama surnud inimesele kuulunud asju (Vanaisa ei hooli ei tekstiilist ega nõudest, kuni ta omas kodus elab, võivad need muidugi seal olla, aga Vanaema isiklikud rõivad...?)? Igatahes nägin ma Vanaema vahetult pärast temast mustapesukasti jäänud ihupesu äraviskamist - no ma ei kujuta ette, et keegi peaks seda veel kandma ja vaibamaterjaliks see ka ei passi - unes, ta oli pahase olemisega. Muidugi võib olla tegu ka minu enese ebakindluse ja südametunnistusega, aga tõepoolest, millal ühe inimese elu jäänuseid koristama hakatakse? Ma tõepoolest ei tea. 

***

Veel hoopis muust - Hansalaada hinnakiri tuli. See on sel aastal eriliselt röövellik. Otsustasime Mehega, et loodame ilusa ilma peale ja võtame neli meetrit Emajõe ääres, seal on meetrihind veel mõistlik. Kui ilm või ilmakord laadaleminekut ei võimalda, siis pole me eriti kaotanud, kui aga võimaldab... siis ehk saame mõnest vaibast lahti ka. Kaltsuvaibad leiba ei küsi, minu poolest võin ma neid hobi korras nii-öelda lattu kududa ja kolm korda aastas mõnel väiksema koha odavamal laadal käia, aga praegune perekondlik ja elukondlik olu vajab võib-olla varasemast suuremat kraamimist (vaata eelmisi lõike) ja mida vähem kraamida vaja on, seda parem. 

***

Tööasjus kuulsin eile kurbi lugusid. Meil käivad mõned asenduskodu lapsed ka, tähendab, need, kes ei saa ühel või teisel põhjusel oma sünniperes elada... need on ikka need kõige hullemad lood. Kui bioloogiline ema kuude kaupa ei huvitugi, kas ja kus ta laps elab... Südame poolest võiks ju ise hakata mõnele lastekomplektile tugipereks või hoolduspereks või eestkostjapereks, sest kuigi asenduskodu kasvatajad on imetoredad, tuleb ikka iga päev tööle keegi, kes ei tea, mis lapsega eile juhtus... aga meil on praegu kolm puberteeti, keda peab kõigest hoolimata kaitsma. Ja Vanaisa. Kui keegi just mõnd Liisut või Annit pakuks... Aga on selge, et kolme puberteediealise poisiga peresse katkisi väikesi tüdrukuid ei pakuta, paari päeva eest kuulsin kolleegilt ühe väikese Liisu või Anni halvast kogemusest (ei ole meie koolis) heade tuttavate puberteedis poistega (vist psüühilised erivajadused mängus ja vist mitte midagi pöördumatult koledat, aga ikkagi...), isegi kuigi meie poisid ei teeks ühelegi väikesele kasuõele ilmaski midagi halba, lähtuvad lastekaitsjad ikkagi statistikast ja tervest mõistusest ja lõpuks on see hea, ütelgu minu tobe süda mida tahes. 

***

Legolas saatis üleeile mulle mõned pildid, JJ-le snäpi ja helistas Mehele. Eile endast teada ei andnud. Küllap on tal siis tore ja tegemist palju. Prantsuse koolis ei tohtivat telefonist isegi kella vaadata, see on eesti laste jaoks mõistetamatu. Mõnes mõttes muidugi hea. Hommikukohvi olevat serveeritud prantsuse kombe kohaselt müslikausist. Ma vist unustasin seda Legolasele rääkida. :) Pühapäeva õhtul saame loodetavasti pojakese tagasi, siis kuuleb ehk ka täpsemaid reisimuljeid. 

Aga mis siis, kui...?

Mul tiksub juba sõja algusest saadik meeles vendade Strugatskite lugu "Raske on olla jumal". Don Reba, meie kotkas... Vaatasin ajalehest järele, et üheksateistkümnendat päeva. Hallide hulka minna on lihtne ja vähemalt ajutiselt julgem, eks ole. Raamatutargad rattale, Lõbusasse Torni või lihtsalt sealsamas maha lüüa, on kiirem... Need, nagu selgub, juudi päritolu vennad olid ikka geniaalsed ennustajad. Või kui nii võtta, siis kirjeldasid nad tegelikult seda, mis nende eluajalgi toimus, ainult et praegu kordub ajalugu. Võeh. 

Meil, jah, oleks põhimõtteliselt koht, kuhu minna. Iseküsimus, mismoodi me sinna nelja kassi ja ühe 89-aastasega saaksime (Teine Vanaisa on võimeline ise autot juhtima ja otsustama), kui Suwalki kaudu ei saa. Autosse mahuks hädapärast ära, aga nojah, kütus ja ummikud ja... Kui juba Poolani saaks, siis küll, keegi Gummersbachi rahvast (või nende lapselastest, meie tuttavad on peamiselt 75+) tuleks vastu ja appi. Eeldusel, et don Reba jüngrid Poolat enne ei ründa. Võõrsil elamise raskeimat osa - kogukonna puudumist - ma selles mõttes ei kardaks. Muidugi, kõigega nullist alustada oleks raske ja hullumeelne, aga oleme õppinud elama külluse ja vähesega - või mida see Paulus ütleski. 

Kui aga minemine oleks keeruline või võimatu... Siis oleksime ilmselt meie need, kelle juurde sõjapakku tullakse. Metsas on küll mõned pommilehtrid, küllap eelmisest ilmasõjast ja ega me ei teagi, kas siin mitte mingid lahingud ei toimunud, auguga kiivri ju heki alt leidsime... aga küllap on linnadest eemal siiski ohutum. Meil on vähemalt kaev, kuigi puudub korralik ämbrisüsteem. Isegi vihmaveetünni pole! Ega, kui nüüd täpne olla, ka veekogumiseks renne katuse ääres, sest tuulekastideni pole me ikka jõudnud. 

Puudub jahipidamisoskus. Puudub kartulikasvatamisoskus ja mõistlik põllumaa. Puudub oskus ise metsast puid teha. Selle kõige asemel paistab Maja köögiaken ilusti suurema tee peale ära, ilma selleta möödasõitja ehk kohe ei märkakski, et siin võiks küla olla. Pommivarjend on, niiske, külm ja täis pehkinud kartulisalvesid. Päriselt ka, mu moosikelder on algselt varjendiks ehitatud. Ainult et selle sissepääs on varisemisohtlik, juba ammu - kunagi rühkis mingi veoauto trepiehitise nurga pihta ja nii see läks. Üksi kodus olles ma moosi järel ei käi, igaks juhuks. Korralik ümberehitus olevat oluliselt suurem ja füüsiliselt raskem töö kui paistab... võib küll nii olla. 

Kanatarkust ei ole. Lehma- või lambatarkust ammugi mitte. Tõsi, kanade puhul oleks ilmselt kõige olulisemad samad asjad, mis inimestegi puhul - et oleks turvaline koht, kus elada, ja midagi head, mida süüa, aga see kooserdav rebane siin... ja nojah, ega nad vist ainuüksi kompostihunnikus siblimisest kõhtu täis ei saaks. Ja ma kujutaksin ette, et tõsisemal kriisihetkel läheb kanapidamine hinda ja enam kuskilt bussipeatusest kanu osta ei saa. 

Veel on armuaeg. Ja endiselt ei saa me välistada võimalust, et nii jääbki. Hirmsate hindade ja äreva õhkkonnaga, aga äkki siiski... äkki siiski läheb don Reba oma suure eeskuju jälgedes julge lõpuni, nagu Laenulapse Ema reedel märkis. Või tabab teda otse-eetris rabandus, see viimane oleks tänapäeval vist kõige parem lahendus. Aga tõesti, nagu ühe karikatuuri või misasja peal oli, paavsti enese sõnad, et väikesel Volodjal pole vaja muretseda, tema puhul enesetapp patt ei oleks... Kuigi ma usun, et paavst pole seda siiski öelnud. 

Praegu koguneb seltskond Linna bussijaamas kokku, et sõita ammulubatud koolireisile. Vahetalu Tüdruk oli arvanud, et Legolas võiks aidata tal Frankfurdis võileiba tellida, saksa keeles. No loodame, et neil läheb kõik hästi. Pealegi, ausõna, kuskohas praegu üldse enam täiesti turvaline oleks? Madagaskaril?

Teine nädal märtsi

Või peaaegu. 

Talv näitas korraks veel hambaid, mingil hommikul oli külma -16',2 C. Paar päeva hiljem avasin pesunöörihooaja. Päike teeb seda, mida päike tegema peab, lindudel on puu otsas midagi öelda ja üks enesekindel rebane käib meil aias jalutamas. Ma panen järgmisel korral õue minnes mõne suurema kivi taskusse või midagi. Tuttav lastekaitsja väitis küll veendunult, et rebaseid kassid kulinaarses mõttes ei huvita, aga kõik ülejäänud inimesed muudkui äägivad, et huvitavad küll...

Jõugu Juht käis tipptunniliikluses sõitmas. Oli paar korda auto välja suretanud, aga ei midagi muud hirmsamat. 

Legolas käis hambaarsti juurs, kes olevat arvanud, et vaja on eemaldada täiesti terve tarkusehammas, sest muidu kasvab mingi muu hammas viltu või midagi... Minu meelest on hammaste väljakiskumine raske kehavigastuse tekitamine ja seda ei tohiks teha muidu kui erakordselt viletsa olukorra puhul. Järgmisel korral läheb Mees kaasa, eks me siis saame teada, mis tegelikult juhtuma hakkab. Enne järgmist korda läheb Legolas natukeseks ajaks Prantsusmaale. Penni juurde. Penn olevat 13 ja lühikest kasvu. Me saadame talle eesti komme vast siis kasvab... Ma olen ühtpidi hirmus rahul, et vähemalt üks laps lõpuks reisile saab, teistpidi muidugi parajas paanikas. Sest mis siis, kui juthub... Juhtumisvõimaluste nimekiri on päris pikk, aga teisest küljest - mis siis, kui kõik tegelikult hästi läheb? Hetkel pakib ta igatahes asju ja käib iga natukese aja tagant kinnitust saamas, et pakib kohasel viisil. 

Lillebror käis südamearsti juures. Saime teada, et noormees on kuu ajaga sentimeetri jagu kasvanud - päris hea tempo - ja käsu poole aasta pärast tagasi tulla. Sinnamaani võtku Lillebror rahulikult ettenähtud ravimeid edasi. Lisaks arstilkäigule jõudis Lillebror osaleda ka matemaatikaolümpiaadil. Veel käis Lillebror kusagil Anne sauna lähistel kortermaja all juuksuris. Sinna ta rohkem ei lähe, sest pikkade tumedate juustega (kirjeldas Mees) juuksur ei tundnud mõistet "kulmudeni", vaid pügas Lillebrori üsna haledalt ära ja kaapis kammiga veel kõik lokijäänused võimalikult sirgeks ka. Juuksed kasvavad õnneks tagasi, aga miks tahavad juuksurid mu ilusale lapsele teha koledat soengut, pole mina aru saanud. 

Mees juuksuris ei käinud, tema käis peamiselt Legolase toa lae all. Ja zoomi kaudu Prantsusmaa-teemalisel lastevanemate koosolekul. Seal osales enamik vist koha peal, nii et koosolekut juhatav õpetaja jõudis zoomi-inimesed ära unustada ja kui Mees siis häält tegi... siis olid nad kõik kooris ehmunud olnud. Igatahes said küsimused vastatud. Veel on Mehel vaja veel enne nädala äralõppemist käia koguduseõhtul. Keegi on ta nimelt taas juhatuse liikme kandidaadiks esitanud.

Mina... tegin kah midagi. Kodusolemise-päevadel planeeritud tööde nimekiri toimib, muidu läheks meelest ära. Sinna vahele juhtub kahetsusväärsel moel ka õõvakerimist, aga mis teha... Õõva leevenduseks (natukenegi!) sorteerisin Vanaema riiulist välja kuhja lasteraamatuid, ukrainakeelseid, aga ka saksakeelseid pildiraamatuid, ja viisin edasiandmiseks ära. Ehk on kellelgi neist kasu. Hulk venekeelseid lasteraamatuid oli seal muidugi ka, nendest kellelegi mingit kasu tõusvat ei usu... aga esialgu nad mind ei sega, leiba ei küsi, las olla. 

Vanaisal läheb olukorda arvestades enam-vähem hästi. Täna tundus küll, et ta oleks tahtnud kauem seltskonda kui me pakkusime... aga homme ja ülehomme me läheme ka sinna. Ja kolmapäeval kavatsen tal pesukapi ära sorteerida, selles valitseb kaos, nagu me Vanaisale puhast voodipesu otsides avastasime. Ma ei ole veel julgenud küsida, kus ja kuidas ta edasi elada tahab. Meie juures on komplitseeritud ja võõras, aga seltskondlikum, hooldekodus oleks kõik võõras, aga turvaline, omas kodus kõik oma, aga üksildane... Keeruline on see asi. 

Vähemalt paistab päike. Tundkem sellestki rõõmu. 

Noppeid

Täna varahommikul näitas meie kraadiklaas miinus kuusteist koma kaks. Võeh. Palun teeme nii, et see oli viimane nii külm öö, ütleme, järgmise paari-kolme aasta jooksul. Vähemalt sulab päeviti päikese kääes lumi ikkagi vähemaks, kuigi meil siin esialgu veel mitte väga intensiivselt. Linna vahel sõites on tunne, nagu oleksime teises kliimavööndis. Sünnipäralt saarlasest kolleeg näitas, kuidas tema vanematekodus õitsevad märtsikellukesed... Tahan ka kevadet. Õnneks seda saabki enam-vähem iga päev natuke rohkem.

***

Kuidas see pärimisvärk käib, ma ei tea. Maja oli Vanaema nimel, ilmselt tuleb see minule ümber vormistada, aga mismoodi? Tuleb valida notar, kellele helistada ja siis tema juba ütleb? Ma eile uurisin miskeid seaduseviiteid, mitte midagi aru ei saanud, isegi notaritasude nimekiri oli absoluutselt kasutu kantseliidiga. 

Pärimise suhtes on praeguseks tehtud hauaplatsi ümberregistreerimine - väga lihtne, kiire ja kerge - ja ajalehtede tellimuste ümbervormistamine. Et Vanaisal oleks edaspidigi, kuskohast vaadata, mis päev on. 

***

Vanaisal läheb olukorda arvestades kenasti. Eile olin tunnikese ema juures, otsisin ukrainakeelseid lasteraamatuid, sest nii väga kui ma ka raamatuid armastan, ei näe ma mingit põhjust, miks peaks pildiraamatuid olema niisuguses koguses nagu Vanaema kokku ostis*, eriti, kuna praegu on Linnas natuke sihtgruppi, kes ehk hea meelega neid vaataks... Vanaisa teatas mingil hetkel, et läheb nüüd keldrisse pliidipuid lõhkuma. Ma ei pidanud seda väga heaks mõtteks, aga takistada ta ennast ei lasknud ja läks... kümne minuti pärast oli elusa ja tervena tagasi, kotike pilbastega näpu vahel. 

Sealoleku ajal juhtus ka niisugune asi... 

Mina: "KUI SUL ON TARVIS PESU PESTA...**"

Vanaisa siiralt ja murelikult: "Ma ei oska!"

Mina: "... SIIS PANE KOTTI JA MA PESEN ENDA JUURES ÄRA!"

Aga mis puudutab suhtlust, siis ükspäev ta sai isegi telefoniga hakkama, helistas mulle, et tahaks midagi poest. Kuulis küll, kui ma telefoni karjusin. Üks päev korraga, 89-aastaste puhul on see ilmselt paratamatus. 

***

Leidsin tulehakatuseks mõeldud ajalehtede vahelt Vanaema viimase päevaraamatu. Tal oli komme igapäevased sündmused paari sõnaga üles tähendada. Poole detsembrini on midagi kirjas, siis lõpeb ära.. Ta kas ei mäletanud enam, kuhu selle pannud oli või ei suutnud enam kirjutada, ma ei tea. Lillebror arvas, et jätame selle alles, no jätame siis, kuni ta tahab. Muidu mul nende alleshoidmise suhtes selget seisukohta ei ole.

***

Pühapäeval tuli kiri, et Legolase planeeritud reis Prantsusmaale ei toimu, sest sõda ja seal kohalikud ja... Olime hirmus kurjad, Mees üritas klaarida. Mobiliseerisin emmede palvegrupi ja ühe FB-s toimetava rahvusvahelise naistekogukonna... Esmaspäeval õhtusöögi ajal tuli kiri, et reis ikkagi toimub, täna antagu allkirjad, et lapsed tohivad minna. No me rõõmustame päris-päriselt siis, kui ta on õnnelikult ära käinud, aga praegu on hea lootus. Legolas ise saatis täna hommikul kella seitsme ajal oma prantslasele, keda ma otsustasin hakata Penniks kutsuma (sest pärisnimi on Benžamään), ekraanitõmmise meie ilmateatest. Et prantslane aru saaks, milline viiking talle tuleb, eks ole, harjunud iga ilmaga ja üldse. 

***

Ükspäev olin parasjagu tööl ja lõpetasin just vestlust ühe armsa väikese tüdrukuga, kui helises telefon ja number oli Saksamaa oma. Pisike proua Lore sai lõpuks aru, mismoodi Eestisse helistatakse, nii armas. Neil seal olevat kõik hästi, aga see Corona-Theater võiks küll juba ükskord ära lõppeda. Lore ütleb alati, Kuidas Asjad On, nii et... Samal ajal on Twitter, mida ma hetkel puhtalt Ukraina olukorra jälgimiseks aeg-ajalt kerin, täis nooremate sakslaste hirmukarjeid, milline katk ja häving neid tabab niipea, kui maskikohustus ära lõpetatakse - ise on kogu pandeemiaaja jätkanud trügimist ühistranspordis, ka lastega ja ilma sisulise põhjuseta, sest öko. Ma arrrmastan küll Saksamaa (kesk)ajaloolist arhitektuuri ja suurt osa sakslaste kommetest, aga nende koroona- ja keskkonnapaanika vastuolulisused*** on mulle mõistetamatud.

***

Mingil päeval proovisime minna vaatama, mida seal Lidlis ka müüakse... liiga palju rahvast oli. Küllap millalgi edaspidi, kiiret pole. 

Lidli asemel ostsin Maximast suure kotitäie allahinnatud banaane ja panin pooled neist sügavkülma, perele on hakanud meeldima üks šokolaadi-banaanikoook, mida mu leivamasin teha oskab, sinna sobivad külmutatud banaanind suurepäraselt. Lapsed vaatasin seda tegevust ja rääkisin igatseva häälega banaanismuutist, aga mitte sel päeval, sest kõht olevat täis. No miks mitte, kui neid jälle suurem kogus juhtub. 

***

Olen otsustanud uuel suvel ära kasutada nii palju aiasaadusi, kui võimalik. Põdrakanepivõrsed kevadel, küüslaugusoola ja võiga, ma arvan. Metsküüslaugupealseid proovin kuivatada, sest ausõna, neid kasvab meil massiliselt. Pärnaõied - kuidas ma pärnaõieteest k-haiguse ajal puudust tundsin! Kuivatatud õunad ja marjad, mul nimelt on kuivati nüüd olemas, aga miks mitte ka teha raamid, millega pliidi peale panna, augusti lõpupoole, kui ma niiehknii jälle puupliidiga süüa teen? Ivan-tšai tundub hirmus keeruline asi, aga proovida ju võiks, küllap see põdrakanep kasvab meie aias ka siis, kui mõned võrsed ära süüa. 

Ühtlasi otsustasin suvel võtta ette uue trenniliigi. Meil on nimelt olemas vikatid ja halvastikäituv umbrohi. Mingil määral ma niita oskan. Mõnikümmend mminutit päevas... niidetud ala peal peaks hakkama kasvama mingi mõnusam asi kui praegune eiteamis. Odavam ka kui osta poiste igatsetud murutraktor. Parem sõidaks selle traktoriraha eest Horvaatiasse (sest Vahemeri) või Gummersbachi või Amsterdami ja puhkaks natuke. Kui ilmakord võimaldab. 

***

Meie ahjupuuvarud on sel aastal erakordselt viletsad, aga kuidagimoodi vist ikka jätkub... aga praegu on köögiakna vastas toas kindlasti 10 kraadi, mitte rohkem. Ma nüüd lähen hakkan kütma. Täna läheb jälle vähemalt kolm ahjutäit (elutoba, vannituba, Legolase uus ahi) pluss pliit pluss esiku ahjuke (kütab ka kaminasaali, kus Legolase arvuti elab) pluss Jõugu Juhi ahi (kütab ka Lillebrori ja Legolase tuba). No ja päike kütab kõigist kõige paremini. Ilm, tundub, tuleb täna imeilus. 

__________

*Vanaema ostis kõikvõimalikke pildiraamatuid, keelest sõltumatult. Kõge rohkem on saksakeelseid ja venekeelseid, neid meil osati, aga seal on hispaaniakeelseid, bulgaariakeelseid... mida iganes, isegi araabiakeelse "Jussikese seitse sõpra" leidsin. Kui meile peaks veel mõni araabakeelne laps kooli tulema, annetan selle ära. 

**Vanaisa kuuleb ainult väga kõva karjumist.

***noh, ühed meie sõbrad. Et lapsed oleksid koolis paduõnnelikud ja et neid taevapärast kuidagi süsteemselt kodus kasvatama ei peaks, veavad nad poisse juba aastaid 40 km kaugusele waldorfkooli. Söövad kramplikult vegetaarselt, välja arvatud kodust väljas, kus mõnikord harva lubavad teismelistele ka liha... aga kui on tarvis - tihti on - kogu perega (viiekesi!) ühest kohast teise liikuda, kaheaastane laps ja puha, siis sõidavad pandeemia algusest peale ikka rongiga, sest öko, ema samal ajal absoluutselt kõike paaniliselt desinfitseerimas ja väikesele maski näkku surumas, sest oh õudust, tittedele ju neid suurepäraseid vaktsiine ei tehta ja koroona tuleb ja tapab. Ahjah, ja kodusisustuse pärast palusid vabandust, kui me neil külas käisime, sest mööbel oli neli aastat vana, ei olnud enam moes... Kõiges muus on väga toredad ja mõistlikud inimesed. Pärast talvel kogu perega k põdemist (täpselt samamoodi või õige leebemalt kui meie, ainult et vaktsineeritute ja värskelt tõhustatutena) tunnistasid vähemalt, et hirm haiguse ees oli hullem kui haigus ise. 

Mida ma siin vahepeal lugesin

 Christian Unge "Läbi tule ja vee". Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis päris talutav kriminull. Aga mitte midagi vapustavat.

Ene Sepp "*Minu Colorado". See oli tõesti tore lugemine. Kui talvepõlgur talvefänni lumerohket raamatut loeb, siis mõjub see raamat nagu paras õudukas... Aga hea õuduskirjandus. Ja et on olemas suusapatrull, sain esimest korda elus teada. 

Asa Hellberg "Flanagansi naised". Kõige ebasümpaatsem selle autori raamat, mida ma lugenud olen. Jätsin pooleli. 

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta". JJ pidi kooli jaoks lugema, ma siis lugesin ka üle. Kardetavasti väga objektiivne kirjeldus sellest, mis sõjas tegelikult toimub. Kümnenda klassi kõiketeadjad olid küll arvanud, et igav raamat, midagi ei toimu... Ega ei toimugi suurt muud kui et kogu aeg keegi sureb. 

Paula Treick DeBoard "Valede võrgus". Mittemidagiütlev naistekas. Vabandage. 

Kimberly Brubaker Bradley "Õed hundid". See võib olla kõige olulisem raamat, mis sellel sajandil üldse kirjutatakse. Autor on ise arvanud, et sobiks lugemiseks kümneaastastele, ma kahtlustan, et alla 12-aastastele on vara... aga lugedes tuli silme ette kohe mitu õdedepaari, kelle kogemuse pealt võinuks selle loo kokku kirjutada. Tõsi, USA kasuperesüsteem on midagi muud kui Eesti lastekaitse... aga kõik see muu. Uhh. 

Kaja Kahu "Minu Liibüa". Lugesin seda 23. veebruaril. Hästi kirjutatud, aga Liibüast kui niisugusest palju teada ei saanud, pigem sõja eest põgenemisest... sest autori aeg Liibüas jäi ju ka lühikeseks. Ilmselt selle tõttu oli ka ajaloo ja riigi kujunemisloo osa hästi kõhn.

Madeline Martin "Viimane raamatupood Londonis". Võluv väike lugu, aga ma ei tea, kas päris realistlik. Ka seda lugesin päev või paar enne sõja algust, kuidagi prohvetlik või nii... 

"Supinahk ja sukapüksid". Mingi hulga Eesti inimeste lapsepõlvemälestused. Oleks nagu ajakirjaväljalõikeid lugenud.

Grace Greene "Mälestus liblikatest". Hirmus komplitseeritud perekonnalugu. 

Julie Clark "Viimane lend". Kaanel väidetakse, et krimilugu, ma ei ole selles päris kindel... Igatahes keeruline lugu.

Donna Tartt "Ohakalind". Sedasorti raamat, mis köidab isegi siis, kui oled just päev otsa matusekorraldusega tegelenud. Võrdlemisi rahulikus tempos ja mõned arusaamised kooruvad välja alles aja jooksul, aga Pulitzeri preemia ja muud auhinnad (tagakaanel öeldi) on õigustatud. Korralikult paks on see teos ka, jätkub mitmeks päevaks. 

Oh kerkokell

 ja muud hädad. 

Esmaspäev möödus korraldamise ja helistamise tähe all. Korraldamine on tänapäeval väga lihtsaks tehtud, daam krematooriumis oli väga asjalik ja meeldiv. Helistamine oli vähem lihtne, enamik daame ehmusid, hakkasid nutma ja nõudsid, mis seal surmatunnistusel kirjas oli. Ilmselt on kõigi teadmised mingist varasemast ajast, kui lahkunu meditsiinilised andmed avaldati lähedastele või midagi... minule pole avaldatud. Vanaprouad ja väheke nooremad, meditsiiniga mitteseotud prouad ei tahtnud mind kuidagi uskuda. Kodurindel avas Lillebror batuudihooaja, sest ilm oli soe.

Teisipäeva püüdsime veeta võimalikult normaalselt. Ritsikule stressimaanduse kohta - ma ei tea praegu, kas see on Su nimekirjas, aga oluline on teha igapäevaseid, normaalseid asju: keeta suppi, riputada pesu, tuterdada ümber maja, mis kellelegi sobib... Ühtlasi leidsin lumikellukesed. Paar peotäit lootust kogu hullumeelsuses, minu jaoks vähemalt. 

Kolmapäeval... oli ka mingi päev. Korraldasin ajalehetellimuste ümbervormistamise minu nimele. Jõugu juht käis õppesõitu tegemas. 

Neljapäeval saime 13-aastase lapse. See oli pettunud oma kingitustes ja üldse sünnipäeva veetmise vormis, no aga aeg ja olukord ja üldse. Isegi koos pettumusega on ta väga tore laps. 

Reedel toimus ärasaatmine. Rahvast oli vähe, aga osales ka Vanaema 92-aastane klassijuhataja, väga meeldiv tilluke vanaproua. Talitust viis läbi meie noortejuht, kellel, nagu selgus, oli see esimene matus korraldada (ilmalikud surnumatjad on minu kogemust mööda... noh, nad ei küüni vist ükski Onu Everausi* tasemele). Sai hakkama küll. 

Laupäeval saime juurde või õigemini ennistasime ametisse kaks eesti meistrit vibulaskmises. Selle tõttu veetsime Mehega (JJ valvas kodus kasse ja veepumpa) päeva Tallinnas ja külastasime poode. Kogemata sattusime Depo-sse - ma pole mitte kunagi varem näinud nii palju ukselinke! Loodetavasti jõuab mõni neist varsti ka meie lingitute uste ette. Kuna mõlemad meistrid soovisid osaleda ka täiskasvanute võistlusel, jäime ööseks hotelli, samasse St.Olavisse, kus käisime ka minevaasta juunis. Sisekujundus oli endiselt suurepärane, töötajate meelsusest väga aru ei saanud, aga ega olegi kohustust Ukraina lippe välja panna... 

Pühapäeval käisime võistluse ajal supsti Kuurortlinnas Teise Vanaisa juures. Tee peal saime kirja, mis meid väga ei rõõmustanud. Kuni Mees telefonis klaaris, käisin mina mere ääres natuke nutmas ja prügi korjamas - vähemalt seda maalapikest sain korda teha, kui ka mõneltpoolt mujalt öeldakse, et minge poliitilise olukorra tõttu... noh, kuhu pole vaja minna. Eks me näeme, mis sellest asjast veel saab, hetkel oleme valmis veel klaarima. Täiskasvanute vastu võistlemine läks ootuspäraselt, ei mingeid medaleid, aga selles pole ka midagi halba. 

Kunagi nädala sees sain toidumürgituse. Mitte väga jubeda, aga ikkagi... Samal ajal käis Lillebror koos Toreda Klassivennaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses ja iiveldas kah natuke.

Hotellis ööbides jätsin sooja toa tõttu villased sokid jalga panemata. See oli viga, ärkasin keset ööd intensiivse jalalabakrambi peale. Võeh. Õnneks läks seegi üle. 

Ühel ööl nägin Vanaema unes. Tal oli seljas ilus roheline kleit ja ta väljendas, et läheb hästi, aga päriselt suri juba neljapäeval. Nojah, ega me ju ei tea, mis riigipühal tegelikult toimus, reedel olevat ta olnud juba enam-vähem kontaktivõimetu... Ma olen väga tänulik, et kogu voodihaige olemiseja mõistuse täieliku hääbumise protsess, mis minu vanavanaemal kestis kolm, aga võib-olla lausa viis aastat (no ma olin laps, ei mäleta), kestis Vanaemal ainult kolm nädalat ja ta ei pidanud minema hooldekodusse, mis oleks olnud haiglast väljasaamise järel paratamatus. Mis Vanaisaga edasi saab, me veel täpselt ei tea, hetkel on ta ilmutanud võimekust omas kodus elada. 

Mind kurvastab, et kuigi meil oleks põgenikele pakkuda natuke hädist eluruumi (kus armas C. elas), ei ole Vanaisa vaimne tervis selline, et seda saaks teha. Igapäevaeluga ta saab hakkama, mida ta sõjast arvab, me ei tea, aga kuna teda aitasid Siberi-aastatel vähesed (või jäi kahe küüditamise ja seitsme vangla peale mälestusi väheks, kesse teab, ükskord päästsid konginaabrid ta kindlast mahalaskmisest ja teinekord hoidis keegi lahke talunaine teda ja Onu Antsu mitu nädalat või isegi kuud elus, aga küllap neist ei piisa...), siis pole ta ilmselt eriti aitamisaldis. Katsun uuel nädalal vähemalt otsida üles ja ära jagada kõik ukrainakeelsed pildiraamatud - Vanaisa raamatutest niiehknii ei hooli, Vanaema hoolis topelt - ja teha inventuuri poiste mänguasjades, millele meil niiehknii enam sihtgruppi ei ole. OO ja TT saavad külla tulles ka vähema kraamiga hakkama. Poiste kolmekorruselist nari olen ka siia ja sinna pakkunud, sest meil seda varsti enam vaja pole, Legolas kolib oma tuppa ja ostame üldse kohasemad asemed, aga selle transport on keeruline ja eks ta ongi hiigelsuur. Eks näeb.

Kui keegi teab mõnd juuksekasvu soodustavat sissevõtmise-asja, siis paluks soovitusi, kõigi hädade käigus on mulle pähe jäänud rotisaba. Juuste äralõikamine ei ole minu jaoks valikutes ja ega neid lühikesest peast ka palju rohkem ole. 

Olge hoitud!

________

*Arnold Everaus oli nimelt minu vanaisa Papa Juhani sõber ja käis meil tihti, see oli minu lapsepõlvenimi tema jaoks, et tal eesnimi ka on, sain ma teada küllaltki küpses eas.