Sunday, July 24, 2022

Korstnad ja käigukast

Oeh. Loodad rahuliku kulgemise peale ja siis tuleb äketse elu vahele. 

Esmaspäeval läks Legolas spordikooli laagrisse. Õhtul käis Lillebror koguduselaagri järelpeol, kus osalenud ameeriklased olid kooris minestanud, kuuldes, et lapsuke peab oma jalal kõndima kirikust bussijaama, see on ju niiiiii pikk maa (kirik on natuke raudteejaamast kesklinna poole) - ja nii see Lillebror siis autoga viidigi. Et autos oli viis kohta, aga koos Lillebroriga kuus inimest, polnud ameeriklaste meelest probleem. Minu meelest küll oli, aga mina sain teada alles pärast, kui vaieldamatu oht lapse elule juba möödas oli. Kui mul kunagi peaks õnnestuma sarnasesse olukorda sattuda, siis ma ütlen, et meil siin Euroopas on inimestel jalad...

Esmaspäeva õhtul käisime Mehega kahekesi metsas. Mees katsetas uusi parkimis- ja seenekohti, mina tegelesin sisulise poolega. Mul on nüüd külmkapis mõned väikesed purgid marineeritud kukeseeni.

Teisipäeval käisime Mehega notari juures, Vanaema ja Vanaisa maja asjus. Ma kirjutan sellest notarivärgist kunagi pikemalt, aga juriidilised asjad tekitavad minus ärevust, nii et enne minekut oli lausa korralik iiveldustunne. Notaribüroost avanes Linnale ilus vaade, ma pole varem aru saanudki, et Jaani kirik nii kaunisti vanalinna kohal kõrgub (minu meelest on need vanalinnad, mille keskel on mingi hästi kõrge kirik või loss, kohe eriti ilusad). Notar oli ise ka tore, elegantne, asjalik, humoorika sädelusega silmanurgas. 

Kolmapäeval saabusid korstnaladujad. Ma seda juba kurtsin, et tolm ja müra ja suitsetamine. Kaks esimest tuli lihtsalt ära kannatada, ainult kassid on meil nüüd erineval määral oranžid - telliskivitolm on maas ja ootab suuri vihmu, aga see on mõnus püherdamiskoht... Valge Mini on Oranž Mini, musta Mimi pealt ei paista midagi välja, aga väikesel-väikesel Freyal on õnnestunud endale otsaette hankida oranž täpp nagu India naistel, käpakestest parem ei räägigi. Ainult Millie käib püherdamas kuskil mujal, temal on endiselt kõht ja käpad puhtad. 

Kolmapäeva õhtul käisid marjaretkel ja õhtusöögil E. ja IM (5). Oli armas. 

Neljapäeval saime laagrist kätte nohuse Legolase, keda treener nimetas meistersportlaseks. No ma ei tea... Igatahes kurtis Legolas, et kurk on ka valus, juba teisipäevast peale... Üks koroonatest hiljem selgus, et pole hullu midagi, küllap on tegu kurnatusega pikast laagerdamisest ja külmetusega teatud uljusest - sest koguduselaagris magas ta telgis oma tavapärasel viisil poolpaljalt, aga õues oli kümme kraadi...

Reedel avastasin Maja ümbert suitsukonisid. URR, mõtlesin. Relvastusin erepunaste kummikinnastega, korjasin konid kokku ja viisin need korstnameeste mõõdulindi kõrvale. Vihjeks. Kui neil oleks midagi öelda olnud, oleksin küsinud, kas nemad ei saanudki väikeste poistena teada, et prügi maha loopida ei ole ilus...? Vihjest saadi siiski aru, vähemalt kusagil nähtavas kohas konisid pärast enam ei olnud. Vägagi nähtavas kohas olid hoopis meie korstnad. Esteetilised, arvatavasti tehniliselt õigesti laotud ja töö oli äärmiselt kiire - päev ja korsten. 

Samuti reedel saime teada, et Monsieur Picasso undav käigukast on erivajadustega ja Linna käigukastiparandajad seda tööd ette ei võta. Selle tulemusena on meil olukord, et puhkuse ametliku lõpuni on napilt neli nädalat, aga me veel ei tea, mis päeval me Amsterdami suunas startida saame. Mees - esialgu - keeldub reisimast Frau Corsaga, sest kitsas ja pole kliimaseadet. Esialgu on meil aga teada, et ühes Tallinna lammutuses on olemas üks auto, mille käigukast võib olla täpselt samasugune nagu Monsieur Picassol ja kui see on... ja kui see veel töökorras ja vähesõitnud kah on, autonumbri järgi on läbisõit tilluke... siis jõuab veel kõike. No ja mingil hetkel tuleb seda käigukasti parandada niikuinii. 

Reede õhtul läks Lillebror ühte lahkesse majja ööbimisega võõruspeole. Võõruspidu oli olnud nii vägev, et Lillebror ja tema Sõber jäänud magama alles umbes kell viis - või kell kuus. Polnud siis eriline ime, et Lillebror laupäeva õhtul juba kell kaheksa teleka ette ära kustus. 

Laupäeval tõepoolest muid põnevaid sündmusi ei juhtunud. Rohisin ära kõik peenrad peale pikkade maasikapeenarde, neist vähemalt ühe vahetan augusti lõpupoole välja... ja triikisin pesu. 

Pühapäeval ei ole loodetavasti ka muid tavapärasest erinevaid sündmusi, kui et Laenulapse vanemad lubasid tulla mustikale ja külla. Meile meeldivad külalised väga ja nendega kokkusaamine on alati rahumeelne ja õnnistatud osadus. Lähen nüüd kooki küpsetama, see tegevus meeldib mulle ka väga. 

2 comments:

  1. Kuidas on, kas Tallinna lammutusest näkkas?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hapneb. Paberite järgi sobib hästi, aga lammutusemees pidi otsima, kus riiulis see käigukast seisab, ja tagasi helistama... Ei helistanud. Eks homme hommikul hakkame uuesti proovima, ehku peale Tallinna sõita oleks lihtsalt rumal.

      Delete