Sel nädalal on põhitegija olnud muidugi palavus. Minul isiklikult pole sellise korraliku rannailma vastu suurt midagi, aga paluks siis randa kah... Rannas siiski käisime. Saadjärves oli imeliselt soe, paluks veel. Lossi juures järves oli a) külm vesi; b) kole palju rahvast ja c) osa kolepaljust oli arvatavastoi venekeelsete laste seltskond, kelle eesmärk paistis olevat võimalikult palju lärmi tekitada.
Reedel sõitsime palava ilma puhul Kuurortlinna ja tuvastasime, et meri on ka täitsa mõnus. Laupäeval olid lisaks soojale veele ka suurepärased lained.
Kuurortlinnas toimusid laupäeval ka meistrivõistlused. Meie lapsed käisid aga jälle kuldmedalite järel, nii et meil on taas kaks Eesti meistrit. Meil ei oleks midagi ka selle vastu, kui nad mõnikord umbes viiendaks tuleksid, aga ei õnnestu kuidagimoodi. Vibuplatsil oli küll kohutavalt palav, aga noored pidasid vist päris hästi vastu.
Teel Kuurortlinna põikasime Saara kirjastusest läbi, sest hea tahtmise korral saab ka Türi meile tee peale jääda. Imetore paik! Mul oli muidugi asja ka, üks naisterahvas soovis veinipunast nootidega salli. No ma siis koon.
Veel viisime Kuurortlinna tellijale ära ühe väga helesinise vaiba.
Reede õhtul pärast Hansalaadal käimist - ja oli ikka laat! - ja kogemata Ritsikuga kokkujuhtumist käisime Lillebroriga tondipüüdmisretkel. Nimelt elab Metsa tänaval kaunis pikakarvaline must Tont, kes oli neil päevil rõdult alla kukkunud ja kaotsi läinud. Kohtasime hämmastavalt vähe kasse, neist kaks olid mustad lühikarvalised - aga ei mingit Tonti. :( Tondi ahvatlemiseks kaasa võetud Sheba konservi sõi lõpuks ära üks kõhn, aga väga armas noor isane triibik sealsamas Tondi kodumaja juures.
Lillebror käis nädala sees Toreda Klassivenna vanaisa juures maal kanadega tegelemas.
Legolas käis tolsamal reedel ühe trennikaaslasega Kuurortlinna vahel jalutamas. Trennikaaslane on naissoost, blond ja Legolasest aastapäevad noorem. Nunuh. "Ka sõpradega võib jalutada," arvas Legolas ja jätkas sujuvalt: "Noh, kui ma ta siis sinna öömajakohta ära saatsin..." Olgu siis sõber, aga ilmselt viisakas sõber. Jaanipäevatalu rahvas, kes samal ajal samas kandis oli, igatahes nägid ja uurisid kohe, mis tšikk Legolasel kaasas on ja meeldib või...?
Jõugu Juht Kuurortlinnas ei käinud. Tema käis hoopis tööintervjuul ja tegi eduka proovipäeva, mille tulemusena peseb ta nüüd mõnda aega ühes restoranis nõusid. Miks mitte, keegi peab ka seda tööd tegema ja kuni mingeid suuremaid oskusi pole...
Mees sai kasvuhoone niikaugele, et vaja on veel ette saada uks ja peale katus.
Mina kudusin laia kanga maha ja sain kitsama kanga üles, kuigi kudupööningul oli hirmus palav. Veel olen enam-vähem iga päev korjanud umbes kilo maasikaid. Maasikaid süüakse meil niisama. Ja jäätisega. Ja rullbiskviidi sees. Ja maasika-sidrunikoogi peal. Ja niisama. Paraku tahavad maasikaid süüa ka teod ja linnud. Lindude vastu aitab võrk, tigude vastu eimiski... ja maasikakorjajat tahavad süüa parmud. Võeh.
Metsas tegin maasikaluuret, mis tipnes kausikese kukeseentega ja tõdemusega, et metsmaasikaid on praegu küll palju, aga parme on veel rohkem. Ehk tuleval nädalal on meeles korjele minnes putukatõrje kaasa võtta (kuigi ausalt öeldes ma arvasin, et ega veel midagi ole, tulen mõne minuti pärast tagasi, siis nad ei jõua hammustada).
Head juulit!
No comments:
Post a Comment