Või kuidas see isand Tobajuss ütleski?
Igatahes tipnesid meie reisialased kahtlused ja kõhklused Otsusega minna neljakesi, Frau Corsaga ja umbes nagu kohe. Kohe oli mineval kolmapäeval. Et vältida arvatavasti veel praegugi Amsterdamis toimuvat Pride pidu (niigi ülerahvastatud linnas veel rohkem pidulisi, tänavad kinni kohtades, millest navigatsiooniäpp midagi ei tea, üleüldisest peomeeleolust kaasahaaratud purjus või narkojoobes kakerdised... tänan, ei. Me oleme ükskord jalgpallipeo-ummikus istunud ja rohkem ei taha, ma ei läheks autoga suurlinna ka siis, kui seal paavst külas oleks või mõni muu lugupidamisevääriline suursündmus toimuks.), pöörasime plaani ümber ja sõitsime kõigepealt Amsterdami. Jõugu Juht jäi koju kasse ja Vanaisa hooldama ja tööl käima.
Tähendab, tegelikult sõitsime kõigepealt Wolfsburgi ja võtsime seal üheks ööks korteri. Korter oli üsna korralik, kuigi kemps ei käinud lukku ja wifi puudus. Puudus ka telefoni- ja Internetilevi, kuni me avastasime, et rõdu siiski ei ole raudbetoonist... või mis iganesselles majas levi takistas. See-eest oli imekenasti sisustatud trepikoda, lilled ja riiulid ja puha. Ilmselt ei ole saksa trepikodades puitriiulid põlemisvõimelised või on sealne päästeamet oluliselt mõistlikum...
Pärast vorstikestest ja salatist koosnevat lõunat ja kohustuslikku uinakut käisime Fallerslebeni linnaosas jäätist söömas. Lihtsalt sellepärast, et see oli lähedal. Minu väga meeldivaks üllatuseks oli tegu mõnusa vahvärklinnakesega. Jäätisel polnud ka viga.
Järgmisel päeval külastasime möödaminnes A2 kaubanduskeskust Hannoveri külje all - jama oli, kui just mööblit ei taha osta - ja väikest Hageni linnakest Osnabrücki külje all. Täiesti kogemata. Seal juhtusid samal ristmikul koos olema minu lemmik-pesupood, avalik, puhas, tasuta kemps (täiesti jabur, kui oluline selline asi on kuhugi teel olles) ja vaimustavad notsukujud, mille olemasolule polnud seal mingit seletust. Pealiskaudne guugeldamine ka ei seletanud midagi. Külastamata jäi Tecklenburg, sest just sinnajõudmise hetkel hakkas tihedalt ja otsusekindlalt vihma sadama. Autoaknast paistnu järgi oli sellest kahju - tähendab, kahju, et me suhkrust oleme ja vihma käes ära sulame, vihmast kahju ei olnud, sest olime risti üle Saksamaa sõites näinud juba väga tühje jõgesid ja kuivanud olekuga luhtasid, vihma on neil seal palju vaja.
Amsterdamis andsime K.-le üle meie kotid ja lapsed, ise läksime autot parkima. Amsterdamis on autoparkimine endiselt võimatu, aga siin olen ma varem kirjutanud, kuidas seda siiski teha, kui olla valmis natuke metrooga sõitma. Süsteem toimib endiselt, aga ühel päeval kogesime ka lõunamaist ükskõiksust - P+R piletiautomaadid olid rivist väljas ja mitte kedagi see ei huvitanud, ostetagu tavapiletid, need kehtivad ka... ainult et tavapilet on P+R piletist kaks või kolm korda kallim. Urr.
Igatahes pakkus K meile pärast edukat auto äraviimist pitsat ja liikumise mõttes käisime õhtupimeduses veel paari tänava kaugusel Sarphatipargis jalutamas. Lillebror ja Legolas mõlemad tormasid läbi päris põneva mänguväljaku, hiljem viskas Lillebror muru peal õhtuste jalutajate rõõmuks hundirattaid ja saltosid, Legolas jällegi õpetas K.-le telefoni kasutamise peensusi - et nemad kui õunainimesed...*
Laupäeval oli PLNi kohaselt ilus ilm. Kasutasime seda sõiduks saarele ja tagasi. Nimelt jääb Amsterdamist silmalt põhja poole Texeli saar ja miks mitte, kui niiehknii tahaks mere äärde minna... Texelile saab laevaga, edasi-tagasipilet maksab nädalavahetusel 37 eurot per auto ja ükskõik kus ööpäeva jagu parkimist veel 10 eurot otsa... aga seal on ilus. Laeval oli ka tore, inimesed reelingu ääres söötsid peost kajakaid ja päike oli väga soe.
Texelit iseloomustavaks omaduseks on tohutu hulk lambaid. Ma päris lambaküllastumiseni ei jõudnud, aga esimest korda elus tundsin, et selline asi võib olla võimalik. Käisime põhjalikult jalutamas väga turistiderohkes, aga nunnus Den Burgi külakeses. Sealse kiriku ees kohtasime paari kassi, kes lubasid ennast heki vahelt pildistada. Hiljem, kui ma kirikus tornironinud K-d, Lillebrori ja Legolast ootasin, tuli üks neist väga tõsise njauga vaatama, mis pühakojas teoksil. Vaatas, mõtles, jättis siiski ukse vahelt edasi astumata. Loomulikult sõime jäätist ja loomulikult külastasime pudipadipoode. Mul on nüüd lambakujulised seebid, mida ma ei raatsi kasutada. Külaväljakul puhkas pargipingil jalgu seltskond rulaatoritega prouasid, võimalik, et Vakumisu klubi** väljasõit või midagi.
Tegelikult oli meie Texeli-PLNi oluline osa Põhjameres ujumine, aga see läks paraku vett vedama. Saare põhjatipus oli vesi küll enam-vähem soe, aga taevas ähvardas pidevalt sadu ja hullem veel, tohutu liivaranna servas oli ujumist karmilt keelav silt - sest olevat ohtlik hoovus. Kõige hullemad olid hoopiski kaks rannale uhutud lapsepea-suurust siniste servadega meduusi, üks juba surnud, teine veel napilt elus... aga kui sihukesega peaks vees kohtuma? Ja merepõhi oli kah kummaline, me põlveni ikka käisime sees. Nimelt olid seal harjumatud ja natuke hirmsad veeaugud vaheldumisi kõrgemate punktidega, aga poole sääreni liiva sisse vajuda sai mõlemas. Sellegipoolest oli rannas tuterdamine, piknikupidamine ja ühe kohaliku kajakaga lähemalt suhtlemine (sest meil oli eelmise päeva pitsat üle) väga, väga meeldiv.
Katsetasime Põhjamerd veel kahes paigas - Westerslagi rannas düünide vahel ja tagasi maismaal Callantsoogis, aga seal oli jällegi vesi külm ja tuul väga tugev. Inimesed rannal rõõmustasid kenast suvepäevast sellegipoolest, meie ka.
Lillebror tutvus ka mõningate Texeli lammastega. Vaesed loomakesed pidid nimelt oma murupügamistööd tegema hirmus kuivanud olemisega tammi peal, Lillebror siis korjas taravälist värsket rohtu ja pakkus lammastele. Lambad olid väga rõõmsad, Lillebror ja mina pealtvaatajana ka.
Tutvumata jäi lillepõldudega. Mis lill see ometi on, mis eemalt vaadates meenutab tulbipõldu, tähendab, altpoolt roheline ja ülevalt ühtlaselt punane, aga ei saa olla tulp (ütles Lillebror, sest aastaaeg ei sobi)? Gladiool ei kõlba, neil oleks tipmised õied nupus ja tekitaksid õite kohale roheka sigrimigri.
Selle päeva suurimaks pettumuseks osutus nurgapealse suurepärase jäätisepoe kinniolek. K teadis öelda, et nad seal avavad ja sulevadki ennast suvaliselt. Suletuks see pood jäi, kuni me ära tulime. Urr. Pettumuste leevenduseks vaatasime päris õhtul Saunaõhtu Gängi üht vanemat filmi, kus Legolas kiusajat mängis, koos tema püüdliku sülitamise ja läikivate tänavakingadega...
Pühapäeval sadas. Lootsime, et Haagi kandis ei saja ja sõitsime vaatama Madurodami miniatuuriparki. Oli igati tore, välja arvatud vihm, mis tuli meiega Amsterdamist Haagi kaasa. Madurodami puhul on keeruline piletitega, kindlaks ajaks määratud piletid on odavamad kui umbes-kunagi hetkeks ostetud... aga tulime toime. Vihma tõttu olevat seal olnud vähe inimesi... ma ei kujuta ette, millised massid sinna ilusa ilmaga kogunevad, minge teie ka vihmaga.
Pühapäeva õhtul sõtkus K minu juhatuse all oma elu esimese pärmitaina ja küpsetas kringli. Kringel sai väga kena. Kerkimisaja sisustasime linna peal õunajäätist otsides (see on nimelt Lillebrori lemmik ja seda ei müü peaaegu mitte keegi). Õunajäätist ei leidnud, aga saime kenasti jalutada ja mingisuguse jäätise lõpuks ikka kätte ka.
Esmaspäeva hommikul pugisime kringlit ja pugimise peale... läksime jälle väljasõidule. Seekord Urki linnakesse. Ka Urk ja Ijsselmeer (hääldatakse Äisselmeer, mis mõttes?) meeldisid meile väga. Nii väga, et ma olen täna juba Vahemere-äärseid puhkusekortereid guugeldanud, tuleval aastal paluks mitu päeva järjest võõra ja huvitava mere ääres käimise võimalust. Urki jäätisepoodides küll õunajäätist ei pakutud, aga mitte-õunajäätis maksis seal vist 1.50 kuul (Amsterdamis oli 1.80 ja ülespoole) ja seda anti palju. Lahke jäätisemüüja oli Lillebrorist vaevalt vanem poisike, tundus mulle näo järgi.
Pärast Urki oli PLN osta mingi piknikupidamise-kraam ja minna Giethoorni külakesse jalutama ja piknikku pidama. Õnnetuseks oli meil kodutöö tegemata ja pärast lõputuna tunduvat vantsimist teiste inimeste tagahoovide vahel - väga ilusad tagahoovid küll, jah, aga Hollandi aiakesed on kõik väga ilusad ja hoolitsetud - tekkis minul üsna pire küsimus, kus see päris küla siin siis on? Selles mõttes, et päris külas minnakse keskusesse, kus on kirik ja pood ja midagi veel ja sealt hakatakse siia-sinna jalutama... Võimalik, et paadiga mööda kanaleid sõitmine oleks olnud mõnusam, aga mina ja K oleme väga erinevas sportlikkusastmes ja ilmselgelt olime erinevate ootustega. Piknikupidamine polnud kah võimalik, sest Mehel olid ilmastikukohased valged püksid, aga peale muru polnud seal kuhugi istuda... Söömisekoha leidsime hoopis mingi täiesti juhusliku küla keskväljakul natuke aega hiljem. Mees käis rüütellikult meie jaoks autot teisest küla otsast ära toomas ja nägi tee peal hoiatussilte, et põõsas võib kohata rästikuid. IIIIIIIK. Ja mina veel arvasin, et Hollandi loodus on kena ja turvaline...
Päris õhtul vaatasime üsna üksmeelselt filmi karupoeg Paddingtonist, mida K polnudki veel näinud. Milline lünk hariduses, kujutage ette.
No ja teisipäeva hommikul... Mees läks autot tooma, meie poistega pakkisime ja K valmistas oma kodukontorit ette. Sest mõned inimesed peavad ka tööd tegema, eks ole.
Kusagil seal vahepeal sai Lillebror personaalselt sõõriku mingist ülituntud sõõrikupoest, mille nimi mulle meelde ei tule... Dunkin' Donuts? Kusagil seal vahepeal kolisid inimesed K tänaval mööblit köie ja konksuga, aknast, nii nagu sealmaal peab. Kusagil vahepeal lubas ennast silitada üks väga väärikas kass, võimalik, et Urkis. Kusagil vahepeal vedeles paar tänavat K juurest edasi mingi poe ees väga surnud rott. Jalgrattaid oli rohkem, kui see kellelegi hea on - sest tänavapuhastusautod ei mahu kuskil liikuma ja prügi on oioioi... Jõudsin järeldusele, et Amsterdamis on liiga palju inimesi surutud kokku liiga väikesele pinnale ja see ei meeldi mulle põrmugi. Isegi kui nad on rõõmsad, rahulikud ja ajavad oma tavapäraseid asju (miinus üks kajakakarjet imiteerinud joodik kell kaks öösel K akna all). Suurlinnadest annaksin ma meelsasti veel ühe võimaluse Londonile ja võib-olla Berliinile, need ei ole ka mitme külastamise käigus suutnud mulle ebameeldivatena paista. Pariisi, Hamburgi, Münchenisse, Kölni, Brüsselisse, Prahasse ja Riiga ma eriti enam minna ei tahaks, kui, siis ainult inimeste pärast, mitte linna enese pärast. Amsterdami ka rohkem ei tiku, kui K peaks sealt ära kolima. Kui ta seal edasi elab, siis on iseasi.
Seekord tutvusime rohkem ka hollandi keele eripäradega. Meelde jäi, et ij hääldatakse äi, K elab de PÄIpi linnaosas, ja ui hääldatakse äu. Ja g on paljudel juhtudel h, see tähendab, et uitgang (nagu väljapääs vist) on tegelikult äuthang, mida minu hollandivõõras aju tõlgib automaatselt väljas hängimiseks. Minu Hollandi-teadmised pärinevad endiselt peamiselt raamatutest "Hõbeuisud" ja "Tormi voogudes" (Jip ja Janneke, samuti Viplala ja muud tegelased võiksid oma tempe teha kus iganes, selle jaoks ei ole vaja Hollandis olla), seetõttu tuleb pidevalt ettekujutust päriselu järgi õgvendada. Kui peamine teadmine pärineks "Minu Amsterdamist", siis oleks kujutlus muidugi vastikum kui päriselu, aga siis ma vaevalt et oleks nõus Hollandisse minema (see teos on kirjutatud väga isemoodi nurga alt, põhiteemana jäävad meelde laternatänava-asjad ja et hollandlased ei ole meie mõistes kuigi kenad inimesed - tegelikult kindlasti on!). Järgmisel korral võiks muidugi minna kevadisel ajal ja külakestesse, sest kui hollandlaste hortensiarikkad aiad praegu nii imeilusad olid, siis on nad kevadel kindlasti ka väga vaatamisväärsed. Tõime kaasa tööstuslikus koguses šokolaadipudinaid, mida võisaia peale riputatakse, ja umbes samasuguses koguses teokarpe, millega kodust kollektsiooni täiendada. Holland kui niisugune väärib kindlasti veel külastamist.
_____
*Legolase õunatelefon on vist Nimekaimu vana, poisid tegid vanemate teadmata natuke äri... oeh seda iseseisvumist.
**"Vanad, kuid mitte surnud"
