"Ja Issand, õnnista seda lapsukest ja tema järeltulijaid..." Alma vaatas heldinult blondi tirtsukest, kes parajasti õnnelikult "Emma Leppermanni" mugis, ploomimahl lõuga mööda alla voolamas. Kooliõde oli lapselapsega külla tulnud, tema ise oli küll usukauge, aga omaette palvetamise harjumus oli Almal juba ammu, kedagi ei seganud... ja õnnistust võis paluda küll igaühele. Hetkel oli päevakorral küll praktilisema õnnistuse korraldamine, Alma ploomipuude saak oli sel aastal eriti rikkalik, jätkus naabritele ja tuttavatele. Puu otsast või maast? Ühte ämbrisse maast, teise puu otsast, otsustas Alma.
"Tule, tütreke, aita tädil ploome korjata..."
***
Alma lükkas kardina kõrvale. Ilm oli oktoobri kohta hämmastavalt soe. Isegi 103-aastasena võis sellise ilmaga õue värsket õhku hingama minna...
Uksehinged ei kriiksunudki, õepojatütre mees oli viimati Alma juures abis käies head tööd teinud.
Aia taga seisis üks noorpaar. Tüdruk oli vist paralleeltänavast, seesama, kes kümmekond aastat tagasi Alma õunaga endal hamba viltu hammustas ja suure kisaga koju jooksis... Siinkandis pandi ikka sügiseti õunakaste värava taha ja väikesed lapsed on läbi aegade endal õuntega hambaid murdnud... Nüüd elas plika ikka paralleeltänavas, aga oli kõvasti kasvanud ja näe, poiss ka näpu otsas. Tundus, et noortel on tõsi taga. Alma nägemine oli küll aastatega kehvemaks jäänud, aga kuulmisel polnud endiselt üldse mitte midagi viga.
"Ma ei tea... Me oleme ju veel nii noored..."
"Ma tean, aga... mina küll tahaksin sinuga eluaeg koos olla..."
"Ma, hihii, noh, jah, tegelikult küll ja... jah. Aga me peaks enne kooli ära lõpetama."
"Seda muidugi. Ja ma peaks vist kaitseväes ära käima. Aga siis..."
"Jah, sinna on ainult mõned aastad."
Sinise dressipluusiga poiss silus loki tüdruku põselt kõrva taha. Alma vaatas igaks juhuks mujale.
"Lähme äkki edasi... Üks vanamemm on siin ukse peal."
"Ah see, tädi Alma, ta on igivana, ma esimeses klassis sain tema käest õuna ja hammustasin endal piimahamba viltu... aga ta on hea."
"Hmmm... mu ema on rääkinud mingi tädi Alma ploomiaiast siinkandis... ta arvas, et see Alma on surnud."
"Ei, ploome tal vist ei kasva. Aga see asi, mis sa rääkisid, et pärast kooli läbisaamist... See on tegelikult nii ilus."
"Jah... Ma juba ise ootan ka."
Poiss ja tüdruk läksid käsikäes edasi. Kerge tuulehoog pani lehvima tüdruku pikad lokid ja poisi heleda tuka. Huvitav, kes see võis olla, kes Alma ploome mäletas...?
********
Sarnasus tegeliku eluga on kohati küll sihipärane, aga peale "Emma Leppermanni", pisikese tüdruku (siis veel) blondide juuste ja tädi Alma ploomiaia on kõik puhas ilukirjandus, pealegi on tädi Alma kardetavasti juba ammu oma Looja juures. Aga kristlane oli ta tõepoolest ja teatud oktoobrikuised jalutamised ja tõsised jutud võisid tõesti tädi Alma kunagise kodu väravas juhtuda, kesse teab.
No comments:
Post a Comment