Sunday, February 5, 2023

Kaks ja pool nädalat koolivaheajani

Esmaspäeval käisin hambaarsti juures ja öeldi, et muidu oleks nüüd kõik, aga pooliku hamba ülesehitamiseks tuleks minna teise arsti juurde ja see maksaks üldse umbes nii palju, nagu meie pere jaoks nädal ööbimisi juunikuises Horvaatias... ja kuna see poolik häda ei tee, siis ta vist jääb nii, nagu on, kuni me rahapaja leiame. 

Teisipäeval käisin aineühenduses, kuhu ma üldiselt satun harva. Üritus toimus asutuses, mille juht mind ukse vahelt nähes karjatas ja kallistama jooksis - sest me olime kunagi kolleegid ja hästi lähedased. Väga ilus oli. Õhtul helistas üllatuslikult MN, kellega oli ka väga ilus jutuajamine ja sai ilusam kokkulepe kohe kindlal kuupäeval kohvikusse minna. Sain jupp aega naerda, sest pereterapeut MN oli äsja külastanud oma esikpoega (21-aastane) selle esimesel pulma-aastapäeval ja esitanud noortele abieluteemalisi küsimusi nagu kuidas see esimene aasta möödus ja kas midagi üllatas... Tekkisid teatud paralleelid Legolase ja minu viimaste kuude vestlusteemadega. Psühholoogi lapse raske elu...

Kolmapäeval oli meil, nojah, see aastapäev. Korjasime ühe lapse spordipäeva kohtunikuametist ja kaks tükki olümpiaadilt ja läksime restorani. "La Dolce Vita" pakub endiselt väga head pitsat. Mina suutsin süüa pool, Lillebror kolmveerand, Mees ja Jõugu Juht kumbki ühe ja Legolas ühe pluss veel mingeid tükke siit ja sealt. Vestlemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest meist kaks lauda edasi vestles üks stentorihäälne, kuid kaunis noor naisterahvas oma lauakaaslasega nii, et peale tema jutu ei olnud võimalik midagi kuulda. 

Neljapäeval tegelesin kõige lihtsamakoelisema koristamisega, mis saab olla. Sai puhtamaks küll, ära viskasin ja sorteerisin vähe, sest põhiteemaks olid põrandad ja vannitoa valged pinnad. 

Reedel jäi Lillebror haigeks. Käisime siis neljakesi Vanaisa 90. sünnipäeva puhul õnnitlemas. Ka selle laua taga ei olnud vestlus eriti võimalik, sest Vanaisa ei kuule mitte midagi. Onu Ants oli kahjuks juba enne meid ära käinud. Õhtuks pidi meil algse plaani järgi olema neli poissi... siis üks... lõpuks oli kaks. Legolas käis kodus, pakkis koti ja kadus - nimelt on meilt nüüd võimalik ka õhtuse bussiga Linna saada, aga see sõidab nii pikka ringi, et hirmus. 

Laupäev oli padulaisk ja unine päev. Tõeliselt tundis sellest päevast vist rõõmu ainult Legolas, kes veetis terve päeva üsna varasest hommikust hilise õhtuni Sõbranna seltsis - tuleviku rikkaliku rõõmu nimel, kommenteeris ta seda ise. Rõõmu oli olnud ohtrasti ka päevases olevikus, oli mängitud piljardit ja praetud pannkooke. Ööd veetis Legolas endiste klassivendade seltsis, need olid jäänud lühikeseks. Lillebror oli endiselt haige. Mees ja Jõugu Juht koristasid kantseleid - seal saab veel palju koristada, ausõna. 

Pühapäeval... Jõugu Juht, kes on muide viimasel ajal ilmutanud tähelepanuväärset küpsust ja väljendanud ennast arukalt nagu noor täiskasvanu võikski, läks pärast teenistust Laenulapse poole. Lillebror on endiselt haige, ma südamest loodan, et see on gripp, gripiga me oskame ümber käia. K-test andis ühe triibu. Legolas sai kirikus Vend Professorilt personaalse õpetuse, kuidas daamile mantlit selga aidatakse. Äkki läheb tarvis... 

Vaatasin valimisnimekirju ja otsustasin, kelle valin. Mihhail Lotmani kirjutised on mulle alati muljet avaldanud. 

Kuna mul on lootus väga ilusale emadepäevale, aga maikuu ilma ei saa kohe kuidagimoodi ette ennustada, otsustasin, et vajan hõbehalli mittepitsilist ainsagi mustrita õlasalli, mis võiks olla õhukesest villasest kangast. Teatrisse. FB reklaamides kargab mulle küll ühe firma ilus sall igapäevaselt ette, aga võib-olla ainult väga harva kantavat asja ei tahaks mitmekümne euro eest osta... Leidsin sõbrapoest hoopis mingist läbipaistvast kapronilaadsest materjalist halli salli, 3.50 hinnaks. Tuulehoo vastu muidu soojal päeval aitab see kindlasti, aga jätkan esialgu sõbrapoodide ja Humanate kammimist, emadepäevani on ju veel mitu kuud aega... Tegelikult ei saa minu eas daamil - khm - vist liiga palju õlasalle olla, eks ole.

Minu ea kohta arvas Lillebror täna reipamal hetkel, et viiekümneselt oleks hea vanaemaks saada, siis ma jõuan oma lapselastega palju aega veeta. Mina arvasin, et rääkigu sellest oma suurte vendadega, JJ on täisealine, aga Legolasel on jällegi Sõbranna... ehkki ma olen hea meelega nõus selle vanaema-asjaga ootama, kuni lastel koolid läbi ja titeigatsus päriselt peal. Ehkki jah, ega ma ei mäleta enam, millal mul viimati väke laps süles oli. Võimalik, et TT ühel suvisel grilliõhtul. See oli häbematult ammu...

No comments:

Post a Comment