Friday, February 3, 2023

Üsna tühine mõtisklus ja/või unistus pulmadest

Meil oli siin vahepeal aastapäev. Khm. Pärast seda, kui see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada* küsis, kas Mees on mu vend, et sama perekonnanimi, ja pidi jahmatusest pikali kukkuma, et inimesed on abielus ja veel ühe nime peal... olen ma otsustanud sellest abieluasjast avalikumalt rääkida, kekutasin roosikimbupildiga muudes sotsiaalmeediakanalites ka. Eks see on igaühe enda asi, kas ta oma kallima/elukaaslase/kaaslapsevanemaga abiellub või mitte, meile oli see siiski oluline... no ja kakskümmend aastat on kah nagu natuke saavutus või nii. Teised saavutused on kolm suurepärast poega, aga nendega on omaette lugu ja lõpuks määravad nad igaüks päris oma loo ikkagi igaüks ise. 

Küll aga, pealkirjaga natuke rohkem vastavusse minnes... Meil pulmapidu ei olnud. Kuna mu lemmiktädi üks tütar valis endale erakordselt möku mehe... ja neid, keda nagu pidanuks kutsuma, aga ei tahtnud kohe üldse mitte kutsuda, oli veelgi... registreerisime ainult kummagi vanemate ja Mehe venna seltsis. Ilusad olime küll, jah. Mehe isa, bloginimega Teine Vanaisa sidus Mehele lipsu ette ja registreerijaproual oli uhkem soeng kui minul - no las oli. Siis sai sündmus läbi ja koogisöömine Wilde teisel korrusel ka... ja õhtuse Tallinna bussi peale (sest sealtkaudu läks lennuk Hamburgi, ajal enne odavlende sai sinna kõige soodsamad piletid) minekuni oli nii palju aega, et me otsustasime täies mundris minna peregruppi - see oli koguduses tol hetkel noorte paaride rohkuse tõttu üks kodugrupivorm ja ehkki me ei olnud veel koguduse liikmed, käisime seal õige sageli. Majaperenaine Õ. avas ukse ja karjatas: "Miks te siin olete, miks te ei abiellu...?" Noh, see tegu oli ju juba tehtud ja ülejäänud päev vaba. Meil oli väga naljakas, loodetavasti teistel ka. 

Praeguseks on sõpradering muutunud märksa olulisemaks kui sugulaste ring, kogudus tähtsamaks kui muud asutused ja organisatsioonid... aga selle ümmarguse pulma-aastapäeva pidasime ikkagi ainult oma pere ringis. Nii tundus õigem või õigemini, asjad kujunesid nii** ja me ei hakanud ise midagi rohkemat korraldama ka. Viie aasta pärast - kui Jumal lubab ja me elame - peaksin ma olema hõbepruut. Kui hakkaks äkki bridezilla'ks?

Noh, selles mõttes, et kui hõbepulmadeks midagi korraldada... et kakskümmend aastat tagasi me ju midagi suuremat ei võtnud ette... Siis võiks ju olla tingimused. Et kõik lapsed on oodatud viisakalt käituvatena. Et ükskõik milline labase nalja autor eemaldatakse ilma igasuguse eelhoiatuseta (siis peaks olema vist pulma-ametid "labasusedetektor" ja "väljaviskaja"?), ehkki ma ei suuda ette kujutada, kes meie külalise staatust väärivatest isikutest võiks millegi labasega hakkama saada. Et absoluutselt kõik oma jalal kõndimiseks võimelised inimesed peavad kandma kingi või väga ilusaid talvesaapaid - ikkagi veebruar! Tossude-tenniste-botaste jms päterdistega saali ei lasta või midagi taolist. Riided võiksid kah viisakad olla, ehkki isegi kodustel aiapidudel jms üritustel on meil käinud väga vähe täisealisi dressikandjaid. 

Ainult et jah, keset talve me kodust aiapidu pidada ei saaks. See üritusevorm meeldiks muidu kõige rohkem. Kodust tubast pidu pidada... noh, baptistid ei tantsi, igatahes mitte hõbepulmas. Viie aasta pärast on meil kolm elutoamõõtu (loe: 22, 26 ja 28 ruutmeetrit) tuba ka (praegu kaks, aga kolmandaga tegeletakse tasapisi - kes veel ei tea, Maja ongi ebapraktiliselt suur). Bänd on tarbetu, esinemiste ja kõnede asemel võiks mingit naljakat mängu mängida, praegu tehakse igal koguduseüritusel kahooti, aga äkki on selleks ajaks midagi veel...? Tervitusjoogi tekkimise nimel oleksin valmis sügisel lausa oma õuntest mahla pressima - meil on nüüd nende koguduseõhtusöökidega päris palju erinevaid huvitavaid toitlustuskogemusi tekkinud. Muu söögiga saaks ka hakkama või nojah, meie lemmikkohviku ja -cateringi omanikud on meile peaaegu naabrid (kui Linna poolt vaadata) ja servapidi tuttavad, neil ka vast hea lähike tulla ja süüa teha... 

Siis on veel see asi, et viie aasta pärast on meil kõik lapsed*** täiskasvanud. Me võime põhimõtteliselt (sest seadus lubab) olla ametliku äia-ämma või lausa vanavanemate seisuses. Kuidas seda kõike perekondliku, vanade-keskse üritusega ühildada ja kas nad üldse enam tahavad, on praegu veel teadmata ja tundub ületamatult keeruline... aga küllap on see tehtav, teised inimesed saavad ju hästi hakkama. Et viie aasta pärast on esimene veebruar teisipäev - ütles guugel -, on üldse üks keeruline asi, millal siis või kuidas või...? Muidugi, jah, juhul kui me veel viis aastat kestame ja elu-tervise juures juhtume olema. Ja kui ilmakord lubab. Aga kui... siis ju võiks. Mõnekümne sõbraga?

Kuidas teie oma pulma-aastapäevi või muidu tähtsaid ühiseid kuupäevi tähistate? 

_______
*kahjuks on selliseid inimesi olemas, jah... sama inimene sai hakkama ka kõigi aegade kõige homofoobsema märkusega, mis minu kui paadunud konservatiivi kokutama võttis... 

**tuvikestel olevat kõik hästi, lihtsalt asjad on nendega hetkel veel liiga lahtised ja asjaosalised liiga noored, et... nojah. Et te ei hakkaks midagi hirmsat oletama, eks ole.

***ja nemad on meie elus absoluutselt kõige tähtsamad inimesed, võtke heaks või pange pahaks. Neil on õigus ja vabadus valida ise endale kõige tähtsamad inimesed, need ei pea enam olema meie... meie saime osaleda nende lapsepõlves, selle eest tuleb olla tänulik. 

2 comments:

  1. Hõbepulma-aastapäeva tähistamine läks luhta, sest just algas koroona ja riik pandi lukku, välja ei saanud...lennukipiletid, lossimajutus, üllatus jms lendas tuulde (lossi saab mõnel teisel ajal - lahke pererahvas lubas, kuid on jäänud ootele). Suuremate tähtpäevade puhul organiseerin ja korraldan, vastuvaidlemist mittesallival toonil - teeb kaasa ja on rahul. Vahel, harva, üllatab mind ja rõõmustan, väike asi, kuid tema jaoks suur ettevõtmine.

    Abiellusime salaja, ei soovinud suurt pulmapidu ja trilli-tralli, kus ise peaosalised olla, kuna vahendeid endal nappis, siis sõltuvust kellestki teisest ei soovinud. Sellest ka pulma-aastapäevade tähistamine kahekesi ja nüüd, kus lapsed on suured, saavad nemadki osa. Sünnipäevadega on nii, et minu sündimise päev on keset suve ja siis on pidu sõpradega hommikuni. Põhjus kokku saada ja seltskonda nautida. Koroona pisut mõjutas - ja üks teine asi ka, viimased 2 aastat on pausil, tunnen sellest puudust.

    Oluline on, et inimesed ise on õnnelikud ja rahul oma valikutega. Igaüks elab ja naudib oma elu nii hästi kui oskab, koos inimestega, kes talle on olulised ja kelle jaoks tema on oluline. Tõde selgub hiljem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii on, isiklik rahulolu on tähtis.
      See koroonajamps rikkus väga palju ilusat ära ja mitte keegi ei võtnud vastutust. Urr.

      Delete