Sunday, May 28, 2023

Kuldne karikas ja kurr

Sel nädalal... oli muidugi suur õnn ja kergendus, et prantslased ära läksid. Olid head, viisakad poisid küll, aga lihtsam on nende lastega, kes tõepoolest aru saavad, mida neile öeldakse... Sest meie prantslased oskasid imekenasti "yes" öelda ja naeratada, sõltumata sellest, kas nad millestki aru said või mitte.

Paar päeva ilma ühegi lapskülaliseta olid vägagi nauditavad. 

Ootamatu külalisesinejana käis siitkandist üle Öökülm. -0,7'C! No see oleks küll võinud olemata jääda. Õnneks olin sisetunde alusel kasvuhoonesse küünlad pannud ja tundub, et tomatitaimed jäid ellu.

Veel... oeh... juhtus kasvatusküsimusi, nagu viimasel ajal ikka. Seekord pigem sõbralik-lootusrikkas võtmes ja oeh... Ütlesin nii asjassepuutuvale pojakesele kui kaaskonnale, et paluks uusi õigusi ja võimalusi hästi kasutada ja üldse targasti toimetada. Ja anda teada, kui arengud hakkavad nõudma... noh, näiteks lukustatavat ust. Esialgu on nähtavalt ja teadaolevalt niisama kurr*. Eks oli varemgi, aga siiamaani mitte nii avalikult ja me ei riskinud kirikuvande alla panemisega. Uusi õigusi ei saanud lapsed mitte vahepeal usinalt ettevõetud jalatrampimisega, vaid hiljutiste väga lugupidamisevääriliste avalduste, heade mõtete ja ausate ärarääkimistega. Parem tegelegu laps oma isiklike kahtluste ja kõhklustega praegu, mil me saame teda igapidi toetada, kui et ta väliselt ülistabiilsena iseseisvaks hakkab ja siis kokku variseb... ja kui kurr toetab lapse vaimset tervist (teismeliste poiste vaimne tervis on oluliselt hapram kui nad välja näitavad, vaadake ise, mis meil meeste suitsiidisagedus on), siis olgu kurr. Isegi kui tuleb kirikuvanne lapsevanematele. Hm, peaks vist minema ja pastorile (rohkem kui pastor, sest on sõber, ja rohkem kui sõber, sest on pastor) üles tunnistama...

Mõtlesin siin, et vanaaegsed pulmakombed oleksid tänapäevalgi suurel määral abiks. Saadaksin pojakese ühte majja Linnas jutuga, et kanakene on kadunud, paneksin tirtsule tanu pähe ja annaks võtmekimbu pihku... no aga nii ei tehta ju enam! Tanu mul ka pole. Muidugi, lapsed peavad ise selgusele jõudma, kas kosjad tulevad ja need ka vastu võetakse, senikaua kasvatagu vanainimesed kannatlikkust. Aga neile, kes mulle sügisel ütlesid, et mis sa muretsed... olen valmis vabalt valitud kõva asjaga vastu pead virutama. Mure ja rõõm kasvavad meil siin lumepallidena, nagu selle konkreetse pojakese puhul alati on olnud.

Igatahes karikavõistlustele Järvakandis sõitsime kolme lapsega, Jõugu Juht jäi koju magama ja kasse hooldama. Läks... päikeseliselt ja tuuliselt. Lillebror laskis endale uue kuldse kopsiku, millel kullaga küll mitte mingisugust seost ei olnud, esikoht sellegipoolest. Legolas, kelle võistlus oli pool päeva hiljem, pole ilmselt oma võistlusvormi endiselt tagasi saanud, lõpuosas väljendas selgesti, et tahab ainult koju ja kõik -, aga temal oli vähemalt laskmisseeriate vahel üle spordiväljaku kõige ilusam tüdruk kaisus ja kurr. Kedagi teist seal kindlasti nii hoolega ei motiveeritud ega toetatud. Ega esikolmikukohad ainsad ei ole, mida saades inimene piisavalt hea on (see on üks tema kõhklustest... tule taevas appi, ma armastan oma poega tema olemasolu tõttu, mitte sellepärast, et ta tippsportlane on! - aga tee sa seda ühele jäärapäisele pubekale selgeks...). 

Kibuvitsatorkehaav andis paariks päevaks korraliku paistetuse, küllap luuümbrise koe vigastus või midagi taolist... aga tänaseks on juba peaaegu unustatud. 

Lastele kirjutasin tubadesse leidmiseks mõned sedelid mälestustega nende väikelapseeast. Tundub, et meeldis. 

_______

*mureliku lapsevanema seisukohast võttes nagu juba peaaegu kaheksa kuud hirmus ilus ja hirmus hirmus, aga püüame ära toetada, kuni nad ise suureks kasvavad. Paduõnnelikud on nad praegu küll...

No comments:

Post a Comment