Palju õnne kõigile praegustele ja tulevastele emadele! Ja neile ka, kes on millegipärast mitte-emad, ehkki eelistaksid seda olla - armastus laste vastu, keda (veel) ei ole, on ka armastus.
Mina sain täna mitmes plaanis ema olla - keda oli tarvis äratada, keda suunata adekvaatseid riideid valima... Ja pisara ka poetada, sest nojah, see iseenesestmõistetavus, et küll ema kõik korraldab ja kõik välja kannatab... Noh, korraldabki kõik ja kannatabki kõik välja, mis teha. Armastus andestab kõik, aga ma nõdra inimesena jätaksin endale siiski õiguse mõnikord nördida. No aga elus ongi... meepotte ja tõrvatilgakesi ja... Ikka tuleb ette, iseenesest on ju ilus.
Päevatsitaat, hommikul, teki alt: "Emme - palju õnne emadepäevaks! Ma teeksin kalli, aga ma olen paljas..." (kõik pojakesed on pidžaamapõlgurid...)
Kuna kiriku ja planeeritud teatri vahel oli totter paar tundi, mille jooksul ei olnud mõistlik kodus käia, kujunes nii, et ma käisin haapsalu salli ja päris pärlitega toidupoes... Aga varrukateta kleit ja õhuline õlasall olid teatrisaali temperatuuri arvestades täiuslik valik. Uut kleiti ei ostnud, sest ehkki Hansmarkis müüdi üht päris kena erepunast, polnud ta ikkagi päris see. Olemasoleva kombinatsiooni eest sain pastori 16-aastaselt tütrelt komplimendi. Väga tänulik.
Inimestest. On uskumatu, mismoodi tänapäeval teatris käiakse. Mees oli vist ainus lipsukandja ja Sõbranna üks vähestest noortest tüdrukutest, kes tõesti absoluutselt kaunis välja nägi (noh, ta on niigi väga ilus tüdruk, aga kleit ja kingad ja tema tavapärasest uskumatul moel veel ilusamad juuksed...). Ükskõik mis vormis botaste kandmine piduliku kleidi juurde on õudus (nii paljudel inimestel ei saa olla jalaprobleemid) ja ma olen väga uhke ja õnnelik, et Legolas on suutnud enda kõrvale leida tütarlapse, kes oskab kanda nii kingi kui kleiti. Keskeltläbi olid noored poisid kenamini riides kui isad ja vanaisad - tuleviku suhtes on lootust. Kas võõraste inimeste riietus on minu asi - loomulikult mitte! Aga kui endal on kaasas soliidne mees, kaks väga ilusat ja üks natuke rääbakam, aga ikkagi teatrikohases mundris laps... siis jääb silma.
Et Sõbranna meiega emadepäeval teatris oli, oli puhtakujuline apsakas, mul ei olnud kurja plaani... aga kuna põhimõtteliselt on Legolas meie jaoks sügisest saadik suurema osa ajast Sõbranna poolt kaaperdatud* kadunud olnud, jätan ma endale ka selle õiguse.
Etendusest. Minul oli võrdlusmaterjal olemas, olin "Tõrksa taltsutust" kunagi näinud teleteatri formaadis, 13. lennu etendusena. Läbi olen muidugi ka lugenud, noh, kui ma 11-aastaselt suurema osa Shakespeare'i loomingust läbi lugesin ja sellest lõviosa kohe ka unustasin. Kohati tuli päris tuttav ette. Lastele meeldis teener Grumio, minule valepeigmees (ja kah teener) Tranio, samuti loomulikult Petruchio. Katharina jäi kuidagi nõrgaks ja Bianca ei paistnud üldse välja. Nähtus omaette oli Lucentio, pikapeale hakkasin aru saama, et tegu võiks olla olukorraga, kus professionaalne näitleja mängib renessansiaegset ebaprofessionaalset näitlejat, kes mängib... oeh, liiga palju kihte sai. Kahju oli, et itaalia keelest aru ei saanud. Peaks ikka seda uute võõrkeelte õppimise asja tõsisemalt võtma, kaks võõrkeelt vabalt pluss kaks minimaalse suhtluse tasemel** jääb mõnikord väheks. Üldiselt oli etendus värvikam kui oskasin loota. Vaheajatellimuse tegemine oli absoluutselt õige asi, kui oleks spontaanselt tahtnud tassi kullahinnaga kohvi juua, oleks vaheaeg enne otsa saanud, kui saba oleks lõpuni jõudnud seista... Lapsed ütlesid, et meeldis - huhh. Haritud inimene võiks vähemalt kord elus olla Shakespeare'i näidendit näinud.
Muudest asjadest. Kasvuhoonele sai peale kilekatus. Istutasin ära tomatid, kahjuks unustasin räimed osta. No aga mul oli üks tomativäetise pudel... Ilm on lihtsalt imeline. Kui ainult oleks aega kodus olla...
Saime teada, et tuleval nädalal tabab meid mitte ainult ühe, vaid kahe prantsuse poisikese võõrustamine. Ilma, et keegi oleks küsinud, kas sobib... "Küll te hakkama saate!" kiitis Lillebrori prantsuse keele õpetaja. Nojah, mis meil muud üle jääb - aga see on jälle üks iseenesestmõistetavalt eeldamine, mida ma kohe üldse mitte ei armasta...
Aias on õide puhkenud noor pirn. Mirabellidel on sel aastal vähe õisi, kui tuleb vähe mirabelle... siis meie peaaegu-naabritel on mitte-Männimetsal üks ülejäävalt viljakandev puu. Veel õitsevad meil nurmenukud ja suur toomingas lauda taga.
Sellereedene noortepidu oli läinud paremini kui eelmine. Legolas jõudis Laenulapse poole ööbima heas tujus ja salongikõlbulikus seisundis, ehk olles taas olnud üks vähestest, kes üritusel alkoholi ei puutunud.
Saime teise koorma talvepuid. Esimese riida jagu kandis kuuri, nojah, perekonna ainuke ema... sest see on iseenesestmõistetav***. Kallaku ma endale veel üks tass kohvi... sest mitte keegi ei ole piisavalt tugev, et olla minu mees... Millises osas on Yggdrasili roll elu poolt peale surutud ja millises osas ise võetud? Sest keegi ju ikkagi peab kandma maailma, millel on kaks niisket silma... Võimalik, et minu puhul on see kaasa sündinud, ilmseid märke oli seitsmeaastaselt (rääkis minu ema), kümneselt juba kohe kindlasti ja nii see läks.
Kui mul aga poleks armastust... poleks minust ühtigi. Ja kui mul ei oleks privileegi olla ema... ei oleks mu elul üldse mitte mingit mõtet. Praegu ikka mingisugune vabandus on, näiteks supervõime korjata lastetubadest kokku musti nõusid ja pesemist vajavat pesu****.
__________
*põhimõtteliselt keerasid nad meie pereelu põhjalikult pea peale. Ega tirtsuke ei pidanud teadma, et meie lapsed ei ole tavaliselt 95% kõigist vabadest päevadest Linnas ringi kolamas... ega muid asju, mis tema usina abiga kehvasti välja kukkusid. Andestamine on üks asi, unustamine teine. Armastust ei välista ka eakohasest mõtlematusest tekkivad olukorrad, ootame, kuni nad küpsevad...
**ma ei kekuta, see on pigem omaenese laiskuse tunnistamine, mulle jäävad keeled hästi külge, suur osa reaalteadustest seevastu üldse mitte.
***nojah, nii see asi on. Kõik mu mehed on kohutavalt ära hellitatud. Ikka armastuse pärast...
****meil on elu nagu Akne koomiksis, Postimees avaldab seda. Peaaegu igapäevaselt on äratundmishetki...