CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, June 4, 2020

Heast ja halvast. Ja üritustest.

Elus on juba nii, et mõni asi on hea ja mõni halb. Halbade asjade halvaksnimetamisega on kuidagi lihtsam. Küllap on kõik nõus, et näiteks varastamine on halb. Ka mõni heategu on nii ühemõtteliselt hea, et selle kohta polegi midagi kobiseda - näiteks see lugu.

Mõned asjad on lihtsalt erinevat moodi head... või puudujääkidega, tähendab, halba on ka. Näiteks võib olla õnnelik lapsepõlv nii sellel, kes mängib üksiku lapse kummalisi mänge, kui sellel, kes läheb koos sõpradega täisvarustuses läbi lombi, aga kummaski võib puududa midagi head, mida teine tänu oma normaalsusele kogeb. Ja sinna ei saa midagi teha.

Hämmastaval moel sõltub hulga asjade headus-halbus kontekstist ja hindaja vaatepunktist. Näiteks Legolase meelest oli eilne rabarberi-hapukoorekook hea, miks ta muidu soovis, et ma seda teeksin… aga ükskõik millise gluteeni- ja/või laktoositalumatusega sõber oleks selle kõrvale pidanud nälga jääma. Isegi näiteks sünnipäevad, mida üldiselt peetakse väga positiivseteks sündmusteks, on mõnel juhul väga negatiivsed. Kui oled üksik. Kui ei taha tähelepanu. Kui sünnipäeva ei pea meeles see, kellepoolset meelespidamist igatsed…

Eile märkis C. telefonis, kuidas ta kohe heldis ühel aprilli soojal teisipäeval aknast välja vaadates ja nähes, et korporandid joovad õue peal õlut. See heldimus aga sai karistatud volbripühal Verioral, kus olevat toimunud hirmus joomine ja laamendamine. Tegelikult oli tegu ju sama asjaga, aga… kustmaalt seda hinnata?

Pühapäeval rääkis pastor inimestest, kes suure vaimustusega Jumalast kuulutavad, küsimata, kas kuulutatav ka kuulata tahab, muutuvad tüütuks. Eks mõne inimese jaoks on kirjakasti poetatud sedelikenegi (näiteks infoga võimalusest osaleda Alfa kursusel) koormav, rääkimata siis ootamatult usule tulnud tuttavast, kelle uus eluviis niigi usukauge jaoks võõristust tekitab. Sest mis mees see on, kes viina ei võta, kuulutas ükskord üks muidu päris arukas, ise alkohoolikute tegude all kannatanud inimene. Sellest ma kirjutan võib-olla kunagi ka.

Ka eile kirjutas keegi Lugeja kommentaari, kus esitas vist - lugesin meelega hästi põgusalt, kuna tegu oli peamiselt sõimu, mitte konstruktiivse kriitikaga - küsimuse, kas mõni üritus on siis parem kui teine ja mis õigusega… Nojah, see on ka üks neist keeruliselt hinnatavatest asjadest. Meie peret laulupidu ei kõneta, aga siiamaani olen ma seda pigem positiivseks sündmuseks pidanud. Tegelikult ma ei tea, kui kauaks rongkäikude puhul Tallinnas liiklus kinni pannakse ja kui paljusid inimesi see häirib - ja kui hästi selle kohta teavitustööd tehakse. Muidu tundub laulupidu olevat headuse poolel nagu ka teised üritused, kus ei ole purjusolek ega kuriteod paratamatuks normiks.

Spordiüritused ja laadad on nii ja naa. Oleme õige mitu korda kogenud liiklusega seotud ebameeldivusi maratonide tõttu. Siin ma niisama emotsioneerin, aga kuna olen mõnevõrra tuttav ühe maratoni asjus tegutseva inimesega, olen talle ka otse öelnud, et vaat nendes punktides jättis teavitus- ja hoiatustöö seekord soovida, ehk jagate järgmisel korral paremini infot. Tundub, et midagi on nagu paranenud küll. Kui palju katkuvad juukseid inimesed, kelle koduakende all mõnel juhul lausa mitu korda aastas laata peetakse, ma ei tea. Meeldiks, kui laadad oleksid kuskil spordiväljakutel või muudel sedasorti platsidel, mõned õnneks on ka. Lapsena peeti meie kodu lähedal platsi peal aeg-ajalt rahumeelseid suursündmusi nagu koertenäitus, spordivõistlused või tudengite tantsupidu. Ei mäleta, et tavapärasest rohkem võõraid autosid kodutänavas parkimas oleks olnud tõsine probleem, minu meelest nad arvestasid väravatega ja puha. Ebamugav, jah, aga mitte õnnetus iseeneses.

Suurtel kontsertidel olen minagi noorena käinud. See ei olnud targasti veedetud aeg (ka seda peaksin ma kunagi täpsemalt selgitama). Ega ma enda mäletamist mööda ka milleski halvas ei osalenud… ja õnneks pääsesin kuritegude ohvriks langemisest. Ega midagi halba ei olegi sellest, kui inimesed tulevad kokku, et kuulata muusikat, saada kokku sõpradega ja - kuna ma olen keskealise baptistitädi kohta tegelikult päris liberaalne - rüüpavad ühe või paar ühikut alkoholi, seltskonna mõttes ja sellepärast, et meeldib. Keegi silmini purju ei jää, kuritegusid ei tehta, kallimale antud lubadusi peetakse ja pärast tellitakse kojuminekuks takso. JA kõlarid on suunatud nii, et ümberkaudsete majade elanikud saavad üldkehtiva öörahu ajal magada ka. See on hea üritus.

Paraku kipuvad nii mõnelgi juhul üritust rikkuma inimesed, kelle eesmärk ongi nautida mitte sündmust ja olukorda, vaid joomist ja paaritumist. Ja teatud juhtudel peetakse seda paratamatuseks! Või on see vabandus politsei- ja turvatöötajate suutmatusele, ma ei tea. Need on halvad üritused ja ma keeldun sellel teemal igasugusest vaidlemisest. Ma arvan, et päris paljud blogilugejad on kogenud pahameelt, sest toredat sündmust on rikkunud mingi kakerdis või lausa kakerdiste kamp. Ja kuigi kindlasti teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kelle eluõnn on saanud alguse üheöösuhtest, on juhuslikud intiimsuhted siiski suuremalt jaolt südamevalu allikas ja ootamatu raseduse ning haiguste oht.

Lõpuks on inimesed need, kes teevad asjast midagi head... või halba. Kui väga filosoofiliseks minna. Noh, näiteks… ei ole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall. Aga mis saab vanadest õhupallidest? Kui palju on neid, kes väikest niisket nartsu Iiahi moodi alles hoiavad ja ikkagi kõrgelt hindavad? Või kuidas kasvatada poegi sellisteks, et nad ka sulaseametis olles oksjonitel* kaklema ei kipuks? Kolleeg ohkas eile koosoleku vahele, et võiksid inimesed ometi sellest koroonakriisist õppida - aga Laenulapse Ema kaudu kuulsin, et eriolukorra lõppemise järel toimuvat kesklinnas taas laamendamine ja läbu (uhh, kui kole sõna, aga mul ei tule praegu paremat pähe). Millal me küll õpime?

Ei ole kindel, kas minu ja õige mitme sõbra lahendus püsida omaenese väikeses turvalises heas maailmas on tegelikult hea. Eks me igaüks avardame oma maailma selliste viisidega, nagu kellelegi oskusi antud on, ja püüame headust jagada neile, kellele oskame. Kes Jumala sõna kuulutamise kaudu, kes - nagu Meremehe Naine kunagi õpetas - hädasolijate eest omaette palvetades, kes praktilisel moel, kes veel kuidagi omal moel. Ja selleks, et midagi head teha, ei pea olema kristlane ega midagi. Väikesed sammud. Üks purjujoomata jätmine korraga. Üks annetus toidupangale. Üks naeratus. Üks lapsevankri bussitõstmine. Üks kommipaberi prügikasti panemine. Ühe meritähe tagasi mere viskamine. Hulk ühtesid teeb kokku palju.


________
* kes ei mäleta või ei ole lugenud: Notsu kinkis Iiahile sünnipäevaks õhupalli, aga see läks kohaleviimise ajal katki. Puhhilt sai Iiah kohaletoomise käigus tühjakssaanud meepurgi, mis sobis katkiläinud õhupalli hoidmiseks väga hästi. Iiah oli väga õnnelik.
Ja kuigi Vahtramäe Emil tegi oma tempe ainult Mäepoole oksjonil, käisid mitmed sulased oksjonilt oksjonile peamiselt selleks, et saaks kakelda. See ei meeldinud kellelegi, aga lahendust ka ei leitud… kuni väike Emil vana tuletõrjepritsi kasutusele võttis.


Wednesday, June 3, 2020

Lugupeetud Lugeja!

"Lugejaks" nimetas ennast keegi, kes... nojah. Pole mõtet kommentaari otsida, ma khusstutasin shelle ära.

Vastuseks kommetaari küsimärgirohkele osale.

Kujutage ette, blogide lugemine on vabatahtlik. Kui lugedes tekib vajadus hambaid kiristada, siis on tervislikum lugeda midagi muud. Ma olen seda nõksu õige mitme blogiga proovinud ja teate, kui mõnus see on! Püüan siin praegu meenutada, millal ma viimati lugesin üht blogi, mille autori seisukohavõtud mind parimal juhul jahmatavad, halvemal juhul lihtsalt solvavad ja kurjaks teevad - ei mäleta!

Ja kui Teie meelest on vajalikud Weekend, mille kohta ma oma Pärnu tuttavatelt olen ainult väga ahastavaid kirjeldusi kuulnud (ilmselt sõltub sellest, kuhupoole müra kostab ja kelle õuele purjus seltskonnad luba küsimata sisse vajuvad), ja muud taolised üritused, siis palun, pidage neid oma tagaaias nii, et naabrid ei pea vastu tahtmist osalema. Isiklikult ei pea mina õigeks ka laatade, spordiürituste jms asjade pärast linnade ja teede kinnipanemist, selleks võiks kasutada spordiväljakuid vms platse. Ainult et laada ja spordiüritusega kaasneb enamasti vähem lärmi, purjutamist ja juhusuhteid.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, sain pragada kristlasele mitteomase suhtumise eest. Kristlane peab armastama ja sallima inimest, aga mitte pattu. Seega palvetame jätkuvalt pattu soodustavate sündmuste ärajäämise eest, kui me peaksime nende toimumise võimalikkusest midagi kuulma. Nii ongi. Et head ja toredad inimesed, kes on kõik alustanud puhaste ja süütute lapsukestena, aga keda halba soodustavad sündmused ahvatlevad, ei saaks võimalust midagi halba teha/näha/kogeda. Või et kui sündmus ära ei jää, jääksid ära selliste sündmustega tavaliselt kaasnevad halvad asjad.

Jumala armu ja rahu!


Tuesday, June 2, 2020

Rosamunde Pilcher "September"

Kui muidu on Rosamunde Pilcheri raamatud pigem üsna kergekaalulised naistekad, siis "September" on olnud üks mu lemmikraamatuid juba päris kaua. Koroona-ajal õnnestus see lõpuks ka endale hankida, ei pea enam iga kuue kuu tagant raamatukogust võtma!

Põhimõtteliselt on tegu kahe perekonna põimumise, sõlmumise ja elustiili looga. Naisteromaanidele ebatavalisel moel on raamatus ainult üks rumal mees (Edmund) ja seegi võtab lõpuks mõistuse pähe. Küll aga on vaimustavalt kirjeldatud šoti maa-aadli elustiili ja see on See, Kuidas Asjad Peaksidki Olema (välja arvatud ülearu suur tähelepanu koertele, aga inglased vist raamatutes ilma koerteta ei saa). Ja siis on seal Isobel, kelles ma tunnen ära väga palju iseennast, ja Violet, kelles ma loodan iseennast ka ükskord ära tunda - miinus muidugi tema lesestaatus, see ei kõlba kuhugi. No ja olmekirjeldused - näiteks riidekuivatusresti, supipaja ja hästivilditud soki lugu, suurepärane!

Mul on see raamat praegu inglise keeles, aga eesti keeles on muidugi ka olemas, ja hämmastaval kombel tundub, et eestikeelne tõlge on isegi mõnusam kui originaal. Guugeldasin… Selgub, et tõlkija oligi väga hea, ma tema vene klassikute tõlkeid ei ole enda teada lugenud, aga inglise kergema kirjanduse tõlkeid küll, tuleb meelde jah, et nende puhul oli hea lugeda ja ei tekkinud kiusatust mõttes tagasi tõlkida, et aru saada, mis imeasjast parajasti räägitakse.

Muide, "September" on otsapidi "Merikarbiotsijate" järg, aga millegipärast need merikarbid mulle eriti muljet ei avaldanud.

Monday, June 1, 2020

Kuu algab esmaspäevaga

Mõnes mõttes on see kuidagi mõnus. Korrektne, kas pole?

Igatahes hakkavad taas tekkima mingid head plaanid.

  • Võib-olla osaleb keegi laps võistlustel.
  • Arvatavasti osaleme ühes lahkes suvilas väljasõidul.
  • PLNi kohaselt toimub jaanipäev (mitte puruvõõrastele, aga alkoholivabale, Ristija Johannese teemalisele jaanipäevale puruvõõrad tavaliselt ei trügigi), osaleme ka seal.
  • Võib-olla sõidame täitsa omal algatusel kuhugi… Kuurortlinna on niiehknii asja.
  • Mehed lammutavad ja ehitavad.
  • Naised koovad kangast ja pitsi. Kangas saab maha ja uus peale.
  • Lapsed käivad õpikuid ära andmas - rangelt määratud kellaaegadel - ja tunnistusi saamas, igaüks oma klassiga.
  • Lillebror külastab oma kardioloogi ja silmaarsti.
  • Mina ja Mees teeme enne ametlikule puhkusele minekut veel päristööd kah. 
  • Turule ei vii nahka, aga vaibad küll, 13. juunil Linna avaturul kõige tagumises reas. 
  • Muidugi teeme päris pööraselt aiatöid.
  • Keedan mmmoosi. 
  • Võib-olla saame ka esimesed mmmmaasikad.
  • Kindlasti saame söödava kuslapuu marju, sel aastal on puud rohkem kui varem (kitsed ei käinud talvel pügamas), ehk tuleb ka marju rohkem.
  • Ilusa ilma korral sööme õues.
  • Päris kuu lõpus osaleme koguduse aastakoosolekul - kui me sel ajal kusagil ära ei juhtu olema, ei peaks nagu.
  • Tegelikult oleme pigem kodused, see on viimaste kuudega nagu juba harjumuseks saanud.
  • Oleme tänulikud selle eest, mis on. 

Sunday, May 31, 2020

Lisaks kirssidele õitsevad meil nüüd ka õunapuud

Lõpuks ometi, eks ole. Ükspäev aias ringi vaadates tundsin vist elus esimest korda teadlikult õunapuuõite lõhna. Palju meeldivam ja diskreetsem kui õunalõhn ise. Peamiselt õite pärast me neid puid peamegi.

On toimunud suuremat sorti aiatöid. Meil on nüüd kirjakasti kõrval lillekast… või noh, täpsemalt lille-puutüvi. Ja läätspuuheki soeng on endiselt imeilus ja õie-lehepuhmad tulevad palju paremini välja kui kunagi varem. Tarbepeenardel on elumärke porganditest ja hernestest, mõni peedileht ka. Oapeenar on olemas, aga ootab alles kompostimullaga täitmist ja oakülvamist. Täna pidasin edukalt tomatitaimejahti. Vanaema sai oma igatsetud 18 taime, jäi veel nii mulle kui Lillebrorile - sest minu oma tomatid ütlesid sel aastal, et kasva ise, kui tahad, nemad kasvamises ei osale. Paarikümnele suuremale muidugi annan võimaluse, aga vaevalt et sealt midagi mõistlikku enam tuleb. Ainult et Mees keelas tomati-istutamise ilma tõttu ära - kui praeguse tuulega kasvuhoone uks lahti teha ja lahti jätta, peab mõni raskekaalulisem isik kasvuhoone küljes rippuma, muidu teeb hoone vuhvaku! ja peatub parimal juhul teisel pool kraavi saeveski varemetes, aga tõenäolisemalt kohalikus loomaaias (ei ole just jalutamiskaugusel) või poolel teel Kuurortlinna. Ankrutest ei pidavat kasu olema, kui asi tuule alla võtab. No vast õhtupoole või homme, kui tuul vaibub.

Distantsõpe sai läbi… ei ütle, et elagu distantsõpe. Liiga vaevaline oli see asi ja tipnes tegelikult sellega, et Lillebror tegi reede õhtul kell pool kaksteist prantsuse keele testi. Nimelt oli hommikupoole elekter ära, aga siis oli aeg Mehe graafiku järgi Linna minna, sest huviringid… ja nii nad alles öö hakul koju jõudsidki. Tunnistused tunduvad tulevat mõistlikud. (Kahjuks) me lastelt midagi vähemat ei ootagi.

Kudusin maha ühe kanga ja ajasin poegade asjatundliku abiga üles teise. Kudukamber on hea koht. Kokkuõmblemist ootab Ingrid Rüütli kirjaga sall, aga mõni päev on kärss kärnas, mõni teine päev maa külmand… või käed karedad, sest aiatööd.

Lillebror jäi ette Linna Kõige - piiiiks - Juuksurile. Legolasele lõigati samas asutuses pähe ilus soeng. Päev hiljem sai hoopis teises kohas sama ilusa soengu ka Mees, kes mõjus hoobilt kümme aastat nooremana. Seepeale noris Jõugu Juht, kas kolm järjestikust juukselõikust teeksid issi kolmkümmend aastat nooremaks… mina hakkasin karjuma, et see nüüd küll ei sobi, kolmkümmend aastat noorem Mees oleks vägagi alaealine. Mina selleks juuksurisse ei lähe, et nooremaks saada, olen oma hallide karvadega leppinud. Lisab pealegi väärikust.

Mees sai töölt kirja, et on määratud projektijuhiks. Nunuh. Õnneks on see projekt talle tuttavatel teemadel.

Mina tellisin lõpuks ära uued prillid. Väga tore oli, kuigi prillihinnad on viimase kolmeteistkümne (vist) aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Ei pidanud kandma maski ega lesti ega midagi, ainult silmahindamise-aparaat haises hirmsasti desinfektsioonivahendi järele.

Pajalapit pole õige ammu enam näha olnud. Võimalik, et ta on leidnud teise elamise, mida terroriseerida. Millie-Miu aga on otsustanud, et päev läbi lahtiseisev uks on see, mida vaja, ja avaldab häälekalt seisukohti, kui uks näiteks tuule või muidu jaheduse tõttu Millie meelest valel ajal kinni on. Veel on Millie otsustanud, et nooremate taimedega lillepuutüvikast trepi kõrval on tema uus liivakast… ei sobi meile, lisasime taimedele palju kive, äkki see peletab.

Valmistasin ämmalt päritud Selveri retsepti järgi rabarberimuffineid. Rabarber ja kaneel ei sobi omavahel kokku… tegelikult ei meeldi mulle kaneel enam üldse mujal kui kaneelisaiakestes. Eriti kui kaneel kardemoniga asendada. Igatahes maitsesid need muffinid täpselt nii, nagu nõukogudeaegne rabarberikook, see kohvikust. Mis rabarberiküpsetist ma täna teen, pole veel otsustanud, aga kavatsen anda võimaluse sealtsamast Selveri kaustast pärinevale rabarberi-aprikoosi-porgandimoosile. Elu on alati parem, kui on põhjust keeta moosi.

"Nagu oleks juba ammu suvevaheaeg, koolis ei pea nii ammu käima… aga ikkagi on laupäeva hommikul kindlasti teistsugune tunne," arvas Lillebror vist neljapäeva õhtul. Küsisin praegu järele, vist ikkagi ei olnud. "Arvan, et juhtuks siis, kui kool on varem kestnud." Umbes nii jah.

Wednesday, May 27, 2020

Kuhu ja kuidas?

Et sellel suvel mitmed suurkontserdid ja -festivalid, mis kõrvaltvaataja pilgule on lihtsalt vabandus ohjeldamatule joomisele ja valimatule paaritumisele, ära jäetakse, on muidugi õnn ja rõõm. Meie pere jaoks pole suvepuhkus iial tähendanud massiüritustel käimist.

Aga kodust Kuhugi Mujale pääsemine on paratamatult vajalik. Mäletan, kuidas ma 2017. aasta suvel käisin üksi metsas, nutsin ja palvetasin, sest kodusolemise-kurnatus oli nii suur. Jumal lubas, et augusti keskel annab ta mulle paar päeva hingamist. Nii saigi, pitsikudu Pärnu rannas, pettumine Augustiunetuses (küllap ilma tõttu, äikese-eelsel hetkel polnud linna vahel mitte midagi hingata), Haapsalu pitsipäev ja imetoredate inimeste juures külaskäimine sisustasid need paar päeva ära ja oli puhkust küllalt.

Sel aastal pidime me perekondlikult minema Põhja-Itaaliasse. Nojah. Täna rändasin Geoguessriga ringi nagu viimasel ajal peaaegu iga päev, sattusin huvipakkuvasse Itaalia linna. Verona, arvasin. Oligi Verona. Mnjah, mulle näidati siis seda, mida ma pidanuks poolteise kuu pärast päriselus nägema. Pildi peal oli küll hirmus palju rahvast, aga küllap olnuks seal ka normaalsel aastal mõni turistivaesem tagahoov või midagi…

Igatahes on puhkusele vaja minna. Kui kauaks ja kuidas, on iseküsimus. Saksa Legoland avab uksed kuu lõpust ja pakub tegelikult päris soodsalt ka kämpingumajutust… Lapsed räägivad Legolandist siiamaani kui tõelisest, ihaldusväärsest imedemaast, isegi Jõugu Juht, kes peaks iseenesest olema sellest paigast juba välja kasvanud - aga temaealiste jaoks on Ninjago lendamiskarussell ja Feuerdrache ameerika mäed ja. Iseasi, mis Poola oma piiridest läbisõidu kohta otsustab. Ja kas sakslased võtavad juuliks-augustiks vabaõhu-lõbustuskohtades maskikohustuse maha või mitte. Ja kas tuleb see paljuennustatud teine koroonalaine, mis meid taas koju käsutab, või mitte. Ja üldse, eks ole.

Eesti piires vast ikka liikuda tohib. Või Baltikumi piires. Või heal juhul Saksamaale, kaugemale ja keerulisemate keeltega paikadesse Mees sel aastal igaks juhuks minna ei taha. Nojah, kui juba Legoland, siis sealt on Prantsusmaa Elsass-Lotringi piirkond ja imelised lilledesse uppuvad linnakesed kiviga visata… Juhul kui piirid lahti on ja igale poole tohib. Pooleks päevaks. Õue.

Aga mis siis, kui ei tohi või ei ole mõistlik või lähevad need suurepärased tuulekastid Majale kallimaks, kui me praegu arvame?

Puhkus Peab Olema. Ajaline pikkus pole nii piiratud, kõik kolmest päevast kahe nädalani on okei.

Nõutav on ilus ilm, aga kuna me liigume autoga ja sel suvel väga palju laagreid ja muid sedasorti üritusi ei tule, saab ilma-asja sättida. Palavuse vastu on Monsieur Picassol konditsioneer, mille me oleme juba ära proovinud, töötab.

Ma tahan hotelli. Üks kuni mitu ööd on vaja ööbida hotellis nii, et me ei pea mingite uute inimestega sõbrunema  või kellegi perekondliku ajakava järgi elama - tähendab, ilma sohvasurfamiseta. Muidu võiks-peaks-tahaks toredate inimestega kokku saada küll ja kellegi saunalakas ööbida võiks ka, aitäh - aga ilus-puhas-hommikusöögiga hotell peab kindlasti puhkuse sees olema. Pärast hotellist lahkumist võin ma rahulikult järgmised ööd ka telgis magada.

Üks kuni mitu päeva tuleks veeta kodustest oludest erinevas looduses. Sobib mererand. Sobib künklik maastik. Sobivad liivaluited, nõmmed, mäed, saared. Mis iganes, ainult palun natuke aega ilma ilusa kõrge männimetsata peaaegu täiesti lamedal maapinnal. Mitte-päheõpitud vaadet kaugusesse tahaks palun ka.

Lastele oleks vaja mingit lõbustus- või veeparki ja mingit keskaegset kindlust. Mina tahan ilusat jalutamiskohta, paluks üks keskaegse olemisega vanalinn ja mõni mõisapark.

Kuigi piknikku pidada on tore, tahan käia söömas pagariäris, paremat sorti pitsarestoranis ja jäätisekohvikus.

Ja kogu kupatuse põhiosa võiks toimuda kusagil, kus me ei ole juba mitu korda käinud - kui me just Gummersbachi ei saa, aga sinna me läheme inimeste, mitte põnevate paikade pärast.

Millegipärast ma kahtlustan, et te nüüd pakute mulle kõik Eesti saari ja Lätit. :D Pole üldse välistatud, et me kuhugi sinna sel aastal satumegi. Rakvere linnus on lastele liiga tuttav koht ja Viljandi oma ülinunnu vanalinnaga asub liiga lähedal, et sinna ööbimajäämine mõistlik oleks.

Järgneb hala.
Kui raske on elada ilma võimaluseta plaane teha, kui ma olen ometi viimased umbes viisteist aastat pühendunud sellele, et saada süsteemsemaks ja põhjalikumalt planeerivamaks inimeseks!

Aga kangas tuleb ikkagi käärida. Parafraseerides minu viimase aja lemmikinimest proua Ramotswet - inimene võib unistada ja planeerida, aga lõpuks peab ta ikkagi asuma selle töö kallale, mis on tarvis teha täna ja praegu. See on see, mis toob tagasi maa peale. See annab päevale sisu ja eesmärgi. Kangas.

Tuesday, May 26, 2020

Koroonasoeng ja hüsteeriline mamma

Lillebror ja Legolas käisid täna juuksuris. Legolas pügati niimoodi nudiks, nagu talle hästi sobib ja meeldib. Põhimõtteliselt samasugune, nagu ennegi, ainult mõned sentimeetrid lühem.

Aga Lillebror… Kõigepealt kuulsin Mehelt, kes oli lastega linna peal kokku juhtunud, et olukord on hirmus. Siis kuulsin Vanaemalt, et Lillebror oli peeglisse vaadanud ja jupp aega haledasti nutnud. Siis läksime neile trenni järele ja... tuli jah sealt eemalt üks kiilakas sinise särgiga poiss. Eelnevalt olid Lillebroril tema tavalised pikad lokid.

Uurisin, kus pügamas käidi. Raekoja platsis, vastasid kõik nagu üks mees. Näitasin salongi kodulehelt pilti - jaa, kindlasti oli see koht. Helistasin. Olin Väga Kuri, sest sellises olukorras ei ole muud lappida kui et juuksur palun edaspidi kõiki lapsi põhjalikult ristküsitleks, mida vaja teha. Daam telefoni otsas oli ehmunud ja ülimalt armas, vabandas ette ja taha, aga kurtis, et tema küll kirjelduse järgi aru ei saa, kes juuksur Lillebrorile viiekümnendate koomiksipioneeri harjase pähe lõikas…

Mõni hetk peale kõne lõppu märkis Legolas, et siis, kui me enne kooli seal käisime…

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tuvastasin uuesti, veel põhjalikumalt. Kas oli Raekoja platsis - jaa muidugi! Kuhupoole uks oli? Jõe poole…

Ühesõnaga, ma pragasin täiesti süütu juuksuri kallal.

Esimene kõne oli täiesti süütule juuksurile uuesti helistada ja väga vabandada. Mees vast viib sinna nüüd mõnel päeval kommikarbi ka, sest see on küll selgelt meie viga, kui me ei oska ise oma lastelt õiget infot kätte saada (jah, lapsed teavad, et Raekoja platsis on teine juuksur olemas).

Siis otsisin teise juuksuriäri telefoni ja olin uuesti Kuri. Kaks korda järjest pragada on tüütu! Ka see juhataja oli ülimalt armas, vabandas ette ja taha ja ütles, et ta vist isegi teab, kes Lillebrori kiilaks ajas. Kui laps ütleb, et natuke lühemaks, siis see tähendabki natuke, mitte kiilaks!

Lillebror enam ei nuta ja küll need lokid talle tagasi kasvavad… aga niipea, kui me mingigi ennustatava logistika saame - sügisel ehk? - otsime poistele ja meestele ühe kindla, eelnevalt kokkulepitavate aegadega juuksuri. Näiteks Jõugu Juhi Toreda Klassivenna ema.

Urr.