Wednesday, January 13, 2021

Oijah

 Tänaste poliitikauudiste kohta saab muidugi öelda, et need, kes asju vassisid, said lõpuks, mis tahtsid, negatiivses mõttes... ja proua president paistab ka olevat saanud, mis tahtis, tema jaoks positiivses mõttes. Kuidas see Eesti riigile mõjub, seda näitab aeg. Mina tean, kus meie diplomid, rahapurk ja minu kallimat sorti ehted on... juhuks, kui olukord päris talumatuks läheb. Mitte, et kusagil mujal praegu poliitiline olukord palju parem oleks, aga mõnelpool on vast vähemalt soojem. 

Ma naudin alati soojapoolset, lumevaest talve. Praegu on ilmateade täitsa hukas ja hommikul kaevasid poisid kümme minutit autot lahti. Võeh.

Siit ka järgmine (veel üks lisaks paljudele varasematele) asi, mille suhtes ma meie proua presidenti üldse ei mõista. Inimesel on aega isolatsioonis istuda, võimalus sel ajal kaugtööd teha, piisavalt raha reisimiseks ja sealjuures kõigist mõistlikest koroona-ettevaatusabinõudest kinnipidamiseks (ma usun kellegi asjast rohkem teadliku inimese poolt tulnud infot, et ei käinud ööklubis pidutsemas ega midagi... FB-s keegi jagas lähikondlase kommentaari)... ja ta läheb suusapuhkusele. Nagu meil siin ei oleks külm, lumine ja vastik? Kummaline, väga kummaline on see naine. Ainuke vabandus oleks, et suusamaa on ainuke, mis turiste vastu võtab, ma ei ole selle olukorraga kursis. No aga ikkagi... lume sisse, omast vabast tahtest... 


Igatahes on see talv nüüd juba ülearu kaua kestnud. Olen täiesti valmis korralikuks kevadealguseks. Kui eelmise kuu elektriarve ei oleks olnud tavapärasest 20 eurot kõrgem, läheksin fööniga lumetõrjet tegema. 

Sunday, January 10, 2021

Ma siin lugesin jälle natuke

 Viimaste päevade ilmad on soosinud ahju juures istumist ja lugemist. Brr. Oli üsna kergekaaluline kuhi.

Kerstin Gier "Silber. Esimene unenägude raamat". Ah neid vampiirilugusid  Frau Gerri Thaler (mineval nädalal kirja pandud "Igale lahendusele oma probleem") hakkaski kirjutama... ainult et õnneks ilma vampiirideta. Või nagu "Videvik", aga palju paremini kirjutatud ja ikkagi ilma vampiirideta. Võib lugeda küll. Kui ainult seda esimest korrust ees ei oleks... Nimelt on paaris kohas silmariivaval moel räägitud esimesest korrusest, aga kahtlasel moel asub uue kasuisa majas seal lausa viis magamistuba... ja kuna tegevuse toimumiskoht oli tänava täpsusega paigas (Redington Road Londonis), sai ka Google Mapsi abiga tänaval jalutada ja maju uurida. Sellises häärberites on minu meelest allkorrusel (saksa keeles Erdgeschoss) söögituba, elutuba, kabinet ja võib-olla köök, kui see just poolest saadik keldris ei asu. Magamistoad võiksid olla meie mõistes teisel korrusel, mis saksa keeles kannab nime "Erster Stock". Või kuidas selle peenema inglise rahvaga on, Alice, kas nad lootsivad külalised magamistubadest mööda ja trepist üles elutuppa või käib ikka nagu mujalgi, et all elutoas kohvetatakse ja kui öö kätte jõuab, minnakse teisele korrusele magama...?

B. A. Paris "Dilemma". Naine teab üht saladust. Mees teab teist. Mõlemad puudutavad nende tütart, aga on tulemas suur pidu ja kumbki ei taha pidu rikkuda... või rikkuda abikaasa ettekujutust tütrest. On ta muidu mis on, aga hirmsad, paratamatud telefonikõned olid kirjutatud täpselt sellistena, nagu nad päriselus juhtuvadki, mul kahjuks on olemas võrdlusvõimalus. 

Katie Fforde "Armastuse retsept". Katie Fforde raamatud on kerge ja lustlik lugemine, üsna tühine ja täiesti kohustustevaba. Ma kujutan ette, et neid loetakse peamiselt vannis või rannas. Retsept on vist alati sama - töökas ja heasüdamlik, kuid mitte jalustrabavalt kaunis naine, kes teeb midagi oma kätega (tähendab, mitte kontoritibi), kohtab atraktiivset meesterahvast ja pärast mõningaid keerdsamme, eksitusi ja rivaalidega õiendamist saabub õnnelik lõpp. Aga. See kõik on mõnusalt ja humoorikalt kirjutatud. Ja vähemalt teab lugeja lõpuks, mis asi on croquembouche - kui ta seda varem ei teadnud. 

 Liz Fenton, Lisa Steinke "Kaks Lila Bennettit". Mulle ei meeldi raamatud, kus ei selgitata, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid. See raamat on otste kokkutõmbamata jätmise ekstreemjuhtum. Kuskil poole peal hakkas häirima, et kerib ja kerib, justkui toimub mingi paralleelne tegevus, aga nende omavaheline seotus on juhuslik või nagu poleks üldse... Ajaloo püksisäärte ja väikestest valikutest sõltuva elukäigu idee on küll väga tore, aga sellest oleks nagu olemas palju paremaid ja mõnusamaid raamatuid...

Antoine Laurain "Punase märkmikuga naine". Mulle meeldib lugeda head kerget prantsuse kirjandust. Mulle ei meeldi, et ma seda nii vähe lugeda saan. Mulle meeldivad raamatud, kus olulisel kohal on kass. Must kass, kes oskab ootamatule toitjale (aga kuna pakub pardikrõbinaid, küllap on kena inimene, arvab kass) kenasti korterit tutvustada. Ja mulle meeldivad raamatutes mehed, kellele meeldivad kassid. Paluks sedasorti raamatuid veel. 

Mattias Edvardsson "Täiesti tavaline perekond". Oleks just nagu kriminull, aga rohkem nagu eetilisest dilemmast rääkiv raamat. Oleks nagu põnevik, aga nagu ei oleks ka. See raamat ajas mind segadusse ja kurjaks. Juurdlesin selle kallal ja lõpuks küsisin targematelt, kuidas nende pastori-asjadega ikkagi on. Baptistina tundub mõeldamatu (ja umbes nii pidigi see olema), et pastor oleks abielus naisega, kes ei olegi kristlane, meie vendluses kutsutakse pastoriprouasid ka koguduse-emadeks ja alles vana-aastaõhtul oli jutuks, kui palju pastorite naised tegelikult ära teevad. Või kas Adam ja Ulrika üldse abielus olid, ei pannud tähele. Segadusse ajas ka, et Adam nimetas ennast preestriks, aga preestrid on minu teadmist mööda ortodoksi või katoliku kirikus... Ei paistnud välja, et vaimulikul oleks mingit sidet kogudusega või tegelikult erilist sidet Jumalaga. Armas C. kinnitas mu kahtlusi, et Rootsi riigikirikus võibki vaimulik olla pigem talitusi läbiviv ametnik (nagu Adam tundub olevat) ja usult leige. Päris pastorid tunnevad oma kogudust ja noortejuhte läbi ja lõhki ja on vajadusel valmis kell kolm öösel minema hinge hoidma, olen mina aru saanud. Samuti oli Stella kasvatamises nii palju valesid asju, et kogu jama tundus olevat ette programmeeritud. Mind vihastab kohutavalt, et kõik Rootsi autorite kirjutatud raamatute teismelised tarbivad kohustuslikus korras alkoholi ja narkootikume, otsivad juhusuhteid ja lohisevad kuidagi koolist läbi... kui pole just tegu Astrid Lindgreni raamatutega. Ebasümpaatne teos oli.

Triin Pehk "Minu Sydney". See on see, mida ma "Minu-"raamatult ootan. Paiga ja inimeste tutvustus, parajal määral autori rahumeelset kogemust ja reisisoovitused. Ei ole kahtlase väärtusega armulugusid ega kohaliku elu naeruvääristamist. Muidugi, autor kolib Sydneysse ka kaalutletult ja plaaniga seal kõvasti tööd teha, mitte ainult seiklushimu või ebamäärase armumise pärast. Linnaosaturism on ideena hästi vahva. Meeldis, et raamat keskendus tõesti ühele linnale. Paluks selliseid raamatuid veel.

Koolivaheaeg on läbi, elagu koolivaheaeg!

 Koolivaheaja lõpuks tulid Linnast uued koroonakorraldused, mille otsese tulemusena jäi Legolas täna õhtul Laenulapse poole laenulapseks - tal on nädala esimeses pooles distantsõpe, mida saab ülitõenäoliselt teha ükskõik mis kell enne õhtul kukkuvat tähtaega. Võimalik, et ka ükskõik kuskohast, kui on olemas netiühendus ja arvuti või telefon. Nädala keskel lubatakse vast kooli ka. Lillebrori koolipäevad on täpselt vastupidised Legolase omadele. Jõugu Juht käib kooli iga päev, ikkagi lõpuklass. Ka Mees on tööl tavapäraselt. Vaatasin kogu seda kupatust ja kandsin perekalendrisse nädala koolis- ja töölolemised sisse, muidu poleks aru saanud, kes millal kuhu minema peab. 

Laenulapseks käis meil nädala alguses, kui vaheaeg veel täies hoos oli, Lillebrori Sõber. Muuhulgas tegi ta meie rõõmuks muusikat. Paistis küll, et saksofon on pikem mehest (Sõber ei ole ka just kuigi pikk poiss, nagu Lillebrorgi), aga pill tegi mehe käes häält. Ilusat sametist häält. Muidu läks ka hästi peale selle, et Sõber võttis tuntud ööloomast Lillebrorist šnitti ja kui ma ühel südaööl nina lastetuppa pistsin, vaatasid mulle välivoodist vastu vägagi ärkvel ümmargused helesinised silmad. Tumesinised silmad meie poiste naril olid ka täiesti ärkvel. Tumesiniste silmade omanik ongi suurte vendade tuules harjunud poole ööni ülöeval olema, aga helesiniste silmade omanik on ise Suur Vend, nii et... Vast ei tekkinud jäädavaid kahjustusi. 

Jõugu Juht viis (lapsevanemapoolse transpordiabiga) pisi-Freya loomaarsti juurde. Titt tunnistati kassipojaks ja kästi kuu aja pärast järgmise süsti järele tulla. Freya talus autosõiduvaevu vapralt, ainult siis, kui JJ autost Sõbra poole külla lahkus, nuttis natuke aega. 

Legolas, nojah, on praegu Laenulapsel külas. Muud põnevat polegi vist teinud. 

Mees käis kombekalt tööl ja vedas kantseleis natuke juhtmeid. Kirikus tehnikatiimi õhtusöögil käis ka. 

Mina sain valmis meresinise salli, mis peaks neil päevil ka omanikuni jõudma. Tööasjus osalesin virtuaalkoosolekul ja tegin natuke kaugtööd. Mõnd asja saab kodust ka teha. 

Siis sai nädalavahetus ja sai KÜLM. Täna hommikul ütles Monsieur Picasso, et tema põhjamaa talves ei osale, antagu normaalset ilma! Alles pärast pikemat veenmist suutis Mees talle selgeks teha, et Eestis sõidavad autod ka miinuskraadidega. Prantsuse kodanikuna sündinud ja kogu Eesti-eelse elu Hollandi piiri lähedal Rheini jõe alamjooksul veetnud auto ei olnud ilmselt varem miinus-seitsmeteistkümnest ilma (laupäeva hilisõhtul autoninast 3 meetri kaugusel mõõdetud) kogenud ja meie polnud jällegi mõelnud selle peale, et paar päeva külma ilmaga seismist võib lõunamaisele diiselmootorile vägagi talveuinutavalt mõjuda. Lõpuks läks käima ja sõitis ka päris kenasti. 

Juhuks, kui see peaks toiduplaanist kinnipidamisele motiveerima, kirjutan siia ka, mida me sel nädalal sõime ja mida pidanuks sööma. Ehk "mida kõike küla peal süüa tehakse". Planeerin igaks päevaks põhimõtteliselt ainult ühe sooja toidukorra, mõnikord ka küpsetamist. Muidu ei saaks üldse köögist välja, sest puupliidi peal söögitegemine nõuab päris palju aega, ma püüan talvel elektripliiti pigem mitte muuks kui küpsetamiseks kasutada. 

Esmaspäeval olid makaronid hakkliha-tomatikastmega. 

Teisipäeval kõrvitsasupp natuke Jamie Oliverio moodi, aga mitte päris, sest mul ei olnud salveid. Ja minu vanaema moodi õunakook pärmitainapõhjal, saiapurukattega. 

Kolmapäeval pidanuks olema risoto, aga kuna ma käisin Linnas, siis olid lihapallid sügavkülmast ja värske salat. 

Neljapäeval pidanuks olema lihapallid, aga kuna Mees oli kell hilisõhtuni Linnas ja laste lemmiksöök on "igaüks vaatab ise, mida ja millal ta sööb", siis nii me tegimegi. Mina küpsetasin ainult kõrvitsakooki. 

Reedel tegin plaanitud asja asemel risoto moodi asja ja jällegi rohelist salatit., see oli nimelt Maximas soodushinnaga. 

Laupäeval sai kartulikotlette (Rösti) ja seene-sealihakastet. Noh, see pidanuks olema reedel... aga ei maitsnud üldse nii hästi, nagu see kõlab, ma ei saa Röstisid ilmaski sellisteks, nagu ma tahan, ilmselt jätan liiga paksud. Magustoiduks oli kohupiimakreem koduse mirabellikompotiga ja Lillebror küpsetas minema Mehele töölt jõuluks kingitud piparkoogitaina. Nüüd on selleks hooajaks piparkookide ja eelkõige nende jubeda küpsetamislõhnaga ühel pool. Huhh. 

Pühapäeval anti Jamie Oliveri moodi sealiha rabarberikastmega. Magustoiduks pidanuks olema kohvikreem, aga selle ma unustasin ära... ja ülejäänud perekond unustas mulle öelda. Need kreemid, häbematud, tahavad mitu tundi varem valmmistegemist, seetõttu on mul nendega natuke nagu probleem. Välja tulevad enamasti küll.

Tuleva nädala menüü tuleb oluliselt lihtsakoelisem. Loodetavasti suudame me sellest ka kinni pidada.

Thursday, January 7, 2021

Võeh

Kuna trendikas on olla negatiivne, siis ma olen nüüd ka ja võtan ette põhjaliku virisemise. 


Poleks arvanud, et koroonateemast saab saada veel rohkem kõrini kui mul juba on. Tuleb välja, et saab. On ju teada, et kolmapäeval-neljapäeval tulevad nädalavahetusel kirjapanemata andmed ka, aga mis katkupidu seal Tallinnas on... Või nojah, on olnud, sest ilmselt me näeme kaheksast erinevast kohast kokkutulnud sõprade aastavahetuse-koosviibimiste tagajärgi veel mitu nädalat. (ütleb inimene, kellel ka vana-aastaõhtul külalised käisid, aga ausõna, me suhtleme nendega näost-näkku iganädalaselt või sagedaminigi)

K-asjus toimub ka uuel nädalal kooliminek isemoodi vormis. Sain asjast nii aru, et Jõugu Juht kui lõpuklass käib igapäevaselt koolis, sest nagu direktor väga õigesti ära märkis, gümnaasiumikatseteni on jäänud kolm kuud, aga nooremaid vendi kaasa antakse talle umbes ülepäeviti või nii. Algklassid ja erivajadused tulevad siiski ka igapäevaselt. Kui see aitab... Veel soovitatakse tungivalt kõigil üle 12-aastastel maske kanda, tänu Jumalale, Lillebror on seni veel 11... Aga ebainimlik on see mõte küll endiselt. Mina käin vahepeal üksi kabinetis hingamas, vajadusel pistan pea aknast välja, pole probleemi, aga kui algklassiõpetajal on mõnel päeval viis tundi klassiga järjest ja see õpetaja juhtub olema astmaatik, kellel on maskiga raske hingata?

K-asjus peetakse ka emmede palvegruppi sel kuul õues. Mina ärkasin uue aasta esimesel päeval korraliku kurguvaluga, sest vana-aastaõhtul olin nulliümber ilma käes pool tundi. Mis siis, et mütsi, salli, mantli ja saabastega, ilmselgelt ei sobi minu kehale talvel pikemalt väljas olla. Talv on minu keha meelest kõik, mis on alla pluss seitsme ja pikem aeg kõik, mis on üle kümne minuti. Kui see just lumerookimine või mingi muu talisport ei juhtu olema. Nii et vabandage, mina püüan koroonameetmetest hoolimata terveks jääda ja ootan ühispalvetamisega, kuni olukord taas normaliseerub. Uusaastahommiku kurguvalu, muide, allus väga hästi kuumale kohvile ja pole tagasi tulnud, ilmselgelt tavapärane külmetamine. 

Talispordi tegemist lumerookimise näol võidakse veelgi võimaldada, sest vaatasin just aknast välja, jälle sajab lund. Lume ainus vabandus on, et see ehk kaitseb mu maasikaid nädalavahetuseks ähvardatud õuuuuuuudse külma eest. See on muidugi veel üks virinapõhjus. Tegelikult peaksin ma ikkagi elama kusagil igavese suve maal, kuigi Lõuna-Euroopa kellaajakultuur ja räägitakse, et ka liiklus on kohutavad. No aga üks väike ilus võõrastemaja kusagil Kreekas või Portugalis või Itaalia saapanina peal, koos korralike preisi moodi tööaegadega ja koristamiskultuuriga...? Kui ma ainult võõrastemajapidamisest midagi rohkemat teaksin kui seda, et tuleb muudkui koristada, mis mulle endiselt üleüldse ei meeldi. Tollesama uusaastahommiku kurguvalu ajal mõtlesin, et võiks täitsa kooli minna ja hotellindust õppida... aga kus seda lähikonnas teha saab peale kutsehariduskeskuse, mis on mulle isiklikel põhjustel vääramatult vastuvõetamatu? Aga eks kurguvalu või muud ebamugavused annavadki veidratele mõtetele hoogu. 

Freya-kiisu-mikromiisu armastab kohutavalt kakada elutuppa ahju taha. Või Jõugu Juhi tuppa ahju taha, kus koristamine on veel keerulisem. Vähemalt on ta muutunud oluliselt julgemaks ja tuiskab mööda tuba ringi nagu hallitriibuline koma. 

No ja eile õhtul, kui ma olin just teel voodisse, hõikas Mees, et ma tuleks vaataks korraks uudisteportaali... et mis Ameerikas toimub. Isiklikult pole mul olnud selget seisukohta ega arusaamist, mis värk nende valimistega on, mis seisukohad ühe või teise parteinime taga on... aga olukord on muidugi sündsusetu, kõik sellele eelnenu juba õige mitu aastat ka... julgen väita, et eilsete sündmuste seeme külvati juba kümmekond aastat tagasi. Ikkagi, kass Leopoldi on neile seal vaja! Teate ju tema lõpulauset: "Lapsed, hakkame elama sõbralikult!"

Parem on tõmbuda oma väikesesse maailma, kududa sokki ja küpsetada õhtupoole kõrvitsakooki. Sest kõrvits, see hoiab asjad paigas. (ikka geniaalne proua Ramotswe)

Tuesday, January 5, 2021

Raamatuid

Stephen King "If it bleeds". Mehe poolt jõuluks saadud raamat. King on muidu minu suur lemmik, aga eelistan pigem tema romaane, jutud ja lühiromaanid nii ei vaimusta. See ei olnud paraku erand. Kogumiku nimilugu oli küll mõnus lugemine, aga teised... olid kah. Keskpärased, ma ütleksin. 

"Isaac Asimov 100". Ma unustan Asimovi puhul pidevalt ära, et tema oli ju see roboti- ja Asumikirjanik. Sest noh, robotiteema ei kõneta üldse, Asum ka mitte. Esimene lugu oli muidugi tore, sest kes ei tahaks teada, mis miss Fellowesist ja Timmie'st edasi sai? Ka Mairi Lauriku lugu Andrew Harlanist ja Noysist on huvitav. Aga ülejäänud... on suuremalt jaolt nii robotine ja asumine, et jätsin pooleli. Kahju, sest kindlasti on kogumikus esindatud ulmekirjanikud kõik vaeva näinud ja endale Asimovi maailmad hästi selgeks teinud... ja kindlasti on see mõnus lugemine neile, kes Asumit ja roboteid armastavad.

Camilla Sten "Kadunud küla". Rootsi puhul (eriti kui seal kunagi käinud ei ole) kipub kergesti ära ununema, et lisaks kuningalinnale ja Astrid Lindgreni maadele on seal suur osa riigi pinnast päris asustamata või nii hõredalt asustatud, et mobiililevita paik tunniajase autosõidu kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist ei pruugi tegelikult olla võimatu. Võimalik, et ka ilmse luumurru/nihestusega inimese arsti juurde viimata jätmine on mõnes olukorras võimalik... Ja tegelikult on põhimõtteliselt võimalikud kõik sündmused, mis selles loos juhtuvad, kuigi jupp aega tundub, et tegutsemas on mingid üleloomulikud jõud. Hästi kirjutatud.

B. A. Paris "Murdumine". See on raamat suurest kurjusest ja ahnusest. Kuskil umbes poole peal hakkasin aru saama, mis tegelikult toimub. Iseenesest on see äärmiselt loogiline... aga nojah, tavaliselt ei lahene surnukehaga raamatud niiviisi. 

Edward Rutherfurd "New York". Selle raamatu võtsin lugeda peamiselt sellepärast, et ta oli paks... ja sama autori "London" on siiski päris loetav. Olin kunagi ammu küll katsetanud ja leidnud, et pole suurem asi, aga lootsin, et pühade, koolivaheaja ja k-olukorra asjus pikalt kodus olles käib kah. Ei käinud. Liiga palju poliitikat ja rahajõmmide arutelusid, liiga vähe inimsuhteid. Raamatust saab teada üht-teist New Yorgi ajaloolise eluolu kohta, aga see kaob poliitika ja rahanduse sisse ära. 

Kerstin Gier "Igale lahendusele oma probleem". Saksapärane "Ally McBeal" raamatuvormis. Gerda, keda millegipärast kutsutakse Gerriks, tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud ja teeb täiesti ratsionaalse otsuse ennast ära tappa. Kuna ta on põhjalik ja korralik inimene, kirjutab ta kõigile oma elus olulistele inimestel ka kirjad, kus ütleb välja mõne seniütlemata asja ja palub ennast mitte väga taga leinata. Siis juhtub asju... ja üks asi viib teiseni... ja enesetapp läheb untsu, aga kirjad on juba laiali saadetud. Järgneb suur hulk klaarimist ("Vabandage, ma ei ole tegelikult surnud") ja muidugi ka lootustandev lõpp... aga põhimõtteliselt on see sama tore nagu "Puhkus papaga" või Monika Peetzi teisipäevanaiste sari. Vana hea saksa huumor sobib alati. Kirjeldab sakslasi nii, nagu nad on, ausalt ja objektiivselt... koos kõigi saksa rahvale omaste nunnude, tüütute ja andestatavate kiiksudega. Mitte päris jugendfrei, sest Gerri kirjeldab ka oma uskumatuid kogemusi pimekohtingutel, aga hea humoorikas naisteromaan ei peagi päris noortele sobima. 

Sunday, January 3, 2021

Uusaastanädal

Arvatavasti lõpeb meiepere jõuluaeg täna ära, juhul kui väikeste poiste fraktsioon aitab kuuse välja viia. Kuusk on ilus küll, aga pärast kolme nädalat teeb ta iga vastupuutumise peale (ja puutumist juhtub palju, sest oksad on, hm, laiali - meil on sel aastal erakordselt täidlane kuusk) krõp-krõp-krõp ja ma juba tean, et telerialuse kummuti pliiatsisahtlist leian selleaastaseid kuuseokkaid veel kaua...

Aga kuusest sõltumatult toimus siin üht-teist.

Esmaspäeval käis elekter nii mitu korda ära ja tuli tagasi, et loendamine läks sassi. Samale päevale oli planeeritud üks pikem keeletoimetamine - ikka saksa keel, mis imeasja pärast need Soome elektrikarjusetootjad ei raatsi endale sündinud sakslasi palgata, ma ei tea -, mis muidugi sõltus elektrist. Tuleb salvestada iga lause järel. Pange tähele, ükskõik, mida guugel ütleb, "kaas" ei ole saksa keeles mitte "Stöpsel", vaid "Deckel"! Stöpsel on kummikork, sobib valamusse, vanni ja apteegipudeli peale, ühesõnaga kummine ja sisseistutatav. Plastmassist asjad on Deckelid, eriti kui nad kuidagi klõpsuga kinni käivad.

Teisipäeval käisin korraks tööl, kabinetiremondi asjus. Valisin värvikaardilt uueks seinavärviks midagi, mida võiks iseloomustada sõnadega "verevaene virsik". Peaasi, et roheline ei ole. Hiljem kolistasime Mehega mööda ehitus- ja elektripoode. Linnas on vähemalt kaheksa sedasorti asutust, meie külastasime neist kuut, sest kujutage ette, normaalset pistikupesa pole peaaegu et enam olemas. Lõpuks saime suurema hulga ilusaid (kahene, maandusega, sile. Ilma soonteta. Ilma rõngata pistiku sissepanemise koha ümber. Valge, kuigi see on muidugi elementaarne) pistikupesi Effex Elektrikaupadest. Täitsa tasustamata reklaam, põhineb isiklikul arvamusel - see on hea pood. Õhtul koristasin üht umbes viis aastat koristamata katastroofipiirkonda. Erakordselt tolmune ettevõtmine oli. 

Kolmapäeval õmblesin Mehele uue tubase jaki. PLN oli olnud see jõuluks kinkida, aga selgus, et minu valmistatu olnud kitsas... no ma tegin siis sama asja teist korda. Lillebror ja Legolas koristasid oma toa nii puhtaks, et sellist olukorda pole siin majas kümme aasta nähtud... noh, kümne aasta eest kolisid nad sinna sisse ja tuba püsis esimese pool tundi korras. 

Neljapäeval tõi Millie eiteakust hiire ja laskis selle kaminasaalis lahti. Väike Freya leidis hiire ja tappis selle ilusasti - küllap saab Freyast üks tubli murdja kass. Õhtul pidasime tavapärast nutivaba lauamänguõhtut. Olukorda arvestades nii, nagu mul algselt plaan oligi - kuni 20 inimest ja kuni 4 leibkonna esindajad, kellega me niigi kokku puutume. Või vähemalt enamikuga. Meie ise 5, Lillebrori Sõbra pere 5 (sealhulgas nelja-aastane ühemehemürgel TT), Laenulaps 1 - aga esindas kolmandat leibkonda, eks ole - ja meie koguduse juhatuse esimees D 1. Kõige paremini tuli õhtu tegevusplaaniga toime väiksemate laste seltskond ehk Lillebror, tema Sõber ja Sõbra Õde, kuna neil kellelgi nutiseadmeid isiklikuks kasutamiseks pole, mängisid nad lausa kolme lauamängu. Täiskasvanud said hakkama nutivabalt, suured poisid... sellest me parem ei räägi. Umbes kella veerand kaheteistkümnest veerand üheni tegid meie kohalikud pürotehnikud mürtsu ehk iletulestikku (TT sõna). Iletulestik toimus ka ületiiginaabrite juures, metsa taga külas ja teisel pool... ilmselt siis teiselpoolemetsataga külas. Küllap on kõik maale sõitnud, sest linnas ju midagi ei toimu, arvas Mees. 

Reedel sõime hommikust kell kaks päeval, selleks ajaks ilmusid teismelised riburadapidi välja. Laenulaps oli jäänud meile. 

Laupäeval läks Lillebror lõunase bussiga Linna, et veeta öö oma Sõbra juures. Meie Mehega vaatasime õhtul ära tervelt poolteist filmi. Neist "Mis Peregrine'i ebatavaliste laste kodu" (või mis iganes see eestikeelne nimi on) oli päris hea, kuigi raamatu õhkkonnast jäi mõnevõrra puudu ja muudetud oli liiga palju, et see korralikuks raamatuillustratsiooniks sobinuks. "Noa" oli paraku tigedakstegev. Küllap oli Noa üks karm ja tõsine mees, jah, aga mitte ökolollist inimvihkaja. Ja langenud inglid olid animeeritud "Transformerite" alustarkvara peale või mis selle asja nimi ongi. Vilets, sellepärast me enne lõppu magama läksimegi. 

Pühapäeval... on siiani olnud pühapäev. Hommikuse kirikussetulemise käigus olvat Lillebror ja Sõber trepil põrkunud, mille tulemusena sai Sõber haiget ja nördis. Tundub aga, et nördimus läks üle, sest praegu mängivad nad rõõmsalt koos. Sõber on nimelt koos saksofoniga meil - Laenulaps läks ju koju ja... Mina jällegi pean lahendama ülesannet "Kuidas toita last, kes on harjunud hoopis teistsuguste toitudega kui meie omad". Ahjus on kana ja Sõber lubas süüa nii kartuleid kui salatit. Koogiga aga läks hoopis hästi, sest plaanis oligi kirsikreem, mitte kreem või teine kreem ("Madlike", see surematute tsitaatide allikas). Tähendab, kui ma Sõbralt küsisin, millist kooki teha, pakkus ta ise kohupiimakooki või õunakooki, mis olid ka minu planeeritud valikud. Loodame, et ta tulemust sööb ka. 

Friday, January 1, 2021

Head uut aastat!

 Mida siin sügavalt magavas majas - isegi kassid ei viitsi mängida - kell pool üks päeval ikka muud teha kui kirjutada, eks ole. 

Sotsiaalmeedias nägin meemi kirjaga: "Kavatsen uue aasta saabumiseni üles jääda. Mitte selleks, et uut aastat vastu võtta, vaid et vaadata, kas see vana aasta ka tõesti ära läheb." Läks, nii uskumatu kui see ka pole, ja järsku oli meil jaanuar.

Aasta esimese tunni kodumajapidamistööd olid nõudepesumasina täitmine, Millie' poolt päeval surnuks ehmatatud hiire (no nad on tavaliselt veidi rapitud välimusega, aga see oli nagu uus, ainult et surnud, täitsa kange - küllap saavad ka hiired infarkte) kempsust alla laskmine ja prügipäevade uude kalendrisse märkimine. Kalendrit uurides selgus, et saame prügiveoga tähistada nii Laenulaose, Vanaisa kui Lillebrori sünnipäeva, jaanilaupäeva takkapihta. Siinkandis, kus prügi veetakse heal juhul kord kuus, ootame prügiautot jah rohkem kui sünnipäevi, täitsa tõsi. 

Lisaks prügiveole juhtub Jaanuaris veel

  • Laenulaps on külas, pühapäevani;
  • naudime koolivaheaja teist poolt;
  • palunpalunpalun alustame uut õppeveerandit tavapärasel viisil kontaktõppes;
  • kütame palju ahje, sest lubatakse miinuskraade;
  • Jõugu Juht saab nõukogude korra järgi täisealiseks, praeguse korra järgi siiski veel mitte - kas 16-aastastel üldse tekib mingeid lisaõigusi peale lapsevanema juhatusel autojuhtimise harjutamise?
  • mina saan kah natuke vanemaks;
  • saan valmis ühe tellitud salli ja annan selle üle;
  • hakkan kuduma villavaibakesi;
  • päev läheb pikemaks;
  • oleme tublid, terved ja peame vastu.
Isiklikest plaanidest veel - võtan ka sel aastal ette heade harjumuste juurutamise. Jaanuarikuu heaks harjumuseks võiks olla igal nädalal ühe (1) katastroofipiirkonna kraamimine. Toiduplaan, poenimekiri ja iganädalane pesutriikimine niikuinii. Ükskord on ka meil korras kodu. 

Laenulaps tegi öösel Jõugu Juhi kassipojast sellise pildi:


Saage tuttavaks, see on Freya.

Tuesday, December 29, 2020

Aastakokkuvõte ja uusaastalubadused

 Ma juba eelmises postituses ütlesin, et enne 2021. aasta vastuvõtmist tahan näha kasutustingimusi. Tõepoolest, nii masendavat aastat pole meil ammu olnud. Kodus ringi vaadates on lausa näha, et siin elab vähemalt üks depressioonis inimene... või vähemalt motivatsioonipuuduses inimene.

2020. aasta lühikirjeldus oleks sisenemine düstoopiasse, aga seda te teate ja näete ise kõikjal ka. 

Siiski oli häid hetki. 

Pärnu rannas oli lausa kahel päeval, kui meie ka seal juhtusime olema, väga soe vesi ja päike säras taevas nagu üks väga suvine päike. Lillebror arvas ühel neist kordadest, et olekski nagu välismaal. 

Ma olen endiselt Eesti Meistri Ema. Sellega võib pikapeale äragi harjuda.

Üheainsa päevaga tehti Maja seina sisse Auk ja lapiti see kiiresti ära ka. Tublid mehed olid. 

Meil oli sel aastal rohkem kasse ja poisse kui kunagi varem. Mulle meeldib väga poisse laenata ja kasse nunnutada. 

Meil olid esimest korda õues eestrepi kõrval lillepotid. 

Meil käis esimest korda elukutseline aednik. 

Esimest korda kasutasime AirBnB teenuseid ja saime elada imelises majas (mida praeguseks enam välja ei üürita, no aga ega me tegelikult väga ei tahakski enam Baierimaale minna).

Imelisest majast ärakäimise käigus said suured poisid ja Laenulaps vaimustuda nii kõrgelt kukkumisest kui kohutavast rippumisest. 

Kodus olla on mõnes mõttes ka päris tore. 


Tore ei ole, noh, see düstoopia-asi, aga ka nii mõnigi muu maailmas toimuv protsess. Et ma inimlikust rumalusest ja kurjusest ikka veel häirun, peaks ju tegelikult olema tõestus, et ma usun veel inimeste üldisesse headusesse?

Häirumise välitmiseks on 2021. aasta peamised PLNid (eeldusel, et keegi mulle neid kasutustingimusi näitab) lihtsapoolsed. 

Tahan rohkem sügada karvaseid kõhukesi ja kõrvataguseid. 

Tahan rohkem tunda rõõmu sellest, mis on olemas. Ja alles hoida ja jätkata kõike, mis meil praegu hea on.

Tahan, et meil käiks rohkem külalisi vastavalt sellele, mida düstoopiaolukorras lubatakse - ega see diktatuurisuund niipea üle ei lähe, ma kardan.

Tahan käia jumalateenistustel, kui see on võimalik (kuigi ilmselt mitte mitu korda nädalas).

Tahan ära kasutada kõik reisimisvõimalused. Kuigi Auk Maja seinas ja selle lappimine olid vajalikud, kahetsen siiamaani, et me ikkagi augustis kiiresti Vahemere ääres ära ei käinud, kes teab, millal jälle saab.

Tahan saada Põhikooli Lõpetaja Emaks. 

Tahan pidada rohkem tänupalveid. 


Vist sai kõik. 

Sunday, December 27, 2020

Jõulunädal

 Jõululaupäeva sündmustest ma tegelikult juba kirjutasin, peale selle, et kirikust koju jõudes nägime keldrimajakese juures kõige paksemat ja triibulisemat kassi üldse. See on täiesti uus lisandus siitkandi kassikarjale.

Enne jõululaupäeva sain mina kätte kõige toredama jõuluüllatuse - väga ilusa kaardi Inglismaalt. 

Jõulukassipoeg Freya - sest Jõugu Juht arvas, et Leia on ehk ikkagi liiga leebe nimi - käis jõulu esimese püha hommikul elutoas ringi vaatamas ja avastas suurepärase kassimänguasja kuuse. Ronis kohe õnnelikult mitme oksa kõrgusele ja tagasi maas muudkui käppas ja käppas neid toredasti õõtsuvaid oksi. Muidu on ka julgemaks saanud, kuigi veel mitte täiesti kohanenud. 

Jõululumi tuli sel aastal hilinemisega. Õues on küll nüüd kõik väga esteetiline ja laps, kes siiani käis ainult tennistega, pani täna siiski saapad jalga... aga tegelikult mulle lumi ja miinuskraadid ei meeldi. 

Jõulukingitused võileivagrill ja kohvimasin on saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks. Samuti selgus, et Lillebrori jõuluraamat (William Wentoni sarja viies osa) olevat väga hea lugemine, igal leheküljel on seiklus või poolteist. 

Täna kirikus saime jõuluehmatuse osalisteks, sest Lillebror hakkas kurtma pisteid südame piirkonnas ja pearinglust. Natukese ajaga lisandusid hirmus väsimus ja minestamiseelne tunne. Ja otse loomulikult ei olnud kohal ei meie perearsti ega üht vene osakonnas toimetavat kiirabiarsti... Kiirabi kutsumine ei tundunud veel esialgu vajalik. Lastehaigla EMOst sain telefonitsi osavõtlikuma ja põhjalikuma vastuse kui perearsti nõuandetelefonilt, küllap nad seal teises kohas on hetkel pigem koroonalainel. Kästi jälgida ja vaadata, kui paari tunniga olukord ei parane, alles siis näitama tulla. Olukord paranes, aga homme katsun Lillebrori südamearstiga kontakti saada, igaks juhuks.

Jõulukäsitööna olen nõelunud virna sokke ja kudunud endale ühe uue paari villaseid sokke. Ei midagi põnevat ega kunstipärast, ikka vajaduspõhiselt. Villaseid sokke on vaja. Enne jõule sain kääritud ka ühe uue kitsa kanga - küll oli külm kogemus. 

Ühel ööl toimetas kaminasaalis jõuluhiir, keda Lillebror ja Millie entusiastlikult taga ajasid. 

Mõne päeva pärast antakse uus aasta... aga, nagu targemad on sotsiaalmeedias soovitanud, enne selle vastuvõtmist tahaksin näha kasutustingimusi. 

Thursday, December 24, 2020

Aruanne

On veidi segadusseajav, et osa maailmast tähistab Jeesuse sündimise pühana 24. detsembrit ja teine osa 25. detsembrit. Õigeusu jõulude nihkest on ikkagi kuuldud ja aru saadud. 

Madlikese moodi jõululaupäeva õhtul nutma puhkeda - või oli see Liisbet? - pole küll kavas, sest kuigi on tunne, et see asi on nüüd selleks aastaks jälle tehtud... on kuusk ju veel vähemalt poolteist nädalat (vaatame okkahõrenemise järgi) toas ja homme süüakse jõulusöökide (part ja aedviljad) ülejääke. Lillebroril jätkub mõneks päevaks raamatulugemist, Jõugu Juht lõhnastab ennast arvatavasti õige mitu kuud ja Legolas kasutab oma vibuvidinaid loodetavasti kohe kaua. Ja Mehele tuleb kitsaks osutunud kodukuue asemel uus eksemplar õmmelda, nii tüütu kui see ka ei ole. Keegi sööb arvatavasti mitu päeva ka mulle kingitud jõulušokolaadi, ma pole ikka veel suutnud Mehele selgeks teha, et belgia šokolaad on sama mõttetu kui šveitsi oma... antagu mulle palun Maraboud või Milkat, muudes pole midagi vastupandamatut. Ja loodetavasti ei aja me niipea umbe üldist kinki kohvimasinat, samuti õpime mängima "Sõrmuste isanda" mängu. 

Igatahes ei ole varem juhtunud, et 11-aastane laps rõõmustaks nii väga raamatu üle. Samuti ei ole meil varem olnud peaaegu 16-aastast, kelle silmad kohvimasinat nähes eriti särama löövad. Noh, nüüd on (lõhn või pigem lõhna omamise fakt meeldis talle ka). Et Legolas koheselt vibuvidinatesse süveneb, oli ootuspärane.

Ootuspäraselt oli kirikus ilus ja sama ootuspäraselt rääkisid mitmed palvelugejad või muidukõnelejad mikrofonist mööda (pastor mitte). Sama ootuspäraselt oli kirikus rahvast, kes baptistipalvela evangeelse jõulujutluse peale natuke jahmunud olid, aga vapralt vastu pidasid. 

Ootuspäraselt püüdis Vanaema meid motiveerida sööma verivorsti ja põhjakõrvetatud hapukapsast, kuigi me oleme kogu oma abielu jooksul öelnud, et me a) ei söö neid toite ja b) ei tulnud sööma. Kodus oli söögitegemine tavapärasest stressivaesem, kuid manöövrid linnupraega - alati ilmneb vaagnakriis jõuluõhtul, sest midagi on nõudepesumasinas pantvangis - toimusid sama paratamatult nagu igal aastal, olgu manööverdatavaks part, kalkun või Noor Poola Hani. Tegelikult olin ma mõne päeva eest omaette isegi mõelnud, et koroonakriisi aasta, trumm niigi läinud, tellitagu jõuluõhtuks hiina toitu või midagi... sest ega jõulude mõte sellest ei muutu. Aga siis leidis Mees poest soodsa, pontsaka pardi ja selle äraküpsetamine tundus mõistlik. 

Söömaaja järel vaatasime kooli virtuaalset jõulukontserti. Väga kena oli. Lisaks tavapärasele luuletuste lugemisele, lauludele (Lillebror prantsuse koori keskel) ja reas-vasakpoolne-teistest-kaks-takti-maas tantsudele oli lisatud ka õpetajate lusti video kokkupanemisel. Jõuluvanal, tõsi, istus habe erakordselt halvasti, vajas kohendamist... no aga ega see olnudki eesmärk. Nii, nagu päris-kontserdil, ajasid kohalviibivad teismelised ka seekord pinginaabriga juttu. Virtuaalse pinginaabriga... kuigi me ütlesime, et pange telefonid ära. 

Nüüdseks peaks Marvin ja Harry olema juba mitu korda surnud, aga alles hakkavad trepist üles jooksma ja Millie-Miu on ära võtnud nii kuldse kui punase muna. Mitu korda. Jõugu Juhi kass näitab ennast endiselt valitutele, aga avastab tasapisi uusi sala-magamiskohti JJ toast väljaspool.

Uusi avastusi, rahu ja rõõmu teile kõigile ka! Olge väga õnnistatud!

Tuesday, December 22, 2020

Raamatuid, jälle

Kirjutan läbilugemise järjekorras.


Anu Elmer-Ehin "Minu Šveits". Tundub, et Šveits on paljudes aspektides väga tore maa. Asjad On, Nagu Nad Alati On Olnud. Autor tundus väga mõistlik inimene, kuni ta koos oma kõrgusekartusega igasugustesse mägedesse ja asjadesse läks. No ja iga mõistlik kõrgusekartusega naisterahvas virutaks teda kuskile kanjonisse lükkavale instruktorile esimesel võimalusel vastu pead, soovitatavalt nii kõvasti, et instruktor ametit vahetaks. Aga kirjutada ta oskab. Lugeda oli tore... kuigi ma ei saa hästi aru, miks ohverdati üle 20 lehekülje raamaturuumi hoopis Indiale, mis siis, et autor Šveitsi elanikuna Indias käis. Ja endiselt, mulle hästi meeldiks, kui mõni järgmine kättesattuv "Minu"-raamat oleks kirjutatud kellegi poolt, kes seal välismaal ka abielus püsib ja võib-olla isegi koos abikaasaga lapsi kasvatab. Kuidagi üheülbaline on, kui kõik järjest muudkui oma põnevast sotsiaalsest ja tööelust räägivad, aga välismaine lasteaed? Või koos abikaasaga õhtul väljaminemine, kuidas leitakse lapsehoidja ja nii edasi? No aga see jutt ei käi enam Šveitsi-raamatu kohta, eks. 

David Koepp "Külmkamber". On tunda, et autor on senimaani tegelenud põnevusfilmide stsenaariumidega. Ka sellest raamatust saaks täiesti arvestatava filmi... palju muutma ei peaks. Kõik, mis untsu saab minna, ka untsu läheb, info liikumine on sama vilets kui päriselus ja kogu maailma saatuse eest peab hoolitsema üks superkangelane. Muidugi, intelligentse seenorganismi evolutsiooni filmis kujutamine on vast veidi keeruline, aga küllap saaksid loovad mõtlejad sellegagi hakkama. Ainult et autor alahindab lapsi - nii karm kui see endine eriüksuse-tädi ka ei ole, ema, kes on lapse(d) üles kasvatanud, ei hoiaks kaasaskantavat tuumapommi oma lapselaste kodu keldris... või üldse kusagil, kuhu lapsed kuidagimoodi võivad pääseda. Teate ju küll, et lapsekindlad korgid on ainult lapsevanemakindlad... ja nii edasi. 

Laura Marshall "Kolm väikest valet". Mh. Väga segase ja raskesti mõistetava ülesehitusega raamat. Mulle ei meeldinud. 

Maddie Dawson "Kosjasobitamine algajatele". Nojah. Tundus alguses parem, kui see oli... aga ka mitte katastroofiline. Järjekordne teos sellest, kuidas justkui imeline mees otsustab, et tema ei kavatse olla mitte mees, vaid idioot... ja sellega naise elu täiesti ära rikub. Õnneks on olemas üks imetore vanatädi, kes õnnetuks tehtud naisele hoopis teistsuguse eluraja loob... aga ma tahaksin rohkem lugusid inimestest, kes niidavadki oma muru ja sellegipoolest tunnevad elust väga suurt rõõmu ja suudavad ka pärast muruniitmist peol hommikuni tantsida. Natuke nagu pahandab, kui rahumeelset äärelinnaelu kujutatakse igavuse ja sisutuse etalonina.

Stephen Clarke "Aasta Pariisis ehk merde". Ühtpidi on päris huvitav lugeda, mis Paul Westiga lõpuks hullude prantslaste juures juhtub... aga Paul Westi armuseikluste kirjeldused võiksid olla natuke eee diskreetsemad. Kindlasti ei saa seda raamatut võrrelda Peter Mayle'i suurepäraste Provence'i raamatutega, nagu ma kusagilt lugesin... Mayle'i raamatud on palju viisakamad ja mulle tundub, et intelligentsemad. Igatahes saab Clarke'i teosest Pariisi kohta teada palju vähem, kui ma alguses lootsin.

Britta Das "Päikesetõus Himaalajas". Parim tuleb ikka lõpuks. Kahtlustan, et minu ainukesed teadmised Bhutani olemasolust pärnevad mingist Mirabiliast loetud raamatust, oli vist "Ärka Famagustas" või midagi taolist. Muidugi on autor hull, täiesti pöörane, aga kes meist ei oleks varastes kahekümnendates pööraseid tegusid teinud? Kirjutatud on tohutult südamlikult ja ilusasti, isikliku elu asjadest diskreetselt, aga piisava põhjalikkusega, patsientide lood aga tekitavad kahetsuse, miks ma õigel ajal arstiks või õeks ei õppinud. Meditsiiniharidus on ilmselt suurim võimalus inimestele midagi head teha, üks patsient korraga. Väga ilus raamat oli, kahju ainult, et pilte polnud - neid saab vaadata autori kodulehelt.

Anne Brontë "Wildfelli härrastemaja rentnik". Teine parim. Hästi kahju, et õdede Brontëde elud lühikeseks jäid ja nad rohkem raamatuid kirjutada ei jõudnud. "Wildfellis" on korraga sees viktoriaanliku (või õige natuke varasema) Inglismaa elu kirjeldus ja paras ports feminismi. Mulle meeldis hästi. Joonealuste ja selgituste olemasolu oli ka tore. Ainuke viga on tõlkija järelsõnas toodud manitsus, et lugeja ärgu häirugu viidetest Piiblile... no kesse piisavalt rumal on, et sellisest asjast häirub? Pealegi on loogiline, et pastori tütar oma raamatus jumalasõna tsiteerib. 

Monday, December 21, 2020

Kaks lihtsat ja geniaalset, kolme komponendiga

Kujutage ette, et ma ei ole neid retsepte varem avastanud!

Nimelt kartulid. Jõugu Juht ei armasta keedetud kartuleid. Eks nad üks maitsetu kraam ole jah, aga ühes või teises kontekstis on nad sobilikud... eriti, kui mitmed muud kartulilahendused ei sobi või on liiga aeganõudvad. Mina jällegi olen terve elu ära põlanud toorelt praetud kartuleid, mis oleks muidu aja, töömahu ja toidukombinatsioonide poolest sobiv alternatiiv. 

Mõne kuu eest avastasin poest ilusad punase koorega kartulid. Pestud ja mis väga oluline, niimoodi säilitatud, et ei lähe kööginurgas kastis hoides mädanema. Avastamise asjaolud on ebaselged, ilmselt olid nad mingil ajahetkel ainus vastuvõetav kartulivalik. Peamiselt olen ma neid näinud Maximates, aga võimalik, et müüakse mõnes muus poes ka. Hind on võrdlemisi mõistlik. 

Pane sooja praeahi. Pese oma punased kartulid veelkord üle. Paberda ahjuplaat või suurem vorm. Lõika kartulid sektoriteks. Lao nad vormi, koorega osa peale hm, selili. Kui raatsid, tilguta peale oliiviõli. Riputa väheke soola. Pista kartulid ahju ja las nad küpsevad, kuni on pehmed. Asendavad suurepäraselt keedukartuleid kõikjal, kuhu suveajal sobiks värsked, koorega keedetud kartulid. Ja maitsevad ka keedukartulipõlguritele. 

***

Teine asi, hoopis teine söök. Kahjuks mõnevõrra kallim, aga ega magustoitu või saiakesi ei peagi iga päev sööma... 

Osta poest sügavkülmutatud lehttainast, seda sorti, kus pakis on mitu eraldi tainalehte, ilma paberita. Nojah, kui oled ülitubli, võid ise ka teha... mina ei ole nii tubli. Las see tainas natuke aega sulab. Pane praeahi sooja, paberda plaat... Rulli lehttainaplaadid õhukeseks, lõika iga plaat näiteks üheksaks tükiks. Pane iga tüki keskele tükike šokolaadi ja keera tainatükk selle ümber. Umbes, nagu teeksid viineripirukat. On parem, kui saiakesed jäävad hästi väikesed. Pintselda munaga, ühe lehttainapaki peale läheb üks muna. Pane ahju, küpseta. Soovitatav on süüa ühe ampsuga ja soojalt (mitte kuumalt!), siis on šokolaad vedelapoolne ja saiake mõnusam. 

Sunday, December 20, 2020

Neljandal advendil

 Eile oli ilm umbes samasugune nagu mõnikord jaanipäeval. Kuigi ma hindan lumise talve esteetilist külge, on minu eelistus siiski plusskraadidega talv... kui päikest ka antaks. Mu vapiloom on paraku surikaat. 

Distantsõppimisega on meil läinud üsna hästi. Lillebror esitas küll õpetaja poolt soovitud plakati asemel oma teadmiste ülevaate ja sai selle tõttu kriips madalama hinde, aga eks ta järgmisel korral kuulab tunnis paremini ja süveneb rohkem, ma loodan. Mees on oma õpilastele andnud tegevust töövihikust, sest vaja oleks võtta uut osa, aga tema omad on HEV-lapsed ja neile juba kaugjuhtimisega tundmatut materjali selgeks ei tee. Ühe kontakttunni sai ta ka pidada, see oli läinud peaaegu tavapäraselt (kui arvestada, et enam-vähem ainsa klassina tühjas koolimajas olemine tekitas õpilastes suurt elevust).

Mina käisin töötööl ikka küll jah. Ja kui töötööpäev ei olegi, siis helistab või kirjutab keegi ja tuleb ikka tööasju ka ajada. Tööl sain vapustuse osaliseks - direktor astus sisse ja teatas, et mu kabinet läheb remonti. Viimane remont on seal jah toimunud... võib-olla eelmisel sajandil, ja diivan vajaks tõepoolest juba ammu raseerimist või uut katet... aga ega see asi siis nüüd niiiiiii hull ka ei olnud. Hoopis pakilisem oleks riietehoiu remont, aga ilmselt on tädi psühholoogi lihtsam remondi ajaks mujale komandeerida kui koolitäie laste üleriideid... ja üks väike kabinet on ilmselt ka kergemini-odavamini remonditav kui pool koolimaja keldrit. Aitäh, mis ma muud selle peale ikka ütlen.

Koduse remondi asjus on edenemine olnud napp, sest üks päris vaba päev läks Mehel poolest saadik migreeni ja poolest saadik umbes veetoru nahka. Mis iganes sellel köögivalamul viga oli. Migreeni asjus käis Mees arsti juures ja sai kohustuse peavalupäevikut pidada. 

Ühel päeval ostsime hulga jõulukinke. Selgus, et üldistes distantsõppe tingimustes on Linna võileivagrillidest enam-vähem tühjaks ostetud. Mingeid asju siiski saime... no ja midagi on ka ju juba käes. Lisaks treeningukeskusele on käes (või pigem kapi all) ka Jõugu Juhi kassipoeg. Hakkan juba arvama, et otsekohe nurr ja sülle nagu tilluke Mimi 12 aastat tagasi on vist pigem erand, ka helehallitriibuline Leia (nimi võib veel muutuda, esialgne on "Tähesõdade" printsessi järgi) keeldub meiega rääkimast. Vähemalt sööb ja khm, kükitab, Millie ei teinud esimestel päevadel õieti sedagi. Järgmiseks kassipojaks saab meile niisugune kiisu, kes on juba inimeste juures sündinud ja ära õppinud, et käsi ei ole ohtlik, mitte leidlaps. 

K-asi ei sobi kohe üldse mitte. Kirikus oli kohe hästi kurb näha, kui ebaloomulik see kõik on. Igal hommikul uudiseid lugedes ootan, et öeldaks: "Jama on läbi, elame normaalselt edasi!" Nojah, mõned katkud on kestnud kaks-kolm aastat... Ja inimesed on väsinud ja tüdinenud. Kevadine korontiin tegi selles mõttes karuteene, et üsna väheste k-arvudega hoiti inimesi kodus kinni ja õhutati meedias paanikat, aga nüüd, kui asi on tegelikult ka tõsine... ei jaksa enam. Ega me muidugi kuhugi piketeerima või üldse niisama rahva sekka trügima ei lähe, valime toidupoekski selle, kus tundub rohkem avarust olevat... aga mõnus ka ei ole. 

Vähemalt on meil nüüd umbes jõulureedeni Laenulaps. Ja Leia (ma nii väga loodan, et ta saab kätte julguse elutuppa kuuske kogema tulla). Ja muud õnnistused nagu kuivad ahjupuud kuuris ja pakitud jõulukingid riidekapis. Ühel päeval saame ka maskeerumata elu tagasi.