Taas on käes olukord, kus ma pühapäeva õhtul mõtlen, et oooo, uuel nädalal hakkan… ja siis utleb normaalne novembri-ilm, millega ei taha mitte midagi teha. Mõnd asja ei saa ka, näiteks kangast kududa, sest sellise valgusega kaltsuvaiba värve kokku ei pane, lihtsalt ei näe kõiki toone.
Aga võib-olla ongi mul tänaseks valed plaanid olnud? Plaaniväliselt koristasin maja eest kolm kärutäit lehti. Selle käigus purunes küll lõplikult minu kodujope lukk, nii et ma pidin ennast pärast jope seest välja lõikama*… aga lehti sai vähemaks.
Ja otsustasin, et väike kangastelg kolib täna õhtul tuppa, akna alla, siis ma saan õueilmast sõltumatult väikesi vaipu kududa. Muidu oota seda sooja ja valget nagu…
Ja tegin väikesele teljele ruumi.
Ja inspekteerisin meie puuvarusid, tõin sisse korvitäie katuselaaste (tulehakatus, jätkub veel umbes viieks aastaks või kauemaks) ja viisin välja kogu prügi.
No ja ahjukütmine ja söögitegemine ja kudumine niikuinii. Ja ühe varemkootud väga punase kaltsuvaiba viimistlemine, vaibanarmaste sõlmimine nimelt lõikab sõrmedesse, viimistlen ühe vaiba korraga… kui parajasti köögis laudlina vahetan. Sellised natukehaaval-tegemised tunduvad minu puhul kõige paremini toimivat. Teine sedasorti ettevõtmine on sokikudumine, üks sokk nädalas, pühapäeval, kaks paari olen juba niimoodi saavutanud.
Väga Efektiivsed Inimesed muidugi teevad Suure Plaani ja saavad sellega ühe hingetõmbega valmis, aga mina ei ole Väga Efektiivne, lausa vastupidi. Näputäite viisi, siis toimib. Järgmine näputäis ongi see vaip… ja siis söögitegemine, mille käigus saab köök köetud ja mitu karbitäit poolvalmis asju sügavkülmast ära tarvitatud. Pluss - ma loodan - ka lähipäevade menüü ja poenimekiri kirja pandud. Pole ju tarvis pidevalt jälgida, kuidas paprika pannil haudub.
Ükskord ma saan selle kanga maha kootud niikuinii.
________
*jopelukk on halvasti käitunud umbes kaks aastat. Oli ka juba aeg...
Monday, November 18, 2019
Sunday, November 17, 2019
Kahe nädala pärast on esimene advent
Kujutage ette.
Muidu on elu praegu üsna meeldivalt sündmustevaene. Kõige põnevam ongi ehk Lillebroril, kes käis laupäeval kohalikus loomaaias ja täna Kõige Toredama Klassivenna pool külas.
Legolasel on novembrile ja karikavõistluste-eelsele ajale kohaselt lopsakas, rikkalik ja üsna lärmakas nohu.
Jõugu Juht… ei ole nohus ega loomaaias ega midagi, on käinud Vanaema juures puid lõhkumas ja muidu tubli poiss olnud.
Mehel oli nädala sees juhtumisi üks vaba päev. Ta veetis selle Corsat käima pannes - tollel nimelt oli mingi probleem akuga, juba oktoobri keskpaigast seisis. Ega ta ei olevat tahtnud seda olekut eriti muuta, pole aimugi, miks. Kui ma päev hiljem läksin suuri poisse bussi pealt ära tooma, kogesin, et on ikka vahe küll, kas automaatkäigukast on sõitnud 300 000 või 150 000. Monsieur Picasso vahetab käike nimelt täiesti sujuvalt, aga Frau Corsa võpatab iga vahetuse peale. Võimalik, et Frau Corsa peaks taas külastama töökoda.
Mina sain valmis piibeleht-lehel salli keskosa ja kudusin külmas kudukambris paar roosat vaipa. Tahaks kangesti selle kanga enne päris külmade tulekut maha saada, aga karta on, et ei õnnestu, nädala pärast lubatakse juba läbivaid miinuseid, siis enam ei koo. Kui poolgi kangast ära saab, siis on põhjust juba rõõmus olla.
Kirikus juhtus täna ajalooline sündmus - esimest korda jäi emmede palvegrupi tehtud kohvikus toitu üle! Kohe nii palju jäi, et täna ma süüa ei tee. Tegelikult võtame lisaks kirikust saadud riisisalatile sügavkülmast hakkliha-peekonirullid välja ja sööme neid ka. Saab sügavkülma ruumi juurde ja on minul lihtsam. Aga sügavkülmaruum on tähtis, muidu juhtub viimati jälle nii, et kuskil poes on sajandi madalaim lihahind ja mina ei saa kõike ära osta, sest ruumi ei ole...
Sündmustevaest pühapäevaõhtut teile ka!
Muidu on elu praegu üsna meeldivalt sündmustevaene. Kõige põnevam ongi ehk Lillebroril, kes käis laupäeval kohalikus loomaaias ja täna Kõige Toredama Klassivenna pool külas.
Legolasel on novembrile ja karikavõistluste-eelsele ajale kohaselt lopsakas, rikkalik ja üsna lärmakas nohu.
Jõugu Juht… ei ole nohus ega loomaaias ega midagi, on käinud Vanaema juures puid lõhkumas ja muidu tubli poiss olnud.
Mehel oli nädala sees juhtumisi üks vaba päev. Ta veetis selle Corsat käima pannes - tollel nimelt oli mingi probleem akuga, juba oktoobri keskpaigast seisis. Ega ta ei olevat tahtnud seda olekut eriti muuta, pole aimugi, miks. Kui ma päev hiljem läksin suuri poisse bussi pealt ära tooma, kogesin, et on ikka vahe küll, kas automaatkäigukast on sõitnud 300 000 või 150 000. Monsieur Picasso vahetab käike nimelt täiesti sujuvalt, aga Frau Corsa võpatab iga vahetuse peale. Võimalik, et Frau Corsa peaks taas külastama töökoda.
Mina sain valmis piibeleht-lehel salli keskosa ja kudusin külmas kudukambris paar roosat vaipa. Tahaks kangesti selle kanga enne päris külmade tulekut maha saada, aga karta on, et ei õnnestu, nädala pärast lubatakse juba läbivaid miinuseid, siis enam ei koo. Kui poolgi kangast ära saab, siis on põhjust juba rõõmus olla.
Kirikus juhtus täna ajalooline sündmus - esimest korda jäi emmede palvegrupi tehtud kohvikus toitu üle! Kohe nii palju jäi, et täna ma süüa ei tee. Tegelikult võtame lisaks kirikust saadud riisisalatile sügavkülmast hakkliha-peekonirullid välja ja sööme neid ka. Saab sügavkülma ruumi juurde ja on minul lihtsam. Aga sügavkülmaruum on tähtis, muidu juhtub viimati jälle nii, et kuskil poes on sajandi madalaim lihahind ja mina ei saa kõike ära osta, sest ruumi ei ole...
Sündmustevaest pühapäevaõhtut teile ka!
Sunday, November 10, 2019
Isadepäeval
Või kuidas võtta. Isadepäev saab millegipärast vähem tähelepanu kui emadepäev. Kodus on üks asi - alles see Mehe sünnipäev oli ju -, aga ka kirikus ei ole läbi aastate tekkinud mingit eriliselt head isade äramärkimise-kommet. Emadega on muidugi lihtne, neile võib alati kubude viisi lilli kinkida, isad… enamasti vist lilli väga ei armasta. Ja see, kes armastab (Laenulapse isa, erialalt aednik), see jällegi oskab ära näha kõik taimede puudujäägid ja voorused, talle lillekinkimine oleks kah nagu kummalisevõitu.
Mees kui meiepere kõige isam isa sai Lillebrorilt poeskäimise koti, kuhu laps oli neljas keeles isakiituse peale kirjutanud, ja pärastpoole saab oma naise käest ekstra tema maitse järgi küpsetatud martsipani-Stolleni. Talle kahe nädala eest sünnipäevasööki tehes urisesin omaette, et tema minu sünnipäeva puhul küll nii palju ei rabele…
Enne isadepäeva juhtus üsna rutiinnne nädal. Rutiinivälised sündmused olid minu hambavalu ja sünnipäev, kus osales Legolas. Sünnipäev oli läinud toredasti. Hambavalu ei olnud väga tore, eriti kui arvesse võtta, et kõnealune hammas peaks olema ammu surnud ega üldse enam valutada suutma. Paraku on samal hambal kombeks ajada närviliseks ka kolmiknärv. Mitu erinevat arsti on mulle kinnitanud, et seda seost ei saa kindlasti olla... on, vabandage, ma olen vist mutant. Ennegi on juhtunud, et mitme arsti arvates ei saa mul olla seda või teist tervisehäda, kuni ma lõpuks päris meeleäraheitel olles veel üht arsti katsetan… ja selgub, et mõnel väga harval juhul võivad vaat need sümptomid küll just seda haigust tähendada. No ja kui anatoomiliselt võimatul moel on hammas ja kolmiknärv omavahel seotud, kas siis peaks lootma, et hamba väljakiskumise tulemusel jääb närv eluksajaks rahulikuks või kartma, et juhtub igavene närvivalu (mida ma, vabandage, ka kõige hullemale vaenlasele ei soovi)? Kuni minu sisetunde järgi on tõenäosus üsnagi 50:50, krõbistan ibuprofeeni ja saan kõrvalmõjuna lahti ka näiteks seljavalust. Hammas, tänan küsimast, on ibuprofeeni eest tänulik ja muutub iga tabletiga aina rahulikumaks.
Veel juhtus selline imelik olukord, et 140 cm pikkune, kõhn ja kleenuke 10-aastane Lillebror laskis sisekarikavõistluste eelringides ära täiskasvanute võistlusnormi. Treeneritel oli olnud omavahel tõsine arutelu, kuidas sellesse suhtuda… me veel vastust ei tea. Tegelikult on vist teine eelringipunktiports veel vaja lasta, äkki ta ikka ei pea kahel päeval järjest võistlema, sest momendil on ta laste arvestuses ka päris kõrgel kohal.
Õmblesin lõpuks kokku ja raamisin musta Ingridi. Pilti ei saanud teha, sest salliraam on hetkel kassipojakindlalt meie magamistoas ja seal on taustaks tume riidekapp - tume sall tumeda riidekapi taustal ei jää just põnev.
Millie on endiselt väga tüüpiline kassipoeg. Hüüab, kui me koju saabume, et lastagu kass ometi väääljaa (ta on öösiti ja meie äraoleku ajal kaminasaalis kinni, seal ei ole voolualuseid juhtmeid, mida saaks närida), käppab kõike ja kõiki, mängib kõigega, millega ei peaks mängima, tunneb suurt huvi lõngakerade vastu ja leiab, et sülesolemine on NURRRRR. Suured kassid on veidi leebunud, suure näljaga söövad isegi Millie' kõrval, aga kasuemaks hakkamise soovi pole veel kummagi puhul täheldanud. Küllap nad lõpuks harjuvad.
Mees kui meiepere kõige isam isa sai Lillebrorilt poeskäimise koti, kuhu laps oli neljas keeles isakiituse peale kirjutanud, ja pärastpoole saab oma naise käest ekstra tema maitse järgi küpsetatud martsipani-Stolleni. Talle kahe nädala eest sünnipäevasööki tehes urisesin omaette, et tema minu sünnipäeva puhul küll nii palju ei rabele…
Enne isadepäeva juhtus üsna rutiinnne nädal. Rutiinivälised sündmused olid minu hambavalu ja sünnipäev, kus osales Legolas. Sünnipäev oli läinud toredasti. Hambavalu ei olnud väga tore, eriti kui arvesse võtta, et kõnealune hammas peaks olema ammu surnud ega üldse enam valutada suutma. Paraku on samal hambal kombeks ajada närviliseks ka kolmiknärv. Mitu erinevat arsti on mulle kinnitanud, et seda seost ei saa kindlasti olla... on, vabandage, ma olen vist mutant. Ennegi on juhtunud, et mitme arsti arvates ei saa mul olla seda või teist tervisehäda, kuni ma lõpuks päris meeleäraheitel olles veel üht arsti katsetan… ja selgub, et mõnel väga harval juhul võivad vaat need sümptomid küll just seda haigust tähendada. No ja kui anatoomiliselt võimatul moel on hammas ja kolmiknärv omavahel seotud, kas siis peaks lootma, et hamba väljakiskumise tulemusel jääb närv eluksajaks rahulikuks või kartma, et juhtub igavene närvivalu (mida ma, vabandage, ka kõige hullemale vaenlasele ei soovi)? Kuni minu sisetunde järgi on tõenäosus üsnagi 50:50, krõbistan ibuprofeeni ja saan kõrvalmõjuna lahti ka näiteks seljavalust. Hammas, tänan küsimast, on ibuprofeeni eest tänulik ja muutub iga tabletiga aina rahulikumaks.
Veel juhtus selline imelik olukord, et 140 cm pikkune, kõhn ja kleenuke 10-aastane Lillebror laskis sisekarikavõistluste eelringides ära täiskasvanute võistlusnormi. Treeneritel oli olnud omavahel tõsine arutelu, kuidas sellesse suhtuda… me veel vastust ei tea. Tegelikult on vist teine eelringipunktiports veel vaja lasta, äkki ta ikka ei pea kahel päeval järjest võistlema, sest momendil on ta laste arvestuses ka päris kõrgel kohal.
Õmblesin lõpuks kokku ja raamisin musta Ingridi. Pilti ei saanud teha, sest salliraam on hetkel kassipojakindlalt meie magamistoas ja seal on taustaks tume riidekapp - tume sall tumeda riidekapi taustal ei jää just põnev.
Millie on endiselt väga tüüpiline kassipoeg. Hüüab, kui me koju saabume, et lastagu kass ometi väääljaa (ta on öösiti ja meie äraoleku ajal kaminasaalis kinni, seal ei ole voolualuseid juhtmeid, mida saaks närida), käppab kõike ja kõiki, mängib kõigega, millega ei peaks mängima, tunneb suurt huvi lõngakerade vastu ja leiab, et sülesolemine on NURRRRR. Suured kassid on veidi leebunud, suure näljaga söövad isegi Millie' kõrval, aga kasuemaks hakkamise soovi pole veel kummagi puhul täheldanud. Küllap nad lõpuks harjuvad.
Saturday, November 9, 2019
Niisama
Täna väga hilist hommikuputru süües vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et ei ole see siitkandi november midagi asi. Eriti toitab selliseid mõtteid teadmine, et meil on tuttavaid, kes lihtsalt sõidavad ka novembris kuhugi ja neil kohe ongi tore... millegipärast elavad need tuttavad kõik kuskil Kesk-Euroopas. Näiteks need. Hetkel on nad reisiblogi-koostöö asjus kuskil imeilusas külaliskorteris Oldenburgi kandis.
Ja siis mõtlesin, et november on kole, põldmarjad meil ka ei kasva, koliks ikka Saksamaale ja hakkaks immigrandiblogi pidama… Karjäär missugune, eks ole. Eelmisel nädalal lugesin kellegi ameeriklase reisiraamatut, kuidas ta üheksakümnendatel - vist - ühistranspordiga läbi Euroopa sõitis. Väidetavalt olevat väga vaimukas raamat. Minu jaoks oli selle madalaim punkt lõik, kus autor põlastas põhjaeurooplaste napakust - sõidavad päeval põlevate tuledega, kujutage ette, kui lollid. Eks selle jaoks peab jah ise loll olema, et lolli ära tunda. Khm. Raamat oli minu tunde järgi nii vilets ja nii pastakast välja imetud sarkasmi täis, et ma isegi ei mäleta nädal hiljem enam ei pealkirja ega autorit… nüüd tuli meelde, Bill Bryson. Aga võib-olla lugesin ma seda valesti, võimalik, et sedasorti raamatuid peaks lugema nagu ajalehe pühapäevast kolumni, üks peatükk korraga?
Igatahes võidaks vaimukust taotleva immigrantblogijana küll võib-olla populaarsust lõikudega stiilis: "Sakslasi iseloomustab võimetus saia-leiba pagaritööstuses viiludeks lõigata. Selle asemel, et osta eelnevalt viilutatud leib, mida on mugav tarbida, ostab sakslane endale lisaks muudele arvukatele kodumasinatele leivaviilutaja ja teeb selle töökorda seadmisest ja pärastisest ärapakkimisest mitu korda päevas suure rituaali, leivapuru kohesest äraimemisest rääkimata. (joonealune: igasuguseid purukesi peavad sakslased isiklikeks vaenlasteks, kui põrandaid vähemalt kolm korda päevas puhtaks ei imeta, on päev selgelt ebaõnnestunud. Sealjuures jäetakse toas tihti kingad jalga, peetakse suurt hulka väga karvaseid koeri ja/või lubatakse väikelastel söömise vahele mööda tuba ringi joosta, purusid ajav Brötchen peos.)", AGA sellist juttu sihipäraselt kirjutada oleks nõõõ-mee.
Teine alternatiivne eluvalik oleks siin: http://gridlessness.com/ Idee on huvitav, aga ma olen ilmselgelt liiga mugav, et päris lihtsa elu juurde suunduda. Pealegi ei meeldi mulle õues muidu kui sooja sääsevaba ilmaga. Eestis kipub olema peamiselt külm ilm.
Rahulolematuse üks lihtsasti välditav põhjus on hoopiski viimasel ajal liiga palju meediast loetud rumalus. Olen tasapisi endas aretanud kommet teatud autorite tekste põhimõtteliselt vältida, paraku kipub teinekord ka mõni seni mõistlik kirjutaja äketse väljendama seisukohti, mis kohe mitte ei lähe. See üllatab, aga muidugi häirib ka. Et mis jama otsa ma nüüd jälle ja siiiin sattusin. Õnneks on peaaegu kõik päriselu-tuttavad, kes siin või seal arvamust avaldavad, siiamaani arukad olnud. Ja mis mul neist ajakirjanikest või päris tundmatutest blogipidajatest ikka.
Jampsmeediatarbimise asemel tuleks hoopis Päris Asju teha. Ma nüüd lähen ja viimistlen ühe kaltsuvaiba, maksin just Lossi Jõuluturu osalustasu ära. Ja pesumasin sai omadega valmis, pesuriputamine on mulle alati majapidamistöödest üks kõige sümpaatsemaid olnud.
Meediast siiski veel - hakkasin moodsaks ja tegin endale Instagrami, teemaks esialgu käsitöö ja kassid. Vaat see on küll niisugune infokanal, kus poliitilist ja ideoloogilist jampsi liigub väga vähe, kui õiged jälgitavad valida. Minu puhul - sõbrad, üksikud reisiblogijad ja kudupildistajad. Villane lõng on lihtsalt üks ilusamaid asju maailmas (ütles täna hommikul üks Šveitsi pereema). On küll.
Ja siis mõtlesin, et november on kole, põldmarjad meil ka ei kasva, koliks ikka Saksamaale ja hakkaks immigrandiblogi pidama… Karjäär missugune, eks ole. Eelmisel nädalal lugesin kellegi ameeriklase reisiraamatut, kuidas ta üheksakümnendatel - vist - ühistranspordiga läbi Euroopa sõitis. Väidetavalt olevat väga vaimukas raamat. Minu jaoks oli selle madalaim punkt lõik, kus autor põlastas põhjaeurooplaste napakust - sõidavad päeval põlevate tuledega, kujutage ette, kui lollid. Eks selle jaoks peab jah ise loll olema, et lolli ära tunda. Khm. Raamat oli minu tunde järgi nii vilets ja nii pastakast välja imetud sarkasmi täis, et ma isegi ei mäleta nädal hiljem enam ei pealkirja ega autorit… nüüd tuli meelde, Bill Bryson. Aga võib-olla lugesin ma seda valesti, võimalik, et sedasorti raamatuid peaks lugema nagu ajalehe pühapäevast kolumni, üks peatükk korraga?
Igatahes võidaks vaimukust taotleva immigrantblogijana küll võib-olla populaarsust lõikudega stiilis: "Sakslasi iseloomustab võimetus saia-leiba pagaritööstuses viiludeks lõigata. Selle asemel, et osta eelnevalt viilutatud leib, mida on mugav tarbida, ostab sakslane endale lisaks muudele arvukatele kodumasinatele leivaviilutaja ja teeb selle töökorda seadmisest ja pärastisest ärapakkimisest mitu korda päevas suure rituaali, leivapuru kohesest äraimemisest rääkimata. (joonealune: igasuguseid purukesi peavad sakslased isiklikeks vaenlasteks, kui põrandaid vähemalt kolm korda päevas puhtaks ei imeta, on päev selgelt ebaõnnestunud. Sealjuures jäetakse toas tihti kingad jalga, peetakse suurt hulka väga karvaseid koeri ja/või lubatakse väikelastel söömise vahele mööda tuba ringi joosta, purusid ajav Brötchen peos.)", AGA sellist juttu sihipäraselt kirjutada oleks nõõõ-mee.
Teine alternatiivne eluvalik oleks siin: http://gridlessness.com/ Idee on huvitav, aga ma olen ilmselgelt liiga mugav, et päris lihtsa elu juurde suunduda. Pealegi ei meeldi mulle õues muidu kui sooja sääsevaba ilmaga. Eestis kipub olema peamiselt külm ilm.
Rahulolematuse üks lihtsasti välditav põhjus on hoopiski viimasel ajal liiga palju meediast loetud rumalus. Olen tasapisi endas aretanud kommet teatud autorite tekste põhimõtteliselt vältida, paraku kipub teinekord ka mõni seni mõistlik kirjutaja äketse väljendama seisukohti, mis kohe mitte ei lähe. See üllatab, aga muidugi häirib ka. Et mis jama otsa ma nüüd jälle ja siiiin sattusin. Õnneks on peaaegu kõik päriselu-tuttavad, kes siin või seal arvamust avaldavad, siiamaani arukad olnud. Ja mis mul neist ajakirjanikest või päris tundmatutest blogipidajatest ikka.
Jampsmeediatarbimise asemel tuleks hoopis Päris Asju teha. Ma nüüd lähen ja viimistlen ühe kaltsuvaiba, maksin just Lossi Jõuluturu osalustasu ära. Ja pesumasin sai omadega valmis, pesuriputamine on mulle alati majapidamistöödest üks kõige sümpaatsemaid olnud.
Meediast siiski veel - hakkasin moodsaks ja tegin endale Instagrami, teemaks esialgu käsitöö ja kassid. Vaat see on küll niisugune infokanal, kus poliitilist ja ideoloogilist jampsi liigub väga vähe, kui õiged jälgitavad valida. Minu puhul - sõbrad, üksikud reisiblogijad ja kudupildistajad. Villane lõng on lihtsalt üks ilusamaid asju maailmas (ütles täna hommikul üks Šveitsi pereema). On küll.
Sunday, November 3, 2019
Aga inimesed ostaksid vaat seda kindlasti!
Ajendatuna lumehelves-jõulukaunistustest.
Üks pooltuttav pensionär, vägagi soliidne ja vitaalne proua küsis minul kunagi ühel laadal lumehelbeid. "Oi, neid ostaksid inimesed kindlasti, just kootuid, need oleksid kuuse peal nii ilusad…!" Hästi. Tema ise ostaks, kui ta taas minuga samale laadale juhtub, paar viimast laata pole juhtunud… aga kes veel? Olen kindel, et proua ei oskaks ühtegi oma tuttavat mulle kindlaks kliendiks tuua.
Üks hoopis muu, väga hea ja armas inimene püüdis mind aastaid veenda, et kõigist mu kaltsuvaipadest ("mida keegi ju ei osta") tuleks õmmelda kotid. Nahkrihmadega, lukuga. Need on nii lahedad, neid kotte ostaksid kõik! Või umbes nii. Kui ma ükskord täpsustava küsimuse esitasin, kes need kõik küll on, ma tänavapildis kaltsuvaibast kotte ei näe, mõtles ta järele ja ütles, et vaat Viljandi folgil oli väga palju selliseid kotte. Ma kahtlustan, et Viljandi folgil käijad ei osta endale 50+ eurot maksvat kaltsuvaibakotti, nad tõenäoliselt ostavad 8-eurose vaibajupi ja meisterdavad ise. Aga vaibast müügiks tehtud kott just 50+ eurot maksakski, sest - isegi kui ma õmblemist ei vihkaks - õlarihmad ja lukk ja võib-olla vooder ja selle kõige paikapanek maksab kohe päris palju. Pussakat ma teha ei tahaks, pussakas-tüüpi kotte nägin ma ühel laadal päris hulgi, kõik olid õuuuudsed (nagu ka müüjaproua muu sortiment, no aga igaühele oma, ega minu maitse tema omast kvaliteetsem ei ole). Õnneks suutsin ühe pikema seletamisega sellele armsale inimesele ära seletada, miks minu vaipadest esialgu (minu käes) kotte ei saa.
Iseenesest võiks kududa või vanadest kampsunitest õmmelda patju. Mulle endale meeldivad küll. Aga - mis siis, kui see padi on vale värviga või liiga pehme või liiga kõva või on valest materjalist? (kareeeeee…) Padjad võtavad palju laoruumi ja nende valmistamine on jällegi paras nikerdamine. Patjadeks saaks muidugi "väärindada" ka väiksemad kaltsuvaibad, aga just need väikesed ja odavakesed on need, mis üldiselt pikalt seisma ei jää. Head lapikesed, kerge kloppida, kerge pesta, kui parajasti tarvis pole, ei võta kapinurgas ka palju ruumi.
Vaat nii on selle asjaga. Kõrvaltvaatajad on alati hirmus targad. Nagu me kõik, vaadates ükskõik mis tööd kõrvalt ja tundes, kui hästi me seda inimest õpetada võiksime. Ma seda lumehelbe-asja võib-olla ikkagi millalgi katsetan - uudishimust -, aga kardetavasti ei ole saabuvad jõulud veel see hetk. Praegu olen sellegagi hädas, kuidas salle kassipojakindlalt raamida, Millie katsetab kõige püüdmist, asi ei pea üldse liikuma ka...
Üks pooltuttav pensionär, vägagi soliidne ja vitaalne proua küsis minul kunagi ühel laadal lumehelbeid. "Oi, neid ostaksid inimesed kindlasti, just kootuid, need oleksid kuuse peal nii ilusad…!" Hästi. Tema ise ostaks, kui ta taas minuga samale laadale juhtub, paar viimast laata pole juhtunud… aga kes veel? Olen kindel, et proua ei oskaks ühtegi oma tuttavat mulle kindlaks kliendiks tuua.
Üks hoopis muu, väga hea ja armas inimene püüdis mind aastaid veenda, et kõigist mu kaltsuvaipadest ("mida keegi ju ei osta") tuleks õmmelda kotid. Nahkrihmadega, lukuga. Need on nii lahedad, neid kotte ostaksid kõik! Või umbes nii. Kui ma ükskord täpsustava küsimuse esitasin, kes need kõik küll on, ma tänavapildis kaltsuvaibast kotte ei näe, mõtles ta järele ja ütles, et vaat Viljandi folgil oli väga palju selliseid kotte. Ma kahtlustan, et Viljandi folgil käijad ei osta endale 50+ eurot maksvat kaltsuvaibakotti, nad tõenäoliselt ostavad 8-eurose vaibajupi ja meisterdavad ise. Aga vaibast müügiks tehtud kott just 50+ eurot maksakski, sest - isegi kui ma õmblemist ei vihkaks - õlarihmad ja lukk ja võib-olla vooder ja selle kõige paikapanek maksab kohe päris palju. Pussakat ma teha ei tahaks, pussakas-tüüpi kotte nägin ma ühel laadal päris hulgi, kõik olid õuuuudsed (nagu ka müüjaproua muu sortiment, no aga igaühele oma, ega minu maitse tema omast kvaliteetsem ei ole). Õnneks suutsin ühe pikema seletamisega sellele armsale inimesele ära seletada, miks minu vaipadest esialgu (minu käes) kotte ei saa.
Iseenesest võiks kududa või vanadest kampsunitest õmmelda patju. Mulle endale meeldivad küll. Aga - mis siis, kui see padi on vale värviga või liiga pehme või liiga kõva või on valest materjalist? (kareeeeee…) Padjad võtavad palju laoruumi ja nende valmistamine on jällegi paras nikerdamine. Patjadeks saaks muidugi "väärindada" ka väiksemad kaltsuvaibad, aga just need väikesed ja odavakesed on need, mis üldiselt pikalt seisma ei jää. Head lapikesed, kerge kloppida, kerge pesta, kui parajasti tarvis pole, ei võta kapinurgas ka palju ruumi.
Vaat nii on selle asjaga. Kõrvaltvaatajad on alati hirmus targad. Nagu me kõik, vaadates ükskõik mis tööd kõrvalt ja tundes, kui hästi me seda inimest õpetada võiksime. Ma seda lumehelbe-asja võib-olla ikkagi millalgi katsetan - uudishimust -, aga kardetavasti ei ole saabuvad jõulud veel see hetk. Praegu olen sellegagi hädas, kuidas salle kassipojakindlalt raamida, Millie katsetab kõige püüdmist, asi ei pea üldse liikuma ka...
November. Ei mingit kahtlust.
Täna hommikul kirikuteel vaatasin hajameelselt autoaknast välja ja mõtlesin, et ilm on nagu novembris. Siis tuli meelde, et ongi november.
Novembrit peetakse üsna masendavaks kuuks… noh, mõni asi ongi novembris masendav, näiteks ilm.
Meil siin kõigest hoolimata väga masendav ei ole.
Lapsed tegelesid järelvastamistega, neil õnnestus enne vaheaega üksmeelselt haigeks jäädes puududa kokku vist kuue arvestusliku töö ajal. Saadi mitmekesiseid hindeid, õnneks rohkem mitmeid kui kesiseid. Sellegipoolest olen ma sel nädalal õppinud eesti keelt, inglise keelt, prantsuse keelt, kirjandust ja ajalugu. Mees pääses kergemini, tema õppis ainult matemaatikat. Järeltööd, muide, olid hoopis muudes ainetes…
Võõrustasime külalisi. Tulemata (peamiselt terviseprobleemide tõttu) jäi umbes kümme inimest, neist pooled alla 10-aastased lapsed. Seetõttu oli hämmastavalt vaikne koosviibimine. Täiskasvanud sõid ja vestlesid. Jõugu Juht imbus oma tuppa arvutisse. Legolas passis vist pool aega telefonis ja teise pool aega oli seltskondlik. Lillebror, Lillebrori Sõber ja suuremad tüdrukud (J 14, L 12) mängisid "Monopoli". Nooremad tüdrukud (M 10 ja IM 3) mängisid Millie'ga või jooksid niisama ringi. Huvitav, kas suurte lastega hakkabki nii olema? Meenutasin peaaegu nostalgiaga seda, kuidas Jõugu Juhi maeiteamitmenda (kaheksas äkki?) sünnipäeva puhul indiaanipidu peeti ja sulgedega ehitud, tomahookidega poisid mööda tube ringi kappasid…
Lillebror esitas kirikus palvesooviks, et Millie'st saaks tubli hiirepüüdja kass. Mõned tunnid hiljem sai see soov ka kindla vastuse - olime just lõunasööki lõpetamas, kui Millie kadus köögikapi alla. Oli kuulda võitlemishelisid. Siis tuli Millie uhkelt kapi alt välja, sabake püsti, suus rippumas täitsa surnud hiir. Surnud hiirest saab väga hea mänguhiire, leidis Millie... seetõttu tuli see hiir enne tükkidena puhastele kaltsuvaipadele laialimäärimist tema käest ära võtta. Millie läks lootusrikkalt uuesti kapi alla, aga uut hiirt sealt talle kohe ei antud. Et hiired tuppa trügivad, on muidugi veel üks novembri tundemärk.
Otsustasin kududa perekonnale sokke, tempoga üks sokk nädalas (et jõuaks tegeleda pitsikudu ja kangakuduga ka). Esimede paari kavatsesin kududa endale, kukkus aga hoopis nii välja, et selle saab Legolas. Mees villaseid sokke hetkel ei vaja, aga kõigi teiste jalad on selle soki jaoks liiga kitsad. Mis teha, sellest lõngast ma pole varem kudunud, nii need upsid juhtuvad.
Ainuke masendav nähtus peale ilma on meil Vanaema. Täna ma ütlesin talle otse, et tuleb valida, kas elavad nad Vanaisaga omas kodus nii, et üleval on C ja abiks käib T (Vanaisale mingi europrojekti käigus saadud hooldaja-"personaaltreener", tänu kellele liigub Vanaisa juba üsna palju ilma toeta)… või tuleb neile mõlemale leida hooldekodu. Vanaema oli natuke õnnetu ja arvas, et hooldekodusse ta küll ei taha. No aga kui inimesed ei saa tegelikult iseseisvalt hakkama ja kõigi lahenduste peale ainult protesteerivad? Miks küll on see nii, et väikesed lapsed, kelle elus on ealistest iseärasustest tingitult palju muutusi, kohanevad kiiresti, aga eakad, kelle elus on ealistest iseärasustest tingitult kah päris palju muutusi, ei kohane kohe kuidagi? (see oli retooriline küsimus) Aga teisipäeval olin ma tund aega hüppevalmis, sest Mees oli töökohustuste asjus Linnast ära ja Vanaema-Vanaisa olid roninud keldrisse mingit rohelist voolikut otsima. Mõtlesin, et kui Vanaisa nüüd sinna boileri alla variseb ja enam püsti ei saa, siis pean suuremad poisid tunnist ära võtma ja päästma minema. Puhta ime läbi jõudis ta siiski maa peale ja oma voodisse tagasi. Keldritrepp on võrdlemisi püstloodis…
Novembrit peetakse üsna masendavaks kuuks… noh, mõni asi ongi novembris masendav, näiteks ilm.
Meil siin kõigest hoolimata väga masendav ei ole.
Lapsed tegelesid järelvastamistega, neil õnnestus enne vaheaega üksmeelselt haigeks jäädes puududa kokku vist kuue arvestusliku töö ajal. Saadi mitmekesiseid hindeid, õnneks rohkem mitmeid kui kesiseid. Sellegipoolest olen ma sel nädalal õppinud eesti keelt, inglise keelt, prantsuse keelt, kirjandust ja ajalugu. Mees pääses kergemini, tema õppis ainult matemaatikat. Järeltööd, muide, olid hoopis muudes ainetes…
Võõrustasime külalisi. Tulemata (peamiselt terviseprobleemide tõttu) jäi umbes kümme inimest, neist pooled alla 10-aastased lapsed. Seetõttu oli hämmastavalt vaikne koosviibimine. Täiskasvanud sõid ja vestlesid. Jõugu Juht imbus oma tuppa arvutisse. Legolas passis vist pool aega telefonis ja teise pool aega oli seltskondlik. Lillebror, Lillebrori Sõber ja suuremad tüdrukud (J 14, L 12) mängisid "Monopoli". Nooremad tüdrukud (M 10 ja IM 3) mängisid Millie'ga või jooksid niisama ringi. Huvitav, kas suurte lastega hakkabki nii olema? Meenutasin peaaegu nostalgiaga seda, kuidas Jõugu Juhi maeiteamitmenda (kaheksas äkki?) sünnipäeva puhul indiaanipidu peeti ja sulgedega ehitud, tomahookidega poisid mööda tube ringi kappasid…
Lillebror esitas kirikus palvesooviks, et Millie'st saaks tubli hiirepüüdja kass. Mõned tunnid hiljem sai see soov ka kindla vastuse - olime just lõunasööki lõpetamas, kui Millie kadus köögikapi alla. Oli kuulda võitlemishelisid. Siis tuli Millie uhkelt kapi alt välja, sabake püsti, suus rippumas täitsa surnud hiir. Surnud hiirest saab väga hea mänguhiire, leidis Millie... seetõttu tuli see hiir enne tükkidena puhastele kaltsuvaipadele laialimäärimist tema käest ära võtta. Millie läks lootusrikkalt uuesti kapi alla, aga uut hiirt sealt talle kohe ei antud. Et hiired tuppa trügivad, on muidugi veel üks novembri tundemärk.
Otsustasin kududa perekonnale sokke, tempoga üks sokk nädalas (et jõuaks tegeleda pitsikudu ja kangakuduga ka). Esimede paari kavatsesin kududa endale, kukkus aga hoopis nii välja, et selle saab Legolas. Mees villaseid sokke hetkel ei vaja, aga kõigi teiste jalad on selle soki jaoks liiga kitsad. Mis teha, sellest lõngast ma pole varem kudunud, nii need upsid juhtuvad.
Ainuke masendav nähtus peale ilma on meil Vanaema. Täna ma ütlesin talle otse, et tuleb valida, kas elavad nad Vanaisaga omas kodus nii, et üleval on C ja abiks käib T (Vanaisale mingi europrojekti käigus saadud hooldaja-"personaaltreener", tänu kellele liigub Vanaisa juba üsna palju ilma toeta)… või tuleb neile mõlemale leida hooldekodu. Vanaema oli natuke õnnetu ja arvas, et hooldekodusse ta küll ei taha. No aga kui inimesed ei saa tegelikult iseseisvalt hakkama ja kõigi lahenduste peale ainult protesteerivad? Miks küll on see nii, et väikesed lapsed, kelle elus on ealistest iseärasustest tingitult palju muutusi, kohanevad kiiresti, aga eakad, kelle elus on ealistest iseärasustest tingitult kah päris palju muutusi, ei kohane kohe kuidagi? (see oli retooriline küsimus) Aga teisipäeval olin ma tund aega hüppevalmis, sest Mees oli töökohustuste asjus Linnast ära ja Vanaema-Vanaisa olid roninud keldrisse mingit rohelist voolikut otsima. Mõtlesin, et kui Vanaisa nüüd sinna boileri alla variseb ja enam püsti ei saa, siis pean suuremad poisid tunnist ära võtma ja päästma minema. Puhta ime läbi jõudis ta siiski maa peale ja oma voodisse tagasi. Keldritrepp on võrdlemisi püstloodis…
Thursday, October 31, 2019
Novembri kalender on tühi
Kui september kadus kuhugi ära ja oktoober oli ootamatult intensiivne, siis novembris nagu ei olekski midagi toimumas. Noh, peaaegu.
- Pakume Mehe sünnipäeva puhul mõningatele sõpradele süüa. Sünnipäev oli küll juba ära, aga me oleme seda esimesel advendil ka pidanud, külaliste kutsumiseks sobib iga vabandus.
- Lillebror osaleb klassi üritustel.
- Legolas käib sünnipäeval.
- Lillebror ja Legolas "lasevad punkte" ja selle põhjal saavad teada, kas ja kes neist osaleb detsembris võistlustel.
- Oleme kokkuhoidlikud... um, talvesaapad on ikka ostmata. No aga nii põhimõtteliselt.
- Koon väga hoolega kangast. Kudukambris on juba väga külm, tahaks enne päris talve kanga maha saada. Hetke teema on lllloosa.
- Üldse valmistume jõululaadaks Lossis. Lubati anda koht lossiproua magamistoas nagu minevaastagi.
Murphy seaduste kohaselt on küll alati nii, et esimesel kuupäeval meeldivalt tühi kalender täitub ülehelikiirusel eiteamillega. Loota võib ikkagi.
Muide, jõululaada teemal - üks proua kunagi küsis, kas ma lumehelbeid ka koon, kuuseeheteks. Hetkel tundub, et nende töö-hinna suhe saaks olema liiga imelik... aga mis teie arvate, kas oleks mõtet katsetada? Praegu veel täpselt jõuaks peotäie tekitada, ega need vast mingi massikaup ei ole.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
