Nädala keskel peal käinud ägeda märtsioosihoo põhjus sai järgmisel päeval selgeks - tuli päris haigus. Kahjuks ei olnud aega haige olla, sest tuli teha, noh, seda ja teist ja kolmandat ja...
Muidu juhtus asju.
Mees käis koguduse uue juhatuse esimesel koosolekul. Oli valitud esinaine ja aseesimees ja paika pandud järgmise koosoleku aeg. Kuidas need asjad kõik üle kolme tunni aega võtsid, mina ei tea, aga küllap sellel oli mingi põhjus… Veel käis Mees laupäeva parema osa mingi õpetajate konverentsi jaoks helitehnikut tegemas. Ei meeldinud! Õpetajate konverentsid toimugu koolivaheajal ja nädala sees, niiehknii nõutakse sel ajal töötegemist!
Mõlemad vanemad lapsed osalesid Känguru võistlusel. Lillebror Kängurule ei mahtunud, neil vist oli klassi jaoks ainult neli kohta ja... nojah. Lillebror mängis see-eest huviringis kaheksajalga, väga edukalt mängis, sai (koos teistega) koha, peab uuesti mängima.
Kogu Gäng osales Laenulapse Venna sünnipäeval. Jõugu Juht kulges sealt ise Laenulapse juurde laenulapseks, ülejäänud ööbivad siiski kodus.
Lillebror käis Klassivenna pool. Väga sümpaatne klassivend on, kui mina arvasin, et noh, kella neljani võid olla, siis me tuleme sulle järele, vaatas Klassivend mulle alt üles väga suurte silmadega otsa ja küsis Eriti Armsa Häälega: "Viieni?" Noh, kui nad seal palju pahandust ei teinud, vast mängivad edaspidigi koos ja äkki saavad lausa sõpradeks…? Klassivennal ei pidanud ka koolist olema lähedast sõpra tekkinud, kurtis Klassivenna ema. Eks see on jah loterii küsimus, kellega ühte klassi satud, kas tekib lähedus või on niisama… semud.
Unistaja käis juuksuris ja veetis pärast palju aega peegli ees. Ta on nüüd harjumatult nudi ja nudisuse taustal paistab lõug umbes sama pikk ja kandiline nagu Gastonil Disney multikast "Kaunitar ja koletis". Eks need teismelised poisid kasvavadki ebaloogiliselt.
Jõugu Juht… ahah, läheb maikuus klassiga matkama või mingisse metsamajja või midagi. Teda näeb neil päevil üldse harva, sest netiühendus tema toas on endiselt laitmatu.
Mina, nojah, olin natuke haige. Ja otsustasin, et kuna endiselt ei tule kulude üle arvepidamisest midagi välja, võtan hoopis plaani, et koju ostetava toidu peale kuluv summa ei ületa nädalas 50 eurot, kui just mingeid erikülalisi või sünnipäevi või muid katastroofe ei ole. Ja kuna ma tundusin endale kahtlaselt vaene, kontrollisin pangaseisu ja ups... mingitel müstilistel asjaoludel olin bensiiniarvet maksnud kaks korda. Noh, tuleval kuul siis seda väljaminekut ei ole.
Veel käisime Mehega kahekesi söömas. Lõunakeskuse hiinakas liuvälja ääres (mitte Chopsticks, seal teisel pool) on siiamaani olnud päris sümpaatne kiirsöögikoht, aga nüüd viimati… võeh. Väidetavalt magushapu sealiha maitses nagu mõnes menüüga kohas vähemalt kahe chilipildiga roog, isegi Mees ei saanud seda süüa. Ilmselt läksid kokal maitseained vahetusse või midagi. Meie kaebamise peale kehitasid letitagused daamid õlgu. Ei soovita.
Ostsime uue madratsi. Kuna lesimiskatsete põhjal ei tundunud olevat erilist mugavusvahet kallitel ja odavatel, valisime kõige odavama vedrumadratsi, küllap me mingi aja pärast oleme jõukamad ja hangime mõne peenemat sorti küljealuse. Pealegi oli see odav eksemplar nii täiuslikult rullis, et Opel Corsasse oleks neid lausa mitu tükki mahtunud. Kui kile maha koorisime, tegi madrats kõigepealt vuhvaku! ja siis kerkis aeglaselt ja väärikalt ettenähtud vormi. Väga lõbus.
Külvasin rediseeemneid. Lootusrikkalt õue, aga kõrgpeenrasse, millele Mees madratsipakendikilest (taaskasutus!) ja käepärastest liistudest läbipaistva katuse peale ehitas. Kasvuhoone on momendil kutu, katust pole enam olemas ja muld on kah vilets, sellega hakkame tegelema… varsti, aga esialgu ei külva sinna midagi. Tomatilapsed mul aga juba on, kenasti kaane all kastis ja kasvavad.
Sunday, March 24, 2019
Saturday, March 23, 2019
Kas valus on ka nii loll olla?
Üks mu kolleeg rääkis kunagi, kuidas keegi naabriteismeline oli üritanud mõnitada kolleegi tol ajal koolieelikust last. Lapsuke oli selja sirgu löönud, pubekale alt üles otsa vaadanud ja küsinud: "Ütle… kas valus on ka nii loll olla?"
Ükskord kurtis üks mu lastest raskusi klassikaaslasega… kes, nojah, on keeruka taustaga. Eks oma mure varjamiseks on ikka teisele halvasti ütlemine kõige käepärasem. Arutasime siin üht-ja teistpidi, mida vastu öelda või teha… Lõpuks tuli kolleegi räägitu meelde. Minu lapsele meeldis see vastus väga. Kuigi ma ei saa seda päris heaks kiita…
Täna jagas mitu nördinud tuttavat FB-s ühes eesti telesaates hiljuti toimunud mõnitamist, kus ohvriteks olid valitud lapsevanemad. Suure, hästi toimetuleva perekonna armastavad vanemad, oma avalikult väljaöeldud seisukohtade pärast. Mõnitamine olla toimunud saatejuhi kaasteadmisel ja heakskiidul. Et kõnealune saatejuht mingitel kohalikel valimistes kandideerides muuhulgas ka mind - enda jaoks puruvõõrast inimest! - FB-s sõbrakutsetega pommitas, kahandas minu lugupidamise tema vastu juba tookord väikeseks. Praegu tekitab see koos tolle telesaate lõiguga puhtakujulist vastikust.
Kõigi tolle saatelõigu autorite ja heakskiitjate käest tahaks ka küsida… Ei tea, kas neil on valus?
Ükskord kurtis üks mu lastest raskusi klassikaaslasega… kes, nojah, on keeruka taustaga. Eks oma mure varjamiseks on ikka teisele halvasti ütlemine kõige käepärasem. Arutasime siin üht-ja teistpidi, mida vastu öelda või teha… Lõpuks tuli kolleegi räägitu meelde. Minu lapsele meeldis see vastus väga. Kuigi ma ei saa seda päris heaks kiita…
Täna jagas mitu nördinud tuttavat FB-s ühes eesti telesaates hiljuti toimunud mõnitamist, kus ohvriteks olid valitud lapsevanemad. Suure, hästi toimetuleva perekonna armastavad vanemad, oma avalikult väljaöeldud seisukohtade pärast. Mõnitamine olla toimunud saatejuhi kaasteadmisel ja heakskiidul. Et kõnealune saatejuht mingitel kohalikel valimistes kandideerides muuhulgas ka mind - enda jaoks puruvõõrast inimest! - FB-s sõbrakutsetega pommitas, kahandas minu lugupidamise tema vastu juba tookord väikeseks. Praegu tekitab see koos tolle telesaate lõiguga puhtakujulist vastikust.
Kõigi tolle saatelõigu autorite ja heakskiitjate käest tahaks ka küsida… Ei tea, kas neil on valus?
Wednesday, March 20, 2019
Tusaselt
Sotsiaalmeedias soovitakse õnne kevade alguse puhul. Võib-olla tõesti. Meil siin metsas algab kevad ametlikult esimeste toonekurgede kohalejõudmisega, mitte varem. Kurgi veel pole, järelikult ei ole kevad alanud. Õueilm on hall ja väljas puhub mingi vastik tuul, mis meie aktiivmajast ka suurema osa sooja minema on puhunud.
Mossitasin siin omaette - päikesepatarei on laadimata, see aitab mossitamisele kaasa - ja mõtlesin, et aeglane elu nagu meil paari aasta eest oli, oli ikka lihtsam. Raha oli vähem ja lastel oli mõnikord suhtlemisvaeguse moodi asi (needsamad lapsed nuruvad nüüd kangesti koduõppele, muide), aga me määrasime ise oma tempo ja väsimust ei olnud.
Aga praegu… Laste elus on periood, mil sotsiaalset suhtlemist ja üritusi on palju, aga kohalejõudmiste eest peavad hoolitsema vanemad. Ja kojujõudmiste eest. Ma sel teemal urisen natuke allpool. Mehel on töö. Ja ülikool. Ja kogudusega seotud kohustused. Prioriteedid peaksid minu meelest olema täpselt vastupidises järjekorras, et koduväliselt kõigepealt kogudus, siis ülikool ja kindlaks määratud tööaegadel ja mitte üks minut rohkem töö, aga nojah… Minul on kah töö ja kogudus, aga ma tahan ka seda, et keskmiselt kord päevas (vähemalt) saaks perekond söögilaua ümber kokku ja valge lina oleks laual (on, mõnikord pool päeva kohati vähem valge, aga ikkagi on) ja oleks maheaedvili (tomatiseemned panin mulda ja porrulauguvuntsid kiikavad potist) ja laste tegevused koordineeritud ja kõigil puhtad riided seljas ja minu enda käsitöötöö kah tehtud. Ja vahetusõpilased poputatud, sest vahetusõpilaste ja sohvasurfarite vastuvõtmine on meie elustiil.
Ja aeg-ajalt on küll tunne, et me kumbki Ei. Jõua. Kui minul on unehäired, on Mehel ka, sest meil on kergesti ärrituv madrats ja mina olen ka rahuolekus aktiivne magaja. Ja kui ma olen väsinud, on mul unehäired. Kosutava puhkuse saamiseks tuleks kõigepealt ennast välja puhata - leidke siit loogikaviga.
Pealegi tekivad koduvälistest allikatest sündmused, mille toimumise kohta meie algselt lepingut ei ole teinud. Nüüd on see urisemise koht. Minu ettekujutus huviringist või trennist on selline, et ma panen lapse kirja, maksan raha ja organiseerin, et laps oleks õigel ajal osalemas. Viis minutit pärast korrapärast ringi/trenniaja lõppu väljub laps ringimajast ja kulgeb üksi või vanemapoolse abiga järgmisesse vajalikku kohta. Lapsel on ringis/trennis tore, vanemad tunnevad sellest rõõmu. Punkt. Huvikooli ettekujutus on, et võib ummistada lapsevanemate meilboksi kõikvõimalike kutsetega huvikooli laatadele, üritustele, piknikele ja maeiteamillele, et meie lapsevanemad ja meie lapsevanemad ja meie lapsevanemad… Ja korraldada lisaüritusi, kus laps muidugi rõõmuga osaleb, aga mille toimumisaeg nõuab tavapärasest täiesti erinevat logistikat ja Organiseerimist lapsevanemate poolt. Täna on üks selline päev. Miks? Rääkimata lisaüritustest, mida korraldab kool tunnivälisel ajal. Õnneks ei ole neid hetkel üle mõistuse palju, aga küllap tuleb kohevarsti jälle. Küllap on see kõik tore, kui elada linnaliini bussipeatuse kõrval kortermajas, ilma aia ja kooli/tööväliste kohustusteta, aga meie nii ei taha. Ei tahtnud kohe algusest peale, ega me muidu oleks siia metsa Maja ostnud.
Ja nii ongi tunne, et kogu elu toimub mingite tulevikuressursside arvelt. Küll me nädalavahetusel puhkame (aga siis on Mehel mingi tööüritus - kas laupäevased õpetajate kokkusaamised ei peaks olema illegaalsed? ja minul pühapäeval juuniorid ja lastel Laenulapse Venna sünnipäev). Või küll me koolivaheajal… ja siis tahaks ju käia ja suhelda ja olla ja kevad ja mingi aeg koolivaheajast on ju kooli-inimestel ka tööaeg… Või küll me puhkuse ajal… Vabandust, suvel käiakse reisimas ja mütatakse aias ja tehakse hoidiseid ja käiakse metsas ja Mere ääres muidugi ja võõrustatakse külalisi ja võetakse üks sein palgini lahti, lapitakse sarikaotsa ja kardetavasti vahetatakse paar palgijuppi ka ära… Ja need puhkuseagesed tegevused on tegelikult toredad ja hädavajalikud ja täiesti üleni positiivsed… aga lihtsalt hingamisepäeva* ei paista kusagilt. Sest selle tempoga ja praeguse maailmakorra juures ei pruugi mitte kunagi tulla "küll me pensionipõlves", sest tervis.
Lahendus? Äkki… osta uus madrats? Ja planeerida vähemalt järgmine laupäev kindlalt koduseks, kui just mõnd last mõni järgmine sünnipäevakutse ei taba.
Tänase päeva PLN on pesu ja ahjud ja söök ja kangakudutöö ja pitsikudutöö ja üks töötööasi kah. Ja võib-olla midagi veel, aga see olemasolevgi PLN sisaldab endas palju pikemaid tegevusi kui välja paistab.
________
*peaaegu kaks aastat tagasi, kui meil katust vahetati, Maja ümber oli nagu põrgu eeskojas ja kogu aeg olid mul mingid kohustused kaelas, varastasin endale tund aega metsaskäimist, korjasin kukeseeni, nutsin väsimusest ja palvetasin - Jumalaga on väga hea metsas käia - ja palusin natukenegi puhkust. Jumal ütles, et augustis saab. Saingi, ühe tuulise mereääre-päeva, istusin kivi otsas, kudusin piibelehekirjalist salli ja puhkasin täiesti kohustustevabalt. Järgmisel päeval oli veel natuke puhkamise moodi asja, aga oli pitsipäev ja Suur Torm ja mööda Eestit orienteerumine… ja siis läks oravaratas aina suurema hooga käima ega ole vist praeguseni peatunud. Ma tahaks jälle kivi otsa pitsi kuduma! Kas te kujutate ette, et ma igatsen korralikult haigeolemist, et oleks õigus mitte vastutada ja öelda, et ma ei jaksagi üldse, ilma südametunnistusepiinadeta? (nüüd ma andsin kindlasti kellelegi kondi hambusse, eks te närige rõõmuga)
Mossitasin siin omaette - päikesepatarei on laadimata, see aitab mossitamisele kaasa - ja mõtlesin, et aeglane elu nagu meil paari aasta eest oli, oli ikka lihtsam. Raha oli vähem ja lastel oli mõnikord suhtlemisvaeguse moodi asi (needsamad lapsed nuruvad nüüd kangesti koduõppele, muide), aga me määrasime ise oma tempo ja väsimust ei olnud.
Aga praegu… Laste elus on periood, mil sotsiaalset suhtlemist ja üritusi on palju, aga kohalejõudmiste eest peavad hoolitsema vanemad. Ja kojujõudmiste eest. Ma sel teemal urisen natuke allpool. Mehel on töö. Ja ülikool. Ja kogudusega seotud kohustused. Prioriteedid peaksid minu meelest olema täpselt vastupidises järjekorras, et koduväliselt kõigepealt kogudus, siis ülikool ja kindlaks määratud tööaegadel ja mitte üks minut rohkem töö, aga nojah… Minul on kah töö ja kogudus, aga ma tahan ka seda, et keskmiselt kord päevas (vähemalt) saaks perekond söögilaua ümber kokku ja valge lina oleks laual (on, mõnikord pool päeva kohati vähem valge, aga ikkagi on) ja oleks maheaedvili (tomatiseemned panin mulda ja porrulauguvuntsid kiikavad potist) ja laste tegevused koordineeritud ja kõigil puhtad riided seljas ja minu enda käsitöötöö kah tehtud. Ja vahetusõpilased poputatud, sest vahetusõpilaste ja sohvasurfarite vastuvõtmine on meie elustiil.
Ja aeg-ajalt on küll tunne, et me kumbki Ei. Jõua. Kui minul on unehäired, on Mehel ka, sest meil on kergesti ärrituv madrats ja mina olen ka rahuolekus aktiivne magaja. Ja kui ma olen väsinud, on mul unehäired. Kosutava puhkuse saamiseks tuleks kõigepealt ennast välja puhata - leidke siit loogikaviga.
Pealegi tekivad koduvälistest allikatest sündmused, mille toimumise kohta meie algselt lepingut ei ole teinud. Nüüd on see urisemise koht. Minu ettekujutus huviringist või trennist on selline, et ma panen lapse kirja, maksan raha ja organiseerin, et laps oleks õigel ajal osalemas. Viis minutit pärast korrapärast ringi/trenniaja lõppu väljub laps ringimajast ja kulgeb üksi või vanemapoolse abiga järgmisesse vajalikku kohta. Lapsel on ringis/trennis tore, vanemad tunnevad sellest rõõmu. Punkt. Huvikooli ettekujutus on, et võib ummistada lapsevanemate meilboksi kõikvõimalike kutsetega huvikooli laatadele, üritustele, piknikele ja maeiteamillele, et meie lapsevanemad ja meie lapsevanemad ja meie lapsevanemad… Ja korraldada lisaüritusi, kus laps muidugi rõõmuga osaleb, aga mille toimumisaeg nõuab tavapärasest täiesti erinevat logistikat ja Organiseerimist lapsevanemate poolt. Täna on üks selline päev. Miks? Rääkimata lisaüritustest, mida korraldab kool tunnivälisel ajal. Õnneks ei ole neid hetkel üle mõistuse palju, aga küllap tuleb kohevarsti jälle. Küllap on see kõik tore, kui elada linnaliini bussipeatuse kõrval kortermajas, ilma aia ja kooli/tööväliste kohustusteta, aga meie nii ei taha. Ei tahtnud kohe algusest peale, ega me muidu oleks siia metsa Maja ostnud.
Ja nii ongi tunne, et kogu elu toimub mingite tulevikuressursside arvelt. Küll me nädalavahetusel puhkame (aga siis on Mehel mingi tööüritus - kas laupäevased õpetajate kokkusaamised ei peaks olema illegaalsed? ja minul pühapäeval juuniorid ja lastel Laenulapse Venna sünnipäev). Või küll me koolivaheajal… ja siis tahaks ju käia ja suhelda ja olla ja kevad ja mingi aeg koolivaheajast on ju kooli-inimestel ka tööaeg… Või küll me puhkuse ajal… Vabandust, suvel käiakse reisimas ja mütatakse aias ja tehakse hoidiseid ja käiakse metsas ja Mere ääres muidugi ja võõrustatakse külalisi ja võetakse üks sein palgini lahti, lapitakse sarikaotsa ja kardetavasti vahetatakse paar palgijuppi ka ära… Ja need puhkuseagesed tegevused on tegelikult toredad ja hädavajalikud ja täiesti üleni positiivsed… aga lihtsalt hingamisepäeva* ei paista kusagilt. Sest selle tempoga ja praeguse maailmakorra juures ei pruugi mitte kunagi tulla "küll me pensionipõlves", sest tervis.
Lahendus? Äkki… osta uus madrats? Ja planeerida vähemalt järgmine laupäev kindlalt koduseks, kui just mõnd last mõni järgmine sünnipäevakutse ei taba.
Tänase päeva PLN on pesu ja ahjud ja söök ja kangakudutöö ja pitsikudutöö ja üks töötööasi kah. Ja võib-olla midagi veel, aga see olemasolevgi PLN sisaldab endas palju pikemaid tegevusi kui välja paistab.
________
*peaaegu kaks aastat tagasi, kui meil katust vahetati, Maja ümber oli nagu põrgu eeskojas ja kogu aeg olid mul mingid kohustused kaelas, varastasin endale tund aega metsaskäimist, korjasin kukeseeni, nutsin väsimusest ja palvetasin - Jumalaga on väga hea metsas käia - ja palusin natukenegi puhkust. Jumal ütles, et augustis saab. Saingi, ühe tuulise mereääre-päeva, istusin kivi otsas, kudusin piibelehekirjalist salli ja puhkasin täiesti kohustustevabalt. Järgmisel päeval oli veel natuke puhkamise moodi asja, aga oli pitsipäev ja Suur Torm ja mööda Eestit orienteerumine… ja siis läks oravaratas aina suurema hooga käima ega ole vist praeguseni peatunud. Ma tahaks jälle kivi otsa pitsi kuduma! Kas te kujutate ette, et ma igatsen korralikult haigeolemist, et oleks õigus mitte vastutada ja öelda, et ma ei jaksagi üldse, ilma südametunnistusepiinadeta? (nüüd ma andsin kindlasti kellelegi kondi hambusse, eks te närige rõõmuga)
Sunday, March 17, 2019
Omast ja võõrast. Uuesti. Natuke poliitiliselt. Saba ja sarvedeta.
Või pigem võõrastest.
Igasugused kurjategijad on minu jaoks Võõrad. Kurjategijad nagu mõrtsukad, sarivargad, vägistajad…
Alkohoolikud ja lärmakalt massilise alkoholijoomise pooldajad on Võõrad. Tuleb meelde üks naisõpetaja (!), kes vaheruumis valjusti hõikas, et see ei olevat õige mees, kes viina ei võta. Ma ei tea, kas ta on ikka veel õpetaja, me ei tööta enam päris kaua samas asutuses, kokkupuutepunkt puudub.
Suitsetajad on loomulikult Võõrad, kui nad ei taipa mittesuitsetajate juuresolekul oma kommet vaka all hoida. Rääkida sellest võib, aga teha… Ööök. Sõna "sõltuvus" pole mingi vabandus, sõltuvustest on tänapäeval võimalik vabaneda.
Võitlevad ateistid. Olen FB-s mõne sõbra postituste kommentaarides kohanud niisuguseid plärtsatusi ja vihakõnet, lausa viha õhutamist kristlaste pihta, et olen ära blokeerinud terve hulga inimesi, kelle olemasolust mul muidu poleks aimugi olnud.
Süstemaatilised labatsejad. Mul on olnud mõned sealsamas FB-s suguelundinalju jagavad lapsevanemad ja... saate isegi aru.
Järjekindlalt juhmid, õelad ja pahatahtlikud.
Võimalik, et mõni sort Võõraid on veel, aga praegu ei tule meelde.
Omad on siis põhimõtteliselt kõik muud. Head inimesed, eks ole. Värv ja vorm ei ole tähtis. Haridustase ei ole tähtis. Peremudel ei ole tähtis. Ühised huvid ei ole ka nii tähtsad, ilmast ja tervisest võib alati rääkida. Poliitilised vaated… no keda see huvitab.
Ja siis ongi nii, et üks isa-poja tandem, kellega mul võib ju servast mingeid sarnaseid ideid olla, on siiski, nojah, Võõrad, aga nii mõnigi võeh-parteisse* kuuluv inimene on nagu Oma. Sest on eemalt vaadates palju kenam inimene.
Vaadates seda, mis riigis ja maailmas toimub, süveneb minus aina rohkem veendumus, et hästitoimivad riigid saavad olla ainult tillukesed, niisugused… väikese valla moodi. Ehk sellisel juhul õnnestuks valitsemise juurde juhatada need, kes soovivad tõepoolest vastutada ja hoolida**, mitte võimu omada ja isiklikke veendumusi läbi suruda.
Noh... meil olid ju eile ka valimised. Valituks osutunud pakuti kellegi muu poolt välja, ei olnud nii, et tahan valitsemise juurde pääseda ja trügin ise. Ja ma olen kindel, et nad kõik on sellised inimesed, kes ütlesid, et juhatusse pääsemise eesmärki ei ole, aga kui tarvis, teeme ära. Sellist suhtumist tahaks poliitikute poolt ka, aga paljuke seal Toompeal niisuguseid on...?
Ja sellepärast ma tegelikult ei mõtle selle peale, mis meist saab. Ei osale demonstratsioonidel, ei juurdle, kas vastikud tulevikuvisioonid on tõsi ehk mitte. Katsun oma tomatiseemned ja kangasteljed ära valitseda, ja riigitööl olles ära toetada… üks õpilane korraga. Või üks klass. Ja ma ikka veel arvan, et kui igaüks püüaks valitseda temale valitseda antud valdkonda nii hästi kui võimalik, ja "hästi" tähendab siinkohal "teiste heaks", siis oleks meil kõigil parem ja ilusam elu. Ainult et... need valitsema usaldatud tahavad tihtipeale valitseda võimu pärast. Võeh. Võimusoov on egoism on halb.
________
* jah, Eestis on vähemalt üks suur erakond, mille valimist pole ma iialgi kaalunud - ja see ei ole see-mille-nime-ei-tohi-nimetada!
** teine asi on need perekonnad, kes on sadu aastaid mõne riigi juhtimise juures olnud ja hästi juhtinud. Seal õpivad lapsed ilmselt juba titeputrude kõrvale vastutust. Keegi tuttav oli ühe niisuguse perekonna esindajaga kohtunud, rääkis, et olevat olnud väga läbimõeldud sõna ja aruka jutuga inimene. Aga paljuke meil neid vanu kuningasugusid alles on ja paljuke neist tõsiseltvõetavad on, eks ole...
Igasugused kurjategijad on minu jaoks Võõrad. Kurjategijad nagu mõrtsukad, sarivargad, vägistajad…
Alkohoolikud ja lärmakalt massilise alkoholijoomise pooldajad on Võõrad. Tuleb meelde üks naisõpetaja (!), kes vaheruumis valjusti hõikas, et see ei olevat õige mees, kes viina ei võta. Ma ei tea, kas ta on ikka veel õpetaja, me ei tööta enam päris kaua samas asutuses, kokkupuutepunkt puudub.
Suitsetajad on loomulikult Võõrad, kui nad ei taipa mittesuitsetajate juuresolekul oma kommet vaka all hoida. Rääkida sellest võib, aga teha… Ööök. Sõna "sõltuvus" pole mingi vabandus, sõltuvustest on tänapäeval võimalik vabaneda.
Võitlevad ateistid. Olen FB-s mõne sõbra postituste kommentaarides kohanud niisuguseid plärtsatusi ja vihakõnet, lausa viha õhutamist kristlaste pihta, et olen ära blokeerinud terve hulga inimesi, kelle olemasolust mul muidu poleks aimugi olnud.
Süstemaatilised labatsejad. Mul on olnud mõned sealsamas FB-s suguelundinalju jagavad lapsevanemad ja... saate isegi aru.
Järjekindlalt juhmid, õelad ja pahatahtlikud.
Võimalik, et mõni sort Võõraid on veel, aga praegu ei tule meelde.
Omad on siis põhimõtteliselt kõik muud. Head inimesed, eks ole. Värv ja vorm ei ole tähtis. Haridustase ei ole tähtis. Peremudel ei ole tähtis. Ühised huvid ei ole ka nii tähtsad, ilmast ja tervisest võib alati rääkida. Poliitilised vaated… no keda see huvitab.
Ja siis ongi nii, et üks isa-poja tandem, kellega mul võib ju servast mingeid sarnaseid ideid olla, on siiski, nojah, Võõrad, aga nii mõnigi võeh-parteisse* kuuluv inimene on nagu Oma. Sest on eemalt vaadates palju kenam inimene.
Vaadates seda, mis riigis ja maailmas toimub, süveneb minus aina rohkem veendumus, et hästitoimivad riigid saavad olla ainult tillukesed, niisugused… väikese valla moodi. Ehk sellisel juhul õnnestuks valitsemise juurde juhatada need, kes soovivad tõepoolest vastutada ja hoolida**, mitte võimu omada ja isiklikke veendumusi läbi suruda.
Noh... meil olid ju eile ka valimised. Valituks osutunud pakuti kellegi muu poolt välja, ei olnud nii, et tahan valitsemise juurde pääseda ja trügin ise. Ja ma olen kindel, et nad kõik on sellised inimesed, kes ütlesid, et juhatusse pääsemise eesmärki ei ole, aga kui tarvis, teeme ära. Sellist suhtumist tahaks poliitikute poolt ka, aga paljuke seal Toompeal niisuguseid on...?
Ja sellepärast ma tegelikult ei mõtle selle peale, mis meist saab. Ei osale demonstratsioonidel, ei juurdle, kas vastikud tulevikuvisioonid on tõsi ehk mitte. Katsun oma tomatiseemned ja kangasteljed ära valitseda, ja riigitööl olles ära toetada… üks õpilane korraga. Või üks klass. Ja ma ikka veel arvan, et kui igaüks püüaks valitseda temale valitseda antud valdkonda nii hästi kui võimalik, ja "hästi" tähendab siinkohal "teiste heaks", siis oleks meil kõigil parem ja ilusam elu. Ainult et... need valitsema usaldatud tahavad tihtipeale valitseda võimu pärast. Võeh. Võimusoov on egoism on halb.
________
* jah, Eestis on vähemalt üks suur erakond, mille valimist pole ma iialgi kaalunud - ja see ei ole see-mille-nime-ei-tohi-nimetada!
** teine asi on need perekonnad, kes on sadu aastaid mõne riigi juhtimise juures olnud ja hästi juhtinud. Seal õpivad lapsed ilmselt juba titeputrude kõrvale vastutust. Keegi tuttav oli ühe niisuguse perekonna esindajaga kohtunud, rääkis, et olevat olnud väga läbimõeldud sõna ja aruka jutuga inimene. Aga paljuke meil neid vanu kuningasugusid alles on ja paljuke neist tõsiseltvõetavad on, eks ole...
Aina pöörasemaks läheb
Nädala esimese poole sisustas prantslane Tom. Või õigemini kohustus Tomi eest hoolt kanda, et ta söönud ja pestud oleks, ilmastikukohaseid riideid kannaks (haa-haa!) ja õigel ajal õigesse kohta jõuaks. Tom kadus Linnas paaril korral ka ära, aga ilmselt oskas ta hästi oma telefoni GPSi kasutada, jõudis alati enne paanika tekkimist sinna, kus ta pidanuks koos Jõugu Juhiga juba olema.
Mees, kes koos Jõugu Juhiga Tomi raudteejaama viis, rääkis, kuidas Tomi lahkumisaitähi peale kellegi vanemad kõrvalt olid imestanud, et näe, mõni neist oskab ka rääkida! Nii et küllap oli kellelgi perel veel keerulisem olukord kui meil.
Siis Tom läks ja nojah, sama päeva lõunaks selgus, et tuleb vahetuslapsi aga jälle. Andsin juba sisse tellimuse austerlastele, nendega me oskame vähemalt rääkida.
Reede õhtupoole koju sõites vaatasin, et kätte on jõudnud minu lemmikaeg aastast - mulle hirrmsasti meeldib, kui lumi ära sulab! -, aga pidin sinna juurde kohe tõdema, et nautida ma seda ei suuda, sest olen väsinud. Proovisin sihikindlat puhkamist pärastlõunauinaku vormis. Ei aidanud palju. Aga ma olen vähemalt proovinud, see loeb!
Lumesulamise kõrvalnähuna on meil praegu kõvasti pori ja suurem seltskond julgeid lumikellukesi. Meeldib!
Laupäeval käis Unistaja Nimekaimu sünnipäeval ja meie Mehega teda selle asjus Linna viimas. Kolasime natuke poodides… no ei saanud midagi sellist suuremat, mille transpordiks lastevaba autot ära kasutada. Koduteel kohtasime põtrade kollektiivi. Mees ütles, et oli vähemalt kolm.
Lillebror osales etlemisvõistlusel ja pälvis 2.-4. koha.
Jõugu Juht oli, nojah, "avec Tom", nagu ma kalendrisse kirjutasin.
Ühel ööl oli must Mimi toas. Tuli voodisse, trampis minu otsas… tabas käpakesega nägu nii, et üks küünis puuris üsna sügavale minu ninasõõrmesse. Mul on niigi nohu ja nina seest katki ja kipub veritsema… Noh, nüüd veritses topelt. Muidu on meil endiselt väga armas ja nurr must kass.
Siis tuli pühapäev. Nagu riigis, toimusid ka meie koguduses sel aastat valimised. Valiti pastor, sest pastor valitakse viieks aastaks, ja juhatus, sest juhatus valitakse kolmeks aastaks. Pastor jätkab tuntud headuses ja see on muidugi suur hea asi. Juhatusest… ma isegi hetkel ei tea, kes vanas juhatuses kõik olid. Üllatuslikul moel oli keegi kandidaatide ülesseadmise ajal märkinud ära Mehe. No ja Mees otsustas, et annab Jumalale võimaluse, kui teda peaks sinna teiste hulka tarvis olema… Selgus, et on tarvis. Pauluse kirjas Tiitusele, mis mul eile piibel.netist juhusliku peatükina ette tuli, seisab esimese peatüki kuuendast üheksanda salmini vanemate ehk koguduse asjapulkade (minu üldistus) kohta nii:
"kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed,
keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.
Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline,
kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,
vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks
suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma
vasturääkijaid."
Nojah. Ühenaisemees, ma loodan küll, usklikud lapsed tekivad puhtalt Jumala armu läbi, ulaelu ei ela ja ma ei tea, mis see allumatus on... Elu on õpetanud alandlikuks, tõesti ei joo, ei kakle ega laena kasu saamiseks raha, kannatab üsna rahulikult ära naise poolt pealesunnitud vahetuslapsed ja sohvasurfarid, armastab head - kes ei armastaks? - loodetavasti on mõõdukas ja õiglane. Ma vagaduse, kasinuse ja mitteäkilisuse kohta ei oska seisukohta võtta. väljaspoool perekonda on küll hästi rahuliku loomuga. Khm.
Nii et vast mõni tingimus on ikka täidetud, ega ta siis pastor ega juhatuse esimees ei pea olema! Aga see on meile muidugi praegu täitsa uus olukord, austav ja hirmutav korraga, sest vastutus on vägev. Õnneks on juhatuses pastor ja veel seitse usus tugevat ja muidu lugupidamiseväärilist inimest, nii et küllap Mees nende tuules kasvab ja areneb.
Mis veel juhtus, ma ei mäleta, sest olen praegu, kirikust tulnuna veel natuke vapustatud. Küll see üle läheb. Meil on kolm aastat aega harjuda, et Mehel on nüüd uus teenimisevorm. Pealegi olen ma alati arvanud, et ta võiks Jumalariigi tööd rohkem teha. Mina olen koguduses endiselt naine, kes peseb köögis nõusid, ja ma olen selles rollis rõõmus. Võib-olla kirjutan sellest mõni päev pikemalt.
Mees, kes koos Jõugu Juhiga Tomi raudteejaama viis, rääkis, kuidas Tomi lahkumisaitähi peale kellegi vanemad kõrvalt olid imestanud, et näe, mõni neist oskab ka rääkida! Nii et küllap oli kellelgi perel veel keerulisem olukord kui meil.
Siis Tom läks ja nojah, sama päeva lõunaks selgus, et tuleb vahetuslapsi aga jälle. Andsin juba sisse tellimuse austerlastele, nendega me oskame vähemalt rääkida.
Reede õhtupoole koju sõites vaatasin, et kätte on jõudnud minu lemmikaeg aastast - mulle hirrmsasti meeldib, kui lumi ära sulab! -, aga pidin sinna juurde kohe tõdema, et nautida ma seda ei suuda, sest olen väsinud. Proovisin sihikindlat puhkamist pärastlõunauinaku vormis. Ei aidanud palju. Aga ma olen vähemalt proovinud, see loeb!
Lumesulamise kõrvalnähuna on meil praegu kõvasti pori ja suurem seltskond julgeid lumikellukesi. Meeldib!
Laupäeval käis Unistaja Nimekaimu sünnipäeval ja meie Mehega teda selle asjus Linna viimas. Kolasime natuke poodides… no ei saanud midagi sellist suuremat, mille transpordiks lastevaba autot ära kasutada. Koduteel kohtasime põtrade kollektiivi. Mees ütles, et oli vähemalt kolm.
Lillebror osales etlemisvõistlusel ja pälvis 2.-4. koha.
Jõugu Juht oli, nojah, "avec Tom", nagu ma kalendrisse kirjutasin.
Ühel ööl oli must Mimi toas. Tuli voodisse, trampis minu otsas… tabas käpakesega nägu nii, et üks küünis puuris üsna sügavale minu ninasõõrmesse. Mul on niigi nohu ja nina seest katki ja kipub veritsema… Noh, nüüd veritses topelt. Muidu on meil endiselt väga armas ja nurr must kass.
Siis tuli pühapäev. Nagu riigis, toimusid ka meie koguduses sel aastat valimised. Valiti pastor, sest pastor valitakse viieks aastaks, ja juhatus, sest juhatus valitakse kolmeks aastaks. Pastor jätkab tuntud headuses ja see on muidugi suur hea asi. Juhatusest… ma isegi hetkel ei tea, kes vanas juhatuses kõik olid. Üllatuslikul moel oli keegi kandidaatide ülesseadmise ajal märkinud ära Mehe. No ja Mees otsustas, et annab Jumalale võimaluse, kui teda peaks sinna teiste hulka tarvis olema… Selgus, et on tarvis. Pauluse kirjas Tiitusele, mis mul eile piibel.netist juhusliku peatükina ette tuli, seisab esimese peatüki kuuendast üheksanda salmini vanemate ehk koguduse asjapulkade (minu üldistus) kohta nii:
"kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed,
keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.
Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline,
kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,
vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks
suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma
vasturääkijaid."
Nojah. Ühenaisemees, ma loodan küll, usklikud lapsed tekivad puhtalt Jumala armu läbi, ulaelu ei ela ja ma ei tea, mis see allumatus on... Elu on õpetanud alandlikuks, tõesti ei joo, ei kakle ega laena kasu saamiseks raha, kannatab üsna rahulikult ära naise poolt pealesunnitud vahetuslapsed ja sohvasurfarid, armastab head - kes ei armastaks? - loodetavasti on mõõdukas ja õiglane. Ma vagaduse, kasinuse ja mitteäkilisuse kohta ei oska seisukohta võtta. väljaspoool perekonda on küll hästi rahuliku loomuga. Khm.
Nii et vast mõni tingimus on ikka täidetud, ega ta siis pastor ega juhatuse esimees ei pea olema! Aga see on meile muidugi praegu täitsa uus olukord, austav ja hirmutav korraga, sest vastutus on vägev. Õnneks on juhatuses pastor ja veel seitse usus tugevat ja muidu lugupidamiseväärilist inimest, nii et küllap Mees nende tuules kasvab ja areneb.
Mis veel juhtus, ma ei mäleta, sest olen praegu, kirikust tulnuna veel natuke vapustatud. Küll see üle läheb. Meil on kolm aastat aega harjuda, et Mehel on nüüd uus teenimisevorm. Pealegi olen ma alati arvanud, et ta võiks Jumalariigi tööd rohkem teha. Mina olen koguduses endiselt naine, kes peseb köögis nõusid, ja ma olen selles rollis rõõmus. Võib-olla kirjutan sellest mõni päev pikemalt.
Thursday, March 14, 2019
Pirn (Et elu igavaks ei läheks...)
Täna hommikul lahkus Tom, ma loodan, et tal on Tallinnas tore ja kojulend mõnus.
Mõne nädala eest jagati algul JJ ja siis Unistaja klassides mingi järgmise projekti kohta pabereid, kes soovib osaleda, kes saab majutada... ma kirjutasin mõlemal juhul alla ja ütlesin JAH, poisid olid ise ka huvilised. Ja loomulikult lükkasin ma selle JAH-ütlemise kuhugi vaiba alla ära, sõna antud, kes teda enam viitsib taga ajada!
Täna tuli direktorilt kiri, projektis osalemise kohta allkirja andnud vanemad ja lapsed kogunegu tuleval nädalal koosolekule, läheb projektiks! Asjaga kursis olev sotspedagoog ütles, et sul ju mõlemad esitasid paberi, järelikult osaled mõlema lapsega...
Nii et on võimalus, et me saame varsti kaks (2) last. Võimalik, et veel sel kevadel, see on sihuke nobedama olemisega projekt. Olevat vist inglisekeelne, halleluuja!
Et kõikse paremad õpetajad oo meitel ja kõikse parem prantsuse keel oo meitel ja kõikse ägedamad lapsed oo meitel, seda ma teadsin ennegi, aga nüüd tundub, et meitel oo ka kõikse paremad projektid.
Kas suurte lastega käibki nii, et puhkamise ja niisama hingamise jaoks sobivaid hetki (hingata sisse... hingata välja...) peab ette planeerima? Sest sünnipäevakutseid sajab ja trennid ja võistlused ja huviring ja koolivärk ja...?
Mõne nädala eest jagati algul JJ ja siis Unistaja klassides mingi järgmise projekti kohta pabereid, kes soovib osaleda, kes saab majutada... ma kirjutasin mõlemal juhul alla ja ütlesin JAH, poisid olid ise ka huvilised. Ja loomulikult lükkasin ma selle JAH-ütlemise kuhugi vaiba alla ära, sõna antud, kes teda enam viitsib taga ajada!
Täna tuli direktorilt kiri, projektis osalemise kohta allkirja andnud vanemad ja lapsed kogunegu tuleval nädalal koosolekule, läheb projektiks! Asjaga kursis olev sotspedagoog ütles, et sul ju mõlemad esitasid paberi, järelikult osaled mõlema lapsega...
Nii et on võimalus, et me saame varsti kaks (2) last. Võimalik, et veel sel kevadel, see on sihuke nobedama olemisega projekt. Olevat vist inglisekeelne, halleluuja!
Et kõikse paremad õpetajad oo meitel ja kõikse parem prantsuse keel oo meitel ja kõikse ägedamad lapsed oo meitel, seda ma teadsin ennegi, aga nüüd tundub, et meitel oo ka kõikse paremad projektid.
Kas suurte lastega käibki nii, et puhkamise ja niisama hingamise jaoks sobivaid hetki (hingata sisse... hingata välja...) peab ette planeerima? Sest sünnipäevakutseid sajab ja trennid ja võistlused ja huviring ja koolivärk ja...?
Wednesday, March 13, 2019
27 aastaga pole mitte midagi muutunud
Manjana küsis veel lugusid vahetuslapsest. Ei ole suurt midagi rääkida, ma hoopis räägin memuaare.
1992. aasta augustikuu veetsin mina Saksamaal. Muist aega rahvusvahelise grupiga erinevaid linnu mööda rännates, kaks nädalat peres. 27 aastaga ei ole mitte midagi muutunud, kui välja arvata, et mina olin siis muidugi natukene vanem kui meie Tomikene, kes hetkel on teel raudteejaama.
Minu suhe saksa perega algas ka raudteejaamas. Õigemini ainult pereemaga, võõrustajatüdruk Steffi oli tol hetkel kusagil ära ja isa üldse müütiline isik, geoloog või bioloog või miski taoline, suveks välitöödele sõitnud. Seisin äervalt oma kohvrist kinni hoides ja siis tuli üks blond lühijuukseline tädi, naeratas ja ütles, et tema on Steffi ema, tulgu ma kaasa. Ega sellises olukorras muud teha ei ole, ülejäänud grupp, kellega ma juba natuke tuttav olin, pudenes igaüks oma pere juurde laiali. Aga midagi teha ei oska ka.
Lisaks vanusele oli mul veel üks eelis, mida Tomil ilmselgelt polnud - ma rääkisin juba siis vabalt saksa keelt. Sain vähemalt Steffi emaga rääkida! Sest Steffiga olid meil päris erinevad elueesmärgid ja maailmavaated ja huvid… Mitte et ta oleks otseselt vaenulik olnud, meil lihtsalt puudus ühisosa.
Sobiv varustus puudus mul kah. On meeles üks eriliselt vihmane matk viinamägedes, mille tarbeks polnud mul ühtegi sobivat riideeset peale teksapükste. Sest kust see idabloki tüdruk teab, et reisile tuleks kaasa võtta vihmakuub ja matkajalatsid! Ega mul neid kumbagi kodus kah olnud, mul oli vihmavari ja kingad linnas käimiseks. Õnneks oli mul Steffiga sama jalanumber ja jopenumber ka.
Võrdluseks: Tomikene pidi koos Jõugu Juhiga eile viis minutit õues ootama, buss jõudis varem ja mina bussi vastu hiljem… esiteks oli Tom aleviku tänavalampide all nähtamatu, teiseks jõudis miinuskahese ilma käes viie minutiga kapitaalselt läbi külmuda. Siidist suvejopega! Õnneks on tal mingi õhuke suusajope kaasas (selle pani täna ilma kobinata selga) ja helkuri pookisime talle ka külge, koolidirektorile kirjutasin juba eile õhtul, et edaspidi paluks vahetusõpilaste tervitamisse lisada helkuritseremoonia.
Aga seal Steffi juures… Ma ei julgenud tegelikult midagi. Saksa lukskorterite kombe kohaselt oli neil külaliste-vannituba, nii et kempsuskäimiseks ei pidanud luba küsima, aga oma ihupesu pesin sealsamas vannitoas käsitsi, sest kuidas sa ütled võõrale emale, et ma tahaks nagu puhtaid aluspükse omada… Ema lõi muidugi käsi kokku, miks sa ei öelnud, ma oleks su asjad masinasse pannud… aga ma olin võõras, noh!
Söök õnneks väga imelik ei olnud, me olime umbes aasta varem kooli kaudu mingi toiduabipaki saanud, nii et Nutellat ma teadsin. :) Lasanje oli küll tundmatu ja selle kohta ütles Steffi ema, et sul pole mõtet retsepti küsida, teil seal ju lasanjeplaate ei müüda. Noh, viis aastat hiljem juba müüdi. Khm.
Aga suhted… Olin grupi esimese koosolemise ajal (5 päeva Bonnis) saanud natuke sõbraks trullaka prantslanna Fabienne'iga Bretagne'ist, kes oskas saksa keelt küll üsna minimaalselt, aga oli sellegipoolest suhtlemisaldis ja heatahtlik tüdruk. Fabienne'i võõrustaja Miriam ei olnud otseselt Steffi sõber, aga mingitel ühisüritustel triivisime meie Fabienne'iga teineteise poole ja nii ma Miriamiga ka tutvusin. Noh... Miriamiga oleks mul olnud ilmselgelt palju rohkem ühist. Mulle tundus. Eks ta loterii on. Jõugu Juht kurtis ka, et Tomi sõbraga jookseb jutt hoopis paremini.
Praeguseks on neist saanud…
Steffi on vist arhitekt, aga tema elektrooniline jalajälg on napim kui napp. Miriami perekonnanime ma ei mäleta, teda ei leia enam kuskilt. Fabienne'i nime alt tuleb õnnetuseks mingi prantsuse näitleja, kes minu Fabienne küll ei ole, ja FB järgi vähemalt kaks vaevatud olemisega pereema, kellest ükskõik kumb võib olla või ka mitte olla see õige Fabienne. Mind neiupõlvenime alt FB-st või kuskilt mujalt ei leia… Mõned muud tolle korra grupikaaslased on leitavad, vahepeal emaks saanud ja karjääri teinud ja mis… aga enamiku puhul ei mäleta täisnime ja nimekaime tundub ka hulgi olevat. Või on nad nagu Steffi, diskreetselt netivälised inimesed, kesse teab. Loodetavasti läheb neil kõigil hästi.
Sellest kõigest hoolimata olen tänulik, et mul kunagi niisugune võimalus oli… ja et meil nüüd oli Tom. Igatahes huvitav!
1992. aasta augustikuu veetsin mina Saksamaal. Muist aega rahvusvahelise grupiga erinevaid linnu mööda rännates, kaks nädalat peres. 27 aastaga ei ole mitte midagi muutunud, kui välja arvata, et mina olin siis muidugi natukene vanem kui meie Tomikene, kes hetkel on teel raudteejaama.
Minu suhe saksa perega algas ka raudteejaamas. Õigemini ainult pereemaga, võõrustajatüdruk Steffi oli tol hetkel kusagil ära ja isa üldse müütiline isik, geoloog või bioloog või miski taoline, suveks välitöödele sõitnud. Seisin äervalt oma kohvrist kinni hoides ja siis tuli üks blond lühijuukseline tädi, naeratas ja ütles, et tema on Steffi ema, tulgu ma kaasa. Ega sellises olukorras muud teha ei ole, ülejäänud grupp, kellega ma juba natuke tuttav olin, pudenes igaüks oma pere juurde laiali. Aga midagi teha ei oska ka.
Lisaks vanusele oli mul veel üks eelis, mida Tomil ilmselgelt polnud - ma rääkisin juba siis vabalt saksa keelt. Sain vähemalt Steffi emaga rääkida! Sest Steffiga olid meil päris erinevad elueesmärgid ja maailmavaated ja huvid… Mitte et ta oleks otseselt vaenulik olnud, meil lihtsalt puudus ühisosa.
Sobiv varustus puudus mul kah. On meeles üks eriliselt vihmane matk viinamägedes, mille tarbeks polnud mul ühtegi sobivat riideeset peale teksapükste. Sest kust see idabloki tüdruk teab, et reisile tuleks kaasa võtta vihmakuub ja matkajalatsid! Ega mul neid kumbagi kodus kah olnud, mul oli vihmavari ja kingad linnas käimiseks. Õnneks oli mul Steffiga sama jalanumber ja jopenumber ka.
Võrdluseks: Tomikene pidi koos Jõugu Juhiga eile viis minutit õues ootama, buss jõudis varem ja mina bussi vastu hiljem… esiteks oli Tom aleviku tänavalampide all nähtamatu, teiseks jõudis miinuskahese ilma käes viie minutiga kapitaalselt läbi külmuda. Siidist suvejopega! Õnneks on tal mingi õhuke suusajope kaasas (selle pani täna ilma kobinata selga) ja helkuri pookisime talle ka külge, koolidirektorile kirjutasin juba eile õhtul, et edaspidi paluks vahetusõpilaste tervitamisse lisada helkuritseremoonia.
Aga seal Steffi juures… Ma ei julgenud tegelikult midagi. Saksa lukskorterite kombe kohaselt oli neil külaliste-vannituba, nii et kempsuskäimiseks ei pidanud luba küsima, aga oma ihupesu pesin sealsamas vannitoas käsitsi, sest kuidas sa ütled võõrale emale, et ma tahaks nagu puhtaid aluspükse omada… Ema lõi muidugi käsi kokku, miks sa ei öelnud, ma oleks su asjad masinasse pannud… aga ma olin võõras, noh!
Söök õnneks väga imelik ei olnud, me olime umbes aasta varem kooli kaudu mingi toiduabipaki saanud, nii et Nutellat ma teadsin. :) Lasanje oli küll tundmatu ja selle kohta ütles Steffi ema, et sul pole mõtet retsepti küsida, teil seal ju lasanjeplaate ei müüda. Noh, viis aastat hiljem juba müüdi. Khm.
Aga suhted… Olin grupi esimese koosolemise ajal (5 päeva Bonnis) saanud natuke sõbraks trullaka prantslanna Fabienne'iga Bretagne'ist, kes oskas saksa keelt küll üsna minimaalselt, aga oli sellegipoolest suhtlemisaldis ja heatahtlik tüdruk. Fabienne'i võõrustaja Miriam ei olnud otseselt Steffi sõber, aga mingitel ühisüritustel triivisime meie Fabienne'iga teineteise poole ja nii ma Miriamiga ka tutvusin. Noh... Miriamiga oleks mul olnud ilmselgelt palju rohkem ühist. Mulle tundus. Eks ta loterii on. Jõugu Juht kurtis ka, et Tomi sõbraga jookseb jutt hoopis paremini.
Praeguseks on neist saanud…
Steffi on vist arhitekt, aga tema elektrooniline jalajälg on napim kui napp. Miriami perekonnanime ma ei mäleta, teda ei leia enam kuskilt. Fabienne'i nime alt tuleb õnnetuseks mingi prantsuse näitleja, kes minu Fabienne küll ei ole, ja FB järgi vähemalt kaks vaevatud olemisega pereema, kellest ükskõik kumb võib olla või ka mitte olla see õige Fabienne. Mind neiupõlvenime alt FB-st või kuskilt mujalt ei leia… Mõned muud tolle korra grupikaaslased on leitavad, vahepeal emaks saanud ja karjääri teinud ja mis… aga enamiku puhul ei mäleta täisnime ja nimekaime tundub ka hulgi olevat. Või on nad nagu Steffi, diskreetselt netivälised inimesed, kesse teab. Loodetavasti läheb neil kõigil hästi.
Sellest kõigest hoolimata olen tänulik, et mul kunagi niisugune võimalus oli… ja et meil nüüd oli Tom. Igatahes huvitav!
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
