CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, January 17, 2019

Mida laste suhtes teha ei tohi

Mina ei pea ennast suuremaks asjaks emaks. Kolm-pluss, loodetavasti.

Aga. Mõtisklesin siin, mis oleks paar asja, mis ei ole kuskiltpidi seadusega keelatud, aga mida minu meelest lastele teha ei tohiks ja mida mina oma lastele enda teada ei ole teinud...

Lubaduste murdmine. (jah, ma sain selle postituse algse idee mujalt) Minu tüüpvastus laste nurumiste peale on "Vaatame," või "Ma ei ole vastu, aga ma ei tea, kas seda saab teha." Meie lapsed nuruvad hilisõhtust filmi või lauamängu või sõbrale külla. Viimane on meie pere elukoha tõttu alati tarvis läbi mõelda, kas saab ja kuidas koju saab. Õnneks nad asju ega kuhugi minemisi väga ei nuru. Ma tean aga üht endist last, kes rohis peenrad ära, kuna lubati, et siis saab järve äärde... lapsevanem ütles pärast, et tema ei tea midagi ja järve äärde küll keegi neil päevil sõitma ei hakka. Parem on mitte lubada. Õnneks on lapsed ka küllalt suured, et seletustest aru saada ja aktsepteerida, et vahel vanemad lihtsalt ei jaksa.

Laste armumiste üle naermine. Tean jällegi üht endist last, kes kunagi emale elevil häälega pihtis, kui toredat vastassoo esindajat on ta kohanud... ema naeris lapse välja, et liiga noor ja üldse nii naljakas. Laps ei rääkinud emale enam mitte ühestki oma sümpaatiast, mitte kunagi enam. Ei küsinud, kuidas sümpaatiaga suhelda, ei kurtnud muresid. Meil... on õnnestunud jõuda üsna põhjalikku puberteeti nii, et puberteetikud räägivad, mida ja kuidas nad kellestki mõtlevad. Ja küsivad nõu, kuidas mõtlemisväärilise Isikuga suhelda. Võib-olla oli selle aluseks meie reaktsioon abieluettepanekule, mida ma pealt juhtusin kuulma, kui asjassepuutuv poisslaps oli kuueaastane. Kui ma õigesti mäletan, siis ma ütlesin pojale, et valik on hea, tütarlaps on igati meeldiv, aga kuueaastaselt on selle asja lõpliku äraotsustamisega veel natuke aega. Õnneks oskas lapsühik ise ka väljendada, et tahaks selle tütarlapsega abielluda siis, kui nad mõlemad suured on. Kõrvalepõikena - mulle hirrrrmsasti meeldib, kui laps, olgu väike või teismeline, oskab mõelda, et ühel päeval on ta täisealine ja siis võib tema elu olla hoopis teistsugune kui lapsena. Tööalaselt kohtan üsna sageli lapsi, kes ei oska justnagu üldse mõelda, et elu muutub vanuse muutudes.

Võõrastel täiskasvanutel laste naeruvääristamise lubamine. Ma kunagi kirjutasin Onu Väinost. ("Kas sul peigmeest ka on, hähähäää...") Mõne aja eest pöördus keegi meie perele päris võõras, aga ilmselt muidu kena inimene Lillebrori poole jutuga pruutidest. Sekkusin väga konkreetselt, kena inimene jahmus ja kohmetus, et lastega ju ikka tehakse sellist nalja... Nalja tehakse jah, aga selline jutt pole nali, vaid lapsele kohmetuse põhjustamine. Kohmetustunne, piinlikkus või häbi on asjakohased halva või (sada korda hoiatatud) ettevaatamatu käitumise puhul, mitte selleks, et täiskasvanud nalja saaksid. Eriti mitte siis, kui naljasaavad täiskasvanud on mõnevõrra vintis.

Nojah, ja purjusolemist vabandatavaks pidanud pole me ka mitte kunagi. Veinikultuur või sünnipäevalauas tervisejoomine on üks asi, pole küll meie kodu kombed, aga me ei saa minna võõrasse koju ja hakata ütlema, et koristage pudel laualt, sest meie, vabandage väga, oleme karsklased... aga me ei ole iial keelanud ühelgi lapsel imestada selle üle, miks kellegi tuttava lapse isa (või ema, või vanaisa) joob. Meie lapse asi ei ole minna võõrale lapsevanemale ütlema, et enda purjujoomine on häbiväärne asi*, aga takka kiitma ja lugupidamisevääriliseks pidama ta seda kindlasti ei pea. Siiamaani on nende alkoholiprobleemiga vanemate lapsed tundunud täitsa toredad, laps suhelgugi lapsega.

Mida teie põhimõtteliselt oma lastele teinud ei ole, mida seadus justkui lubaks, aga teie meelest ei ole ilus?


________
*tegelikult on. Enne purjujäämist oli ta kaine, ütles mu ema kunagi, ja ma olen selle koha pealt temaga täiesti nõus. Inimene peab oma piire teadma, alkoholi mittejoomine on väga lihtne. Ma olen seda teinud poolest teisme-east saadik (no päris lapsele ikka klaasi pihku ei surutud!).

Tuesday, January 15, 2019

Küsimusi

Täna hommikul teatas üks kiiresti kasvav laps: "See särk hakkab mulle väikeseks jääma." Paistis jah varrukatest napp.
Hoidsin kohvijoomise vahele peast kinni ja mõtlesin, kuhu poodi ometi peaks vaatama, et leida ühevärvilisi (eelistatud toonid sinine-punane-roheline-hall-must-valge), pikkade varrukatega, ilma igasuguste kirjade ja piltideta T-särgi tüüpi särke poistele suuruses 164/170? Rimis olen väga harva näinud suuruseni 158/164 ja need kõik alati ka ära ostnud. Muidugi peaks särgid maksma vähem kui 10 eurot tükk ja soovitatavalt asuma kuskil Tartu kesklinna poes. H&M?

(Vaatasin praegu igaks juhuks H&M-I kodulehele. Mis mõttes on neil vähemalt netipoes müügil täiesti normaalse välimuse ja normaalse hinnaga lasteriided? On nad nüüd mõistlikuks hakanud või mis? Minu üsna kauaaegne kogemus selles poes pettumisest on tekitanud märkimisväärse skeptilisuse ja tavaliselt ei tule ma selle pealegi, et võiks sealt poisteriideid vaadata, niiehknii on müügil ainult jubedus. No igatahes… ma lähen homme või ülehomme lootusrikkalt poodi. Äkki on neil isegi suurte poiste kampsuneid, mis ei oleks lõpmata koledad?)

***

Lugesin just kõigi tarkuste allikast Perekoolist puuviljateemat. Et nädalas kümmekond kilo puuvilja ära süüa olevat 4-liikmelises peres normaalne. Meid on 5 ja ma küll aru ei saa, mis puuvilja need inimesed muudkui söövad.

Tähendab… suure osa puuvilja hind ei kannata kriitikat, küpsusaste ka mitte. Näiteks hurmaal on minu meelest tavaliselt kaks olekut - toores ja üleküps, nende vahele jääb umbes minutijagu söödavat hetke. Ja kui see minut juhtub olema öösel või tööpäeva keskel, kui keegi teda ära ei söö…?

No ja me oleme pirtsud. Minu vanemate keldris on mitu kasti meie aia õunu. Ema laseb neil mädaneda, sest need ei olevat nii head... eile ostsin talle 10 (!) euro eest kolm kilo poeõunu, sest need kõlbavad süüa. Endale koju me sellise hinnaga õunu eluilmaski ei osta, Paulared on tegelikult küllalt hea õun, arvan mina kui kauaaegne õunapõlgur*. Lapsed ei söö kodus ei kodu- ega poeõuna. Mina ei hooli melonitest, lapsed söövad igaüks kaks-kolm viilu, siis on isu otsas ja teine pool melonit läheb hukka. Mees eelistab üldse banaane või maasikaid - koduseid, suviseid. Küpset pirni sööb ka, aga need on talvel samamoodi tihti toored või siis jällegi veeldumas, kui see ainus küpsuseminut mööda läheb.

Kust poest te saate korralikku ja mõistliku hinnaga, tähendab, vähem kui 1.50 kilohinnaga puuvilja? Ja kui selle leti juures juba olla, siis ka aedvilja? Mul on tunne, et kesktalvel külmal ajal ongi valikutes Paularedi õunad ja kergelt tohletanud otsaga porgand või umbes nii.

Eile käisin poes, koos varasemast jäänuga on meil hetkel kodus kobar banaane (aga see on natuke liiga suhkrune kraam jah), peotäis mandariine, paar apelsini ja kaks sidrunit. Ja Lillebror näiteks on see laps, kes sööb õhtuseks näksiks meelsasti toorest kartulit või porgandit.

Sügavkülmast sulatan maasika-toormoosi ja üleeile tegin kooki mustikate ja sõstardega. Ja esikus kompotikapis on ikka veel suur hulk koduvalmistatud mirabelli- ja ploomikompotti, aga need pole vast ikka päris need vitamiinid…

_________
*mingil imelikul põhjusel ei kannata ma muud õuna kui küps Martsipan või midagi samaväärset, kõik teised sordid tunduvad üle mõistuse hapud. Aga toorest sidrunit, jah, aitäh, andke siia.

Monday, January 14, 2019

Hakkasingi tubliks!

Pesu on kuivamast korjatud ja sorteeritud.
Järgmine masinatäis kuivama riputatud.
Potililled kastetud.
Hommikusöögilaud koristatud.
Kilo kaltsumaterjali lõigatud.
Kõik ahjud köevad.
Jõugu Juhi toaseinale on kleebitud 11 täispikka paani tapeeti. Siis sai valmistehtud liim otsa.
Kui hästi läheb, saab ülejäänud tapeet ka veel täna seina. Umbes teist niipalju tööd tuleb veel teha, aga nüüd on rohkem nikerdamist, suuri paane on vast 5, pluss aknaalused ja uksepealsed ja need kitsad ribad siin ja seal servades, kuhu täislaiuses paan ei mahu.
Harry Potteri Stuudiotesse minemise (kohalesõit pluss piletid ise) eelarvega tegeletud.
Meile paar autonäidist leitud ja Mehele lingid saadetud, las vaatab kohvipausi ajal… Tähendab, Mees ostis eile õhtul lennupiletid ära, aga me läheme planeeritust hoopis muul ajal ja hoopis teistmoodi ja kui Jumal lubab, toome reisi pealt auto kaasa.

Nüüd lähen segan kõiki ahje.
Siis toon kuurist korvitäie katuselaaste nädala tulehakatuse tarbeks.
Siis keedan mingit sorti supi ja küpsetan mingit sorti koogi. Sellest, mida on, sest ega neid uuemaid ja kabedamaid autosid ka väljamaal ilma rahata ei anta, me oleme nüüd taas kokkuhoidlikud.

Siis loodetavasti tulevad mu mehed koju ja siis me pärast sööki teeme igasuguseid vajalikke asju, tapeet ja remont ja lumerookimine ja.
Ja kui ma eriti tubli olen, siis me läheme õhtul õigel ajal magama. Utoopilised unistused ei ole keelatud.

Sunday, January 13, 2019

Niisama

Igapühapäevaõhtused mõtted:
"Homme on esmaspäev. Uus päev! Uus nädal! Uus! Küll ma siis hakkan tubliks!"

Igaesmaspäevahommikused mõtted:
"Määh… Ja veel määh."

Vähemalt siis on määh, kui ilm on pime ja hall, võib-olla päikesega oleks natuke rohkem energiat. Aga ma nüüd kohe hakkan küll tubliks ja teen midagi, mida tegelikult ka on vaja teha. Siis on need asjad tehtud ja alati on hea tunne, kui midagi on Tehtud. Kui seal akna taga valgeks ka läheks...

Aru Anne

Remondirindel läheb nii, et suurem osa minu kolmapäevsest nördimusest põhjustas veel suuremat nördimust, tulles kuivades seina pealt lahti. Arvatvasti oli viga liimis, võimalik, et oli teine vana, ega ma kuupäeva ei vdanud, ka tapeediliimil on best-bifoor. Laupäeval kleepisin uuesti ja rohkem, see ports on nüüd viisakalt seina küljes kinni, peamiselt täitsa kuiv, ega ole ilmutanud mingit huvi kuhugi liikuda. Homme hakkan tapeeti panema.

Mujal on nii... nagu on. Nimelt algas taas kooooool. Oleme püüdnud taaskohaneda koolipäevade rütmiga. Ei ole mõnusad need varahommikud, oi, kuidas ei ole! Ega õhtutega olukord parem ei ole, siis oleme kõik väsinud. Tõsi, laste esmaspäevase viisaka käitumise eest tänamine pani nad kukalt sügama ja andis paar rahulikumat õhtupoolikut, eks me ise ka otsisime, kuidas neile leida produktiivset ja samas mitte-kontimurdvat tegevust. Kui läheb valgemaks, läheb kindlasti ka paremaks, saab lapsed õue jalgpalli mängima ajada või midagi. Praegu läheme pimedas, tuleme pimedas… Talv, noh.

Lillebror käis lumetuubitamas ja oli tagasi tulles täitsa rõõmus ja kuiv. Lumepüksid on üks igavesti hea leiutis.

Unistaja sai portsu hindeid, kui muusika "A" välja arvata, olid need kõik täpselt ühesugused. Sobib.

Jõugu Juht sai ka portsu hindeid, sealhulgas ootuspärasest palli võrra kehvema hinde geograafia kontrolltöö eest. Selgus, et oligi olnud väga raske teema.

Mees kulutas suurema osa laupäevast mingile õpetajate infopäevale. Miks sellist asja ei saa koolivaheajal ära korraldada, mina aru ei saa.

Mina… nojah, olin seina peal.

Kassid püüdsid paar hiirt. Pole teada, kas käsimikseri juhtme näris harjakapis läbi mõni praeguseks hukatud hiir või keegi nende suguvõsast, aga hetk enne mikseri seinapistmist avastada, et juhtme isolatsiooni vahelt turritab mingit metalli välja, on mõnevõrra ehmatav kogemus. Nüüdsest kontrollin kõigi kodumasinate juhtmeid enne seinapistmist! Küllap Mees suudab mikseri ära parandada, kui aega saab. Seni klopin koogitainast käsitsi.

Veel mööbeldasime elutoas, vähemalt on Mehe kirjutuslaud nüüd õiges kohas ja ma olen ennast selle pihta juba ära löönud. Kahe riiuli jagu raamatuid on tolmuimetud ja ootavad, millal riiulid õigesse paika saavad. Kangesti tahaks JJ toas ka mööbeldada, aga selleni läheb veel nädal või paar.

Keerasin just korraks Mehe poole - ta näeb ka läpakaga seal laua taga väga soliidne välja. Vaja oleks sellist laualampi, siis oleks veel soliidsem.

Valge laudlina projekt edeneb, kui esimesel nädalal kuluski ära kõik seitse lina, siis nüüd peab laudlina keskmiselt kaks päeva vastu. Sobib. Tavaliselt näeb see lina-asi välja nii:

Võib-olla veidi vähem kortsus… aga kohvitassis istuv kohvipuuke on kindlasti keset lauda, kuni mingid natuke põnevamad lilleseded tekivad ja kohvipuu päikesepoolse akna alla kolib. Seni, ma loodan, et kõlbab nii.

Friday, January 11, 2019

Need head hetked

Ehk just äsja oli üks selgelt hea hetk. Ema seisukohast. Muidu esineb neid ikka ka, aga kõigi puhul ei ole ma arvuti ligi, et kohe ära märkida.

Telefon piniseb... jääb vait. Ütleb, et vastamata kõne Jõugu Juhilt. Nunuh, mõtlen mina, helistaks tagasi, äkki ikka oli midagi. Esimese asjana, enne, kui JJ jõuab jah või noh öelda, kuulen Lillebrori vadinat - tema käis täna lumetuubitamas ja siis nad JJ-ga läksid siit koolimaja juurest sama bussiga Vanaema suunas teele.

Juba üks ilus asi oligi ära. JJ ja Lillebror ei ole viimasel ajal kuigi lähedased sõbrad, sarnase iseloomu suur miinus on sarnased iseloomuvead, mis muidugi põrkuvad. Aga nagu kuulda, vanemate silme alt eemal saavad läbi küll.

Räägime, selgub, et JJ sõrm oli lihtsalt valesse kohta läinud, nutitelefonide häda... ja siis kuulen, kuidas JJ hõikab: "Lillebror! Lillebror, ära hüppa lumehunnikusse!"

Pole vaja ise telefonis kasvatadagi, lapsed kasvatavad üksteist ise. :D On ju teada, et keegi ei rõõmusta märgade püksisäärte või lund täis saabaste üle, eriti kui saapad saab alles õhtul hilja (reedene päev, puutööring põhjustab hilist kojujõudmist) pliidi kõrvale kuivama. Ja et märjakssaanud jalgade otsene tulemus nohu on üks hirmus haigus, seda teavad kõik samuti. Ikka tahavad teineteist pragamisest või haigustest säästa.

Muide, lingil räägitud vestluses mainitud Klassivend on siiamaani Jõugu Juhi Parim Sõber ja arvatavasti läheb JJ talle ka täna küll. Aga nüüd me lepime sedasorti asju kokku palju lühemalt ja ilma igasuguse ninalurinata.

Wednesday, January 9, 2019

ÕRR

Hoopis teisel ja inimestest täiesti sõltumatu õrr.

Makulatuur Jõugu Juhi tuppa. Lõpuks ometi, eks ole. Vana tapeet on kohati kõvasti seina küljes kinni, mitte ühte lahtist serva ega mulli ega midagi. Hea küll, las need tükid siis jäävad sinna alla, sein lainetab niiehknii, meie maja eripära…

Kleebin, ikka lätsti Postimees ja lataki Maaleht… ja siis… poole seina pealt… on Mull. Võimsad mullid väga siledaks silutud ajalehe all. Niiskuse peale on kõik need lahtivõtmatud tapeediservad lahti löönud ja koos ajalehega seinast eraldunud.

Pool seinatäit kleepetööd läks aia taha. On ju ÕRR?

Meenutab olukorda aastal 1998, kui linnakorteris ütles mu isa, et köögiseina vana värv on igaveseks seinas, seda maha ei saa, värvigu ma rahulikult üle… ja esimese värvirulliviipe peale tuli vana värv krõp-krõp-krõp maha, jäädes tükikestena värvirulli külge kinni. Samast kohast pahtlilabidaga kraapides ei tulnud ikka midagi maha. Ma isegi saan aru neist inimestest, kes vanade majade seinad palgini paljaks kraabivad, krohv ja kõrkjamatt (vihkan!) ja puha.

No aga nüüd on loodetavasti kolmandik tuba makulatuuritud. Oleks rohkem teinud, aga selle tapeedijama tõttu oli motivatsioon madal ja valmistehtud liim sai ka otsa. Homme õhtul vast teen järgmise jupi.

No ja kujutage ette, kui oleks päris tapeeti hakanud otse seina kleepima, kogu meie kallilt saadud Rauhfaser oleks untsus olnud… Makulatuuriga on ikka parem. Lätsti Postimees, lataki Maaleht.