Objektiivselt oktoobrist

Ma täpselt ei tea, kas oktoober oli see kuu, mil toimuvad tunde järgi umbes pooled kooli ajal loetud vene kirjandusklassika sündmused. Või on oktoobrit ikkagi rohkem Bradbury teostes, kes seda kuud millegipärast armastas. Mina igatahes väga ei armasta, sest esteetiline on ta küll jah, aga külm ju!

Külma tõttu otsustasin, et kui minu kodusolemise-päevadel õueilm üle kaheteistkümne kraadi ei tõuse, siis võib see poolik kangas kevadeni ootama jääda. Pole mul temaga kiiret kuhugi. Kui aga soojem peaks olema, noh, siis vaatame. Koon hoopis rohkem pitsi ja vast sokke ka. 

Veel toimub kodusel rindel mingi Otsus tuulekoja suhtes, puude äraladumine - jah, need on kevadest saadik hunnikus - ja natuke aiatöid. Kütteperiood on meil septembri algusest saadik niiehknii, ehkki mitte väga intensiivselt.

Legolas ja Lillebror kolivad trenniga tubastesse tingimustesse. See teeb meie logistika veel keerulisemaks.

Jõugu Juhil lõpeb koolis esimene periood. Võimalik, et neil tuleb taas mingi väljasõit, kooli kontseptsioon peaks seda nagu eeldama. 

Mees tegeleb oma magistrivärgiga. Ükskord peab ta võimetekohase kraadi kätte saama niikuinii! (Mees tahab õpetada, mitte teadust teha, sellepärast on talle igasugune teadustöö kirjutamine vastumeelne ja erialasest seisukohast perspektiivitu, aga nõutakse ju. Urr.)

Külastame Teist Vanaisa Kuurortlinnas, sünnipäeva puhul. 

Võimalik, et Mees kutsub külalisi, kah sünnipäeva puhul. 

Naudime koolivaheaega, aga veel ei tea, kas kodustes või reisitingimustes. 

Ma väga loodan, et koolivaheaja nautimine saab toimuma Monsieur Picasso seltsis.

Mingeid asju juhtub kindlasti veel. Loodetavasti ei sisalda need endas lund, pikemaid elektrikatkestusi ega senisest otsesemaid kokkupuuteid sõjaga. 

Niisama

Sest õues on jahe ja niiske ja võib-olla metsis, aga pooled tänase päeva tööd on tarvis teha õues. Lükkan alustamist edasi, siis läheb vast vähemalt natuke soojemaks. 

***

Metsist polnud eile näha. Mulle sobiks, kui see nii jääkski. Temal on parem metsas ja meil parem, kui teda siin pole. 

***

Ükspäev postitasin FBs ühte kristlike naiste rahvusvahelisse gruppi palvesoovi finantside pärast - sest tundus, et raha on palgapäevani liiga vähe. Kaks päeva hiljem saabus tasu ühe tõlketöö eest, olime arvestanud, et enne oktoobri esimesi tööpäevi seda ei tule. Ja võitsin sallimüügikonkursi, tähendab, keegi tahtis osta haapsalu salli siinsamas lähedal, pakkumisi tuli muidugi hulgi ja muist odavamad kui minu omad... kevadeöökirjaline sall läheb kingituseks väärikale ja kindlasti väga heale inimesele. Ostja oli ka väga armas. Nii et eestpalvest on kasu. 

***

Keegi õpilane imestas hiljuti, et minuvanusel inimesel on Instagram. Nojah, need sotsiaalmeediad on mul erinevate asjade jaoks. FB-s on peamiselt suhtlus, enda sõprade eluga mingil määral kursishoidmine ja kassipildid. Instagramis on muud ilupildid, hingele. Twitteris on sõjauudised, ühe tuttava (aga kaugel) pere sotsiaalmeediasuhtlus ja tasakaalu jaoks nii Inglise kuningapere uudised kui lühisabakängurute pildid. TikToki, tänan väga, ei soovi, videote vaatamine on minu jaoks põhjendatud ainult siis, kui video on tehtud nunnudest loomadest või väikelastest, aga neid pakuvad muud kanalid ilma küsimatagi. Ise otsustan, kas vaatan. 

***

Umbes kevadest saadik jälgin Instagramis üht noort kuue lapse ema. Kuus kena last, kes on pealegi veel ilusasti riides, beebi sealhulgas - aga tegelikult meeldib mulle tema piltide juures kõige rohkem harmoonilisus ja rahu. Täna sain aru, tema toapildid on esemelagedad. Võimalik, et ta on eluaeg võrdlemisi vähe asju hankinud, aga võib-olla on tal palju head asjaladustamisruumi ja head koristamiskombed, ei oska öelda. Igatahes on see harmoonia väärt püüdlemist ja järeletegemist. Heal juhul alustan täna Lillebrorile ja tema Sõbrale lootusetult väikeste rõivaesemete sorteerimise ja äraorganiseerimisega - need on küll praegu täitsa viisakas paigas, aga kui nad saavad majast välja, vabaneb koht millegi jalusvedeleva jaoks, näiteks sügavkülmakarpide kast on madendavalt jalus ja kuhugi seda panna ei ole, aga sinna riidekottide asemele sobiks ideaalselt. Korralikult koristatud harjakappi naudin kevadest saadik väga, näiteks. 

***

Veel mõjuvad mingid Inglismaa-pildid mu sotsiaalmeedias nii, et aeg-ajalt tunnen tugevat tungi kolida vanale heale Inglismaale. Mõistusega saan suurepäraselt aru, et kõigepealt peavad lapsed siin hariduse kätte saama ja Vanaisa eest hoolitsemist ei saa ka kellegi teise kaela jätta... pealegi ei ootaks meid seal keegi avasüli, oleks siis, et keegi meist oleks paberitega torumees või rekajuht... aga briti elustiil on ahvatlev. Mulle tundub, et üldises plaanis - Alice, ma tean, et koledaid kohti on - on sealmaal rohkem ilu, harmooniat ja rahu kui meil siin. Sajanditepikkune korrastus- ja aiandusharjumus on üks asi, võrdlemisi keeruliselt rünnatavas kohas olemine teine, lapsest saadik Vanaema Inglismaa-ülistamise kuulmine kolmas, aga ilmselt on oluliseks komponendiks ikkagi traditsioonid ja kombed, mis selle maa mulle nii ahvatlevaks teevad. Ma olen tavaliselt rääkinud, et tahaksin elada Saksamaal, seda oskan tahta kogemuse ja süsteemist arusaamise põhjal, aga Saksamaa ei ole tegelikult üldse nii nunnu kui Inglismaa. Kuna, jah, meid seal keegi ei oota, tuleb esimese asjans hankida korralik teekann. Teise asjana tahan kummikuid, mis ei lõika säärtesse, ja korralikku kodujopet, millega aiatöid teha. Siis saan sompus ilmaga tunda tugevat sidet Violet Airdiga (Rosamunde Pilcheri raamatust "September") ja on kohe britilikum tunne. Ja ikkagi oleks vaja aias võõruspidusid korraldada, siis vast ei tahakski kolida - aga korralikult Inglismaal puhkusereise veeta kindlasti!

***

Vahepeal on väljas käinud päike, õnn ja rõõm. vast on nüüd piisavalt kuiv, et saab pesu õue panna, kuivavad ikka natuke rohkem kui masinas nutsakus. 

Jätkub...

Fännide rõõmuks anna teada, et metsis on tagasi. Täies pulmarüüs ja tantsuhuviline. Köögijäätmeid komposti viimas käisin turvamehe (Lillebror) ja oranži lumelabida seltsis. 

Siin: http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=1411 on infotihe artikkel metsise elukommete kohta. Ega vist ei jää muud üle kui leida keegi, kes ta minema viiks. Teine võimalus on praad. 

Kuni lahendust pole, peab vist aiatööde tarbeks kasuka selga panema, metsis pidavat kartma karvaseid loomi. Mina, vabandage, kardan hulle, liigist sõltumatult. 

Räägitakse, et algas sügis

Sügise alguse puhul või arvatavasti mingi öökülmalähedase ilma puhul on mõned kased meie tavalise linnatee ääres kollaseks tõmbunud. Linnas veel ei ole. 

Veel korjasin sügise alguse puhul tuppa järelvalmima kõik rohelised tomatid. Neid oli väga palju. Leidsin netiavarustest ka rohelistest tomatitest tehtava hoidise retsepti, aga... Eelmisel pühapäeval pingutasin boršiteo ja õunastruudlitäidisehoidisega natuke üle, nii et esmaspäev ja teisipäev möödusid erakordse füüsilise väsimuse hägus. Hingamisepäeva tuleb pidada! 

Hoolimata kohutavast väsimusest sundisin ennast ikkagi maasikataimi varupeenrale paigutama. Õnnestus küll. Nüüd on pakilistest aiatöödest vaja veel teha küüslaukude mahapanek ja kasvuhoone lagedaksrookimine, siis võib edasi teha asju nii, nagu tuju on. Kui üldse on. 

Laupäeval käis meil külas üks hästi armas noor pere kogudusest. Nemad on nimelt nüüd meie peaaegu-naabrid, aga ilma õunteta... Meil jällegi on õunu ülearu. Korjasid kenasti mitu suurt kasti õunu täis. Nii tore, et keegi meid õuntest ka vabastab. 

Veel käisid laupäeval Lillebror ja Legolas Lillebrori Sõbra sünnipäeval. Lillebror jäi selle järel Toreda Klassivenna poole mingit Minecrafti-turniiri või midagi taolist vaatama, Legolas tuli koju. Koos infoga, et tema on nüüd oma kooli õpilaseks ristitud, klaviatuuriga üle koputatud ja puha (nagu rüütlikslöömine, aga mõõga asemel klaviatuuriga, ma loodan, et loodussuuna puhul ei kasutatud nõgest).

Reedel nimelt toimus "repsimine". Igale kümnendale klassile oli määratud värv, Legolase klass sai punase... aga ainsad igapäevakasutuses olevad punased riideesemed on meil minu ja Lillebrori omad, tähendab, Legolasele poleks selga läinud. Õnneks leidsime kapist kunagi võileivahinna eest ostetud veinipunase triiksärgi ja nii ta läks kooli triiksärgi, tenniste ja "Nõiduri" dressipluusiga kõige peal... Veel oli klassile määratud etendada "Lumivalgukese" muinasjuttu klassi õppesuuna võtmes, Legolas oli prints, nii et triiksärk oli muidugi asjakohane. Lumivalgukest oli mänginud Legolase pinginaaber, kena pikk noormees, kes on juba valitud ka klassi kõige ilusamaks tüdrukuks (ei, tal ei ole Legolase sõnul minGeid eripärasid, need on lihtsalt sellised noorte naljad...). Noored näitlejad said ilusasti hakkama, Legolas näitas videosalvestust. Sellegipoolest loodan ma, et peamiselt tegeletakse seal koolis ikka õppetööga, mitte poolalasti teatejooksuga (veel üks osa repsimispäevast, Legolas kommenteeris: "Go big or go home") või muude lustimistega. 

Jõugu Juhi koolis sattus õppetöö vahele ka ühine seikluspargikülastus, mis oli olnud tore. Natuke vähem tore on, et üheteistkümnendas klassis on õppida rohkem kui varem... aga JJ saab ilmselgelt hakkama. 

Kassid on ühehäälselt nõudnud õigust taas õues käia. Õnneks on ilmad jahedad ja ega seal väljas mängimine enam ei ahvatlegi nii väga, teevad oma tiiru ära ja tulevad tagasi. Ka toas saab leida toredaid tegevusi nagu vigurmagamine või mängimine kõigega, mis liigutab... või ei liiguta. Mingil õhtul läksid Freya ja Millie ühe eriti toreda puukooretüki pärast lausa kaklema, sest ega siis ükski muu kooretükk või üldse puutükk ole nii tore kui, see mis teise lapse kassi käes! Nagu poisid väikestena, park oli roikaid täis, aga roigas venna käes oli eriline ja vääris võitlust...

Ühel päeval käisin metsas. Üksikuid kukeseeni veel leiab, aga selleks peab vaatama õigete samblatuttide alla. Kaugele ei läinud, sest bensiiniarve... meil on nimelt üsna tavapärane septembrikuine pankrot, mis kindlasti kohevarsti taandub (sest uue kuu alguses pakutakse taas palgapäeva), aga kolme oletatava kukeseene leidmise pärast pole kuigi arukas viit kilomeetrit mööda metsa sõita. 

Olulistest sündmustest väärib äramärkimist veel esimene pähkel meie mandžuuria pähklipuult. On teine rohekaskollast värvi ja sametine, me keegi ei tea, millal tuleks sisse vaadata... aga ehk tuleb sealt puu otsast mõni veel. Tegin puutüvele pai ja kiitsin, et väga tubli puu on. Äkki ta siis tuleval aastal kasvatab lausa mitukümmend pähklit, selleaastane saak jääb kindlasti alla kümne isendi. Tuleval nädalal küsin selle pähkliavamise-asja Laenulapse Isalt järele, tema on aednik ja loodetavasti teab pähklite hingeelust midagi. 

Nüüd varsti pakutakse meil pitsat kukeseenepeotäiega ja uuel nädalal lastevanemate koosolekut Jõugu Juhi Koolis. Võimalik, et mingeid huvitavaid ja häid asju tuleb veel, aga seda näeb juba siis, kui need kätte jõuavad. Koolivaheajani on jäänud vähem kui neli nädalat!

Laatsaretinädal

Paar päeva nädala algusest oli Lillebror haige. Paar päeva nädala lõpust on haige olnud Legolas. Terve nädala on koolist kodus olnud Jõugu Juht. Kõigil sama häda - kurguvalu, nohu, mõnel juhul väike palavik, köha, peavalu. Ei ole k, täitsa tavaline viirus on. Seltskonna mõttes valutavad hirmsasti minu põlved ja selg, aga kui mul meelde tuleb rohtu võtta, siis pole väga vigagi. Ilmselt ei ole see valu ka niiiii hirmus... selles mõttes, et kui valuvaigisti saab meelest minna, eks ole. 

Ühel õhtul oli Legolase uues koolis lastevanemate koosolek. See maja vajaks eraldi kaardirakendust või midagi taolist, et seal mitte ära eksida... õnneks oli Mees kaasas. Legolase uus klassijuhataja on, tundub, asjalik. Uus direktor pidas kõnet nagu maamesilane, sumsumsumsumsumm, saali keskele polnud suurt midagi kuulda. Ega tal vist midagi jalustrabavat öelda ei olnud ka. Nägin vanemate hulgas mitmeid tuttavaid nägusid. Üks nägu sai jällegi klassikoosoleku jooksul piisavalt tuttavaks, et täna poes tere öelda ja jutustama jääda. Selgus, et meie pojad olid ka esimeses klassis koos, aga siis ei olnud nad sõbrad - noh, nüüd on taas võimalus. Üks teine ema jällegi küsis lahkumise ajal osavõtlikult, kuidas tundub, temal olevat juba neljas laps samas gümnaasiumis, ka koduõppekogemusega noormees. Sümpaatsed lapsevanemad on, ju on siis lapsed ka toredad. 

Nädalavahetuse veetis siin Lillebrori Sõber. Pidi ära minema küll laupäeval lõunase bussiga, aga buss sõitis peatuses oodanud lastest lihtsalt hooga mööda. Arupärimise peale öelnud GoBusi telefonivastaja, et telligu me takso ja esitagu pärast arve koos selgitusega, tõenäoliselt makstakse kinni... Lapsed. Keset inimtühjana paistvat metsa. Meil on siin endiselt, muide, karud. Lillebror juba ammu kurdab, et tema meelest on mõni bussijuht purjus- seda nüüd vaevalt, aga käre, kuri ja äkiline kindlasti. Mina ise lausa kardan neid juhte, üks arrrrmastab sõitjaid sõimata... Ja ärge tulge nüüd ütlema, et tasuta bussisõit ei pea tsiviliseeritud olema, peab küll. Kuna riik maksab bussisõidu kinni, esindab bussijuht oma käitumisega mitte ainult firmat, vaid Eesti riiki. URR.

Lõpuks ometi viidi Linnas ära kohalik pronksmees. Minu poolest võinuks kaevikus surevat sõdurit kujutav sammas isegi paika jääda, oleks jätkunud valeinfot andvate tekstide (et Tartu tänab vabastajaid...) eemaldamisest ja 9. mail lilleviimise-keelust - sest Eesti jaoks polnud see mingi vabastamine, eksju -, aga otsustati kogu kupatus eemaldada, heakene küll... ainult et Legolas ja Lillebror ei saa selle tõttu nüüd veel nädal aega trenni, Raadil on vist liikumiskeeld või midagi. Mis teha. 

Mingil päeval käisin uue ID-kaardi asjus sõrmejälgi andmas ja pilti tegemas. Loodetavasti kestab kaart kaua, pildiautomaat tegi mind hetkega 20 aastat vanemaks. PPA tahtis tagasisidet ka, palusin neil endile keeletoimetaja võtta. Foto on hõivatud, sõrmejäljed on hõivatud... Mis on viga sõnadel "registreeritud" või "saadud" või "salvestatud", millest tavakodanik ilusasti aru saaks? Passi tellisin ka, äkki õnnestub kunagi taas vana head Inglismaad külastada. 

Mees katsetas tuulekoja ette olemasolevat ust ja avastas, et see, häbematu, vajab koos lengidega rohkem ruumi kui meil sammaste vahele mahub, pealegi käib lahti sissepoole, mis meile üldse ei sobi. Ega mulle tema disain ei meeldinudki, aga Maja tuulekindluse suurendamiseks olen ma eriti möödunud talve järel päris paljuga nõus. Eks ta nüüd siis leiutab, mis saab. Tuulekoda peab juba praegu, ainult külgakendega päris hästi tuult. 

Legolas jällegi küttis paar korda oma toa ahju. Ahi püsib ilusti kaks päeva soe ja Legolasel olevat nüüd lausa palav magada. 

Ükspäev lugesin üle tomatitaimi ja Otsustasin, et tulevaasta kasvatan a) ühes eraldi betoonkastis hoopis kurke; b) panen tulevaasta taimed hõredamalt ja c) valin peamiselt kõrgekasvulised sordid. Need "Romad" on küll suurepärased tomatid, aga mul on seal praegu 15 "Roma" taime, mis kamba peale moodustavad läbitungimatu võpsiku, ei küpse ega lase endid korralikult üle vaadata, kõrgete sortide viljad ripuvad ilusti nähtaval. Tulevaasta on muidugi kasvuhoone ka kalasööjakindel ja keegi ei kraabi mu tomateid räimest üles, nagu sel aastal juhtus. PLN oli ju juba seekord mõnevõrra teistsuguseid taimi kasvatada, aga näedsa...

Vaarikaid tuleb peotäishaaval, ploomipuid tuleb tuleval kevadel harvendada ja "Valge Klaar" kannab sel aastal rohkem, kui eales varem. Ma nüüd keedan topeltportsu purgiborši ja mõned purgid õunastruudlitäidist. Äkki saab hea. 

Ving ja virin, koos paari lootusekiirega

Aklimatiseerumine läheb meil vaevaliselt. Sel nädalal on kõik lapsed täiesti tavalise külmetuse pärast koolist kodus olnud, mõni magab praegugi peavalu- ja palavikuund. Üldse ei sobi! 

Veel ei sobi, et minu kodusolemise-päevadel pakub ilm vihma. Keegi peaks maasikataimed varupeenrasse paigutama ja küüslaugud maha panema, aga mismoodi? Mul vihmakindlaid aiatööriideid pole, kas peaks igaks juhuks mingi kalamehekomplekti hankima? Päris tõsiselt, minevaasta jäin ma pärast maasikapeenras märjakssaamist nii hullusti haigeks, et...

Samal ajal sajab kaela õhtuseid üritusi, mis löövad igasuguse rutiini ja logistika segi. Kuigi gümnaasiumi lastevanemate koosolekutel käia on huvitav, tähendab see mõtlemist ja kombineerimist, kes millal kuidas koju tuleb ja mida süüakse... lõpuks teevad poisid endale heal juhul sooja võileiba, keda need vitamiinid ikka huvitavad... Mehel on täna teises koolis miskisugune bankett või aktus või asi, sinna mu nädalamenüü läheb... Kuigi, nagu ma Mehele eile lastevanemate koosolekul ütlesin, hirmus tore on minna päriselt kohale, mitte kuulda, et kõik sündmused toimuvad zoomis. Need netipõhised asjad on ikka kuidagimoodi konservi või kuivpajuki moodi, ei asenda pärisasja (ja tunnet, et tundmatus koolimajas saab väga edukalt ära eksida). 

***

Mis puutub nädalamenüüsse... siis igasuguse toiduasjandusega on üldse nadisti. Käisin ükspäev üksipäini poes, ma siin suveajal olen käinud peamiselt koos Mehega (olles ühest kohast teise teel) ja vaadanud ainult teatud kaubagruppe, meil on sel teemal mõningane tööjaotus. Nojah, käisin poes ja mul hakkas hindu vaadates füüsiliselt halb. Muidugi läheb see tunne tihedalt täistopitud kappe vaadates üle ja pealegi on meil Kõrgema Jõuga kokkulepe, et kõik läheb hästi... ja võin enam-vähem kinnitada Pauluse sõnu Filipi kirjast 4:12:: "Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses."

Sellegipoolest on olukord häiriv. Tõsi, bensiinihind oli eile õhtuks veidi langenud ja suhkru - sest seda oli kohe väga vaja - leidsime Prismast mõnevõrra odavama hinna eest kui mujalt, aga nii kiire hinnatõus on ikkagi liig mis liig. 

***

Vähemalt on minevaastane suurinvesteering - Legolase toa kahhelahi - eile esimest korda sügise jooksul köetud ja oli kaks tundi tagasi veel mõnusalt soe nagu Legolase tubagi. Ja arvestades Legolase iga ja arrrrmastust arvuti vastu ei ole ma sugugi kindel, et ta seda ahju optimaalselt küttis, küllap jäi mõni segamine ja kinnipanemine hilja peale. Nii et ahju poolest on hea lootus talvesooja saada.

***

Vähemalt on selle kuu arved makstud ja kapis tavapäraselt pair nädala jagu toitu. Tuleb lihtsalt olemasolevat kombineerida. Muide, sealsamas Prismas olid Rainbow Marie küpsised poole odavamad kui Kalevi kandilised küpsised. Kes küpsisetorti tahab teha, võib ju mõelda mini-küpsisetordikeste peale, kui Prisma kättesaadavas kauguses juhtub olema.

***

Vähemalt selgus Frau Corsa streigipõhjus. Aku, kujutage ette, kui napakas! Selle asemel, et kuidagimoodi näidata, et voolu on vähe, andke uus aku, hädaldas Frau Corsa, et käigukast on katki (sest Easytronic vajab õige kangiasendi äratundmiseks vist elektrit või midagi) ja lülitas igaks juhuks signalisatsiooni sisse. Noh, et niigi vähest voolu veel rohkem kulutada. Väga tobenaiselik käitumine, ma olen alati öelnud, et mu väike ümara taguotsaga auto on naisterahvas. Äkki ma ikka saan mõnel päeval metsa, ilma autota ei julge minna, sest metsas võib olla k-loom, siinkandis neid liigub ja autoga saab kiiremini eest ära joosta. 

***

Vähemalt ei ole neil päevil öökülma olnud. Mul on nimelt küünlajupid otsas. Enne järgmist öökülmaohtu tuleb ilmselt kõik rohelised tomatid ka tuppa valmima tuua. Tulevaasta saan taimed varem kasvuhoonesse, küllap siis küpsevad ka varem - aga tulevaasta tahan rohkem erinevaid sorte. Kui mul meeles on. 

Ja mida rebane ütles?

 Eile... Lillebror oli poolhaigena kodus. Vaatas aknast välja, nägi Maja ees pargis ärevat Millie't ja väga kohevat musta Mimi, kes vahtisid tõtt rebasega. Lillebror tormas välja, kassid tuiskasid tuppa, rebane tuiskas teisele poole. 

!!!!!!!!!!!!

Õhtupoole läksin mina kasvuhoonesse tomateid otsima. Tagasiteel tegi mingi loom sireliheki alt minu suunas häält. Seal heki kandis on paras võpsik, ma ei näiniud kedagi, aga omapärane hääl oli. Omapärane ja väga spetsiifiline, kui Lillebror mulle pärast telefonist rebase klähvimist kuulata pakkus, tundsin ära küll. 

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Nii et nüüd elavad kassid toas. 

Hommikul püüdsin õuetormanud Millie' kinni, toppisin tagasi tuppa. 

Õhtul püüdsin kinni õuetormanud Millie', tõin tuppa. Ukse vahelt haarasin Mimi ja Freya (nemad armastavad meil ööpäevapikkusi rännakuid ette võtta), toppisin kaminasaali. Valgel Minil jätkus mõistust pärast kiireid kaevetöid ise tuppa tagasi tulla. 

Kuna eestuksest on tarvis käia, istuvad kõik neli kassi praegu kaminasaalis kinni. Lillebror käis vaatamas ja ütles, et toimub kassikontsert. Mimi on solist ja väga vihane. 

Kuidas see rebasejaht neil Pettsonil ja Findusel käiski...

Oeh

Vähemalt on Maarjalaat möödas ja võimalik, et rohkem väliüritusi meil sel aastal ei tule. 

Nädala algus oli rahumeelne, käärisin uudsekanga ja keetsin suppi. Panin purki kuivatatud mirabellid. On teised nahkjad ja hapud, aga kindlasti kusagil magushapu kastme sees kasutatavad. Tuvastasin, et Lillebror on suvega hüpanud üle tervest ühest rõivanumbrist. Suured poisid hüppasid samas vanuses üle järgmisest numbrist, seega andis voodialuses kastis sorimine tulemuseks ühe paari jalgaminevaid pükse ja suuremat sorti kotitäie riideid, mis enam kuidagi selga ei lähe. Oeh...

Kuna Monsieur Picassost pole veel midagi kuulda, oli selge, et Laada tarbeks on vaja Herr Bora korda saada. Teisipäeval käis Herr Bora paranduses. Kohe nii nobedasti, et saime temaga koju sõita, Frau Corsa jäi töökotta asemele, sest ega abivalmis poolaka keevitustöö igaveseks mõeldud ei olnud, summuti hakkas juba tasakesi porisema. Päris täpselt võttes juhtis auto koduni Jõugu Juht, hästi juhtis. 

Kolmapäeval oli mul üks pikk-pikk-pikk koosolek. Ei tundunud produktiivne, aga kui tarvis, siis tarvis. Pärast koosolekut saime Frau Corsa kätte ja Mees arvas omaette, et nüüd on autoparandustega mõneks ajaks hästi.  

Neljapäeval tundsin ennast äärmiselt ebaproduktiivsena, sest kangas oli ülesajamata - seda on üksi väga halb teha, ei saanud sellega tegeleda ja muidu ka... Päeva lõpus tuli leinateade. 96-aastase inimese puhul ei tohiks see kedagi üllatada, aga erakordselt vitaalse 96-aastase puhul on ikkagi üllatav, et paar päeva varem võõrustab peaministrit ja siis... läheb sinna, kus teda juba ootavad abikaasa ja sugulased (ja Lilibetiks kutsusid teda vanemad, mitte Philip) ja loomulikult terve kari vaimustunud koeri. 

Reedel vaatasin lehest surmakuulutusi ja tundub, et vist oli teine leinateade, aga ma pole veel jaksanud ega julgenud kontrolliks helistada. Seekord perekondlik, ka kõrges eas. Matusele poleks me niiehknii saanud minna, sest laat. Pakkisime täis mõlemad autod. Bora sai peamiselt atribuutika, Corsa kauba. Lillebror oli üldse Toreda Klassivenna juures. 

Laupäeva hommikul sõitsid Mees ja Jõugu Juht Boraga ees minema. Mina ja Legolas istusime Corsasse, keerasin võtit... ei midagi. Ka mitmekordse katsetamise peale ei juhtunud mitte midagi ootuspärast. Legolas kutsus Mehe tagasi, krokodillid... ei midagi. Aku võib-olla kah, aga peamiselt arvatavasti mingisugune käigukasti asendi andur, see Easytronic on muidu ideaalne käigukast, aga kui auto aru ei saa, et käik on väljas, siis tema käima ei lähe, punkt. Toimus kiire ümberpakkimine, Mees läks uuesti teele, kõrvaliste ka vaipu täis, meie poistega lappisime portsu vaipu kottidesse ja ootasime hommikuse bussi ära. 

Laada kohta võib öelda, et tegu oli vist kõigi aegade kõige vähetulusama Maarjalaadaga. Laadalolli rollis olid seekord kõik need paljud inimesed, kes lubasid otsekohe sularaha tuua, sest see vaip meeldib nii väga... See on siiski palju meeldivam kui joodikud või (nii mees-kui naissoost) pläraläraleenud, kes arvavad, et kuna nende vanaemad kudusid neile vaipu ilma rahata, mis õigusega mina siis müün... noh, kui ma vanaemaks saan, koon ma oma lapselastele nii vaipu kui kampsuneid ilma rahata, loomulikult. 

Miinusena võib veel ära märkida hirmsa külma, kuna septembripäike läbi puulatvade meieni ei jõudnud. 

Plussidest - nägin mitut väga armsat endist õpilast. Ajasime juttu, selle tulemusena leiab homme kastitäis "Valgeid Klaare" sihipärase kasutuse õpilase õunakoogis. Üks daam leidis absoluutselt õige suure vaiba, mõõt oli õige ja värv oli õige... aga kuidas seda koju viia, suur kaltsuvaip on raske? Samal hetkel saabusid linnaratastel Legolas ja Jõugu Juht. Helistage, kui koju jõuate, saadan kulleri, pakkus Mees. Nii see läkski, ülemine uksekell ja palun, teie vaip saabus. 

Lillebror kulges koos kolleegidega. Suured poisid tõid kaasa Laenulapse ja Legolase endise klassiõe, keda võib vist teatud kevadväljasõidulistel asjaoludel edaspidi nimetada Roosiks ("Titanicu" filmi järgi, aga ei, keegi ei pidanud teda joonistama nagu neid prantsuse tüdrukuid ega midagi muud taolist, neil juhtus seal üks täiesti avalik nali, mille fotojäädvustus sündis ka emale näidata). Roosi on kaunis nagu roosinupukene, arvatavasti see põhjustas noormeestes mõningast bravuuritsemist. Sellest ma pean nendega veel rääkima. Muidu oli väga tore avastada, et kuni Mees autot parklast ära toomas käis, oli minu ümber ja läheduses seitse noort inimest, kolm päris oma ja teised neli ka mõningal määral minu lapsed. Siis sai Mees autoga ja hermeetiline pakkimine ja kogu kraam Herr Borasse mahutatud, pluss koht minu jaoks.

Kodus sai lasteta õhtu ja öö, sest Gäng jaotus ööbima erinevate sõprade juurde (eieiei, mitte Roosi juurde, Roosi vanemad on väga arukad inimesed, Roosi ööbib oma toas tavaliselt ikka üksi, ma usun). Kui nad väikesed olid, oli ilma lasteta kodusolemine harjumatu, aga oma harulduse tõttu pigem tore vaheldus. Nüüd kipub nukraks minema, sest kuniks neid üldse veel kodus on... Vähemalt magasid Millie ja Freya täna öösel meie voodis, neile meeldib öösiti inimeste läheduses olla. Ja varsti peaksid nad õhtuse bussiga tulema, on aeg hakata valmistama sööki. Vaevalt, et nad küla peal korralikult söövad...

Ajastu lõpp

Et kusagil on olemas päris ehtne kuninganna, sain ma teada arvatavasti umbes viieaastasena kirjamarkide järgi, lapsepõlvekodu teisel korrusel ema voodi peal istudes. Margid tulid koos Tädi Helgi kirjadega ja nende peal oli alati sama märk... või lausa märgiga samakujuline naisepilt. Võtsin teadmiseks ja tegelikult ei pööranud teemale kaua aega erilist tähelepanu, teismelisena vaimustusin hoopis Rootsi kuningaperest, nende Linnaskäimise puhul lubati meid isegi koolist ära, vaatama, et äkki näeme... nägime, korraks, Toome nõlva pealt alla kiigates. 

Tõsisemalt hakkas mind Inglise kuninglik perekond huvitama kuue-seitsme aasta eest, küllap armsa Alice'i blogisissekannete põhjal. Või kümne aasta eest, lastele seda kuninglemise-asja seletades... kesse enam teab. Mingil hetkel arvas üks suurematest poistest, et ma olevat nagu kuninganna Elizabeth, ainult et mul pole tütart - kolm poega oli kuueaastase (või kuskil sealkandis, igatahes väike) jaoks piisav sarnasusekriteerium. 

Praeguseks võib öelda, et ma olen, nojah, fänn. Ja hoolimata sellest, et Tema Majesteet lahkus sinna, kust tavaliselt uudiseid ei tule, võin ma kindlasti olla fänn edaspidigi. Elizabeth II mälestus jääb loodetavasti väga kauaks elavaks ja tema väärikuse-pärand võiks jääda igaveseks. 

Saatkonna ette lilli või karusid viima ei lähe, aga Tema Majesteedi mälestuseks ja auks võiks hakata pidama corgisid… või õppida ratsutama... või istutada puu. Või meie puhul pigem roosipõõsa, sest tammepuid on meil, tänan väga, ülearugi. Kevadel, siis on tema sünnipäevale ajaliselt lähemal, ma arvan. 

Meil kodus eile väga kõvasti ei kurvastatud, aga meie Lillebroriga, keda ka kogu kuningavärk huvitab, olime natuke löödud küll. Ehkki 96-aastase inimese ärasuremises ei ole midagi erilist, pigem on imestamis- ja imetlemisväärne, et ta nii vanaks elas ja kuni eelviimase elupäevani ametikohustusi täitis (ja ärge tulge ütlema, et ainult natuke, natuke on selles eas ka palju). 

Veel arutasime, et Lillebrori-vanused lapsed võivad oma eluajal näha lausa nelja briti monarhi valitsemist. Elizabeth ju oli, Charles ei ole enam kuigi noor mees ja praegu 40-aastasel Williamil on vast veel 50 aastat oodatavat eluiga, või 60... aga 13-aastastel on lootus elada(kui ilmakord seda võimaldab ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule jne) praegusest hetkest 70-80 aastat, jõuavad George'i kroonimise ka ära näha. Peaasi, et vana hea Inglismaa püsib oma väärikuse, kohati naljakate, aga nunnude omapärade ja traditsioonide hoidjana, ükskõik, millistes piirides ja millises maailmapoliitilises vormis. 

Ehk karupoeg Paddingtoni sõnadega: "Aitäh, provva, kõige eest!"

Noppeid, argiselt

Ma olen täna juba paar korda üritanud kirjutada ja kustutanud. Seda juhtub minuga viimasel ajal sageli. Sealjuures ei olnud mingi "ärritav teema, täitsa tavalised juhuslikud mõtted olid. 

Eks see ole vast ka viimaste nädalate kogemustega seotud - vähemalt viiel korral olen pannud blogi- või muiduartikliakna kinni küsimusega, misasja ma just praegu lugesin? Netihügieen on selle nimi, proua Koduperenaine, netihügieen, ei maksa päris kõigile linkidele klõpsata! Nii et võib-olla peaks ma ise kah enda meelest triviaalsetel teemadel vähem kirjutama.

Aga ikkagi...

***

Tegelikult on inimesed pigem ilusad ja head. 

***

Minu ihu ei ole hea (ilu küsimusest pole mõtet palju rääkida, mulle meeldib mõelda, et vähemalt välispinnalt on eakohane). Külmade ilmade saabumisel avastasid kõigepealt mu põlved, järgmisena hüppeliigesed, siis puusad ja täna hommikuks ka ristluud, et valutamine on põnev. Lõpuks andsin alla, nüüd teen endale ibuprofeenikuuri, äkki läheb paremaks. Ilma tabletita on niisama kerest kange olemine, laseb elada, aga eriti kuhugi istumine on ebameeldiv. Kus on kõik Karlssonid, keda suurte paljaste jalgade lätsudes (noh, mul on kinganumber 38, aga muidu tuleb Majasokk välja küll) taga ajada, kerekanguse vastu?

***

Lillebror läks esmaspäeva hommikul pildistama oma daaliaid. Tuli tagasi, silmad rõngas peas, ja kurtis, et oli sattunud vähemalt seitsmeliikmelise metskitsekarja keskele. Loodetavasti maitsevad kitsedele õunad. 

***

Tahaksin kangesti veel metsa seenele minna, aga kodus olemasolev auto (Herr Bora) ei sobi mulle sõitmiseks. Ja ma kardan metsas k-looma, seda Otiks ja Pätsuks kutsutut. Äkki Mees on nõus mind täna turvama tulema...

***

Ükspäev leidsin Maksimarketist Miss Punapeedid. Tõsiselt. Kui tavaline peet on piisike ja kusagilt kärnas, siis need olid suured ja ühtlaselt ümmargused, nagu treitud. Täna pakun perekonnale peedikotlette, viimases "Mein schönes Land"'is oli retsept.

***

Kasvuhoonesse olen üsna mitmel õhtul pidanud küünlaid põlema panema. Siiamaani on toiminud. Ainult et küünlajupid on otsa saanud. Tomateid korjan ära mitte valmimist mööda, vaid kerge värvi omandamist mööda, sest ühelgi päeval ei tea, kui külmaks öö läheb ja kas küünaldest enam kasu on.

***

Nüüd tuleb korjata tomateid, nöörilt pesu ja puu alt õunu. Valge klaar käitub nagu nõgesed "Nukitsamehe" filmis, ma muude õunapuudeni pole veel jõudnudki. Lisaks peedikotlettidele tuleb õunakook minu vanaema moodi, pärmitainapõhjal, saiapurukattega. 

Punkt Tallinnale

Et ma ei armasta suurlinnu, on üks asi. Et tänapäeval töökoha järgi elukohta valitakse, on teine asi - ja nii lõpmata vale ja humanistliku maailma persoonikesksusega vastuolus, kui üldse olla saab. Aga meil siin on juba juulikuust peale päevakorral hoopis kolmas asi. 

Linn hakaks tegema vahet tartlastel ja mittetartlastel, kui asi puudutab bussiga sõitmise võimalust. Bussidega ja rattaringlusega sõidavad kõige rohkem koolilapsed, kellel ei ole auto kasutamise võimalust, ja noored, kes ongi sportlikud. Keskealised, ülekaalulised, maksejõulised sõidavad sageli autoga või käivad jala, kui nad tublid on. 

Nojah. Igatahes oli vaja teha lastele uued bussi- ja jalgrattapiletid. Et ei peaks neid vahetpidamata autoga vedama ja üldse. Linn on kohaliku inimese lepingu teinud paari vallaga, aga meie valda, kus ühtegi põhikoolijärgset õppeasutust ei ole, polnud nimekirjas. Helistasin. Majandusinimene ütles, et sõitku lapsed maaliini bussiga, probleem lahendatud, see pole tema asi. Oligi üsna ebasümpaatne mees. Haridusdaam ütles, et muidugi, meil käivadki kõik lapsed Linnas koolis, aga kas nad seal muutsid mingeid hindu või...? Oi, aga enne uut aastat pole seda võimalik eelarvesse kirjutada... Tänasin ja panin telefoni ära. 

Hinnaerinevus tulnuks aasta peale päris korralik, vist kolmekohaline. 

Otsustasime perekondlikult, et kuna elektrihind ja vajadus uusi raamatuid osta ja igasugused muud sigased väljaminekud on niiehknii, kirjutame lapsed Linna Vanaisa majja sisse. Kõigepealt venis avaldusele vastamine. Mees helistas, uuris. Ei loe, et linnamaja on ametlikult lapsevanema oma, Lillebror on liiga väike, et ilma vanemata ümber registreerida, seetõttu ei registreerita teisi ka. Oleks võinud kohe öelda...

Tegin avalduse enda kohta ka. Nüüd olen paberite järgi linnaproua. Erilist vahet ju pole...

Süsteem ei lasknud tartlase pileteid osta. Helistasin infotelefonile, kus võttis vastu ääretult sümpaatne ja abivalmis naisterahvas, isikustas kaardid ära ja lubas edasi anda minu tähelepaneku selle kohta, et elukohavahetuse puhul uue isikustamise vajadus võiks olla kusagil ära märgitud. 

Ostsin piletid. Kolmeks kuuks - Lillebrorile ainult bussikaart, suurtele buss pluss rattaringlus. 96 eurot ja natuke sente, nagu kits oleks sabaga löönud. Varem maksis kuu aega bussi pluss rattaringlust kolmele 15 eurot. 

Aga miks punkt Tallinnale - Jõugu Juht märkis ühes eelmise nädala vestluses, et ühistransport peaks üldse tasuta olema, Tallinnas ju on. See on iseenesest ju väike asi, aga annab vihje küll, et ei meie vald ega Linn ei ürita kuigivõrd ennast noorte jaoks ahvatlevaks elukeskkonnaks teha. Hetkeks on tunne, et hoolimist on nagu vähem, kui võiks... aga kui neid hetki saab palju? Nojah, siis saavad nad Delta majast* hariduse kätte ja lähevad oma inseneripalkadega kuhugi mujale. 

Urr.

________

*seda asja näeb muidugi alles mõne aasta pärast, kas ja millises majas nad edasi õpivad. Aga TÜ on üks võimalikest küll, kui viitsmist jätkuma peaks. 

Raamatuid

Enda meelest loen ma kogu aeg, aga millegipärast ei saa üles kirjutatud. Viimati kirjutasin üles juulis, oeh... 

Tracy Rees "Väikese maakiriku lood" - armas raamatuke ebatõenäoliste olukordade turvalisest ja kodusest lahenemisest. Suhtlemine on kõik!

Kyle Perry "Sügavik". Sama autori eelmine raamat oli sarnases stiilis - hästi palju kõrvaltegelasi ja lõpuks mingi ebamäärane lahendus, aga kõige selle - iseenesest põnevalt kirjutatu - taustal on vihjeid Tasmaania elule ja see on juba väärtus omaette. 

Andrzej Sapkowski "Haldjate veri". Lugesin, sest oleks ju asjakohane teada saada, mida mu laps nii väga armastab. Selle sarja fenomenist pole ma kunagi aru saanud. Õnneks on laps filmide, mitte raamatute fänn, sest nii halvasti kirjutatud raamatut näeb harva. Miljon ebaolulist tegelast. Ebausutav ja väga raskesti jälgitav dialoog. Iiiiiigav sündmustik. Teaduslikud seletused ja korrektne teaduslik sõnavara keskaegset tüüpi ühiskonnas, tähendab igasugune loogika puudub. Algus, tõsi, oli hea. Kahjuks ei olnud ülejäänud raamat alguse tasemel. 

Ruby Hummingbird "Kadunud mälestuste aed". Ühtpidi sümpaatne raamatuke, teistpidi kuidagi... veniv. Goodreadsis ütleb keegi, et suunatud Eleanor Oliphanti raamatu fännidele - tõepoolest, nii see on. Mina ei olnud ka Eleanori fänn... 

Vera Krõžanovskaja-Rochester "Vaarao ja prohvet". Alguses tundus, et on midagi "Sinuhe" moodi, aga piiblilugude kontekstis ja täitsa tore lugemine. Siis läks aina valeõpetuslikumaks ja valeõpetuslikumaks. Autori peale mõeldes on muidugi väga omapärane, et kirjanikunimeks on just nimelt Rochester, mitte mõni kuulsaks kirjutamata inglispärane nimi. Khm. Sellegipoolest oli huvitav lugeda, kuidas ja mis ulatuses autor samas stiilis püsis ja mis sellest kõigest tema arvates sai. 

Charlotte McConaghy "Ränded". Oleks nagu ökoulme, aga nagu ei oleks ka. Oleks nagu armastuslugu, aga nagu ei oleks ka. Iseenesest mitte halb, aga ka mitte erakordne. Pigem omapärane.

Ain Parmas "Minu Kambodža". Hästi ja oskuslikult kirjutatud "Minu-" raamat, aga tagantjärele erilist muljet ei jätnud. Huvitav lugemine oli ikkagi. 

Mann Loper "Inglite linn". See raamat on vist suunatud noorele lugejale? Igatahes taolise mulje see jättis. Kergekaaluline, meenutab korraga "Lahkulööjat" ja "Labürindijooksjat". Aga kui laps peaks kooli tarbeks ulmekirjandust lugema, siis võiks selle välja pakkuda küll. 

Marieke Lucas Rijneveld "Õhtute äng". Üliandekas autor. Nagu uus Margaret Atwood, ma leidsin hulga stiili- ja tegevuskäikude paralleele "Kassisilmaga"... kui Atwoodil oleks skisofreenia. Sest see raamat on ühtlasi ka loomapiinamise ja väga noorte laste s*ksuaalperverssuste õpik. Et taustal on leina tõttu lastega igasuguse kontakti kaotanud vanemad ja kõigi tähelühendi-inimeste lemmikpatt kristlus, on kogu teose kurjuse kõrval täiesti ebaoluline - ja ei, leinaga üksi jäänud lapsed ei muutu automaatselt koletisteks, seda juhtub ikkagi harva. Mul on väga kahju, et see raamat üldse olemas on. 

Riley Sager "Enne pimedat koju". Sageri raamatud on lugedes väga põnevad, aga kuu aega hiljem... pole meeles, et oleks üldse lugenudki. Ja millest see oli ja millega lõppes... Pidin guugeldama. Võtaksin kaasa pikale lennureisile või rannapuhkusele, täiesti kohustustevaba põnevik.

Susanna Leonard "Madame Curie ja unistuse jõud". Väga meeldiv, lugupidavalt ja ilusasti kirjutatud teos (sama sarja raamat Marlene Dietrichist oli näiteks allapoole igasugust arvestust). On juttu sellest, kuidas Venemaa Poolat rängalt ja võikalt rõhus, on juttu poola kommetest, Marie Curie kujunemisest ja hingelistest haigetsaamistest, aga nagu ma juba ütlesin, lugupidavalt. Säilib austus tolle noore tüdruku vastu, kes see kuulus teadlane kunagi oli. Midagi saab radioaktiivsete elementide avastamisest ja neist endist kah teada (kui olla füüsika-ignorant).

Samuel Bjørk "Poiss pimedusest". Kogu aeg on tunne, et ma olen seda raamatut varem lugenud, aga üleskirjutuste hulgas nagu ei ole... aga meeles on, et selle autori raamatud on kõik üsna ühtmoodi, ainult mõrvaviisid on erinevad või midagi. 

Karen Blixen "Aafrika äärel". Saja aasta tagune Aafrika nii, nagu see tol ajal oli. Tagakaanel öeldakse, et lummuslik varjund... ongi. Raamat on küll veidi segane ja hüplik, lugemine läheb aeglaselt, aga see on seda väärt. Eriti toredad on lõpuosas ära toodud endiste teenrite kirjad autorile. Neid tahaks veel lugeda, aga tegelikult on nad just paras ports stiilinäiteid. 

Victoria Connelly "Raamatusõbrad". Öökulli talu kirjeldus on imeline ja tegelased on sümpaatsed, aga sisu poolest on tegu tüüpilise naisteromaaniga žanrist "Atraktiivne inglise maamees ei otsi naist, aga see sajab talle kaela". Hämmastaval kombel ei olegi selle teose meespeategelaseks aednik ega noor leskmees kümneaastase pojaga. Või tegelikult... kõigi selliste raamatute autorid on kindlasti lugenud "Jane Eyre"'i, onju? Bertha Mason on siin raamatus ka täitsa olemas.

Anne Youngson "Kolm naist laeval". Oeh. Ühtpidi hästi põnev, sest kogu Inglismaa kanalisüsteem ja laevaelu on täiesti tundmatu asi, teistpidi häirivad mind nii hirmsasti peategelased (ja ega kõrvaltegelased kah targemad ei ole). Või noh, mulle ei meeldi eneseotsingute-lahutuse heroiseerimine. Kaks ja pool punkti, mitte rohkem. 

Peter May "Mustmaja". Selliseid raamatuid võiks olla rohkem, aga ilma mõrvade ja silmakirjalike pastoriteta, kui võimalik. Kogu Lewise saare eluolu kirjeldus on ülipõnev. Kriminulliosal pole ka suurt viga, aga see jääb õnneks eluolu varju. 

e. lockhart "Valetajate perekond". Kahjuks ei mäleta ma samateemalisest eelmisest raamatust piisavalt palju, aga perekonnasaagad mulle tavaliselt meeldivad. See, mis juhtub... on ka oluline, jah, aga ega ma ohvri pärast eriti ei kurvastanud. Aga erasaar, kõike korraldav ema, traditsioonid, rauge suvevaheaeg... see on umbes nagu metsamõis ja Jäneseurg, ainult et paluks ilma peretragöödiata. lockharti raamatutes on sees mingi nägemuste või müstika komponent, mis minu meelest teosele suurt midagi juurde ei anna, aga eks kirjanik ise teab, mida ta kirjutada tahab. 

Tuli järsku nagu 2022. aasta sügis

 Armas Carm pakkus välja uue kõnekäänu-võrdluse. Võib kasutusele võtta küll. 

Esmaspäeval olime tööl veel kuumuse käes sulamas, õhtul kukkus temperatuur äketse 20 kraadi peale... ja eileöine külm võttis Lillebrori daaliad ja kurgid ära. Ma ei tea daaliatest muud, kui et nendega on vaev ja nad on päris ilusad... aga oleks ma nende külmatundlikkusest teadnud, oleks suunanud Lillebrori kattelooritama. Tulevaasta taipab ta vast ise. 

Veel läks esmaspäeval Jõugu Juht taas kooli ja Legolas kümnendike tutvumislaagrisse. Tema viimased sõnad autost väljudes olid: "Ma tahan magada!" Magamiseks vist eriti aega ei jäänud, järgmisel päeval ütles ta kokkuvõtteks: "Reivisime nii, et kõrvad lukus!" Tegelikult osales tema üldisel karglemisüritusel vist peamiselt vaatlejana, aga eks vaatlejalgi oli huvitav. 

Neljapäeval läksid kõik mehed aktusele, JJ koolis tehakse neid asju kuidagi teises järjekorras... ja Legolas sai juba esimese kodutöö - otsida kodust kõige vanem arvutikomponent. Mees leidis talle disketilugeja aastast 1999 ja Pentium III protsessor koos emaplaadiga, aastast 2001. Ometi on ka Mehe arvutikola alleshoidmise kombest kasu!

Laupäeval oli meil Suur Suvelõpupidu II. Seekord väikeses koosseisus ja mitte eriti suur, aga kena oli sellegipoolest, kui ainult ei oleks nii hirmus külm olnud! Sain külasolnud noorpaarile tutvustada mirabelli olemust ja andsin kaasa kaks purki kompotti. Mirabellimisjon on oluline!

Kudusin maha kanga. Homme käärin uue. 

Mees koos lastega panid katuse peale kasvuhoonele. 

Külma ilma tõttu olen paar ööd kasvuhoonesse küünlaid põlema pannud. See näeb hämaras päris romantiline välja, aga kõige olulisem on, et hoiab mu tomatid hommikuni plusskraadide käes. Tulevaasta saavad nad kevadest saadik soojas kasvuhoones olla, siis vast valmivad rutem ega pea sügisel paanitsema. Sel aastal oli ju kevadine aeg sisuliselt ues, ainult tuulevari oli ümberringi. 

Veel näitas Mees mulle, et meie elektritarbimine on umbes sama, mis kirikul, aga kogudus maksab börsihinda ja meil on veel selle kuu lõpuni normaalselähedane hind... Et me pidavat tulevast kuust hakkama ka seda üüratut hinda maksma. Tänan, ei. Mine või Toompeale piketeerima, kuigi ühtegi viletsust, kus ilusa sabaga erakond sees on, pole inimeste heaolu siiamaani huvitanud... Vähemalt ei ole meil ei elektrikütet ega mitte mingit seost mingisuguse majapidamisgaasiga. 

Eks ma siis täna ja järgnevatel nädalavahetustele vähemalt triigin ära kogu triikimist ootava kraami. Niigi palju (ei, ma ei ole nõus Mehe särke kortsulisteks jätma, see on kole, aga köögirätikud lihtsalt ei mahu triikimata peast sahtlisse ära...).