Huvitav, kas see pealkiri on piisavalt intrigeeriv? Küll ma jõuan lõpuks selle kooliasjani ka.
***
Eile hommikul oli meil siin -21'C. Tänan, ei. Monsieur Picasso läks isegi käima ja toad said soojaks - Jõugu Juht jäi koolist koju kütma - , aga ma valiksin selle lumeuputuse ja jõleda külma asemel alati pigem pluss viie koos pori ja pimedusega. Ei loe, et esteetiline on, külm on!
Laupäevase ja pühapäevase välilaada suhtes on mul päris kahtlevad emotsioonid, aga hiljemalt tuvitantsu (noh, see rahvatantsutrenn, eks ole, neljapäeviti) ajaks peab selge olema, noorte nädalavahetuseplaanid sõltuvad sellest väga...
***
Olen nüüd mõned päevad olnud kirjandusmuuseumi vabatahtlik ja see on kõige põnevam asi, mida ma pika aja jooksul teinud olen. Lubatakse arvutisse trükkida 98-aastast käsikirjalist dokumenti, nurrrrrh! Tööruum on puhas, toanaaber üliarmas vanem proua, osakonnajuhataja umbes samasuguse isiksusega (ja armastab kasse, on meie perest ühega ees) nagu minu eelmine õppealajuhataja, tähendab, mulle sobib väga hästi - kui selles paigas oleks võimalik raha eest töötada, ma läheks või koristajaks, nii ütlemata tore on.
Muidu on tööotsimisega nii, et hapneb. Õige ja toimiv rahateenimise viis jõuab minuni ühel hetkel... aga ma täna ei tea, mis hetk see saab olema ja kuskohas see täpselt ootab. Peame palvet edasi.
***
Koolivahetus on poolest saadik toiminud. Kui ma viimati ARNOsse sisse logisin, näitas süsteem, et Lillebror on koolita jäänud, aga mis päeval see uus kool tema õpilaseks kinnitab, veel ei tea. Tore on saksa keelega, Lillebror saavat asjadest paremini aru kui nii mõnedki algusest peale õppinud... sealhulgas näitas õpetajale ära apsaka kontrolltöö küsimuses, kus oli tõepoolest võimalik lauset kaksipidi mõista ja terve klass olevat saanud ühe punkti juurde. Lillebrori hinnet see ei päästnud, aga temal kui esimest nädalat ametlikult saksa keelt õppijal lastakse töö ümber teha. Põhivead sealjuures ei olnud oskustes, vaid õppimatuses - ma oleksin võinud seda korrata küll, arvas Lillebror - ja tähelepanematuses.
***
Tulid noorte ballipildid. Sel aastal on palju meeleolupilte, see on ilus. Fotoseina piltidest omasid otsides hämmeldusin alguses natuke, sest kumbki oli pildil vale poisiga - selgus, et sõbrad, eks ole. Omavahelisi pilte oli ainult kaks - niuks -, aga üks neist iseloomustas nende kogu olekut. Ilus. Ja ilus, et Legolas käis pidus minu teadmata vabatahtlikult viigipükstega ja Sõbranna oskab ballikleidi juurde kingi kanda, nad olid üks kõige kenamalt ja sündmusega sobivaimalt riides paaridest.
***
Taipasin ükspäev, et kui meid loodetavasti tabab lähema kümne-viieteistkümne aasta jooksul kolm pojapulma, siis on lisaks Peigmehe Ema kleidile tarvis ka Peigmehe Ema soengut ja oh õudust, maniküüri. Et oleks väärikas ja viisakas taust hingematvalt kaunitele ja õnnest säravatele pruutpaaridele. Harjutan ennast nüüd elama tavalistest padulühikestest poolteist millimeetrit pikemate küüntega, ainult mõned korrad päevad tunnen, kui õudselt see häirib... Esimese maailma probleemid, tõepoolest.
***
Sellest intrigeerivast asjast, jah... Viga ei olnud otseselt Lapselapses, kellel on iseenesest sama vilets iseloom ja nii mõnedki valud ja vaevad sarnased nagu Lillebroril - pluss väga tuntud vanaisa, kelle tuntusega lapselaps vist siiamaani üldse toime ei tule. Kaks nii sarnast poisikest saavadki samas kontekstis kas luua murdmatu liidu või elada kirglikus vihkamises, mis teha. Küll aga on viga veendumustes, mille murdmiseks polnud minul tarkust, jaksu ega taipamist... tegelikult teist korda, sama hull aastakäik - sest sobimatuse-probleemid olid kõigis kolmes paralleelis - oli näiteks see, kus Sõbranna Onutütar - väga tore laps oli - puberteedieelses eas õppis. Ammu. Tookord sai samuti tehtud mida iganes, eriti sotsiaalpedagoog mässas nendega... ei paranenud suurt midagi.
Sest vaadake, lähtepunkt oli vale. Klass on oma olemuselt üsna vägivaldne nähtus, piirkonnakoolis pannakse kokku mingi hulk lapsi ja loodetakse, et hakkab toimima... Piisavalt sageli ei hakka piisavalt hästi ja mõnel juhul kohe üldse mitte*. Ja siis püütakse seda olukorda seestpoolt muuta, selle asemel, et väljastpoolt mingeid vangerdusi teha. Või kui, siis liigutatakse üht-kaht last, aga mittetoimivate jõujoonte segilöömiseks oleks vaja liigutada umbes nagu kõiki. Alice kirjutas kunagi ammu sellest, et Inglismaal kombineeritakse paralleelklasse aeg-ajalt ümber ja mitte lihtsalt niisama, vaid kaalutledes. Minu meelest oleks see suurepärane mõte, aga meie koolisüsteemis usutakse klassi kui nähtuse vajalikkusesse ja nagu üks õpetaja väga õigesti märkis, lapsevanemad ei oleks sellise ümberkomplekteerimisega nõus. Mnjah, tookord ammu kiitis ühtse klassi mõtet esikiusaja ema...
Lisame fakti, et sotsiaalmeedia ajastul tunnevad sama kooli lapsed üksteist niiehknii risti ja põiki, "oma klass" on tegelikult ka tasemerühmadeta (oi, kui vale see Lillebrori ja tegelikult kõigi meiepere laste jaoks oli**) põhikoolis üsna ebaoluline nähtus - kõrvalt vaadates ja täiskasvanu seisukohast. Lapsed, jah, arvavad, et oma klass on oluline, aga tegelikult suhtlevad paralleelikatega päris palju. Igasugused projektid, ühised väljasõidud, üritused, õpilasesindus, koolisisesed ringid - ei ole enam ammu nii, et tõstame lapse kas paralleeli või jätame mingitel asjaoludel kordama ja varasemad suhteliinid katkevad nagu kolmkümmend viis aasta tagasi võis olla. Mõnikord, jah, aga mittetoimivate koosluste lammutamiseks on tänapäeval rohkem vaja. Lillebrori klassikooslus ei toiminud. Kas nüüd toimib, ei tea. Ei tea sedagi, kas Lillebror oli olukordade käimalükkaja (kahtlen), katalüsaator - tõenäoliselt - või olukorra ohver. Ja nojah, need Rhett Butleri sõnad...
Klassi toimimasaamist olen ma kõrvalt näinud küll. Legolase klass oli selline, üli-ülierinevad lapsed pluss tohutu tõmbetuul - kes kolis Soome ja kes tuli Tallinnast -, aga algklassides tegi Õpetaja Taaviemme iganädalaselt hommikuringe ja igal kuul vanematega klassiüritusi, lapsed hakkasid erinevusi lubama. Ehkki, mnjah, kui klassiga liitus-tuli-nägi-võitis Legolas, lõpetas üks päris keeruline liidrikspürgija kooliskäimise ja õitsva puberteedi ajal käis seltskonnast läbi kõige õelam laps, keda ma kunagi näinud olen... Sellegipoolest oli üldine olukord läbi aastate rahulikum kui väga paljudes hästi erinevates kooslustes, mida ma kõrvalt näinud olen (imekauni Olegi***, kes oli aastaid selle kooli ATH reklaamnägu, jätame kõrvale, erivajadus on erivajadus).
Mida saaks teha, et sellised olukorrad ei korduks... mnjah. Hommikuringid on vaimustav idee, kui ainult algklassiõpetajad jaksaksid. Perede kaasamine on väga hea mõte, aga ausalt, ma ei oleks suutnud Legolase klassiga niimoodi kaasas käia - õnneks oli Legolas algklasside ajal koduõppel ja ei teadnud klassiüritustest tuhkagi. Mittetoimivate aastakäikude ümberkomplekteerimine võiks olla valikutes ja kuidagimoodi võiksid tublikeste vanemad aru saada, et tegu ei ole karistusega, vaid toetava meetmega... riiklikult tasandilt soovitatavates valikutes, sest mõni mõte peab tulema ülevalt alla. Mina muidugi enam nendes otsustes ei osale, gümnaasiumid saavad hakkama ja Lillebrori Uues Koolis ongi hommikuringid ja vanematega suhtlemine au sees, ka kaheksandas klassis. Lapselaste koolideni on loodetavasti veel palju aega (enne nende sündimahakkamist võiks kõigi nende vanemad ikka täisealised olla).
Kas ja kuidas Lillebror uue klassiga klappima hakkab, seda veel ei tea. Sõbraga on nad ikka sõbrad, aga olles harjunud olema täitsa vabalt suhtlev läbisaaja (miinus muidugi Lapselaps koos kaaskonnaga), on tal hetkel loomulikult ebamugav. Eile või üleeile tuli ta koolist ja mainis kerge sarkasmitooniga, et ta juba isegi suhtles kellegagi. Nii ju asi käibki, esialgu on peaaegu kõik võõrad, pikapeale selgub, kellest saab sõber ja kellest kohe üldse mitte. Aga tee sa sellise asja tavalisus teismelisele selgeks... Õnneks on põhikooli lõpuni ainult poolteist aastat.
***
Kaks ahju lähevad kohe kinni ja järgmised kaks kütte. Vaja on triikida pesu ja tuua puid ja olla muidu ka kodumajanduslikult tubli. Ainult mis selle lauäevase laadaga saab, ma kohe mitte ei tea...
_____________
*ma räägin siinkohal mitme paralleeliga linnakoolist, eks ole, ühe paralleeliga väikekoolide kohta ei oska midagi öelda, seal toimivad asjad hoopis teistmoodi.
**Jõugu Juht talus vaikides, Legolas veetis teatud ainete tunnid igavuse tõrjumiseks pinginaabriga lobisedes, Lillebror püüdis ka vaikides taluda, aga eks see olukord oli üks neid õlekõrsi, mis kaameli selgroosurvele oma panuse andsid...
***nimi endiselt muudetud, aga sama noormees, keda olen siinblogis varemgi sama varjunime all maininud