Thursday, July 29, 2021

Summa ei olene liidetavate hulgast, vol 3

Lubati uut kuumalainet. Sobib, mõtlesin mina. Veensin Mehe ka ära ja seadsime lapsed fakti ette - tuleb väike tiir suurtel saartel. Niikuinii pole nad ammu Saaremaal käinud ja Hiiumaal üldse mitte. 

Kohalejõudmine läks natuke närviliselt, nimelt muretses Mees, kas me ikka jõuame praamile... aga lapsed tahtisd vahepeal süüa. Pärnu mäkdoonaldsis olid süüa ostmas kõik inimesed, kes just natuke aega varem Pärnamäed pagariäris söömas ei olnud... aga oma kotletisaiad me saime. Pärast kurtsid lapsed, et need olid kõige halvemad burgerid üldse. Ka minu kanaburgeril oli millegipärast mädarõikakastme maitse. Kõhuhädasid keegi ei saanud, aga eks me nüüd siis teame, et sealt ei tasu osta. Salat oli küll täiesti tavaline, tähendab, okei. Jõudsime praamile küll, lausa pool tundi varasemale praamile. 

Lapsed soovisid kohe ööbimispaika välja sõita. Ööbimispaik asus Kuressaares kohe Coopi vastas ühes kortermajas. Kahepäevase etteteatamisega saab Saaremaal juulikuus mõistliku hinnaga ööbimise küll... kui juhtub ime. Oli puhas, kõik olemas peale asjaolu, et lapsed magasid elutoas diivanil, aga see oli ette teada. Lillebror tegi endale diivanipatjadest põrandale pesa ja kiitis, et see on kõige ägedam voodi, kus ta elus maganud on - 12-aastaselt hindab inimene veel elamusmagamist. 

Jõugu Juht, kes oli tähtsate arvutimängude tõttu öö vahele jätnud, jäi korterisse magama, meie läksime linna peale promeneerima. Kuressaare vanalinn on tõeline vanalinn, küll pisike, aga ikkagi päris (mitte nagu väga kompaktne Karlova, puitmajad on imetoredad, aga vanalinn käib teistmoodi*). Mees avastas, et üks kiirusemõõtja mõõdab ka jalakäijaid. Lasime tal siis Legolase ja Lillebrori jooksmist mõõta. Legolas jookseb 27 km tunnis, Lillebror 23. Linnaujulas ujumine oli kah, Legolas ujus üle lahekese ja Lillebror kurtis, et põhi on kehv. Aga siis nad avastasid ühe karussellkiige ja oi... Kuna kaaluvahe on paarkümmend kilo, sai Lillebror palju lennata ja kiljuda (ta kasutab oma kõrget häält, kuni veel saab), Legolasel oli ka lõbus. Päris õhtul pakuti sügavkülmapitsat ja põnevat arheoloogiasaadet mingilt ajalookanalilt. 

Esmaspäeval selgus, et loss on kinni. Läksime selle asemel avastama Sõrve säärt. Eks seal lossides ole käidud kah, pealegi mäletavad JJ ja Legolas eelmist korda. Kaugatoma pank on väga tore ja Lõu tulepaak veel toredam. Sealsete siniste kivide otsas arvas üks lastest, et nüüd on tõeline reisilolemise tunne, Tallinn nagu ei olnudki mingi eriline reis. Vaimustusin metsikult kasvava tüümiani lõhnast ja otsisin Lillebrori seltsis kivistisi, jättes need pärast äravaatamist kenasti järgmisele huvilisele leida. Legolas tegi parnoraamfotosid ja ma ei tea, mida Mees ja Jõugu Juht tegid... küllap ka midagi, mida tuletornide juures teha saab. Ohessaare pank oli ka tore. Lapsed viskasid lutsu... ja lutsu... ja lutsu. 

Sõrve tuletorni juures oli tore tugev tuul, suured poisid käisid ka viimaste kivide peal ära. Kuhugi üles me ei roninud, sest kõrgusekartus. Kuigi minu arusaamise õigest majakast on kujundanud raamat "Muumipapa ja meri", oli nii lapsena kui on ka praegu uskumatu, et tuletornitrepid ongi... spiraal kaevu ümber. Võeh. 

Siis sai Salme Coop ja said saiakesed ja sai Mändjala rand, kuhu millegipärast pole ikka veel tekitatud riietuskabiine. Küll aga on seal ühes parklas (me mujale ei vaadanud) kõige imelisemalt puhas ja parima lõhnaga (puit!) kuivkemps. Lõhna jätkus ka randa, mändide vahel trikood selga pannes nuusutasin mõnuga palava ilma mände ja veel metstüümiani. 

Õhtul käisime vahelduse mõttes veel vanalinnas ja kiirusemõõtjat torkimas ja kiikumas. Ja söömas. J. R Pizza & Burger nägi küll väljaspoolt välja nagu eiteamis (juhtmelahendus stiilis "võimalik vaid arengumaades"), aga toit oli täiesti söödav ja hind ei olnud üüratu. 

Teisipäeva hommikul korteri ülijäiga (küllap torutehniliselt korrektse) köögikraaniga maadeldes mõtlesin, et kodust ära käies hakkad alles tõeliselt hindama seda, mis kodus on - noh, nagu adekvaatne nõudepesumasin ja õige suurusega kohvikann ja kenasti liikuv köögikraan ja... No aga tegelikult oli seal kõik hästi. 

Kogemata sõitsime mööda Kihelkonnast ja maeiteamis kohtadest veel ja sattusime hoopis Veere sadama juurde järsakule. Väga kena koht oli, trepp alla mere äärde oli korralik ja lutsukive leidus ka. Järgmine punkt pidi olema Panga pank, aga kuna teeviitadega on seal nagu on, sattusime hoopis Ninase poolsaarele, kus oli kah igati tore kivine rand ja veel toredam muulike. Panga pangal, mille me lõpuks üles leidsime, oli nagu laulupidu, nii palju rahvast korraga näeb tänapäeval harva. Poisid käisid korraks kiikumas, aga siis me vaatasime, et tulema saime. Palju paremini ei läinud paljukiidetud Tuhkana rannaga, ka seal oli raskusi teeviitadega, parklas oli miljon inimest ja erakordselt vastik kemps (no aga kõik sõltub meeleheiteastmest, eks ole). Vähemalt meeldis lastele liivapõhi ja sügavamaksmineku rütm. Millimallikaid nägi ka. 

Ja siis tulid juba Leisi pood (ja saiakesed) ja Triigi sadam, kus sai pingi peal istudes merd vaadata. Mere ääres pingi peal istumisest veel parem on ainult mugava kivi peal istumine... ja kudumine. Viimast ma siiski ei teinud, sest Mees arvas, et sall lendab lihtsalt ära, tuul oli võimas. Võimast tuult oli ka praami saabumisel näha ja praami peal aeg-ajalt tunda. Uhh. 

Hiiumaal oli punkt number üks Kristi aida ehituse vaatamine. Lisaks aidale nägime kuidgi Kristit (nii tore!) ja imetoredat kõutsi Albertit. Siis juhatas Kristi meid Leisu vanasse koolimajja öömajale. Kogu tänapäevastamisest hoolimata meenutab see paik kangesti midagi raamatust "Ukuaru" ja pesukausiromantikat (tegelikult tuli vesi kraanist ja kemps oli korralik). Esimese vabariigi aegne korteriatmosfäär on kah omaette väärtus, muidugi. Puhas oli ja magada sai. 

Teisipäevaõhtune kõige tähtsam sündmus oli muidugi kokkusaamine K. imelise perega nende sama imelises kodus. Kanad! Küülikud! Kass! Suured poisid nägid esimest korda üle pika aja kirikuväliselt** enda generatsiooni tüdrukuid, kellel ei ole Nike'i kulme, mitte mingit meiki ega silmapööritamiskommet. Lestalauas olid lapsed üksteise suhtes tagasihoidlikud, aga siis suunas K. meid kõiki imetoredasse randa ja vihma käes ujumine koos mudasõjaga mõjus paraja jäämurdjana. Pärast ujumist kiiguti hoogsalt kohaliku kuldse kiige peal ja saadi nii sõbraks, et hilisööl oli veel vaja "Monopoli" mängida. Täiskasvanud jõid samal ajal köögis teed ja panid Eesti haridussüsteemi paika. Me lubame, et me nüüd mõned aastad ei tule K. öid segama...

Kolmapäeva hommikul käisin kõigepealt Nurste Coopis, mis oli kõige väiksem pood pärast lapsepõlves kogetud Mäe tänava nurga piimapoodi - aga kõik kaubagrupid olid esindatud! Mõnda aega avastasime Kõpu poolsaart. Ristna tuletorn pole mingi õige tuletorn, õigetel käib ikka laine vastu jalamist (noh, see Muumipapa torn, eks ole). Aga rannas sai vähemalt lutsu visata. Ka Kõpu tuletorn ei sobitu Muumipapaga, aga muidugi on ta muljetavaldav. 

Kõrgessaare mõisast, kus "Näkimadalate" tegelased ikka oma palvekirju käisid kirjutamas ja muid asju ajasid, on järel häbiväärselt vähe. Niuks. Clemeti ja Getteri talusid pole ilmselgelt mõtet otsidagi, isegi kui nad juhtusid päriselt olemas olema... aga siis me sattusime Hiiumaa Eiffeli torni juurde. Ui jeerum. Ühtpidi on see kõik seal väga põnev, nagu Eesti oma Palais Ideal... aga koha räpasus, lagunemisaste ja ebaturvalisus on paraku finuminaalsed. Mõned tekstid on muidugi eriti nõmedad ka, labürindist saab tulla välja nii geeniuste kui idiootide ukse kaudu... ma ei tahaks turismiaktraktsiooni puhul selliseid väljendusi näha. Vaieldamatult tore on, et noored puud, põõsad ja lilled on varustatud siltidega... aga keegi võiks seal koristamistalugud korraldada ja üldse võiks kogu asjast üle käia mingi ehitusjärelevalve või midagi, Mingi projekti raames, muidugi. Ma ei saa hetkel päris hästi aru, mis asjaoludel me lubasime suurtel poistel torni ronida, aga tänu Jumalale tulid nad sealt eluga alla. 

Süüa saab Hiiumaal hästi siis, kui on kole hirmus palju raha (meil pole) või sõber, kes süüa pakub (no me K juures juba käisime). Meie käisime söömas kohvikus "Viiger". Enam ei lähe, sest kaste oli kartulite peal, mitte kõrval, Lillebrori kana oli kõrbenud ja Legolase kohv kõige mõrum asi maailmas. Teenindaja oli küll muidu sümpaatne ja õues nunnu hülgeskulptuur. 

Järgmine punkt oli käia ostmas Gertrud Martini raamatut "Kalur ja poiss" (sirvisin selle praamisabas kähku läbi, on väärt teos küll, aga ma kirjutan põhjalikumalt siis, kui saan korralikult läbi lugeda). Autori ema juhiste järgi leidsin parkla ja kuuri ja sillakese ja teisel pool silda rohelise maja... aga tundus nagu tagahoovi kaudu sissetungimine, kuni Me. uksest välja tuli ja päriselus veel toredam oli kui pildi peal. Lisaks raamatuostu võimalusele ("See tüdruk, kes raamatu andis, oli väga ilus," arvas anonüümseks jääda sooviv, siirate ütlemiste eas laps) pakuti meile vannitäis basiilikut ja ringkäik päris talus, mille käigus saime tutvuda munakunsti munejate, moodsa aja kalkuni-pardipere, toredate kitsede ja veel toredamate lammastega. Ja kahe toreda hobusega. Legolas tegi hobusega selfi, mille peale modell talle jala peale astus. Lillebror kadus natukeseks ära, aga leiti õnneks üles. Ega me polegi päris ehtsates taludes palju käinud ja see tuur oli kohe eriti eriline. Pärast talu pakuti veel palvelaga tutvumise võimalust. Luguse palvemajal on oma lugu ja see on tore, kui ainult sealne kogudus natuke kellegi muu kui pastoripere arvelt kasvaks ka... No aga sellel teemal tuleb siis palvet pidada. 

Ja siis... tuli kellaaeg peale ja praam ja lõputu autodevool läbi Haapsalu linna ja kodutee mööda Kesk-Eesti väikesi teid ja rõõmsad kassid kunagi südaöö paiku. Tänulik. 

Kahe saare võrdlusena võib öelda, et Saaremaal on elamuspaigad ja -tegevused, aga Hiiumaal elamusinimesed. Aitäh, tulge teie nüüd kunagi meile ka. 

________

*ja kaste pange kõrvale, mitte peale!

** oma koguduse neiud on nagu õed, koos üles kasvatud, need ei ole päris tüdrukud...

Sunday, July 25, 2021

Pärast puhkust on enne puhkust

 Või umbes nii. Hetkel on meil elu kuidagi nagu tempokas. 

Vanaemale ja Vanaisale sai Mehe ja Jõugu Juhi osavate käte abil üles uus boiler. Vana olevat päevapealt lõpetanud kuuma vee valmistamise. Boileripäeval sain mina teada Vanaema telefoniprobleemi põhjuse - ta ei olevat nuputelefoni nuppe numbriklahvidena ära tundnud ja küsida ka ei taibanud, ammugi ei taibanud meie talle seletada, et näe, siin on nupp numbriga üks... Oioioi. Noh, üks ta sõbranna ja eakaaslane ei pidavat enam kempsu kempsuna ära tundma, see on ikka kraad hullem olukord. 

Käisin Laenulapse pere heaks mustikaluures, ühtlasi seeneluures. Kukeseeni anti paar peotäit, kõik samast metsatukast - ju siis seal oli sadanud rohkem kui mujal. Mustikaid leidub, aga korjamine vajab palju kannatlikkust, põõsad ei ole täis. 

Tikrid on küpsepoolsed, aga mitte päris. Enne närbuvad põõsa otsa ära, kui küpseks saavad. 

Ühel päeval õpin ma nii palju ettenägelikkust, et korjan maitsetaimed aiast enne söögitegemisega alustamist. Siiamaani juhtub ikka ja jälle seda, et poole hakklihapraadimise pealt tuleb jooksuga käia aias oreganot (ehk punet)  toomas, ja see aed ei ole just pisike. Ka oregano lehed on kuivad, väikesed ja kuidagi vigase olemisega, sest on kuiv.

Teisest küljest võttes võib sel aastal olla erakordne aiaõnnistus - käisin kevadel aias ringi ja palvetasin, et võiksin sel aastal hästi ära kasutada kõik, mida Jumal aias kasvada laseb. Noh, lehtsalati koha pealt on natuke kehvasti, see kasvas üle enne, kui me jõudsime piisavalt ära süüa, aga õunu, millega ilmaski aega ega tahtmist tegeleda ei ole, ei tule ka sel aastal (halleluuja!), mirabelle jällegi vist tuleb, vähemalt koogijagu, ja see on tore. 

Käisime spontaanselt ühel laadakesel Linnas. Laadake oli pisike ja kompaktne, et mitte öelda täitsa niru. Reklaami oli olnud vähe, müüjaid oli veel vähem ja kliendid, need vaesekesed vaatasid jahmunult, mis asi seal poeparklas toimub. Õnneks oli nende hulgas ka ostuhuvilisi, saime midagi müüa meie ja nii mõnigi veel spetsiifilisema kaubaga kaupleja. Lisaks astus läbi üks minu arvukatest onutütardest, see muusiku proua, koos oma imetoredate lastega - no nii sotsiaalset seitsmeaastast kui tema plaadipühenduse-laps pole mina vist veel kohanud. Juba selle kohtumise pärast tasus nirule laadakesele minna. 

Uuel nädalal satume PLNi kohaselt taas uutesse avastamata paikadesse ja saame uusi sõpru. Mingil hetkel keedame ka moosi ja mahla, ma usun. 


Thursday, July 22, 2021

Raamatuid

Chloe Benjamin "Surmapõlgurid". Üks neist raamatutest, mida ma poleks lugema hakanudki, kui oleks lehitsedes sattunud Simoni, hm, ekstsesside peale. Lugu ise võiks muidu hea olla, idee mulle meeldib. Huvitav on, et autor tänab lõpus nõuandjaid muudel teemadel, aga vaikib maha, kes teda Simoni eluviisi asjus valgustas... või vaatas ta lihtsalt mingit vastavateemalist filmi (võeh). Raamatu üldine tonaalsus oli muidugi nukker ja lõpuks oli hästi kahju raisatud eludest ja untsuläinud lootustest.

Gill Sims "Miks emme vannub". Ellenile meeldib tema pereliikmetest peamiselt koer. Tema lapsed käituvad erakordselt halvasti ja mees keeldub pereelus päris mehe kombel osalemast. Selle asemel, et üritada kõigepealt perekonnaelu toimima saada, tormab Ellen täiskohaga tööle ja võtab endale kaela lisakohustusi laste koolis - ja on siis hämmingus, miks asjad ei suju. Natuke nagu järjekordne Bridget Jonesi koopia, aga vastupidise ideega. Eriline plusspunkt äärmiselt fantaasiarikka ropendamise eest, mitte et ma seda kuskiltpidi aktsepteeritavaks peaksin, aga keele rikkalikkus on väärtus isegi siis, kui see on vastik. 

Samuel Shem "Jumala koda".Ka seda raamatut poleks ma puutunud, kui oleks "õigetele" lehekülgedele sattunud. Paraku tundus see üsna asjalik lugu noore arsti raskustest. Võiks ollagi... kui umbes igal kolmandal leheküljel ei oleks põhjalikku kirjeldust, mida arst soovib ühe või teise naisterahvaga teha või lausa teebki. Anatoomilise täpsusega, mõnel juhu ladinakeelsete täpsustustega. Jätsin pooleli, sest kahesaja lehekülje jooksul ei toimunud enam mitte midagi uut peale selle, et mõni patsient suri ja mõni sai terveks. 

Peeter Vihma "Kättpidi Keenias". Keeniat tean ma, vabandage, peamiselt kogudusevend Tiidreku treeningreiside juttude järgi. Aafrika on üks väga põnev maailmajagu ja ma loen sealsest elust hea meelega. See teos oli omasuguste seas üsna keskmine, olen minagi (kõrvalt) näinud halvasti organiseeritud vabatahtlikutööd ja kultuurišokke kirjeldab vist küll iga eksootilistes maades elamise raamat. Küll aga jahmatas, et kohalike kohta kasutas autor n-sõna. Poliitkorrektsus on ka minu teadvusesse ennast niimoodi sisse söönud, et kuigi ma ei pea õigeks Agatha Christie' raamatu ümbernimetamist või Pipi isale uue ametinimetuse andmist, on siiski hämmastav, et käesoleval sajandil n-sõnaga raamat kirjutati... pojakesed siis valgustasid, et n-sõna veelahe olevat tekkinud kuskil kümmekond aastat tagasi, minu loetud raamat on sutsuke vanem. Nunuh.

Meelis Kraft "Saared". Põhimõtteliselt oli sellel raamatul üks väga suur puudus. Nimelt oli iga hea idee kirjutatud lühijutu, mitte eraldi eksisteeriva romaanina. Kangesti oleks tahtnud teada, mis veel saab. Või kuskohast see asi tuleb või kuidas too võimalik on... aga näe, lugu lõppes ära ja järgmises loos oli juba hoopis teistsugune maailm. 

Wednesday, July 21, 2021

Summa ei olene liidetavate hulgast, vol 2

Juba enne koguduselaagrit, siis, kui ähvardati, et ilm jahedaks läheb, pani Mees meile kinni ühe Tallinna korteri. Liivalaia tänavas, neljas korrus, kaks ööd. Siis sai laagris ülebroneerimine ja sündis PLN.

Poisid olid vanematevabalt laagris ja vähemalt üks teatud poisslaps põhjustas peavalu ühe telgikaaslane vanematele ja mõnele teiselegi vastutusvõimelisele täiskasvanule... aga uppumine ei õnnestunud korralikult ühelgi korral. Muudest traumadest pole kah kuulda olnud. 

Siis sai laager läbi, meie võtsime oma lapsed ja suundusime hoopis õhtuks Kuurortlinna. Sest Teine Vanaisa ja meri ja nagu selgus, ka Tivoli Megapark. Meri oli väga soe, aga tuul juba jahedat ilma ennustavalt külm, nii et lapsed keeldusid tõsiseltvõetavaid laineid kaua kasutamast. Pärast õhtusööki Vanaisa juures oli vaja minna tivolisse. Lillebror, kes endiselt kõrgust kardab, käis kahe natuke vähemintensiivse asjanduse peal. Suured poisid valisid kõige hirmsama loksuti ja teise... kah üsna hirmsa asja. 

Esmaspäeval me enam mere äärde ei läinud, külm oli. Alpakafarmi me kah ei läinud, sest suure maantee ääres ei olnud ühtegi suunavat silti. Muidu on kõigil asjadel muudkui suunaviidad väljas... urr. Automuuseumi ei läinud, sest lapsed ei tahtnud - ega meil eriti vaimustunud mehaanikuid ei ole jah -, aga käisime Varbola linnuses. See oli küll muljetavaldav. Järgmine peatus oli Pakri tuletorni juures (kuhu me ei läinud, sest ainult Legolas oleks tahtnud vaadet vaadata, aga ta ei tahtnud üksi minna) ja panga peal. Pakri pank on üks väga fotogeeniline paik. Siis me tahtsime süüa, aga enne Keila Hesburgerit ei paistnud ühtegi usaldusväärset söögikohta... no ja see kõlbas hädapärast küll. Mehel valutas paraku pea, õnneks oli ibuprofeenist kasu. Siis me tahtsime minna vabaõhumuuseumisse, aga kolhoosimaja oli just sel päeval ootamatult kinni... Helistasime korteriomanikule ja talle sobis meid sisse lasta. 

Korter oli aus, kahe avara magamistoa ja veel avarama elutoaga. Vannituba ja kemps eraldi, kujutage ette. Ühe ukse taga oli ka originaal-retroseinakapp aastast 1961. Ainult köök vajanuks mõrvajärgset kasimist või midagi, seda ma omanikule ka ütlesin - no natukene leebemalt siiski. Mina kasima ei hakanud. Sellegipoolest saime selles köögis süüa kaks hommikusööki ja elasime üle. Jätsin annetusena tulevaste üüriliste jaoks rullikese küpsetuspaberit. 

Mehe peavalu võimaldas pärast korterisse sissekolimist vanalinnatuurile minna. Ronisime Toompeale ja vaatasime vaateid. Kohtuotsa vaateplatvormil suhtles meiega ja poseeris kaunisti üks kajakas. Kahjuks ei olnud meil talle mingit tasu pakkuda ja ausalt öeldes me ei teagi, mida kajakad söövad. Meid endid taba nälg, aga La Prima Pizzas olid kõik lauad hõivatud. Broneerisime siis laua järgmiseks õhtuks (joviaalne ärijuht või kes ta seal oli tegi meie perekonnanime teemal "jube originaalset" nalja - me oleme harjunud, ei pahanda!). Söögikohta otsisime Solarisest, aga kuna sobivatesse paikadesse ligipääs tundus käivat ainult tühjuse kohale paigutatud treppide kaudu ja me ei suutnud leida adekvaatset lifti või treppi... leidsime Chopsticksi Viru Keskusest. Tartus on meekana parem. 

Pärast toidupoodlemist maja all Selveris ja teisel pool kvartalit Rimis (vääääga vastutulelikud töötajad, küsisin, kas ehk on tagasi otsemat teed ka ja nii turvamees kui kassapidaja kiirustasid uksele näitama, et ma ikka õigesse suunda keeraksin ja ära ei eksiks!) vedelesime hilise õhtu korteris ja nautisime Viasat History põnevaid saateid. 

Teisipäeva hommikul helistasin vabaõhumuuseumi - kolhoosimaja olla lahti, sobib. Esimese asjana läksime siiski Lennusadamasse. Mina leidsin sealt lisaks vastikutele õrtele, mida mööda käima sunniti, umbes poolteist huvitavat eksponaati. Maasilinna laeva leidmise lugu ma juba mäletan ja veesurve katse oli kah enam-vähem. Poisid ja mehed leidsid siiski rohkem huvipakkuvat. Muuseumilaevadel käisime ka, täpsemalt, mina ja Mees "Suure Tõllu" peal, poisid rohkem. Oli muljetavaldav, aga lisaks peale (sest nüüd oli minu kord) hakkas valutama ka parem põlv, treppidest käimise pärast. 

Nälja vastu käisime seekord Burger Kingis. Ma arvan, et sinna me nüüd mõnda aega ei lähe, polnud suurem asi kiirtoit. 

Vabaõhumuuseumi kolhoosimaja sobib suurepäraselt neile lastele ja noortele, kellel on kaua remontimata kodudega või muidu asjaarmastajatest vanavanemaid või vanemaid sugulasi. Oli palju äratundmisrõõmu, see on nagu vanaema juures ja see nagu vanaisa kapis ja... Veel tutvusime kahe imetoreda lambaga ja sain täiendada oma villatöötlemisteadmisi. Nüüd olen ma vähemalt päriselus näinud, kuidas villa kraasimine ja ketramine käib. :) 

Teel restorani käisime läbi Vabaduse väljaku aluse tunneli. Täiesti vaatamisväärne koht. Restoranis pidid lapsed tunnistama, et seekord oli vanematel õigus - oli väga hea pitsa. Õhtu lõpetasime taas teleka ees. 

Kolmapäeval kolisime välja ja käisime Kadrioru kunstimuuseumis. Lapsed väga ei virisenudki. Parklasse tagasi minnes põikasime mingi lillepeenra serva roose nuusutama. Järgmine punkt oli Palmse mõis. Väga väärt mõis on, saime näha lõputult sametkattega tugitoole, kuulda muusikaautomaadi (või mis selle kapisuuruse mängutoosi pärisnimi ongi?) kõla, mängida kriketit ja sõita kaarikuga. Paraku tabas seltskonna nooremaid liikmeid taas hirmus nälg, mille rahuldamiseks oli vaja burgereid. :S Meest tabas jällegi peavalu, nii et Toolse linnusesse ja kuhu sealkandis veel minna saab läheme järgmisel korral. 

Kassid olid kenasti kodus ja Lillebrori kasvuhoone oli meile kasvatanud suuremas koguses kurke. Kuhu me järgmise minipuhkuse puhul läheme, on veel otsustamata. Me nüüd naudime natuke aega tuttavat toa- ja aiageograafiat. 


Laste seisukohavõtte.

"Tallinnas räägivad kõik inimesed kas vene või inglise keeles."

"See koht nagu ei olekski Eestis."

"Minge eest, ma tahan panoraampilti teha."

"Tallinnas on kogu aeg nii palju lärmi, ma ei saa tänaval olla ega magada."


Saturday, July 17, 2021

Vandenõuteooriatest

Kui varem sattus minu silma alla üksikuid vandenõuteooriad, siis k-hädaga seoses on neid tulnud lausa hulgi. Miks mitte teha väike isiklike kommentaaridega kokkuvõte neist, mis praeguseks meeles.

Et kogu see viirus on tehislik, laborist kogemata välja pääsenud biorelv. 

Noh, midagi taolist jooksis isegi kuskilt peavoolumeediast korraks läbi. Hiinas toimuv on paratamatult kahtlane (nagu kõik võõras kultuur on kahtlane, võõrapelgus on umbes sama loogiline hirm nagu ämblikukartus), seda võib uskuda või mitte uskuda. Minu jaoks ei muuda see mitte midagi. Meelega haiguste vallapäästmist saab muidugi oodata autoritaarsetelt valitsustelt, kellel on üsna ükskõik, kas mõni nende kodanik kah surma saab... aga tegelikult on see ikkagi liiga ettearvamatu ja kontrollimatu sõjapidamise viis, ma hästi ei usu, et keegi oleks piisavalt loll, et nii teha. Oleks siis ebola või midagi muud taolist, mis kiiresti iseendasse ära sumbub...


Et koroonatestiga vigastatakse meelega inimese aju. 

Minu anatoomiateadmised on küllaltki napid, aga kuna nina on sissepääs kehasse, siis peaks olema aju natuke paremini kaitstud, nii et üks vatipulk selleni ikka välja ei jõua. Kui aju oleks nii kergesti ligipääsetav, siis oleks väikelastel kindlasti kaasasündinud paaniline hirm herneste ninnatoppimise ees. 


Et koroonatestiga viiakse inimese ajusse mikrokiip, millega inimest hiljem kontrollida. 

Kui mina kevadepoole testimas käisin, siis torgati mulle ninna pikk vatipulk. Ei mingit kiibipaigaldusvahendit. Ma ei kujuta ette, kui keeruline oleks kiibipaigaldaja maskeerimine vatipulgaks ja kuidas veel täpselt peaks testivõtja oma sõrmi hoidma, et tabada kiibipäästikku, mis ei tohi näha olla... ja kuidas seda infot salajas hoida, kui testijaid on üle maailma kindlasti kümneid tuhandeid. Ja kui tillukesed saavad kiibid olla, mis peaks ju kunagi aktiveeruma ja... ja kui nüüd võtta üks meie õpilane, kes oma erakordselt muretsevate vanemate nõudmisel käis umbes igal teisipäeval koroonatestil, siis kui palju tema ninas neid kiipe peaks olema? Pealegi, inimesed aevastavad ja aevastus on väga jõuline tegevus. Mismoodi see kiip peaks aevastuse ajal paigal püsima?


Et kogu koroonavärk on ülemaailmne kokkulepe viia läbi pandeemiasimulatsioon. 

No kui simulatsioon on selline, et inimesed on päriselt haiglas, siis mis päriselt oleks? Pole loogiline. 


Et kogu koroonavärk on osa Suurest Lähtestamisest.

Suur Lähtestamine olevat kokku lepitud rikaste niiditõmbajate poolt päris ammu. Ma usun küll, et teatud organisatsioone rahastavad peamiselt rikkad inetud vanad mehed selleks, et mingeid enda noorusaja hirme korvata või midagi... aga kui hakata maailmakorda muutma, siis mina muutjana tahaks jõuda ise selles uues ja paremas korras elada ka, ei viitsiks loota selle peale, et saja aasta pärast minu järglased... Pealegi, Suur Lähtestamine (kui see olemas oleks) tundub mõjutavat ainult Euroopat, Põhja-Ameerikat ja Austraaliat, kusagil Kesk-Aafrikas või näiteks Tšiili põliselanike hulgas (ma oletan) elatakse ikka oma traditsioonide ja tõekspidamiste kohaselt, ei ole mingit uut ilmakorda ega muretsemist, kas inimesed väljendavad ennast poliitiliselt piisavalt korrektselt*.


Et koroonavaktsiinid tekitavad viljatust. 

Noh, 46-aastaselt ma selle asja pärast iseenesega seoses enam nii väga ei muretse. Kui mu munasarjad peaksid otsustama ületunde teha, oleks see puhas õnn ja rõõm, aga eks ma usun natuke nii statistikat kui lähedaste-tuttavate kogemusi. Ei tule need lapsed 40+ vanuses kuigi kergesti ka siis, kui vanemad hirmsasti üritavad. Küll aga ma arvan, et tütarde vanemad võiksid igasuguste uuema aja vaktsiinide kohta enne lapse süstima viimist võimalikult palju infot hankida. Muide, sugulisel teel levivate haiguste vastu aitaks kõige tõhusamalt absoluutne abieluline truudus (st ainuke intiimpartner inimese elus oleks abikaasa, aga seda peetakse ju võimatuks - ei ole võimatu, kui inimesed ise tahavad), poleks vast vaktsiine vajagi, aga tee see ühiskonnale selgeks...


Et koroona vastu vaktsineeritud kiirgavad mingeid osakesi. 

Koduõppegrupis otsis keegi oma lapsele kindlasti vaktsineerimata koduõpetajat. Ma pakkusin Meest välja, sest noh, allergiad ja... Ei küsinud, mis sorti halbust see ema arvab vaktsineeritud inimestega kaasnevat. Küll aga jagas üks minu vandenõuteooriaid armastav FB-sõber pilti punetava lõuaga beebist, allkirjaks, et see on (mingisse inglisekeelsesse rahvusse kuuluv) üheksakuune beebi, keda eelmisel päeval hoidis süles vaktsineeritud inimene, see nahaärritus saab tulla ainult vaktsineeritu kiirgamisest... Noh, esiteks mõjuks kiirgus kogu kehale, mitte ainult ühte kohta. Kui mõjuks riietega katmata aladele, siis oleks ikka nõrk kiirgus küll, ja siis poleks ju muud, kui mask ja prillid ette, müts pähe, kindad kätte, oleme kaitstud. Teiseks - kas te olete beebisid näinud ajal, mil neil tulevad hambad? Võib olla hirmus süljevoolus, mille vastu ei saa mitte kui midagi teha, minu Rachel Iirimaal käputas mööda tuba ringi nagu tigu, märg rada taga. Ei pudipõll ega pidevalt läbimärg särgike ei hoidnud seda kinni ja ma ei jõudnud igal hetkel lõuga pühkima. Muidugi tekitab selline asi nahaärritust ja nii see Rachelikenegi elas mõned päevad punetava ja valusa lõuaga, ei mingit kiirgamist. Nii et vabandage, see tõestus ei pädenud mitte üks põrm. Muidugi, kui pildil oli noore pere esimene laps ja vanemad ei tea, mis hammaste tulekuga kaasneb, siis on see vabandatav... aga seda pildi jaganud inimene on mitmekordne ema ja vanaema, võinuks teada. 


Et koroonavaktsiini saanud surevad kindlasti kõik lähema kolme-nelja-viie aasta jooksul. 

Mnjaa. Praegu kasutatavate vaktsiinide puhul on minu arusaamist mööda olemas kaks täiesti erinevat vaktsiinitüüpi. Kuidas nad mõlemad inimesi massiliselt tapma peaksid, ei kujuta ette. Oleks siis veel, et neid vaktsiine tehtaks ainult kõrges eas või  ränkade kaasuvate haigustega inimeste elupäevade pikendamiseks, siis küll jah, 90-aastased surevad tihtipeale lihtsalt niisamagi ära. Muidu on see teooria hea põhi vastikumat sorti ulmeloole - tööealised surevad nagu kärbsed, alles jäävad ainult vaktsiinipelgurid** ja väikelapsed... 


Kas teie olete viimasel ajal veel mõnda huvitavat vandenõuteooriat kuulnud?

____________

*lugesin äsja mõniteist aastat tagasi kirjutatud teost, kus autor rääkis aafriklastest n-sõnaga ja ei suutnud ära imestada, et sel sajandil keegi veel niimoodi kirjutas, aga lapsed teadsid öelda, et n-sõna kohutavus jõudiski meieni paar aastat pärast tolle raamatu väljaaandmist. Vaat kuidas on...

**eksju, erinevatel põhjustel, kes on allergik ja kes kardab saba kasvamist.

Friday, July 16, 2021

Laagrimuljeid

 Ehk "terve laager ühes õhtupoolikus".


Laagrisse registreerunuid, jah, oli seekord paarkümmend tükki rohkem kui mugavalt ja privaatselt voodikohtadele mahtunuks. Esmaspäevast kolmapäevani Mees muudkui kombineeris, pusletas ja helistas - et kes äketse oleks veel nõus telgis magama ja kuidas pastor seda asja näeb ja... Lõpuks kirjutasin mina nimekirja järgi sildid valmis, et kes kus ja kellega koos elab. Pered said ikka koos ööbida, aga ühte suurde kämpingusse näiteks panime kokku kolm (seni) lasteta noorpaari, kes oleks hõredama asustuse puhul pidanud saama igaüks eraldi kahese toa...

Enne meid jõudsid kohale üks vanavanematest ja lapselastest koosnev pere, samuti vend Professor, kes sõidutas vist kokka ja toiduaineid. Isegi kui eeskujuks on viie tuhande mehe söötmine, on tänapäeva üsna imevabades tingimustes saja neljakümne inimese ühekorraga ja odavalt toitmine ka päris suur asi. 

Meie lasime lapsed (omad pluss Nimekaim) autost välja ja hakkasime tube sildistama. Sel aastal on toaustele siltide kinnitamiseks veel parem süsteem kui eelmisel, minevaasta tuli silt knopkaga lauajupi sisse suruda, nüüd on peamajas sildilauajuppide küljes klamber, mille külge silt panna, ei mingi pingutust. 

Sildid väljas, asusime ootama saabujaid, et neile toad kätte näidata. Lapsed panid vahepeal üles telgi Lillebrorile ja Sõpradele. 

Saabus üks, teine, kolmas ja mitmes auto. Enamikku tulijaid tundsime näo järgi, seetõttu oli lihtne koos terega öelda ka, et... perekond teie, viies kämping, või esiistme daamid, kuues tuba, tagaistme neiud, kaheteistkümnes tuba... või umbes nii. Pastor nimetas mind ja Meest tolliametnikeks. Nunuh. Kui autosid parajasti ei tulnud, tapsime parme. Nendega on sel aastal tõesti hästi. 

Esmakordselt tulijad uudistasid paika ja küsisid igaks juhuks mitu korda, kustkaudu tuleb tuppa minna. Varemkäinud seadsid ennast niisama sisse. 

Saabus Saunaõhtu Gäng. Et üks kuni paar gängiliiget olid kohevarsti köögitoimkonnas, suunasid nad toimkonnanimekirjaga tutvuma. Poisid kuulasid kohe sõna ka, au ja kiitus neile. 

Lõpuks pakuti süüa. Frikadellisupp lõhnas ka sel aastal paremini kui maitses ja oli kuum, oi kui kuum... Ma eelistan endiselt palaval päeval süüa midagi, mis ei ole kuum. Kohupiimakreem oli samuti väga soe. Mustanõuleti taga küüris üks saunaõhtuline usinasti taldrikuid. 

Pärast sööki sattusin vestlema ühe toreda pereemaga Soomest. Viis väikest poega ja vähemalt neli keelt, milles pere igapäevaselt räägib. On ikka tublid inimesed. 

Siis pakuti õhtuprogrammi tuntud headuses. Kuna üks lastest oli vahepeal üsna dramaatiliste sõnadega peavalu üle kurtnud, läksin vaatama, mis mu pojakesega toimub. Pojake lesis koos peavalu ja kambajõmmidega võrkkiiges ja kinnitas, et oli mu kotist ühe ibuprofeenilehe võtnud küll. See olevat kenast puutumatult tema kotis, äkki läheb valu ise üle? Teine pojake oli parajasti koos kolleegidega ujumas. Illegaalselt, selgus hiljem. 

Õhtuprogrammi ajal oli lubatud üksteisele vennalikke matse jagada, sest parmud. Noortejuht kogus suurte (hobuparmude?) laipu enda kätte, aga välikiriku põrand oli väiksematest parmulaipadest üsna kirju...

Pärast õhtuprogrammi, olles saanud laagrikorra teemal natuke targemaks, kutsusin pojakese ja kolleegid veest välja ja traageldasin neid väheke. "Uppunust peast ei tohi koju minna!" oli minu sõnum. Selgus, et varem oli mehikesi samal teemal, aga akadeemiliselt ja asjalikult kasvatanud pastor ja natuke hiljem võttis nad läbi Lillebrori Sõbra ema... vast jätkus. 

Viskasin korraks pilgu söögisaali, kus Jõugu Juht ja Laenulaps suupisteid serveerisid.

Ujumiseks oli vesi just parajas temperatuuris, see tähendab, et enamiku täiskasvanute meelest ülearu soe. Korraga sooritas vettehüppeid vähemalt neli last ja mõned nurusid, et Legolas neid vette viskaks. Legolas täitis seda palvet hea meelega. Lillebrori Sõbra Õde hüppas peaaegu otsa minu ujuvale taguotsale... ma siis edaspidi hoidsin paadisillast eemale, vesikuppudesse ja kõrkjatesse. Mingil hetkel nägin, kuidas üks väike kala täiesti ükskõiksena ümbritseva kiljumise ja pritsimise suhtes pinnal ulpiva parmulaiba haaras ja sügavusse tagasi kadus. 

Mingil hetkel sattus suupistelaua äärde tilkuv ja värisev Lillebror. Tema Sõbra Ema kommenteeris, et Lillebror olevat olnud kõige sinisem kõigist sinistest lastest, kelle ta veest eemaldas. Noh, selle kuumuse peale ei tee väike alajahtumine vast paha. 

Mõni minut hiljem korraldas Lillebror umbes kümne kolleegi hulgas peitusemängu võimaeiteamida, ei mingit värisemist enam. Samal ajal mängisid suuremad poisid söögisaalis pastori tütardega kaarte. Eks ongi aeg kunagist lähedast sõprust taaselustada - ei, ma ei arva, et sealt peaks midagi arenema, mõlemad on väljendanud, et need neiud on neile nagu õed. 

Lehvitasime jääjatele ja tulime kodu poole. Teel kohtasime jalakäija Parti ja jänesehaake tegevat jänest. Südaööl oli Jõe Prisma juures 25 kraadi sooja.

Wednesday, July 14, 2021

Noppeid. Peamiselt ilmast ja sellega kaasnevast.

Ma ei saa kududa, sest toas on üle mõistuse soe, nii pika palavuse peale lähevad ka palkmajad kuumaks... ja magama minna on natuke vara.

***

Ilma tõttu magame neil päevil lahtise aknaga. Mõnikord liitub mingil öisel hetkel meiega akna kaudu ka mõni kass, tavaliselt Valge Mini või Millie, kui ta juhtub õues olema. Freya magab Jõugu Juhi toas ja must Mimi ajab suvel oma asju - kord päevas käib ikka söömas ja juttu rääkimas. Täna hommikul kell kolmveerand viis tõi tubli Millie meile hommikusöögi, täiesti värskelt tapetud hiire. Me millegipärast ei soovinud maitsta...

***

Eile õhtul pärast tegusat päeva (Sõbra Õe sünnipäev batuudikeskuses ja pärast veel trall ja tagaajamine Tamme talus Männimetsa vanima pere noorema lapsega ) kurtis Lillebror valu rindkeres. Tavaliselt põhjustavad seda valu roietevahelised lihased, aga kesse teab... Ta läks ikkagi rahulikult magama, aga igaks juhuks käisin mingil öisel hetkel katsumas. Hingas ilusti, aga oli higist üleni märg, sest tuba oli palav. Enne, kui ma seljani jõudsin, leidsin pimedas üles Lillebrori kõrva... ja väike lillekujuline asi lõi mind. Millie, kes magab Lillebrori pea juures ja vahel vist pea ümber nagu müts, l.eidis, et pole siin midagi katsumist, tema inimene on!

***

Kunagi juunis tekitas Mees meile tuulekoja peale lillekastid ja mina istutasin sinna midagi. Praeguseks on selgunud, et esiteks ei näe istutatud tundmatud taimed seal kuigi head välja, teiseks ei jõua mina nii palju kasta, et raudürt (mis näeb hea välja ja mille nime ma juhtumisi tean) ära ei kõrbeks. ilm, noh! Tuleval aastal istutan ripp-petuuniaid, neile vast sobib rohkem. 

***

Koguduse laagriga oli sel aastal keeruline. Hirmus populaarne üritus on, noh! Tuppa või kämpingumajakesse ööbima soovis mitukümmend inimest rohkem, kui voodikohti oli - või siis sooviti neljakohalist tuba kahele inimesele... Mees kombineeris (sest majutuse jagamine on tavaliselt tema ülesanne), pastor tegi üleskutseid ööbida looduslikult, telgis... lõpuks said huvilised ikkagi ära paigutatud. Meie lapsed magavad telgis ja me ise ei ööbigi, oleme hoopis lastevabalt kodus. Me pole Mehega kunagi erilised laagrihuvilised olnud. 

***

Võimalike puhkusemaade k-arve vaadates on meie sel aastal kuhugi reisimine üsna lootusetu, eriti kuna Läti on see punn kõikide teede peal ees. Mõnes mõttes ei peagi igal aastal kaugemale reisima... aga puhkama peab ikka. Ja et seda puhkamist kodus peaaegu et teha ei saa, on kah päris selge. Kui siin kuu aja  jooksul veel mõni tõsisem soojalaine tuleb, siis teeks äkki ühe tiiru mööda suuremaid saari. Läheks Virtsust praami peale ja tuleks nii umbes neli ööd hiljem Rohukülas teise praami pealt maha? Öömaja sealkandis ju suvel mitte mingi mõistliku hinna eest ei saa, aga meist keegi ei ole nõus RMK platsil või kellegi heinamaal telkima, kui vihma sajab või muidu jahe on. Mere äärde tuleb minna ikka sooja ilmaga, kui juba suvitamiseks läheb. Tulevaks nädalaks lubatakse põhjatuult, see soojaks ilmaks ei kvalifitseeru. 

***

Poolest saadik puhkusena mõjub mulle ka hoidistetegemine. Pühapäüeval saats Laenulapse Ema mulle ämbrikese kirsse... ma arvasin, et tuleb väike šašlõkiämber või midagi. Oli mingi... viis liitrit või rohkem. Menetlesin nad 11 purgiks kirsikompotiks. Täna keetsin portsu maasika-punasesõstramoosi, sest moosimaasikad võtsid sügavkülmas liiga palju ruumi. Kohe varsti on seda ruumi vaja tikritele, sest tikri-martsipanikooki tahaks talvel ka. Praeguse ilmaga moosi keeta on muidugi, jah... Eks meil tuleb huvitav elektriarve. Köök on ilmselt aasta ringi Maja kõige soojem ruum. Kui ainult saaks seda kuumust kuidagi kotti toppida ja talvehommikutel peoga tube mööda laiali jagada... 

***

Olin täiesti veendunud, et kurgirohi, mis paar aastat ennast ise külvas, on omadega otsas. Tuli välja, et need kahtlased isetekkelised taimed salatipeenras olidki kurgirohi... nüüd on mul peamiselt kurgirohupeenar. Kumalased tunduvad väga õnnelikud, saalivad kurgirohu, lavendli ja muude õitsejate vahet. Ja mis oleks palaval suvepäeval toredam vaatepilt kui üks õietolmuse taguotsaga rahulolev kumalane? 

***

Kurepojad on läinud lendu, pesa on igatahes tühi. Aga kui ma õhtul oma lillekastililli turgutamas käisin, hõikas teisel pool hekki üks sookurg valjusti ja järjekindlalt, ikka kriuh ja kriuh...Suvi on. 


Tuesday, July 13, 2021

Ja miks ma ei usalda

Nutsin täna hommikul kangast kududes paraja peatäie, sest olin enne kudumaminekut uudiseid lugenud. Nüüdseks lugesin veel üht arvamusavaldust ja enam ei nuta, olen niisama vihane. Andrus Ansip oli muidugi juba enne... natuke... Nojah.

Kõigepealt, teaduseusk on usk nagu iga teinegi. Musta kassi uriiniga ravimine oli keskajal samasugune teadus nagu praegu, noh, need v-asjad. Ja kui usupuhastuse ajal jälitati ja hukati katoliiklasi (või protestante, vastavalt sellele, kumb usk riigis "õige" oli), Hitler selekteeris välja rikkaliku kultuuri ja põneva ajalooga juute, siis praegu on selge terror ja lõhestamine v-teemal. Teaduspõhine maailmavaade on väga tore niikaua, kuni sa ise või su lähedased ei satu üksikute erandjuhtumite hulka. Mul on iseendaga koos peres neli inimest, kes võivad vägagi sattuda. 

Niinimetatud teaduspõhisus tundub olevat taaselustanud nõukogudeaegse veendumuse, et kõigi inimeste kehad toimivad samamoodi. Üldjuhul on meil jah pea kõigil ülevalpool ja tallad peaksid kõndides vastu maad puutuma, aga juba inimese loomulik kehatemperatuur võib päris palju kõikuda. Mina olen 36,8 kraadi juures palavikust pikali, Legolas ei tee 37,3 peale ka veel teist nägugi, sest minu normaalne temperatuur on 36,0 ja Legolasel 37,0. Näiteks. Rääkimata siis igasugustest allergiatest, geneetilistest eelsoodumustest ja muust taolisest, mille puhul kahe täpselt samasuguse komplekti leidmiseks tuleks vaadata ühemunamitmikke, ma usun.

Veel avalikke sündmusi vaadates, minu jaoks hävitas igasuguse k-v-usu päris pikaks ajaks selleaastane poliitaktsioon - poliitikute avalik vaktsineerimine. Esiteks, kõige kehvema saadaoleva sordiga, teiseks, igavene spektaakel, kolmandaks, mis imeasja pärast nad arvavad, et parteimahhinatsioonide tulemusel kõrgele kohale saanuid rohkem usaldatakse kui iga päev nähtavat ja üdini ausat naabrinaist? Ühesõnaga, minu jaoks oli tegu väga ülbe teoga, ja kui veel ekspeaministri isiklikud terviseotsused avalikkuse ette kisti... Riigis, kus igasugused avalikud sigadused rahumeelselt ära summutatakse, peaks nelja lapse isa* terviseotsus küll privaatseks jääma.

Ühtlasi on minule jäänud silma avalik kiremine sellest, kuidas vaktsiin ei kaitse nakatumise ja nakkuse edasiandmise eest, hoiab vast ära ainult üliraske haigestumise... Siis peaksid ka vaktsineeritud hoolega kodus istuma, pealegi, kergelt põdejad ei pruugi märgatagi, et neil midagi viga on.

Ilmselgelt on mingi põhjus, miks Meest ei ole üle neljakümne aasta mitte millegi vastu vaktsineeritud. Kahjuks ei saa me enam Teise Vanaema käest küsida, miks, diplomeeritud lastearstina oskas ta kindlasti hinnata oodatavaid riske ja kasu... Riske oli ilmselgelt rohkem. Mees on õige mitme asja vastu väga allergiline (miks ma muidu ökotoitu kasvatada üritan, tal on tervis kindlasti palju parem, kui puhtamat sööki antakse), Epi-Peni ei kanna ainult sellepärast kaasas, et potentsiaalselt äratappev allergeen antibiootikum ei satu reeglina kehasse kogemata. Lisaks on tal geneetiliselt väga kõrge tromboosirisk. Ja siis tuleb haridusminister seletama... Umbes sama hingetõmbega öeldakse, et õpetajaid peab hoidma, neid on meil niigi vähe. 

Mind pole umbes 35 aastat mitte millegi vastu vaktsineeritud. Allergiad, jah, hiljem selgus ka, et saan kaela kõik kõrvaltoimed, mis ühel või teisel ravimil olla saavad. Samas on mul hea komme kõigist viirushaigustest ja põletikest eluga välja tulla ja mitte palju viriseda, kui kopsupõletiku järel võhma mõnda aega vähem on. Rasketest haigustest taastutaksegi kaua, see on normaalne. 

Legolas kannab Epi-Peni kaasas, sest herilased ja vapsikud. Ja kes teab, äkki mõni muu põnev allergia, mille asjus pole teda veel kontrollitud. 

No ja Lillebrori süda... Viirushaigusi ta muide peaaegu üldse külge ei võta, aga mida see südamekene siis teeb, kui kurjus tuleb otse vereringesse? Vaktsiiniskeptikuks sain ma siis, kui vaktsineeritud Legolas ja vaktsineerimata Lillebror päris palju aastaid tagasi üksmeelselt punetistes olid. Istusime kaks nädalat kodus, mine tea, millal mõni lapseootel naine vastu juhtub... Ometigi peaks see vaktsiin andma kaitse kauaks. Muide, teetanus ja mumps koos juurdekuuluvate haigustega on poistele tehtud, need vaktsiinid on ennast aastakümnete jooksul õigustanud ja eriti teetanuse külgesaamiseks ei pea eriti palju pingutama. 

Jõugu Juht on meil see, kelle puhul tõenäosus mingeid ränki tüsistusi saada on minimaalne - kuigi kes teab, seda tromboosiasja peaks uurima, verepilt on tal imelik olnud. Aga tema esialgu ei taha. 

Muidugi, kui olukord läheb selliseks, et ilma metsalise märgita ei saa ei osta ega müüa (Ilmutuse 13:17), küllap me siis peame selle perekondlikult vastu võtma varem, kui me ehk iseenese tunde järgi oleks otsustanud. Ma pole endiselt tahtnud perearsti selle küsimusega (et mis sorti ja mitu nõela) koormata, küllap sundvaktsineerimise tulekul peab. Aga üles jääb küsimus, kui õpetajatelt nõutakse ainult teaduspõhist maailmavaadet, minnes selle kontrollimiseks nende isiklike terviseotsuste kallale**, siis... miks lubatakse töötada suitsetavatel õpetajatel? On ju teada, et suitsetamine on tõsine terviserisk. Miks lubatakse õpetajatel alkoholi tarvtada, ka see on terviserisk, eriti ohtlik vaimsele tervisele. Miks...? (ja pole vaja kulutada aega mulle seletamiseks, et jõledused nagu suits ja alkohol on hoopis midagi muud kui oht kedagi nakatada, tean, norin niisama)

Või muidugi võiks kogu selle jutu kokkuvõtteks teha järelduse, et uudiste lugemine on kahjulik. 

_________

*ma ei ole Ratase fänn, aga tema tegi oma otsuseid ikka oma pere peale mõeldes, ma usun. 
**ma tean muide päris mitut kirglikku vaktsineeritut, kes annavad muudes seisukohtades ka lamemaalastele silmad ette. Kõik on kõrgharidusega ja peaks ameti poolest teaduspõhiselt mõtlema, aga näedsa...Kas ehk peaks vahetama mõiste "teaduspõhine" selles teemas "meditsiinipõhiseks"? Sest keegi pole siiani kontrollinud, kas õpetaja usub reikisse, astroloogiasse, osho-usku - mis iganes see on, aga uskuja on muidu supertore inimene -, maajumalaid või mida iganes muud, mis tegelikult vilgub vägagi läbi tema igapäevase töö ja suhtlemise (no lapsed ju räägivad, eks ole, ja mitte ainult minu omad ja meie koolis). 

Monday, July 12, 2021

Veel raamatuid

 Jamie Beck "Kõik, mida me teadsime". Võib-olla see raamat ei olegi halb. Võib-olla on ta isegi päris kena romaanike. Kui teda ehk originaalis lugeda. Aga see tõlge... oioioioioi. Korduvalt antakse edasi armastust... See ei ole võimalik! Mul on siinsamas kõrval HP seitsmes osa, kus lõpus kästakse professor Neville'ile anda edasi kõige kuumemad tervitused. Palun väga, eesti keeles ongi "give him our love" "tervita teda meie poolt" ja seda ei saa, ei ole võimalik otse tõlkida. Lisaks on muidugi veel terve hulk jubetõlkekohti, kuni ma raamatu pooleli jätsin. Brrrr.

Koostajad Joel Jans, Jüri Kallas "Läbi valu ja vaeva". Antoloogiad on alati selline keeruline asi, mõni lugu meeldib, mõni mitte... See on omasuguste seas erand, mõnus, ükski lugu küll ühekaupa ei vaimustanud, aga ei olnud igav ka.  Tore oli esimest korda suuta Maniakkide Tänava lugu algusest lõpuni läbi lugeda - ta oli ülikooli ajal sotsiaaltöö seminarides täitsa tore inimene, aga tavaliselt tema kirjutamisstiil mulle üldse ei istu. No ja Lillebrori Toreda Klassivenna Isa kirjutatud lugu Tartu legendidest võiks minu poolest romaaniks laieneda, sest küllap teab tema neid rohkemgi veel, põnev oli. 

Louise Candlish "Meie maja". Ühtpidi põnev lugemine. Teistpidi teeb kurjaks. Esiteks teeb kurjaks inglaste mõtteviis, et maju ei ostetagi suguvõsale igavesest ajast igavesti elamiseks, vaid nende äramüümine vanadekodu eest maksmiseks oleks nagu midagi loomulikku (jah, Alice, ma tean, et Sa rääkisid sellest kunagi, aga ma ausalt öeldes ei suutnud uskuda, ei suuda siiamaani). Teiseks teeb kurjaks peategelanna tähelepanuväärne naiivsus. Vale mehe valis, noh, sellest kõik need jaburused alguse saidki. urr.

Ashley Audrain "Kahtlus". Põhimõtteliselt on see plagiaat, kuigi hästi kirjutatud plagiaat. Originaal on "Me peame rääkima Kevinist". Vaatenurk on, jah veidi teistsugune, aga põhimõtteliselt on erinevusi päris vähe. 

Ann Brashares "Rändavate Pükste Õeskond". Üldisel noorteromaanide taustal mitte paha. Peategelased tunduvad küll lapsikumad kui nende suve veetmise viiside järgi võiks arvata, aga see ongi vist väga ameerikalik olukord, tööle minnakse enne, kui mõistus pähe hakkab tulema... Nojah, ja kõik täiskasvanud on automaatselt pahad või vähemalt üldse ei mõista teismelisi tüdrukuid, nii irmus kui see ka pole. Kuidas Püksid jõudsid mitu korda üheainsa suve jooksul rännata, seda ma ei mõista, postipakid on ju väga aeglane seltskond... aga küllap see on osa Pükste maagiast. 

Joe Cawley "Tenerife pihtimused". Oi, see oli tore raamat. Need inglased ikka oskavad, parimas Gerald Durrelli traditsioonis, selle vahega, et Cawley kirjeldab lustlikult peamiselt inimloomi. Väga lõbus lugemine (ja ma sain teada, et ei suudaks eluilmaski mingit toitlustuskohta pidada).

Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad. Cazalet kroonika". Väga minu sorti raamat. Kirjeldab elu nii, nagu see peaks olema (miinus abielurikkumised, ülearune rõhk intiimelul ja intriigid, muidugi) - suur seltskond sugulasi ja hõimlasi tuleb suveks vanavanemate suurde maamajja kokku. Meenutas igal sammul elu vanavanaonu Heinrichi suvemajas, kus mina sain kahjuks suvitada ainult umbes kolmanda eluaastani ja kus paraku puudus korralik mesilasema, kes Ütleks, Kuidas Asjad Käivad. Raamatus on mesilasema täiesti olemas. Ilus oli lugeda ka teismeliste mängudest - küll püütakse isikliku ohverduse abil sõda ära hoida, küll asutatakse muuseumi... Päris laste mängud, ilma tänapäeval normaalseks peetava "varaküpsuseta". Ainult kassist oli väga kahju. 


Sunday, July 11, 2021

Keskmisest palavam aeg

Raadiost öeldi, et võib oodata ebatavalisi ilmastikuolusid. Tõepoolest, ükspäev sadas vihma! Kõigepealt tuli minut aega vaikne sabin, selline viisakas eelhoiatus, et korjake nüüd oma pesu nöörilt ära... siis oli kümme minutit pausi ja selle järel tuli kohe palju vett korraga alla. Oli ikka ebatavaline küll, kuna viimase aja tavaline on Rincewindi kombel: "Palav, kärbsed." 

Pool päeva käisime mere ääres. Oli kena. 

Pärast mereäärepäeva käisime Vanaemaga arsti juures. See nii kena ei olnud, tähendab, arst oli suurepärane ja kena, aga põhjus... vana olla ei ole ilmselgelt kuigi lõbus. 

Ükspäev käisime Lossi juures Laadal. Oli väga hirmus kole palav. Õnneks suutis Mees platsinäitajat veenda, et ettenähtud kohast paremini sobiks meile puudealune, seal oli küll võimalik käbiga vastu pead saada, aga lisaks käbidele pakkusid puud ka varju ja see oli ütlemata suur õnnistus. Peale palavuse muid hädasid ei olnud, inimesed olid kenad ja neil oli väga hea kaltsuvaibamaitse. 

Lillebror veetis suurema osa nädalast laagris, kus ta oli kõige vanem osaleja. Oli olnud tore.

Mehel oli mitu päeva migreen, see ei olnud tore. Me endiselt ei tea, mis seda põhjustab, aga ka tema vanaemal oli ülepäeviti (või umbes nii) peavalu, mingi geneetiline eelsoodumus on kindlasti.

Legolas ja Jõugu Juht veetsid aega eelistatavalt arvutis.

Kassid püüdsid mitmesuguseid hiiri ja tarbisid osa neist ise ära. Kurepojad teevad pesaserval lennuharjutusi. Pärast vihma aias kõndides kohtasin kibuvitsapõõsa varjust piilumas üht äärmiselt nördinud ilmega konna. 

Kudutööga on hetkel hapusti, pööningul on nii palav ja valgus nii ere, et värve ei saa kokku panna. Vähemalt sain valmis suvehommikukirjaga salli, see sai ootuspäraselt väga ilus. 

Keetsin mõned purgid rabarberitšatnit. Lapsed ei saanud aru, miks sellist asja vaja peaks olema... meile Mehega meeldib väikeses koguses küll. 

Maasikad on selleks aastaks läbi, vaarikaid ei tule palju, aga tikripõõsad teevad jälle ületunde. Hea meelega annan ära Väga Palju tikreid.

Meil puudub endiselt selge ettekujutus, kas kaugemapoolne puhkus tuleb või ei tule. Üks sõber postitas sotsiaalmeediasse, et käis isikliku liiklusvahendiga Šveitsis, null vaktsiini, null testi, null kontrolli... Võib-olla vedas, võib-olla ongi mingi loogika, mille alusel reisilisi kimbutatakse, võib-olla oligi mingil hetkel transiitreisijate liikumine vabam kui meie arvame. Ei tea. No aga meil on veel nädal siinolemist täiesti kohustuslik enne, kui kuhugiminek võimalikuks osutub, sest koguduse laager on täpselt nii vääramatu nagu ma laste titapõlve ajal arvasin - teismelised vajavad laagrielu, vanemad peavad selle välja kannatama ka siis, kui tahaks samal ajal kodus tikreid korjata. 

Wednesday, July 7, 2021

Nimekirjad

Nimekiri lihapallikomponentidest, millega tuleb toime Boschi köögikombaini peenike riiv:

1. kuivanud sai



Nimekiri lihapallikomponentidest, millega ei tule adekvaatselt toime Boschi köögikombaini kumbki riiv, ei peenike ega jäme:

1. sibul

2. küüslauk

3. seller

4. õun


Nii et ma valmistasin täna kaks ahjutäit aedviljatükipalle. Peenike riiv läheb jooksuga umbe ja jääbki nii (ma pole teda veel pesta üritanud, aga arvatavasti saab kasimine olema huvitav ja pakkuma palju rahulikku tegevust), jäme riiv tekitab mitmemillimeetrise läbimõõduga ribad. Ma ei tea, mida need Boschi disainerid arvasid, et sellega riivitakse, porgandisalatit igatahes nii jämedatest vorstjatest asjadest ei saaks. Ämma päranduse riiviaukudesse ei vaadata, aga ma nüüd järgmisel korral tean, et tuleb ikka vana kombain elule turgutada, kui tahta normaalse konsistentsiga lihapalle tekitada. Urr. 

Summa ei olene liidetavate hulgast

 Või kuidas see asi matemaatiliselt ongi?

Puhkust kui niisugust peaks suve jooksul vähemalt kaks nädalat ikka olema. Puhkuse olulisim element on Teha Midagi Muud ja peaaegu igal üksikjuhtumit teha seda Muud ka Kusagil Mujal. Aga see Muu võib olla ka väike pargipidu, kui see õnnestub enam-vähem stressivabalt ellu viia. 

Juuni alguses sain ma pealinnas käimisega kindlasti 24 tundi Puhkust. 

Pühapäevane brunch oli kah mõned tunnid Puhkust. 

Eile hommikul voodis tulin mõttele, et kui juba peab Lillebrori poolele teele Kuurortlinna ära viima, miks mitte siis veel 100 kilomeetrit sõita ja käia mere ääres? Vaadata Teine Vanaisa üle ja puha? Suuremad poisid vajasid küll mõningast veenmist, aga tegelikult oli neilgi päris tore. Vesi oli soe ja Vanaisa demonstreeris meile oma uut autot. Mõned tunnid Puhkust jälle kätte saadud. 

Niimoodi võib suve lõpuks tilkhaaval isegi päris Puhkus kokku tulla. Isegi kui meid korralikule paarinädalasele autoreisile ei lasta (sest koroona) või kui see osutub mittemõistlikuks (sest koroona ja pottsepp ja aknad ja).

Muidugi ei jää ükski Puhkus karistamata, telefoni teel leppisin Vanaemaga kokku, et planeeritud kokkusaamine nihkub teisipäevalt kolmapäevale, sest me oleme, vabandage, spontaanselt Pärnus ja jõuame tagasi kell öösel... Vanaema helistas kell veerand kaks öösel. "KUS te olete, te PIDITE ju õhtul tulema..." Sain talle kohe tänaseks neuroloogiaja, kahe tunni pärast tuleb ta (tõenäoliselt) nutva ja vastupuiklevana kohale viia. 


Edit õhtupoole.

Vanaema kõigepealt ütles, et tema arsti juurde ei lähe. Siis nuttis. Siis ütles, et ta kardab, et hakkab arsti juures ka nutma. Siis hakkas ikkagi tasahaaval riidesse sättima. Ma pidin küll aitama jalga sokilaadsed asjandused ja mitu korda meelde tuletama, et tavapäraselt kantakse kodust väljaspool seelikut, aga saime hakkama. 

Arst oli ootuspäraselt väga kena ja Vanaema sulas. Saime retsepti ühele ja soovituse teisele (käsimüügi)ravimile. Ja diagnoosi. Hilise algusega dementsus Alzheimeri tõvest, mis iganes asjaoludel seda niimoodi peaks nimetama - aga ma olen selle sõnastusega nõus, minu poolt ammukahtlustatud komponendid on olemas. 

Kolmkümmend minutit pärast kojujõudmist helistas Vanaema paanikas, kus tema ID-kaart on... minu käes muidugi, nagu me kokku leppisime, et ma saaksin retseptiravimid kätte. 

Järel-poetiiru käigus selgus, et poel on väga vaja lahti saada väga suurest hulgast hakklihast. Nii et minu tänane loominguline hetk saab olema kotlettide pätsimine ja lihapallide veeretamine. Ja mina veel lootsin päev otsa, et saab uut ja tundmatut retsepti, külma kurgisuppi... no aga homme pidigi tänasest veel soojem ilm olema. 


Paar tundi Puhkust korraga... vast õnnestub veel natuke.

Sunday, July 4, 2021

Kulgemine

 See nädal on peamiselt möödunud niisama kulgemise tähe all. Täpselt see, mida vaja oli. Muidugi, vahepeal on olnud mitmesegast meeleheidet Vanaema asjus ja mõningast koristamist tänaennelõunaste külaliste asjus, aga üldiselt... on olnud rahulik. Koos suurema hulga elusloodusega, paraku. 

Elusloodusest on selle nädala jooksul hukatud vist viis tuppatunginud vapsikut (Tefali pann sobib ja putukatõrjeks), üritatud päästa suuremat seltskonda tuppalennanud liblikaid ja oldud tunnistajaks ühe väikese muti suitsiidile. Üritasin nimelt mõnevõrra vigastatud mutti (sest Millie) prügikühvli peal kuhugi heinamaale viia, et äkki paraneb ära ja saab mutistada kassivabas keskkonnas, kus tema kaevetööd kedagi ei häiri, aga vigastused ei olnud piisavalt tõsised ja nii ta meetri kõrguselt vastu meie majaesist asfalti kargaski. Kahju oli ikka. 

Kahju ei ole parmudest, kes ükskõik millisele õuesattujale kogu kollektiiviga ümber kogunevad ja muudkui siit ja sealt mekkima kukuvad. Putukatega on sel aastal kuidagi eriliselt hästi, oleks ainult mõni loomulik putuktoiduline, keda nendega rõõmustada, 

Maasikahooaeg hakkab ilmselgelt läbi saama. Kolmapäeval ostsime turult igaks juhuks kaheksa kilo maasikaid, keetsin moosi ja sügavkülmutasin toormoosi ja puha. Kui peenardelt sai paar päeva tagasi veel iga päev kilo, siis täna tuli kahe päeva peale kokku pool kilo. Eks tulevaasta jälle. 

Käis uus pottsepp. Tema saatis hinnapakkumise juba sama päeva õhtul. Mees tingis... sai hinna inimlikumaks, aga enne jõule ahju ei saa. No tuleb siis jõuluahi, jõulukatus meil juba on, ei saa ju lõputult eelmise, haihtunud pottsepa tagasitekkimist oodata. Veel vaatasime Legolase tuppa uute akende hinda. Iiiiiik. Võimalik, et tulevad siiski aknad, puidust, pakett, aga paigaldamisega püüavad mehed ise tegeleda. See asi on veel otsustamata. 

Tõime tulevalaupäevase Laada asjus Linnast koju seljatäie kaltsuvaipu - noh, et kodust on lihtsam minna, Laat on meile päris lähedal. Sama päeva õhtul helistas hädine Vanaema: "Kas te täna siis käisite kuskil laadal, KUIDAS teil ometi läks, miks sa ei ole päev otsa helistanud?" Nii palju mälukest ongi. 

Samal päeval käisid Lillebror ja Legolas võistlustel. Ma olen ka sel aastal Eesti Meistri Ema. Lillebror, teist aastat järjest. Legolas tõi koju pronksi, mis pole ka üldse paha, eriti kui arvestada sel aastal ärajäänud trennide arvu.

Pühapäevase jumalateenistuse kuulasime kodust, niivõrd kui keegi kuulas. Nimelt oli mu vanaonupojatütar K. Amsterdamist koos sõbrannaga siinkandis tuuritamas ja tuurid tõid ta ka siia. Pidasime väikestviisi aiapidu.

Aiapidutsemise vahele saime teada, et Vanaema ja Vanaisa talvepuud saabuvad oodatust 10 päeva varem, täna. Oijah. Keelasin Vanaemal hakata selle palavusega puid laduma. Läksime plaaniväliselt Linna, sest kui täna puud ära laduda, siis homseks vanad kuumarabandust ei saa (see on uus vanasõna, eks ole). Mees nägi üle värava, et tuterdavad mõlemad hiiglasliku halukuhja juures ja üritavad riita laduda. Ümber ei kuku, sest hoiavad puuhalgudest kinni (vrd onu Melkeri ahjuroop). Poolteist tundi hiljem olid puud riidas. Poisid panid särgid uuesti selga ja me läksime ehtsate maakate kombel Hesburgerisse õhtust sööma, sest lapsed kurtsid tühja kõhtu. 

Nädala viis esimest päeva... mul oli tunne, et oleks isegi nagu puhkus.