Oijah. Ise ma olen ta selliseks kasvatanud...
Ühesõnaga, üks pojakestest ei oska kuidagimoodi välja näidata, et tema heaks on midagi tehtud ja et ta sellest ka aru saab. Või ei pea ta seda vajalikuks. Annad raha - ja vabandage, kontrollimatu kulutamisõigusega taskuraha andmine lihtsalt selle eest, et laps on olemas, ei ole lapsevanematele automaatselt kohustuslik -, ei mingit reaktsiooni. Ostad lapsele midagi, olgu vajalik või mitte-hädavajalik, aga võiks olla rõõmustav - ei mingit reaktsiooni. Teed mingi teene (mida ma ei peaks absoluutselt tegema, suur inimene, peaks ise sokid põrandalt korjatud saama) - ei mingit reaktsiooni. Vihjad, et huvitav, kas sa kellelegi aitäh ka oskad öelda... vastab, et jaa, sellele ja tollele ütlesin, muidugi! Ütled otse, et kuule, sa pole kaks kuud taskurahale ega muudele asjadele reageerinud, kas ma üldse teen õiget asja või sa ei tahagi mingeid perekondlikke toetusavaldusi ja teenindamist... teeb "mühh" nagu Kiplingi kaamel ja läheb uksest välja, noh, koolipäev oli ju tulemas...
Võtan endale õiguse olla nördinud. Jah, armastuse keeltest ja käitumisest ja hoolimise väljanäitamisest ja et tegelikult ei pea teismelise elu olema nii supermugav nagu meie lastel on ja millest kõigest veel on räägitud söögi alla ja söögi peale. Justnagu saaks aru... aga ei kasuta oma teadmisi.
Nagu Gustav Suitsul, oh kerkokell... Mu ema tsiteeris seda ikka mu vanaonu Alberti ja vanavanaema asjus - "so oma poig es anna suud..."; ehkki too suhe oli paljude aastate jooksul rappa jooksnud ja ma ei tea, milline kellegi osalus täpselt oli. Vanavanaema armastas oma "kallist poiga" elu lõpuni rohkem, kui tütre perekonda, kus teda surmani hooldati...
***
Nojah, ja siis oli meil siin üks sünnipäev. Õnnitlusi sadas siit ja sealt, aga proportsionaalselt oluliselt rohkem inimestelt, kelle jaoks see on formaalsus... ja vähem neilt, kelle puhul ma oleksin seda oodanud ja kõrgelt hinnanud. Avastasin, et olen selle pärast ka kurb.
Ilmselt on maailmas suur hulk inimesi, kes mingis formaalses grupis rõõmuga üsna juhuslikelt tuttavatelt õnnitlusi ootavad... ja siis on need teised. Minul on lähedased, lähedasemad ja päris lähedased*... no ja siis on umbes miljon tuttavat. Kenad inimesed küll, aitäh meeles pidamast, aga kui lähedaste puhul liiguvad asjad taas sinna kerkokella suunas... siis see teeb haiget.
Kohustada ei saa muidugi kedagi ja haigetsaamine on minu enda probleem. Eks siis tuleb sellega elada.
Pean palvet, et armastus käiks üle igasuguste solvumiste. Ja eks ma olen nende kõikide jaoks Yggdrasil edasi, kui vaja. Sest sel maailmal on kaks niisket silma ja teda tuleb kanda... mõnd neist maailmadest kannan juba mitukümmend aastat, sest tal on seda vaja. Pidagu mind oma headel päevadel meeles või ei, tähtis on, et rasketel hetkedel pöördub.
Jaanuar on siiski üks masendav kuu. Õnneks läheb see varsti mööda - ja meie juures on küll mingid linnukesed juba häält harjutanud, kevadel on kõik parem.
___________
*kurvastus on seotud inimestega, kes siin ei loe ja keda ma ka kuigi sageli ei näe, näiteks... aga üldine suhtlus on märgatavalt lähedasem ja peaks nagu olema tähendusrikkam kui, ütleme, kunagine juhuslikult valitud koolikaaslane või midagi sellist. On neid...