Täiesti sobimatud mõtted

Eks ma olen seda vist varemgi öelnud, et ma südamest loodan, et ei saa mitte kunagi presidendi vastuvõtule kutsutud. Pikk kleit on muidugi minu loomulik riie, aga kogu see sättimine ja ehtimine... ja ilmselt oleks see peale pruudi- ja ämmakssaamise päevi ainuke olukord täiskasvanueas, kus ma peaksin laskma juuksuril endale soengu teha. Võeh. Õnneks pole mingit ohtu, et see karikas minu suunas peaks tulema.

No aga vaatasin küll, pilte.

Ilusat - sel aastal oli IMHO väga suur protsent väga ilusaid kleite. Kellelgi daamil oli lausa haapsalu sall! Ja kellelgi teisel daamil võib-olla, et haapsalu mustritega pitskleit, aga ma ei saanud pildi pealt aru, kas oli ikka käsitsi kootud. Ja kindlasti oli seal palju ilusaid ja toredaid inimesi. See on hea.

Koledat, meeletulemise järjekorras.

On olemas niisugune asi nagu liiga tugev meik ja liiga ergas huulepulk.

Mehed ei peaks kandma põhikooli lõpupintsakut, millest nad on ammu välja kasvanud.

Mitte ükski daam ei peaks sellisesse kohta minema pükskostüümis. Või ta ei ole daam.

Kui inimesel ei ole just puuet, haigust või häda, pole kummitallaga jalatsitel sellisel üritusel kohta. Eriti mitte koos lipsuga.

Kaftankleididvõi mis need hommikumantli moodi asjad olidki, iiiuuuu! Suur või lapseootel naine võib rahulikult kanda midagi ilusat ja maitsekat, seda oli õige mitmel seljas näha, väga ilus oli. 

Hooldamata habemed.

Kokteilikleidid vanematel kui 15-aastastel. 

Demonstratiivne musitamine. 

Nägudetegemine.

Moeguru on rääkinud.

Näete, minusugune ei sobikski sellisele üritusele, kärss kärnas ja maa külmunud. No aga... kui juba minna, siis võiks ju olla tõesti väärikas, stiilne ja kaunis, eks ole?

Presidendi kõnest lasin ka silmadega üle. Olen nõus ühe ja teise seisukohavõtuga selle suhtes. Kuigi kõne oli kokku kirjutatud suurepäraselt, väga hea demagoogioskustega inimese poolt, võiks majandusaruanne jääda siiski uusaastasse või mõneks muuks hetkeks. Vabariigi aastapäeval ja võidupühal peaks kõne olema aateline. Presidendi kostüüm meeldis, ma loodan, et tikand oli käsitsi tehtud... soeng mitte, aga juuksed kasvavad jälle pikemaks. 

Poliitikaguru on rääkinud. 

Ma nüüd lähen ja keskendun taas omaenese pisikesele maailmale, kus ei kanta ei õhtukleite ega peeta pidulikke kõnesid. Niisugusele, mille vääriline ma loodetavasti olen. Ehk õnnestub taas pikemaks ajaks võõraste kallal nurisemata ja poliitikat ignoreerides, nagu peakski. 

Prepperimõtteid

Ma millegipärast haigust kui niisugust oma lastega seoses eriti ei karda. Eks sellepärast ka, et viirus pidada murdma eelkõige eakaid ja tundub, et tapab peamiselt neid, kellel niigi tervis kehv, üks viimastest Itaalias surnutest oli vist 80+ vanuses vähihaige, lugesin kusagilt. Kui inimene on juba 80-aastane, oleks aeg niiehknii igavikulistele asjadele mõtlema hakata, sest oma päeva ja tundi ei tea keegi, aga puhas statistika… Saate aru küll.

Mind häirib hoopis mõte karantiinist ja paanikast… ja kõige sellega seonduda võivast majandus-, kaubandus- ja turvalisuskriisist.

Oma kodu ja pere valmisolekut hinnates jõudsin järgmiste tulemusteni: veega on meil hästi, oma salvkaev, põua ajal kaevatud, allikas ilmselt kohe ligi. Panged on kah olemas. Küttega on samuti hästi, ahiküte ja puid jätkub, kriisiolukorras võib ju mõne koledama tooli ära põletada (tegelikult on pööningul terve seinatäis purukuivast hööveldamata lauast jõledaid komkasid, mis lähevad kindlasti lammutamisele, enne toolide kallale minekut saadaksin mehed sõrgkangidega pööningule). Süüa saab teha, puupliit. Leiba küpsetada ei saa, sest puupliit on ilma praeahjuta, aga teoreetiliselt saab küpsetada ka puuküttega ahjus ja indiapäraseid papadam-leibu (on vist see nimi?) tehaksegi panni peal. Söögiga on nagu on, lihakonservi pole ma elu sees enda tarbeks ostnud ega valmistanud. Kompotti ja moosi on, kuivaineid ka. Tegin Maja ümber tiiru ja tuvastasin lootusrikka naadilehekese. Suveajal ilmselgelt päris nälha ei jää, kuigi lõpuks hakkavad tikrid ja mustikad kindlasti vastu. Lihapoolisega saaks pikajalise kriisi puhul koledasti, lapsed tuleks õpetada jahti pidama. Kui olukord läheb kahtlaseks, peaks vibud trennnist ära tooma… Legolase noolejõud läbistaks metskitse ihu ilmselt üsna sügavalt, nii kahju kui ka kitsekesest ei oleks… aga kui on valida, kas näljasurm või salaküttimine, siis ma eelistaksin kitselahkamist. Meist jalgrattaga sõidetaval kaugusel on ka üks järv, kus arvatavasti on kalu. Mees peaks siis õppima kala sööma ja me kõik kala rookima.

Küünaldega läheks pikapeale keeruliseks, ilmselt tuleks hakata peergu pilakus põletama vms. Pesuvahenditega oleks kehvasti, seepi keeta ma ei oska. Teine tsivilisatsiooni hüve, millega läheks ilmselt üsna kohe keeruliseks, on kempsupaber. Mis kempsuskäimisse puutub, siis kuivkäimla on meil olemas, aga kui pesu- ja vihmavett alles hoida ja jaopärast loputuseks kallata, saaks tubast kempsu ka üsna kaua aega kasutada. Mehed suunaksin väiksemat sorti hädadega õue sireliheki alla.

Ravimivarudega on kehvasti. Kõige tähtsamad oleks ilmselt allergiaravimid (tuleb meelde, et Legolasele tuleb uue Epi-Peni retsept tellida), valuvaigistid ja plaastrid/sidemed.

Õpetusraamatud. Midagi on, köögiviljade kasvatamise käsiraamat ja ravimtaimeraamat ja "Väike maja preerias", kust saab üht-teist teada nii võikirnumise kui koduste vahenditega suitsuahju tekitamise kohta.

Pikaajalise hädaolukorra puhul… riidekraamiga poleks probleemi, vilja kasvatada ei oska, jalatsitega läheks väga keeruliseks, sest poiste jalad kasvavad veel. Nahka parkida ei oska. Oli midagi pajukoorega seoses vist, ja tuleb pikka aega hapendada? Peale vibude, kirveste ja kööginugade meil relvi pole. Vast ei lähegi üldse vaja.

Vastupidamise-aja mõttes - kaks nädalat elektri ja kommunikatsioonita oleks ebameeldiv, aga poleks probleemi. Kuu aega… nojah. Aasta - oleks väga traumeeriv ja ilmselt näljasurma piiril. Kolm aastat - kas täielik having või täielik nihe maailmatajus ja eluviisis, sellisel puhul ka uus hingamine ja valmisolek muutunud maailmas toime tulla. Seda muidugi arvestamata haigusi ja marodööre, mis on iseenesest ettearvamatud nähtused.

Ulmekirjandusest on suurte kriiside kohta olemas eee. "Trifiidide päev", "Vongozero" ja "Esimene aasta" eesti keeles kindlasti. Inglise keeles "The Stand". Hoopis teistsuguse nurga alt on veel eesti keeles "Sekund hiljem" - mis juhtuks siis, kui kõik inimesed jäävad alles, aga enam-vähem kogu tehnika annab otsad? Midagi oli nagu veel, aga mis?

Vaat sellised üldse mitte pidupäevased mõtted, ajendatud teadmisest, et üks tuttav inimene on Austrias suusatamas (ja kaugel see Milano Austria suusakuurortidest ikka on?) ja me tegelikult kavatsesime suvel minna täpselt sinnakanti Itaalias, kus praegu on karantiin ja äervus. Isiklikud seosed, noh. Puhkuseplaane saab vajaduse korral muuta, meil pole midagi veel makstud, aga natuke nagu häiriv on ikka. Loodetavasti on tuttaval tema suusahotellis hea turvaline ja rahulik.

Talvevaheaega alga!

Kuigi igavene november tundub sujuvalt üle minevat märtsiks, on kättejõudnud põhisündmuse nimeks ikkagi talvevaheaeg. Lillebrori Sõbra aias pidavat olema PUNG nii pojengil kui rabarberil. Kontrollisin, meil on pojeng ja rabarber veel rahulikud, lumikellukesed on valmis iga hetk õisi avama, paar entusiastlikku nartsissinina on päris äratuntavad, aga roos magamistoa ja vannitoa akende vahel ajab palju pisikesi punaseid pungi. Mis siis, et me magamistuba-vannituba sel talvel peaaegu ei küta, küllap on vastu majaseina ikka soojem.

Viimasel koolinädalal jagas Lillebror sünnipäevakutseid. Mõni kutsutu ei saavat tulla, mõni arvanud, et saab küll. Eks me näe, kes lõpuks saabub ja millised vanemad vanematehoidu jäävad. Veel käis Lillebror teatris, etendus olevat olnud suurepärane. Selle kõige peale jäi ta laupäeva hommikuks haigeks. Täna oli palavik kraadi võrra langenud ja laps palaviku sees märgatavalt reipam. Reipust lisas ka ilmselt kaualoksutatud hamba lahkumine, ei olnud valus ega hirmus ega midagi, täitsa ise loksus lahti. Koolisisesel matemaatikaolümpiaadil olevat Lillebror jaganud õige mitme lapsega neljandat kohta. Nunuh.

Legolasel on praegu külas Nimekaim. Igati tore poiss. Ainult et kui ma ükskõik kumma poole pöördun, vaatavad mõlemad ootava näoga otsa… Aeg-ajalt on mul meeles pöörduda ka "Poeg X" ja "Külaline X". Eile käisid nad suure vihmaga jalgratastega sõitmas… Nimekaimu riideid kuivasid tänaseks siiski ära.

Jõugu Juht käis ekskursioonil Ministeeriumis (ühe klassikaaslase ema töötab seal). Muljeid on jagatud jaokaupa, ikka nii, kuidas mingi mulje küsimusi tekitab… et siis kõigepealt esitab JJ küsimuse, mina küsin vastu, kuidas sa selle peale tuled? ja siis teatab JJ, et aga seal Ministeeriumis räägiti vaat toda. Igatahes oli silmaringi avardav käik. Veel ööbis JJ Klassivenna pool, oli olnud tore.

Koos kogu kambaga kuulasin ka mina koolis toimunud kontserti. Kuna ukselt saali piiludes pistis, et kõik seitsmendate mürtsupoisid olid ühes hunnikus koos ja neil oli ülearu lõbus, läksin istutasin ennast kõige mürtsuma mürtsupoisi kõrvale. Mürtsupoiss oli veidi hädas, sest tädi psühholoog ei lubanud telefonis istuda ega mürtsu teha - ülejäänutele piisas mõnda aega Pilgust. Siis tuli minu teisele küljele kuuendate-esimürts ja elu läks mõlemas suunas huvitavaks. Kontsert ise mind paraku ei kõnetanud, ma ilmselgelt ei ole sihtgrupp. Päris lõpus loodi ühiselt laul Donald Trumpist ja õunast. :D

Kodusel rindel saavutasin lõpuks ometi korralike kuivainepurkide kasutuselevõtu. Gardestis müüdi, kujutage ette, kõigi muude poodide valik jättis külmaks.

Veel kudusin… ja kudusin. Homme lõikan kanga maha, sest paku peale ei mahu korraga rohkem kui pool kangast.

Mees tegi midagi kirikus ja midagi tööl ja alustas köögis pliidiümbertplaatide väljavahetamisega. Need plaadid (kaubanduse puudujääkide tõttu ette nähtud seinaplaatideks) olid osaliselt juba pulbriks purunenud ja üldine pilt oli väga kole, aga meil peaks nädala pärast olema köögis vanematehoid… Valgeid põrandaplaate müüdi soodsa hinnaga Bauhofis, juhuks kui kellelgi veel peaks tarvis olema.

Homme me pidu ei pea, traditsiooniliselt peaks olema hoopis aiatööpäev. Eks näeb, mis ilma pakutakse, selle nädala torm oli maantee peale murdnud kaks puud, aga kodus tundsime tormi ainult elektrikatkestuse kujul, seegi polnud õnnek pikk.

Teisipäeval, tusaselt

Minu kodused töötegemiseprillid lagunesid. Mees liimis raami küll uuesti kokku, aga kuniks… See tähendab, et ma vajan uusi prille, sealjuures selliseid, mis silmi ei väsita. Õnnetuseks ei ole ma veel kohanud silmaarsti, kes lepiks miinus nelja asemel miinus kahe väljakirjutamisega, väide, et mul pole mingit kavatsust nende prillidega kaugele vaadata ega autot juhtida, ei päde.

Arvatavasti vajab ka Lillebror prille.

Mees muudkui helistab ja püüab saada hambaarstiaega, aga kord on arst ära ja kord haige… niigi on tegu väga kalli ettevõtmisega, siis võiks vähemalt aja saada!

Mina hammustasin endal redisega ühe hambaplommi välja. Kõnealune hammas on küll surnud, aga mulle ikkagi sobib, et tema jäänused suus alles on, nagu juba harjunud, et selle koha peal on mingi hambalaadne. Esimene vaba arstiaeg on kahe ja poole nädala pärast.

Reede õhtul lõpetas täielikult töötamise Corsa ventilatsioon. Nagu meil neid sigaseid väljaminekuid vähe oleks…

Laps, kes just praegu peaks istuma Teatri rõdul ja valmistuma vaatama kaunist etendust, unustas hommikul koju teatrissemineku riided, läks fliisi ja T-särgiga. :(

Sama last otsisin pärast tundide lõppu jupp aega koolimaja mööda taga, telefoni ta vastu ei võtnud, ehitas koos kolleegiga ühes tühjas koridoris pliiatsitest püramiidi või midagi taolist. Mõni päev varem oli sama laps kurtnud, et Tädi Maie pahandab, miks ta pärast tunde niisama maja peal jookseb… ta ju ei jookse… ilmselt jookseb küll, kuigi see on keelatud.

Sama laps tegi võimalike sünnipäevaliste nimekirja. Rääkisime läbi, kes on sõber ja kutsumisevääriline, kes mitte. Täna oli ühele muule meie lapsele demonstreerinud sünnipäevakutset laps, kes sõber nüüd küll kuidagimoodi ei ole. Pealegi tuleb loodetavasti kohale sõberlaps, kelle vanemad tolle planeerimatult kutsutud lapse vanematega teadaolevalt kohe mitte ei klapi, aga meil on avatud vanematehoid… (noh, et kaugele tuua ja üldse, pakume kohvi ja kooki, kuni lapsed madistavad) Kuidagimoodi saame kindlasti hakkama, aga stressivaba lapsesünnipäev see ilmselt ei tule.

Mees avastas, et pööningul vannitoa korstnajala kõrval on pööningupõrandas auk ja seal peidab ennast terroriseeriva naabrikassi Pajalapi eest must Mimi. Põhimõtteliselt käib kass vannitoa lae peal magamas.

Selle kõige peale võtsin ma ühe palderjanitableti ja läksin välja puid laduma - oli juhtunud nii, et märjemad puud olid kuivemate kättesaamisel ees, ma tegin poistele ligipääsu. Laenasin selleks Legolase jopet (puusast kitsas, muidu paras; enda jopet kannan neil päevil kudukambris ja see peaks puhas püsima) ja Jõugu Juhi kindaid. Kui väljas oleks olnud viis kraadi soojem, oleks vaieldamatult aprill. Kuuriesine muda lirtsatas valjusti iga sületäie viimise puhul.

Nii Legolas kui Jõugu Juht on vist minust pikemaks kasvanud. See viimane on vist pigem positiivne nähtus?

Vast saab see retrograadne maeiteamis varsti läbi.

Eelviimane nädal enne vaheaega

Vahetevahel tundub tõesti, et koolivaheajad on need imelised hetked üleüldise pideva pingesolemise sees. Momendil isegi nii hull ei ole, aga see võibki tulla lootusest, et ainult viis päeva veel ja siis lülitame hommikuse äratuse mõneks ajaks välja.

Sõbrapäeva me kodus eriliselt ei tähistanud. Mees tõi karbi komme ja mina jällegi palusin Mehel poest valida koogi, mida jätkus tegelikult lausa täna hommikuni. Ei midagi palju rohkemat. Eks neid pidupäevi ole meil viimasel ajal olnud kah. (ma praegu taipasin, et kui Jõugu Juht ja Patsidega Isik oleks saavutanud siduva kokkuleppe, siis oleks minia sünnipäev kah samas puntras. Nad esialgu siiski mõtlevad veel, nõnna noored ka alles)

Koolis oli sõbrapäeva puhul mingi paaride mäng ("Mis tund su noorimal lapsel on, mul on temaga sama number," küsis Muinasjutuprintsess) ja amorpost. Legolas sai üsna lustlikus toonis kirja, kahtlustab selles üht klassiõde. Me peame sellest veel natuke rääkima.

Samal õhtul toimus kooli Eurovisiooni playback-kontsert, millel osalemist nõuti ka Jõugu Juhilt, taustatantsijana. Ta ei tahtnud minna. Klassijuhataja tuli mulle rääkima. Mina läksin mürtsatasin söögivahetunnis JJ, Legolase ja Semu juurde lauda ja püüdsin JJ-d mõjutada, privaatsuse huvides rääkisin saksa keeles. Kõrvallauas helpiva Kõige Säravamate Silmadega Tüdruku seljast oli näha, et ta kikitas hämmeldunult kõrvu. Igatahes õnnestus ära veenda ja JJ sai tantsimisega hakkama. Muidu olevat kaheksandate klasside põhiteemaks endiselt "Kes kellega käib?", amorposti ja paaridesse jagamist pole abiks tarviski.

Lillebror kirjutas isamaalisel teemal kirjandit. Mul jäi natuke juukseid pähe, aga palderjanitabletti oli küll vaja. Paar päeva hiljem tegime kirjandi tuules etteütlust, see oli ka üks üsna kole lugu. Etteütlusi tuleb ilmselt sagedamini teha.

Veel käisid kõik kolm last sünnipäeval, kus põhitegevus oli tulistamine. Samal ajal oli meil Mehega Linna peal vaba aega ja sündis spontaanne kino-deit. Me kumbki ei mäleta, millal me viimati kahekesi kinos käisime või üldse kinos käisime. "Väikesed naised" on kena film, aga minu meelest natuke raskesti jälgitav. Kui Jo juuksed maha lõikas, läks ajastute vahel vahetegemine lihtsamaks. Filmi suur, väga suur pluss oli, et see oli tehtud peaaegu ajastutruult ja täiesti sündsana. Ka nii saab, kujutage ette.

Mees vahetas köögis ära kraani, sest vana oli lootusetult lagunenud. Ma pole siiani veel harjunud, et kraan käib kergesti ja temaga võib kõiki liigutusi teha, ilma et mõni detail pihku jääks. Väga modernne, arvas Lillebror… kuigi konstruktsioon on täpselt sama, mis vanal. Veel ehitasid Mees ja Lillebror Lillebrori ja Legolase tuppa karikariiuli. Tundub, et seda oli vaja.

Mina kudusin kangast ja olin täitsa jaburalt õnnelik. Sündis kaks türkiissinist vaipa, millest esimese pildi panin umbes 20 cm kudumise järel üles sotsiaalmeediasse… pool tundi hiljem oli vaip müüdud. Keegi nägi ja otsustas, et vajab just seda laiust ja värvi. Keegi teine jäi natuke hiljemaks, aga tegelikult sai teine vaip peaaegu samasugune, nii et Triinuke, kui Sa seda lugema juhtud…

Tihased laulavad õues ja laupäeva õhtul oli mikro-lumetorm. Kevad ei ole veel kenasti käes, aga on lootus.

Meie koolis ei ropendata!

Tundub, et lisaks mütsipolitseile olen ma aja jooksul muutunud ka ropendamisvastase võitluse eestvedajaks.

Kui meil kunagi ammu gümnaasium oli, sattus sinna igasuguseid… karvaseid ja sulelisi. Mõni selline mees kah, kes poleks pidanud jalga kõrgemasse kooli tõstma. Oi, me ikka ei saa vahetunnis neile midagi öelda, arvasid õpetajad. Häiriv ju see suuvärk on, aga ei, nad on nii suured, kuidas me neile ütleme. Ma ausalt ei mäleta, kes need õpetajad olid ja mitu neid oli, arvatavasti siiski mitte palju. Mina otsustasin igatahes selle jutu peale, et võtan asja ette. Kui minu kuuldes karvane (või libestiga või…) sõna lendas, tegin Häält. Pedagoogiliselt, aga loodetavasti vastuvaidlemist mittesallival toonil. Õpilasmatsid vastasid jahmatusega, aga tõmbasid minu läheduses tooni viisakamaks.

Siis koliti gümnaasium ära ja olukord läks kuidagi rahulikumaks.

Paari aasta eest märkasin täitsa korraliku pere last ropendamas rinnaesisega. Suuuuuurte mustade tähtedega oli heledale särgile kirjutatud sõnad, mida näiteks minu võõrkeeleoskamatu vanaisa papa Juhan oleks lugenud kokku "futsk jou". Ma originaali ei suuda tsiteerida, vabandage, ei sobi nagu. Tõmbasin poisu kõrvale ja küsisin, kas ta ikka teab, mida see kõik tähendab ja millisele õpetajale ta seda nüüd tahaks näkku öelda. Lapsuke tõmbus näost lapiliseks, sest tegelikult oli tegu - ja on ikka veel - väga toreda lapsega. Mul oli temast lausa kahju, aga rohkem seda särki koolimajas ei nähtud. Särgi päritolu ja edasine saatus jäid selgitamata, polegi minu asi, aga ega minagi hommikul märgata jõua, mida lapsed endale kooli selga panevad.

Siis käis Legolas klassiga matkal. Keegi oli kolesõnu pruukinud. "Järgnes minu elu kõige piinlikum pooltund," kirjeldas Legolas, "matkajuhid panid meid kõiki laua taha ja käskisid ära seletada, mida üks või teine sõna tähendab." Tublid mehed need matkajuhid.

Hiljuti kurtis üks õpetaja, et tema klassi uksetagune tundub olevat ülekooliline ropendamisnurk. Ühe 10-aastase tirtsu oli ta enda klassi - poisteklassi - tahvli juurde tõmmanud ja palunud täpselt ära näidata, kus täpselt tirtsu kehal asuvad mainitud organid, avatagu haagid ja öösid ja tutvustatagu. Haagid ja öösid jäid siiski kinni, tirtsuke olnud piinlikkusest pikali ja pidavat nüüd üsna vaikse hääle ja viisaka sõnavaraga olema. Keerulisem olnud aga suuremate poiste kambaga, bassihäälsed obstsöönsused käinud julgelt üle koridori, aga ega siis õpetaja igal hetkel ei suuda uksest välja viskuda. Võtsin asja ette. Nüüd on mul sahtlis mitu kolesõnade varamut, ilusasti kuupäevad ja allkirjad all. Lahkusime sõpradena ja noormeeste väljendused olevat märgatavalt sündsamad. Kui asi jälle käest ära läheb, saadame allkirjastatud sõnavara-aruanded vanematele, hoiatasin sel teemal poisse ka.

Täna tuli mulle trepil vastu poisike, rinna peal kiri, mida minu saksa keelt oskav vanaema Mahti oleks lugenud "fukk". Poisike on meie majas üsna uus, arusaadav, et ta ei tea, kuidas asjad käivad. Pidasin poisu kinni, seletasin. Aaaaga see on ju kirjalikult… No mis vahet seal on, me oskame kõik lugeda! Demonstreerisin viimast fakti mööduva eripedagoogi abil, palusin edaspidi mõnd muud dressikat kanda. Klassijuhataja olevat läinud veel kaugemale, olla poisil sündsusetu dressipluusi seljast ära käsutanud ja lubas emale kirja saata.

Rääkimine rääkimiseks, see on kasvatamise ja õpetamise küsimus, ei ole kolesõnade-süüst mu endagi lapsed puhtad (kuigi nende puhul võin ma garanteerida, et vahelejäämise korral hakkab neil ebamugav)… aga mis pood see ometi on, kus müüakse roppude kirjadega rõivaid? Mingid ainult täiskasvanutele suunatud asutused ju ometi ei müü dressipluuse number 152 ja 158? Mis vanemad need on, kes lastele selliseid riideid ostavad, ma parem ei küsi, peres võibki teinekord olla sundvalik, kas kolekirjaline ese või alasti… aga et niisuguseid asju müügil on, hämmastab mind endiselt. Muidugi, T-särgipoed müüvad ka igasuguseid labasusi, kes neid ostab ja kannab, ei kujuta ette. Tugevalt ülekaalulised koledad mehed õllerohketel pidudel?

Igatahes jätkame samal viisil. Kes ropendab, pälvib piinliku pooltunni minu või mõne muu koolitöötaja seltsis. Kelle riietelt loeme inetusi… need tulevad homme palun teiste riietega kooli, eks ole. Rohelised juuksed, ninarõngad, lõhkised püksid ja eri paarist sokid on endiselt kooli teretulnud. Isikupära on tore, labasus ei ole.

Majadest, kurjalt

Varro Vooglaid kirjutas kunagi arhitektuurist. Olen liiga laisk, et seda artiklit üles otsida ega mäletagi, kas see üldse peateemaks oli, aga mulle jäi meelde tema arvamus, et tänapäeva elukeskkonnast, sealhulgas linnaruumist on kadumas ilu.

Täitsa nõus. No vaadake Magalarajooni… Hea küll, nõukogudeaegne? Aga see, mis Linna keskel viimastel aastatel toimub? Või keskelt natuke väljas, aga ikkagi… Delta. Oli täitsa viisakas majakujuline maja, eemalt majana äratuntav, tegelikult päris uus, polnud viitkümmet aastatki viimasest kapremondist… ja nüüd ehitati asemele mingi kandiline asi.

Kunagi, kui ma olin noor ja mul oli märkimisväärselt halb meestemaitse, ütles mu tollane poifrend ühe Prantsusmaa külakese imeilusate-igivanade majade kohta, et need tuleks kõik kokku lükata ja uued majad asemele ehitada. Ta oli muidu ka paduloll, kahjuks ei saanud ma sellest kohe esimesel kohtumisel aru.

Mõne aasta eest eriarsti juures käies märkasin imeilusat maja. Kenas kohas, aed ümber, paras ühepereelamu. Oli müügis. Kinnisvarakuulutusest oli aru saada, et maja vajanuks rohkem tööd, kui kellelgi tuttaval koduotsijal jaksu olnuks, aga ikkagi… Lootsin, et saab korda. Täna nägin sotsiaalmeedias pilti sellesama imeilusa maja lammutamisest. Kui ei ole olnud tulekahju või pole ilmselgelt tõestatud majavammi olemasolu, on tegu ilmselge vandalismiga. Kahjuks ei ole selline asi meil keelatud. Kui kunagi jälle sealtkandist mööda lähen, vaatan, mis asemele on ehitatud. Kardetavasti midagi kandilist.

Tollessamas sotsiaalmeedias väljendasin ka oma seisukohta imeilusa maja hävitamise suhtes koos õige mitme muu nördinuga ja sain koos teiste nördinutega ütelda… kellegi hummerimehe* käest. Suitsu- ja napsumees olevat ta kah, kui tema avalikku pildimaterjali uskuda. Mul on alati tunne, et sedasorti inimesed ei peaks nagu lugeda oskama… Vähemalt ei tohiks sõnavabadus laieneda eee… pole viisakas öelda. Keegi märgatavalt asjalikum mees oli praeguseks sõna võtnud ja öelnud, et tõesti, enam polnud midagi teha, maja oli juba enne hävinud. Kahju, väga kahju (kuigi ma endiselt leian, et sõnavabadus… ja nii edasi).

Meie kogudusehoone kõrval tahetakse täiesti mõistlikuna tunduva, ilusa kodumaja asemele ehitada midagi kolmekorruselist. Miks, tahaksin ma teada. Ma mõtlen, peale rahaahnuse, mis ei tohiks tegelikult üldse mingi vabandus olla? Piinlik.

Meie Maja kohta olla ka keegi kunagi arvamust avaldanud - et kahtlane ja puha. Noh, kohati on ikka kahtlane, aga katusevahetuse käigus vaatas Maja üks ehitusinsener lähemalt… nagu palgini lähedalt - ja ütles, et need palgid on kolmandiku võrra jämedamad, kui hädasti vaja oleks, juhuslikud sipelgapesad ja mõni mäda koht pole probleem (kui nendega tegeleda). No me püüame. Aga meist mõne kilomeetri kaugusel on üks imeilus hall mahajäetud maja, millega keegi pole vähemalt kümme aastat tegelenud ja kardetavasti enam ei tegelegi ja mis sellega saab…? Teises suunas jääval mõisahoonel näiteks oli katus veel peal, kui me 17 aastat ja 364 päeva tagasi siia kolisime. Nüüd on ainult infotahvel, sest keegi ei hoolinud… sest vanadest majadest ei saa ruttu ja palju kasumit.

Kuri ja kahju.

_________
* et kellelgi võiks päriselt ka Hummer olla, on minu jaoks nagu kehvapoolne anekdoot. Nagu klotsersõrmus ja jäme kuldahel kaela umbmäärast asukohta märkimas.