Kingitustest, sest kohevarsti on jõulud.

Minu lapsepõlve jubedaim kingimälestus on vist oranžimustriline froteehommikumantel. Seitsmendaks sünnipäevaks. Balletitunni-sõbranna emalt. Aeg oli muidugi selline, et asju polnud saada ja eks mul oli sellest mantlist tõesti paar aastat kasu ka... aga hommikumantli võiks lapsele kinkida ikkagi vanemad muude pudipadipakkide hulgas. 

Meie laste vist kõige lahjemad jõulud olid minevaasta. Juhtus nii. Teismelised poisid ju ei oska midagi leebemahinnalist tahta ja kallihinnalist pole võimalik osta - pealegi, tõepoolest, kesse hull kingib piimahabemele sajaeurose või kallima lõhnavee? Näiteks. Viimasega on ju ka nii, et kui ikka Päris Õige ei ole, siis on niiehknii vingvingving. 

Ära hellitatud oleme, eks ole. 

Eile oli lastega jutuks armsa K. peregrupiaegne kirjeldus olukorrast, kus keegi kingib sulle Suure Oranži Karvase Asja, mis tuleb panna riiulile ja seda seal siis kinkija rõõmuks alati hoida... Üks mu vestluskaaslastest ei taibanud, millest jutt, teine sai kohe aru, kui ebamugav on saada kingitus, mida tegelikult ei taha - ja kui selle alalhoidmist veel kontrollitakse, uhh! 

Samas vestluses märkis üks lastest, et võiks ju jõuluks uue arvuti saada. See on pojake, kes rahanumbrit üldse ei tunne. Kas kunagi tundma hakkab, ei tea. Eks pean tasapisi selgitama, et uus arvuti - olemasolev on oluliselt kiirem ja võimekam kui see, mida tema vanemad kasutavad - ja tema muud suured soovid on teostamatud...

Tolles peregrupis vahetati kingitustena elamusi või abistamisi - näiteks kes pakkus ennast teise pere last hoidma ja kes lubasid koogi küpsetada... Meie saimegi koogi, aitäh. Iseenesest on seegi meie heaoluühiskonnas libe tee, mõni inimene ei hinda üldse koduseid või näiteks leebemaitselisi kooke ja kuidas sa siis...

Lollikindlad kingitused on minu meelest šokolaad ja poodide kinkekaardid, neid saab hädakorral lausa edasi kinkida. Mina ise rõõmustaksin sinisetriibuliste köögirätikute üle, aga peaaegu üldse ei hinda keraamikat (noh, väääääga üksikuid esemeid, mille ma olen üldjuhul ise valinud) selle mitte üheski vormis, olgu isetehtud või kunstnikutöö. Põhjus on lihtne, Linnas ootab mind majatäis nõusid ja kujukesi, sealhulgas suur hulk kommivaagnaid, kristalli ja mida iganes veel. Kui Vanaisa enam oma maja ei kasuta, siis sorteerin, praegu on ta harjunud, et need on olemas... Pealegi on oluline, et nõud oleksid pestavad nõudepesumasinas, muidu on nende kasutamine üks hirmus vaev. 

Ainult et teismelised ei taha köögirätikuid... Otsin elamuste võimalusi, aga ausõna, need hinnad... Ehkki vähemalt tuvikeste asjus on saabunud üks uus idee, millega oleks ehk isegi midagi peale hakata. 

Tegelikult on ikkagi äärmiselt oluline, et kingisaaja soovid ja eelistused oleksid teada. Kas inimene tahaks esemelist või elamuslikku asja või poodi minna ja ise valida? Ja kas asjassepuutuva isiku hingelise küpsuse aste on piisav, et mitte vaadata kingituse hinda? Viimasel juhul tekib küsimus, kas kingisaaja peaks üleüldse nimekirjas olema. 

Ometigi võib olla ütlemata keeruline kinkida midagi kõige lähedasematele - näiteks Mees vääriks küll Šveitsi kella või Bentley'd, aga nojah... Või siis peaks lihtsalt leppima faktiga, et mõni lähedane loodetavasti areneb ühel päeval küllalt arukaks, et lõpetada ükskõik millise mitte-ideaalse kingituse üle virisemine (Mees ei virise, aga mina olen küll ükskord meie abielu ajal ühe täiesti ebaadekvaatse - et mitte öelda jubeda - kingituse pärast jõuluõhtul nutma hakanud). Eks see nõuab ka enesekasvatust - kuidas olukordi mitte isiklikult võtta. Ühel päeval ehk... 

Heaoluühiskonna probleemid, mäletate, kuidas Laura Ingallsi peres rõõmustati käpikute ja pitsservaga taskurättide üle?

Oeh

Lillebrori esimene täisnädal uues koolis on läinud üle ootuste kenasti. Lisaks muudele huvitavatele sündmustele kogeb ta esimest korda elus vajadust kodus natuke õppida. Kulub ära.

Jõugu Juht oli lihtsalt armas noor inimene nagu ikka. 

Legolas osales koolis stiilipäeval ja käis koos Sõbrannaga peol, mis taas ei olevat päriselt nende ootustele vastanud. 

Mina jätsin külma ilma tõttu ära Linna jõululaada, aga katsetasin üht mikrolaata. Nojah... arvesse võttes, et kogu ürituselt käis kolme tunni jooksul läbi umbes 30 ühikut üksikuid ja peresid, oli tulemus päris hea. Veel käisin kirjandusmuuseumis vabatahtlikuks, mulle palju meeldib! Veel... postitasin ühte mulle olulisse inglisekeelsesse FB gruppi palvesoovi ühe olukorra eest. Lähemad sõbrad oskavad arvata, kes ja mis, vaadake mu aprillikuiseid meile või kellele ma kirjutanud pole ja ei tea, küsige otse - paranemine on tegelikult ainult mikroskoopiline, aga siiski on potentsiaali... ja me vajame ilusat südame muutmise imet, mille jaoks on tegelikult tingimused kõigest hoolimata olemas. Igatahes on see ime palju tõenäolisem kui valged jõulud meie laiuskraadil, mina vajan selles olukorras ainult kannatust ja jaksu armastada nii kõvasti, kui vähegi saab. 

Ostsime ära esimesed jõulukingitused. Olen endiselt väga hädas Mehega, samuti Legolase-Sõbranna kombinatsiooniga. Suvine hea ja ilus, tõenäoliselt vähemalt Sõbrannale vägagi sobiv kingiplaan tundub olevat mõnevõrra ennatlik (sest nende väljapoole paistev suhtlus arenes suvel ülitempokalt ja siis saavutas just enne minu kõige murelikumat ennustust tubli ja austamiseväärilise stabiilsuse). Lumepargi kinkekaart kahele? Aga mis siis, kui lumi ära sulab ja tagasi ei tulegi?

Teatud asjaolude tõttu sai nädal enne planeeritut koju Kuusk. Kes seda ehib, pole endiselt teada, sest asjaolud ja kokkulepped ja üldse. Et kassid saaksid võtta ära kuldse muna, on see siiski alumise oksa peal olemas. 

Sain ühe ilusa pisitillukese palvevastuse. Palvetamisest on niiiiiii palju kasu. 

Veel juhtus hirmus külm. Minu poolest võiks nüüd suurte miinuskraadidega asi ühel pool olla. Vähemalt tuleval nädalal lubatakse lumememmeilma. 

Asjadest. Ja mis valesti läks.

 Huvitav, kas see pealkiri on piisavalt intrigeeriv? Küll ma jõuan lõpuks selle kooliasjani ka.

***

Eile hommikul oli meil siin -21'C. Tänan, ei. Monsieur Picasso läks isegi käima ja toad said soojaks - Jõugu Juht jäi koolist koju kütma - , aga ma valiksin selle lumeuputuse ja jõleda külma asemel alati pigem pluss viie koos pori ja pimedusega. Ei loe, et esteetiline on, külm on!

Laupäevase ja pühapäevase välilaada suhtes on mul päris kahtlevad emotsioonid, aga hiljemalt tuvitantsu (noh, see rahvatantsutrenn, eks ole, neljapäeviti) ajaks peab selge olema, noorte nädalavahetuseplaanid sõltuvad sellest väga...

***

Olen nüüd mõned päevad olnud kirjandusmuuseumi vabatahtlik ja see on kõige põnevam asi, mida ma pika aja jooksul teinud olen. Lubatakse arvutisse trükkida 98-aastast käsikirjalist dokumenti, nurrrrrh! Tööruum on puhas, toanaaber üliarmas vanem proua, osakonnajuhataja umbes samasuguse isiksusega (ja armastab kasse, on meie perest ühega ees) nagu minu eelmine õppealajuhataja, tähendab, mulle sobib väga hästi - kui selles paigas oleks võimalik raha eest töötada, ma läheks või koristajaks, nii ütlemata tore on. 

Muidu on tööotsimisega nii, et hapneb. Õige ja toimiv rahateenimise viis jõuab minuni ühel hetkel... aga ma täna ei tea, mis hetk see saab olema ja kuskohas see täpselt ootab. Peame palvet edasi. 

***

Koolivahetus on poolest saadik toiminud. Kui ma viimati ARNOsse sisse logisin, näitas süsteem, et Lillebror on koolita jäänud, aga mis päeval see uus kool tema õpilaseks kinnitab, veel ei tea. Tore on saksa keelega, Lillebror saavat asjadest paremini aru kui nii mõnedki algusest peale õppinud... sealhulgas näitas õpetajale ära apsaka kontrolltöö küsimuses, kus oli tõepoolest võimalik lauset kaksipidi mõista ja terve klass olevat saanud ühe punkti juurde. Lillebrori hinnet see ei päästnud, aga temal kui esimest nädalat ametlikult saksa keelt õppijal lastakse töö ümber teha. Põhivead sealjuures ei olnud oskustes, vaid õppimatuses - ma oleksin võinud seda korrata küll, arvas Lillebror - ja tähelepanematuses. 

***

Tulid noorte ballipildid. Sel aastal on palju meeleolupilte, see on ilus. Fotoseina piltidest omasid otsides hämmeldusin alguses natuke, sest kumbki oli pildil vale poisiga - selgus, et sõbrad, eks ole. Omavahelisi pilte oli ainult kaks - niuks -, aga üks neist iseloomustas nende kogu olekut. Ilus. Ja ilus, et Legolas käis pidus minu teadmata vabatahtlikult viigipükstega ja Sõbranna oskab ballikleidi juurde kingi kanda, nad olid üks kõige kenamalt ja sündmusega sobivaimalt riides paaridest. 

***

Taipasin ükspäev, et kui meid loodetavasti tabab lähema kümne-viieteistkümne aasta jooksul kolm pojapulma, siis on lisaks Peigmehe Ema kleidile tarvis ka Peigmehe Ema soengut ja oh õudust, maniküüri. Et oleks väärikas ja viisakas taust hingematvalt kaunitele ja õnnest säravatele pruutpaaridele. Harjutan ennast nüüd elama tavalistest padulühikestest poolteist millimeetrit pikemate küüntega, ainult mõned korrad päevad tunnen, kui õudselt see häirib... Esimese maailma probleemid, tõepoolest. 

***

Sellest intrigeerivast asjast, jah... Viga ei olnud otseselt Lapselapses, kellel on iseenesest sama vilets iseloom ja nii mõnedki valud ja vaevad sarnased nagu Lillebroril - pluss väga tuntud vanaisa, kelle tuntusega lapselaps vist siiamaani üldse toime ei tule. Kaks nii sarnast poisikest saavadki samas kontekstis kas luua murdmatu liidu või elada kirglikus vihkamises, mis teha. Küll aga on viga veendumustes, mille murdmiseks polnud minul tarkust, jaksu ega taipamist...  tegelikult teist korda, sama hull aastakäik - sest sobimatuse-probleemid olid kõigis kolmes paralleelis - oli näiteks see, kus Sõbranna Onutütar - väga tore laps oli - puberteedieelses eas õppis. Ammu. Tookord sai samuti tehtud mida iganes, eriti sotsiaalpedagoog mässas nendega... ei paranenud suurt midagi. 

Sest vaadake, lähtepunkt oli vale. Klass on oma olemuselt üsna vägivaldne nähtus, piirkonnakoolis pannakse kokku mingi hulk lapsi ja loodetakse, et hakkab toimima... Piisavalt sageli ei hakka piisavalt hästi ja mõnel juhul kohe üldse mitte*. Ja siis püütakse seda olukorda seestpoolt muuta, selle asemel, et väljastpoolt mingeid vangerdusi teha. Või kui, siis liigutatakse üht-kaht last, aga mittetoimivate jõujoonte segilöömiseks oleks vaja liigutada umbes nagu kõiki. Alice kirjutas kunagi ammu sellest, et Inglismaal kombineeritakse paralleelklasse aeg-ajalt ümber ja mitte lihtsalt niisama, vaid kaalutledes. Minu meelest oleks see suurepärane mõte, aga meie koolisüsteemis usutakse klassi kui nähtuse vajalikkusesse ja nagu üks õpetaja väga õigesti märkis, lapsevanemad ei oleks sellise ümberkomplekteerimisega nõus. Mnjah, tookord ammu kiitis ühtse klassi mõtet esikiusaja ema... 

Lisame fakti, et sotsiaalmeedia ajastul tunnevad sama kooli lapsed üksteist niiehknii risti ja põiki, "oma klass" on tegelikult ka tasemerühmadeta (oi, kui vale see Lillebrori ja tegelikult kõigi meiepere laste jaoks oli**) põhikoolis üsna ebaoluline nähtus - kõrvalt vaadates ja täiskasvanu seisukohast. Lapsed, jah, arvavad, et oma klass on oluline, aga tegelikult suhtlevad paralleelikatega päris palju. Igasugused projektid, ühised väljasõidud, üritused, õpilasesindus, koolisisesed ringid - ei ole enam ammu nii, et tõstame lapse kas paralleeli või jätame mingitel asjaoludel kordama ja varasemad suhteliinid katkevad nagu kolmkümmend viis aasta tagasi võis olla. Mõnikord, jah, aga mittetoimivate koosluste lammutamiseks on tänapäeval rohkem vaja. Lillebrori klassikooslus ei toiminud. Kas nüüd toimib, ei tea. Ei tea sedagi, kas Lillebror oli olukordade käimalükkaja (kahtlen), katalüsaator - tõenäoliselt - või olukorra ohver. Ja nojah, need Rhett Butleri sõnad...

Klassi toimimasaamist olen ma kõrvalt näinud küll. Legolase klass oli selline, üli-ülierinevad lapsed pluss tohutu tõmbetuul - kes kolis Soome ja kes tuli Tallinnast -, aga algklassides tegi Õpetaja Taaviemme iganädalaselt hommikuringe ja igal kuul vanematega klassiüritusi, lapsed hakkasid erinevusi lubama. Ehkki, mnjah, kui klassiga liitus-tuli-nägi-võitis Legolas, lõpetas üks päris keeruline liidrikspürgija kooliskäimise ja õitsva puberteedi ajal käis seltskonnast läbi kõige õelam laps, keda ma kunagi näinud olen... Sellegipoolest oli üldine olukord läbi aastate rahulikum kui väga paljudes hästi erinevates kooslustes, mida ma kõrvalt näinud olen (imekauni Olegi***, kes oli aastaid selle kooli ATH reklaamnägu, jätame kõrvale, erivajadus on erivajadus).

Mida saaks teha, et sellised olukorrad ei korduks... mnjah. Hommikuringid on vaimustav idee, kui ainult algklassiõpetajad jaksaksid. Perede kaasamine on väga hea mõte, aga ausalt, ma ei oleks suutnud Legolase klassiga niimoodi kaasas käia - õnneks oli Legolas algklasside ajal koduõppel ja ei teadnud klassiüritustest tuhkagi. Mittetoimivate aastakäikude ümberkomplekteerimine võiks olla valikutes ja kuidagimoodi võiksid tublikeste vanemad aru saada, et tegu ei ole karistusega, vaid toetava meetmega... riiklikult tasandilt soovitatavates valikutes, sest mõni mõte peab tulema ülevalt alla. Mina muidugi enam nendes otsustes ei osale, gümnaasiumid saavad hakkama ja Lillebrori Uues Koolis ongi hommikuringid ja vanematega suhtlemine au sees, ka kaheksandas klassis. Lapselaste koolideni on loodetavasti veel palju aega (enne nende sündimahakkamist võiks kõigi nende vanemad ikka täisealised olla). 

Kas ja kuidas Lillebror uue klassiga klappima hakkab, seda veel ei tea. Sõbraga on nad ikka sõbrad, aga olles harjunud olema täitsa vabalt suhtlev läbisaaja (miinus muidugi Lapselaps koos kaaskonnaga), on tal hetkel loomulikult ebamugav. Eile või üleeile tuli ta koolist ja mainis kerge sarkasmitooniga, et ta juba isegi suhtles kellegagi. Nii ju asi käibki, esialgu on peaaegu kõik võõrad, pikapeale selgub, kellest saab sõber ja kellest kohe üldse mitte. Aga tee sa sellise asja tavalisus teismelisele selgeks... Õnneks on põhikooli lõpuni ainult poolteist aastat. 

***

Kaks ahju lähevad kohe kinni ja järgmised kaks kütte. Vaja on triikida pesu ja tuua puid ja olla muidu ka kodumajanduslikult tubli. Ainult mis selle lauäevase laadaga saab, ma kohe mitte ei tea...

_____________
*ma räägin siinkohal mitme paralleeliga linnakoolist, eks ole, ühe paralleeliga väikekoolide kohta ei oska midagi öelda, seal toimivad asjad hoopis teistmoodi. 

**Jõugu Juht talus vaikides, Legolas veetis teatud ainete tunnid igavuse tõrjumiseks pinginaabriga lobisedes, Lillebror püüdis ka vaikides taluda, aga eks see olukord oli üks neid õlekõrsi, mis kaameli selgroosurvele oma panuse andsid...

***nimi endiselt muudetud, aga sama noormees, keda olen siinblogis varemgi sama varjunime all maininud

Esimesel advendil - suhteliselt suurepäraselt

Selle nädala kohta võib nüüd küll öelda, et oli toredam kui kogu november kokku. Esines küll pool- ja veerandhaigust ja näpuotsaga kasvatusküsimusi, aga üleüldiselt on kõik Väga Ilus. 

Esmaspäeval läks Lillebror esimesele proovipäevale oma Sõbra Koolis. Minekule eelnes mõningane klaarimine, sest kohe esimesel päeval tabas teda kehaline kasvatus... ja selgus, et Lillebror koges esimest korda elus, et kehalise kasvatuse õpetaja võib olla tore ja tema südameprobleemiga arvestada. Juhtub. Lõunase bussiga saabus Legolas, kes väsimusest hoolimata rääkis Leedu-muljeid ja näitas isegi paari pilti. Mina alustasin tellitud salli, mille mustrit, nagu selgus, mul polnud... loendasin siis fotode järgi ja tundub, et tuli välja. Jõugu Juhil oli ettehaarav koolivaheajapäev.

Teisipäeval käis Lillebror veel proovipäeval. Mõni uus klassikaaslane olevat temaga isegi juba natuke rääkinud. Teismelised... Legolas oli justnagu haige. JJ-l oli ka teine koolivaheajapäev.

Kolmapäeval oli Lillebror justnagu haige, aga lõunase bussiga läksime ikkagi Linna vestlusele. Vestlus direktori ja klassijuhatajaga läks ilusasti, hästi kenad inimesed on. Sain teada mõned toredad faktid koolipäeva korralduse ja muude sedasorti asjade kohta. Kui ainult kusagilt Lillebrori suuruses koolivormi saaks... Köögikapis oli märatsenud plastihuviline hiir. Leivaküpsetusmasina kaanest oli õnneks üsna ebaolulisi tükke välja jahvatatud, mikseri läbinäritud juhtme vahetas Mees ära, aga saumikserit ei ole enam võimalik päästa... Eks ma elan siis ilma, kuni Vanaemast üle jäänud eksemplari üles leian. 

Neljapäeval käis Lillebror oma senises koolis raamatuid viimas ja hüvasti ütlemas. Sai kuulda, kellel kõigil tema äraminekust kahju on ja kellel õpetajatest on ikka tõesti väga isemoodi väärtushinnangud (selle asja kohta ei saa mitte midagi viisakamat öelda, kõik muu oleks...). Lund muudkui sadas ja sadas. 

Reedel olid Lillebror ja Legolas üksmeelselt veerandhaigetena kodus. Mina läksin vabatahtlikule tööle äärmiselt põnevasse paika, kus tunduvad olevat imetoredad inimesed ja suurepärane tegevus. Uuel nädalal natuke jälle. Suure lumesaju sees korjasime Linnast kaks last - Jõugu Juhi ja Sõbranna, sest viimane tahtis taas tulla Legolase võistlemist vaatama. Õhtul küpsetasid Legolas ja Sõbranna minu käsu peale piparkooke - sest muidu on nende ühistegevused pimedal ajal kurr ja ekraanide vaatamine, kurris pole midagi halba (ja selleks leiavad nad ikka aega), aga ekraane võiks nagu natuke vähem olla. Väga ilus oli. 

Laupäeva hommikul sõitsin kolme lapsega Viljandisse. Mees ja Jõugu Juht jäid koju Kantseleid pahteldama ja ahju kütma. Lillebror alustas teiselt kohalt ja jäi stabiilselt paigale kuni hõbekarikani.  Legolas alustas esimeselt kohalt ja jäi samuti stabiilselt paigale. Närvitsesime küll Lillebrori (kelle võistlus juba läbi oli) ja Sõbrannaga nii, et ümberringi inimesed muigasid, aga ülearu närviliseks ei läinud. Või nojah, mina sain teise poole kaheksanda seeria ajal aru, et võidu puhul ma hakkan ilmselt nutma - hakkasingi, aga mitte sellepärast, et midagi oleks pahasti olnud. Igatahes sai normaalne ilmakord lõpuks ometi taastatud ja Legolas on taas teismeliste sportvibukuningas... või umbes nii. 

Pühapäeva hommikul käisime jälle samas kohas, seekord juhtis autot Mees - poisid tahtsid täiskasvanute võistlusel ka osaleda. Seekord ei olnud karika võitmise päev, aga mis sellest siis ikka. Mõlemad poisid olid tublid ja Sõbranna armas. Jõugu Juht küttis kodus ahju. 

Kui nüüd ilm ikkagi natukene soojemaks läheks (miinus viis on minu jaoks viimane väljakannatatav külm) ja noorte ballipildid ära tuleksid... ja kusagilt natuke raha saaks... ja üldse... siis oleks isegi veel parem. Praegu, tänan küsimast, on sellegipoolest väga hästi. 

Detsembri lootused

November pole just suurem asi olnud. Sellegipoolest on tunneli lõpus kohe palju valgust... isegi kui see on lumevalgus, nagu neil päevil tundub. 

Igatahes juhtub, et...

• Lillebror alustab oma Sõbra Koolis, millest nüüd saab ka Lillebrori Kool. Vanavanaonu Heinrich ripub seinal ja puha, vaatasime järele.
• mina alustan vabatahtlikku tööd ühes põnevas paigas valdkonnas, millele ma paari nädala eest isegi mõelda ei osanud. Eks näeb, kas sellest midagi head tuleb, personalijuhil on igatahes peaaegu sama ilus telefonihääl nagu Karinal ja osakonnajuhataja meilisuhtluse viis on ülimalt südamlik. 
• Legolas ja Lillebror osalevad võistlustel. 
• Legolas ja Lillebror osalevad ka teisel võistluspäeval, täiskasvanute osas. 
• PLNi järgi peaksime osalema kahel jõululaadal jutti, aga see sõltub ilmajaama lahkusest... kui tuleva nädalavahetuse ilma kümme kraadi ennustatavast soojemaks ei keerata, siis pole lihtsalt võimalik. :( 
• vähemalt üks laps käib sõbra sünnipäeval.
• meie Mehega osaleme koguduse töötegijate jõuluüritusel.
• toome Kuuse. 
• koolides toimuvad jõuluüritused.
• algab Vaheaeg, mis õnn ja rõõm. 
• peame jõule. 
• peame arvatavasti taas ekraanivaba lauamänguõhtut. Kuulutust pole veel üles pannud, aga samas kohas, samal ajal, teate küll. 

Veel juhtub loodetavasti mitmeid laste külalisi. Juhtub ehitus- ja remonttöid. Juhtub jõulukingitusi. Juhtub head toitu ja rahulikku meelt - ma väga loodan! 

Loodetavasti ei juhtu haiguste juurdetulemist, torude ärakülmumist, väikest matust (sest Valge Mini on aina hädisem) ja mingeid tarbetuid pahurusi. 

Teisipäeva hommikul

Tervistega on meil praegu nii, et üks hakkab paranema, kaks alustavad jälle. Mina olen viimastel päevadel põskkoobastest päris põnevaid asju välja aevastanud, aga täna öösel selgus, et see oli lihtsalt uuele materjalile ruumitegemine. Ma tavaliselt ei ärka keset ööd selle peale, et nina enam läbi ei käi, aga näedsa... Ebaharilikud kogemused hoiavad vaimu värske või midagi.

***

Just praegu hüppas sotsiaalmeedias ette retuusireklaam "Sobib ideaalselt kõikidele kehakujudele". Andke andeks, ei sobi. Kohe üldse ei sobi! Linnas on aeg-ajalt näha retuuse ja lühikest jopet kandvaid noori naisi, kelle kehakuju on hm, sültjas. Igal sammul võdiseb nii, et... Noh, põhimõtteliselt võiks minusugune nende taga käies valesse kohta vaatamise tagajärjel tagumikuhaigeks jääda (vrd. merehaigus, madratsihaigus jne, kohe üldse ei kannata õõtsumist näha). Ega ma sihipäraselt ei vaata, aga... kas ebamugav ei ole oma võdisemist kõigile näidata?

***

Servast sotsiaalmeediaga seotud on küsimus, miks ma eile sain Ritsiku juures kommenteerida, täna hommikul ei saa. Kutsetega blogisid ei näe pärisarvutis ammu, ainult telefonis - aga seal ma muidugi ei kommenteeri midagi, telefonis trükkimist püüan võimalusel ikkagi vältida. Liiga aeglane ja vaevaline.

***

Ritsik küsis, kas sõja tõttu on keegi hakanud vene keelt rohkem vältima. Ei, ma vihkasin vene keelt juba lapsena, meil oli hulk ebaadekvaatseid õpetajaid, üks lausa vastik... Loomulikult sain "viie" kätte, aga külge ei jäänud peaaegu midagi. Ei näe põhjust, miks Eestis peaks keegi siin püsivalt elavate inimestega suheldes vene keelt kasutama. Sõjapõgenikud on teine asi, aga teate... On üks araabiakeelne pere, kus ema rääkis kaks aastat pärast Eestisse saabumist paremini eesti keelt kui paljud siin sündinud venekeelsed elanikud. Asi ei ole üldjuhul õppimisvõimes, asi on suhtumises. 

***

Õues jätkub vintervonderland. Esteetiline on see kindlasti, aga mul on minevanädalasest rookimisest ranne valus... Meestest kõige tervemal on koolivaba päev (neil on mingi mittestandardne vaheajanihe...), las roogib, kui üles ärkab. 

Ma kohe mitte põrmugi ei salli talve, aga meil võib ka sel aastal kuusetoomispäeval külalisi tulla ja siis oleks ju kena, kui oleks ilus. Me oleme kunagi Mehega kahekesi ka porise ja tormise ilmaga kuuse järel käinud, seda nagu ei tahaks. 

***

Tegelikult ma ootan praegu vastust kirjale, mille kirjutasin 24 tundi tagasi. Lootsin, et praeguseks vast ikka info tuleb - sest ma selle järgi kujundaksin oma tänased tegevused -, aga nojah... Väga suure tõenäosusega ei ole küsimus mitte hõivatuses ega muudes hädades, vaid prioriteetides ja arusaamises (tunnen seda inimest hästi). Ka täiesti toimetulev täiskasvanu võib panna teise täiskasvanu enda järgi ootama niimoodi, et oeh... Sealjuures ei ole meil vaenu ega midagi, ta lihtsalt... vist ei saa aru. Urr. 

Valgus tunneli lõpus

Oijah. Esmaspäeval oli mul esimest korda väga paljude aastate jooksul kodus igav. Mõte töölkäimisest hakkab taas jumet võtma. Lillebror tuli AHHAAst ja rääkis, et oli astunud valesse kohta seisma, mispeale ta Lapselapselt üsna korralikult kolki sai. Lapselapse isikuga kaasnevatest olukordadest, nõukogudeaegsetest veendumustest koolisüsteemis ja muudest pahurdamistest kirjutan kunagi edaspidi, kui minu laps on paigas kuskil, kus Lapselast pole. 

Teisipäeval sain ühe koolist tulnud sõnumi peale kurjaks. Eks olukord ongi keeruline, kõigi jaoks. Mees lubas hakata lahendama. Vähemalt olid suured poisid väga armsad. 

Kolmapäeval kasutas Mees oma tutvusi ja sai Lillebrorile õiguse minna tema Sõbra Kooli proovipäevale. Legolas võttis Linnast kaasa Sõbranna. Neli last õhtusöögilaua ümber on väga ilus! Lillebror põrkis koolivahetuse teemal, aga tänaseks on tema turtsudest ja rahulikest rääkimistest saanud selgeks, et olukord klassis ongi tema jaoks olnud nagu konna keetmine aeglasel tulel - midagi on halvasti, aga ei saa täpselt aru, mismoodi... ja kuna Lillebrorile koolisuhtlus, õpetajad ja tunnitegevused üldjuhul väga meeldivad, on tal olnud pidev kahetisus - kuidas saab mul olla lõpmata halb paigas, kus mul on lõpmata tore? Pole ime, et sellises skisofreenilises olukorras hakkavad juhtuma psühhootilised sündmused nagu Lillebroriga viimasel ajal...

Neljapäeva hommikul läks köhiv Mees Linna nelja unise lapsega, mina leidsin ühe hoopis varemmõeldamatust valdkonnast töökuulutuse, mis tekitas põnevust. Vaevalt, et sellisesse ametisse ja sellesse paika... aga idee on väga meeldiv. Rookisin lund nii, et järgmiseks päevaks valutasid peaaegu kõik lihased peale näo ja varbaotste. 

Reedel käisin oma töötuskonsultandi juures väga meeldival ja taas väga tõhusal vestlusel. Veel ajasin asju ja käisin poodides... Võru tänavalt Ringteele ärakeeramine on endiselt müstika, sain sõita mitu kilomeetrit Võru poole mööda jääkonarustega kaetud tattlibedat teed. Öäk. Õhtul oli kodus tühi pesa, sest Legolas oli teel Leedu võistlustele, Lillebror osales kirikus öönoortekal, Jõugu Juht külastas Laenulast. Mina avastasin, et Maximast vaimustusega kaasa haaratud soodushinnaga Well Done minikurgid on suurepärases marinaadis... kui seda tšillit ainult sees ei oleks (ei märganud, urr). Nüüd söön neid kurkhaaval, vahepeal hingeldan väheke, sest ma ei kannata teravaid toite, aga need kurgid on muidu nii head...

Laupäeva hommikul leidsime Legolase võistluse Ianseo leheküljelt. Kahjuks ei ole tema varasem jõud ikka veel taastunud, kvalifikatsioonvõistlus läks küll üpris kenasti, aga esimeste duellidega langes välja... :(  Siis sai lõunane buss ja rahulolev, kuid magamata ja nohune Lillebror. Ja õhtune buss ja rahulolev, terve ja kena Jõugu Juht. Küpsetasin kolme sorti jõuluküpsiseid, sest oli vastav meeleolu. 

Pühapäev on pühapäev on pühapäev. Kirikus oli ilus. Vanaisa olukord ei ole väga ilus, ta nimelt unustas Mehe kohalviibimise ära niipea, kui see läks lund rookima... ja teist korda, kui Mees puid läks tooma. Ehk on homme parem. 

Veel sain ühe sallitellimuse. Mittestandardse, hoopis muusugusest lõngast. Läks nii toredasti, et hiljuti tekkis mul tugev vajadus ära kerida kaks suurt, teadmata päritoluga vihti pitsilõngast umbes täpselt kaks korda jämedamat ühekordset maavillast helebeeži lõnga. Juurdlesin, mida ometi sellega peale hakata, sokiks liiga peenike, pitssalliks liiga jäme, korrutamiseks ka nagu hästi ei sobinud, sest tugev keerd... ja siis tuli see sallisoov. Et mulle tuttavates lõngapoodides sallihuvilise soovitud tooni polnud, näitasin keritud lõnga... ja selgus,et see on täpselt see, mida tarvis. Tugevatele positiivsetele tungidele tuleb järele anda, siis läheb hästi. 

Tuleval nädalal on juba detsember ja esimene advent ja kindlasti veel midagi head. 

Sel nädalal sõime...

esmaspäeval: Mulligatawny supp, laupäevase karriroa jääkide baasil. Ja hautatud kaneelirullid mustikakisselliga (saksapärane Dampfnudeln).

teisipäeval: vorstikaste, kartulipuder, keedetud porgandid. 

kolmapäeval oli kõrvitsa-teemapäev. Õhtuks pasta con pollo con kõrvits (ehk makaronid kana-kõrvitsa-aedviljakastmega), pluss kõrvitsa-kookoskook. 

neljapäeval olid praekartulid ja mirabellkompott vahukoorega. 

reedel makaronivorm kolmapäevaste jääkide ärakasutamiseks. 

laupäeval hernesupp ja nojah, küpsised. 

pühapäeval soovisid lapsed kodust pitsat ja ma vist teen miski lihtsa kohupiimakoogi ka. 

Kulusid pole kokku arvutanud, aga söönuks me saame ja päris pankrotis ei ole. 

Elu ja mis selle sees kolmapäeva hommikul on

Töökuulutused, jah... Iga kord, kui ma olen peaaegu valmis kuhugi kandideerima, tuleb mingi väiksema- või suuremakaliibriline olukord, mis minu kandideerimisvalmiduse halvab. Ju siis ei ole õige asi ja iseenesest on kena, kui mina saan keskenduda olukordadele ja töötajat otsiva asutuse asjapulgad ei pea minu peale aega raiskama. 

***

Üleeilne Olukord oli Millie-Miu haigus. Arvasime, et covid, aga loomaarst vaatas Millie hingamisvaevast tehtud videot - sest meil on nutiajastu - ja pakkus, et hoopis mingi vigastus hingamisteedes, mis turset põhjustab. Igatahes sai Millie turset alandavat ravimit, paar tundi hiljem pesi ennast ja täna hommikul juba sõi, tänu Jumalale. See on päris õudne, kui armsal ümaral kassikesel on iga hingetõmme tohutu vaev, mis sageli päädib karjatusega (ei olnud päris pidev, käis kümnekonna minuti kaupa).

***

Lisaks murele Milliega tuli üks laps koolist ja rääkis Olukorrast... ma veel vaatan, kas see asi läheb politseisse või mitte. Võimalik, et ei viitsi, aga nii jätkuda ei saa ega tohi. 

***

Lapse räägitud Olukord ja üks muu väga vilets varasem sündmus tõid eile välja ühe õpetaja varemnägematud väärtushinnangud. Eks inimese tõeline loomus avaldubki kriisides. Mida iganes salapärast - sest nii asi käib, meil on seisukoht, eieiei, me ei ütle seda kohe välja, aga meil on seisukoht... - koolil öelda on, minu seisukoht on veendumus muutuse vajalikkuses. Arutasime Mehega päris pikalt ja kuna meie prioriteet on meie laps hoolimata sellest, mille vastu ta on eksinud... otsime lahendusi. Kooli seisukoha võtame lihtsalt teadmiseks, kui meile see kunagi avaldatakse. Kui see peaks kattuma meiepoolse muutuseotsusega, siis on muidugi eriti hästi, aga lõpuks pole see enam kuigi oluline...

***

Tänupõhjust on ikka ka - haiged lapsed on saanud terveks ja täna lubati õhtusöögile taas üht lisalapsukest. Ma olen seda rõõmsam, mida rohkem lapsi mul kodus on! Ükskõik, mis turbulentsid ümberringi toimuvad, minu patronused on seitse pöialpoissi ja Lumivalgeke ja mida rohkem neid näha saab, seda parem on. Isegi kui ühe või teisega neist esineb kasvatusküsimusi. 

*** 

Täna tuleb kõrvitsa-teemapäev. Õhtusöögiks pakutakse pasta con pollo con kõrvits... mis on kohati taotluslikult ja kohati piinlikult vigane nimetus, aga minu teadmised kõigist romaani keeltest on pehmelt öeldes puudulikud - hm, võiks ju võtta plaani üks neist keeltest viiekümnendaks sünnipäevaks vähemalt Duolingo kõige kõrgemal tasemel ära õppida, aega on piisavalt? Ja kõrvitsakooki kookose ja šokolaadikattega. 

***

Meie pere praegused toidukulud on umbes 2,7 eurot inimese kohta päevas pluss koolitoit pluss lisaeined, mida teismelised poisid väga vajavad. Eesmärk on jõuda aasta lõpuks 2,5 euroni, säilitades olemasoleva elukvaliteedi. Sooduspakkumised ja allahindlused on minu head sõbrad ja seda sõprust tuleb veelgi süvendada. Vähemalt, kuni meie rahalises seisus mingit märgatavat positiivset muutust pole tekkinud... Küllap ühel päeval ikka tekib. Kuni armastus kestab...

Niisama, tööotsimisest

Sellepärast, et olen otsustanud hommikud kuni kella üheksani võtta arvutiajaks... Internet on läbi loetud ja töökuulutused läbi vaadatud. Kohusetundest ja mõttega, et äkki on kuskil midagi põnevat. Täna hommikul ei olnud. See abivanaema ja Mary Poppinsi vaheline pakkumine on küll jah veel täna õhtuni lahti... ainult et see asub kaugel. Kui oleks Linnas või siinkandis, siis ma juba kirjutaksin motivatsioonikirja. Aga asukoht, mnjah... Õhtuni on aega mõelda, kirjutamine käib lihtsalt - kui see on koht, kuhu kandideerida. Kui kirjutama hakates on pea tühi, siis on järelikult vale koht. 

Vale kohaga on olnud selline lugu, et kevadel - või oli see lausa eelmisel talvel? - pakuti üht töökohta, mille asjus uurides ütles tolles asutuses töötav tuttav, et see on kindlasti minu töö ja ma kindlasti sobitun sinna väga hästi. Minu pea sees oli olemas tekst, mida kirjutada... ja kui ma istusin teksti trükkima, oli pea järsku viimseni tühi, mitte mõttepoegagi. Järelikult ei olnud õige asi. 

Veel juhtus nii, et kusagil ma ju sel sügisel vestlemas käisin. Jäin kolmandaks... ja siis tuli tolles asutuses töötav tuttav ja ütles kohe tere järel, et sa ei kujuta ette, millisest jamast sa pääsesid sellega, et sind tööle ei võetud... Ei kujutanud jah. Minu mõte hakkas liikuma mingite katastroofide ja kohtuasjade suunas (neid tolles ametis paraku juhtub), aga selgus, et oli hoopis juriidiline, asutusesisene jama, keegi oli mingit rida valesti lugenud ja upsi... Mnjah, ega ma toda kohta nii pööraselt ka ei tahtnud, pealegi sain juba enne asutuse ukse avamist selge teadmise, et vestelda ma võin, aga tööle ma sinna ei saa. Mõnikord juhtub nii. Ei ole kurb, lõbus kogemus oli. Loodetavasti saavad nad oma valestilugemised ka korda.

Abivanaema-töö asutuses on juhtivatel kohtadel tegevad õige mitu toredat ja asjalikku inimest, keda ma varasemast ajast tunnen. Kui ma nüüd sinna kandideeriksin... kui... siis oleks muidugi küsimus, mis imeasja pärast ma päris erialast tööd ei otsi ja miks pakuks mulle rohkem selline tegevus kui see, mida ma siiamaani tegin. Ja - ühel kindlasti - oleks pärast hirmus raske mulle ära öelda. No ja see asukoht, ikkagi... Aga intervjuul käia oleks kindlasti jällegi lõbus. 

Tõepoolest, palju lihtsam oleks osata sekretäritööd. Ole esinduslik, suhtle meeldivalt, oska dokumente vormistada ja kohvi keeta. Ja muud sedasorti keerulist asja, mida sekretärid teevad ja mina üldse ei mõista, peale selle suhtlemiseosa, paar kuud tagasi kuulas üks tore klassijuhataja pealt minu telefonivestlust väga valjuhäälse ja vihase lapsevanemaga ja itsitas pärast, kuidas ma lapsevanema raevu aina vaigistasin ja vaigistasin... Dokumentide vormistamine ei lähe üldse mitte, aga sekretäre vajatakse igale poole... Või nojah, juhiabisid ja muid taolisi nimetusi, millegi koordinaatoreid (mis sisaldab endas ka sekretäritegevusi) ja nii edasi. 

Negatiivses mõttes huvitav oli ühes täiesti Linnas asuva, kohalkäimise-tööpakkumise nõüe lisada muudele dokumentidele video iseendast koos maeimäletamis jutuga. Töö olemuses minu meelest videote tegemise oskust nõutud ei olnud. Ei saanudki aru, mida selle asjaga taheti saavutada. On loogiline, et üks tore tuttav kandideeris kuhugi välismaisesse suurfirmasse või sihtasutusse tööle videokõne abil, pole ju mõtet ehku peale kohale lennata... aga siinsamas, eeldusega, et inimene hakkab igapäevaselt kohal viibima... pole loogiline. Muidugi, see välistab mingi hulga huvilisi, minusugused ludiidid ja selfipõlgurid kindlasti. Eks iga tööandja ise teab, keda tahab.

Minule pakutakse siin koduses mitte-palgatöökohas nüüd novembripäikest ja mitmesegaseid majapidamistöid. Ka see on tore ja tarvilik. Ilma igasuguste videote, kaaskirjade ja muu õnnetuseta. Ükskord selgub ju niikuinii, mis see õige lahendus on. 

Siiski novembriit

 Urr. 

Esmaspäeval, millest ma juba kirjutasin, sai Lillebror triibud. Legolas tundis ennast hästi. 

Teisipäeva hommikul oli Lillebror reibas, aga Legolasel oli palavik. Sellegipoolest läks ta kooli, et teha mingi hulk kontrolltöid. Õhtul sain mina õmmelda kohasematesse kohtadesse õmmelda püksinööpe, sest Legolas on umbes kümme sentimeetrit saledam kui (koolist laenatud) rahvariidepükste eelmine kandja. Täielik kääbikumunder, arvan mina nende põlvpükste ja vesti kohta.

Kolmapäeval läks Legolas jälle palavikuga kooli, et teha mingi hulk kontrolltöid. Mina sain tudeerida rahvariiete hooldusjuhiseid ja triikida laia linast särki. 

Neljapäeval ei olnud kontrolltööd, aga oli tantsimine. Läks ilusasti, pärast näidati mulle ka ilupilte, millest üks läheb Gummersbachi-vanadele mõeldud uudiskirja - sest rahvariided ja üldse... Ühtlasi sai mitu minutit elupikendust Legolase Armas Endine Klassiõde, kes kuulis esimest korda, et Legolas tantsib... ja loomulikult naeris selle uudise peale pikalt ja südamest. Ainult et õhtul oli palavik juba aspiriinivääriline. Jõugu Juht käis klassiga jälle Tallinnas. Külastati TalTechi, Riigikogu ja teatrit. Tunnistan pattu, unustasin lapsele meelde tuletada, et teatrisse siiski dressipluusiga ei minda... ups. 

Reede hommikul läks öösel palavikuvabaks saanud Legolas kooli kohustusega aeg-ajalt tervisest aru anda. Mina helistasin perearstile ja sain teada, et ei Legolase viirusteuuringus ega verepildis pole midagi põnevat, lainetav palavik on täiesti normaalne ja isegi positiivne (minu jaoks uudis, aga huhh) ja küllap läheb tervis ikka paremaks. Veel jälgisin õhtul kooli õpilasesinduse Instagrami, sest sinna tekkis balliuudiseid - aga mitte kumbagi minule huvipakkuvatest lastest.  Lillebrori test oli veel triibuline. Mehel hakkas kipitama kurk. 

Laupäeval tuli Mees minuga kipitavast kurgust hoolimata Väikesesse Kuurortlinna laadale... mis ei olnud laat, oli Sepa turg. Ilm oli talve kohta hea, kohalikus kultuurikeskuses sai soojas ja puhtas kempsus käia, naabrid olid meeldivad... aga isegi singimüüjatel ei läinud kaup kuigi hästi, muust rääkimata. URR. Eks me siis nüüd teame, et sinna linna läheme edaspidi sõpradele külla, mitte laadale. Õhtuse bussiga tulid Legolas ja Sõbranna, rääkisid ballimuljeid (haldjatolm, taas) ja olid igatepidi ilusad ja armsad. Lillebror testis endale ühe triibu. Mehel tõusis palavik ja Jõugu Juhil hakkas valutama pea. Mina kõrvetasin ühe plaadikoogi põhjalikult ära. Sõbranna sai endale ühe minu säntpooliapoegadest - kunagi pastoriproualt saadud taim on usin lastekasvataja ja miks mitte... Kuhugi tuleb see elus lilleke ju panna ja nii väga kui ma ka säntpooliaid armastan, on minu aknalauaruum nende jaoks üli-ülinapp. 

Pühapäeval läksin kirikusse kolme lapsega, sest JJ pea ja Mehe palavik, eks ole. Abistasin üht kena koguduseõde kohvikutegemisel, tuli välja küll. Lapsed kuulasid teenistuse ära ja jaotusid siis erinevatesse paikadesse, Sõbranna oma asju ajama ja poisid Laenulapsega hängima. Täna õhtuks lubatakse taas nelja last laua äärde, väga ilus. JJ peavalu on ka üle läinud. Ükskord saab ka novembriit mööda. 

Ilm kisub aina talvisemaks, kardetavasti tuleb homme tegeleda maasikate külmakaitsega. Huvitav, kas tammelehed kõlbavad külmakaitseks sama hästi kui kuuseoksad? Lehti on mul siin pargis veel hulgi, oksi tuleks metsast otsida ja see pole üldse nii lõbus kui tundub... 

Teismeline ja leinateade

"Noh, kuidas sul läheb?" küsisin Lillebrorilt laupäeva õhtul, kui ta oma toast välja ilmus. 

"Üks laps sai täna surma," ütles Lillebror üsna tavalise häälega.  Läks natuke aega, enne kui ta täpsustas, et tegu oli tema klassiõe sõbrannaga kõrvalkoolist, kellega ka Lillebror mingitel asjaoludel oli mõnel korral kokku puutunud ja üldse...

Viimastel päevadel oleme sellest ikka ja jälle rääkinud. Kolmveerandviieteistkümnene on suur küllalt, et tahab teada detaile, kes, mismoodi, kuidas. Koos klassikaaslastega on vaadatud "Reporteri" videot õnnetuse kohta. Džunglitelegraafi kaudu on tulnud muudki infot, millest enamikku on politsei ka kinnitanud - kõiki artikleid pole ma ise lugenud, aga küllap on lasteni jõudnud info õige. Oleme rääkinud sellest, kuidas kurba klassikaaslast toetada ja sellest, et alati jääbki midagi rääkimata. Ja kuidas vahepeal on elu täitsa normaalne, aga siis teevad mõtted imeliku vidina  - nagu kassettmakk keriks lindi vahele, millest tänapäeva puberteetikud muidugi midagi ei tea - ja saabub mõte: "Minuvanune noor on surnud." Ja kuidas inimene ennast selles olukorras tunneb ja mida siis peale hakata. Ja miks on hea, kui kurb klassiõde ikkagi koolis edasi käib. 

Iseenesest ei ole olemas absoluutselt toimivaid lahendusi, kuidas last toetada olukorras, kus ta esimest korda elus saab isikliku tutvuse tõttu aru, et surm võib viia ka noori. Iga teismeline on erinev, Lillebror on kindlasti jutukam ja arutlemisaltim kui nii mõnigi... aga üksi ei tohi last murega jätta. Mõned mõtted.

• sotsiaalmeediapõlvkonnal on aeg-ajalt tunne, nagu kõik oleksidki isiklikud sõbrad. "Ta oli ju teisest koolist ja paljuke sina teda tundsid," ei päde, kui laps on lahkunu sotsiaalmeediat jälginud ja korra-paar kokku puutunud. 
• lase lapsel rääkida. Julgusta teda arutlema ja jutustama, mida ta teab.
• räägi oma kogemustest surmaga. Mismoodi tajusid ise endavanuste noorte hukkumisi ja mismoodi oli kustutada telefonikontaktidest keegi täiskasvanu (kui midagi taolist on juhtunud, loodetavasti päris igaühel ei ole).
• kallista last, kui see talle sobib. 
• ole lapse jaoks olemas. Põrandapesemine on lapse toetamise kõrval täiesti tarbetu. 
• suuna last tegutsema tavalises rutiinis, aga kui ta tahab vabal ajal minna viima küünalt või lilleõit, las läheb. 
• räägi lapsele, mida arvatavasti tunnevad hukkunu päris lähedased. Seleta, miks ei ole õige avalikes kommentaariumites arutada, kes on "laipa näinud" (juhtus kunagi ammu mitte päris sarnase olukorraga) ja miks selliste asjade selgitamine ja info avaldamine on politsei ja ajakirjanduse asi - ja milline ajakirjandus on tõsiseltvõetav ja mis asi on clickbait.
• aruta lapsega, mis asjaoludel selline asi juhtus, mis on ootuspärane surm (kõrges eas või ränga haiguse tõttu) ja mis on totter, kohutav õnnetus. 
• kallista last veel. 
• emotsioonide ja mõtetega tegelemine võtab aega. Ära peleta last järgmisel nädalal, las ta räägib siis, kui tal on tarvis. Vajadusel mitmeid kordi.
• ära ütle, et kõik saab korda - hukkunu elus ei saa enam midagi korda ja lähemate sõprade edasist elu mõjutab see kohe kindlasti. Ütle, et ehkki ei ole võimalik aega tagasi kerida hetke, kus kõik oli veel hästi ja lõbus ja alles kavatseti autoga sõitma minna... ja selle kõigega tuleb elama õppida... ja kurvastamine on lubatud... ja ärgu laps kurvale klassikaaslasele ka öelgu, et kõik saab korda. Ei saa. Alati jääb midagi rääkimata. Tähtis on olla kurvastaja jaoks olemas siis, kui kurvastaja tahab. 
• kui olukorraga on kaudselt seotud erinevate koolide lapsed, suhtle teiste lapsevanematega - kui kedagi tunned -, aga kindlasti koolide sotsiaalpedagoogidega või kes need sobivad isikud on. Paar aastat tagasi juhtunud õnnetuse puhul olid ühe hukkunu parimad sõbrannad vist kolmest eri koolist ja näiteks meie majas ei teadnud mitte keegi, et üks õpilane on sügavas leinas. Vähemalt uuri oma lapselt, kas mõni kooli tugispetsialist, inimeseõpetuse õpetaja või klassijuhataja on asjassepuutuvate õpilastega juhtunust rääkinud. Lillebrori Kooliga on minul lihtne, juba laupäeva öösel kirjutasin "Sotsipetsile" (ühe endise õpilase pandud nimi), noorukesed psühholoogid ei olnud esmaspäevaks isegi uudiseid lugenud... aga iseenesest peaks ju lapsevanemal olema koolis mingi kontaktisik? Täiskasvanute džunglitelegraaf ei liigu noorte teemadel mitte kunagi piisavalt kiiresti ega täpselt.
• kui oled ise häiritud, tunnista seda. Sinu laps tunneb Sind paremini, kui Sa seda tahaksid. 

Kus su ema nüüd töötab?

The Lapselaps, kelle lemmik-koolitegevus on kaasõpilaste piiride proovimine (selles peres on kaks ingellikku last ja siis see... hm... mitte-ingellik...) torgib Lillebrori, kellega tal on paraku vihkamine esimesest pilgust, viimasel ajal küsimusega: "Kus su ema nüüd töötab?" 

Ega keskmine eee arengus iseloomuga pubekas ei peagi aru saama, et maailmas on olemas ka koduseid emasid või olukordi, kus töökohad ei ole nagu kuningavõim, et üks läheb ja teine otsekohe tuleb. Lillebror arvas, et ta vastab edaspidigi, et see ei ole Lapselapse asi* ja kõik. Ega ei olegi.

Tavapärase töökuulutusteringi käigus- sest ehkki süda on siinsamas kodus, on mul ikkagi kohusetunne ja vajadus natuke raha teenida - nägin Õpetajate Lehes artiklit noorte vaimse tervise halvast seisust. Et kas mu südametunnistus ja nii edasi, sest ikkagi psühholoogi oskused ja...

Ausõna, ei. Kui uued juhtkonnaliikmed kevadel arenguvestluse - mis oli mulle vastuvõetamatu idee, igatahes selles paigas ja selles rollis küll, mujal alustaksin uute reeglitega ja see oleks juba täiesti teine asi - küsimustiku tekitasid, oli seal muuhulgas küsimus, mida töötaja koolile annab. Moorisin selle küsimuse otsas pikalt ka pärast küsimustiku kohusetundlikku täitmist (et elus konn oleks ära söödud, siis ei saa enam hullemaks minna, eksju) ja jõudsin ikka jälle samasse kohta tagasi. Nii, nagu see küsimus algselt täitmata jäi, oleks see täitmata ka täna. 

Mul ei olnud enam midagi anda. Nimetage seda läbipõlemiseks, kui tahate, aga lihtsalt... ma ei osanud enam kuidagimoodi kasulik olla. Mitte seal, mitte nii, nagu vaja. Olemasolevad oskused või anded pole kuhugi kadunud, aga juba ammu oli tunne, et mind pole nagu tarvis... ja seda kõike saaks teha keegi muu, kes oskab ja tahab veel paljusid muidki asju teha. 

Kuidas ma praegu kellelegi kasulik olen, on muidugi vaieldav - aga oma perekonnale loodetavasti küll. Kasulikkus väikeses ringis on kindlasti olulisem kui kasutus suures ringis, viimane võib lausa kahjulikkuseks muutuda. 

Iseenese vaimne tervis on ka tähtis... ja ükskõik, kas minu senise oleku nimi on depressioon, läbipõlemine või keskea kriis, erinevalt septembri algusest, mil abistavad elukutse täiesti välistasin, vaatan ma juba uudishimuga sotsiaalvaldkonna töökuulutusi. Nüüd helistangi ühte paika... et kas neil on vaja, nagu ma oletan, Mary Poppinsi moodi abivanaema või ikkagi midagi täitsa muud, millega ma arvatavasti hakkama ei saaks. No ja kui see ongi midagi täitsa muud, siis ei saa ma sellest ei paremaks ega halvemaks inimeseks. Lapselaps ja teised temasugused norijad mingu metsa või lakkugu panni (Liisbeti soovitus) või midagi, mina koon täna taas ühe Väga Ilusa Kaltsuvaiba, keedan suppi, küpsetan kooki ja triigin ära Legolasele eraldatud rahvariidesärgi.  

_________

*peamiselt pidavat Lapselaps naaksuma ühe imetoreda ja tubli suurpere ema lihtsakoelisema töö kallal. Tolle ema laps on rahulik, muhe läbisaaja, kes ilmaski kaebama ei lähe...

On see vast päev

Hommikul äratasin kõik teised ja Legolase, kraadimise asjus - tundub, et tõbi on möödumas. Täna jäi veel tundidest koju.  

Linnas oli esimene asi üks korraline arstiaeg. Sain abi, kui hästi läheb, ei pea mõnda aega sinnakanti pöörduma. 

Siis käisin senises töökohas võimu üle andmas. Noored psühholoogid tunduvad hästi tublid, esitasid õigeid küsimusi ja noogutasid sobivate kohtade peal.

Siis raamatukogus, et ikka midagi huvitavat ka oleks... sain taas kogemuse, et Monsieur Picassoga on parklas kitsas. 

Poes. 

Vanaisa juures. 

Siis helistas kooli medõde - Lillebroril on palavik ja triibud, oeh...

Lillebror koolimaja juurest peale.

Vaibalõimepood oli kinni, häbematu sihuke. 

Mehe Koolimaja ukse taga helistasin pereõele - ka tema ei näe ikka veel Legolase analüüsivastuseid. Mh.

Mees autosse, bussijaama, meie Lillebroriga bussi peale.

Kodus kiire amps võileiba, reipale Legolasele käsk testida... ikka ainult üks triip. Huhh. Legolas autosse, Linna, sest kohevarsti on rahvatantsuga esinemine, tarvis harjutada. 

Legolas koolimaja juures autost välja, emaühik poodlema. Sain kaks häda-koolikotti seniste, algosakesteks lagunevate asemele.

Tantsutunni lõpuks koolimaja juurde tagasi. Olukorra kirjelduse postitasin ka FB-sse: "Koolimaja ees on pime ja külm, midagi sajab. Läbi autoakna on näha, et väljub kaks pikka, sirget, tumedas riides kogu. Kogud lähevad peaaegu puu taha. On näha valgeid saapakesi - ahaa. Saapakesed (koos omanikuga) tõusevad õhku. Siis on näha, et teisel kogul on suured kollased saapad ja karvane krae. Valgete saapakeste omanik läheb lõpuks - kusagil ootab teda autos ema. Kollaste saabastega viiking vaatab pikalt järele, lõpuks võib ka tema ema mootori käima panna... Oli vist edukas rahvatantsutund." Legolase asjakohane kommentaar"Vahepeal peab nunnutama ka." Mitte vahepeal, pojakene, kurr on eluks hädavajalik, kurrutagu, kuni selleks veel võimalust on!

Millegi sadamisest on saanud stiilipuhas lörts. Sõidan tunde järgi, nähtavus on nullilähedane - loomulikult aeglaselt!

Kodus pakub Mees pannil praetud riisi. Legolase analüüsitulemusi pole endiselt. Lillebror on juba mõnevõrra reipam.

Veel on vaja valmistada üks bubert ja teha kudutööd. Koristan ja pesumajandusega tegelen homme.

Ja siis öeldakse, et kodusel inimesel pole midagi teha... Ei saa kodus ollagi.