Üks mõte eestlaste iibe toetuseks

Ega ma tegelikult ei tea, kui palju on meie riigis neid noori stabiilses abielus/kooselus naisi, kelle haridustee lapse sünni tõttu pooleli jääb. Seda ka ei tea, kui paljud lükkavad lastesaamist teadlikult edasi, sest kõigepealt tuleb omandada haridus ja siis teha karjääri ja siis veel... oih, enam niisama lihtsalt ei saa, vaja on arstide abi. Ja muidugi on kõige rohkem neid, kes kohtavadki väärt kaaslast ja lastele isaks sobivat inimest alles kolmekümneselt või hiljem. 

Kusagilt on meeles, et nooremad naised on keskmiselt viljakamad, tervemad ja raseduse-sünnitusega kaasnev on lihtsam. Võib-olla on õigesti meeles, võib-olla on vananenud andmed, ma ei ole arst. Aga.

Olen aastate jooksul lugenud siit ja sealt ka riigiametnike seisukohti, et naised peaksid võimalikult ruttu naasma tööturule ja nii edasi... Kuidas aga naaseb tööturule noor naine, kellel on enne 25. eluaastat, võib olla isegi enne 20. eluaastat laps või mitu ja kelle haridustee on emaduse tõttu katkenud? Mõnele sobibki olla koduperenaine ja paljude laste ema. See on hea. Aga kui ei sobi? Kui tahaks kangesti õppida meditsiiniõeks, aga keskharidus jäi lõpetamata, sest 11. klassis tuli suur armastus, sellega kähku ups-Linda (no mis siis ikka, teisedki 18-aastaselt sünnitanud, tublid noored otsustasid saada hakkama) ja paari aasta pärast planeeritult Laur, et oleks segasem, aga plaanitud teine laps olid ootamatult kaksikud Laur ja Laura?  Aga vanavanemad käivad tööl või on millegi muuga hõivatud või hoopis surnud ja mingit muud tugisüsteemi ka ei ole? Ma kahtlustan, et taolisi peresid on Eestis rohkem kui roosõielisel taimel tolmukaid. 

Ühe tuttavaga tuli kunagi jutuks, kuidas mina kavatsen oma lastele küll öelda, kui peaks juhtuma... et Miia* saab nüüd lapse ja meie seega vanavanemateks... et ärge muretsege, lapsed, küll me ta üles kasvatame, kuni teie koolis käite. Tuttav ahmis õhku ja teatas, et kui tema tütar lapsejutuga tuleb, siis on see tütre enda vastutus ja tema kindlasti hoidma ei hakka, tütre enda probleem, kuidas hariduse omandab ja lapse ära hoiab. No ma loodan, et niisuguse suhtumisega teismelistevanemaid on meil pigem vähem, aga kesse teab...

Algse mõtte juurde tagasi - tegelikult meil ju ei ole riiklikult toetatud või kuidagi soositud tugisüsteemi noortele emadele, kes tahaks laste kõrvalt haridust omandada. Eeldusel, et nad on selleks põhimõtteliselt võimelised, muidugi, lihtsustatud õppekava baasil paraku kirurgiks ei õpi - aga kokaks näiteks küll, miks mitte. On julm rõhutada ainult hariduse omendamist enne lastesaamist ja karjääri... Kogenud pereemast võib saada palju parem töötaja kui lastetust, sest pereema võib osata oma aega paremini jagada. 

Siit ettepanek, kui mõni poliitikaga seotud isik peaks lugema - kuigi hariduse omandamise järgselt pereloomine on tore ja õige, ei tohi ära unustada neid, kes on noorena lapsed saanud. Võiks olla mingi riiklikult koordineeritud abivõimalus naistele, kes on, ütleme, enne 25. eluaastat saanud vähemalt kaks last ja seetõttu pidanud koolid pooleli jätma. Üheks kriteeriumiks võiks olla veel stabiilne pereelu - ei pea olema abielus ega isegi mitte laste isaga kokku jäänud, aga et ei oleks ainesõltuvusi ega laste pidussemineku pärast üksijätmist vms tõsiseid probleeme. Näiteks töötukassa ja Rajaleidja nõustajad võiksid osata senisest paremini toetada naisi hariduse taasalustamise valikutes. Kindlasti võiks olla võimalus saada abivanaema, kes perega kokkuleppel hoiaks lapsi, aitaks majapidamistöödes või mida iganes vaja on... kuni emme õpib. Võib-olla midagi veel. Sest noored pered on meie tulevik ja tublid naised on tuge väärt. 

__________
*juhuslikult valitud nimi, ühtegi sellenimelist miniakandidaati pole praegu teada.

Proua Pirtspeki sokid

 Augustist juunini kannan ma kodus kogu aeg villaseid sokke. Mõnel aastal natuke vähem aega, mõnikord ka juulikuus. Sest Eestis on kü-hü-hülm. Ära võtan sokid siis, kui pesen, ja siis, kui riideid vahetan. Linnas käies sokke ei kanna, ka mitte kesktalvel, sest vabandage, kui suur peab olema lambanahkse voodriga saabas, et sinna varbaliigutamisruum ja villane sokk ära mahuks? Aga tihedalt saapa sees istuv sokk tähendab minu puhul väga külmi varbaid, oleme juba proovinud.

Sokke läheb palju ja eks ma neid tasahaaval koon ka juurde. Ka lapsed kannavad palju villaseid sokke, kuigi ilmselgelt mitte nii põhimõttekindlalt kui mina. 

Lugesin just kogu inspiratsiooni allikast Perekoolist, et soonikut koovad mõned usinasti 10 cm ja siis enne kannalakka veel 7 cm parempidist kudet, et sokil ikka säärt ka oleks... Uuuuh.

Lisaks pöörasele aja- ja lõngakulule tähendab ju see, et siis on sokil pikk soonik. Pikk sooniv soonik. Pikk soonik, mis jätab sääre peale sügavad vorbid, nii et hommikusel ajal ei jõua need sokkide ära võtmise ja töölejõudmise vahel ära kadudagi. Võeh. Ilmselt ei ole see põhimõtteliste püksikandjate jaoks probleemiks, aga mina olen põhimõtteline seelikukandja ja soki funktsioon minu jaoks on puhtalt jalalaba soojendamine. Sääred saavad õnneks ise hakkama. 

Seega on minu kui pirtsaka proua igapäevasokid kõik kümnerealise sooniku ja kümnerealise paremipidiosaga. Säär jääb soonimata, aga jalal on soe. Pahkluu jõuab just piisavalt sooja, ega tal rohkem tarvis ei ole. Lastele ka sobib, nagu on selgunud. 

See jutt siin muidugi toetab ja õigustab minu üleüldist käsitööpõhimõtet: Kui teed endale, teegi nii, nagu endale sobib ja meeldib. Võõrale võib teha mida iganes... aga endale tehes tuleks mõnikord üleüldisi soovitusi ja põhimõtteid lihtsalt ignoreerida. Ma loodan, et Perekooli sokiteemaalgataja koob oma sokid täpselt nii pikad, nagu temal enesel või tema lähedasel sokikandjal mugav saab olema. Ja tal saavad sel talvel olema mõnusalt soojad varbad. Just nii, nagu ühtede omakootud sokkide sees olema peab. 

Impressioonid, juhuslikult valitud neljapäev

Tänane kudutöö jäi loodetust lühemaks. Ei olnud külm, pime oli. Juba poole ühe paiku oli pime, kujutage ette. Muidu kannatab ikka poole viieni olla, aga need pilved...

Saunaõhtu Gäng on maha saanud uue lühifilmiga, teemaks "Pärnu maffia". Nojah, eks seda nad sinna vanaema korterisse tegema läksidki... kuhu ma Legolast ei lubanud (sest ei olnud infot, kas täiskasvanuid ka läheduses viibib) . Kui nad algusest lõpuni ise filmisid ja monteerisid, siis on tegu ühe ütlemata hea linateosega - vanim osaleja on ju napilt 17... Kuidas Terviseparadiisis filmida tohib, ma ei tea.

Käisin Mehele sünnipäevakinki ostmas. Ma ei saa kortermajade fonolukkudega hakkama!

Siis käisin külas. Ma ei saa endiselt kortermajade fonolukkudega hakkama! Muidu oli külas väga kena. Kassid Täps ja Nodzu lubasid endale natuke pai teha, pakuti teed ja kooki. 

Külast tulles keerasin vales suunas. Pidanuks minema selle tee peale, kus ühel pool elab sõber Professor ja teisel pool Lillebrori Tore Klassivend... aga läksin eiteakuidas ja jõudsin juba juurdlema hakata, ega ma kogemata hoopis Räpina poole ei sõida. Lõpuks hakkasid ikkagi katlamaja korstnad paistma ja ülejäänud Linn ka. Puh. 

Siis oli ootamatult kell palju, aga minul toidupoes veel käimata. Jõe Prisma on alati lahti, sobib... enam ei sobi. Esiteks panid nad ootamatult kinni minu lemmikukse. Teiseks oli suvikõrvitsa hind röövellik, neli eurot kilo. See on sündsusetu! Ja kolmandaks paluti käru poodi sisse jätta (silt oli). Kui turvamees oleks lähemal olnud, siis ma oleksin temalt küsinud, mis asjaoludel ma peaksin 15 kg kaaluvaid kotte käe otsas autosse kandma ja kas piinlik ei ole. Turvamees ei olnud lähedal, allusin sildile. Ma lihtsalt ei lähe enam pikemat aega Prismasse*. Ega seal peale sukkpükste midagi paremat-kui-mujal ei müüdagi. Kui keegi teab, kuskohast veel saab Golden Lady rohelises karbis sukkpükse, siis ma lähen edaspidi neid ka mujalt tooma. Öisel ajal valin esmaseks poeks Narva maantee ühika-aluse Konsumi, see peaks ka kaua lahti olema. 

Kodus selgus, et kogu perekond on veel üleval ja mind pidulikult ära oodanud. Muffineid olid nad ka küpsetanud, ainult küpsetuspulbriga läks väheke nihu... Juhtub. Nad olid nimelt otsinud, kus kokaraamatus õige retsept on, otsisid Backenist (küpsetamine), aga õige retsept on ju ometi loomulikult Kochenis (keetmine), kus on retsepte igasugusel teemal ja mis lausa avaneb muffiniretsepti koha pealt. JA muffineid ei saa kahe munaga teha, vähemalt kolm peab olema. Muidu saab liiga vähe. 

eadööd

________

*ma olen nende aedviljahindade peale ammu juba kuri ja õige mitu meie pere tavalist toiduainet on nende sortimendist maas, polegi enam tihti käinud.

Lotterleben

Langenscheidt annab vastuseks umbes nagu korraldamata, laisaelu ("herumgammeln"), aga minu tunde järgi oleks tõlge inglise keelde hoopis "the life of Riley" ehk ilus, mõnus elu. 

Tuba on soe. Hommikul ei pidanud vara üles tõusma. Külm kudutöö on tehtud. On teada, mida õhtusöögiks saab. Leidsin Mehele sünnipäevakingi. Tegin kassidele vanast lambanahksest kasukast verandasse pesad - vähemalt Valge Mini käib verandas ööbimas, kui ta öösel õues on. Ja - paluks pidulikku muusikat - remonditavatest ruumidest kostab vaieldamatult ehituse-remondi-lammutamise-koristamisega seotud helisid. 

Mida veel võiks ühelt reisimise ja ilma mõttes hukas koolivaheajakolmapäevalt tahta? Ehk seda, et remonditavates ruumides oleks küte sees? 

Hee - see seal just ongi. Mees pani eile ajutise ahjukese paika ja see soojendab hoolega. Mille eest me sinna päris ahju saame, seda me veel ei tea, aga ega enne tuleva suve lõppu seda nii väga vaja ei ole, jõuab koguda. 

Mõnel hetkel on võimalik eluga täitsa rahul olla. 

Kooliaasta on lõpuks täisväärtuslikult käivitunud...

 ...õnneks saabus vaheaeg.

Kõik kolm tööpäeva (pool kohta, khm) olid pikad ja tihedad. Muuhulgas olin ühe sündmuse tõttu sunnitud võtma neli (4) seletuskirja. Sügisel loetakse küll tibusid, aga samuti aktiveeruvad sügisel noored kuked, tavaliselt küll mitte nii intensiivselt ja ühekorraga. Pärast vaheaega tegeleme edasi, et asjad paika saaksid ja edaspidi seletuskirjaväärilisi sündmusi ei toimuks. 

Käärisin ja alustasin ära uue kanga. See peaks küll selle aasta jooksul viimaseks jääma. Kangatöö vahele tundsin, et keegi ronib peas... Põdrakärbes, ilmselt viimasest seenelkäigust jäänud. Võeh. Ometi oli seenelkäimise ja kärbseavastamise vahel õige mitu peapesukorda... Ei katsetanud, kas põdrakärbes tules põleb, aga vees ilmselgelt ei upu. 

Riigis laiemalt toimus sündmusi, mille kohta võib öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Või kui õel olla, siis noh, proua president arvas ametissenimetamise aegu, et Jumala õnnistust pole talle tarvis paluda. Jumal on teatavasti viisakas ja astub kõrvale... ja nii proua president selle valitsuse endale kaela saigi. Mis asi see on, et peaaegu igas valitsuses on meil keegi, kes mingi eriti koliseva ämbrisseastumisega hakkama saab, ei tea, aga praeguses tundub tööl olevat ämbrivabriku peadirektor ise, ilmselt ka tegevjuht seltsiks.

Täiesti poliitikaväliselt käisime koguduse konverentsil. Mees oli helipuldis, mina köögis nõusid pesemas. Oli olnud ilus sündmus, ütlesid saalisolijad. Nõud said ka ilusti puhtaks. 

Konverentsipäeval lahenes ka küsimus, kas otsida veepargivääriline veepark. Jõugu Juht tõmbas käega üle uksepiida ja surus sellega endale pöidlaküüne alla muljetavaldava koguse vana uksevärvi, puitu ja maeitahateadamidaveel. Üks EMO-sõit, kaks tuimestussüsti ja üks väike operatsioon hiljem oli kogu pudi küüne alt eemaldatud, aga ilmselgelt ta selle käega praegu kuhugi ligunema ei lähe. Oleme siis kodused, ka see on hea mõte. 

Konverentsi otsa tuli koguduse aastapäev. Oli väga ilus. Aastapäevalt tulnutena mõtlesime, kuidas logistikat korraldada... ja nii need kassipesad mul tegemata jäidki, mõtlesin nimelt kaltsukottidega saabunud kulunud kasukatest (lambanahk vist ) kassidele verandasse pesad sättida, sinna nad saavad vabalt sisse... aga kuna riiulid olid ostetud ja lastel õhtune üritus tulemas (mille jaoks oleks niiehknii pidanud nad bussile viima ja üldse), läksime Vanaema verandasse mööbeldama. Nüüd tuleb ainult eesriie kõrvale heita ja kohe on näha, millist sorti vaipa kui palju on, igal värvil on oma riiul. Mõnel muidugi mitu, peamiselt tundub olevat punase-mustatriibulisi kaltsuvaipu, sest Vanaema. Eesmärk saada vaibalasu elutoast välja ja sellest hoolimata verandas ümberpööramisruum säilitada sai täidetud.

Küllap juhtus midagi veel, aga paraku ei mäleta enam, mida. Väsinud. 

Kuni õhk soojemaks läheb

Kell seitse näitas köögitermomeeter, et õues on 0,1 kraadi. Umbes pool tundi hiljem ei saanud Mees autoga liikuma enne, kui autoaknad olid jääst puhtaks kraabitud. Nüüd on natuke hiljem, mul on Internet ammu läbi loetud ja paar majapidamistööd kah tehtud, aga õues ei ole oluliselt soojem... aga kudupööningul on teatavasti enam-vähem välistemperatuur. Ma siis ootan veel natuke, enne kui lähen kangast niide ja sukka panema. 

***

Veel oli öö jooksul keegi inspekteerinud meie prügi. Täna on see Kõige Tähtsam Päev, mille ma alati suurelt kalendrisse märgin - Selle Kuu Prügipäev. Luksus elada seal, kus teised inimesed matkamas käivad, ja näha õige tihti kõikvõimalikke metsloomi, toob endaga paraku kaasa ka üliharva prügiviimise. Aga meil on viis inimest toita ja prügi paraku tekib. Pakendiprügi ju eraldi ära ei viida, ma keeldun endiselt kusagilt eiteakuskohast pakendikonteinerit otsimast - paluks spetsiaalset värvi prügikotti, kuhu pakendeid koguda, mis väravast kenasti ära viidaks, siis sorteerin neid ka. Paber-papp läheb meil muidugi ahju (mitte läikiv reklaamipaber, aga see on väga väike osa) ja toidujäätmed komposti, riideprügi ka praktiliselt ei teki, aga jogurtitopsid ja piimapakid ja lihaümberkile ja...

Igatahes oli keegi prügikoti avanud, üht-teist välja võtnud ja kui ma kotti uuesti pakkisin, märkasin, et kotivoltide vahel on jääd. Brrr.

***

Eile õhtul kell hilja tuli meelde, et üks toataim on õues. Me viime suurema osa toataimedest ikka suveks õue, sidrunipuud, säntpoolia (õitseb, see teeb rõõmu) ja Lillebrori lilled said juba ammu tuppa tagasi, aga suure viigipuuga olen ma oodanud... tänahommikuni, nagu selgus. Eriti külmavõetud ta välja ei paistnud, aga õuest tulles jahmusime tubase soojuse peale mõlemad. Eks näeb, mis ta ootamatust kliimavahetusest arvab.

***

Ühtlasi tuleb täna paku seest välja kaevata, ümber istutada ja keldrisse tõsta üks hortensia. Huvitav, kas hortensia maitseb hiirtele? Ja kui, siis kuidas ma ta hiirekindlalt ära saaksin paigutada? Selle asja üle tuleb veel juurelda. 

***

Koroonateemal on mitmesuguseid lainetusi. Mõned inimesed on kokku puutunud kellegagi, kes võib olla kokku puutunud... ja nüüd istuvad viisakalt-kohusetundlikult eneseisolatsioonis. Muidu on siinkandis hetkel ju üks Eesti koroonaohutumaid piirkondi. See võib muidugi päevapealt muutuda. Ei oskagi suhtuda sotsiaalmeedias levitatud, väidetavalt Belgia arstide ühisesse seisukohavõttu, et lõpetatagu see jama ükskord ära... aga kui vaadata sakslaste koroonakaarti, siis see ühildub kenasti asustustiheduse ja ühistranspordikasutusega. Pluss mõned arvatavasti üksikute kolletega väikelinnad, kus keegi on linna peal köhimas käinud või jällegi võõrtööliste ühiselamus kõiki nakatanud. Mulle endiselt väga meeldib, kuidas Eestis koroonakokkupuutujaid kaardistatakse ja kuidas see olukorda ilmselgelt ohjes hoiab. Ei meeldi endiselt reisimise demoniseerimine ja aeg-ajalt ka "minu" Internetti jõudvad paniköörid. Eks me muidugi kunagi hiljem näeme, kas paanika jätkamisel oli üldse mingit mõistlikku põhjust või mitte.

***

Lastest tehti koolis pilte. Iga minuni jõudnud klassipildi peal on kindlasti üks väga ilus poiss. Sõbrapiltidega on nii ja naa, mina aru ei saa, mis asjaoludel nende peal peab kaelakuti olema. Ühe lapse klassis on üks populaarne poiss teistest peajagu pikem... pildi peal näeb välja, nagu kõik ripuksid kuidagi tema kaelas. Perekondliku pildivaatamise emotsioone võib juba ennustada: "Õu, miks mul selle pildi peal suu lahti on?", "Ma läksin sõbrapildi peale, sest mind kästi.", "Ma näen siin nii imelik välja." Minu meelest on küll kõik täitsa äratuntavad. 

***

Ühele ilusatest poistest käisime nädalavahetusel riideid ostmas. Kogesin, et oma laps näeb isegi kängurutaskuga dressipluusi sees hea välja... kuigi  ma ei ole perekondlikest sidemetest tulenevalt päris objektiivne. Õnneks paneb ta mõnikord ka kampsuni selga ja lepib tasapisi mõttega, et talvel ei saa tenniseid kanda... ja sallib pidulikul puhul triiksärki. Ma tahaksin küll näha tema seljas pisut rohkem värve, aga tegelikult on tore seegi, et ta musta asemel tumesinise valis ja minevatalvist ploomilillat esinemissärki oma lemmiksärgiks nimetab. 

***

Tunni ajaga on ilm kolm ja pool kraadi soojemaks läinud, aga vähemalt päike paistab. Täna olen tänulik, et kudupööningu aknad on lõuna poole.

Kuidas need asjad käivad

PLN oli kududa lõpuni käsilolev kangas ja kobida kogu kudumisega alla väikese telje peale. Sest kudupööningul läheb külmaks. 

Täna sai kangas läbi. Oli jahe, aga jopega väljakannatatav. Vaatasin kangaotsa ja juurdlesin omaette, kuidas edasi tegutseda. Selles mõttes, et üsna mitut värvi on veel x või isegi xxx kasti, aga toas on ladustamisruumi x/10 kasti jaoks. Ja et ma kitsa telje peal kuigi suurt kogust materjali minema ei koo, on kah selge. Ja veel selgem on, et tõenäoliselt tuleb neli-viis kuud väga niisket ilma, mis paratamatult mõjub ka kudupööningule... ja ei kütet ega soojustust sinna enne umbes ületulevat aastast kindlasti ei tule. No ja niiskuse tõmbab tekstiil ilusti sisse, igasugune hallitusseen ja kopitus ainult ootab, millal saaks kaltsukerade külge karata... Äkki ikkagi kääriks ja kooks veel ühe laiema kanga? Aga kui läheb kohevarsti külmaks?

Tulin pööningult alla, konsulteerisin ilmateatega (brr!) ja Mehega. Mees ütles, et tema ka ei tea, mida ma peaksin tegema. Ütlesin talle, et ma siis ei kääri uut kangast, nagu PLN oligi.

Läksin üles tagasi, kangast maha lõikama ja koristama. Koristasin ja koristasin... ja käärisin uue kanga, sama laia, mis eelmine. Panin juba rehasse ka, õhtul ehk mehed ja poisid aitavad üles ajada ja toovad kangarulli alla. 

Noh, sest vaadake sinna ülespoole, niiskus ja... ja kuna me koroonahüsteeria tõttu koolivaheajal niiehknii peaaegu mitte kuhugi ei pääse*, on loota, et tuleval nädalal tuleb mitmeid kudupäevi. Põhimõtteliselt saab ju jope alla mitu kampsunit panna ja pähe käib müts, ainult käed peavad jääma paljaks, ükskõik kui külm on. 

____________
*veepargimõte on ka kahtlane, sest kloor ja kohalik alastikultuur... Ma saksa ujulate reegleid tegelikult ei tea, aga pole seal küll ilmaski ühtki avalikult alasti naist näinud, kõik pesevad trikoos (kuidas trikoo üldse märja naha peale selga saadakse?) ja riietuvad privaatselt, omaette kabiinis. Tuleb veel juurelda, kas laste lust oleks väärt riskimist astmahoogudega ja nudismikohustusega.