Thursday, January 26, 2023

Kasvatusküsimused, järgmine punkt. Ja sünnipäevadest

Oijah. Ise ma olen ta selliseks kasvatanud...

Ühesõnaga, üks pojakestest ei oska kuidagimoodi välja näidata, et tema heaks on midagi tehtud ja et ta sellest ka aru saab. Või ei pea ta seda vajalikuks. Annad raha - ja vabandage, kontrollimatu kulutamisõigusega taskuraha andmine lihtsalt selle eest, et laps on olemas, ei ole lapsevanematele automaatselt kohustuslik -, ei mingit reaktsiooni. Ostad lapsele midagi, olgu vajalik või mitte-hädavajalik, aga võiks olla rõõmustav - ei mingit reaktsiooni. Teed mingi teene (mida ma ei peaks absoluutselt tegema, suur inimene, peaks ise sokid põrandalt korjatud saama) - ei mingit reaktsiooni. Vihjad, et huvitav, kas sa kellelegi aitäh ka oskad öelda... vastab, et jaa, sellele ja tollele ütlesin, muidugi! Ütled otse, et kuule, sa pole kaks kuud taskurahale ega muudele asjadele reageerinud, kas ma üldse teen õiget asja või sa ei tahagi mingeid perekondlikke toetusavaldusi ja teenindamist... teeb "mühh" nagu Kiplingi kaamel ja läheb uksest välja, noh, koolipäev oli ju tulemas... 

Võtan endale õiguse olla nördinud. Jah, armastuse keeltest ja käitumisest ja hoolimise väljanäitamisest ja et tegelikult ei pea teismelise elu olema nii supermugav nagu meie lastel on ja millest kõigest veel on räägitud söögi alla ja söögi peale. Justnagu saaks aru... aga ei kasuta oma teadmisi. 

Nagu Gustav Suitsul, oh kerkokell... Mu ema tsiteeris seda ikka mu vanaonu Alberti ja vanavanaema asjus - "so oma poig es anna suud..."; ehkki too suhe oli paljude aastate jooksul rappa jooksnud ja ma ei tea, milline kellegi osalus täpselt oli. Vanavanaema armastas oma "kallist poiga" elu lõpuni rohkem, kui tütre perekonda, kus teda surmani hooldati...

***

Nojah, ja siis oli meil siin üks sünnipäev. Õnnitlusi sadas siit ja sealt, aga proportsionaalselt oluliselt rohkem inimestelt, kelle jaoks see on formaalsus... ja vähem neilt, kelle puhul ma oleksin seda oodanud ja kõrgelt hinnanud. Avastasin, et olen selle pärast ka kurb. 

Ilmselt on maailmas suur hulk inimesi, kes mingis formaalses grupis rõõmuga üsna juhuslikelt tuttavatelt õnnitlusi ootavad... ja siis on need teised. Minul on lähedased, lähedasemad ja päris lähedased*... no ja siis on umbes miljon tuttavat. Kenad inimesed küll, aitäh meeles pidamast, aga kui lähedaste puhul liiguvad asjad taas sinna kerkokella suunas... siis see teeb haiget. 

Kohustada ei saa muidugi kedagi ja haigetsaamine on minu enda probleem. Eks siis tuleb sellega elada. 

Pean palvet, et armastus käiks üle igasuguste solvumiste. Ja eks ma olen nende kõikide jaoks Yggdrasil edasi, kui vaja. Sest sel maailmal on kaks niisket silma ja teda tuleb kanda... mõnd neist maailmadest kannan juba mitukümmend aastat, sest tal on seda vaja. Pidagu mind oma headel päevadel meeles või ei, tähtis on, et rasketel hetkedel pöördub. 

Jaanuar on siiski üks masendav kuu. Õnneks läheb see varsti mööda - ja meie juures on küll mingid linnukesed juba häält harjutanud, kevadel on kõik parem. 

___________
*kurvastus on seotud inimestega, kes siin ei loe ja keda ma ka kuigi sageli ei näe, näiteks... aga üldine suhtlus on märgatavalt lähedasem ja peaks nagu olema tähendusrikkam kui, ütleme, kunagine juhuslikult valitud koolikaaslane või midagi sellist. On neid...

Sunday, January 22, 2023

Täiskasvanute enamus

Siiamaani oli see nädal kah, mis oli, aga pühapäeva hommikul oli põhjust üles lugeda, mida kõike tohib teha üks 18-aastane inimene. Öösel olin näinud unes, et Jõugu Juht mahtus mulle veel sülle ja ma jaksasin teda kanda... oijah. Minust pikem on ta muidugi juba ammu, aga täisealine pole varem olnud. Armas väike poiss pole ta ka enam ammu, tore noor mees on. Erakordselt tore. Erakordselt eriliselt tore, tark, hea välimusega ja iseloomu poolest ka parem kui ükski muu 18-aastane... no ma ei ole objektiivne, aga tõde on kord juba selline. 

Sünnipäeva puhul käis JJ koos Semuga pitsat söömas - nad pole vist ammu kohtunud - ja monteerib nüüd Mehe abiga arvutit vingemaks, sest kingisoovide nimekirjas domineerisid arvutijupid. Autot ega reisi me poleks jaksanud kinkida ja neid ta ei tahtnud ka. 

Ülejäänud lapsed on teinud asju, mida nad ikka teevad. Lillebror pälvis ühel päeval neli "viit" ja põhjaliku kasvatusliku vestluse sotsiaalpedagoogiga, kes järgmisel päeval mulle kurtis, et Lillebror on lõpmata tark, aga käitub... noh, ongi. Legolas sai mitmesegaseid hindeid, enamik neist kinnitavad siiski, et pikk palavikutamine ei ole tema mõistust tuhmistanud (nagu ta eelmisel nädalal pelgas). Korra käis läbi trennist, otsekohese ütlemisega treener oli teda vaadanud ja sosistanud: "Luukere." Nii pärast rasket haigust ongi. Trennitegemisest ei tulnud veel midagi välja, sest jääknähud. Sõbrannaga on nad taas nagu Koit ja Hämarik, sest Koit elab raskesti ligipääsetavas pärapõrgus ja Hämarikul on hulk huvitegevusi... aga kokkusaamiste planeerimise oskus on üks vajalik asi täiskasvanueluks, küll nad toime tulevad. 

Minule ütlesid kolleegid mingil päeval, et ma nägevat halb välja, kahvatu ja... Nojah, maailm käiski ringi ja kiskus tähniliseks. Kuna seda juhtub harva ja mõni päev hiljem ütlesin samad kolleegid, et mu kahvatus ja hädisus olevat taandunud, võtan asja rahulikult. Köhimine on ka kuidagi vähemaks jäänud. 

Ilm on praegu selline, et nii võiks kevadeni jäädagi. Miinus viie-kuuega saame me veel hakkama, aga kui mõnel päeval juhtuvad plusskraadid olema, siis on toas lausa soe. Legolas kutsus mind ühel päeval oma tuba vaatama, sest see olevat olnud Maja kõige soojem ruum - oligi. Kõige korralikum ahi ka ja tuul ilmselgelt ei olnud Legolase akende pealt. 

Mees ja mõned poisid alustasid Kantseleis (kolikamber esiku ja Legolase toa vahel, väga suur, kahe ahjuga, kahe aknaga, ukse peal Maja ostmise-eelsest ajast jäänud silt "Kantselei") saepuruplaadi seintelt mahakiskumist. Natukehaaval on ka rohkem kui üldse mitte. 

Alustasin magamistoa koristamist. Mul on sallivenitamise raam seal, mis siis, kui tuleb kunagi mõni käsitööhuviline sohvasurfar või näiteks Lillebrori Sõbra Õde, kes pidavat ka käsitöösse mõistlikult suhtuma, ja tahab näha, kuidas see sall raami peale käib, aga mina ei saa näidata, sest tuba on õuuudne? Pealegi saab siis näidata huvilistele ka lambatekki, see on meil voodis. Valge heegeldatud päevatekini pole ma veel arenenud... Igatahes läheb magamistoaga veel kaua aega, aga ega mul praegu midagi venitada olegi. Koristamise käigus vaatasin riidekappi ka ja ohkasin paari lemmikseeliku juures, suurus 38... Ühel soojemal päeval, kui üksi kodus olen, võtan ette riietest läbipugemise, siis saan aru, mida on mõtet alles hoida ja mille puhul puudub igasugune lootus, et ma neisse kunagi enam mahuksin. 

Aga nüüd on tarvis edasi kohaneda täiskasvanute enamusega majas ja valmistada vastse täiskasvanu soovil üks sünnipäevalasanje. Palju õnne pühapäevaks teile ka!

Wednesday, January 18, 2023

Neljapäeva hommikul

 Mehed pole veel teada andnud, et nad Linnas on... ja mina ei taha veel midagi mõistlikku teha. 

Tegelikult on mõistlikuga hetkel häda, tervis ja seeläbi jaksamine logisevad endiselt. Tööl käin küll ja poole muna kaupa (et päris tühi koor ei oleks) teen ka midagi, aga kodumajandusega on nirusti. Kõige jubedamad, aga samal ajal kergemini lahendatavad kuumkohad said ka enne jõulu... täpsemalt enne Sõbranna külaskäiku tehtud, nüüd ei oska nagu midagi ette võtta, sest ülejäänu nõuab teistsugust lähenemist. Iseenesest on meie magamistuba, mida me külalistele ei näita, küll üksainus elus õudus, seal tuleks nurkhaaval harutama hakata. 

Tervise turgutamise asjus on teesoovitused lahked, aga ma ei taha teed juua! Hommikuti ei taha kohvi ka õieti. Ainult vett võiks nagu hädapärast rüübata, võib-olla sidruniga. Imelik. 

Muidu on meil nii Legolase haiguse jääknähtude kui teiste pereliikmete palju väiksemate hädade tõttu nagu apteegi filiaal. Jube. Kui midagi kogu sellest kokteilist aitaks ka...

***

Lähenevate tähtpäevade asjus on vaja teha mingeid otsuseid ja korraldada... asju. Mõnd asja ma teha ei taha, aga pean, sest nii on kombeks. Mõnd otsust ei oska langetada, õnneks on selleni veel natuke aega ja maailmarevolutsiooni kõrval on need kõhklused ja kahtlused muidugi tühised... aga selle kõige taustal jõudsin ühe täiesti juhusliku ääremärkuse tõttu seisukohale, et tahan oluliselt vähendada üht suhtlust. Algseks ajendiks on muidugi midagi hoopis muud... mitme nädala tagune olukord. Väärtushinnangud kujunevad ja arenevad terve elu jooksul ja selle inimesega... toimub triivimine erinevates suundades. Või on siin taas pinnu ja palgi nägemise asi, kesse teab... Õnneks on tegu kontaktiga, mille saaks ühisosa äralangemise puhul ka täielikult katkestada... ja meie ühisosa ei ole minu jaoks tegelikult vajalik - aga praegu on see siiski olemas. 

Põhikoolis oli palju lihtsam, mindi tülli ja jäädi igaveseks vaenlaseks... või umbes nii, polnud vaja mõtiskleda, kuidas neid asju viisakalt ja rahumeelselt lahendada nii, et keegi hullemini haiget ei saa (ise kaasa arvatud). 

***

Kogu kupatus meenutab tegelikult Scarletti arutelu raamatust "Tuulest viidud". Kusagil ta seal ohkab, et sõja ajal oli elu väga lihtne, vaata ainult kuidas süüa saab... hea elu puhul tuleb tegeleda igasuguste kommete ja suhetega... Umbes nii ongi. Kui lapsed olid üksmeelselt väikesed või oli mõni muu olukord käsil, siis tuli peamiselt püsida elus ja hoida ülejäänud kah elus... nüüd nad enam mammat nii väga ei vaja ja tarvis on tegeleda kommete ja suhetega... mis iseenesest pole üldse nii olulised! 

***

Teisest küljest... mingite ekstreemsustega toimetuleku vajadust ka ei tahaks, neid asju on tehtud ka juba, ilmselgelt täpselt minu suutlikkuse piirides. Järgmine ennustatav ekstreemsus on Vanaisa hooldamise korraldamine, aga mis päeval ja tunnil ta enam ise oma elamisega hakkama ei saa, ei tea keegi... või mis päeval ja tunnil ta oma aina pikematest unedest enam ei ärka. See viimane oleks tema enda suhtes palju suurem halastus kui hooldekodu, aga ennustatav see, jah, ei ole. 

***

Päriselt tahaks hoopis hakata tomatitaimekesi kasvatama, aga see ei tundu hetkel veel väga mõistlik. Lillebror ikka aeg-ajalt kutsub mind vaatama, milline armas taimeninake on mullast väljas, see on väga nunnu. Veebruaritomatikesed aga tahaksid saada lisavalgust, mida mul neile pakkuda poleks, kõik lisalambiga taimeriiulid on Lillebrori käes... Verandaga on vaja tegeleda palju ja kallilt, siis saab sinna aiatöötoa ja küll me siis kasvatame... Ühel päeval. Selletalviseks lahenduseks oleks ikkagi osta paar uut lampi ja kombineerida... kui Mehel aega ja jaksu on, siis.

***

Nii, mehed on kõik Linnas ja igaüks oma tunnis, kes pingis, kes tahvli ees... kodumajanduse asjus on kindlasti vaja sorteerida kuiv ja riputada märg pesu. Kolm haapsalu salli vajaks ka viimistlemist ja ülespildistamist, aga selle viimase jaoks oleks vaja valgust ja sättimist ja head aparaati* ja ideaaljuhul võiks kõiki salle üldse modelliga pildistada... aga selle viimasega on nii, nagu on. Poegade selga ei sünni ja kauneid tütarlapsi käib siin esialgu liiga harva, et neid ära kasutada. Ühel päeval... ma loodan. Pealegi on modellipiltide jaoks tarvis tausta ja riietust (valge salliga tume ilma mustrita pluus/kleit, musta salliga hele...) ja juuksed peavad olema üles pandud ja... Küll kuidagimoodi saab. Siis, kui. Viimistleda võib niisama ka. 

Ükspäev registreerusin ERMi kirivöö kudumise kursusele, sest miks ka mitte. Aprillis. Sellest järgmine huvitav ja väärt oskus oleks villast lõnga ketramine - mitte, et mul villa oleks, aga mul on kolm vokki... Vähemalt on midagi põnevat, mida selles hallis ja hämaras jaanuaris oodata - ehkki päev on juba märgatavalt pikem ja see on tore. 

____________
*mõni poiste telefonidest, ma hetkel ei tea, kelle oma... aga saab selgeid pilte küll. 

Sunday, January 15, 2023

See haigustejada võiks nüüd ära lõppeda, palun. Palun?

Esmaspäeval tundus päev otsa, et on kole külm. Värisevate kätega õmblesin siiski kokku kevadeöösalli ja tegin pisinatuke muidki koduseid tegemisi... teisipäeva ja kolmapäeva veetsin üleni haigena voodis, sest palavik ja võeh. Kolmapäeva ööl vastu neljapäeva oli Mehel võimas migreen, nii et ta võttis esimest korda eiteakuipika aja jooksul tervisepäeva ja mina pidin olema see, kes lapsed kooli viib... läksin siis tööle kah ja sain vähemalt poole muna jagu tööd tehtud, ehkki liikuma pidin igaks juhuks seintest kinni hoides, maailm oli aeg-ajalt väga tähniline ja kõikuv... Reedeks oli mõnevõrra parem, aga tänaseni on alles tüütu ja ebasümpaatne köha. Mehel samuti, koos köhides ärapingutatud kõhulihasega või misasi see tal ongi, igatahes valus. 

Vähemalt ilmutab Legolas paranemise märke. Jõuga on küll veel nii, nagu on, ja mingid jääknähud esinevad paratamatult, aga koolirutiin ja vahetunnisuhtlus nii sõprade kui Sõbrannaga mõjuvad kindlasti paremini kui kodus voodis lesimine ja ootamine, millal kõik mittenakkavad jääknähud mööda on läinud. 

Positiivsematest asjadest kasutasin reedeses palvegrupis käies ära pastoripere kempsukaalu ja nägin seal hämmastavalt väikest numbrit. 15 kilost ülekaalust on järsku saanud 7. Noh, tegelikult oli mul enne detsembrialguse gripilaadset ilmselt umbes 12 kilo ülekaalu... aga kuu aega väga viletsat isu on teinud oma töö. Helelilla suvine kirikukleit on ikkagi veel veidi kitsas, aga üks uuema-priskema figuuri järgi ostetud lemmik-talveseelik jällegi kipub ära kukkuma... Noh, ma pidin niiehknii mingil ajahetkel Humanasse vaatama, vast leian praeguste mõõtude järgi ka midagi. 

Lillebror on neil päevil olnud usin ja koristanud ära ühe kuumkoha enda toas ja ühe nurga verandas. Verandaga oleksin hakkama saanud minagi, Lillebrori lauapealsega pidigi ta ise tegelema... igatahes hästi. Kui mõne muu lapse saaks motiveerida oma tuba koristama, oleks tore, üks poeg ütles just äsja, et kui tal õppimise kõrvalt aega jääb, siis ta koristab... peamiselt tegeleb ta oma toas suhtlemise ja mängimisega, ekraani kaudu, õppimist olen harva märganud. 

Õues on lume alt välja sulanud igasugust sodi, mis huvitaval kombel sügiseti kunagi ei sega. Olen valmis asuma aiatöödele... kui kalendris jaanuar ei oleks! Ilm on küll lahkesti märtsine. Vabariigi aastapäeva traditsiooniline lumetorm on alles ees ja üldse...

Seljatasin Piletisaju ja võib juhtuda, et meil tuleb üks ilus maipärastlõuna. Muidugi, vahepeal võib igasuguseid sündmusi vahele tulla ja takistada... aga loodame, et kõik läheb hästi. 

Uuel nädalal peaks ka kõik väga hästi minema, minul on hambaarstiaeg, Legolasel kari kontrolltöid ja Jõugu Juht saab 18. Terve hulk ootamist väärivaid sündmusi, eks ole. :)

Thursday, January 12, 2023

Võeh

Kolmandat korda poolteise kuu jooksul olen paaripäevases palavikuhaiguses. Ei ole kõrge, ei ole hirmus... vaevav. Üleeilne maksimum oli 38,8, mis on tegelikult päris kõrge... aga see ei kestnud kaua. Õnneks. Eile õhtust saadik on palavik läinud, ainult maailm käib ringi. Liikudes hoian seintest kinni, sest seesama maailm on vahepeal tähniline ka... Ja kogu see iroonia, eks ole, pühapäeval lugesin Sõbrannale sõnu peale, et kui Legolas koolis minestama peaks hakkama, siis võiks palun märgata (noh, et oleks üks hooliv silmapaar seal, kuhu mina ei ulatu)… nüüd olen ise see, kes püsti ei püsi. Nõme, noh!

Vähemalt on lootus, et koolivaheajal haige olnud laps saab täiesti terveks, vähemalt liigub tema ilma toeta.

No ja selle kahepäevase voodislesimise peale... olen tööposti otsas. Sest Mehel oli öösel peaaegu kõige hullem migreen kõigist ja mul õnnestus teda sundida tervisepäeva võtma, aga keegi pidi lapsed Linna kooli tooma... Sain üht-teist tehtud ka, peamiselt kirjatükke ja telefonitööd, kedagi täna kutsuda või kokkuleppeid teha ei julge. Pool muna, aga parem kui eile...

"Te olete alati koos haiged," arvas Lillebror ükspäev. Mitte päris alati, aga sagedamini, kui meeldiks. Viimasel ajal oleme üldse sagedamini haiged, kui oleks normaalne... no aga kaks koroona-aastat polnud peaaegu üldse, k ise välja arvatud!

Fui. 

Mida peale D-vitamiini, küüslaugu ja sidruni veel immuunsuse jaoks süüa? Natuke nagu ära hakkab tüütama see jama...

Sunday, January 8, 2023

Su armu, Issand, imetlen...*

Ehkki lõppeva nädala märksõnade hulka kuuluvad ka tööpäevad, üks põnev koolitus (kas teie teate midagi teadlikust kritseldamisest? mina varem ei teadnud) ja kü-hü-hülm, nii külm, et meie kirikuskäimise ajal jõudis veepump ära külmuda... on põhiliseks ja loodetavasti meeldejätmisvääriliseks teemaks Jumala armu kogemine mitmel moel. 

Väikesed head asjad olid ka - nagu kardetust palju väiksemad arved ja et Mees sai üksi Kuurortlinnas ära käidud ja kinnitatud, et Teine Vanaisa on misiganes gripilaadsest haigusest kenasti taastumas -, aga juhtus kaks suurt asja.

Kõigepealt sai veel esmaspäeval puruhaige olnud laps aina tervemaks ja tervemaks, kibeleb homme kooli. Palavik on mitmendat päeva unustatud, kõik muud asjad lasevad elada, aga nagu meie perearst veel täna enne jumalateenistust ütles, see haigus ei olnud naljaasi ja paluks ikka hoida. Tegime kirikuskäimisest inimkatse, pidas vastu küll ja...

ja siis oli see teine asi. Kui me kirikusse kohale jõudsime, pidas pojake kõigepealt ühe telefonikõne ja läks varsti äraseletatud näoga uksest tagasi õue. Äraseletatuse põhjus oli Sõbranna, kes natukese aja pärast pojakese juhendamisel sisse astus. Teenistuse ajal istusid noored rõdul ja pojake olevat umbes nagu kõike selgitanud, mida selgitada andis. Ärge pange seda talle pahaks - kui mina umbes 25 aastat tagasi esimest korda teenistusel käisin, peeti jutlust Uurija loo põhjal ja mina maailmalapsena ei saanud tuhkagi aru... väga häiriv oli. Katsume nooremat põlvkonda sellest probleemist hoida. Pärast sain kohvikulauas tütarlapsele sõnad peale lugeda, et ehkki ta hakkas sõbrustama tippsportlasega, on tal nüüd näpu otsas ajutine invaliid, hoidku ta Legolasel (selle võib nüüd vist üles tunnistada, millise pojaga tegu on...) koolis silma peal... sest väsimusehood võivad ikka tulla, olgu suurema osa ajast enesetunne nii petlikult hea kui tahes. Loodetavasti aitab normaalne suhtlus sõpradega ka taastumisele kaasa. 

Kogu sündmuse eesmärk ei ole Sõbrannat jooksuga usku pöörata (selle küsimuse otsustab iga inimene ise siis ja sel juhul, kui otsustab otsustada), vaid suhtepsühholoogiliselt on hea, kui mõlemad tutvuvad teineteise territooriumitega. Kogudus on oluline osa meie laste lapsepõlvest ja tegelikult siiamaani paik, kus nad ennast päris koduselt tunnevad. Osa sõpru-tuttavaid on seal ja puha, on loomulik uutele olulistele inimestele poiste eludes  ära näidata, mis meil seal toimub. No ja minu jaoks oli muidugi väga, väga armas armast noort inimest taas näha.  Tänulik. 

Kui see vannituba nüüd ka kõik lahti sulaks, kööki juba vesi tuleb... siis oleks elu veelgi ilusam. Tulevaks nädalaks lubati ilm taas talvepõlgurite jaoks korda teha. Igatsen endiselt leebet ja libedusevaba keskeuroopa talve, aga paraku on meil siin... ilmasegadus, millega tuleb elada. Lillebror kasvatab igatahes lootusrikkalt kevadeks taimi, aasia tulikat ja päsmaslille ja ma ei tea, mida veel. 

Nüüd tuli Mees teatega, et suur ja väga oluline osa vannitoa veetorudest on taas lahti... veel tänulikum. 

_________
* seda laulu laudi tänasel teenistusel lõpulauluna, mõned lugejatest teavad seda ehk inglisekeelse nime all - "Amazing Grace". Lõpmata ilus, eksju?

Saturday, January 7, 2023

Ma juba ise ootan ka. Jutujaht, hilinenud...

"Ja Issand, õnnista seda lapsukest ja tema järeltulijaid..." Alma vaatas heldinult blondi tirtsukest, kes parajasti õnnelikult "Emma Leppermanni" mugis, ploomimahl lõuga mööda alla voolamas. Kooliõde oli lapselapsega külla tulnud, tema ise oli küll usukauge, aga omaette palvetamise harjumus oli Almal juba ammu, kedagi ei seganud... ja õnnistust võis paluda küll igaühele. Hetkel oli päevakorral küll praktilisema õnnistuse korraldamine, Alma ploomipuude saak oli sel aastal eriti rikkalik, jätkus naabritele ja tuttavatele. Puu otsast või maast? Ühte ämbrisse maast, teise puu otsast, otsustas Alma. 

"Tule, tütreke, aita tädil ploome korjata..."

***

Alma lükkas kardina kõrvale. Ilm oli oktoobri kohta hämmastavalt soe. Isegi 103-aastasena võis sellise ilmaga õue värsket õhku hingama minna...

Uksehinged ei kriiksunudki, õepojatütre mees oli viimati Alma juures abis käies head tööd teinud. 

Aia taga seisis üks noorpaar. Tüdruk oli vist paralleeltänavast, seesama, kes kümmekond aastat tagasi Alma õunaga endal hamba viltu hammustas ja suure kisaga koju jooksis... Siinkandis pandi ikka sügiseti õunakaste värava taha ja väikesed lapsed on läbi aegade endal õuntega hambaid murdnud... Nüüd elas plika ikka paralleeltänavas, aga oli kõvasti kasvanud ja näe, poiss ka näpu otsas. Tundus, et noortel on tõsi taga. Alma nägemine oli küll aastatega kehvemaks jäänud, aga kuulmisel polnud endiselt üldse mitte midagi viga. 

"Ma ei tea... Me oleme ju veel nii noored..."

"Ma tean, aga... mina küll tahaksin sinuga eluaeg koos olla..."

"Ma, hihii, noh, jah, tegelikult küll ja... jah. Aga me peaks enne kooli ära lõpetama."

"Seda muidugi. Ja ma peaks vist kaitseväes ära käima. Aga siis..."

"Jah, sinna on ainult mõned aastad."

Sinise dressipluusiga poiss silus loki tüdruku põselt kõrva taha. Alma vaatas igaks juhuks mujale. 

"Lähme äkki edasi... Üks vanamemm on siin ukse peal."

"Ah see, tädi Alma, ta on igivana, ma esimeses klassis sain tema käest õuna ja hammustasin endal piimahamba viltu... aga ta on hea."

"Hmmm... mu ema on rääkinud mingi tädi Alma ploomiaiast siinkandis... ta arvas, et see Alma on surnud."

"Ei, ploome tal vist ei kasva. Aga see asi, mis sa rääkisid, et pärast kooli läbisaamist... See on tegelikult nii ilus."

"Jah... Ma juba ise ootan ka."

Poiss ja tüdruk läksid käsikäes edasi. Kerge tuulehoog pani lehvima tüdruku pikad lokid ja poisi heleda tuka. Huvitav, kes see võis olla, kes Alma ploome mäletas...?


********

Sarnasus tegeliku eluga on kohati küll sihipärane, aga peale "Emma Leppermanni", pisikese tüdruku (siis veel) blondide juuste ja tädi Alma ploomiaia on kõik puhas ilukirjandus, pealegi on tädi Alma kardetavasti juba ammu oma Looja juures. Aga kristlane oli ta tõepoolest ja teatud oktoobrikuised jalutamised ja tõsised jutud võisid tõesti tädi Alma kunagise kodu väravas juhtuda, kesse teab. 

Wednesday, January 4, 2023

Noppeid

Mul õnnestus käia õppeaasta esimesel koosolekul nii, et mitte keegi mind ei kallistanud! Kui see ei ole põhjus suureks rahuloluks, siis ma ei tea, mis on - sest üldjuhul tunnen ma ennast sunnitud puudutuste puhul ko-hu-ta-valt ahistatuna. Muidugi on, jah, pereliikmed ja sõbrad ja emmede grupp ja ka mõned toredad kolleegid... aga näiteks Mehega kuskil poes või turul rabelen ma alati tema käevangust lahti, sest ei suuda kaupu ega hindu märgata, kui ma kellegagi füüsilises kontaktis olen. Erandiks oli ainult mõni väike poiss käe otsas või süles, see ei seganud. 

***

Sealsamas koosolekul... aga sellest me vist ei peaks rääkima. Ühesõnaga, mul on kolleeg, keda ma loodan tuleval õppeaastal enam mitte meie majas kohata, aga täna kuulsin ja nägin teda kohe palju. Uhh. Ehkki ta ei saa oma olekuga Nobby Ron Lockharti lähedalegi, on ikkagi nii mitte minu inimene, kui üldse olla saab. Kurb. 

***

Rõõm on, et puruhaige lapsuke on teist päeva erk ja vilgas. Tõsi, üksi kodus olles ahjukütukohustust täites võttis ta mitu puuhalgu korraga kanda - köögist vannituppa vist viit meetrit ei ole - ja pidi selle peale peaaegu ära minestama, aga muidu on palavik läinud, enesetunne nädalataguse ajaga võrreldes vägagi elatav ja meeleolu hea. Kibeleb esmaspäeval kooli, sest sõbrad ja vahetunnid ja boonustega matemaatikatund ja... aga seda asja me veel vaatame. Enne on vaja paari minestamisvaba päeva. 

***

Lahja lehma aasta on alanud, Mehe töösuhe teises koolis lõppes täna. Kui palju koormust tal meil alles on, ei tea veel, linnaviletsus nõuab iga vähegi erilisema lapse eraldi õpetamist, aga erivajaduste õpetajate palkadeks raha ei taha eraldada...Õnneks meeldivad lastele praekartulid. Lillebrorile saabaste ostmisest siiski ei pääse, õnneks on mõnes jalatsipoes ka allahindlus... aga kui keegi vanaema või õpetaja või kellegi muu väärika daami juubeliks kingitust otsib, siis khm, maailmas on olemas haapsalu sallid...

***

Väärikusest veel niipalju, et iseenesest peaks kuningannad - kui Sõbranna on printsess (nii seisis tema pusarinnal, kui ta siin käis, ma oskan lugeda küll - las olla printsess, mul pole selle vastu midagi, printsessid on armsad) ja pojake seeläbi paratamatult prints, siis printsi ema on ju ikka kuninganna - tegema tänavarookimist ja muid väli-hobitöid pearäti ja kummikutega, mina paraku sinnamaani arenenud ei ole. Täna rookisin taas linnamaja eest tänavalt lund krae ja kübaraga, sest paljuke seda ikka... Majaomanik olemine avaldubki neil päevil minu jaoks tänavakoristamises, Vanaisa üritab küll ise, aga temal puudub kuu aega üheksakümnendast sünnipäevast ja ega lumelabidast kinnihoidmine eriti efektiivne püstipüsimise viis ei ole. Tegelikult tahaks hirmsasti ülemise korruse välja üürida, aga Vanaisal on teatavasti paranoia ja talle üürilise tuleku söödavakstegemine on vist võimatu missioon. Kuna peale meie ja Onu Antsu tema juures keegi ei käi ja ta vist tajub oma võimete piiratust, on ta hetkel leplik ja paranoiatu. 

Vanaema (ehk siis minu kadunud ema) kampsunid on endiselt tooli peal ja märkmikud laual virnas. Mul ei ole pealehakkamist seal sorteerida ega korraldada...

***

Täiesti muust - Rimi, kus me ammu ei olnud käinud, valmistas suure pettumuse. Ei olnud õiget pesuvalgendajat ega õiget kassitoitu. Loodetavasti on see ajutine nähtus - me mõnikord ikka eksime Rimisse ära, aga head sorti hapukurgid nad juba võtsid vist sortimendist maha... Urr. 

***

FB algoritmid on oluliselt viletsamad kui Instagramil. Viimane pakub mulle juhusliku otsinguga aina kassipilte ja Kate Middletoni, FB soovitas lugeda mingit ülilabase pealkirjaga intiimhügieeni-alast artiklit Postimehest, mispeale ma Postimehe reklaamimise nördinult ära keelasin. Fui. Mitte et mul hügieeni vastu midagi oleks, puhas olla on tore, aga see labasus...

***

Nüüd tuleks hakata asjalikuks, kirjutada üles tänased väljaminekud (sest iga uue kuu alguses hakkan tubliks), valmistada õhtusöök - ahju-aedvili vorstidega, ei midagi erilist - ja oodata õhtuse bussi pealt üks linnaskäinud poeg ja Laenulaps, ühtlasi valmistuda sõnavahetuseks teemal "miiiiiks mina pean puid tooma". Üks tervetest pojakestest on sõbral külas, nii et laste roteerumise käigus on nende arv jäänud samaks. Kassid jahivad telekakummuti all hiirt ja keegi peaks tegelikult neil päevil kuuse välja viima...


Monday, January 2, 2023

Tegelikult ma ikkagi tahan küsimustele ka vastata

 Sest mulle meeldib lugeda teiste inimeste vastuseid. 


1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Matsin oma ema. 

Võtsin kodus vastu poja tütarlast. 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma vist ei andnud uusaastalubadusi... Uueks lubaduseks ehk... püüan õppida ja areneda suundades, kuhu ma seni pole pidanud arenema. Noorte pärast on tarvis. "Viel schenken und schlucken", ütles pisike proua Lore Gummersbachist, tähendab, tuleb palju alla neelata ja sallida. 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? 

Tuttavatest jah, lähedaseks ei julge ma neid toredaid kogudusekaaslasi nimetada...

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ema. 

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022? 

Viimaste kuude peale mõeldes majanduslikku stabiilsust ja hingerahu. Hingerahuga on kindlasti kergem.

6. Mis riike külastasid? 

Lätit, Hollandit ja Saksamaad. Leedu ja Poola jäid niisama tee peale, läbisõitmist ei saa päris külastamiseks nimetada. 

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks? 

Ma ei julge loota, et mulle midagi igaveseks mällu jääb. Negatiivse poole pealt 27. veebruar, positiivse poole pealt ja ainult pojakese asjus 6. oktoober, juhul kui kõik peaks hästi minema. 

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? 

Lastega on olnud väga häid vestlusi. 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine? 

Tõdemus, et lastele on jäänud mõned olulised elutõed selgeks õpetamata. Aga mis siis, kui kõik ikkagi hästi läheb?

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? 

Aasta alguses ja juunis uuesti koroonas, detsembri alguses gripis. Kumbki polnud tõsine häda. 

11. Möödunud aasta parim ost?

Kas me üldse ostsime midagi tõsisemat...? Soe ja kerge mantel Mehele? 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi? 

Ma näen tegelikult iga päev, et inimesed on ilusad ja head. Erinevad inimesed. Ei oska kedagi eraldi ära märkida. 

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks? 

Üks päriselus, kolm virtuaalis. Ei taha täpsustada, ma saan neid üsna edukalt vältida, enamasti ei tule meeldegi. Ei ole kunagi olnud sõbrad, tuttavad ega külas käinud, mitte ükski neist neljast. 

14. Kuhu läks enamik su raha? 

Arvete peale, toidupoodi, poiste vajaduste katmiseks. 

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? 

Tuuletütar K juunikuine küllatulek. 

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Lugu nagu laul? Ma ei kuula peaaegu üldse uut muusikat, Sõbranna Instagramipostituse alusel ainult uurisin ühe väga ilusa ja õrna laulu olemust (mul on meediaheli põhimõtteliselt nullis, võtsin nime ja guugeldasin... see tegi ilupildid veel ilusamaks).

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

Õnnelikum või kurvem: õnnelikum, aga nutan rohkem. 

Kõhnem või paksem: kõhnem!

Vaesem või rikkam: rahaliselt kindlasti vaesem. Muidu saan iga aastaga ainult rikkamaks. 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oleks võinud rohkem kududa. Kudumine on elu. 

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? 

Nutnud. Muretsenud. Mõttetuid numbrite rittaajamise-mänge mänginud.

20. Kas sa armusid aastal 2022?

Ei, selle asjaga on minu elus ühel pool. Muidugi, armumisesarnaseid tundeid saab tunda ka miniate, beebide, kassipoegade ja võib-olla veel kellegi vastu, aga ka seda ei juhtunud.

21. Kui palju üheöösuhteid? 

Jätsin selle äärmiselt jabura küsimuse praegu meelega sisse. Mitte ühtegi... mitte kunagi elus, mis iganes muid lollusi ma teinud olen. See ja suitsetamine on kaks piinlikku tegu, mida ma tõesti pole mitte iialgi teinud. 

22. Mis oli su lemmiksari? 

Ma ei vaata sarju. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? 

Mitte, et ma teaksin... 

24. Parim raamat, mida lugesid? 

Ei oskagi praegu öelda, sirvisin vanu raamatublogimisi, ükski ei tulnud eriliselt meelde. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus? 

Kahjuks sellist asja pole. 

26. Mida sa tahtsid ja said? 

Tahtsin... üht õnnelikku päeva koos kõigi lastega. Sain vähemalt kaks, aitäh.

27. Mis oli selle aasta parim film? 

Ma ei vaadanud vist ühtegi seni nägemata filmi. Uudishimu mõne filmi suhtes oli, aga nojah...

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? 

Sain 47. Olin kodus, ei teinud süüa, vaidlesin Lillebroriga telefonis. Sõin hiina toitu, sain punaseid roose. 

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? 

Kui seda Venemaad olemas ei oleks...

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? 

Sorakil keskealine tädi, palju kampsuneid? Sõbranna olevat mu krae ja kübara kohta öelnud "nunnu"... ma peesitan nüüd päris kaua selle paistel. 

31. Mis sind mõistuse juures hoidis? 

Jumala arm. 

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Olena Zelenska ehk? Ja Charles III, ta tundub olevat väärikalt oma ema kohale asunud. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Sõda. Ja see, kuidas keegi saab öelda, et ukrainlased on ikka ise ka süüdi ja... Võeh. 

34. Keda igatsesid? 

Sõpru, keda pole ammu näinud. Saareriikidest ja lombi tagant ja mitte-enam-Kosovost ja...

35. Kes oli parim uus tutvus? 

Eeehhh... Ma loodan väga, et Sõbranna, muude paraku nadipoolsete uute tutvuste kõrval on tema kogu senisest põgususest hoolimata vähemalt armas.

36. Ütle üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

Anna oma tee Jumala hooleks, küll Tema toimetab kõik hästi. Aga te ei kujuta ette, kui raske see on, eriti teismeliste laste emana... No aga suuremat Jumala usaldamise oskust ma ju tahtsin ja nagu ma olen palunud, kui muidu aru ei saa, tuleb Tal mind ninapidi olukordadesse sisse lükata...

Sunday, January 1, 2023

Palju jaanuari!

Paraku pean ennast kordama - olgu teie uus aasta tervem kui meil siin see viimane nädal. 

Pojakese palaviku tippmark on olnud 39.9 - täna varahommikul. Ei, see üllatuslikul moel ei ole gripp, jah, arsti juures on käidud, analüüsid tehtud, homme uuesti, antibiootikum on arvatavasti lahja... Palvetame ja joodame talle värsket apelsinimahla jms vedelikke sisse, mis siin muud ikka teha... Tähendab, ta võtab rohtu ka, aga kasutegur ei ole ootuspärane. Ma arvan, et muud täpsustamised ei ole vajalikud, päris-sõpradega, kes temast ka tegelikult hoolivad, võin ikka rääkida ja täpsustada, 

Lauamänguõhtu kujunes rohkem nagu seltskondlikuks õhtuks. Täiskasvanutel ei tule mängimisest midagi välja, kui on tegu väga heade sõpradega ja on väga, väga lõbus. Suured poisid isegi mängisid midagi, Jaanipäevatalulaps oli (ja on) ka meiega. Juuniorid mängisid, aga rohkem sügelesid, millal ometi tohib pauku teha. Väikesed poisid mängisid mida iganes, kuni jalalohistaja ja sussipõlgur OO (8) endale võimsa pinnu sügavale jalga astus. Siis ei olnud enam kellelgi lõbus, OO jala ümber opereeriti, OO ise üürgas nagu iga normaalne inimene sellises olukorras, aga püsis ülivapralt paigal ja lõpuks saadi pind jala seest ikkagi kätte. Südaööks olid õudus ja valu meelest läinud ja meie väravas toimus kohaliku tähtsusega ilutulestik - sest teismelistega on see asi kõigest hoolimata vajalik. Teisel pool metsa vilkus ka hoolega. Pärast TT (6) keerutajaid - sest tema tahtis ka väga oma rakette lasta - vaadates jälgisin Lillebrori ja tema Sõbra Õe omavahelist suhtlust ja mõtlesin, kas nüüd on siis nii, et mulle on kahe nädala jooksul kaks miniakandidaati koju kätte toodud... aga eks seda kõike näeb hiljem. Lillebrori Sõbra Isa, kes oma koguduse juurde minekuks meile ööseks jäi - siitpoolt on nagu lühem maa sõita -, rääkis mulle hommikukohvi kõrvale oma pastori-hingehoidjateadmiste põhjal, et iseenesest on ju hea, kui hästi noored ja paindlikud inimesed kokku saavad, kohanevad teineteisega paremini kui 30-aastased karjääritegijad... Statistika järgi, eks ole, konkreetsetel juhtudel on ikka nii, nagu konkreetsetel juhtudel on. Peame palvet. 

Õmblesin kokku karukellasalli, raamisin selle ja ühe kauaoodanud musta meriino, sain kokkuõmblemisvalmis kevadeöökirjalise, alustasin järgmist Ingrid Rüütli kirjaga salli. Väga pitsiline nädal on olnud. Viimistlen nüüd kunagi uuel nädalal. 

Mees sai köögiseinad korda nii, et me ei pidanudki kogu kööki üle värvima. Ma olen selle eest väga tänulik. Ühtlasi on meil nüüd üle suurem kogus terrakotatooni värvi, pole aimugi, mida sellega teha, sest mujale kui köögiseina ma seda ei taha... köögis on meil, jah, nagu lillepotis. 

Võimalik, et tuleb lahja lehma aasta... aga eks me saame hakkama. 

Lapsed, jah... üks oli sõbra pool, ühel oli sõber külas, üks oli haige. Pole just kuigi lustlik vaheaeg. 

Jaanuaris on plaanis:

  • haige laps saab terveks!
  • toimuvad mitmed arstikülastused, aga ei midagi hullu;
  • Jõugu Juht saab 18;
  • mina saan natuke rohkem kui 18;
  • oleme arukad ja armastame üksteist;
  • keegi rohkem haigeks ei jää;
  • januariiti ka ei saa;
  • võtame vastu külalisi ja tunneme rõõmu pikenevatest päevadest;
  • oleme tänulikud sele hea eest, mis meile antakse. 

Seda viimast - et oleks põhjust tänulik olla - soovin teile ka!

Monday, December 26, 2022

Aastakokkuvõte

Sest ma ei taha veel voodisse minna ja järjekordne sokipaar sai valmis...

Kui ma nüüd minevadetsembriseid lootusi lõppevale aastale vaatan, siis soovid ja lootused said enam-vähem täidetud. Rahulikult oma kodus elamise osa on väheke kõikuv, muud sorti rahu kah, aga nojah, on juhtunud asju, mida me ootasime, ja asju, mida keegi ei oodanud...

Juhtus, et koroonapõdemine oli lõpuks tajutav õnnistatud haigusena ja minu ema surm halastusena. 

Juhtusid mõned õnnistatud reisid - Legolas käis Prantsusmaal, me terve perega Riias ja vähendatud koosseisus Amsterdamis-Gummersbachis. Pluss kaks pealinnasõitu laste võistluste asjus ja mitmed käigud Kuurortlinna, muist perekondlikel põhjustel, üks jälle võistluste asjus. 

Võistluste koha pealt on meil peres endiselt kaks Eesti meistrit (ma ei mäleta, mitmendat korda) ja vähemalt üks kuldne karikas. Ja üks aasta meessportlane oma vanuserühmas. 

Edukast Põhikoolilõpetajast sai natuke vähem edukas Gümnaasiumiõpilane, aga ehk see vähemedukuse asi veel paraneb... 

Meie tutvusringkonda ja laiendatud võrrandisse on lisandunud Sõbranna. Hoolimata laste seniste normaalsuste erinevusest ei oska ma armsamat tütarlast oma poja kõrvale ette kujutada... ehkki nad on, jah, praegu veel lapsed, rõõmsad, süütud ja südametud ("Peeter Paanis" kirjeldati niimoodi lapsi ja see sobib kõigi meie laste kohta sel aastal väga hästi). Peame palvet. 

On juhtunud mitmesegaseid muid suuremaid ja väiksemaid turbulentse. Kõik ei ole kogu aeg nii lihtne, kui paistab, aga ka mitte nii raske, nagu mõnel hetkel tundub... Päikesekiir pilvise päeva lõpus on siiski üks tähtsamaid asju maailmas. 

On juhtunud inimesi, kellega ma ei taha enam mitte mingit kontakti... aga ühel juhul peab ja mõnel teisel juhul juhtub. Päris dementorid ei ole, ma lihtsalt ei jaksa nende maailmavaadete ja väljaütlemistega... 

Endiselt on meil imelised sõbrad, vaimustavad lapsed, ilus kodu. 

Väike tunnistus siia lõppu...

Kui meil koguduses hakati kevadel korraldama Ukraina naiste õhtuid, pakkusin ennast nõusid pesema, sest minu roll koguduses on olla naine, kes peseb köögis nõusid. Seepeale helistas pastor ja arvas, et ma võiksin kogu köögipoole enda peale võtta. Appi, mõtlesin, mina ei ole ju meeskonnakoordineerija ega midagi... Umbes samal ajal postitas üks Berliini pastoriproua Instagrami tsitaadi, mille autorit ma ei taibanud meelde jätta, aga mille sisu oli umbes selline: 

"Jumal ei anna sulle teha seda, millega sa toime tuled. Ta annab rohkem, et sa Temalt abi küsiksid."*

Naisteõhtute eest sai palvetatud ja köögis läks kõik väga hästi - kui oli palju külalisi, oli palju sättijaid ja nõudepesijaid, kui nõudepesijad tulemata jäid (näiteks oli üks vanaema lapselaste hoidmisest nii väsinud, et lihtsalt ununes kogu õhtuks diivanile lõunauinakut tegema), oli ka külalisi vähe. 

Siis sai sügis ja said ühe pojakese ennatlikud otsused ja arutu armumine ja sai Sõbranna... ja taas, olles tundnud ennast olukorraga toimetulemisel nii võimetuna kui võimetu saab üldse olla ja selle pärast öösel ja päeval palvetanud, läks kõik imeilusasti.

Kui mul õnnestub seda tundmatu autori tsitaati ka 2023. aastal meeles pidada, külla lähebki kõik õigesti ja õnnistatult.  

__________
* kes ei taipa - tähendab, inimesel on vaja kontakti oma Loojaga. Kontaktihoidmise hea viis on palve, aga kuna inimene kipub olema rõõmus, süütu ja südametu nagu laps, unustab inimene headel aegadel tihtipeale ära, et tuleks Loojale ka tähelepanu pöörata... selleks on pisinatukene pingutust vajavad koormad head ja kasulikud, tuletavad meelde, mis on elus tähtis. 

Sunday, December 25, 2022

Jõulu esimesel pühal

Ma loodan südamest, et teie jõulud on tõesti palju tervemad kui meil. Muus osas, tänan küsimast, pole viga. 

Esmaspäeval käisin hambaarsti juures. Lapiti üks tilluke auguke, kästi kuu aja pärast kahe arneva plommiserva-augu asjus tagasi tulla ja minu üllatuseks öeldi, et eelmise arsti poolt surmale määratud hammas oleks täiesti ülesehitatav ja tasub tegelemist. Eks see asi hiljem selgub. Nooruke arst - üks armas laps meie kogudusest - vaimustus minu ülearustest hammastest. Ega 34 hambaga mutante vist eriti tihti ette ei tule jah. 

Siis oli kah midagi... ja palju poodlemist... ja kontsert koolis... ja õpetajate jõululõuna. Kontsert mind kahjuks väga ei kõnetanud, vaatasin hoopis lapsi. Minu ümber ja ees istusid üheksas tsee ja üheksas aa... küll nad on kenad, enamikus juba täitsa inimese moodi. Eriti armsad paistsid just need lapsed, kelle iseloomakestega on paaril varasemal aastal keerukaid hetki olnud. Küll oli ilus. 

Päevapoliitiliste olukordade kohta võib öelda, et see meiekooli vanaisa on... nojah. Vähemalt on kaks tema lapselastest ilmselgelt läinud oma armsa ema suguvõsasse. Kolmas, kes paari nädala eest  Lillebrori näoga vastu kapinurka tõukas (mina nägin kriimu ja punetust, järgmisel päeval polnud teda kodus, aga põsk ja silm olevat sõbra juures veedetud päeval paistes olnud...), on siis isapoolse vanaisa moodi, võib oletada. Kui see laps aga taas - nagu tal poolteist aastat on kombeks olnud - oma vanaisaga kekutama hakkab, siis võime vist küll rahulikult öelda, et ükski arukas inimene sellise sugulusega ei kiitleks. Urr. (jah, ma tean, et Riigikogu sai siiski hakkama, aga see vanaisa... pfffft, see pole tal esimene kord ämbrisse astuda)

Jõulureedel olin kurb ja pahur. Et meil on elu nagu meeste ühikas, on paratamatus, aga et mina pean olema see ainuke, kes selle ühika ja elanike elu toimimise eest vastutab, on mõnikord üsna mittelõbus. Kui kellelegi ilutsemise tarbeks lisa-taskuraha antakse, võiks see keegi viisakuse poolest aitäh öelda ja see, kes suure vaimustusega väljakolimisest räägib, võiks vähemalt koolihommikutel ise üles saada... ja üldse. Mõnd poega võiks huvitada, kujutage ette, kuidas ahjupuud tuppa saavad ja... Ja siis nad kõik kolm magasid; Mees oli ka alles voodis, ja mina vedasin puid, sest mina olen see, kes võtab vastutuse. Rõõmustasin selle käigus esimest korda elus, et meil tütart ei ole - sest pikast Yggdrasilide suguseltsist tulijana pärandaksin ma tütrele kindlasti selle suhtemustri edasi ja oeh... Eks ma võin edasi olla majahaldjas, Yggdrasil ja mesilasema nii oma lastele kui nende peredele, kui neid tekib, aga pärast vaheaega paluks neil kõigil vähemalt hommikuti iseseisvalt õigeks ajaks üles ärgata. 

Selle kõige peale võttis Mees pärast hommikukohvi joomist appi kaks tervepoolsemat poega ja jõululaupäeval sain süüa teha mõnevõrra pahtlises* köögis. Just äsja katsetas ta seinavärvi kõige õhema ja kuivanuma pahtlikohaga - eriti peenel viisil määratud värvitoon on nii õige, et vist ei peagi tervet kööki üle värvima, mis õnn ja rõõm. 

Jõululaupäev tuli kõigest hoolimata köhides. Lisaks köhimisele, mis on hetkel kõige rohkem minu probleem, oli majas üks peavalu ja üks gripp. Viimase hankis endale see pojake, kes juba eelmisel laupäeval krõbises, kogu ilu tagajärjel mõneks päevaks poolhaigena koolist koju jäi ja siis kraadiklaasi näitu maha salates ikkagi Linna kihutas - sest Sõbranna olevat igatsenud... Nüüd läheb juba mitmes päev hüpleva kehatemperatuuri, korraliku nohu ja muidu viletsa enesetundega - aga lapse olek palavikuvabadel hetkedel on kõigest hoolimata aina rohkem tema tavapärase muheduse moodi, see annab lootust paranemisele.

Jumalateenistuse veetsin siis Peavalu ja Gripi seltsis kodus - ka minul oli väike palavik. Vaatasime teenistust youtube'i kaudu ja väga armas oli märgata, et pojakesed laulavad "Püha ööd" vaikselt kaasa. Jõulu-õhtusöögiks küpsetasin ühe kana koos kartulite, porgandite ja oma aia viimaste sibulakestega. Võeti päris hästi vastu. 

Kuusealune oli sel aastal kõhnapoolne, aga midagi nad ikka said. Küll mitte neid suuri asju, mida soovisid... aga eks me rääkisime ka ettehaaravalt, et kurb küll, aga sajaeuroseid kinke pole hetkel võimalik teha, tuleb leppida. Mehele küll ostsin uue sooja talvemantli, ta vana on üsna kulunud ja vormist väljas olekuga. 

Jõuluõhtu-õhtut veetsin hoopis tänapäevaselt telefonis pilte sorteerides ja tühiseid kustutades. Leidsin video vennaarmust ehk poiste omavahelisest pool-lõbusast kaklemisest - kolm aastat tagasi. Kui uskumatult väikesed nad siis olid! 

Kui nüüd Gripp võimalikult kiiresti terveks saaks ja Linna koguduse jõululõunale läinud Taandunud Peavalu hakkaks rohkem vastutust võtma, sama lugu tolle peaaegu täiesti terve lapsega... siis võiks isegi koolivaheaega nautida. Vana-aastaõhtuks kavatseme siiski kõik terved ja kõbusad olla. 

_________
*mõne nädala eest kukkus keegi poegadest madistamise käigus köögiseina sisse augu, oeh...

Saturday, December 24, 2022

Terveid jõule!

Meie siin... köhime võidu ja natuke aega tagasi mõõtsin esimest korda elus grippi põdeva lapsega võidu palavikku. Laps kahjuks võitis.


Olgu teie jõulud oluliselt tervemad!