Sunday, April 11, 2021

Kevad. Ei mingit kahtlust.

 Täisverelise aprillina on see nädal pakkunud väga mitmesugust ilma. Puudu on ainult olukord, kus ühel pool maja sajab ja teisel pool paistab päike... aga vihma, rahet, lund, päikest, tormi ja eiteamida on kõike esinenud. 

Nädalavahetuseks saabunud hea ilma puhul olen tegelenud nõgestega, mida on meie tulevasel vaarikamaal kohe hulgi. Ärge nüüd tulge selle ravimtaimejutuga, meie aia seniharimata paikades on kas nõgese, naadid või põdrakanep, kõike liiga palju ja üsna väljajuurimatul kujul. Tähendab, põdrakanep on ju nunnu ja naadijuurtega saab hakkama, aga nõgesejuurikad on nagu... nagu vanad kondid või midagi, hirmus tugevad, kollased ja jõnkslikud. Uhh. Üks ruutmeeter valmis, ainult üheksa veel...

Mees on koos poistega kraaminud ja kraaminud. Sel päeval, kui peeti peavalupäeva konverentsi, tähistas tema ka... Kindlasti on migreenihaigele toeksolemine meeldivam kui ise migreeniga pikali olla, aga noh, hale on ikka. Positiivsema poole pealt on ta taga ajanud meile soovitatud pottseppa, aga see tundub olevat täiesti tabamatu.

Jõugu Juht käis lõpuklass olemise asjus koolis kontaktõppes. Gümnaasiumikatsed on juba reedel. Mina nägin juba selle puhul temaatilist unenägu, kuidas Mauruse koolis on vanematele eraldi sisseastumiskirjandi kirjutamise ruum ja puha... siis tuli meelde, et mul on ju gümnaasium juba lõpetatud. Ja päris katsetel kirjandit vist kirjutama ei pea. 

Legolas loobus võistlustest, mida treener välja pakkus. Pole ju ammu treenida saanud, pealegi on välivõistlusteks vaja meisterdada nooli ja mis kõik veel. 

Lillebror on peamiselt olnud koolis (ehk peadpidi arvuti küljes) või jooksnud kassidega õues. 

Mina olen tellitud viiulivõtmesalliga lõpule jõudmas. Natuke on veel kududa keskosa ja äärepitsid ja ma arvan, et ületuleval nädalal on valmis. Õmblesin kokku ja raamisin ühe ammuoodanud karukellasalli. Emadepäeva eel on kasulik sedasorti asju teha, äkki läheb kellelgi vaja. 

Veel olen viimastel nädalatel kogenud inimlikku rumalust kuidagi rohkem, kui tavapäraselt. Muist pakuti vaatamiseks tervele eesti rahvale (või saksa rahvale, vastavalt rumaluse allikale), muist valitud seltkonnale, muist ainult minu kõrvadele-silmadele. Pahameel pahameeleks, see kõik on viinud ka suurte ja heade küsimusteni, näiteks "Mida saan mina selle olukorra parandamiseks ära teha?" Kui vastuseni jõuan, räägin teile ka. Olukordi oli muidugi mitmesegaseid, küllap tulevad ka erinevad vastused.

Saime kaks leinateadet, kumbki ei olnud isiklik, aga... Ühe lahkunud tütart ja tütretütart on mul au tunda tööalaselt, pean mõlemast väga lugu. Kurb oli. Teise lahkunu leske olen sügavalt austanud ja imetlenud enam-vähem sestsaadik, kui markidelt tema profiili avastasin. Nagu keegi Alice'i juures ütles, tegu oli vana maailma ühe viimase vahipostiga. 

Vanaema ja Vanaisa maja ees toimusid kaevetööd. Kuna Vanaisa ei saanud seda olukorda kontrollida ega käsutada, ärritus ta sellest niivõrd, et Vanaema küsis ennast meie juurde elama. Mnjah, esiteks on meil hetkel täpselt kaks (2) mitte-läbikäidavat tuba, aga Vanaema riietumiskommete puhul teda läbikäidavasse tuppa ei majuta. Teiseks ei hakka ma oma vanemate lahutust korraldama, selle asjaga peaks nad ise oma 56 aastat kestnud abielu peale hakkama saama. Kolmandaks ei ole ma veel valmis oma kodumasinaid ja majapidamisasjandusi luku taha panema, sest anekdoot vanamemmest ja teflonpannist ("Küll ma pidin seda musta kihti kraapima, aga lõpuks sain su panni ikka puhtaks") on paraku minu ema majapidamiskäitumise kohta kirjutatud... 

Homme pidavat meile saabuma koorem talvepuid ja selle puhuks lubatakse ilusat ilma. Head päikesepaistet teile ka!

Wednesday, April 7, 2021

Ee.

 "Kus siis per'mees ise on?" 

"Ah tööl..."

"A kudas maal elu on ka?"

"Ma tahaks maalt naise võtta, need linnanaised on kõik sihukesed pikkade küüntega... Ma tahaks naist, kes tööd ka teeks. A te ei tea siin mõnda?"


Ma ütleksin, et huvitav, aga veidi ootamatu vestlusekäik. Ei saanudki aru, kuhu see pidi viima või mida ta lootis... Ju ma siis ei olnud piisavalt mõisaproua vurhvi, aga kindaid käes ei olnud, sõrmus võis välja paista küll, ja per'mehega oli pruudiotsija ometi ise telefonis rääkinud... Pruudiotsija paarimees või boss või kes ta oli, lausa mitu korda. Selles mõttes, et ega ta ometi ei lootnud, et ma per'mehe äraolekul kohe rõõmuga ennast soovitan... Pojakeste juuresolekul pealegi. Kuigi mul on tõesti lühikesed küüned. 


Töötegemise tarbeks soovitasin sobiva naisterahvaga teistsuguse lepingu teha kui see, mis perekonnaseisuametis antakse. Mehed said aru küll, muhelesid väheke. Lühikeste küüntega meheleminekuhimulist maanaist ei olnud kohe nii sponaatnselt pakkuda. Peale küünte võiks pealegi mõni muu parameeter ka oluline olla. Asjassepuutuv meesterahvas oli kindlasti 50+, täpsemalt ei oska öelda, karm elu ja taline unnapüük, teate küll... Ihulise poole pealt sale-sitket tüüpi, hingelise külje pealt ei oska öelda, suhtles muidu keskmise juhusliku viisaka külamehe kombel. Et kui kedagi lühikeseküünelist tööhimulist üksildast maanaist peaksite teadma. :)


Asooh, ja Legolase toa ahi toodi nende vestluste vahele ka ära, nüüd tuleb ainult saada kokkuleppele pottsepaga, sest ahi saabus IKEA kauba põhimõttel, loetagu ise kastide peal olevaid silte ja pandagu ise kokku... või leitagu spetsialist. 


Eelmine ootamatut sorti vestlus oli mul (sest peamiselt ajab igasuguste asjade toojatega juttu Mees) meie puutalumehega, kes rääkis mulle lahkesti, kui hea ja soodne on Ukrainas ja Valgevenes kaubareisidel käia, kõik alkoholid on palju odavamad kui meil. Kuigi meie puutooja tundub väga tore inimene ja on meile saabudes alati täiesti kaine ja viisakas. 

Monday, April 5, 2021

Jaan Kross "Kolme katku vahel"

Endiselt armastan ma raamatuid, mida teatud intervallidega üle lugedes võib näha hoopis uue külje pealt. Ja endiselt armastan ma Jaan Krossi romaane. Ja keskaja kohta lugeda. 
Krossi olen näinud nimetatavat ka pseudoajaloolaseks, aga päris korrektne info romaanis võib teinekord muuta loo kuivaks... ja eelkõige on ajaloolise romaani puhul oluline õhkkond. 
Õhkkonda on Krossi raamatutes alati süle ja seljaga. Seekord maitsesin ja nautisin eriliselt Krossi rikkalikku keelt, kuigi kuulun ilmselgelt nende hulka, kelle jaoks võinuks iga osa lõpus olnud sõnaseletuste-ports mitu lehekülge pikk olla. Ei oskagi hinnata, kas Kross kasutas Aaviku uudissõnu või ikkagi keskaegset keelt...? Ja kui see oli päriselt keskaegne, kui mõnus võiks olla seda keelt tänapäeval pruukida võtta, mmmm… Ainult et suurem osa nii-öelda normaalseid inimesi ei saaks aru. 
Teine uus asi, mis kindlasti viimasest lugemisest tuntavalt erines, oli, et keskendusin loost rohkem Balthasari mõtetele. No eks see vana Russow üks igavene machomees oli, edev ja kohati ikka kabunaiivne... aga tema siseheitlused ja suhe Jumalaga ajal, mil usus olemine olnuks nagu iseenesestmõistetav, kuid paljude puhul jäi ikkagi vaid leigeks kombetäitmiseks, olid igati huvitav lugemine. Päris tõsine, pühaduse piirimaile jõudnud usumees on selles raamatus vast ainult õemees Meus, aga tema elu jääb napiks ja karakter minu maitsele lahjaks. 
Vaatasin, et Goodreadsis on inimesed kurtnud, et naised olevat kehvasti kirjutatud. Huvitav, minu jaoks on just naised Balthasari enda kõrval eredad ja meeldejäävad, mehi on nii palju ja enamasti on nad nii ühetaolised, et raske on vahet teha. Õde Annika, jah, tema on oma leebes tõsiduses kahvatuvõitu, no ja Magdalena lapselik edevus on ka nagu on... aga Elsbeti kirsipuhastamise-aegne monoloog, episoodiline, aga südamlik punapea Lada, traagilise saatusega Anna (kes alles päris lõpus ilmub) ja liiderlik Katharina on igaüks isemoodi eriline. Epu vaiksest truudusest ja lunastusest rääkimata. Küllap on taas tegu igaühe isikliku filtriga.

Tänulik. 

Väljakutsetest ja valudest

 Eelmisel nädalal märkisid paar inimest Indigoaalase juures tema ise kaasa arvatud, et päris elus peabki olema valusid ja probleeme, mida lahendada. 

Täna ütles keegi Lydia Ritsiku juures, et väljakutsed on vajalikud inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. 

Kui neid väiteid sõna-sõnalt võtta... siis sõltub kohutavalt palju sellest, milline kaal sõnadele anda. Servapidi on see filosoofiline küsimus (mis mulle ei meeldi), aga minu meelest isegi rohkem psühholoogiline. Oma töötöös puutun minimaalselt kord kuus kokku olukorraga, kus on vaja selgitada, mis kaaluga üks või teine sõna või väljend on, sest õnnetuseks ei ole mõtteseisundeid  ja tundeid väljendavad sõnad selgelt piiritletud ja üheti mõistetavad nagu "vihmauss" või ütleme, "paberraha". 

No ja siis ma mõtlesin, et paneks sel teemal oma mõtted kirja, põhimõttel, et oma tuba, oma luba. Natuke mõtteid arenes ka eelmisel nädalal ühe noorema koguduseõega peetud telefonikõnest. Tema tegeleb vabatahtliku sotsiaaltööga või umbes nii ja oli väga häiritud, kui ma seda valu- ja probleemijuttu talle mainisin (sest tuli teemaks). 

Sest vaadake... päris palju valu ja probleeme siin maailmas lähevad kategooriasse "mu lähedasel on ravimatu haigus" või "olin niigi väikesepalgaline, sääste pole, jäin tööst ilma" või "abikaasa on mind aasta aega petnud" või "11-aastane laps elab üksi, sest üks vanem on surnud ja teine pikemaks ajaks välismaal tööl". Need ei aita inimestel mitte kuskiltpidi areneda. Üksikjuhtudel teeb töökaotus leidlikuks või leinast läbitulek tugevamaks, aga mõtelge nüüd ise, kui teie parimatest sõpradest keegi pisaraid neelates teile tunnistaks, et tal on praegu nii... Ainult et inimesed, kes mingisuguste abistavate elukutsete või vabatahtliku tööga on piisavalt kaua tegelenud, mõtlevad valust ja muredest eelkõige ränkade sündmuste võtmes. 

Arendavad ja igati kasulikud, kuigi juhtumise hetkel päris ebameeldivad probleemid on näiteks "auto ei lähe käima, kuidas olukorda lahendada?" või "kuidas ma korraldan oma alaealiste laste kooli-trennilogistika?" või "mul on kolleegiga eriarvamus ühe probleemi suhtes, kuidas pöörduda tema poole nii, et saaksime edaspidigi head koostööd teha?" Ja mõned pettumused, jah, need on ebameeldivad, aga paraku vahel vajalikud - näiteks väikelapseea arusaamine, et ma ei saa kõike, mida tahan... Või kui õmbleja mu kunstkarvast kasuka täielikult ära rikkus, käisin sellega üks kord koolis, läksin koju, nutsin peatäie, läksin ostsin Abakhanist uue kunstkarusnaha ja lõike, tulin koju, hakkasin õmblema... ja see kasukas teenis mind ligi kakskümmend aastat. Sain tõesti kogemuse, et ma ei vaja õmblejat, et endale riideid saada. Aga kui mul ei oleks olnud raha uut materjali osta või käsitööandi, mille pealt julgeda ise endale õmblema hakata... siis oleks see olnud lihtsalt üks õnnetus. 

Sama lugu on väljakutsetega. Mulle ei meeldi see sõna ja ma ei saa selle vajalikkusest enda elus aru. Ega ma väljakutseid ja enese proovilepanekuid ei otsi ka. Nagu ma Ritsiku juures Lydia reisifilosoofiakriitika kohta ütlesin - väga rumal oleks teadlikult minna paika, kus mulle väga tõenäoliselt ei meeldi, avastada, et ei meeldigi, ja pärast kirjutada reisikiri, kui nõõ-mee oli koht, kuhu mul polnuks üldse asjagi nina toppida (olevat mõne "Minu"-sarja raamatu puhul nii, vähemalt nii lugejatele olla paistnud)... 

Mina mõtlen varemkogematutest keerulistest asjadest pigem nii, et ilmselt on see siin ja praegu tarvis ära teha ja kui ärategija pean mina olema, no ma siis teen ära. See mõtteviis on aidanud toime tulla päris paljude ebasümpaatsete ettevõtmistega. Millegipärast on "väljakutse" minu jaoks kergekaaluline sõna, et panen ennast proovile, kui tuleb välja, on tore, kui ei tule, ei ole sellest ka midagi... Sobib teatud kontekstides, näiteks kui minusugune põhukott läheks kergemat sorti mägimatkale või noh, näiteks see minu mullukevadine Duolingo-projekt... Aga näiteks võtta uut töökohta kui väljakutset... võeh. Kui seal midagi untsu läheb, siis parimal juhul on tegu rahalise kahjuga, kehvemal juhul on ka inimesed katki tehtud. 

Eks see enda piiride tundmise vajadus ja piirides püsimise vajadus on natuke ka erialane kiiks. Olen näinud olukordi, kus abistaja "võtab vastu väljakutse" ja vajab pärast ise abistamist, sest ei tundnud oma piire. Nii et vabandust, Lydia, kui Sa sseda lugema juhtud, võib-olla meil on väljakutsetest ja katsumustest erinev arusaamine, aga minu maailmas on need pigem vaimsele tervisele ohuks... 

Aga jällegi, väikesed igapäevased sündmused enda võimete piirides võivad olla vägagi arendavad. Või miks mitte ka nende võimete piiridest tibusammukese võrra üle. Mitte rohkem, siis laiendab piire turvaliselt ja kogemusi loovalt. Mõni inimene sobib toimetama ainult oma koduseinte vahel, mõne haare ulatub üle maailma. Kõik on väärtuslikud, kuni nad hästi toimetavad. Aga kui nad teineteist ei mõista... siis pole sinna midagi parata. 

Paastuaja tulemused

 Sest ma pole ammu Peki-Heinist rääkinud.

Mõned sõbrad - siis, kui veel tohtis kirikus käia - ahhetasid, kuidas ma kavatsen terve paastuaja ilma šokolaadita hakkama saada. Näe, sain. Muidugi, kui kohukese peal oli šokolaadiglasuur, siis ära ei kraapinud, aga ega ma neid kohukesi ka hommikust õhtuni ei pugi... Ei tundnud puudust. Eile tõi Mees spetsiaalselt mulle tahvli "Maraboud", sellest on vist veel üle poole alles, hädavajadust ei ole, söön pigem näksimiseharjumusest. 

Lihaga ka probleemi ei olnud. Sõin rõõmuga kartulit ja salatit, saidki mehed ja poisid rohkem kotletti. Vahel kogemata mõni lihane asi juhtus ka, näiteks olid meie sekretäri lahkumislaual (ta läks kuhugi mujale tööle) krevetiga tikuvõileivad, krevettidele pole võimalik vastu panna... ups... Aga mingeid erilisi probleeme lihast hoidumisega ei märganud. 

Kasutegurit paraku ka ei märganud. Võimalik, et minu naha sees on varasemast veidi vähem mind ja veidi rohkem ruumi... aga ma parem ei proovigi suvist kirikukleiti selga saada, kui õmblused ei rebene, siis kinni jään kindlasti. 

Natuke rohkem mõtlesin küll selle peale, miks ja millal ma söön. Et kas on praegu kohe nii palju vaja...

Peki-Heiniga tegelemiseks soovitas kolleeg kõndimist. Ma võib-olla võtan mingi sammulugemise-asja ette, kui ilmad veel natuke soojemaks lähevad. Aga võib-olla jätkan plaani teha iga päev pärast sööki - kui just hullusti ei saja - tund aega aiatöid. Siis on liigutamisest kasu ka, niisama-kõndimine on selline spordi moodi tühikarglemine. Oleks siis, et me oskaksime kevadkogritsatega midagi peale hakata, meiekandis pidavat nad kasvama. 

Sunday, April 4, 2021

Mis päev täna on...

 ... peaks praeguseks teadma ka kõige paadunum pühadevihkaja, sest terve Internet on mune, jäneseid, lillekimpe ja õnneks ka aastapäevahüüet täis. 

Kristus on üles tõusnud!

Nii on. 


Enne ülestõusmispühani jõudmist juhtus muidugi veel mingeid asju. 

Jõugu Juht vahetas natuke gümnaasiumieelistusi. Kui see tehtud sai, läks ta kolmeks päevaks Laenulapse poole laenulapseks. 

Legolas sai ühes õppeaines ebahariliku, aga sel aastal varemgi kogetud hinde. Ega Mees ilmaaegu ei ütle, et kaheksas klass on see kõige raskem.

Lillebror külvas ja istutas midagi. Kui ta toas ei ole, siis on ta kindlasti kuskil peenras. 

Mees  (nagu ka ülejäänud juhatuseliikmed) sai vend Professorilt kingiks Professori uusima teose "Väike vaimuraamat". Olen seda natuke sirvinud, kirjutatud on täpselt nii, nagu Professor jutlust peab, tähendab, muhedalt... aga et ta üks tahe religioonipsühholoogiline teos on, mis lugejalt tõsist kaasamõtlemist eeldab ja olemuselt ikkagi kristlastele suunatud tundub olevat, oli sirvides kah aru saada. Võtan ükskord ette süvenemise. 

Veel leidis Mees meile Ahju. Ilus, glasuurpottidest, õiges suuruses. Lubati Tallinnast mingil päeval kohale tuua. Ahju hingeelu tundev pottsepp ütles oma hinna, mis on täpselt nii palju raha, kui meil praegu purgis... aga soovitas siitkandist mõni odavam mees otsida, sest tema tuleks kah Tallinnast ja vajaks õige mitu päeva majutamist. Ma eelistaksin ikkagi pottseppa, kes õhtul koju saab minna. 

Mina... kudusin villavaibakesi, aga siis tulid pühad. Pühade puhul parandasin ära ammukootud, aga õnnetumal kombel koirünnaku ohvriks langenud lambateki ja sorteerisin ära oma purgikollektsiooni. Ja kudusin sokke. Ja tegin süüa. Muuhulgas küpsetasin laupäeval jänkusaiu, mis said väga sooja vastuvõtu osaliseks. Ja põletasin risu. Ja koos Mehega leidsime koha uuele vaarikaistandusele. Nüüd on vaja seal ainult natuke maad harida (loe: teha hiigeltöö nõgesejuurikate ja kuluheina eemaldamiseks) ja hankida vaarikaistikud. Tahan taasviljuvaid, vaatasin juba Juhani Puukooli lehelt välja... koos nii umbes nelja puuga, mida ma ka tahan saada. Õnneks on pangaarvel veel natuke raha ja loodetavasti makstakse palka ka märtsikuu eest. 

Kassidel käis külas üks väga mustvalge suhtlemisaldis kass. Paraku ei olnud meie kassid nii suhtlemisvalmis. Pisi-Freya tunneb aina suuremat huvi õue-elu vastu. Võtan uuel nädalal talle operatsioonikorraldamise plaani, sest see katsumus peaks enne õuega harjutamist ühel pool olema. 

Kured, teadis rääkida Lillebror, saavad ka sel aastal mune. Nunuh. 

Wednesday, March 31, 2021

Väsine

 Sakslastel on uus k-olukorrast tekkinud sõna: "mütend". Müde on väsinud ja wütend vihane, need pandi omavahel kokku. 

Mis oleks sellise sõna eesti vaste? Väsine? Vähanud? 


Igatahes on tähendus tabav ja meil oleks ka sellist sõna vaja, mis kirjeldaks väsinud-vihane olemist, eriti selle totra pandeemia teemal. 

Ei mingeid aprillinalju ka sel aastal

 Märts saab üsna kohe mööda. Ega ta ka sel aastal kuigi mõnus ei olnud. Oleme siiski tänulikud, et lumi ära sulas ja et midagi märkimisväärselt hullemat ei ole juhtunud. 

Aprilli kõige olulisem sündmus on küll ülestõusmispühad, mis ilmselt ka sel aastal saavad olema kurvad - ja nagu me ajaloost teame, ei toiminud väljumiskeeld juba 2000 aastat tagasi -, aga teine kõige tähtsam asi on muidugi Gümnaasiumikatsed. 

Kolmas kõige tähtsam asi on koolivaheaeg ja õhkõrn lootus, et ehk lubatakse pärast kedagi jälle kooli. 

Igatahes kavatseme lootusrikkad olla, k-numbreid jälgida, aia- ja remonttöid teha ja kevadet nautida. Isegi kui see kevadeasi kipub vahepeal mõnevõrra sombuseks nagu täna. No aga täna ja praegu ei ole ka veel aprill, eks ole. 

Ja aprillinalju ei tee me endiselt üldse, pole nagu tarvis. 

Monday, March 29, 2021

Stephen King "Tume torn"

 Kuni raamatukogus ei ole viisakas käia - ja kooliraamatukogu võimalus läheb mul pidevalt meelest ära -, loen kodus olemasolevaid sarju. Natuke selle pilguga ka, et eelmisest lugemisest saadik olen saanud vanemaks ja targemaks ja kuidas see siis nüüd tundub...

King on mul olemas peamiselt inglise keeles, "Tumeda torni" sari kaasa arvatud, seetõttu ei oska arvata, kas eestikeelne tõlge on midagi asi või mitte. Kiire guugeldamine ütles, et "gunslinger" on tõlgitud "laskuriks", mis minu jaoks ei ole nagu päris see. Aga "billy-bumbler" olevat "teleedu", mis on jällegi päris tore. Teleedu Oy. :) King on kindlasti ka keerulisemalt tõlgitav kui suvaline naisteromaanide autor, eriti kui ta on loonud terve uue maailma. Ühel päeval ma võtan Raamatukogus aega ja vaatan, kuidas kogu Rolandi maailma kõnekeel tõlgitud on, kas murdekeelde või...?

Igatahes. Kui kirjanik kirjutab üht lugu lõpmata kaua ja vahepeal enam-vähem teises ilmas ära käib, siis on selge, et tulemus võib olla hüplik. Kingi kiituseks tuleb öelda, et mina ei seekord ega kunagi varemgi järjepidevuse-apse ei märganud. Mitte, et ma oleksin neid hoolega otsinud, aga vähemalt silma ei karanud ükski. Et sarja kolm viimast raamatut on kirja pandud kiirustades, on öelnud minust targemad inimesed. Ka tundub mulle, et hiljem lisatud "Tuul läbi lukuagu" on tegelikult üsna pingutatud jutuvestmine.

Sellegipoolest on sarjast minu lemmikosaks "Calla hundid". Mulle lihtsalt meeldivad (vist) kõik lood, mis räägivad headest talunikest, kes oma lapsi armastavad. Teine lemmikosa on "Ahermaad", sest see toimub peaaegu täiesti Rolandi maailmas. 

Rolandi maailm ongi minu jaoks selle sarja põnevaim külg - noh, kuni ei ole jõutud Calla-taguste maadeni -, kõige oma ajaloo, inimeste eluviiside ja kombestikuga. Seiklused ei tundu kunagi põnevad, tapmised ja pornograafia (mida Kingil on tavaliselt muu raamatumahuga võrreldes vähe) on lihtsalt tarbetud. Nendega ma teen "sipsti", nagu preili J kunagi kirikukohvikus hoolikalt paigutatud peterselliga (kes on kunagi võileibu kaunistanud, saab aru küll... võiks öelda ka "nipsti"). Viited ühele või teisele meie maailma kultuuri osale on ka nagu on, eriti Harry Potteri sissetoomine. 

Uuestilugemisel häiris, et neljandas osas oli Roland "juba laia rinnaga" 14-aastane ja Jake Chambers kogu sarja jooksul 11-12-aastane. Mul on kummastki sordist üks eksemplar kodus olemas ja kuigi, jah, ilmselt suudaks üks elada läbi hirmsaid seiklusi ja teine tulla toime eakohatu armulooga selle kõigis aspektides (no ma oletan, küsima ei lähe), on raamatus siiski tegu sügavalt äratraumeeritud lastega. Kingi raamatute lapsed on muidugi kõik põhjalikult traumeeritud, kui autor nad piisavalt kauaks ellu jätab. Aga. Mulle tundub, et Kingil õnnestuvad lapsed usutavamalt siis, kui nad on üsna väikesed, meie mõistes koolieelikud, või üsna suured, juba täisea künnnisel. Või on peaaegu kõik 10-15-aastased, keda mina olen lähemalt näinud, kuidagi paremini ära hoitud ja kauem lapsed olnud ega tuleks kindlasti toime ei poliitiliste mahhinatsioonide ega koletisetapmistega.

Põhimõtteliselt ei olnud see järjest lugemine halb... aga kindlasti ei ole tegu minu lemmik-Kingiga. 


Sunday, March 28, 2021

Ametlik kevad

Laupäeval saabus meie üürnik, kodanik Kurg. Tema (ja abikaasa) saabumisega algab meil ametlikult kevad. Kurg plagistas võidukalt nokka ja jäi mõtlikult pesale puhkama. Küllap on Egiptusest tulemine väsitav.

Teistest kevadekuulutajatest nägin kolmapäeval kirjut liblikat. Kahjuks ei soovinud ta lasta ennast pildistada. Vaprad lumikellukesed õitsevad veranda ees, Lillebror tuvastas ka krookusepungad ja nartsissininad. 

Mina külvasin kolme sorti tomateid, füüsalit ja basiilikut, kõik samasse pisikesse lauakasvuhoonesse. Siis äkki ei saa neid liiga palju. 

Muidu oli kevadest rõõmutundmine raskendatud, sest juba esmaspäeva hommikul vara ärkasin selle peale, et oli VALUS. Arvasin, et tegu on tavapärase angiini või kurguviirusega... küllap ei olnud. Perearst ei osanud ka palju võimalusi pakkuda, k-haigust ei kahtlustanud, käskis jälgida, ega ühepoolselt valutav kurk kuidagi ebasümmeetriliseks ei kisu (kurgukaared siis), ebasümmeetria pidavat viitama varjatud mädakoldele, mis vajab kurguarsti erakorralist sekkumist. Tänan, ma selle osa jätaks vahele. Veel soovitas perearst kurguspreid nimega "JOX", mis pidavat olema ebameeldiva maitsega, aga efektiivne. Nii perearst kui apteeker küsisid hoolitsevalt, ega mul joodiallergiat ei ole, aga jätsid küsimata, ega ma ei ole üks neist inimestest, kes suure alkoholisisaldusega asjade peale oksele hakkavad. Õnneks ma uurisin ja nuusutasin seda JOXi enne... Ligi 20% etanooli, tänapäevases ravimis! Kui kellelgi peaks vaja minema, ma annan hea meelega ära.

VALU kestis vahelduva eduga laupäeva õhtuni, liikudes kurgumandli, lõualiigese, (vist) kolmiknärvi, keelealuse ja parema kõrva vahet nagu mingi väiksema haardega ishias. Keele alt tuvastasin kolmapäeva õhtuni valge täpi, mis neljapäeva hommikuks oli teinud haava moodi asja. Nagu oleks külmavill, aga imelikul viisil... Igatahes allub VALU praeguseks ilusasti ibuprofeenile ja kui ma hakkasin hommikuti kuuma kohvi asemele esimese asjana külma jogurtit sööma, läks hommikune rääkimasaamine ka märgatavalt mõnusamaks. Võta sa kinni, mis asi see on, aga kui üle läheb, siis on hästi. 

VALUst hoolimata olen teinud natuke käsitöötööd, nimelt sai taas villavaibakeste kangas maha ja uus kangas kääritud... ja lõim otsa. Lisaks käärimisele sorteerisin kuu aega tagasi saadud kaltsuvaibamaterjale ja ohkasin, materjale enda tarbeks planeerinud, aga ootamatult surnud proua oli ilmselt mõelnud samamoodi nagu minu ema, siinblogis tuntud Vanaema nime all. Ikka roosad koos pruunidega ja hallid koos lilladega, sest ükskord ta koob sellistes toonides vaiba... Kogu kupatuse kiire sorteerimise plaanist pidin loobuma, sest iga seltskond kerasid tahtis mulle rääkida, mida nende varasem omanik oli teha kavatsenud. Omamoodi armas, aga minu jaoks see süsteem ei tööta. 

Tööl käisin ka. Kolisin ennast õigesse kabinetti tagasi ja veetsin tunnikese laste joonistusi seinale tagasi pannes. Reegel on nimelt selline, et esimeses-teises klassis tutvumise käigus (mis võib olla täiesti juhuslik sündmus) joonistab laps pildi ja selle paneme seinale, kuhu ta jääb, kuni laps kooli lõpetab või kooli vahetab, kolimisega või nii. Isegi asjaolu, et Pikkade Lokkidega Poiss JJ klassist lõpetab mõne kuu pärast kooli, ei loe, ka tema joonistatud pilt läks seinale tagasi, juunikuuni. Hiljem, teismeeas ühel või teisel põhjusel kokku saades on küsimus "Kas sa tunned enda joonistatud pildi veel ära?" tihti mõnus jäämurdja. Ja ei, mu ei ole seinal neljasadat pilti... Aga neid on tore vaadata ikka. 

Tööasjus tuvastasin veel, et kuigi ma toetan kõigile Eestis kasvavatele lastele riigikeelse hariduse andmise ideed, ei sobi näiteks kaheksanda klassi ajalooõpik kakskeelsetele lastele põrmugi. See õpik on väga ilus, huvitav ja rikkalikus eesti keeles... aga Legolase kakskeelsed kolleegid jooksevad kokku, kui lause mõte sõltub sõnast "hõlpsam" ja noil kolleegidel erilist keeleandi ei juhtu olema. Isegi kui nad räägivad igapäevaelus eesti keelt aktsendivabalt ja grammatiliselt täiesti õigesti. Lahendust ei oska pakkuda. 

Veel... käisid Legolas ja Lillebror hambaarsti juures. Legolasel olevat üks hammas oma vanuse kohta liiga väike, nii et ta saadeti röntgenisse, aga Lillebroril otsustati üht piimahammast enam mitte parandada, vaid tehti mitu süsti ja kästi mitte karta... ja juba see hammas lahkuski. Järgmisel päeval lahkus seltskonna mõttes üks varasem loksuja ka, pirni hammustades. Lillebror oli ka natuke aega jogurtidieedil. 

Jõugu Juht jällegi täitis ära gümnaasiumi sisseastumiskatsete avalduse või misasi see oligi. Avalduse vormis oli piinlikkust tekitav komaviga, eriti piinlik oli, et sama päeva hommikul oli JJ eesti keele õpetaja mulle lugenud salmikest "Küsisõna lause sees / tahab koma enda ees." Nii piinlik oli, et ma JJ valikute peale ei jahmunudki väga. Valikud olid head, aga nojah... veel mõni kuu tagasi poleks osanud selliseid plaane oodata. Eks me näeme, kuhu ta sobivaks arvatakse. 

Kassid on kevade saabumise puhul vahetpidamata valel pool ust ja Vanaisal käis täiskuueelne karjumishoog peal, seekord minu pihta. Natuke nagu naeruväärne on, kui 88-aastane inimene, kelle arenguülesandeks oleks elutarkus ja rahu maailma ja inimestega, kisab jonnihoos nagu kaheaastane, aga teisest küljest, kui inimese elu suurim väärtus on olnud tühine, tuim töörügamine koos isearendatud paranoiaga, aga elust on täiesti puudunud armastus, sõprus, ilu, rõõm, uudishimu ja heldus... ega siis palju muud ei ole ka kõrges eas oodata. 

Ühel päeval saabuvad kevadilm, hea tervis ja töömotivatsioon niikuinii. Loodetavasti on teil sealpool ekraani need kõik juba olemas kah.

Wednesday, March 24, 2021

Paluks konkreetsust

 Eelmisel nädalal ütles Keegi, et kui nakatumised ei lange, jääb suvi ära. Sel nädalal on Keegi Teine* öelnud, et kui... , siis jääb Eesti suveks lukku. Ma ei ole kontrollinud, kas tegu on ajakirjandusliku liialdusega või olid need otsesed tsitaadid. 

Arusaadav, haiglad on üle koormatud ja k-haiguse raske põdemine ei ole mingi meelakkumine. Põdemise kohta lugesin paari päeva eest sotsiaalmeediast Kellegi Kolmanda kogemust, kus olid suured tarkusesõnad - andke endale taastumiseks aega. Tõepoolest, igast raskest haigusest taastumine võib võtta kuid, see on normaalne. Ei ole õige teisel päeval peale palaviku langemist suusarajale minna ja pärast ohkida, et elu on igaveseks muutunud, ma ei saagi enam maratone joosta...! Tähendab, iga raske haiguse puhul on tavaliselt inimesi, kelle elu muutubki igaveseks ja nende inimeste kannatused on kõike muud kui tühised, olgu haiguseks siis kopsupõletik, vähk või pimesoole lõhkemine, eks ole, aga mulle tundub, et paarikuist taastumisperioodi ja vajadust hingamisharjutusi teha vms dramatiseeritakse praegu üle, eriti meediaväljaannete pealkirjades. Kui inimene on haiguse tõttu olnud haiglas, siis see haigus ongi raske ja taastumine võtab kaua. Päris ehtsast ja jubedast gripist taastumine võtab ka vähemalt paar nädalat. kui mitte paar kuud.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud...

Tänases lehes ütleb haridusminister lõpuks mingi numbri ja kinnitab minu ebateaduslikku oletust, et ilmselt enne vaheaega lapsi kooli ei lubata. 

Numbrid, lugupeetud poliitikud ja muud targad inimesed, numbrid on need, mida on vaja. Numbrid, millest alates me saame...

Näiteks, millest alates saavad lapsed tagasi kooli. 

Millest alates saab tagasi kooli minevatele lastele osta jalatseid mujalt kui Prismast ja Maximast, see tähendab, millal tehakse taas lahti rõiva- ja jalatsipoed. 

Millest alates korraldatakse väliüritusi ettevaatlikult... ja millest alates tavapäraselt. 

Millest alates me saame siseüritustele (sealhulgas kirikusse, aga miks mitte ka kontserdile ja teatrisse?).

Ja millest alates me saame kõikjal ära võtta maskid, mis võivad aevastusepüüdmisel küll olla suureks abiks, aga mis on siiski pehmelt öeldes ebameeldivad? Tahaks näha inimeste nägusid, eriti naeratusi*. 

Ja muidugi, mis hetkest alates on lubatud loomulik reisimine ilma igasuguste testide ja vaktsineerimispassideta? 

Need numbrid annaksid lootust. Esiteks kinnitaksid, et poliitikud ja muud ütlejad usuvad ise, et sellised numbrid on saavutatavad. Teiseks, nad annaksid mingi mõistetava raami ajakirjanduses avaldatavatele numbritele. Mina oskan jah vaadata, et nädal aega ei ole 14 päeva keskmised k-arvud enam eriliselt muutunud, see tähendab, et mingi asi on stabiilne (ja iseenesest võib sellest kohast hakata nakatumiskõver ja allapoole minema... kui ta just ülespoole ei lähe), statistikud ja analüütikud oskavad palju rohkem vaadata, aga tädi Maali või keegi muu selline ei oska. 

---

Ma tegin siin vahepeal natuke tööd** ja siis nägin, et Keegi Veel on öelnud, et nakatumised ja muu asi on vaja saada novembri-eelsele tasemele, siis saab piiranguid leevendama hakata. Mis iganes see novembri-eelne tase oli... elu tundus vist normaalselähedane? Igatahes on niisugune väljaütlemine palju, palju parem ja kenam kui ebamäärased ähvardused. Motiveerib pingutama ja paremaid poenimekirju koostama, et saaks veel vähem poes käia. 

Et lõpuks saaksid oma lähedasi kallistada need, kes kallistamist armastavad... kontserte ja melu nautida need, kes melu armastavad... ja arstid-õed puhata. 

On küll loogiline, et ühel hetkel on vaktsineeritud saanud kõik need, kes seda ise väga soovivad - mulle see massvaktsineerimise-ürituste asi meeldib, see on soovijate vastu ainult õiglane - ja need, kes seda muidu õigeks peavad... ja selleks ajaks on muudest inimestest mingi hulk k-haiguse ise läbi põdenud... ja paratamatult saavad mõned üksikud tõsisemad vaktsiinitüsistused (sest nad ei teadnud varem, et see võib juhtuda, aga seda tuleb ette iga vaktsiini või ravimiga, et mõned üksikud saavad tüsistused)... ja natuke suurem seltskond k-nakatunutest saab tüsistused või paraku sureb... No ja selle kõige peale meil ongi see kõrgeltkiidetud karjaimmuunsus tulemas. 

Aga tahaks normaalset elu ka neile, kes vaktsineerimist ühel või teisel põhjusel pelgavad (meil kodus on kaks inimest, kes võivad oma allergeenidest anafülaktilise šoki saada, näiteks, me ei tea täpselt, kuidas see vaktsiiniga kombineeruks... ootame igaks juhuks vaktsiiniteemaga, sinnamaani oleme pigem ettevaatlikud, üks neist on perekonna kohusetundlikuim maskikandja juba ammu). Ja ammugi kõigile neile, kes on läbipõdenud või vaktsineeritud, aga peavad sellegipoolest maskeeruma. 

Ainult et... kuna viimasel ajal tundub, et igas külas areneb oma koroona, siis... Numbreid võiks ikka öelda. Et mitu nädalat peab nakatumisnäit püsima x suuruses või langema, et saaks... seda ja toda. Et oleks rohkem lootust. 

Aga et suvi ära jääb... ei maksa lahmida. Kevad on k-arvudest hoolimata kohal ja see on hea. Ma lähen nüüd teen päikese käes tiiru ja soovin võimalust päikesepaistest rõõmu tunda ka neile, kellel vaba päeva ei ole.  Ehk ikka on mõni hetk vähemalt akna peal hingata... 

__________
*ma olen maskivastane selles mõttes, et püüan maskiolukordi vältida. Ebamugav ja lõpmata tüütu on. Käin vähe poes, tööl mõtlen hoolega, kas on ikka vaja kontaktsuhtlust ja nii edasi... aga panen maski ette küll, kus tarvis - poodi minnes autos või parklas, enne uksest sisenemist -, muidugi, viisakus ennekõike ja kes teab, millal ma kogemata aevastan... Ühelgi demonstratsioonil ei osale, kuna ei pea seda viisakaks ega kohaseks. Kasulikuks ammugi mitte. 

**mul on täitsa ametlikult vaba päev, aga kui lapsevanem kirjutab, siis ma loomulikult vastan. 

Tuesday, March 23, 2021

Reklaamihetk

See juhtus täiesti kogemata, spontaanselt ja ootamatult. Aga kuna inimesed arutlevad, kas laps usaldada meile või teisele poole hoovi, siis panen kirja. No ja üldse. 

Legolase esimene klass läks üle kivide ja kändude. Teisest klassist jäi ta juba koduõppele. Teise klassi kevadel ohkas siis kaheksa-poolene Legolas südamepõhjast: "Ma ei taha enam kunagi kooli minna!"

Nojah.

Mõne aasta pärast arvas Legolas Jõugu Juhi tuules, et võiks seda kooliskäimise-asja ikka veel proovida.

Tulid igasugused põnevad asjad, Hobusesabaga Isik ja Nimekaim ja Sten Roosi muinasjutuvõistlus ja viielised tunnistused ja vahetusõpilased meil ja... Ja distantsõpe, teist korda. 

Kodus tuli jutuks, et üks Legolase kolleegidest käib neil päevil minu juures õppimisele turgutust saamas. On vaja ja mis ma siin lastest lagedas koolimajas ikka teen, eks ole. 

"Veab Ollil*," ohkas neljateistkümneaastane Legolas südamepõhjast, "ta saab koolis käia!"
 
Nunuh.

(kõikseparemkooloomeitel, kõikseparemadõpetajadoomeitel, kõiksetoredamadlapsedoomeitel)

___________
*hüüdnimi muudetud privaatsuse huvides.

Sunday, March 21, 2021

Algas kevad

 ... ja selle tähistamiseks sadas uuesti maha lumi. Võeh. Õnneks nihkusid sajujärgsed temperatuurid plussi ja täna on kogu maailm meiekandis valge, märg ja aurav.

Ja mida muud oleks selle nädala kohta öelda?

On käidud tööl, selle käigus on ka natuke tööd tehtud. 

Jõugu Juht käis lõpuklassi õpilasena matemaatika kontaktunnis. Oli lihtne olnud. Ka käis ta hambaarsti juures ja sai teada, et kõik tema hambad on endiselt terved. Tema asjus tuleb viimasel ajal igal nädalal juhiseid, kuidas gümnaasiumi astumine tänapäeval käib... ma olen avanud paanikaosakonna ja vastutan närveerimise eest. Ma ei kahtle oma poja võimetes, aga kogu seda asja ümbritsevas süsteemis ja tehnikas küll, väga. 

Legolasel on neil päevil külas sõber Nimekaim. Koos osaleti inglise keele veebitunnis, aga unustati minna klassijuhatajatundi. Pärast rääkis Hobusesabaga Isik neile, mis klassijuhatajatunnis räägiti. Legolase kohta kirjutas meile spordikool, et neile olevat kirjutanud kultuuriministeerium, et Legolas kuulub ka piirangute ajal trenni teha tohtivate sportlaste hulka. Nunuh. Kuidas see välja peaks nägema, me täna veel ei tea. 

Lillebror on peamiselt viibinud veebitundides ja tegelenud lillendusega. Tema lugematu arv gladioolisibulaid ootab muldapanemist.

Mina külvasin ükspäev porrulauku ja ninad on väljas. Muidu olen saanud närvivapustuse Legolasele uute pükste hankimise teemal ja tundnud ennast kuidagi pidetuna. Küllap on asi märtsioosis, aga ka selles, et peaaegu tühjas koolimajas ei tule korralikust ja päris (ja tõhusast!) töötegemisest suurt midagi välja. Juurdlen, kelleks saada, aga ei tea... Kõik tööd paraku ei ole võrdselt head, tuleb arvestada isiklike tervisealaste piirangutega (aednikutöö oleks imeline, aga iga ilmaga õues mulle ei sobi) ja üldse. 

Mees on kah peamiselt tööasju ajanud ja natukehaaval ahjuasju ka. Meil on nüüd isegi teada üks antiiksete kahhelahjudega tegeleja, aga tema ahjud on kõik kole väikesed... Aga saab anda tellimuse, pottsepp olevat niiehknii poole kevadeni broneeritud. Jätkame siiski otsimist ka mujalt. Eksperimentaalkütmise korras selgus, et remonditava ruumi nurgas seisev "arvatavasti katkine" ahi tõmbab kuuldava vuhinaga. Kas ta ka kuumaks läheb, seda näitavad järgmised kütmised, igatahes on ahjuteemalised võimalused äketse palju avaramad - sest kui ikkagi tõmbab ja sooja ka annab, siis äkki ei pea teise nurga ahi nii vägev olema ja...?

Kasside kevadkonverents meie aias on täies hoos. Lillebror on näinud üht senikohtamata kassi, mina teist. Must Mimi ja Millie on mõlemad otsustanud, et välisuks on üks halb, kass vangistamiseks väljamõeldud asi, lastagu neid väääälja. Fuih, ilm on korda tegemata, lumi on, lastagu kass siiiiissse. 

Mees pani laupäeval kinni pööninguuksele tekkinud kassiaugu (seal on klaasidega uks, üks klaas eest ära, hops...). Pühapäeval vabastasin pööningult väga alandliku ja õnnetu Pajalapi. Kui kauaks alandlikkust ätkub, ei tea, kardetavasti ainult järgmise täiskõhutundeni. 

Keegi asjapulk olevat öelnud, et kui k-kordaja ei lange, jääb Eestis suvi ära. No ma tahaksin näha seda inimest, kellel on võimu valgeid öid, päikest, sooja tuult ja äikesevihma ära keelata. Pooled suveüritused jäid eelmisel aastal ka ära, küllap see kedagi kurvastas, meid mõnel juhul ka, aga suvi kui niisugune tuli ikkagi. Liblikad ja maasikad ja puha. Küllap tuleb ka sel aastal. Oleme praeguseks kirjas kolmel laadal (Linna laadakorraldaja kirjutas ja soovitas ikkagi registreeruda, no me siis saime kirja), millest kaks arvatavasti ära jäävad... aga mis siis ikka, tuleb see, mis tuleb. 

Enne suve loodame saada tarvitamiseks kevade nii, et seda ka natuke rohkem tunda oleks kui ainult linnulaulu ja kassikonverentsi kujul. Kusagilt tuleks hankida mõned lilleseemned ja paar uut reha.