Mõelda, et täna on esimene juuni!

Umbes nagu kääbik Bilbo vihma puhul ohkis, ehkki Keskmaal oli esimene juuni alles järgmisel päeval - aga meil siin lubatakse homseks öökülma. Võeh.

Juunis on juhtumas mitmesegaseid sündmusi. 

Legolas ja Lillebror käivad miskisugusel võistlusel, mida vibuliidu lehel pole.

Mehel on hambaarstiaeg. 

Legolasel on praktika sealsamas, kus meil tavaliselt koguduse laager. 

Lillebroril on spordipäev.

Jõugu Juht läheb klassireisile, seekord põhjarannikule. 

Legolasel ja Lillebroril on meistrivõistlused Kuurortlinnas. 

Jõugu Juhil on riigikaitselaager ja uurimistöö kaitsmine.

Legolasel on klassiekskursioon Saaremaale. 

Kõigil algab koolivaheaeg. 

Edasi on kõik kahtlane. Kas me läheme puhkusele ja kui, siis kuhu? Horvaatia ja Vahemeri jäävad vist helesiniseks unistuseks, kuna rahalised võimalused on äärmiselt piiratud*. Kas me ei lähe pikemale puhkusele, sest Vanaisahoiu küsimus on lahendamata ja see rahapool ka? Kui mitte puhkus, siis kuidas laheneb jaanipäev? Tünnilaadale registreerimine on lõppenud, nii et selle asja pärast ei peagi muretsema. 

Igatahes saan ma kohevarsti valmis D soovitud siniste vaipade komplekti. Võimalik, et mingil hetkel käime nende asjus Harjumaal. 

Loodetavasti ei võta öökülm maasikaõisi ära, või noh, kusagilt neid maasikaid vast ikka saab...

Vaja on teha aiatöid ja sisetöid ja üldse. 

Kusagilt võiks saada suurema koguse rabarberit, just sel aastal, kui ma tahtsin rabarberimahla teha, on meil saak napivõitu...

Loodetavasti võõrustame mitmesuguseid külalisi. 

Tunneme suvest rõõmu, ma loodan. 

________
*ausalt, kogu palgatõus ja peretoetuste tõus on hinnatõusu poolt niimoodi ära söödud, et... me ostame isegi piima hinna järgi! Küsisin poistelt, mida nemad tahaksid puhkuse ajal teha, Lillebror tahtis näha mingit esteetilist paika nagu minevaasta Texeli saar oli, Legolas tahtis ujuma. Druskininkai veepark ja Kura säär või...? See oleks kõige lähem ja odavam käimata-nägemata paik. Järgmine samm oleks Energylandia Poolas, Krakow ja Tatrad, mida annaks muidugi kombineerida Praha ja Dresdeniga...

Kuldne karikas ja kurr

Sel nädalal... oli muidugi suur õnn ja kergendus, et prantslased ära läksid. Olid head, viisakad poisid küll, aga lihtsam on nende lastega, kes tõepoolest aru saavad, mida neile öeldakse... Sest meie prantslased oskasid imekenasti "yes" öelda ja naeratada, sõltumata sellest, kas nad millestki aru said või mitte.

Paar päeva ilma ühegi lapskülaliseta olid vägagi nauditavad. 

Ootamatu külalisesinejana käis siitkandist üle Öökülm. -0,7'C! No see oleks küll võinud olemata jääda. Õnneks olin sisetunde alusel kasvuhoonesse küünlad pannud ja tundub, et tomatitaimed jäid ellu.

Veel... oeh... juhtus kasvatusküsimusi, nagu viimasel ajal ikka. Seekord pigem sõbralik-lootusrikkas võtmes ja oeh... Ütlesin nii asjassepuutuvale pojakesele kui kaaskonnale, et paluks uusi õigusi ja võimalusi hästi kasutada ja üldse targasti toimetada. Ja anda teada, kui arengud hakkavad nõudma... noh, näiteks lukustatavat ust. Esialgu on nähtavalt ja teadaolevalt niisama kurr*. Eks oli varemgi, aga siiamaani mitte nii avalikult ja me ei riskinud kirikuvande alla panemisega. Uusi õigusi ei saanud lapsed mitte vahepeal usinalt ettevõetud jalatrampimisega, vaid hiljutiste väga lugupidamisevääriliste avalduste, heade mõtete ja ausate ärarääkimistega. Parem tegelegu laps oma isiklike kahtluste ja kõhklustega praegu, mil me saame teda igapidi toetada, kui et ta väliselt ülistabiilsena iseseisvaks hakkab ja siis kokku variseb... ja kui kurr toetab lapse vaimset tervist (teismeliste poiste vaimne tervis on oluliselt hapram kui nad välja näitavad, vaadake ise, mis meil meeste suitsiidisagedus on), siis olgu kurr. Isegi kui tuleb kirikuvanne lapsevanematele. Hm, peaks vist minema ja pastorile (rohkem kui pastor, sest on sõber, ja rohkem kui sõber, sest on pastor) üles tunnistama...

Mõtlesin siin, et vanaaegsed pulmakombed oleksid tänapäevalgi suurel määral abiks. Saadaksin pojakese ühte majja Linnas jutuga, et kanakene on kadunud, paneksin tirtsule tanu pähe ja annaks võtmekimbu pihku... no aga nii ei tehta ju enam! Tanu mul ka pole. Muidugi, lapsed peavad ise selgusele jõudma, kas kosjad tulevad ja need ka vastu võetakse, senikaua kasvatagu vanainimesed kannatlikkust. Aga neile, kes mulle sügisel ütlesid, et mis sa muretsed... olen valmis vabalt valitud kõva asjaga vastu pead virutama. Mure ja rõõm kasvavad meil siin lumepallidena, nagu selle konkreetse pojakese puhul alati on olnud.

Igatahes karikavõistlustele Järvakandis sõitsime kolme lapsega, Jõugu Juht jäi koju magama ja kasse hooldama. Läks... päikeseliselt ja tuuliselt. Lillebror laskis endale uue kuldse kopsiku, millel kullaga küll mitte mingisugust seost ei olnud, esikoht sellegipoolest. Legolas, kelle võistlus oli pool päeva hiljem, pole ilmselt oma võistlusvormi endiselt tagasi saanud, lõpuosas väljendas selgesti, et tahab ainult koju ja kõik -, aga temal oli vähemalt laskmisseeriate vahel üle spordiväljaku kõige ilusam tüdruk kaisus ja kurr. Kedagi teist seal kindlasti nii hoolega ei motiveeritud ega toetatud. Ega esikolmikukohad ainsad ei ole, mida saades inimene piisavalt hea on (see on üks tema kõhklustest... tule taevas appi, ma armastan oma poega tema olemasolu tõttu, mitte sellepärast, et ta tippsportlane on! - aga tee sa seda ühele jäärapäisele pubekale selgeks...). 

Kibuvitsatorkehaav andis paariks päevaks korraliku paistetuse, küllap luuümbrise koe vigastus või midagi taolist... aga tänaseks on juba peaaegu unustatud. 

Lastele kirjutasin tubadesse leidmiseks mõned sedelid mälestustega nende väikelapseeast. Tundub, et meeldis. 

_______

*mureliku lapsevanema seisukohast võttes nagu juba peaaegu kaheksa kuud hirmus ilus ja hirmus hirmus, aga püüame ära toetada, kuni nad ise suureks kasvavad. Paduõnnelikud on nad praegu küll...

Noppeid, sest meestel läheb Linnast tulekuga aega

"Ma kallistan täna õhtul oma poega eriti kõvasti," lubas üks mu sõbranna, kuuldes, mis olukorrad meil praegu käsil. "Ja ta võib oma toa hoida nii segi kui tahab!"

Mnjaa, meil pole mõjunud ei memme musi ega segamini toad, ikka on... olukorrad. Ärge saage valesti aru, kõik on hästi, isegi toredasti (kui umbkeelse-lähedased prantslased on läinud, sobib peaaegu ükskõik mis), aga asjad on... muutumas, ja keegi ei tea, kas need muutused toovad pikas perspektiivis endaga kaasa midagi head või siiski, nojah... seda, mis ei ole kuidagi hea. Toetame, armastame, hoiame, kasvatame. Kuni veel saab. 

***

Pügasin üht üksikut kibuvitsa. On teine aastate joooksul tekitanud endale eriti sassis soengu kuivanud okstest. Uhh, kus torkis! Parema käe üks sõrmenukk sai vist luuni ulatuva augu, igatahes pole varem ükski kibuvitsakriim sellist valu teinud. Võeh. 

***

Valutavast sõrmenukist hoolimata pesin ära kolm akent. Toas läks kohe valgemaks. 

***

Tollesama kohvikulaua taga rääkisid naised, kes on sel aastal juba värskest rabarberist kooki teinud ja kes alles kavatseb. Linnast me sel aastal rabarberit ei saa, oma põõsaste varred on ka nadivõitu. Vihma pole, küllap sellepärast. Sellegipoolest küpsetan täna esimese värskerabarberikoogi, Mees arvas, et võiks olla tagurpidine. Vanarabarberikooki (ehk siis sügavkülmarabarberist) küpsetasin paari nädala eest. 

***

Maasikad õitsevad aktiivselt, õunapuud eriti mitte. Ma just lootsin, et Legolas saab Sõbrannast, kelle jume on täpselt nagu õunapuuõiel, kohase taustaga pilte teha... No aga mis siis ikka, meil oligi minevaasta ülearu palju õunu.

***

Lapsed loevad päevi kooliaasta lõpuni. Mõnel lõpeb aktiivne õppetöö homme, mõnel tuleval nädalal, mõni peab veel kaks nädalat koolis käima. Igal lapsel oma kool ja oma süsteem. Juunikuu üritusi olen hakanud tasapisi kalendrisse märkima, aga küllap tuleb veel midagi juurde.

***

Tegelikult me mõtleme juba juulikuu üritustele.

Valisin koha ja maksin ära Hansalaada. Lossi vanavaralaat on küll muhedam, aga kui ei saja, toimib see jõeäärne koht meil päris hästi. No ja äkki lähebki hästi?

Veel panin Lillebrori kirja koguduse noortelaagrisse. Registreerimisankeedis küsiti, mida head võiks laagris juhtuda. Lillebror soovis Püha Vaimu ligiolu ja siis me võrdlesime, kuidas see meil kummalgi füüsiliselt tundub. Minul on südame ümber allikaveetunne, temal tuleb ühest õlast sisse ja levib üle keha... Baptistilapsuke, noh! Kui see usk tema elus ka elavaks saaks... Aga kesse teab, enne koitu on ikka kõige pimedam. 

***

Palvetame edasi kõigi oma pöialpoiste ja Lumivalgekese eest. Sest olukordi teisme-eas jagub...

Ainult armastusega, taas ja teisiti

 Ühel hetkel annab vaarao järele. Või nojah, tuleb talitada südame järgi ja võimaldada lastel... asju untsu ajada, kui nad seda peaksid tahtma. Või õnnelikud olla, kui kõik peaks hästi minema. 

Pealegi, minu üks oluline palvevastus on lugu Jeesusest ja abielurikkujast naisest. Teate küll, kes pole patustanud, see visaku kivi esimesena... Seega jätan endale õiguse tuld ja tõrva sülitada, kui keegi lastest tubaka või alkoholi vastu huvi ilmutab. 

"Jeesus Kristus, Kristiinakene, oled sa siis nii õnnetu...?" küsib Laurits oma tütrelt*. Noh, minul tütart ei ole, aga kui pojakene poetab mõningaid olulisi märksõnu, endal pisarad silmis - ja läheduses ei ole sibulaid! -, siis tuleb anda võimalus. Eks me näeme, kuidas need olukorrad ükskord kujunevad. Täna ei muutu asjassepuutuva lapse elus mitte midagi. Homme... on homme. Ja ülehomset päeva ei oska keegi ennustada, ehkki PLNi järgi ei muutu isegi ülehomme mitte midagi. 

***

Kuna järeleandmise juurde käis üks sedel, nagu asjassepuutuv lapsühik märkis, mõtlesin välja enda meelest geniaalse idee. Hakkan lastele kirjutama kirjakesi ja juhuslikult nende tubadesse leidmiseks poetama, teemaks sündmused, mida nad ise ei mäleta. Näiteks, kuidas kahepoolene Lillebror väga pahane oli, et järve äärde sõites juba kodus uju-pükdi jalga ei saanud... Või midagi lõbusamat, miks mitte, näiteks küsimus kõveratest juustest. Mul on laste isemäletamise-eelse vanuse kohta palju asju üles kirjutatud, aeg on hakata neid lugusid asjaosalistega jagama. 

__________

*"Kristiina Lauritsatütar" on ikkagi väga kõnetav raamat. Üks hele, tugeva kondiga ja nii kuuma verega, et magab ka kõige külmemal talvel alasti, teised tumedamad... Pealegi oli sel heledal (Gaute) väikelapseeas probleeme rääkimahakkamisega ja juba noore mehena tõmbas ta endale vanemate heakskiidu puudumisest hoolimata pruudi, kes oli veel lapseohtu, hallikasrohelised silmad nagu säravad tähed... Oijah. 

Üles ja alla ja jälle üles ja...

Oeh. On see vast nädal, ausõna. 

Esmaspäeval olid kasvatusküsimused. 

Teisipäeval käisin armsa Cranberryga kohvikus. Väga kena oli.

Kolmapäeval saabusid prantslased. 

Neljapäeval käisin kohvikus (Werner, keda huvitab) armsa Karinaga. Oli ka väga kena.

Reedel... olid kasvatusküsimused. 

Laupäeval oli seda ja teist. 

Täna on kah olnud seda ja teist.

Ausõna...

Mis puutub kasvatusküsimustesse, siis ühega on piirid taaskehtestatud ja loodetavasti ei pea neid enam samal teemal uuesti kehtestama, teisega on räägitud... ja see rääkimine on olnud loodetavasti piisavalt usalduslikus õhkkonnas ja lugupidaval toonil. Jube, kui lapse sees on mitmesegased dilemmad ja teades, mis on  hea ja õige, tunneb ta vajadust ikkagi kõike väänata... Puberteet, noh, mõlemal juhul.

Kohvikus sain teada, et NÕHK kook mulle ei meeldi. Muidu pole Werneril viga, aga päevasemad käigud teen ma ikkagi Anna Edasisse. 

Prantslased oskavad väga hästi noogutada ja naeratada, kui neile midagi öelda, aga aru midagi ei saa. Lillebror suhtleb peamiselt, kurdab, et keeled lähevad sassi... Ja see on meie pere arvatavasti viimane vahetusõpilastega projekt selles koolis, peast preislasena ei saa ma laissez-faire põhimõttel (tean, et mõiste pärineb majandusest, aga kindlasti saab sellega kirjeldada ka muid olukordi) toimuvate asjadega hakkama. 

Enne prantslasi käis Lillebror Torma Glämpingukülas. Hinna ja lusti suhe oli paigast ära, tähendab, ei olnud nii tore, nagu ta ootas. Ka üks tema klassiõde märkis, et oleks võinud parem olla. Võimalik, et see paik ei sobigi teismelistele?

Koos prantslastega käisime muuseumiööl. Kuna meil on kommunikatsiooniprobleem, lootsime väljareklaamitud töötubade peale... Määh. Nii lahjat muuseumiööd pole enne näinud. Nii põllumajandusmuuseumis kui ERMis oli pool muuseumi kinni ja teine pool põhimõtteliselt lurr. Vähemalt said nad külakiigel kiikuda. 

Veel käisime prantslastega Lossis. Ostsime perepileti ja puha. Kuna külalised on umbes Lillebrori kasvu ja umbes sama tumedate juustega, võis paista, et meil on kolmikud. Lossis maksab käia küll, eriti kui teada, kes see Eduard Tubin oli (meie ei tea, vist piinlik). Sportlikumate huvidega inimesed saavad Lossi ümbruses ka discgolfi mängida, ehkki korvide ülesleidmine on üsna keeruline ülesanne. 

Avati muruniiduhooaeg ja täna avasime ka grillihooaja. Tomatitaimedel läheb kasvuhoones hästi, rabarber kasvab. Varsti on vist aeg potitaimed õue viia. Potitaimedest läheb hämmastavalt hästi pisikesel jõulutähel. Ütlen talle igapäevaselt tere ja kinnitan, kui tubli lilleke ta on. Kiituse paistel on ta kasvatanud endale mitu uut lehte. Taimedega rääkimisest on ilmselt kasu. Huvitav, kas taimede sõimamine annaks vastupidise efekti? Näiteks naadi puhul?

Noppeid

Eile saabus meile kaks poisikest Prantsusmaalt. Päris armsad lapsed tunduvad olevat ja kujutage ette, üks räägib isegi inglise keelt! Ma küll ütlesin neile, et avec moi tu parles comme l'escargot - et minuga tuleb rääkida nagu tigu - pole aimugi, kuidas "aeglaselt" prantsuse keeles on -, aga nad proovivad ikkagi inglise keeles ja Lillebror suhtleb peamiselt. Kui väga vaja, siis üritab Legolas ka midagi välja mõelda, Jõugu Juht arvab hetkel, et prantsuse keel ei ole tema jaoks (tegelikult ta oskab küll, lihtsalt pole ammu kasutanud).

Murekoht on aga, et poisikesed saabusid ilma oma kohvriteta. Loodetavasti jõuavad kohvrid täna...

***

Kasutasin tööalaseid võimalusi ära ja käisin arstikabinetis kaalu peal. Aastaga on maha läinud vähemalt 12,5 kilo. Kaalukaotuse taga on lisaks isiklikule soovile natuke saledam olla kolm gripilaadset, mis minust detsembris-jaanuaris üle käisid ja isu täiesti nulli viisid, pluss vähemalt kaks kõhuviiruse moodi asja pluss pidev tegelemine kolme ja poole puberteediga (Sõbranna ei ela veel meil, tema on see poolik...). Laste teod ja ütlemised ja... Taskurätte läheb palju ja kõik need, kes mulle sügisel ütlesid, et ärgu ma nii palju muretsegu... võivad omadega puu otsa minna. Muretsemine on olnud vägagi põhjendatud. Hetkel elame päev korraga ja ootame, mis nad järgmiseks välja mõtlevad, olgu see siis hea või halb. 

Kaalukaotuse kõrvalnäht on, et kõik viimaste aastate jooksul hangitud riided lotendavad. Neid on paraku palju... Mees küsis, millal ma viimati oma kilpnääret kontrollida lasin. Täitsa tõsi, eks seegi võib olukorras oma osa mängida. Vähemalt lähevad taas selga mõned viie aasta tagused lemmikesemed, see teeb rõõmu.

***

Puberteetide ühe tagajärjena said meil esmaspäeva õhtul puud hopsti kuuri ja riita. Füüsiline töö rahustab nii ema kui põrkivaid pojakesi. Kolmanda puukoorma puhul ma eelistaksin siiski rahulikumaid viise puuladumise algatamiseks. 

***

Käisin üleeile armsa Cranberryga kohvikus. Ta on imeline inimene ja ma olen väga tänulik, et mul on võimalik teda tunda. Inimesed ongi pigem ilusaid ja head. 

***

Poolsooja ilma puhul, kui ei saja, on tõsine dilemma - kas teha aiatöid või minna D soovitud sinist vaipa kuduma? Või teha mõlemast natuke? Igatahes on maikuu praegu täiesti imeline ja ma lähen nüüd oma pesunööri nautima. 

Olukorrast riigis

ehk kala võib hakata mädanema peast, riik mädaneb juurtest. 

Juhtus... mitteohtlik, mittetakistav liiklustähelepanematus. Tee äärest kargas välja ebaviisakuse piiril suhtlev politseinik. Ei mingit lugupidamist, ei mingit manitsemist ega õpetamist. Kaks detsibelli rohkem oleks olnud röökimine. Üks sõna lisaks oleks olnud puhas sõim. Lahtistel tiibadel lennuga tuli teine ka - sama ebaviisakas, toores, ülbe. Välimus mõlema puhul korrektsuse alampiiril, ei mingeid valgeid kindaid ega läikivaid nööpe, võta vorm seljast ja saad suvalised ehitustöölised. Kirjutasin nimed üles, aga teile ma neid praegu ei ütle, eks neilgi meestel ole emad... 

Tegu on riigivõimu esindajatega. Eesti Vabariigi esindajatega, kui tohib täpsustada. 

Ma ei ole mitte kuskil Lääne-Euroopas kokku puutunud politseinikega, kelle tööeesmärk on karistamine olukorrast sõltumatult. Manitsetakse, juhendatakse, selgitatakse. Eesti politseinike käitumine teeb nõutuks ja põhjustab jälestust. See ei ole esimene kord, ehkki esimene sedasorti sündmus (ükskord 10+ aastat tagasi oli ülevaatuse aeg mõne päeva jagu mööda läinud, seal olid mingid tavapärasest erinevad kuupäevad... politseinike suhtumine ja käitumine oli samasugune).

Targemat sorti koolikiusajad käituvad ka niimoodi. Kõik oleks justnagu korrektne, aga kogu olukorra eesmärk on suhtluspartnerile koht kätte näidata ja teda võimalikult põhjalikult alandada. 

Kui siia juhtub lugema mõni liikluspolitseinik (tunnen kaasa!) või mõne liikluspolitseiniku lähedane (tunnen veel rohkem kaasa) - selline ründav, ülevalt-alla, lugupidamatu suhtlemisstiil ei too endaga kaasa ühtegi soovitud tagajärge. Niigi absoluutselt korralikud inimesed ei muutu sellisest kohtlemisest seaduskuulekamaks ega tule meeleparandusele, selle asemel hakkavad nad kohtlejaid põlgama. 

Olen ammu pidanud liikluspolitseinikku üheks kõige madalamaks eluvormis maailmas. Tunnistan oma viga, et üldistasin liigselt ja korrigeerin siinkohal - madalus käib Eesti Vabariigi ja kogemuse põhjal ka Poola liikluspolitseiniku kohta, Prantsusmaa ja Saksamaa liikluspolitseinikud on minu kogemust mööda alati korrektsed, väärikad, viisakad ja lugupidavad, isegi olukorras, kus nad justkui esitaksid kahtlustusi (ka seal on "kõik puhuvad" aktsioonidega võrreldavaid olemuselt ebaviisakaid sündmusi*). 

Tegu oli Eesti Vabariigi esindajatega. Ma eelmise kokkupuute aegset valitsust ei mäleta, aga tänased sobituvad meie praeguse valitsusega küll hästi. Selle vahega muidugi, et valetamisega need kaks meest meie kuuldes ei tegelenud. Kui ma oleksin väga rikas, saadaksin nad Saksamaale kombeõpetuse-kursustele. Äkki tuleksid meeleparandusele. 

Asooh - seda postitust ei ole lubatud tsiteerida, foorumites ega ajakirjanduses kasutada. Mul on piinlik, et pean sellist asja ütlema, aga kogemuse põhjal kahjuks pean. Siin loeb ju igasugust rahvast. 

__________

*eestlaste üldise alkoholiprobleemi taustal on lugupidamiseväärilise inimese esmane valik loomulikult karsklus. Ainult siis, kui puhumisaktsiooni viivad läbi noored - praktikandid vist? - on suhtumine viisakas, sõbralik ja lugupidav. Muidu on politseinike toon ka sel juhul üldiselt järsk ja kahtlustav, tulemust vaadates mõnikord lausa pettunud. 

Emadepäeval

Palju õnne kõigile praegustele ja tulevastele emadele! Ja neile ka, kes on millegipärast mitte-emad, ehkki eelistaksid seda olla - armastus laste vastu, keda (veel) ei ole, on ka armastus. 

Mina sain täna mitmes plaanis ema olla - keda oli tarvis äratada, keda suunata adekvaatseid riideid valima... Ja pisara ka poetada, sest nojah, see iseenesestmõistetavus, et küll ema kõik korraldab ja kõik välja kannatab... Noh, korraldabki kõik ja kannatabki kõik välja, mis teha. Armastus andestab kõik, aga ma nõdra inimesena jätaksin endale siiski õiguse mõnikord nördida. No aga elus ongi... meepotte ja tõrvatilgakesi ja... Ikka tuleb ette, iseenesest on ju ilus. 

Päevatsitaat, hommikul, teki alt: "Emme - palju õnne emadepäevaks! Ma teeksin kalli, aga ma olen paljas..." (kõik pojakesed on pidžaamapõlgurid...)

Kuna kiriku ja planeeritud teatri vahel oli totter paar tundi, mille jooksul ei olnud mõistlik kodus käia, kujunes nii, et ma käisin haapsalu salli ja päris pärlitega toidupoes... Aga varrukateta kleit ja õhuline õlasall olid teatrisaali temperatuuri arvestades täiuslik valik. Uut kleiti ei ostnud, sest ehkki Hansmarkis müüdi üht päris kena erepunast, polnud ta ikkagi päris see. Olemasoleva kombinatsiooni eest sain pastori 16-aastaselt tütrelt komplimendi. Väga tänulik. 

Inimestest. On uskumatu, mismoodi tänapäeval teatris käiakse. Mees oli vist ainus lipsukandja ja Sõbranna üks vähestest noortest tüdrukutest, kes tõesti absoluutselt kaunis välja nägi (noh, ta on niigi väga ilus tüdruk, aga kleit ja kingad ja tema tavapärasest uskumatul moel veel ilusamad juuksed...). Ükskõik mis vormis botaste kandmine piduliku kleidi juurde on õudus (nii paljudel inimestel ei saa olla jalaprobleemid) ja ma olen väga uhke ja õnnelik, et Legolas on suutnud enda kõrvale leida tütarlapse, kes oskab kanda nii kingi kui kleiti. Keskeltläbi olid noored poisid kenamini riides kui isad ja vanaisad - tuleviku suhtes on lootust. Kas võõraste inimeste riietus on minu asi - loomulikult mitte! Aga kui endal on kaasas soliidne mees, kaks väga ilusat ja üks natuke rääbakam, aga ikkagi teatrikohases mundris laps... siis jääb silma. 

Et Sõbranna meiega emadepäeval teatris oli, oli puhtakujuline apsakas, mul ei olnud kurja plaani... aga kuna põhimõtteliselt on Legolas meie jaoks sügisest saadik suurema osa ajast Sõbranna poolt kaaperdatud* kadunud olnud, jätan ma endale ka selle õiguse.

Etendusest. Minul oli võrdlusmaterjal olemas, olin "Tõrksa taltsutust" kunagi näinud teleteatri formaadis, 13. lennu etendusena. Läbi olen muidugi ka lugenud, noh, kui ma 11-aastaselt suurema osa Shakespeare'i loomingust läbi lugesin ja sellest lõviosa kohe ka unustasin. Kohati tuli päris tuttav ette. Lastele meeldis teener Grumio, minule valepeigmees (ja kah teener) Tranio, samuti loomulikult Petruchio. Katharina jäi kuidagi nõrgaks ja Bianca ei paistnud üldse välja. Nähtus omaette oli Lucentio, pikapeale hakkasin aru saama, et tegu võiks olla olukorraga, kus professionaalne näitleja mängib renessansiaegset ebaprofessionaalset näitlejat, kes mängib... oeh, liiga palju kihte sai. Kahju oli, et itaalia keelest aru ei saanud. Peaks ikka seda uute võõrkeelte õppimise asja tõsisemalt võtma, kaks võõrkeelt vabalt pluss kaks minimaalse suhtluse tasemel** jääb mõnikord väheks. Üldiselt oli etendus värvikam kui oskasin loota. Vaheajatellimuse tegemine oli absoluutselt õige asi, kui oleks spontaanselt tahtnud tassi kullahinnaga kohvi juua, oleks vaheaeg enne otsa saanud, kui saba oleks lõpuni jõudnud seista... Lapsed ütlesid, et meeldis - huhh. Haritud inimene võiks vähemalt kord elus olla Shakespeare'i näidendit näinud. 

Muudest asjadest. Kasvuhoonele sai peale kilekatus. Istutasin ära tomatid, kahjuks unustasin räimed osta. No aga mul oli üks tomativäetise pudel... Ilm on lihtsalt imeline. Kui ainult oleks aega kodus olla...

Saime teada, et tuleval nädalal tabab meid mitte ainult ühe, vaid kahe prantsuse poisikese võõrustamine. Ilma, et keegi oleks küsinud, kas sobib... "Küll te hakkama saate!" kiitis Lillebrori prantsuse keele õpetaja. Nojah, mis meil muud üle jääb - aga see on jälle üks iseenesestmõistetavalt eeldamine, mida ma kohe üldse mitte ei armasta...

Aias on õide puhkenud noor pirn. Mirabellidel on sel aastal vähe õisi, kui tuleb vähe mirabelle... siis meie peaaegu-naabritel on mitte-Männimetsal üks ülejäävalt viljakandev puu. Veel õitsevad meil nurmenukud ja suur toomingas lauda taga. 

Sellereedene noortepidu oli läinud paremini kui eelmine. Legolas jõudis Laenulapse poole ööbima heas tujus ja salongikõlbulikus seisundis, ehk olles taas olnud üks vähestest, kes üritusel alkoholi ei puutunud. 

Saime teise koorma talvepuid. Esimese riida jagu kandis kuuri, nojah, perekonna ainuke ema... sest see on iseenesestmõistetav***. Kallaku ma endale veel üks tass kohvi... sest mitte keegi ei ole piisavalt tugev, et olla minu mees... Millises osas on Yggdrasili roll elu poolt peale surutud ja millises osas ise võetud? Sest keegi ju ikkagi peab kandma maailma, millel on kaks niisket silma... Võimalik, et minu puhul on see kaasa sündinud, ilmseid märke oli seitsmeaastaselt (rääkis minu ema), kümneselt juba kohe kindlasti ja nii see läks. 

Kui mul aga poleks armastust... poleks minust ühtigi. Ja kui mul ei oleks privileegi olla ema... ei oleks mu elul üldse mitte mingit mõtet. Praegu ikka mingisugune vabandus on, näiteks supervõime korjata lastetubadest kokku musti nõusid ja pesemist vajavat pesu****. 

__________

*põhimõtteliselt keerasid nad meie pereelu põhjalikult pea peale. Ega tirtsuke ei pidanud teadma, et meie lapsed ei ole tavaliselt 95% kõigist vabadest päevadest Linnas ringi kolamas... ega muid asju, mis tema usina abiga kehvasti välja kukkusid. Andestamine on üks asi, unustamine teine. Armastust ei välista ka eakohasest mõtlematusest tekkivad olukorrad, ootame, kuni nad küpsevad...

**ma ei kekuta, see on pigem omaenese laiskuse tunnistamine, mulle jäävad keeled hästi külge, suur osa reaalteadustest seevastu üldse mitte.

***nojah, nii see asi on. Kõik mu mehed on kohutavalt ära hellitatud. Ikka armastuse pärast...

****meil on elu nagu Akne koomiksis, Postimees avaldab seda. Peaaegu igapäevaselt on äratundmishetki...

Appi

Lähinädalad võtavad pööraseid tuure. 

Minul on täna õhtul vestlus Maailma Kõige Hõivatuma Inimesega, kes on sinna juurde ka Väga Tark ja Tore Inimene, pealegi oma lastega mitmesegaseid turbulentse läbi teinud... äkki saan targemaks.

Homme on minul palveosadus, Lillebroril juuniorid, Legolasel üks nõustamine ja Legolasel-Sõbrannal kahekesi üks üritus (viimane ei vaja loodetavasti lapsevanemlikku tuge, aga sellegipoolest). 

Pühapäevaks on meil teatripiletid. 

Lillebroril on klassiga glämpimine. 

Tuleval nädalal sajab kaela üks kuni kaks prantsuse poisikest. 

Armas Karina tuleb Linna ja me käime kohvikus. Võib-olla on üks kohvikuskäik veel. 

Prantslasi tuleb lõbustada. Muuseumiöö ja Loss ja Suur Järv, ma oletan. Milline hulk laste sõpru meiega selles kõige ühineb, pole veel teada. 

Prantslased saabuvad ja lahkuvad mingitel öistel aegadel, oeh... 

Lastel on kuhjas veel viimased kontrolltööd. 

Legolasel ja Lillebroril tulevad võistlused. 

Siis on juuni ja kardetavasti jätkub kõik samas tempos, sest õppeaasta lõpp ja üritused ja ekskursioonid ja mis iganes... Ja ega see juuli palju parem ole, laadad ja laagrid ja muud üritused. Ja siis on juba august ja hoidised ja tuleb tööle minna ja Suurt Suvelõpupidu pidada ja algab uus kooliaasta ja oeh...

Ma lähen ja hakkan nüüd päevatoimetuste asjus tempokaks, siis saab vähemalt midagi rutiinset ja tavapärast ära tehtud. 

Noppeid enne õhtusööki

Viimasel ajal hilineb õhtune buss kümme minutit, sest Narva mägi on umbes. Ometi on olemas mingid ümbersõiduvõimalused neile, kes Linnast tahavad välja sõita... Ei tea. Minu meelest ei olnud Puiestee tänava suurremondi ajal minevaasta olukord pooltki nii hull. 

Selle bussi pärast ongi imelik õhtusöögieelne aeg, lapsed, kes pidanuks vorstid ahju panema, jõudsid koju vaevalt kümme minutit enne meid. 

***

Otsustasin endale pühapäevase teatri jaoks osta kleidi. Ühevärviline, soovitatavalt punane või säravsinine, äärmisel juhul must. Ideaalis kolmveerandvarrukatega. Laieneva seelikuosaga (sest mul pole mitte ainult herilase piht, um...). Humanas pakuti veinipunast taolist kleiti, paraku on vöökoht kõrgepoolne ja kleit ise selle tõttu lühikesevõitu - noh, lühemale kasvule. Ostsin igaks juhuks ära, aga lähen reedel ikkagi Hansmarki ka luurama. äkki neil on midagi, mis sobiks lisaks teatriskäimisele ka Gümnaasiumilõpetaja Ema Kleidiks või kesse, teab, äkki Peigmehe Ema Kleidiks ka. Ei või ju iial teada, millal täisealine poeg eluarmastust kohtab ja kiire hakkab. 

***

Raamatukogust sain taas kotitäie paljutõotavaid teoseid, aga kõik kerged ja lihtsakoelised raamatud räägivad kahekümne kuue või kolmekümne ühe aastastest naistest, kes pärandust saades või mõnel muul heal põhjusel Cornwallis või kuskil lõunaosariigis poe avavad ja selle käigus vastupandamatut aednikku või kinnisvaramaaklerit kohtavad, mitte ükski rõõmsameelne lugemine ei räägi neljakümne kaheksa aastasest täiesti mõnusas abielus naisest, kellel on tarvis tegeleda kolme ja poole puberteediga... Nojah, need teemad ei ole ilmselt rõõmsameelsed, vaid murettekitavad. Muretsemine on emade amet nagu andeksandminegi, aga mis siis, kui kõik hästi läheb? Pealegi on nad puberteetikud ainult väga konkreetsetes küsimustes, muul ajal on ülitoredad. 

***

Pooleldi kinniehitatud tuulekoda kipub arenema katastroofipiirkonnaks. Sinna on mugav asju käest panna. Ometigi võiks seal olla suuremas koguses õitsvate lilledega potte ja muud mõnusat segadikku, mis looks romantilist meeleolu ja oleks üldse ilus... Tuleb mõelda, kuidas seda ettekujutust ellu viia ja olulisem, ära hallata. 

***

Eile avanes esimene mirabelliõis. 

***

Lapsed loevad, mitu nädalat on tõsise õppetöö lõpuni. Tõepoolest, kohevarsti on päris suur suvi käes. Mulle sobib, need minevanädalased miinusseitsmesed ööd olid päris ebasümpaatsed. 

***

Viimasel ajal kummitab mul väga sageli üks diskohitt. Tiffany "I think we're alone now". Oijah, need puberteedid...

***

Ja veel, hiljem: miks vanaemad surevad või kaotavad mõistuse enne, kui nende lapselaste lapsed lokkavasse puberteeti jõuavad? Olen neil päevil nutnud üldse esimest korda sellepärast, et mu vanaema on surnud... ja ta suri umbes täpselt 23 aastat tagasi. Mh, see oleks hea argument, miks väga noored inimesed peaksid lapsi saama - et kui nende lapselapselapsed kord puberteedis on, saavad lapselapselaste vanemad tulla, põlvitada maha, vanaemale pea sülle panna ja kurta. Ja vanaema ütleks, ära kurvasta, lapseke, kõik saab korda... Ja see oleks lubadus, mida on võimalik kohe ja lihtsasti uskuda, sest vanaemad ei valeta. Nojah, õige oleks saada Jumala suhtes kui laps... aga mõnikord ei tule see välja. On ka selliseid päevi. 

Maikuu esimene nädal

Kindlasti parem kui aprilli viimane nädal. 

Esmaspäeval käis Legolas Sõbrannaga kinos. Olevat olnud hea film. 

Teisipäeval käisin mina ühes koolide poolt üsnagi põlatud asutuses kuulamas, mida head see asutus enda meelest teeb. 

Kolmapäeval käis Lillebror teatris ja Legolas klassiga kinos. 

Neljapäeval käisin vaimse tervise infopäeval, mis oli täiesti meeldiv ja infotihe. Sellegipoolest jäi mõni kuulaja tukkuma - no aga ega mina ju ei tea, äkki ta oli puruväsinud?

Reedel käis Legolas Sõbrannaga peol. Kutsumata külalistena esinesid seal politseinikud, sest noorte lust oli läinud üle öörahuaja ja naabrite taluvuspiiri. Legolas ja Sõbranna olid ühed vähestest, kes mitte midagi huvitavat välja ei puhunud... aga kui ma ise olin nii umbes 31 aastat tagasi paaril noortepeol ka üks vähestest, kellel poleks midagi puhuda olnud, selline neutraalne vaatleja... kuidas siis keelata lapsel osalemist?

Laupäeval oli Laat. Esines laadalolle, toredaid inimesi ja kasvatusküsimusi. Legolas ei jõudnud Laenulapse poolt ööbimast õigeks ajaks kohale, aga Jõugu Juht... Lühidalt: see ilus pikkade juustega poiss, kes laupäeva pärastlõunal linnaliini bussiga kaks täistiiru sõitis ja kogu aja magusasti magas, oligi Jõugu Juht. Meie kõik ajasime teda sel ajal taga, telefon oli vait, positsioneerimine andis lõpuks tulemuseks bussiteekonna... Tagaajamises ja muretsemises osalesid ka Sõbranna (meiega, väga arukas ja kaastundlik - temas on rohkem sisu kui pealtpoolt paistab), Laenulaps ja Semu, kaks viimast kaugjuhtimise teel, telefonis. Uhh. Jõugu Juht oli muidugi juba pisikesena kuldmagaja, ilmselt jätkub see ka täisealisena. Et miks mure - JJ ei ole pärast süüdimatut kambaga Linna peal kolamist teise klassi sügisel mitte kordagi jätnud tulemata sinna, kuhu on pidanud. Või kui esineb takistusi, siis ta annab otsekohe teada. No aga seekord tuli hea uni...

Veel käisid Legolas ja Sõbranna laupäeval teisel peol. Olevat olnud tore. 

Pühapäeval olime kirikus kuuekesi ja pärast õhtusöögilauas ka. Lillebror käis oma Sõbra pool. Legolas ja Sõbranna olid kahe hilisõhtuse ürituse tagajärjel näost natuke kahvatud ja uimased, aga sellegipoolest armsad ja rõõmsad. Leppisin nõustamise kokku ühe tuttavaga, kelle kolm poega on paar numbrit vanemad ja ka mitmesegastest olukordadest läbi käinud, äkki tal on mõni hea mõte. Mingil hetkel peame me kardetavasti langetama otsuseid ja tahaks ikka kõiges laste poolt olla... (lähemad sõbrad, teile rääkisin täpsemalt, teate küll, kuspaigas...)

Veel sain valmis kirivöö, ainult otstega tuleb veel midagi ette võtta. 

Külvasin basiilikut, kõrvitsat, zucchinit ja kurke - eks näeb, mis nad asjast arvavad. Tomatid verandas elavad öösiti vana roosa voodilina sees, sest meil on siin olnud öösiti miinus kuus ja miinus seitse...

Olen tegelenud kasvatusküsimustega, muuhulgas rääkinud üldse kõige tõsisemat võimalikku juttu sellele, kellel võib-olla mingil hetkel vaja infot, mida koolis ei räägita. Parem praegu kui üldse mitte, eks ole. Küll aga on õnn ja rõõm, et lapsed tegelikult räägivad minuga. Võib-olla mitte kõigest - loodetavasti mitte kõigest! -, aga piisavalt või natuke rohkem. Meil on maailma kõige toredamad pojad ja hallid juuksed võtan ma tänumeeles vastu, lisavad väärikust. 

Kogu minu sotsiaalmeedia on olnud täis kuningaid. Seekord ma Rootsi kuningat vaatamas ei käinud, keskkooli ajal sai ta ju ära nähtud, ehkki kõrgel Toome nõlva peal kõõludes ja kaugelt. Charlesi kroonimise ajal olime paraku Laadal, aga pilte nägime ikka. Palju õnne talle. 

Uuel nädalal lubatakse ilma soojenemist - jaa, palun! - ja teatrit. Ma endiselt ei tea, mida selga panna. Esimese maailma mured...

Maikuu, suur toomepuu...

Noh, igatahes jääb ülearune toomingas Linnas meist ka sel aastal maha võtmata. Mul ei ole jaksu tegeleda kahe majapidamisega. Las õitseb, kui tahab. Meil kodus vist veel ei õitse, aga lauda taga ei sega ta absoluutselt mitte kedagi. 

Mais juhtub hoopis: 

• Legolas ja Sõbranna käivad kinos;
• Lillebror käib klassiga teatris;
• Legolas käib klassiga kinos;
• toimub Linna kevadlaat;
• käime teatris kolme teismelisega (miinus Jõugu Juht, pluss Sõbranna);
• Legolasel ja Lillebroril on võistlused.

Lisaks kultuuriprogrammile juhtub palju aiatöid, vähe rahakulutamist (sest sel kuul on kindlustused ja muu taoline ka), mõni arstiaeg ja loodetavasti veel mingi hulk mõistlikke tegusid. Uusi kasvatusküsimusi paluks mitte, vanade variatsioonidega tegelemine võib olla paratamatus, aga nüüd, ma loodan, juba mõnevõrra väiksemas mahus. 

Suurem osa koolivaheajast

Seekordne aprillivaheaeg on meeldivalt pikem kui tavaliselt, jätkub homseks ka. 

Tööl tuli käia. Meile pakuti stressiteemalist koolitust, mis tekitas niisuguse stressi, et lahkusime poole pealt. 

Mees käis hambaarsti juures (tema oleks pidanud niiehknii enne koolituse lõppu arstile minema, aga lektor pildus teravaid märkusi igaühe suunas, kes näiteks kempsu pidi minema või mõnele töömeilile vastama kiirustas...). 

Üks laps käis arsti juures. Liigesevalud, oeh...

Külvasin porgandeid ja herneid, ühe peenra jagu sibulaid pistsin ka mulda. Ehk tuleb sobivam köögivilja-aasta kui see eelmine.

Lastel oli Kuurortlinnas võistlus. Ei olnud hea võistlus, aga nad said taas ühe kogemuse. Pärast võistlust käisime Teise Vanaisa juures ja päris õhtul Terviseparadiisis solberdamas. Meile Mehega meeldis Jurmalas rohkem, oli kuidagi mitmekesisem. Kallim oli muidugi ka. Lastel oli lõbus ja see oli peamine. Nendega samasse basseini juhtudes ei saanud muud, kui ainult imetleda meie kolme kaunist poega. Enamasti kulgesid nad siiski omasoodu, suured inimesed ju. 

Kahel päeval oli Legolasel külas Sõbranna (ja mitmel päeval oli Legolas Sõbranna juures Linnas - eks neil ole seal ka rohkem tegevust). Väga ilusad päevad olid. Õhtul Sõbrannat kojuviiva bussi peale viies (sest parim õhtune buss läheb meist 10 km kauguselt) kohtasime mõlemal korral kaklemis- ja kurameerimishuvilist metsist. Ei tea, kas oli sama metsis, kes meil minevaasta, ta ei täpsustanud, nokkapidi ma metsistel vahet ei tee.

Olid kasvatusküsimused. Murrab nii, et tükid taga, arvas taoliste asjade kohta ükskord üks mu vanemaid kolleege. Ühel murrab jah, koledasti. Teistel... olid omad asjad. Praeguseks on seatud piirangud sinna, kuhu vaja, ja tehtud kokkulepped seal, kus vaja. Armastus ei tähenda alati kõigelubamist - kui laps (või mitu) ikka oma elu kindlalt katastroofikursile sätib, siis peab ka suurte laste puhul appi hüppama, piirama, toetama ja kinnitama, et isegi vihased vanemad peavad Sind oma armsaks pojaks, kellest on tavaliselt hea meel... Või vähemalt ära märkima, et vaat selles kohas rakendab lapsevanem oma hädapiduri-funktsiooni, sest häda on kohe-kohe tulemas.

Kasvatusküsimuste asjus käisin pastori juures nõustamisel. Noh, kui ihu on haige, mine perearsti juurde, kui hing on haige, mine oma koguduse pastori juurde. Natuke sain nõu ja jõudu... aga see oli nädala alguses, suuremad sellenädalased mürtsud olid alles ees. Kui Vend Professor täna hommikul sõbralikult küsis, miks ma kurb paistan, hakkasin taas nutma... aga andeksandmine on emade amet, seda olen hoolega teha saanud. Ma olen praegu lihtsalt kurb. 

Kasvatusküsimused on mõjunud nii, et ma ei maga ega söö. Koos talvise gripiga on see kõik Peki-Heini asjus vägagi kahandavalt mõjunud. Täna hommikul proovisin, üks vana kirikukleit, mida ma ei ole raatsinud sõbrapoodi viia, läheb ilusasti selga, aga kaks aastat tagasi ostetud täiesti uus (siltki küljes) väike must kleit on tunde järgi vähemalt kaks numbrit liiga suur. Mitte Proua Vorstijupike, vaid Proua Lotendus - nii et selle kleidiga ma emadepäeval teatrisse ei lähe. Tuleb loota, et ilm on soe, see vana kirikukleit on nimelt kesksuveks sobilik...

Kuna aprill pole suurem asi olnud ja juba homme on esimene mai, äkki siis saab kenam? 

"Komm lieber Mai und mache..."