Peki-Heini kaagutus enne munemist

Proovisin selga Põhikooli Lõpetaja Ema Kleiti. Oli rõõm, et läks selga. Oli pahameel, sest võinuks paremini istuda. Järelikult olen ma viimase 11 kuu jooksul siiski paar kilo juurde võtnud. Meie Maja Kokkuhoidlike Emade Komitee välkistungil hääletati uue kleidi ostmine ühehäälselt maha. 

Moorisin omas võdisemises ja jõudsin Otsusele, et ka ilma Margo Durrelli ("Sa peaksid proovima riivitud selleri dieeti") ja Bridget Jonesi ("Snickers on kõigest väike vahepala ettenähtud porgandiviilude asemel") asjatundlike nõuanneteta  tuleb hakata dieeti pidama. Et pärast lõpetamisejärgset restoraniskäiku ei väljuks toitlustusasutusest Proua Vorstijupike ja ükski kriitiline kõrvaltvaataja ei peaks pelgama, et mu kleit õmblustest rebeneb. Endal mugavam ka. 

Fitlap ei sobi, nad hakkavad seal kohe esimestel päevadel kaerahelveste ja kodujuustuga peale, pealegi peaks hommikusöögi organiseerimine toimuma väga kiiresti ja lihtsalt, ma ei ole endiselt kell seitse hommikul kuigi teovõimeline. Igasugused saksakeelsed dieedid kah ei sobi, sest retseptid on liiga fäänsid. Ja must või teraleib hommikuti paneb mul lollikindlalt kõhu valutama, samuti igasugune lihatoit, seda paluks alates kella üheteistkümnest. 

Jäin vana hea äraproovitud maagilise supi juurde, mugandustega. Kunagi väga noorena katsetasin seda ka, meeldis ja toimis - ehkki stardipositsioon oli praegusest vähemalt kakskümmend kilo kergem, aga ambitsioonid olid ka teised. Pealegi maitseb mulle aedviljasupp üldjuhul väga. 

PLN on alustada esmaspäeval (sest mul hetkel puudub enamus supikomponentidest ja olen mitu päeva plaaninud laupäeva hommikuks sooja kodusaia teha) ja mugandada supidieeti mõningate lisandustega. Nimelt tahan ma näksida ja selleks sobivad ideaalselt redised. KRÕMPS! Olengi sel aastal hämmastavas redisepuuduses elanud. Igal hommikul rüüpan oma tavalise väga suure tassi lahjat kohvi ja luban endale selle juurde kausikese jogurtit koduse maasikatoormoosi ja võib-olla paari mandliga. Töölolemise-päevadel ostan puhvetist topeltportsu salatit, suppi kaasa vedima ei hakka... aga kui kodus ei peaks suppi enam olema, söön õhtul oma pere seltsis samamoodi salatit (roheline salat, tomat, kurk, tilk oliiviõli ja äädikat). Seda ma armastan ka, nemad saavad salatile lisaks muidugi kanakoibi ja vorstikesi ja mida iganes muud. Mõne puuvilja ehk söön, hm, Goldeni õunad peaksid minu maitsele piisavalt magusad olema? Ja õhtul lürbin tassi sidruniteed, taimeteed üldiselt ei maitse. Mingil hetkel tuleks tunde järgi natuke lahjemat liha süüa ja ilmselt aastaajast tingituna küpsetan rabarberikooki, aga eesmärk ei ole ju nädalaga 5-7 kilo kaotada, vaid kuu ajaga kolm... Või umbes nii. Et kleit hästi istuks. 

Iseenesest oleks vaja ka uut põrsaga tassi, mille jagu vett rüübata, kui hirmus küpsiseisu peale tuleb. 

Spordist ärge mulle palun endiselt rääkige, oletan, et aiatööd, kangakudumine ja näiteks puukandmine (sest mina olen kõige rohkem kodus ja poole ruumi kaupa küttepuude kuuritassimine on mulle jõukohane) kehtivad ka kui sport. Ja kui ilm lubab, teen taas iga päev pärast õhtusööki tund aega mingeid kasulikke õuetöid, eile näiteks koristasin talvisest oksarisust puhtaks umbes veerand majaesisest pargist. Tänane ilm kahjuks ei lubanud, homne vast jälle. 

Eks te võite mõne nädala pärast küsida, kas kleit läheb paremini selga.

Et kuidas me peaksime siis sööma...

Aega oli ja uudishimu tekkis, mõtlesin, et vaataks, mis imeloom siis see pere ostukorv on, ma pole sellega siiamaani eriti tegemist teinud. 

Coopi lehel on niisugune asi, sellega peaks nagu nädal aega söönuks saama... Ilmselt eeldusel, et lõunased söögid süüakse koolis, lasteaias ja töökohas. Ja eeldusel, et peres ei ole kellelgi allergiaid ja pereliikmete hulgas ei ole 15-aastaseid poisse, kes söövad ära kõik, mida süüa saab.

Mängimise mõttes hakkasin vaatama, mida ma siis etteantud vahenditest perele nädal aega süüa teeks.

Õhtusöögid. 

• Kapsas hakklihaga, keedetud kartulid. (seda meil muide armastatakse)
• Sibula ja porgandiga hautatud kanafilee, riis. Karripulbrit pole nimekirjas, aga natukese piima ja karriga saab kanahautisest ka hädise karriroa-imitatsiooni. Ananassi ja kookospiimaga oleks muidugi parem, aga neid pole ette nähtud.
•  Seašnitsel, kartulipuder, riivitud porgand napiks salatiks. Šnitsli peale läheb ära vähemalt üks muna, riivsaiaks saavad näiteks saiakannikad, kui neid eelnevalt targu kuivatada. Õli küll pole...
•  Ülejäänud seapraest teeks guljašši, aga pole ette nähtud ei tomatit ega paprikat, isegi paprikapulbrit pole... muidu saaks guljašši supina, kartulitega, või liharoana, riisiga...
•  Kala... kalasööjad oskavad kindlasti makaronide peale koos kodujuustu või kohvikoore või hapukoorega mingi kalakastme kokku keerata, aga ma kahtlustan, et sinna võiks ka mingit aedvilja sisse minna, mida enam pole, äärmisel juhul on natuke sibulat alles. 
•  Ühe korra võiks teha quiche'i, sinna läheb ära kohvikoor ja mõned munad, natuke võid ja jahu ka. Sibul ja suitsuvorst või singilaadne sisse. 
•  Või praekartulid talupoja hommikusöögi vormis, miks mitte. Sinna sisse lähevad siis viinerid. 

Kapsasuppi ei saa teha, sest kapsas sai juba esimese söögiga otsa, porgandid on ka ammu otsas. 

Hommikusöögid.

• Ilmselt on ette nähtud mitu putru võisilmaga. Iiiuu. Kes moosi tahab, sellel olgu moos endal olemas, vanaema käest saadud.
•  Veel on hommikuks ette nähtud uskumatu kogus leiba ja natuke saia. Jällegi, süsivesikurohket hommikusööki a la mina ei anta, kui, siis ainult vormis "võisai suhkruga".

Magustoidud, mõnel juhul võib olla ka hommikusöök...

•  Vaesed rüütlid. Eeldusel, et kusagil kapinurgas kaneeli on. 
•  Kuklid šokolaadiga, eeldusel, et kusagil on pärmi või juuretist. Bitteri šokolaad sobib sinna sisse hästi.
•  Pakutakse lausa poekooki. Niisuguses koguses seda korraga ära ei sööda, aga nojah, võib ju mitmel päeval ka osta.
•  Pannkoogid, aga mesi ja moos peavad ikkagi endal olemas olema. 
•  Kui moosi juba kapis on, siis saaks kohupiima moosiga segada... või on äkki lausa kompotti?
•  Või teha kohupiimasaia, lihtsalt saiaviilud kohupiimaga määrida ja ahju. 
•  Kui oleks lubatud osta kama, saaks teha keefiri ja suhkruga kama-magustoitu. 
•  Kui oleks tärklist, saaks piimakisselli. Või kui oleks mannat, saaks bubertit. 
  

Õunad ja banaanid söödi kahe esimese päevaga ära. Kui olid viletsad õunad, siis tekkis muidugi võimalus õunakoogi küpsetamiseks... 

Mul tekkis nüüd üüratu kiusatus seda ostukorvi-nimekirja mugandada (sest kaerahelbed ja kala) ja vaadata, kuidas me sellega nädal aega toime tuleksime, aga kardetavasti hakkaks nädala lõpuks algama skorbuut, sest aed- ja puuviljade kogus on mikroskoopiline ja kuidas panna vastu kiusatusele ikkagi keldrist moosi tuua? Pealegi olen ma vist ühe korra elus täisterajahu kasutanud ja tulemus oli ootuspäraselt imelik, võiks ikka harjunud toiduained olla...

Või paneks kokku Oma Pere ostukorvi, püsiks selle piirides (paneks varudekapile tabaluku ette) ja pärast vaataks, kes perekonnast on oluliselt kõhnemaks jäänud? Ainult et teismelistel poistel on omadus paljuneda, tänagi saabub hilisõhtuse bussiga kaks lisalast. Siis enam nädala alguses tehtud plaanidega toime ei tuleks. 

Mida teie etteantud "ostukorviga" peale hakkaksite?

Raamatuid

Robert Galbraith "Vere sund". Lõpuks ometi üks raamat, mida jätkus terveks nädalaks. Aega oli küll ka keskmisest vähem, aga kui tavaliselt on nii paksud kriminullid pigem tüütud ja segased, siis siin sai jälgida peategelasi, kenasti kaasa elada erinevatele teooriatele ja lõpuks tõmmati kõik kenasti kokku. Sama autori Harry-raamatud (sest Galbraith on pseudonüüm, eks ole) on ju ka niisugused, tegevus kestab terve aasta ja lõpuks tõmmatakse kõik kokku. Miks mitte sedamoodi edasi kirjutada, kui skeem toimib. 

Fannie Flagg "Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus". See on nüüd olukord, kus koledatest asjadest on kirjutatud võluvalt. Kas sügaval Lõunas olid taolised lood (Nagu Ruthi ja Idgie lugu) enne teist ilmasõda võimalikud või mitte, mina ei tea, aga vanaproua jutustus on võluv. Võib-olla oleks Evelyni  abieluhädasid võinud olla vähem ja KKK lugusid rohkem, aga see on juba minu enda eelistuse või kiiksu küsimus. Pluss retseptid, mis ahvatlevad järele proovima. Raamat on alati parem, kui sellele on lisatud retsepte. 

Alex Brown "Postkaart Pariisist". Keskea kriisis naine sõidab Prantsusmaale, kus ta saab otsekohe uued imetoredad sõbrad, endast jupp maad noorema kallima ja teeb põnevaid avastusi veel pealegi. Nagu terve hulk taolisi raaamatuid enne seda. Rannapuhkuse ajaks sobib.

Bethany Clift   "Viimane kustutab tule". Oeh. Ma armastan endiselt maailmalõpulugusid, aga seda... mitte nii väga. Üks naine, kelle ümbert on kõik ära surnud, püüab toime tulla, arvates, et ta on terve Inglismaa peale ainus ellujäänu. Selle käigus meenutab ta kõike seda, mis ta elus on valesti teinud (peaaegu kõik), teeb täiesti jaburaid otsuseid (näiteks sõidab vastu talve Šotimaale, omamata vähimatki ettekujutust, mismoodi lume sees elatakse) ja üldse... Ja elektrivarustus toimib kuid pärast viimaste tehnikute suremist, London ei hakka mitme kuu jooksul lagunevate surnukehade järgi haisema ja kui peategelane jõuab ühte mahetalukesse, vohavad sealses kasvuhoones tomatid... kas Inglismaal istutatakse tomateid kasvuhoonesse oktoobris ja nad saavad seal kuus kuud ilma kastmata hakkama? Ja päris lõpp, oeh... Kui terve maailm - miinus võib-olla Uus-Meremaa - on katku surnud, mismoodi peaks juba kakskümmend aastat pärast katku suutma tegutseda päästemeeskond? 

John Wyndham "Midwichi käod". Pean tunnistama, et väga sügavat muljet see raamat mulle ei jätnud. Aga ega ta paha ka ei olnud, koju ostaks ikka, sest Wyndham. 

"Juhtumised pahura jumala baaris". Millegipärast meeldis see "Täheaeg" mulle lugemise ajal rohkem, kui eelmised. Võimalik, et varasemast vähem oli vidina-, roboti- ja poliitikaulmet. 

James  Redfield "Taevane ettekuulutus". Lubati põnevikku. Pakuti esoteerikat põnevikukastmes. Ei maitsenud. 

Kristina Ohlsson "Tuhkatriinud". Oleks veel üks mittemidagiütlev rootsi kriminull - kas seal Rootsis ongi kõik kohad paksult mõrtsukaid täis? -, ainult et ohvriteks on lapsed ja see pole just kuigi kena, isegi mitte väljamõeldisena. Idee oli iseenesest huvitav, aga lõpp läks kangesti klišeelikuks kätte ära ja üldse...

Marc Levy "Kõik see, mida me kunagi ei öelnud". Natuke imelik, natuke napakas, lugeda võis, aga vabandage... 

Anna Bagstam "Varjumäng". Veel üks rootsi kriminull. Ega selle kohta midagi muud öelda olegi. 

Aprilline mainädal

Suurema osa sellest nädalast elasin ähvardava Laada tähe all. Koolitusin, tulin koju, mõtlesin Laada peale. Pesin naisteõhtu nõusid, mõtlesin Laada peale. Pühapäeval rohisin maasikaid, tänasin Jumalat, et Laat on möödas. 

Nii ongi, mulle ei sobi laadad oma olemuselt üldse... sest alati on kohal vähemalt üks laadaloll, mõnikord ei ole kaks tundi järjest midagi teha ja siis peab järsku suhtlema kolme inimesega korraga, erineval teemal... ja väliüritused on väliüritused ehk mitte minu üritused. Sellegipoolest - kuigi ma praegu olen kerest kange ja vajaksin tõsisemat tirriteerimist - on ka selle Laada järel kõik hästi. Laadalollidega sain hakkama, kohtasin palju toredaid inimesi ja vihma ei sadanud, see on kõige suurem tänupõhjus. 

Pärast Laata läksid suuremad poisid kes kuhu külla, Lillebror avaldas soovi minna sööma Vapianosse. Me polnud seal varem käinud... ja rohkem enam ei lähe. Minu ja Mehe pitsad olid keskpäraselt söödavad, Lillebrori spagetid klimpis ja maitsetud. Hinnad nagu mujalgi või natukene kõrgemad, teenindus puudub selle sõna otseses mõttes - ise toidu valmissaamist passida ja seda lauale tuua võin ma koolisööklas ka ja söögilaudade ääres (peaaegu) ainult ilma seljatoeta taburetid... Minu sisemine Karen sai kõvasti arvamust avaldada. Küllap on see asutus mõeldud noorematele, veel tervete selgadega inimestele. 

Külvasin suurema seltskonna salatit ja porgandeid. Salat on praeguseks ka ninad mulla seest välja pistnud. Täna rookisin maasikapeenart, mispeale tuli arvamust avaldama metsis. Kriiskasin ja jooksin lumelabida järele. Metsis ootas viisakalt ära, kuni ma labida kätte sain, siis otsustas, et labidas on ohtlik ja lahkus kiirendatud sammul. Varsti sai teda näha teisel pool kraavi kurvalt koogutamas ja puhvitamas. Kuidas metsist keemiliselt kastreerida, vaene lind on ise ka oma eluga hirmus hädas?

Kuna terves Linnas ei ole saada mõistliku suuruse, värvi ja hinnaga täispuidust kirjutuslauda, ostsime reedel sõbrapoest ära ühe kümneeurose söögilaua. On teine küll spoonitud plaadiga ja spooni sees on kahjustus, aga kümme eurot... Legolas kitiis heaks, Mees teeb neil päevil lauale vaheplaadi (sest need on puudu) ja siis saab Legolasel olema meie köögilaua suurune kirjutuslaud. 

Lillebror oli suurema osa nädalast kõrvapõletikuga kodus. Koolis oli hämmastavalt rahulik. 

Jõugu Juht, eee... lubas hakata puuduma kõigil päevadel, kui on psühholoogiatund, sest ma tutvustasin ennast koolituse kohvipausi käigus tema psühholoogiaõpetajale. Väga armas noor pruunide silmadega neiu on. Ja tegelikult küsisin ma infot hoopis uue kümnenda klassi moodustamise kohta - selle info põhjal tegime Legolasega kiiresti ära avalduse ja saime ka vastuse, et Legolast oodatakse katsetele. Need toimuvad siiski alles juunis.

Legolas on nüüd nädal aega oma toas elanud. Teda kohtab nüüd ülejäänud Majas harva. :)

Mõõtsin ära kasvuhooneks kokkuahnitsetud aknad. See oli hirmus töö... Mees rakendab nüüd oma ruumilise mõtlemise oskust ja pusletab. See on vist veel hirmsam töö.

Ilm on olnud pigem aprilline ja see avaldub ka looduses. Lund vist enam kuskil ei ole, aga õitsevad peamiselt ülased ja meie kaks mirabellipuud, ei rohkem. Vähemalt on elus nii meie pisike niruke mooruspuu kui eelmisel aastal istutatud aprikoos. Roosid ja üks hortensia ajavad ka natuke lehti. Ainult umbrohi kasvab suure rõõmuga ja ohtralt. Head naaditõrjet teile ka!

Noppeid, jälle

No kohe mitte ei viitsi hakata tegema seda, mida vaja oleks. Oma osa on ka sellel, et eile õhtul sain koju pärast kella kümmet, sest pärast köögis lõpetamist oli veel vaja käia Jõugu Juhti Laenulapse juurest ära toomas ja poes. Nende kolmapäevaste osaduste asjus hakkab ka vedru maha käima - tekib tunne, et enam nagu väga ei jaksa. PLNi kohaselt on tuleval nädalal üks kokkusaamine veel, siis vaatab edasi. Peakorraldajal on ka vaja natuke puhata. 

Eile istus üks väga asjalik arvatavasti kahene (pluss-miinus mõned kuud) noormees üksi väikeses saalis laua taga ja võttis endale puuviljavaagnalt õuna. No hästi, mõtlesin mina ja nihutasin vaagna temast natuke eemale. Kujundab veel ümber või... Kui ma tiiruga tagasi jõudsin, oligi kujundatud. Väga metoodiliselt oli vaagnalt eemaldatud kõik punased õunatükid ja igaühest tükk maitstud. Ääretult armas poiss oli, julge ja rõõmus. Arvatavasti vend veetis samal ajal aega kempsus ja karjus MAAMAt appi, nii et kirik kajas. 

***

Kodusel rindel on olukord hapu. Kudutööd on vaja puhtalt sellepärast teha, et saaks kudupööningule ruumi (ja garaaži kah ruumi). Pealegi on vaja üles ajada järgmine kangas, sinna sisse on üks tellimus. Aga kui ma tegelen kudutööga, siis jääb muu unarusse. Õues märatseb endiselt metsis, küll harvemini kui alguses, aga aiatöid teen ma ikkagi eelistatavalt siis, kui mõni meestest kodus ja turvamas on. Ja üldse elame me peamiselt Laada tähe all. Peaasi, et ei sajaks!

***

Unistan puhkusest. Ootame endiselt, et Saksamaa ja Prantsusmaa tuleksid meeleparandusele ja lõpetaksid k-tõendite nõudmise. Räägitakse küll, et autoga piiri ületades neid vaja pole, aga tahaks ikka korralikud olla. Õnneks on päris-puhkuse ajalise võimaluseni aega palju ja äkki nad ikka jõuavad. Muidu saaks siit otse Horvaatiasse, see ei ole küll meie mugavustsoon, aga Vahemeri on Vahemeri on Vahemeri. Pealegi avastasin, et Krakowi külje all (Krakow jääks Horvaatiasse sõites põhimõtteliselt tee peale) on väga sümpaatse olemise ja üsna mõistliku piletihinnaga lõbustuspark, mis teeks suuremad poisid kindlasti tohutult õnnelikuks. Minul hakkas igatahes sealsete ameerika mägede videosidki vaadates paha. Lillebrori teeks jällegi mõni botaanikaaed õnnelikuks, küllap leiaks neidki. 

*** 

Mõtlesin siin ükspäev, et kuigi ma kingapoes käimist ja paljukingaliseks saamist iseenese puhul ei salli, on mul siiski kingakiiks. Arvatavasti sain mõjutatud lapsepõlves "Nõukogude Naise" stiilirubriigist. Kummitallaga ja/või botasekujuline jalats ei ole minu meelest jalats. Kardetavasti jääb see nii, kuni mu liigesed või selg kontsakandmisest täiesti läbi on ja ma enam midagi muud peale pätaste... eee botaste jalga panna ei saa. Huu. Eks olen minagi stiilinikastusi kandnud, teksapüksid koos kontsadega, nooruses... Loobusin teksadest, sest kontsad, see on identiteedi osa. Või umbes nii. Laupäevasele Laadala panen siiski kontsatud jalatsid jalga, aga valida on pruunide säärsaabaste ja roosade matkasaapa-tüüpi jalatsite vahel, botaseid mul endiselt pole ja ma südamest loodan, et ei tule ka. 

Mees paraku kannab hetkel jalas stiilinikastust, tema jalga ei istu igasugune king, ka mitte väga kiidetud firmade omad, aga läbi kuluvad need tal hinnast sõltumatu tempoga... on randiga kingad nagu Lifil või Lianderil ("Hulkur Rasmus", Lif ja Liander olid need, kellega Oskar ja Rasmus oma teel madistasid). No aga mis teha, kui mõistlike ja mitte väga odavate kingade tald lahkub pealsete küljest parandamatul moel ja on vaja otsekohe midagi uut leida. 

Tegelikult oleks kõige kohasemad ja luustikusõbralikumad jalatsid ilmselt kingsepa poolt mõõdu järgi valmistatud, pärisnahast saapad nagu kunagi 19. sajandil. Näeksid vaieldamatult head välja, hoiaksid pahkluud otse ja puha. Ühel päeval ehk...

***

Üleeile käisin koolitumas imeilusasti restaureeritud mõisas siit mitte kaugel. Tegin pilte ja näitasin Mehele, millised peaksdid olema laed ja seinad. Mees küsis, kes selle ilu kõik sinna maalima peaks... seda ma tõepoolest ei oska arvata. 

Muidu oli asjalik koolitus. Eriti meeldisid mulle lektori juures tema intensiivselt rohelised villased sokid - sest seminarimajas käiakse sokkides või sussides. Mina võtsin endale kohalikud vannitoasussid ja sain neid ringi liikudes varvastega jalas hoida, sest kõik külaliste sussid olid igaks juhuks suurus 40 ja üle selle. 

***

Eileõhtuse poeskäigu puhul pidin tõdema, et seni soodsate hindadega poes pole hindu mitte alandatud, vaid ülendatud. Urr. 

Toidulaua mitmekesistamise mõttes passin juba mitmendat päeva meie aia põdrakanepi-piirkonda, et neid palmikujulisi võrseid saada... pole! Äkki täna saab, vihma on ka tulnud ja. Nagu küüslaugupealsetega, tundub nendegagi olevat mingi mõnepäevane "aken", mil on noppimine ja tarbimine võimalik, pärastpoole on juba liiga suured. 

***

Nüüd oleks vist asjakohane minna verandasse tomatitaimi kastma. Neil on seal täna jahe, aga see on ainus paik, kus nende jaoks ruumi ja valgust on. Vast saab neist midagi (ja vast saab õigeks ajaks kasvuhoone ka). 

Breakdown of the närv

Tundmatuks jääda sooviv, intensiivses puberteedis laps koristab kohta, kuhu ta pole õieti kunagi tohtinudki oma tegevusega (kommipaberid, hobitegevuse tagajärjed, kooliasjad jne) laieneda. Iga uut eset, mis ei ole ühemõtteliselt praht, saadab vinguvas kõneviisis esitatud küsimus: "Mis ma sellega teen?" või kui on praht, siis karjatus: "Milleks seda vaja on, mul pole aega!" vms. Lapsevanemad, kes on öösel halvasti maganud (sest noh, üheksas mai tulemas, kesse teab, mida Putler purtsatada võib), reageerivad vastavalt oma väsimusastmele.

Kogu olukord meenutab kas Rasmus Rasmussoni lennukisse kandmist Nicke poolt*, kus Rasmus karjus: "Ma ei taha! Ma ei taha! Ma ei taha!" või siis jällegi kaheksalapselise pere vihastumislugu**, kus ema jooksis oma kvartaliümbertringe kõige viimasena, kukil karjuv Morten Pesamuna Kaks, ja ütles iga natukese aja tagant: "Kuss, ma olen vihane! Kuss, ma olen vihane!"

Selline tüüne ja rahuarmastav esmaspäevaõhtu meil siis. Vähemalt must Mimi, Millie ja väike-väike Freya (ma ei tea, kus Valge Mini momendil viibib) on väga rahulikud ja rahulolevad. 

________

*Astrid Lindgren "Kalle Blomkvist ja Rasmus"

** A.-C. Vestly "Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto"

Ilusat emadepäeva!

Ma arvan, et seda sobib soovida kõigile sõltumata sellest, kas soovi saaja on ise ema, kellegi ema laps või ematu-lapsetu - sest keegi emasarnane isik on ikkagi vähemalt meie kultuuriruumis natukegi aega kõigil olnud, Isegi, kui see juhtus olema kooli kokatädi või bussinaabriks sattunud mammi. 

Mina mõtlesin täna hommikul, et hm, ma olen nüüd siis ainuke ema meie perekonnas. Ei ole tunda, et see kuidagi parem positsioon oleks kui varem. Märkisin poistele ka, et seda olukorda tuleks ikkagi mingil hetkel muuta, perekonda kuuluvate emade hulka peaks suurendama... mispeale üks  poeg küsis, kas nad peaksid sugu vahetama. Ei, seda keerulisust ma neile ei soovi, vihje oli hoopis naisevõtu suunas. Seepeale läks Legolas klassiõe sünnipäevale ära... Noh, tegelikult oli sünnipäev juba paar nädalat ette teada ja kõik kokku lepitud, Legolasel läheb ka rohkem kui kaks aastat, enne kui ta naisevõtuks vähegi sobivasse ikka jõuab... aga silmi võib lahti ikka hoida. 

Emadepäeva puhul käisime vähendatud koosseisus (sest Legolas oli juba sünnipäevateel) Tsink Plekk Pange kunagise maja uues hiinakas söömas. Sündis süüa küll. 

Enne emadepäeva juhtus... Lillebror käis teatris. "Vennad Lõvisüdamed" olevat naljakalt tehtud. Seda räägivad teisedki. 

Kogu Kamp oli üksmeelselt haige, mingi eriti vastiku iseloomuga kurguvaluviirus. Nii et koolis käidi sel nädalal vähe. 

Kooli asjus aga sai Legolas kutse minna vestlema ühte gümnaasiumi. See oli tema kolmas valik (ma oleks teiseks pannud), aga kool on iseenesest hea. Esimese valiku kohta kuulsin kolmapäeval TH käest asju, mis panid mind kahtlema tolle kooli õpetamisviisides... ja teise valiku kohta teadsin ennegi, et Mauruse kool sobib pigem tulevastele doktorantidele, mida meie lapsed päriselt siiski pole, vähemalt esialgu ei ilmuta nad teadustööks vähimatki kalduvust. No aga need Legolast ei valinud, sest gümnaasiumikatsete tulemused olid, hmmm. Füüsika oivaline, keemia-bioloogia ületasid ootusi, matemaatika vilets ja eesti keel kohutav. Üht neist ainetest kordas ta usinasti, üht keeldus koos mammaga üle vaatamast, võite ise arvata, millised need olid... Selle kõige tulemusena sünnitasime neljapäeva õhtul sisseastumisvestluse ankeeti ja esitasime sinna ka ühe teksti muutmata kujul. Nimelt oli ankeedis raske küsimus, mida sõbrad Legolase kohta ütleksid? Legolas helistas sõbrale ja pani üsna täpselt (koos selgitusega) kirja, mida eriliste akadeemiliste ambitsioonideta klassivend rääkis. On akneedilugejatel vähemalt natuke lõbus. Igaks juhuks teeme avalduse ka Jõugu Juhi kooli (seal on katsed alles juunis), sest kesse teab, mismoodi see vestlus läheb...

Veel võttis Legolas haigusest enam-vähem ülesaanuna kasutusele oma toa. Sisustusest on lõplikult paigas ja olemas ainult kardinapuud ja voodi, arvuti elab sama viletsa lauakese peal, kus varem (sest mõistliku hinnaga, ilusat, täispuidust kirjutuslauda me pole veel leidnud), mingeid liiste on vaja paigaldada, aknaraame värvida ja midagi veel teha, aga ikkagi Oma Tuba!

Mina siin kudusin kangast. Ja külvasin salatit. Ja tippisin tippsibulaid mulda, otsustasin nimelt sel aastal sibulakasvatamisega eksperimenteerida. Reede õhtul oli ootamatult tuuletu, selle tähistamiseks põletasime ära suuuuure kuhja peenikesi oksi, viirpuud ja muud jampsi. Mehed valvasid tuld ja vedasid oksi, mina rohisin siin ja seal ja rabarberipuhmast ja... KÖK-KÖK! Mart The Metsis oli otsustanud, et kurrameerimiseks ma ei kõlba, aga kaklemiseks võiks küll. Kriiskasin nagu iga täie mõistusega inimene, kui jalahoobi kaugusele materialiseerub ootamatult (no ma olin ju nägupidi rabarberis) kahtlaste kavatsustega metsaelukas. Mehed tormasid mind päästma. Metsis sai aru, et kõigile korraga ta kere peale anda ei jõua ja taandus enda arvates väärikalt (tegelikult endiselt selle Hollywoodi filmi vastiku, paksu kapihomost ametniku kõnnakul). Järgmisel päeval andis metsis kriiskamiseks põhjust kompostihunniku juures. Ühtlasi kontrollisin katselisel teel, et labidatäie kompostimulla metsisele päheviskamine teda ei heiduta. Küllap on ta nagu kana, armastab liivavanne või midagi... Mehed jooksid, metsis taandus pahaselt rögisedes. Peab vist ikka metsiseprae menüüsse kirjutama...

Tuli info tulevalaupäevase Laada paigutuse kohta. Meile on eraldatud kaks kohta, ise küsisime, sest "oma" tavalist kohta sel aastal ei saanud. Tulge turuhoone taha Emajõe äärde, sealt saab triibulist kaltsuvaipa... ja tulge siis turuhoone-esise seafiguuri juurest üle tänava, kohe pargi nurga pealt peaks saama triibulist kaltsuvaipa ja haapsalu salli mõlemat.  Vähemalt selline on PLN, eks me nädala pärast teame, kuidas tegelikult läks. Peaasi, et vihma ei sajaks!

Ma nüüd lähen ja saan taas põhjalikult ema olla, pesumasin ja pesunöör olid terve laupäeva mu ustavad abilised, aga vaat sokisorteerimisega ei tule toime ei elekter ega tuul...

Noppeid

Vaadake seda videot: 

https://www.youtube.com/watch?v=ydf4gqjapBE

Lisaks pühapäevahommikule tegutseb kurjus hoolega kõigi hästiõnnestuvate kirikuürituste tagaruumides. 

Eilsel naisteõhtul oli väliselt kõik väga hästi, aga köögis... võeh. Ju meie tegevuse tulemus oli midagi head, et niimoodi pidi olema.

Ja ega seal köögis ka midagi väga hirmsat olnud, möödarääkimised, mõned häirivad hetked... Juhtub ikka. Kui tahta täiust, tuleb teha üksi või arendada süsteemi mitukümmend aastat. Ma vägavägaväga loodan, et meie ukrainlased saavad kohevarsti tagasi koju minna ja hakata oma riiki taas üles ehitama. Selles lootuses olen rõõmuga valmis leppima ebatäiusega kulisside taga, sest noh, täiuse arendamiseks ei ole aega. 

Küll me ära lepime. 

Mh, ma nägin selle jama peale isegi unes, et keegi, keda ma näha ei taha (ei ole üldse praeguse olukorraga seotud, aga õudusunenägudesse passib küll hästi), on kohe kõrvalruumis ja ma pean eemale hoidma... Urr. 

***

Eilsest õhtust veel: jälle tuli kööki poisike, allameetrimees, võimalik, et korraldaja pojakene, nemad on ukraina päritolu venekeelsed eestimaalased...

"JA HATŠUU VADÕÕ!"

Möh?

"Vett tahab," seletan vabade kätega köögiabilisele, ise olin silmini mustades nõudes.

"JA HATŠUU VESI!"

(siin on südamekesel klõpsamise koht)

***

Mõtisklen ikka ja jälle, kelleks saada. Paar nädalat tagasi saavutasin olukorra, et olen kraamitud ja süstematiseeritud harjakapiga inimene. Kui hästi läheb, saab minust täna ka kraamitud tööpinnaga inimene. Vend Professori kolakogunemise printsiip  - kui kuskil on vaba koht, siis sinna kola ka koguneb - toimib meie majas suurepäraselt. Harjakapi kraamimise käigus tekkis prügikotitäis sodi pluss kastitäis asju, mis kas lähevad majast välja või peab Mees neile uue koha leidma. Soovin ühel päeval saada korras ja võimalikult kolavaba koduga inimeseks.

Ma oma vanematekodu kraamimise ja sorteerimise peale veel ei mõtle, aga Mehele tuletasin täna hommikul mingitel asjaoludel meelde, et ühel päeval peab tema sorteerima Vanaisa miljon kruvikeerajat ja garaažitäie kola... Mees ei olnud rõõmus. 

***

Sõjaolukord on selline, nagu on. Meiekooli esimene pere läheb juba varsti tagasi Kiievisse (kuidas seda uute reeglitega kirjutama peab, ma ei oska?), lapse kool pidavat olema pommitamistest puutumata jäänud. No ma loodan. 

Kardan... nojah, ausalt, millise saluudiga Putler otsustab üheksandat maid tähistada. Seente koht on ikkagi metsas, mitte taevas...

Kaarel Tarandi artikkel paar päeva tagasi oli väga õige ja mõistlik. Me sõidame ju sealt igapäevaselt mööda, 9.mai on alati vastik. Ei saa aru, miks selline asi, eriti veel punapropagandakirjaga on alles jäetud. Mälestamise koht võib ikka olla, kuigi ma hästi ei usu, et Linnas nii palju langenud sõdurite lapselapsi elab, aga et vabastajad...öök.

***

Hoopis teisel teemal: sel aastal oleme Linna laadal loodetavasti kahes mittetraditsioonilises kohas. Jõeäärsel käsitööalal ja kaubahoovi pargis, seal pidavat ka mingi nurgakene leiduma, arvas korraldaja. Kõik toimub muidugi klauslitega "Kui Vanaisa vahepeal ära ei..." ja "Kui Putler ei..." Üks päev korraga, lootuses ja hea PLNiga.

***

Aprillis kadus pangaarvelt kuidagi palju raha. Hakkasin taas hoolega hindu vaatama... Võeh. Eks me elame siis allahindluste peal edasi, niipalju kui saab. Sest kuigi korstende remont on kokku lepitud ja Kredex kingib lahkesti raha, pole teada, kas praeguses olukorras enam Kredexi rahast kõigi korstende jaoks jätkub (meil on väga võimsad korstnad, aga väga logud ka), tellised ja savi või mis sinna vahele käib tuleb ju suvel uuena osta... aga usaldusväärne pottsepp on kullakaaluga, kui meie korstnad tal juba tööjärjekorras on, siis ei tohi seda käest lasta, kindlasti mitte mingi sellise tühise asja pärast nagu rahapuudus. Nii et me kogumejakogume. 

Kogumisejakogumise teine hea eesmärk on suvepuhkus. Praeguseks on k-piirangud kaotanud piisav hulk riike, et Vahemere äärde saaks ikka. Tegelikult tahaks hoopis Burgundiasse Taizesse, poisid polegi seal veel käinud. Ehk tulevad ka Saksamaa ja Prantsusmaa enne juuli lõppu meeleparandusele, me varem ei saa kuskile... ja me veel ei tea, kuidas puhkuse ajaks Vanaisahoidu korraldada. On, nagu on, ja tuleb see, mis tuleb. Teeme häid PLNe, peame palvet ja oleme tänulikud selle eest, mis lõpuks hästi läheb. 

*** 

Olen jutujahtimise vahepeal vahele jätnud. Teemade järgi oleks kaks juttu küll, Ivan Borissovitši silmaterast lapselapselapsest Dimkast, kes tublisti Ukrainasi fašiste peksab ja vanavanaisale (kellele on saanud hankida pardli) aru annab, kas need hoholli tüdrukud on ka sama tulised nagu vanavanaisal Berliini vabastamise ajal, noh, mitmekesisus ju rikastab, ja hirmu suurte silmade teemal Robinist, tema AiFÕUN Kolmeteistkümnest, ribadeks pekstud nahktumbast ja vanaisa-peaministri poliitilisest avaldusest... aga need ei ole tegelikult kumbki eriti väärt kirjutamist ega lugemist. Tahaks kirjutada midagi helget, nagu hellebardi-Harald ja lootus tesiletivända keerutamisele, aga kuidagimoodi ei tule need helged lood siis, kui neid tarvis oleks. Või hm, ma võiksin ju fantaseerida metsise hingeelust...? :D

Kevadpühal

 Aeg läheb viimasel ajal kuidagi kiiremini, eriti koolivaheajad. See koolivaheaeg oli üsnagi sündmusterohke.

Esmaspäeval käisime Mehega tööl. Samal ajal toimetasid kodus kolm kuuenda klassi poissi metsisega, muuhulgas heitsid nad heinamaale pikali, tõmbasid kapuutsid üle pea ja ootasid, mis metsis teeb. Metsis tuli ja kõndis nende otsas, natuke lõi nokaga ka. Ma muidu midagi nii jaburat ei usukski, aga Tore Klassivend pildistas... temal jätkus oidu mitte märjal ja külmal heinamaal pikutada. 

Teisipäeval oli Vanaema urnimatus. Seltskond oli väike, rääkis sama poiss (noh, juba paar aastat abielumees ja puha) meie kogudusest, kes eelmisel korral. Panime lilled kääpa peale ja tulime ära, mis seal ikka... Õnnistuseks oli ilm, kuiv, soe, nädala kõige soojem vist. 

Kolmapäeval veetsin kõigepealt mõned tunnid Legolase toa põrandat õlitades. Sai kena ja sai peavalu, hoolimata lahtisest aknast. Siis me pakkisime kähku ja sõitsime kähku minipuhkusele. 

Neljapäeval olime minipuhkusel ja tõesti oli väga hea olla, hommikusöögist alates.

Reedel käisime Linnas Legolasele voodit ostmas ja muidugi ostsime liiga vähe põrandaliiste. Voodi saabub teisipäeval, aga praegu ongi tuba veel kasutuskõlbmatu, sest netivõimalust Mees alles loob. Värnitsahais on ka üleval. Korjasin Linnas Vanaisa aiast suuremas koguses karulauku, meie endi oma alles hakkab äratuntavat suurust saavutama.

Laupäeval tuterdasime kodus niisama ringi ja tegime asju. Lai kangas sai üles ja niide, Mees saagis saareoksi, mina õlitasin põrandaliiste. Jätsime ära kasutamata imetoreda sünnipäevakutse, sest ei olnud nagu jaksu... äkki saame mingil järgmisel hetkel kokku?

Pühapäeval oli kirik ja teadmine, et vaja on k-haiguse külgesaanud sõpradele helistada. Nagu selgus, vajasid nemad toidutransporti, kaalusid just elu esimese tellimuse sisseandmist, me siis viisime kenasti kontaktivabalt. Sai vast kiiremini ka kui Barbora. 

Metsis andis meile laupäevase päeva rahu, täna on tagasi - aga ta kardab õnneks väga suurt oranži lumelabidat! Veel on toimunud kurgede, khm, abieluline ühendus pesal koos kadedalt kiibitseva ja ründamist üritava metsisega, tundmatu päritoluga proua Kolmevärvilise pulmad sireliheki all ja mitu jänesekohtumist tee peal. Vähemalt neil on kevad, kui seda ka ilma poolest eriti veel tunda ei ole. 

Maikuu on kah, isegi kalendri keerasin juba enne hommikusööki õigeks. 

Mais külastab Legolas hambaarsti ja teeb eesti keele eksamit. Kusagil seal vahepeal pidi vist klassi väljasõit ka olema. Võimalik, et juhtub ka gümnaasiumivestlusi, aga seda infot me alles ootame.

Lillebror läheb klassiga teatrisse. 

Legolas ja Lillebror koos osalevad karikavõistlustel. 

Jõugu Juht... teeb neid asju, mida kümnenda klassi kevadel tehakse. 

Mees paneb tuulekojale ette aknad ja ehitab mulle kasvuhoone. Enne seda teeb Legolase toa ka valmis (liistud, muidugi). Kunagi maikuus viib ta ka Frau Corsa ülevaatusele. 

Mina koon kibedasti kangast ja lõpetan ära peaaegu-valmis kolmnurkräti. Olen veel mõned korrad ukraina naiste üritustel köögis. Külvan ja istutan, kui metsis vähegi laseb - aga mul on ju oranž lumelabidas. 

Perekondlikult osaleme Linna Laadal. Viime Vanaisa surnuaiale lilli viima - juhul, kui ta piisavalt kaua... sest täna ta näiteks voodist ei tõusnud, kui me tema juures käisime, juttu ajada ka ei tahtnud. Tema ja varaliste olukordade asjus loodame endiselt üleloomulikku sekkumist, sest meie oma tarkusest ei piisa kohe mitte kuidagi. 

Head maid teile ka!

Riia rehabiliteerimine

 ...ja mis sellest tegelikult välja tuli. 

Kuna Stockholm ei ahvatle kõigist headest soovitustest hoolimata põrmugi ja ega ma Vanaisa pärast ei julgegi praegu kuhugi kauaks ära minna - juuli lõpuks pean julgema, siis oma meil lõpuks aega kuhugi kaugemale ka minna -, otsustasime ikkagi käia lähivälismaal. Eelmisel korral käisime me Riias neli aastat tagasi. Oli kah. Igatahes tegi Lillebror Riigaminekust kuuldes väga pettunud häält, sest mälestus polnud just kutsuv. 

Mõistlikuma hinnaga öömajadega oli ikkagi keeruline. Meid on endiselt viis ja endiselt vajame me mõistlikku parkimiskohta. No ja kuna meil käib iga päeva PLN klausliga "juhul, kui Vanaisa ei ole vahepeal ära surnud", siis hakkasime öömaja broneerima alles kusagil Puka kandis, kuna selleks päevaks oli Vanaisa üle vaadatud ja jäi meist maha täiesti elusana. 

Pidime sõitma läbi vanalinna serva. Jõugu Juht imestas, et mis vanalinn, see pole mingi vana... seletus, et Tallinna vanalinn on haruldus, ei pädenud. Kui ütlesin, et Tartu vanalinn on kah selline, klassitsismi ja juugendit täis, imestasid lapsed, kas ja kus peaks Linnas vanalinn olema. Selge, meie laste jaoks on vanalinn keskaegne, uuem ei kõlba. Mul on tegelikult endal kah selline tunne... Lillebror jällegi kurtis, et tema jaoks on need nelja-viiekorruselised majad otse tänava ääres hirmutavad. Ilmselt on ta vaadanud filme, mida ei peaks, aga ilmselt ei ole ta ka suurlinnainimene. Legolas oli juba eelmisel päeval teinud plaani terve tee magada ja pidas plaanist kinni. 

Millegipärast on kõik Riia ööbimiskohad suurte teede ääres ja võimalikule parkimiskohale keeramise koht on... ah et see seal selja taga oligi või? ja tuleb teha auring ümber mitme kvartali. Erakordselt räpases trepikojas jahmusime, sest võtmekapike oli lahti ja võti läinud. Katsusime ust - ei midagi. Imestasime ukse taga natuke aega, siis ma vajutasin igaks juhuks uksekella... Uksele tuli samuti jahmunud naisterahvas, kes pärast mõningast segadust osutus eestlaseks ja pealegi lahkeks inimeseks, kes suutis paduvenekeelsele üürileandjale selgeks teha, et on juhtunud topeltbroneering ja paluks nüüd asi korda teha. Korteriomanikul oli olemas ka teine korter - olime sedagi kaalunud, aga otsustanud kesklinnale lähema kasuks. Teine korter olevat "siinsamas lähedal". Mhmh, 10 kilomeetrit vales suunas on lähedal küll. No aga kell kaheksa õhtul, võõras linn...

Erakordselt räpases trepikojas oli seekord võti täitsa kapikeses olemas. Korter oli enam-vähem puhas, kui mitte arvestada teadmata eesmärgiga sokinutsakut pesumasina kaanel. Voodipesu ja asemeid oli kah piisavalt, aga kuna meil oli valida, kas süüa õhtul jalutuskäigu kaugusel Hesburgeris või käia ostmas hommikusööki sealtsamast Hesburgeri kõrvalt Rimist, valisime õhtusöögi. Nii et katsetamata jäid nii pliit kui sõrmkübarasuurused tassid. Parkimine oli küll tasuta, aga uskumatult jube, muru peale, suvalistesse kohtadesse... Burgerisöömalt tagasi tulles oleksime peaaegu saanud alla aetud ühe pesulast lahkuva BMW poolt, mis kihutas tänavale, sõitis paarkümmend meetrit ja parkis kõrvalmaja hoovi... Kihutajaid nägime veelgi, lugu lätlaste jala-anatoomiast tundub olevat tõsi.

Hommikul saime veel näha kohalikku Lasnamäed või mis ta oligi, kogu oma jubeduses. Kas lätlastel pole korteriühistuid või pole neil riigipoolset toetust, et õudseid kortermaju natukenegi esteetilisemaks teha? 

Hommikusöögikohaks leidsime Martina Bekereja kohaliku filiaali ja see oli küll üks väga hea leid. Suurte majade vahel, lihtne, hea kohviga, mõnusate saiakestega. Tuvastasime, et läti keeles on mõned sõnad ka arusaadavad, "kiršu"  saiakeste vahel oli täitsa kirsine ja medus kuka ei sisalda mitte meduusi, vaid on täitsa eesti meekoogi sarnane. 

Siis oli aega. Sõitsime igaks juhuks kohe Livu veepargi juurde ära ja veetsime tunnikese Jurmala vahel ringi sõites ja mere ääres käies. Jurmala kui linnake meeldis meile kohe palju rohkem kui Riia. Ilusam ja kodusem ja üldse. Meri meeldis meile kah, oli katsudes soojem kui me arvata oskasime. 

Veepargis ei nõutud isikuttõendavaid dokumente ega midagi, saime ühe perepileti ja kaks õpilasepiletit. Sealmaal on pere nimelt ühelapseline, aga piletihinnapildi põhjal peavad vanemad olema eri soost. Nunuh. Hind oli küll krõbe. Rõõmustaval kombel rääkisid nii kassapreili kui riidehoiudaam inglise keelt.

Krõbeda hinna eest oli võimalik privaatselt ujumisriietesse pugeda - pluss. Kohustusliku dušiallkäimise jaoks olid samuti nii avalikud kui privaatkambrid - pluss veel. Suured poisid kadusid otsekohe liuradadele, Lillebror arvas esialgu, et vaataks koos meiega, mida teha saab. Sai palju. Laste seiklusbassein oli tore, aga selle jaoks põlgas Lillebror ennast liiga vanaks - oli küll jah. Selle ümber oli jõemoodi asi, kus sai ulpida rõngas või lasta ennast voolul niisama kaasa kanda. Üks bassein imiteeris mereranda ja aeg-ajalt tekitati sinna võimsaid laineid. Alumisel korrusel oli midagi veel, aga neisse ma ei süvenenud... Spaaosas oli bassein massaažialadega, neli mullibasseinikest, soolakamber ja mitu sauna. Need viimased meeldisid suurtele poistele, meie Mehega istusime hea meelega mullivannides ja soolakambris. Lillebror läks lõpuks ka liuradadele ja kiitis, et polegi hirmus ja kõige rohkem paneb südant kloppima hoopis treppidest ülesminek. Ma katsusin teda aeg-ajalt, kooli kehalise kasvatuse tund tekitab tõesti hullemat kloppimist. Tõsi, liurajad olid küll südamehaigetele keelatud, aga Lillebrori südamehaigus on väga pingutusespetsiifiline.

Kloorilõhnaliste ja rahulolevatena lahkusime neli tundi hiljem. Olime juba otsustanud, et püüame ülejäänud tegevuse õhtupoolikuga ära teha, sest teiseks ööks mõistlikku, parkimisvõimalusega öömaja leida oli väga keeruline. 

Ülejäänud tegevus sisaldas endas ostlemist. Lootsime IKEAst leida Legolase jaoks mööblit, aga saime ainult madratsi. DEPOst tahtsin ukselinke ja need me ka saime. IKEAs käisime ka söömas ja Lillebror külastas sealsamas kõrvalasuvat aianduskeskust. Jõugu Juht ja Legolas käisid meiega mööda väljapanekut kaasas, nemad sõitsid ringi ostukäruga, oeh... IKEA kaup tundub olevat aastate jooksul alla käinud, varem sai sealt ikkagi mõistliku hinnaga puitmööblit, nüüd on kõik ainult plastmass ja see, noh, mis ei ole plastmass, aga puidust on ka asi kaugel. Urr. Vähemalt saime uue uksemati tuulekotta ja DEPOst mulle ühe väga soliidse puukasti pesupesukraami hoidmiseks. 

Kokkuvõtteks - Jurmalasse võib edaspidigi minna, kui raha juhtub palju olema, poodidesse võib Riias kah minna, aga öömaja pole meil mõtet Riiast otsida, see ei õnnestu kohe kuidagimoodi. 

Kannikeste õitsemamineku nädal

Neljapäeval olin ma kodus, ilm oli väga ilus ja kalkun kana koletis metsis kusagil eemal. Kannikesed LÕHNASID nagu igal kevadel. Seisin kohe jupp aega pärnade all, kus kannikestekontsentratsioon on kõige suurem, ja nuusutasin - sest kuigi mu haistmismeel on endiselt k-kehv, oli päikesesooje kannikesi kohe palju tunda. Samal päeval kohtasin ka esimest kiirel sammul kohaliku veesilma poole astuvat konna (konn astus usinasti mööda kuluheina) ja Lillebror raporteeris, et trepi kõrval madalas lillekastis käib aktiivne konnakobardumine. 

Õnneks olid mõned kenad ilmad veel, see on tore. Pühapäevane ilm küll aiatöödeks ei kõlba, aga teine ports rediseseemneid (äkki lähevad need idanema, esimeste jaoks oli vist vara?) sai eelmisel päeval mulda ja metsis pole kuhugi läinud, nii et kannatame veel natuke aega. 

Metsis tuli laupäeval korda looma, kui mina pesu riputasin. Mees kuulis minu karjumist (ei, metsis veel ei rünnanud, võttis alles hoogu) ja tuli päästma... lumelabidaga. Lumelabidas on väga hea metsisetõrjevahend, esiteks pole tal teravaid kohti, mis võiks looduskaitsealust lolli lindu vigastada, teiseks varjab ta oma suure pinnaga ära vaatevälja ja metsis sattus segadusse. Lahkus kiirendatud sammul meist eemale, tagumik võdisemas nagu stereotüüpsel vastikul ametnikul kõiksugustes filmides, kus pakse ametnikke leidub. Õhtusöögi kõrvale saime jälgida, kuidas metsis külavahetee peal autosid ründab. Oeh...

Tegelikult oli nädala tähtsaim sündmus muidugi gümnaasiumikatsed. Legolas, olles õppinud vanema venna minevaastasest olukorrast, kordas füüsikavalemeid vist viimase hetkeni. Pärast rääkis, et muidu polnud viga, aga see eesti keel... nojah, seda ta ei korranud. Me loodame parimat, aga oleme valmis Legolase Jõugu Juhiga samasse kooli panema, miks mitte. 

Katsetega seoses sai minu sisemine Karen korraks seisukohta võtta, nimelt kirjutati lehes kiitust arvutis tehtavatele katsetele. Ja mida, vabandage, peaksid tegema need 10-20% tublikestest, kellele arvutis töötamine tegelikult ei istu? LÕRR.

Minevaastane katsetaja JJ käis klassiga Samovarimajas ja teatris Shakespeare'i vaatamas. Etendus olevat olnud normaalne, aga mitte vaimustav. Eks see oli JJ elu esimene Shakespeare'i kogemus ka. Samovarimajas jällegi olnud väga palju samovare - kes oleks seda osanud oodata, eks ole. 

Lillebror ei käinud vahelduse mõttes kusagil, aga kirjutas kirjandit. Kui ma olin faktivead (et 14. sajandil kaevati aias maad kartulite istutamiseks ja mõisast tuli postkasti kiri...) ja kõige hädisemad laused ära parandanud, sai tulemuseks kehvapoolne, aga vähemalt loetav teos. Õitsev puberteet ei võimalda midagi kabedamat luua, mis teha. Nädalavahetusel tegime rahulikult koos aiatöid ja puberteet ei paistnud kusagilt välja. On veel lootust!

Külas olid Laenulaps ja nüüd Lillebrori klassivennad, sama kamp, kes eelmisel korral - seekord kenasti soojades riietes ja isegi kummikud on kaasas. Lõpuks on ju koolivaheaeg. 

Mees ja mina oleme tegelenud peamiselt Legolase toaga. Tapeet on seinas ja niimoodi värvitud kah, et toaomanik käib ise veel mõnest kohast pintsliga üle... ja siis saab juba hakata põrandat õlitama. Selle kõige tõttu oleme muidugi jätnud päris palju raha ehituspoodidesse, sest uued ukseliistud ja tapeediliim ja minaeiteamis kõik veel...

Veel on Mees transportinud meie juurde Väga Palju aknaid ja mõned uksed. Võib juhtuda teinegi ime, nimelt paistavad nii aknad kui uksed suurepäraselt sobituvat meie tuulekojale ja lõpuks ometi saab selle kinni ehitada. See tõstab Maja soojapidavust kindlasti kohe palju, sest eesuks peab tuult peamiselt ainult kummagi poole keskosast. Kokkuahnitsetud akendest jääb ilmselgelt üle ka kasvuhoone jaoks.

Tegin eksperimenti toidukuivatiga. Selle hingeelu täieliku mõistmiseni läheb mul veel aega, aga nüüd on mul purgitäis krõpskuivi küüslaugupealseid, millel on täitsa küüslaugune maitse ja lõhn. Sobib.

Pingutasin ära kolmnurkräti. Sai selline... alumine ots ulatub minul värvlist allapoole. Loodetavasti on piisav.

Maailmas toimuvaga seoses olen olnud kuri sakslaste peale, kuigi "meie" sakslased on loomulikult äärmiselt mõistlikud ja armsad. Poliitikud on see kurja juur. Ja kuna üks siiamaani mõistlik, kenasti konservatiivsete usuvaadetega tuttav ilmutas ootamatut juhmust ja hakkas sõda õigustama - ise veel vähemalt ühe väikese tütre isa (me pole kuigi lähedased ja viimasel põgusal kohtumisel ma ei süvenenud, mitu last tema juurde kuulusid)... Ma pole varem kedagi sellistel põhjustel pidanud oma sotsiaalmeediast kustutama, aga kusagil on ka minu piir. Urr.

Sisemine Karen sai korra veel välja, nimelt oleme me siiamaani käinud hea meelega Zeppelini Maximas. Palju ruumi ja mõistlikud hinnad. Paraku on seal absoluutselt mittemõistlik kassapoliitika, kolmas kord järjest ei olnud kassades kedagi, piiksutagu kliendid oma kaupa ise! See ei sega, kui osta üks vihik või kaks piima, aga meil on kuue inimese mitme päeva toit ja muu kraam... Me käime siis edaspidi lihtsalt mujal poes. Muudes Maximates sellist jaburust pole veel täheldanud, aga kui tekib, noh, Konsum on ka pood. 

Kirikus oli täna teist nädalat järjest koor esinemas. Ega see bändivariant ka paha ole, aga kooriga on ikka nagu uhkem ja seda pole ju kaua aega olnud. Mulle palju meeldis!

Köögis on hetkel 5 poissi. Tehakse võileiba (sest mamma annab süüa alles õhtul) ja mõmisetakse omavahel. Viis poissi on parem kui neli on parem kui kolm. 

Head koolivaheaega teile ka!

Raamatuid, jälle

Jenny Colgan "Ranna tänava väike pagariäri". Selle raamatuga on nii, et kunagi lugesin ma kogemata teist osa (inglise keeles). Sain teada, et minu uus lemmiklind on lunn ja et saiaküpsetamine on oluline. Esimese osa suhtes olin skeptiline, aga sama skeemi (naise elu läheb untsu, ta kolib kuhugi võluvasse väikelinna, avab poe ja hakkab lihtsat elu elama, varsti tekib pildile erakordselt hea välimuse ja toreda iseloomuga vallaline aednik, taluperemees või väikeäri omanik) järgi kirjutatud kergete naisteromaanide hulgas on see raamat keskmisest võluvam. Oma osa on kindlasti lunn Neilil, aga ka suurel kogusel kodusaial, mida kõik söövad ja kiidavad. Saiaretseptid on lõpus ka antud, nagu paremates pagariromaanides ikka. 

Charles Martin "Vesi minu südamest". Charles Martini raamatud paistavad mulle sobivat. Tõsi, skeem on lihtne, traagiliste elukogemuste mees leiab uue armastuse ja elule mõtte, paaris kohas on sündmused ettearvatavalt dramaatilised, aga lugu on köitev ja hästi kirjutatud. Ja taas täiesti pornovaba, mis on kergekaalulisema lugemise puhul tänapäeval üsna ebatavaline ja igatti tervitatav. 

Jean Raspail "Pühakute laager". Väga imelik raamat. Idee poolest nagu paljutõotav, aga mind häiris kohutavalt, et seal ei olnud ühtegi tegelast, ainult sündmuste kirjeldus. Naga loeks mingit lõputut esseed või arvamuslugu. Ebasümpaatne oli ka, et indialasi oli kirjeldatud vastikumatena kui loomad, täiesti ajudeta massina. Võeh.

Alan Bennett "Tema majesteet lugeja". Loomulikult ei saa ma jätta lugemata raamatut Inglismaa kuningannast. Tõsi, tegu on fiktsiooniga, arvatavasti üsna ebarealistlikuga, aga koerad ja muhe-kiiksuga-etiketipõhine paleetamosfäär on kindlasti nii, nagu päriselus. Võimalik, et Elizabeth II peamine puudus ongi vähene lugemishuvi, aga mis teha, kuninglikud kohustused... Ja huvitav, mida Tema Majesteet ise sellest raamatust arvab (kui tal peaks aega olema sellest midagi kuulda)?

Sven Stricker "Olen veel olemas". Natuke head saksa huumorit, natuke ärritavat saksa 30+ generatsiooni napakat maailmapäästmist, natuke üle-võlli kommetekriitikat. Ja kohati, minu elu praegust olukorda arvestades, natuke liiga isiklik. Ja tegelikult ei tule selles loos mingeid lahendusi, poeg elab oma napakates veendumustes rahulolevalt edasi ("Üürimine on võtmesõna" - no ausalt... - sakslaste üürimisvaimustus ei ole mõistetav ega loogiline), ema on endiselt pühak, isa jääb lõpuni tigedaks vanameheks... no aga lahendusteni jõudvad raamatud peaksid ilmselt olema paksemad. Kolm pluss.

Marje Ernits "Hei, Dima!". Üritasin lugeda, sest Legolas pidi lugema* ja ma mõtlesin, et nii huvi pärast... Klišee klišee otsa. Kuigi täiesti vabalt võib olla, et selliseid lapsi ongi olemas... Jäi pooleli, ma pole ilmselgelt sihtgrupp. Legolas arvas, et tema ka ei ole. 

Ali Mcnamara "Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood". Üks miljonist lihtsakoelisest puhkuseraamatus, kerge müstlise noodiga. Müstilise osa tausta ei seletata, ongi lihtsalt võluesemed ja... 

Marie Benedict "Agatha Christie kadumine". Ma lootsin sellest raamatust ausalt öeldes rohkemat. Ega ma Agatha Christie elust varem palju ei teadnud ka, aga et esimene abikaasa oleks niisugune psühhopaat olnud, ei osanud ka arvata. Võib-olla oligi, kes seda enam teab. 

Lisa Jewell "Nähtamatu tüdruk". Avastasin praegu, et ma üldse ei mäleta, millest see raamat rääkis, pidin guugeldama. Eks see ütleb ka midagi, eksju. Peamine pluss oli minu jaoks, et sain teada võimaliku tõlke sõnale "incel" - "sundmunk". Aga üldiselt mulle ei meeldi, kui koduperenaisi naeruvääristatakse, psühholoog osutub kurikaelaks ja teismelised poisid iseenesestmõistetavalt kanepit tõmbavad. Fui. 

Annela Laaneots "Minu Setomaa". See on hea raamat. Umbes samasugune, nagu "Minu Kihnu" - kohaliku eluga selle kõigi sügavusteni kursisolev inimene räägib, kuidas nendekandis asju tehakse. Olen elus Setomaa lähistel ju küll ja küll käinud (sest Tädi Maie elas Vastseliinas), mingitel asjaoludel isegi korra Obinitsas lauluema kuju näinud, aga päris setodest tean häbiväärselt vähe. Või mida me üldse teame teistest rahvastest, eriti neist, kel ühel või teisel põhjusel oma riiki ei ole (näiteks sorbid, katalaanid, bretoonid, udmurdid, saamid)? Väga tore ja hariv lugemine oli. Ja kohe kahju on, et lihtsalt niisama-eestlastel ei ole selgeid kombeid, Kuidas Asjad Käivad. Võiks ju. 

Amy Harmon "Mida tuul teab". Enamik raamatutest, mis on kirjutatud Iirimaast, on head raamatud, arvan mina. Ja jällegi, hämmastavalt hariv lugu, sest ega nad seal oma ajaloost palju ei räägi, kui just õigete inimestega kokku ei juhtu (ma ei juhtunud) või õigeid küsimusi ei küsi (ma ei osanud küsida). Ja kogu maagilisuse-osa on tegelikult täiesti võimalik, minge vaadake udusel sügispäeval Iiri maakohtades ringi, iga hetk võib kuskilt kiviaia tagant mõni härjapõlvlane välja astuda, järelikult pole ka ajaportaal-järves mitte midagi ebatõenäolist. Ilus raamat oli. 

_________

*nüüd loevad nad lõpuks ometi ka Tammsaaret, ma loodan, et Dima-raamat oli viimane kohustuslik noortekas.

On see vast päev

 PLN oli lihtne: mina lähen hommikul Monsieur Picassoga Linna, poisid kaasas, tööle, kooli, pärast tööd kogudusse Ukraina naiste nõusid pesema, õhtul hilja koju. Mees sõidab hiljem Herr Boraga, saab lahke aknapakkuja käest haagise laenuks, veab aknaid, korraldab poiste liikumist, õhtuks on kõik söönud ja kodus. 

Puuviljad said just lõigutud, kui helistas Mees: "Ma olen praegu Peetri kiriku parklas, Boral ütlesid pidurid üles." !!!!!!!!!!!!!!!!! 

Õnneks oli haagis sellel hetkel tühi. 

Õnneks oli kaks koormat juba koju viidud - hästi palju hästi suuri aknaid oli.

Õnneks juhtus see natuke maad enne Narva mäest allasõitmist. 

Tänu Jumalale!

Oli vaja oodata haagiseomanikku, et vähemalt see tagasi anda. Legolas käis poes pidurivedelikku ostmas - noh, et isegi katkise voolikuga on kasu, kui anum korraks täis kallata, tarvis oli ju töökotta saada (töökoda ei olnud kaugel ja kogu teekond oli üpris tasase teega, aga ikkagi). Jõugu Juht läks Laenulapse poole, neil on mingi seriaali vaatamine pooleli. Lillebror oli natuke aega varem otsustanud, et ta läheb bussiga koju, mis siis, et võtmeid pole, ootab õues ära, perekond saabub ju otsekohe...

Mees ootas haagiseomanikku, kes oli millegagi hõivatud. Mina hakkasin nõusid pesema ja ootasin Mehe kõnet, et talle töökoja juurde järgi saaks minna. Legolas keeras ennast Bora tagaistmele magama. 

Lillebror istus alguses trepil, kuhu kodune wifi kenasti levib, ja paitas kasse, kes kuidagi ei mõistnud, miks inimene ust ei ava. Siis läks ta batuudile, kuhu varsti saabus ka metsis. Metsisele ei meeldi Lillebror põrmugi. Ta oli juba enne pahas tujus, sest Mees ladustas aknaid tema territooriumile ehk garaaži ette. Lõpptulemusena sai Lillebror metsise käest tiibadega peksa ja nokaga lüüa. Ma mõtlesin hiljem metsisele Mart Helme nimeks panna, aga Lillebror arvas, et metsis on ikka ilusam. Tegelikult ma tahaksin metsisele läheneda kirvega, aga kardetavasti ei saa ta mõnda aega aru, et surnud on, lendab ja veritseb ringi, väkk... Kuna Frau Corsa (köögi akna all, metsise valitud alast eemal) ei ole lukus, istus Lillebror mõnda aega seal metsisekindlas kohas. Igav hakkas. Igaks juhuks käis ja katsus aknaid, selgus, et Legolase toa aken ei olnudki korralikult kinni. Seal on üks kremoon viletsavõitu küll (aga me saime koos nende akendega portsu imetoredaid vanu kremoone ka). Nüüd on meil laps, kes oskab kinnist akent väljastpoolt avada ja aknast sisse ronida. Kassid imestasid ja ootasid, kuni neid viisakalt uksest sisse lasti. 

Oeh... Õnneks oli köögis seekord abilisi hulgi ja kõik sai korraldatud, sain kella 8 paiku ära tulla, et Mees ja Legolas töökoja juurest peale võtta. 

***

Midagi ilusat ka.

Tuleb mõõdu järgi arvatavasti nelja-aastane valjuhäälne väikemees kööki: "VODÕÕ!"

Võtan kapist klaasi, ütlen: "Klaas." Väikemees jälgib. 

Lasen kraanist vett, ütlen: "Vesi."

"Vasi," sosistab poiss ja rüüpab. 

Ema või kes iganes teda seal karjatas rääkis siiski natuke eesti keelt, küllap keegi meeskonnast, ma neid venekeelseid naisi ei tunne. No aga olgu siis klaasis vasi, peaasi, et laps püüab aru saada. Tubli poiss.