Lugu ühest plekist

Meil siin juhtus.
Jogurtikook vaarikatega
ja püksid. Sellised heledad.
Üks laps sõi teleka ees.
Punaselt toolikattelt
ei paista mahakukkunud vaarikas
välja.
Heledate lühikeste pükste tagapoolelt aga vägagi.
Eriti kui
tegu on ainukeste lühikeste pükstega.
Meil siin pole ju ammu
sooja suveilma olnud.
Lähenesin valgendiga.
Ei midagi.
Pesuvahend pesi
ülejäänud püksipinda.
Õhtuhämaruses nööril
paistis lillatooniline plärakas
vägagi välja.
"Mh," mõtlesin.
"Mustikaplekile mõjub sidrun.
Seda pole.
Ehmataks plekki äädikaga, see ka hapu."
Äädikas avaldas plekile muljet.
Hetkega
tõmbus ta leekivroosaks.
Siis kadus.
Mingi keemiavärk ilmselt.
Täna käisid püksid
Peipsi järve ääres
ja keegi ei teadnud,
et veel eile
oli neil ebasündsa paigutusega
plekk.
Igaks juhuks ostame homme
poest
ühe paari pükse veel.
Kes teab,
millal jälle mõni vaarikas juhtub.

Võta päikest, söö marju...

Ehk maaelust siin ja täna ja praegu, täiesti ilustamata. Üks tuttav kunagi imestas, et sul seal maal ju nii mõnus, võtad päikest, kui tahad, sööd marju, terve päev teed, mida tahad, vaat temal linnas on nii palju tegemist, et pole aega hetkekski maha istuda.

Päikest saaks siin võtta küll, paistab ja puha. Ainult et päikesepiste antakse arvatavasti tasuta kaasa, väljas on 29 kraadi varjus. Lisaks päikesepistele pakutakse suuremas koguses parmuhammustusi, nii tavaliste kui hiidparmude poolt. Hiidparmu õiget nime ma ei tea, aga üks kole elukas ta on küll.

Marju saab süüa ikka, jah, palun! Eks needki tuleb põõsa otsast kokku koguda ja teinekord juhtub, et põõsa otsas on neid märgatavalt rohkem, kui korraga ära süüakse. Siis keedab viisakas inimene moosi või täidab sügavkülma või midagi. Tundub nii, et see ei juhtu iseenesest, aga noh, me oleme ju maal, mis vaev see ikka on.

Kui terve päeva jooksul teha eimidagit, eks siis püsivad suuremad lapsed ja mehed isegi elus ja mõnikord ka koristavad. Väikelaste puhul on minu kogemus, et need vajavad ka maal oma elus pidevat assisteerimist ja tegelikult ei kao ei tolm ega umbrohi iseenesest mitte kuhugi, olgu maal või linnas.

See minu kunagine tuttav, tegelikult üsna naiivse jutuga inimene, ei tulnud ilmselgelt selle peale, et ka maal tuleb maksta elektri ja poest ostetava toidu ("Aga te saate ju siis omad kartulid?" on meie käest kohe paljud särasilmi küsinud - mnjah, me tahaks lisaks kartulitele näiteks juustu ja suitsuvorsti ja avokaadot ka süüa) ja näiteks uute kingade eest, järelikult tuleb teha tööd. Võib juhtuda, et maal elades tehakse tööd kodust, ka suvel.

Aga et meil naabreid enamasti näha ega kuulda ei ole, mustika- ja kukeseenemets paari minuti kaugusel asub ja tööle sõites regulaarselt metskitsi näha saab, on küll linnaelust täitsa erinev ja minu meelest palju parem.

Hetkel tegeleb maainimene Mees meile Amsterdami parkimiskoha otsimisega (võimatu missioon, aga ta vähemalt proovib), maainimene mina võtan hoogu, et mustsõstrad lõpuni korjata - täna õhtul keedetakse meil taas moosi - ja maainimesed lapsed teevad küll tõesti, mida tahavad, mängivad eilesaadud veepüssidega. Aga see peaks suvel palava ilmaga olemagi poisslaste loomulik olek, või kuidas?

Ma nüüd lähen parme toitma, õnneks on jäänud vähe korjata. Punased sõstrad võtan mõnel järgmisel päeval ette.

Edit õhtul: kilo musti sõstraid ja õige mitu parmuhammustust hiljem leidsin endal kuklast pluusi alt kaks (2) puuki ronimas. Kesse käskis mul vana õunapuu alla kõrgesse rohtu minna, seal pole keegi umbes kolm kuud käinud… Niidetud alade peal meil puuke reeglina ei ole. Käisin siis nii päris- kui kujuteldava sügeluse pärast keset päeva duši all ja parem sai. Praegu niidavad maainimesed mehed ja poised muru ja maainimene naine keedab mustsõstramoosi. Maaloomad kassid vedelevad kuskil kasside palava ilma kombel. Maalinnud pääsukesed lendavad rõõmsalt ringi, kõhualused valged ja sabakuued klanitud, toonekurgede kolm poega kaklevad pesa otsas nagu lapsed ikka, konnad põgenevad niiduki eest, aga rukkirääku ma vist ei olegi ammu kuulnud, kas ta peaks praeguseks juba vait olema? Muidu ta ikka rääksub meil pool suve.

Flow

Nii vist nimetatakse olekut, kus saab lihtsalt kulgeda ja mingit paanilist kiiret ei ole.

Tahan, keedan hommikusöögiks putru… tahan, ütlen perekonnale, et valige igaüks ise, mida olemasolevast toidust sööte.

Tahan, lähen metsa mustikale… tahan, teen lõunauinakut.

Ei lase ennast segada ei poola taimetoitlastest ega asjaolust, et autoparandusest hirmus vabandava häälega öeldakse, et ups, teie autole saadeti poest vale jupp ja täna autot tagasi ei saa… Täiesti triviaalne detail, muide. Ja selle tulemusena jääb käimata üks kohalik potsentsiaalselt kasutoov laat, sest kogu vajaminev laada-atribuutika on koos kõnealuse autoga töökojas pantvangis.

Flow, noh.

Tegelikult me tegime asju ka.

Mina keetsin kümme liitrit vaarikamoosi, olles selle tarbeks eelnevalt materjali Vanaema võpsikust korjanud. Hea moos sai, aga vedelavõitu, ma ei kasuta moosisuhkrut ega igavese keetmise tehnikat, pealegi on 27-kraadise õuetemperatuuri puhul pikaajaline moosikeetmine üpris ebamõistlik teghevus, palavaks läheb, sest see pangene pott käib ju ainult puupliidi peale… Mõttepaus. Jah, me päriselt ka kütsime moosi pärast keset kuuma suve pliiti.

Jõugu Juht veetis muist nädalast oma tulevases toas seina krohvides, aga ka tema võttis asja väääääga rahulikult.

Unistaja oli ühel päeval terve päeva üksi kodus. Pärast olid tal silmad jõllis, aga huvi ekraanide vastu endiselt suur. Oeh.

Lillebror viis oma potitomatitaimed õue ja kastab neid nüüd igapäevaselt hoolega. Taimed teevad ka usinasti tomateid.

Mees niitis peamiselt muru nii kodus, kui ilma lubas, kui ka kirikus. Nädala algusepoole veetis ta küll peamiselt arvuti taga pusletades, kes koguduse laagris kuhu tuppa saab ja kas üldse saab. Nimelt oli juhtunud täielik ülebroneerimine, rahvast palju ja baptistiliidu suvemajas ei olnud enam kohti. Mina õpetasin kõrvalt, et see on lapseootel ja see pensionär, tuleb kindlasti voodikoht leida… Eks me hiljem pastori kaatee käest kuuleme, kas sobis.

Lapsed käisid korra ujumas, rohkem me ei viitsinud neid vedada, aga selle kompenseerimiseks tegime täna Unistaja sõnul väga mõistliku ostu - noh, Juku poes olid suured veepüstolid soodushinnaga… Lapsed olid väga rõõmsad.

Katra on, et tuleval nädalal saab flow otsa ja tuleb hakata taas tempot üles kerima, sest tulekul on juunioride laager ja ühe vaibatellimuse täitmine ja Gummersbach ja Amsterdam ja... Ja siis tahaks veel mõned päevad Kuurortlinnas ka puhata, paluks ka augustisse mõned palavad, meretuulised päevad.

Ma olen tegelikutl raamatuid ka lugenud, aga küllap see ütleb midagi nende kohta, kui ma kaks nädalat hiljem enam ei mäleta, mis need olid. Mõned avaldasid siiski muljet.

Dan Brown "Da Vinci kood" - lugesin teist korda elus, tahtsin lihtsalt mälu värskendada. Väga usutavalt kirjapandud valeõpetus, mud pole selle kohta öelda. Näiteks pildi "Madonna kaljukoopas" kirjeldus on nii veider ja vale nurga alt esitatud, et see ise on juba tõestuseks, et raamatut ei maksa tõsiselt võtta. Kui palju neid muidugi on, kes viitsivad raamatus esitatud kirjeldust sõna-sõnalt lugeda ja samal ajal pildiga võrrelda, on iseküsimus. Eks selle peale autor vast loodabki.
Rosamunde Pilcher "Talvine pööripäev" - seda lugesin kah juba mitmendat korda. Absoluutselt ebausutavalt palju sündmusi ülilühikese aja jooksul, aga kui välja arvata kõik need katastroofid, mille tagajärjel kogu seltskond omavahel kokku saab, on tegu äärmiselt sõbraliku ja lootusrikka raamatuga. Eks ma lootusrikkuse pärast Pilcherit loengi.
Suzanne Collins "Näljamängud" - ka seda olin kunagi natuke diagonaalis lugenud, nüüd lugesin korralikult, sest JJ soovis lugeda ja ma arvasin, et mulle ka sobib. Sobis. Laste laagrisolemise ajal vaatasime kolm esimest filmi ka ära, mind tõsiselt hämmastas nende raamatutruudus.
Siri Pettersen  "Odinilaps" - norralased kohe oskavad raamatuid kirjutada… või on asi selles, et erinevalt inglise keelest ei oska norra keelt umbes nagu kõik inimesed ja norra keelest tõlgitakse ainult tõeliselt häid raamatuid? Esialgu ajab küll segadusse, mis sabarõngad ja Riitus ja Kolkagga ja värk… aga pikapeale tuleb arusamaine ja kirjutatud-tõlgitud on nii hästi, et algne segadus mitte ei peleta, vaid köidab. Kui ülejäänud osad ka vähegi sama head on, tahan neid kõiki osta.
Hallie Ephron "Vana naise lugu" - kriminull, aga mitte päris. Servast naistekas, aga kindlasti mitte tüüpiline. Igatahes on mul hea meel, et Vandel ära pääseb ja kui ma kunagi igivanaks peaksin saama, tahaksin olla Mina moodi.

Salat, millest ma võiksin elada suve lõpuni

Salat on iseenesest üleüldse peatoidus… koos toorsuitsusingi, küpsiste ja põldmarjajogurtiga. Kui nimetada ainult mõnd minu lemmiksöökidest. Aga see salat... on maailma lihtsaim ja sealjuures ikka täiesti imeline.

Tarvis läheb paar tomatit ja jupp kurki, peotäis tavalist lehtsalatit, teine rukolat ja rohkem tilli, kui Mehe meelest mõistlik on. Haki kogu seltskond kaussi, lisa natuke feta-tüüpi juustu. Riputa soola, loputa peale oliiviõli ja palsamiäädikat (Coopi oma käib küll, ilmselt ei ole see parim võimalikest, aga minu maitsemeel küll nii terav ei ole, et vahet teha…). Sega. Söö. Kui sa ei ole oliiviõli, palsamiäädika ja fetaga palju süüa teinud, katseta esialgu natukehaaval, mina ausalt ei tea, kustmaalt teiste inimeste õlitaluvus läheb. 

***

Ma olen küll kohanud arvamust, et retseptis tuleks ikka kõik kogused täpsed anda, aga suuremat osa sööke tehakse ju tunde järgi… ja näiteks Jamie Oliveri retseptides on minu maitsele reeglina liiga palju teravaid ja intensiivseid maitseaineid, ei ole mingi väärtus see retseptitruudus, kui toit pärast süüa ei sünni. Nii et võtame köögis ikka edasi maitseainekoguseid pii korda pöial ja rõõmustame, et maitseb. Muide, küpsetamise puhul see ei kehti, jahu ja küpsetuspulbri omavahelisest suhtest on kasulik kinni pidada, muidu tuleb kook teistsugune… aga see ei tähenda veel, et ta hamba all karjuma peaks. 

Kuri

Eile juhtus selline vastik lugu.

Istusin südamerahus Espaki ees autos, ootasin, millal Mees poest välja jõuab, ja kudusin. Mis sa ikka niisama vahid, eks ole. Paremat kätt peatus üks hõbehall katkise põrkerauaga kaubik, Maanteeameti andmetel* Citroen nimeks. Ahah. Äkitselt… KOLKIMINE. Vastu autoakent. Kui ma jälle hingata sain, vaatas akna taggant vastu - vabandage - klassikalise vene filmi Ivaanuška nägu mees, irvitas ja astus poe poole.

No teate.

Kui Ivaanuška poest tagasi tuli, astusin autost välja ja nõudsin aru, milles oli problem? "Äää… mmm... ma siin tahtsin nagu tähelepanu, et teie siin heegeldate!"

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Mida iganes ta selle omapärase lausega mõtles, mina ise panen vägagi tähele, kui ma koon, aga mida ma omas autos teen, pole kindlasti mitte ühegi möödakäija asi. Pealegi ei ole kudumises mitte midagi sündsusetut. Isegi rumala näoga** mehed peaksid oskama käituda, eks ole. Tegin Häält.

Pärast paari minutit kirjeldamatut ülbitsemist Ivaanuška poolt ja Häält minu poolt ("Teie EI ÜTLE mulle sina!") hakkas Ivaanuškale midagi kohale jõudma. "Ehmatasin teid või?" Lausa alalõug vajus töllakile.

On muidugi võimalik, et Ivaanuška maailmataju ei ulatugi selleni, et võõra autoakna pihta KOLKIMINE võib autos istuvale inimesele olla kuidagi häiriv või lausa ehmatav. On ka võimalik, et mitte keegi pole talle kunagi varem öelnudki, et ta ei tohi teha, mis parajasti pähe tuleb. Teoreetiliselt on ka võimalik, et ta pole kunagi kuulnud südamehaigetest***, keda ei tohigi ehmatada. Mõni inimene suudabki mitukümmend aastat elada ega märka üldse, et ühiskond on ka kusagil olemas. Aga ikkagi...

Õrr.

Muidugi, minul läheb see asi varsti meelest, aga Ivaanuška on kardetavasti edasi… kole.

__________
*ma vaatasin autonumbri igaks juhuks järele ja kontrollisin Maanteeameti lehelt üle. Teile praegu ei ütle, mis selle ülbitseja number oli, esialgu ei raatsi, küllap see mees vaimust vaene oli.
** inimerne pole küll ise oma näojoontes süüdi, aga ma olen näinud ka karikatuurselt inetute näojoontega inimesi, kelle üldise meeldiva oleku taustal ei pane viltust nina tähelegi. Ivaanuška näol oli aga mina-olen-mõnus-mees-teen-mis-.tahan ilme, see teeks ka Adonise koledaks.
*** tänu Jumalale, seekord ei löönud ehmatus mul südant pooleks päevaks kapitaalselt rütmist välja nagu mõnel puhul varem. Aga kui südamelihas oleks endiselt põletikus, siis…

They don't eat no meat!

Taimetoitlastest sohvasurfaritega on mul ennegi probleeme olnud. Iga kord, kui tuleb külla keegi, kellel on mingi toidualane erivajadus, teeb mu aju kriiiiiiiiks ja tekitab küsimuse, mida ma talle taevapärast süüa annan?

Riiulitäis kokaraamatuid ei aita selles olukorras kohe põrmugi, sest aju tegi kriiiiiiiks.

Meie praegune külaline on kuueteistkümnendast eluaasast peale olnud budist, tähendab, ei söö liha, lehvitab eemale sääse - et see siis kedagi teist hammustaks, eks ole -, on saanud vähem lapsi, kui tahtis, sest tema mees - ka hirmus öko ja ideedega - olevat seisukohal, et vastutustundlik oleks lapsi üldse mitte saada… Oeh. Lapsed on looteeast saadik taimetoitlased ja ühe lapse puhul, ma kahtlustan, on see viinud ka arenguhäireteni, tähendab, selle põhjal, mida ema rääkis. No ma ei hakanud talle ütlema, et niisugused asjad võivadki juhtuda, kui beebi emaihus mingitest ainetest ilma on, mis see enam aitaks. Taimetoitlastest lapsed aga ei söö puuvilja. Ega umbes pooli aedvilju. Teraviljast aktsepteerib ema peamiselt tatart ja miskeid tõlkimatuid Aafrika teravilju, leib ja selle sugulased on pahad-pahad. Me jätsime saladuseks, et koogi sisse läks ka kõrvits, siis lapsed sõid, muidu poleks nad seda söönud. Ema ise ei söö paprikat ega küüslauku, näiteks, järelikult ei söö lapsed ka. Ahjaa, piimatooted ka ei sobi, ma koogivormi määrimiseks võid kasutasin, aga lehmapiima tarbimine pidavat diabeeti tekitama, väitis proua poolatar. Oeh veel.

Lühidalt: ma ei mõista sedasorti inimesi kuigi hästi. Õnneks lähevad nad homme kuhugi mujale taimetoitlasteks ja täna olid päeval ära, siis me sõime täiesti tavalisel moel vorstikesi. Muidu on üpris kenad inimesed, armastavad kasse ja raamatuid.

Selle sohvasurfamisega kohtab ikka igasugust põnevat rahvast. Kui me Linnas elaksime, siis oleks ilmselt veel põnevam. Ma võtaks kõik kitarriga trubaduurid ja seljakotituristid hea meelega vastu, neil tavaliselt toidualaseid erivajadusi ei ole. :)

Laat, laagrid ja muud katastroofid

Praegu ongi möödas enamik keerulistest olukordadest, mis sel nädalal kõik omavahel puntras koos olid. Lapsed on laagritest tagasi ja oma tuppa kupatatud, laat on möödas ja poola sohvasurfipere on kah üpris normaalne, kui välja arvata, et nad on peamiselt jahutoidulised.

Jõugu Juht oli laagris Saaremaal, hankis endale paar uut sõpra, uuendas suhteid vanade sõpradega ja kaardistas, kes kellega käis. Käimisi olevat olnud.

Unistaja ja Lillebror olid vibulaagris ja selle järel võistlustel. Unistaja tõi koju pronksmedali ja mainis, et võiks ju olümpiale sihtida… vaatame seda asja. Tubli on ta küll, jah. Laagris oli Unistaja jaoks kõige põnevam, et söömas käidi baaris, sate aru, baaris… ja Lillebror jällegi meenutas igatseva häälega laagrimaja naaberaeda, kus kasvasid nii-nii suured peiulilled…

Mees astus uuesti ülikooli. Olevat punktide põhjal pingereas kolmas. Veel sai Mees (aga meie ülejäänud kah) ootamatult kingituseks muruniitja. Uus mänguasi, ilmselgelt. Seda katsetada pole veel aega olnud, sest laaaaat oli.

Mina tegutsesingi peamiselt laaaaada asjus ja keetsin natuke kompotti ka.

Laat oli praeguse tunde järgi mõttetu. Seda ütles ka üks teine kaltsuvaibakuduja, et igal aastal pidavat müük viletsamaks minema. Tõsi, meil juhtus ka lausa kaks imet paarikümneminutise vahega - üks tütalaps tuli, vaatas, helistas emale ja kutsus ema vaipa ostma. Ema tuli ja ostis kah, kujutage ette. Ja teisega oli jälle nii, et Mees käis ekstra üht vaipa kohale toomas - sest kogu sortiment, vabandage, Opel Corsa peale ei mahu - ja inimesed, kelle jaoks see vaip toodi, tulidki tagasi seda vaipa ostma. Muidu on ikka nii, et kes lubab tulla, see ei tule, ja kelle jaoks pingutad, sellel on ükskõik… Inimesed on ikka ilusad ja head ka. 

Mitte nii ilusatest ja headest oli selline lugu, et üks kesklinna valvejoodikutest tuli ka sel laadal tüütama. "Ma otfin prluuti," teatas kakerdis mulle usalduslikult, džinnipurk näpus ja ise kergelt kõikudes. Vastasin, et pruute mul pakkuda ei ole, otsigu mujalt, kakerdis tõstis võidukalt sõrme: "Kes otfib… see leiab!" Oeh. Kuna onku ei tahtnud ära minna, tegin Häält: "Te olete ju purjus, minge palun ära!" "Ma ei ole purljuf. Ma olen. Eba. Kaine," teatas kakerdis akadeemilise tooniga. Lõpptulemusena helistasin ma politseisse… aga päriselt ära viidi onku (kahe G4Si neiu poolt, mis talle kindlasti meeldis) alles järgmisel hommikul, siis oli ta džinni asendanud Laua Viinaga ja - põrandakilpkonnade müüja sõnul - pakkunud lahkesti pudelist lonksu kõikidele, kelleni tuigerdada suutis. Sellel vaesel mehele oleks kindlasti palju rohkem sõpru, kui ta joomise maha jätaks…