Friday, December 23, 2011

Sibulasupist veel

Mees käis jõulude puhul kolleegidega Atlantise restoranis lõunal. Tuli koju ja ütles, et sealne "prantsuse sibulasupp saiakrutoonidega" ei olevat söömist väärt. Mina tegevat paremat. :)

Muidugi olen ma väga rahul. Tegin täna kohe uuesti sedasama lingitud suppi ja norisin Mehe arvamust. Mees ütles, et ei ole mingit kahtlust, restoranisupp ei kõlvanud süüa, kodune on kordades parem.

Restoranisupis olid Mehe jutu järgi küll kõik vajalikud komponendid olemas olnud, aga maitseaineid kaugelt liiga palju - liiga soolane ja liiga maitsetaimene (Mees ei tee siiani maitse järgi vahet tüümiani ja rosmariinil, ma ei tea, kumba nad seal Atlantises kasutasid). Minu jaoks seostub hästikeedetud supiga pigem supi põhiainete maitse, aga mitte soolasus. Soola lisan alati pigem ettevaatlikult - kes tahab, võib ju natuke soola oma taldrikusse juurde panna.

Muidugi ei tea ma, mis retsepti järgi täpselt see restoranisupp keedetud oli, aga elukutseline kokk peaks siiski oskama soolaga ümber käia, olgu retsept milline tahes.

Sunday, December 18, 2011

Ahjuliha küpsetatud kõrvitsaga

Päev enne söömahakkamist võta umbes 500-grammine väikese pekiribaga praetükk. Kui kamar on küljes, lõika see ära - juhul kui Sa just väga kamarat ei armasta. Sega kausis paar supilusikatäit palsamiäädikat, teist samapalju oliiviõli, natuke kuivatatud rosmariini, pipart ja soola. Pane liha kaussi marinaadi sisse, pööra igapidi, kata kilega ja pista külmkappi. Järgmise 24 tunni jooksul võid liha kausis loksutada, kui meelde tuleb, aga ei pea.

Järgmisel päeval kuumuta ahi 200 kraadini. Pane suurde vormi marinaadist võetud liha, pekipool ülespoole, kalla marinaad vormi põhjale ja laota sinna peale 500 grammi kõrvitsa viljaliha (näiteks kuubikutena). Veel koori ja viiluta kaks ca 5-sentimeetrise läbimõõduga sibulat ja pane needki vormi liha kõrvale. Pista vorm ahju. Käi aeg-ajalt vaatamas ja sega aedvilja, kui tundub, et võiks tarvis olla. Marinaadi võid lihale ka peale kallata, paha see ei tee. Kui tundub, et lihal on liiga kuum, keera vahepeal kraadid 160 peale. Umbes tunni aja pärast võiks valmis olla. Serveeri kartulitega. Must puru kõrvitsa peal on loomulik, see juhtub palsamiäädikaga, kui ta kaua ahjus on.

Saturday, December 17, 2011

Somat haiseb

Tavaliselt ostame meie oma nõudepesupulbri Prismast, nende oma "Rainbow" sarja toote. Odav. Peseb. Ei haise. Mõne nädala eest oli pulbri asemel poeriiulis silt, et vabandage, meil on tarneprobleemid. Mees haaras siis suure kastitäie Somatit - et oli soodusmüügis ja kui hull see ikka olla saab?

Tjah, on hull küll. Somat Standard Soda-Effect haiseb. Haisutab harjakappi, kus ma igasugust kodukeemiat hoian, ja hullem veel, hais püsib nõude küljes ka pärast seda, kui masin on pesemise lõpetanud. Kui hästi vähe pulbrit panna, siis ei pese, kui panna parasjagu, siis haiseb. Pluss nõudele jäävad imelikud valged viirud. :S Kui loputusvahendit ka panna (või mis selle vedeliku nimi oligi?), siis viirge ei tule, aga Rainbow pulbriga pole loputusvahendit vaja ja viirge ei pea ka kartma. Taas näide sellest, et puhtalt tarbija seisukohast (ma ei oska hetkel kummagi pulbri loodussõbralikkust hinnata, arvatavasti ei ole kumbki kuigi öko) on nimetu produkt parem kui firmakas ...

Friday, December 9, 2011

Vorstikeerud

Kõigepealt osta pakk või mitu peenemat sorti toorvorste, natuke viilutatud toorsuitsupeekonit ja karp rosmariinioksi. Rosmariini võib muidugi ka põõsast kaksata, kui Sul juhtub elus rosmariinipõõsas olema. Rosmariini võib ka ära jätta, kui Sa juhtumisi üldse rosmariini ei armasta.



Pane ahi sooja, kahesajast kraadist jätkub. Lõika vorstid kahekaupa lahti ja keeruta iga paari ühenduskohalt keerd välja, nii et saaksid vorstisisu ühtlaselt ära jagada. Tekivad pikemad lõdvavõitu vorstid. Lõika peekonil kamar ära. Keera iga vorst koos peekoniviiluga rulli ja suska rullist rosmariinioks risti läbi. Võib-olla pead rosmariinioksa viltu ära lõikama, et ots teravam oleks. Kui otsustad rosmariinist loobuda, siis kasuta kokteilitikke, vorstid ei taha iseenesest rullis seista. Pane ahjuvormi põhja natuke õli ja lao vorstikeerud sinna.



Küpseta, kuni vorstid on küpsed. Juurde sobib keedetud ja tambitud kaalika-porgandipuder sinepiga.

Retsepti idee on pärit ajakirja "Good Food" viimasest numbrist.

Sunday, December 4, 2011

Kena kooslus

Teiseks advendiks tegin parti apelsinikastmes. Õnnetuseks ei kirjeldanud kokaraamat, mida sellele juurde serveerida. Guugeldasin. Chefkochi foorumist leidsin hulgaliselt soovitusi, ise keetsin pardi juurde sügavkülmaherneid ja tegin pähklikartuleid. Hernestega on lihtne, vajalik hulk herneid potti, vesi peale ja pliidile.

Pähklikartulid käivad nii:

Koori ja tükelda umbes sentimeetri-poolteisese küljepikkusega kuubikuteks nii palju kartuleid, kui arvad vaja minevat. Pane kartulikuubikud suurde potti, kus keeb paarisentimeetrine veekiht. Lisa üks puljongikuubik ja natuke vett. Lase kartulitel keeda umbes kümme minutit, vaata, et liiga pudiks ei keeks. Kurna, auruta. Purusta peotäis pähkleid või mandleid, sega kartulitega, lisa paar supilusikatäit võid ja prae samas potis natuke aega.

Sobis hästi.

Ülejäänud pardikorjuse ilmselt puhastan lihast, mida soojendan paari päeva pärast koos Vanaema tehtud hapukapsaga. Ülearusest nahast keetsin puljongi, loodan seda mingil päeval kasutada idamaise pardisupi tarbeks - kusagil nagu oli mingi selline retsept.

Thursday, November 24, 2011

Sibulasupp

Leidsin netiavarustest sibulasupi retsepti. Retsepti oli postitanud siia keegi Maris, kes tundub olevat üks väga huvitav inimene. Supiretsepti kirja panna ta igatahes oskab, proovisime järele.

Kuna ma ei ole päris kindel, kas ilma autori loata kopeerimine ikka on ilus, soovitan vaadata linki, aga siia kirjutan oma kommentaarid. Mõned mõisted retseptis on mitmetimõistetavad, näiteks.

Suur sibul on minu jaoks sibul, mille läbimõõt on vähemalt 5 cm. Võib ka rohkem.
Kolmandik pakki võid on jällegi ebamäärane kogus, kuna võipaki suurus kõigub 175 grammist 250 grammini. Mina panin tunde järgi umbes 70 grammi.
Samuti on ebamäärane suurus küüslauguküüs, prantslaste küüslaugud on täismehe rusika suurused. Näpistasin seina pealt koduküüslaugupatsist kolm suuremat küünt, nii umbes väiksemate kätega naisterahva pöidlaotsa suurused.
Sörts tähendab minu jaoks telekokkade randmenõksuga liigutust, et potti jõuaks umbes poolteise-kahe supilusikatäie jagu vedelikku. Tundub, et sai õige.
Valge veini äädikas läks, Mees ei armasta õunaäädikat.
Konjakit mul paraku lihtsalt pole ...
Valge vein oli Müller-Thurgau sordist, Saksamaalt toodud magusapoolne eksemplar.
Riivjuust antud kontekstis oli tavaline Saaremaa juust.

Ilmselt oleks võimalik kõiki komponente valida ka hoopis teistmoodi. Ma küll päris täpselt ei tea, mis juust supile ideaalne oleks, näiteks www.chefkoch.de lehelt leitud 23 prantsuse sibulasupi retseptis kasutatakse vähemalt kuut erinevat sorti, mis ei ole omavahel sugugi sarnased.

Oluline on kasutada võimalikult laia põhjaga potti või panni (mäletate, kuidas Remi kurvastas, kui ema Barberin pannil sibulasuppi hakkas valmistama? - Malot' "Perekonnata"), mina võtsin rumalast peast väiksema poti ja osa sibulat ei tahtnud kuidagi pehmeks haududa. Sellegipoolest oli tulemus väga meeldiv.

Friday, November 18, 2011

Semusüsteem

Eesti keeles ei ole mina sellist mõistet seni veel kuulnud. Inglise keeles on asja nimi buddy system, ja mina sain sellest esimest korda teada seoses Duggarite perekonnaga. Duggarite elustiil ja maailmanägemus on põhimõtteliselt nende isiklik asi ja hetkel olulised ei ole, aga minu jaoks on tegu vaieldamatult ühe kõige paremini organiseeritud perega. Organiseeritud kodumajanduslikus mõttes. Kui peres on 19 last, siis peab olema kord ja süsteem... Kui järele mõelda, siis kulub kord ja süsteem ära igasuguse laste arvuga perekonnas, kuid ühe-kahe lapse tekitatud segadust on ilmselt kergem taluda kui 10 lapse kaost.

Semusüsteem aga on idee poolest väga lihtne asi. Vanem vend või õde hoolitseb noorema eest - vaatab, et nooremal oleks kodust välja minnes taskurätik kaasas, seob saapapaelu, kallab nooremale piima jne. Olen netiavarustes "kohanud" suurperesid, kus see toimib suurepäraselt. Samuti olen sattunud sapistele kommentaaridele, kus arvatakse, et niisugune nooremate eest hoolitsemine võtab lastelt ära lapsepõlve jne. Tõelise semusüsteemiga peredes on igal vanemal lapsel oma kindel "semu", kelle eest see vanem laps hoolt kannab.

Keskmises Eesti peres on heal juhul kolm last, sageli üsna suurte vanusevahedega. Suurte vanusevahede põhjuseks tuuakse, et vanematel peab olema võimalus pühenduda igale lapsele eraldi ja jätta igale lapsele tema individuaalsus. Ehk sisuliselt kasvatatakse paljudes peredes sisuliselt mitut üksiklast, kellel ei ole huvi ega võimalust vendade-õdedega koos kasvada. Laste vanusevahed on muidugi iga pere enda valik - ja mõnikord ka lihtsalt paratamatus, lapsed sünnivad siis, kui sünnivad -, aga noorema õe-venna abistamine ei tohiks vanemale lapsele küll liiga koormav kohustus olla.

Meie ei ole kodus mingit semusüsteemi sarnastki asja sisse viia püüdnud, kuna poiste vanusevahed on pigem väikesed. Ometi võttis Jõugu Juht sel suvel ise Tema Titenduse öise potileviimise ette ja viimasel ajal on pidanud enda kohustuseks Tema Titendust õhtul pidžaamasse toppida. Palunud oleme me tal seda teha vist kokku kahel korral ja pigem peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, et Jõugu Juht nooremate eest liiga palju ei hoolitseks. Unistaja juba kipub seda ära kasutama (Jõugu Juht on Unistajast poolteist ja Tema Titendusest neli aastat vanem). Ainus koht, kus me tõesti ootame Jõugu Juhi igapäevast abi Tema Titendusega toimetulekul, on turvatooli rihmade kinnitamisel - Jõugu Juht istub Tema Titenduse kõrval ja saab venna turvavöö oluliselt kergemini kinni kui Unistajast üle küünitav lapsevanem. Tõsi, praeguseks paneb Titendus ühe poole turvarihmast juba iseseisvalt klõpsti kinni, teine pool käib millegipärast raskemalt, sellega ta toime ei tule. Ka Unistaja tunneb ennast mõnikord uhke vanema vennana, kui on juhtunud Titendusele kommipaberit avama või midagi kätte andma.

Selle kõige foonil tundub laste omavaheline abistamine väga loomulik asi olevat. Isegi Tema Titendus, kes autosse kinnitamisel rahulolevalt piiksub: "Keik aitavad minu," märkab juba, kui suured vennad näiteks joonistamisel kustukummi taga otsivad, ja ilmub varsti diivani tagant välja, kustukas pihus. Koristamise ideed ta veel mõistnud ei ole, aga kui lapsed oma tuba koristavad, tatsub ka Titendus ringi ja pühib tolmu ühest hunnikust teise. Samuti tahab ta hirmsasti aidata lauakatmisel ja pesuriputamisel - kui kahesel ei murra konti võipaki külmikust väljatõstmine, miks peaks kümnese lapsepõlve ära rikkuma noorema venna saapapaelte sidumine? Vastutus väikevenna saabaste eksistentsi ja venna enda ohutuse eest lasub minu arusaamist mööda kõigis semusüsteemi rakendavates peredes ikkagi vanematel.

Ma ei ole küll veendunud otsese semusüsteemi vajalikkuses S-, M- ja L-suuruses peredes, aga kindlasti on tegu ühe võimalusega kasvatada lastes vastutustundlikkust, kokkuhoidmist ja tagada suurema pere igapäevases kaoses mingigi organiseeritus.

Monday, November 7, 2011

Kartul, mis maitseb nagu kaalikas

Konsumites müüakse Laheotsa kartuleid. Suures punases võrgus - väga mugav kogus ja mõistlik hind. Nimeks "Marabel". Selle hinna ja mugavuse juures elame üle, et kotis on kartulid erineva suurusega ja mõned on natuke kannatada saanud olemisega. Üleelatav aga ei ole selle sordi imelik maitse. Täna keetsin porgandisuppi sulatatud juustuga. Lisaks porganditele panen sinna tavaliselt sibulat, küüslauku ja kartuleid. Oleme seda ennegi söönud ja kogu pere teab, kuidas see peaks maitsema. Marabeli-nimeliste kartulitega aga maitses porgandisupp nagu kaalikas. Tõeline köögivilja-skisofreenia!

Nii et võtke heaks või pange pahaks, Laheotsa "Marabeli" meie pere enam ei osta.

Ja kui teil tekib küsimus, miks me üldse supermarketist kartuleid ostame - kartulite isekasvatamine ei ole meie koduse mullakvaliteedi ja olematu tehnikaga hetkel mõistlik ning turult ostetava suurema koguse kartulite keldrishoidmiseks on meie kelder kaugelt liiga ebahügieeniline ja niiske. Kuna praegu on oluliste ruumide remondijärjekord nagu on, jõuame keldrini parimal juhul aastal 2015. Sinnamaani peaks vastu pidama.

Friday, November 4, 2011

Üks kana. Seitse söögikorda.

Kui mina olin pisike, siis tavatses Vanaema valmistada kanast kaks toitu. Ühel päeval sõime puljongist keedetud kana-klimbisuppi, teisel päeval kana koorekastmes. Mis järjekorras see tegelikult toimus, ma ei mäleta, ega tea ka seda, kas nõukogude aja kanad olid samas suuruses nagu tänapäeval või pisemad, aga meid oli majas viis täiskasvanut ja üks kehva isuga laps, ju see koguseliselt sobis.

Praegu on meie tuumperes-leibkonnas kaks täiskasvanut, kolm üsna väikest last ja kolm kassi. Kuna kassid saavad närimiseks kondid ja kõõlused (või mis iganes nende ülivintskete ribenate nimi on, mis kana rinnaliha sees esinevad?), siis tuleb tegelikult välja lausa kaheksa rooga... Jah, kassile kanakonti anda on üsna ohutu, kass ei kugista jooksu pealt nagu koer, vaid näsib pikalt ja rahulikult kondid puruks.

Ühest tavaliselt poolteisekilosest kanast saab meie pere seitse söögikorda.
Ostmise päeval eemaldan rinnaliha ja kasutan seda mingis kanaroas, mis fileed eeldab. Ülejäänud karkassi, koivad ja tiivad panen väga suurde potti ja lisan nii palju vett, et kana on kaetud. Veel läheb potti üks tükeldatud sibul, mõned porgandid, natuke soola, piprateri ja kui parajasti on, siis ka küüslauku ja/või sellerit. Puljongi maitsestamiseks võib muidugi lisada ka tüümiani, peterselli, loorberit vms taimi, mis meeldivad. Unustan selle poti mõneks ajaks pliidile, vajadusel korjan ainult vahtu. Siis võtan liha ja pipraterad välja. Pipra viskan ära, lihal lasen natuke jahtuda, sest edasine on näpuvaheline töö. Potti jäänud aedviljad korjan välja ja külmutan eraldi, need sünnivad mingi aedvilja-püreesupi sisse küll. Puljongi jagan kahte sügavkülmakarpi. Kummaski karbis on puljongit piisavalt, et selle baasil keeta mingit suppi, mis puljongit nõuab. Igal juhul parem kui poe-puljongikuubik. Liha eemaldan luude küljest ja jagan kolmeks: nahk ja täiesti äratundmatud killukesed, mis lähevad samuti püreesupi sisse; suured ja ilusad tükid; vahepealsed tükikesed. Iga sort eraldi karbikesse ja siis kõik need karbid sügavkülma. Ei puljongit ega keedetud-külmutatud kanaliha ei ole vaja enne pottiviskamist eraldi sulatada. Täiskohaga tööl käies on see eriti mugav.

Nii on võimalik ühest kanast teha näiteks:


Muidugi peavad kõikvõimalikud aedviljad, juustud ja muud lisandid käepärast olema, aga ausalt, kes inimene tänapäeval ühe toidukorraga ainult liha sööb? Tuleb küll meelde James Herrioti abiline, kes tavatses serveerida pooleldi kitkutud röstparte ilma igasuguste maitseainete ja kastmeteta, aga see mees olevat ka ringi kõndinud, elus mäger õlgade peal lesimas...


Nii tekibki ühest kanast neli suppi ja kolm tahkemat rooga. Meie lapsed on ka muidugi tõelised supifännid, ilmselt selline lahendus supivaenulikes peredes ei sobi. Meil on see aga täiesti kooskõlas laste toidueelistuste ja Mehe vastumeelsusega konte lihast puhtaks närida.

Friday, October 28, 2011

Riided ja... riided

Enne emakssaamist ei hoiatanud mind keegi, kui palju asjatamist on laste riietega. Ühtelugu selgub, et mingi paar pükse on muutunud "kukekateks", kellelgi on kampsunikriis või on kohe homseks vaja valget esinemisriietust - poisslapsel, kujutage ette. Viimasel juhul käisin läbi 10 poodi, enne kui leidsin õiges suuruses hele-helehallid püksid. Kontserdil selgus, et hulk emmesid ei olnud asja tõsiselt võtnud, üks solist laulis lausa ronkmustas. Nojah.

Igasuguste lasteriiete esmane eesmärk on muidugi hoida lapsuke soojas ja mugavas. Kui ambitsioonid ulatuvad sellest kaugemale, siis tuleb vaeva näha. On emasid, kelle jaoks on tähtis, et laps käiks riides võimalikult moekalt, on neid, kes peavad oluliseks lapse enda maitset (sel puhul on tulemus tihti kaugelt näha); meie poisid peaksid põhimõtteliselt käima riides nagu Inglise erakooli kasvandikud. Tähendab, kapuutsiga dressipluusid, suurte piltidega särgid, botased ja pepu-põlveõndlas püksid on meie majas välistatud, välja arvatud mullatööde tarbeks. Pidulikel puhkudel kannab kogu seltskond triiksärke ja ühevärvilisi pükse. Igapäevariiete osas teen mööndusi fliispusade ja töömehepükste (taskud põlve peal) osas. Vähemalt nii kaua, kuni lapsed ei protesti... Siiani ei ole protestinud, vanust ka veel vähe.

Lasteriiete mägedega toimetulemiseks ja selle kõige keskel mitte vaeseksjäämiseks on mul kujunenud mõned nipid.

Usun veendunult taaskasutusse. Second-hand poodidest on palju lihtsam ja rahakotisõbralikum leida lasteriideid, mis ka selga panna kõlbavad ja iga mõttetu moeröögatusega kaasas ei käi. Minu isiklik lemmik-kampsunipood (ei jõua kõiki ise kududa!) on Tartus Võru tänava Riia mäe poolses otsas, üks pisike ruum otse tänavalt sisse astuda. Samast uksest saab ka "Amme poodi", mis on natuke suurem - kaks ruumi koos - second-hand, aga mul on jäänud mulje, et minu lemmik ei ole siiski selle nime all. Taaskasutus toimib ka peresiseselt ja sõprade abiga - oleme mitu korda saanud suure kotitäie rõivaid kelleltki suuremate poiste emmelt ja ise kogun Tema Titenduse väikseksjäänud riideid kotti, mis aeg-ajalt rändab pool aastat noorema J. perele. Kuna Jõugu Juhi ja Unistaja suurusevahe on umbes poolteist numbrit, tõstan aeg-ajalt riideid Jõugu Juhi sahtlist Unistaja omasse ja kui sealt veel midagi terveks jääb, siis rändab see Tema Titenduse kasti, ootama, kuni väikevend kasvab. Iseenesest on seegi hea põhjus osta pigem ajatuid kui moekaid rõivaid.

Uuena ostan kvaliteetseid ja ajatuid esemeid. Ideaalis võiks paar kirikupükse või korralik talvekombe kesta läbi kõigi kolme poisi. Loodame, et mõne asja puhul õnnestub vähemalt ideaalilähedus.

Kuna uut beebit ei paista esialgu kusagilt tulemas, siis ma ei säilita väikseks jäänud riideid ehku peale. Olen netiavarustes "kohanud" emmesid, kes nagu meiegi on pereplaneerimise andnud Jumala hoolde ja seega säilitavad kõik noorimale väikeseks jäänud beebiriided. Meil on küll palju põrandapinda, aga vähe kapiruumi ja Eesti kliimas ei ole garaaž tekstiilide hoidmiseks hea koht, nii et kõik, mis Tema Titendusele väikeseks jääb, saab edasi antud. Muidugi võiks lapsi tulevikus veelgi olla, aga nagu öeldud, ei ole see päris meie endi teha ja seni elame pigem vähemate varude ja rohkema ruumiga.

Ma ei osta riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ka siis, kui üks särk maksab kümme senti. Mis mõte on osta hilp, mis sünnib selga panna ainult Kõige Hullema Puhtapesukriisi puhul?

Vähem on rohkem. Täiskasvanule peaks põhimõtteliselt jätkuma neljast-viiest komplektist rõivastest, lapsele seitsmest. Kahtlustan, et kampsuneid on poistel hetkel vähemgi, pole olnud aega lemmikpoes - vaata ülespoole - käia. Isegi seitse komplekti on paljuvõitu, aga igapäevaselt lihtsalt ei ole aega pesu pesta ja niiskemal perioodil kipub restitäis asju ka köetud ahju kõrval kuni kaks päeva kuivama, nii et paar tagavarapükse võib osutuda kasulikuks.

Thursday, October 20, 2011

Tähelepanu... Valmis olla... Uni!

Normaalne, terve laps vajab eelkoolieas und kuni 12 tundi ööpäevas. Põhikooliealine võiks magada 9-10 tundi. Sõltumata sellest, mis on lapse tegelik unevajadus, vajavad vanemad enamikus peredes ka lapsevaba aega - ja kõige lapsesõbralikum on muidugi sättida see lapse uneajale. On vähe väikesi lapsi, kes hommikuti üksi tegutsevad ja vanematel magada lasevad. Seetõttu tuleb vanemate omavaheline aeg jätta hilisemaks õhtutunniks. Siis on ka tavaliselt päevakiire möödas ja saab lastele segaseks jäävaid telesaateid vaadata, salaja šokolaadi süüa, juttu ajada ja niisama rahulikult olla. Eriti viimast on väikelaste seltskonnas keeruline teha, kas pole?

Kui lapsuke on harjunud olema ärkvel kuitahes kaua, ei ole võimalik teda päevapealt ontlikul kellaajal ilma suurema sõjata voodisse saada. Täiskasvanul pidavat harjumuse väljakujunemiseks kuluma kolm nädalat, ja seda ilmselt üpris kõrge motiveerituse puhul. Kujutage nüüd ette väikelast, kelle meelest on uni ajaraiskamine ja poole ööni emme-issi seljas karglemine meelelahutuse tippklass. Iseenesest ja vabatahtlikult ta ilmselt õigel ajal voodisse minema ei hakka. Kuid mis on õige aeg? Varatõusjate riigis Saksamaal lähevad paljud lapsed magama juba õhtul pool kaheksa. Paljudes Eesti peredes peetakse loomulikuks, et laps võib üleval olla kella kümneni. Kui soovida veel rahulikku aega vanematele, on kell kümme õhtul selgelt liiga hilja, aga kui soovida tõusta hommikul hiljem kui pool kuus, on pool kaheksa liiga vara.

Kõigepealt määrake mõistlik magamamineku kellaaeg, lähtuvalt oma pere vajadustest. See, mis kell laps magama minna tahab, ei oma nii suurt tähtsust. Last on võimalik õpetada vaikselt voodis und ootama või harjutada natuke kauem üleval olema.
Looge une-eelsed rituaalid, mis igapäevaselt korduvad. Meie laste igaõhtused tegevused on järgmised: hambapesu järel pidžaamad selga, siis loeb emme unejuttu, issi lisandub lühikese õhtupalve ajaks, musi-kalli ja siis läheb tuli kustu ja lastetoa uks kinni. Korra või paar käivad vähem väsinud lapsukesed veel kempsus, aga üldjuhul on pool tundi pärast head ööd soovimist vaikus ja rahu - shutdown complete. Tema Titendus on praegu eas, kus magamist peetakse nõrkade tegevuseks, aga järjekindla voodisse tagasipistmise ja vaikseks käsutamise tulemusena on ka tema lõpetanud pidžaamaväel ringivudimise ja voodis valjusti laulmise.
Ole järjekindel. Kui on juba kokku lepitud, et lapsed on alates kella poole üheksast (näiteks) voodis, siis ei tohi lubada ühtegi erandit tavalisel õhtul kuni harjumuse täieliku väljakujunemiseni. Muidugi võib vahele juhtuda mõni erakordselt hiline kojujõudmine või mingi väiksemat sorti kodune katastroof, mis lükkab ühel päeval uneaja tunde hilisemaks - aga ka väga väike laps mõistab, et erilisel päeval kehtivadki erilised reeglid ja tavapäeval tavalised.
Ole valmis pikaks ja raskeks võitluseks. Unistaja oli veel kolme-pooleselt Väike Poiss, Kes Kunagi Ei Maga. Küll tuli ta täiesti koduvanavallatul kellaajal voodist välja mängima, küll laulis voodis valjusti või mõnel mälestusväärsel juhul lausa nuttis ja kisendas, kui perekondlik kuldmagaja Jõugu Juht temast varem magama julges jääda. Meil läks aega ligi pool aastat, kuni Unistaja taipas, et voodisse minnaksegi magamiseks. Nüüd magab Unistaja kenasti. Tema puhul on ka selgelt näha, et ta vajab und - kui lõunauni kaks päeva vahele jääb, tuleb taas külla kallis sõber Jonn ja kogu viieaastase loomulik asjalikkus kaob, kuni mäluhäireteni välja.
Ära anna alla. Kui laps on põhimõtteliselt terve ja tal ei ole päeva jooksul midagi kohutavat juhtunud, siis ei ole vaja järele anda tema soovile voodist lahkuda.
Kas hakata harjutama päevapealt või järk-järgult? Pole aimugi. Magamamineku aega liigvarasest hilisemaks liigutada võiks järk-järgult, ma usun, aga liighilisest varasemaks - ma kujutan ette, et seda võib ka järsult teha, aga eks see sõltub konkreetsest lapsest ja pere lapsekesksusest.
Kas istuda lapse juures, kuni ta uinub? Ei mitte! Teoreetiliselt peaks hiljemalt aastane laps oskama magama jääda, ilma et keegi tal käest kinni hoiab. Kogu ürituse eesmärk on ju luua aeg vanematele, aga mis vanemate-aega sa lood, kui tuleb lapse kõrval passida. Iseasi, kui päeva jooksul on toimunud midagi hirmutavat või ööbite kodust väljas (külas, hotellis).
Väiksema lapse puhul on väga tähtis, et magamise ruum oleks ühtlasi ka elamise ruum. Tean peret, kus paariaastane tütreke oli harjunud mängima elutoas ja magama jääma emme-issi kaisus. Uinunud laps viidi süles lastetuppa, kus laps ärkveloleku ajal tavaliselt ei viibinud. Igal ööl kordus meeleheitlik röökimine, sest väike H. ei taibanud öösel ärgates, mis võõrassse kohta ta sattunud on.
Voodi ei ole mängimise koht. On hea, kui laps mängib toas, kus magab, aga uneajaks peaks voodist olema kadunud kõik mänguasjad peale ühe või soovi korral mitme kaisulooma.
Turvatunnet lisab väike öölamp või "valvav" mänguloom. Suure osa Unistaja voodist võtab enda alla hiiglaslik tiiger, kes "valvab" Unistaja und. Kui nüüd järele mõelda, siis Unistaja ööd muutusidki rahulikumaks pärast Tiigri majjatulekut.
Laps ei pea voodisse minnes otsekohe magama jääma. Eriti siis, kui laps on siiani harjunud ennast surmväsinuks möllama, on tal esialgu väga raske aru saada, kuidas on võimalik vaikselt voodis lesida, ilma et selle käigus midagi põnevat toimuks.
Samas ruumis magavaid õdesid-vendi ei tohi mitte mingil juhul üles ajada. Kui Tema Titendus hakkas Jõugu Juhi ja Unistajaga samal ajal lõunaund magama ja õhtul tuttu minema, tegime suurtele poistele üsna ruttu selgeks, et tita ülesajamine on Patt Number Üks ja siis on emme ja issi Väga Kurjad. Tõsi, Tema Titendusele vaitolemise vajaduse selgekstegemine on võtnud ligi poolteist aastat, aga nüüd, kahe aasta ja seitsme kuu vanusena püsib ka tema vait, kuni uni tuleb, või ümiseb voodis omaette nii vaikselt, et see teisi lapsi ei sega.

Muidugi on lapsed erinevad ja mis toimib ühe lapse puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Meie lapsed aga jagunevad oma unevajaduse poolest nii: Jõugu Juht on kuldmagaja, kellega pole mingit probleemi, Unistaja uni on ülikerge, ta uinub viletsalt ja ärkab kergesti, samas vajab palju und; Tema Titendus on valmis südaööni pidutsema ja reeglina järgmisel päeval unevõla all kannatavat ei paista - ta lihtsalt ei taha magada. Oma igapäevatöös näen aga sageli hüperaktiivsete joonte ja käitumisprobleemidega lapsi, kellel lubatakse vähe magada. Sageli mahenevad nii käitumisprobleemid kui karglemine, kui vanemad last varem voodisse hakkavad saatma...

Monday, October 3, 2011

Õppimine võib ka hästi maitseda

Kui Jõugu Juhile tähed kuidagi pähe ei jäänud, hakkasime ostma Haribo Bärenschule (karukool) tähekujulisi kummikomme. Ei ole tõesti erilised terviseampsud, aga meie mõlemad vanemad poisid õppisid nendega suure osa tähti selgeks. Ega kommi ei pea ju iga päev mitu korda pakkuma.

Eile tõi Mees külapoest küpsiseid, millel oli peal korrutustabel. Lahtised küpsised, tootjamaad ja koostist kusagilt lugeda ei olnud, aga numbrid küpsise peal on poiste meelest väga lõbus idee. Tõsi, nemad on korrutustabeli jaoks veel pisikesed, aga mõte on tore.

Olen kuulnud veel tähestikumakaronidest ja sakslaste Russisch Brot'ist, mis on samuti tähekujulised küpsised. Kes teab, kas midagi taolist ka Eestis müüakse?

Saturday, October 1, 2011

Aurumopp

Novalux müüb hetkel soodushinnaga aurumoppi. Muidugi ei maksa uskuda hinnasildil olevat mahatõmmatud kolmekohalist arvu, aga ca 30 eurot tavahinnast odavam on see eksemplar küll. Kuna minu koduses to-do listis on köögipõranda küürimine (põlvili maas ja väikese svammiga, sest ma vihkan põrandapesulappe ja mopp-pang süsteeme) alati viimasel kohal ja põrand on tänu sellele suure osa ajast uskumatult räpane, tundus olevat hea mõte see aurumopp omandada. Mis siis, et täiesti plaaniväliselt.

Katsetasime. Poole tunniga, mille sisse jäi ka toolide eest ära kolimine, oli põrand puhas. Põlvili maas oleks selle töö jaoks läinud vähemalt tund, boonuseks oleks saanud valutavad põlved, pind küüne all ja üleüldine tirriteerimist vajav kerekangus. Masinaga on kerge ümber käia ja ta puhastab tõesti kenasti. Aur pidavat olema 105 kraadi kuum, nii et ühtlasi toimub ka küüritava pinna mõningane desinfitseerimine. Erakordselt räpase pinna puhul tuleb muidugi edasi-tagasi nühkida. :P Isegi eiteamillal laiaksastutud mustikatest tekkinud plekid lähevad põhjalikuma aurutamise peale heledamaks.

Masina miinusteks on: küürimislapi kinnitus on niru. Tugevama nühkimise käigus kipub lapp lausa masina küljest ära tulema. Ideaalis peaks muidugi mitte nühkima, vaid tasakesi määrdunud pinnast üle libistama ja vaatama, kuidas plekk nagu nõiaväel kaob... :) Mulle meeldiks ka mingi piuks, mis hoiataks, kui veepaak tühjaks saab.

Iga pinna peale selline masin muidugi ei sobi, kuna meil on paaris ruumis mittestandardse viimistlusega põrandad (ainult peitsitud, ei mingit lakki ega õli), siis neile ei sobi. Köögipõranda õlitatud lauad saavad niiehknii igapäevaselt nii palju vatti, et nende ärarikkumist ma ei karda.

Kui ma nüüd ainult selle küürimislapi ka jälle puhtaks saaks... 40 kraadi juures pesumasinas käimine aitab, kui lapiga ei ole küüritud erakordselt räpast põrandat. Kui aga on, siis peaks vist enne leotama ja veel mingeid imetrikke tegema, et lapp taas kasutamiskõlblikuks muutuks.

Wednesday, September 28, 2011

Lugemissoovitus

Eesti kirjanik Aidi Vallik avaldab oma kodulehel lustlikke lasteluuletusi. Meie kodused eksperdid kiitsid heaks. Tuleb ilmselt jõuluks luuleraamat kinkida.

Näide luuletustest ja kirjaniku koduleht asub siin.

Monday, September 26, 2011

Tee oma linn - paberist

Väga paljudes kodudes on Internetiühendus. Samuti on väga paljudes kodudes olemas printer. Kuigi "Paberist vanalinn" ja "Paberist vabaõhumuuseum" olid väga toredad raamatud, oli nende kokkukleepimine (ma jätsin millegipärast kõik korstnad ära) niivõrd keeruline, et mängueas laps sellega hakkama ei saaks. Koolieelikutele võiks hoopis sobida Paper City prinditavad majad, autod ja inimesed. Link paberist Pariisile on siin, aga sama lehekülge allapoole liikudes saab ka paberist Sidney ooperimaja, paberist autod, mäed ja helikopteri välja printida. Tõsi, printimine on lihtne ainult Pariisi puhul, ülejäänud pildid tulevad vähemalt meie koduarvutis ülemõõdulises formaadis ja vajavad natuke nakitsemist näiteks Paint-programmiga, et paberi peale ära mahtuda, aga minul võttis kogu komplekti väljaprintimine koos töötlusega vähem kui 20 minutit...

Ootan huviga, mida ütlevad paberlinna kohta kuuene ja viiene ekspert. Paberlinna autori kodulehel oleva info järgi on ta oma pere eksperdid asjale kõrge hinnangu andnud.

Saturday, September 24, 2011

Kukeseene-kõrvitsa pastakaste

Keeda endale sobivat sorti pasta.

Kuni vesi keema läheb, hauta pannil nii umbes 300 grammi kukeseeni ja üks hästi suur (hakitud) sibul. Lisa ca 500 grammi väikesteks tükkideks lõigatud kõrvitsat. Maitsesta soolaga. Vajadusel lisa sorts vett. Kui kõik on küps ja pehme, puista peale kuivatatud tüümiani ja sega juurde umbes 100 grammi hapukoort. Serveeri kastet koos pastaga.

Ma ei ole kindel, kuskohast ma idee sain, aga on täiesti võimalik, et keegi on selle varem juba kusagil avaldanud.

Saturday, September 17, 2011

Pitsa

Minu jaoks on alati olnud müstika, miks paljud muidu täiesti mõistlikud inimesed pitsat rämpstoiduks peavad. Keegi ju ei sunni inimesi ostma supermarketi sügavkülmaletist ebamäärast pitsaks kutsutud plönni või kiirtoidukohast sama plönni soojendatud kujul. Muide, päris paljud sügavkülmapitsad on ka üllatavalt maitsvad ja korraliku kattega. Söömist vääriv pitsa valmib siiski korralikus restoranis värsketest toiduainetest või kodus, samuti värsketest toiduainetest. Gurmaanfiloloogid nimetaksid järgnevat kirjeldust kindlasti lahtiseks pirukaks, aga kui juba Saarioineni sügavkülmaroog nimetab ennast pitsaks, siis on pitsa mõiste tavakodaniku jaoks kindlasti laiem kui spetsiifiline kattega leib, mida kusagil Itaalia külakeses üks perekond küpsetab...

Kõigepealt valmista selline kogus pärmitainast, mida oma tavalise plaadikoogi jaoks kasutad. (kui tahad, võid osta poest hoopis portsu lehttainast, ka see kõlbab pitsapõhjaks) Kuni tainas kerkib, keeda kokku kaste. Mina panen kastmesse vähemalt ühe sibula, ühe paprika, 3-4 küüslauguküünt ja mõnuga tomateid (vähemalt pool kilo), kõik hakitud. Maitseainetest lähevad sool, pipar, kuivatatud basiilik, paar loorberilehte ja 1-2 teelusikatäit suhkrut. Kastet võib alati rohkem olla. Hauta seda kõike tasakesi panni peal, kuni paprika ja sibul on pehmed. Rulli tainas laiali. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga - kui Sulle just ei meeldi ahjuplaati pesta - ja püüa tainas sinna peale enam-vähem ära paigutada. Ei ole vaja pingutada, et tuleks ümmargune, kandiline pitsa maitseb sama hästi. Määri kaste tainale. Lao kastme peale õhukesi vorsti- või singiviile, puista nende vahele näiteks marineeritud kukeseeni. Nüüd võta paar peotäit riivitud juustu ja puista kõik sellega üle. Mõned pitsandusteoreetikud ütlevad, et õige oleks teistpidi - juust kõige all -, aga ma ei ole niipidi proovinud. Samuti väidetakse, et päris-pitsajuust on ainult parmesan (või teises allikas, et mozzarella), aga mida peavad tegema need, kellele see juustusort ei maitse? Juust on juust, pealegi olen ma kusagil eht-itaallaste peetud pitsarestoranis näinud ka pitsat nimega " Quattro formaggi", nii et pitsa peal tohib olla lausa neli erinevat juustu, kui soovi on.
Pista plaaditäis 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni juust on servast natuke krõbe ja tainaosa servad pruunikad. Söö.

Friday, September 2, 2011

Mini-küpsisetordid

Küpsisetort on iseenesest kena asi. Enam-vähem kõik söövad seda, lihtne on valmistada ja komponentide hulgast saab valida - kohupiimaga, halvaaga, moosiga... Paraku on küpsisetort kena ainult seni, kuni ta on ühes tükis. Vähemalt meie kodus kipub küpsisetordiports pärast väljajagamist küll üsna plönjaks vajuma, ei mingit tavatordiviilule omast hooletut elegantsi.



Unistaja sünnipäevaks tegin täiesti tavalise küpsisetordi... ainult et pisikese ja palju. Baasiks Marie küpsised, vahel kohupiim ja maasikatoormoos, peal sügavkülmamarjad. Lapsed sõid ja olid rahul, põhikülalise emme pidas seda lahendust isegi geniaalseks. Mis geniaalne, lihtsalt variatsioon tavalisest. Aga ma tänan sellegipoolest.



Thursday, September 1, 2011

Nõudepesumasina kodune "remont"

Nõudepesumasin ei ole eluks üldse vajalik, aga hirmus tore on, kui vahuse lobistamise asemel saab nõud laduda masinasse, puistata pulbrit ja vajutada nuppu - ja pärast komandeerida lapsed nõusid välja tõstma. Nõudepesumasina tühjakstõstmine on nimelt Unistaja ja Jõugu Juhi kodune töö. Tema Titendust ma esialgu nõude kallale ei lase, meil on jutt, et kui nelja-aastaseks saab, siis võib.

Eelmise reede hommikul tööle minnes panin masina tööle. Õhtul koju tulles nägin, et roheline pesemist märkiv tuluke põleb ikka veel ja masin umiseb kahtlaselt. Mees ütles, et seda häält teeb veest tühjakspumpamine. Hm. Nõud olid põhimõtteliselt kuivad, nii et me tühjendasime masina ära, puhastasin filtrid ja ladusin masina uuesti täis - et äkki oli mingi ühekordne probleem. Nupuvajutamise peale hakkas masin jälle... pumpama. Muudkui pumpas ja pumpas, pesemisest ei õhkagi. Mees kruttis kõigepealt lahti esipaneeli, et näha, kas "aju" on korras. Mingeid läbikärsanud juhtmeotsi ei paistnud. Esipaneel tagasi, nupp... Pumpab. Pumpab järelejätmatult. Reede õhtu. Raha ka nagu vähe. Garantii teadagi läbi...

Kõikvõimas Google abiks. Kusagil inglisekeelses foorumis - palun vabandust, ei mäleta, kus ja mis otsisõnadega ma täpselt sinna jõudsin - oli soovitus kallutada masinat 45-kraadise nurga all tahapoole. Äkki siis hakkab tööle. Mees õngitses masina tööpinna alt välja - Jumal tänatud, et meil integreeritav masin ei ole! - kallutas nii palju, kui sai. Ilma väljaõngitsemata poleks saanud, sein tuli ju vastu. Nupp. Masin pumpas korraks ja hakkas siis täiesti normaalselt tööle. Siiani on ta pesnud seitse masinatäit nõusid, kõik korralikult ja tavapäraselt. Tõsi, ööseks või meie kodunt äraoleku ajaks me teda enam tööle ei pane, nii väga me teda enam ei usalda.

Masina nimi on Beko ja ma ausalt ei tea, kas see kallutamise-trikk teiste firmade masinate puhul töötaks. Mees arvas, et ju on kusagil eespool mingi veehulga andur, mis mingil põhjusel segadusse sattus, ja seetõttu kallutamine töötaski. Aga me oleme valmis ka selleks, et mingil hetkel läheb see masin päriselt katki. Teatavasti ei ole ükski asi igavene.

Sunday, August 14, 2011

Segaseened õlis

Kõigepealt korja seened. Mina kasutan kukeseeni ja puravikke, aga ilmselt sobiksid ka muud värskelt tarvitatavad, kupatamist mittevajavad sordid. Puhasta umbes kilo seeni. Kalla pannile natuke oliiviõli, kuumuta, pane õli sisse seened. Las nad podisevad natuke aega, kuni tundub, et suurem osa vett on välja keenud. Lisa mõned oksad rosmariini ja tüümiani. Soola, pipart kohe mõnuga. Mõõda välja 50 ml palsamiäädikat ja 100 ml valget veini. Vein võiks olla vürtsikamat sorti ja kui natuke rohkem saab, pole midagi hullu. Kalla vein ja äädikas seentele, keeda, kuni vedelik on enam-vähem läinud. Nüüd näpi puruks peotäis basiilikulehti, sega seente hulka. Suru seened purkidesse. Võta parem väikesed purgid. Vaata, et seente vahele õhku ei jääks. Kalla purkidesse oliiviõli, kuni seened on kaetud. Kui oled purgid hästi täitnud, siis seda palju ei lähe. Kaaneta. Säilita külmkapis. Kui purgid on ilusti kinni, säilib niisugune hoidis kenasti aasta aega. Õli läheb külmikus imelikuks, aga selle vastu aitab natuke toasoojust. Mina kasutan neid seeni koduse pitsa peal ja baski moodi kanahautises.

Thursday, August 11, 2011

Pärmitaina külmutamine

Ausalt öeldes ei meeldi mulle eriti pärmitainast sõtkuda. On teine selline... tainane töö, pikapeale väsitab ka. Pealegi ei saa ma kolme väikese lapse kõrvalt endale kuigi sageli küünarnukkideni tainas olemist lubada, liiga suur on tõenäosus, et keegi just sel ajal emme abi ja käsi vajab. Saia süüa aga meeldib mulle kohe väga. Seetõttu tundub mõistlik korraga sõtkuda väga palju tainast, aga seda samal päeval küpsetada jällegi mõistlik ei tundu, teatavasti läheb pärmitainasai kõvaks ja kes seda kuivanud koorukest ikka närib.

Üks võimalus on olukord lahendada nii:


  • tee valmis neljakordne kogus tainast Sulle meeldiva retsepti järgi.

  • lase sellel tavalisel kombel kerkida.

  • kui tainas on kerkinud, jaga see neljaks klimbiks ja paiguta iga klimp eraldi sügavkülmakotti (tegelikult kõlbab tavaline õhuke kilekott ka, vähemalt nähtavalt ei juhtu midagi).

  • jäta kottidesse natuke kerkimisruumi, enne kui need pealt kinni seod.

  • vaata, et tainas oleks kotis võimalikult sileda pätsina.

  • pane kotid tainaga sügavkülma, aga jäta kerkimiruumi! Kui Su sügavkülmik ei ole just väga äkilise loomuga, kerkib tainas ka külmas natuke aega edasi.

  • kui soovid hommikul saiakesi küpsetada, võta üks kott õhtul välja, eemalda taina ümbert kott - sellepärast peab olema siledalt, et kott tainavoltidesse sisse ei külmuks - ja pane tainaklimp suuremasse kaussi sulama. On täiesti võimalik, et sulamise käigus kerkib tainas veel. Mina sulatasin toatemperatuuril ja tainaga ei juhtunud midagi halba. Sulamisaeg võiks olla 6-8 tundi, nii igaks juhuks. Kärbeste ja muude elukate vastu kata kauss sulava tainaga köögirätikuga, nii nagu seda värskegi taina puhul teed.

  • küpseta täiesti tavalisel viisil.

Thursday, July 14, 2011

Mustikaplekkidest lahtisaamine

Koos mustikahooajaga on saabunud ka mustikaplekihooaeg. Mustikas allub pesemisele väga halvasti, aga õnneks on olemas täiesti looduslik lahtisaamisvahend - sidrun. Sidrunimahl, aga ka muu hapu mahl kaotab mustikaplekid hämmastavalt edukalt. Paar aastat tagasi tekkis Mehe heleda suvepintsaku reväärile mustikaplekk. Praegu ma enam ei tea, kummal pool see oli, sest sidruniviiluga hõõrumine võttis pleki kiiresti välja. Käsi pesen ka praegu sidrunimahlaga, et inimesi mitte ära ehmatada.

Tuesday, July 12, 2011

Kukeseene-kartulisupp

On täiesti võimalik, et kusagil samasugune retsept juba eksisteerib. Mina tegin tunde ja mälu järgi, sest olen kunagi ammu taolist supi-ideed näinud.

Kalla potti natuke õli, kuumuta. Võta 200 g loomaliha, lõika pisikesteks tükkideks. Pruunista õlis. Lisa 1 spl jahu, sega. Haki üks sibul, pane potti. Lisa umbes poolteist liitrit vett, üks puljongikuubik (see on tegelikult maitseasi) ja natuke paprikapulbrit. Puhasta 150 g kukeseeni ja prae need pannil. NB! Seentele lisa natuke soola. Mina ei lisanud, lahja maitsega olid. Koori neli kuni kuus kartulit - sõltub suurusest -, lõika need tükkideks ja pane potti. Umbes 10 minuti pärast pane potti ka seened. Keeda, kuni kartulid on pehmed. Lisa paar supilusikatäit hapukoort ja soovi korral paksendamiseks pisut jahu.

Sunday, June 19, 2011

Tuline rabarberikaste

Võta 3 kilo rabarberit, puhasta, tükelda. Haki kuus-seitse keskmise suurusega sibulat. Pane sibulad suurde potti koos 800 grammi suhkru, 200 ml õunaäädika, teelusikatäie cayenne'i pipra ja kolme teelusikatäie soolaga. Hauta natuke aega, lisa rabarberid. Keeda tasakesi ilma kaaneta, kuni keedus omandab keskmise moosi konsistentsi. Maitse. Kui vaja, lisa soola ja pipart. Pane kuumalt purki (tekib umbes 2500 ml kastet).

Iseenesest võiks kastmesse panna ka küüslauku (mul parajasti polnud piisavalt, kahest küünest poleks jätkunud) ja näiteks ingverit. Mina ei kasuta ingverit, kuna meie peres ei armasta seda õieti keegi, aga enamik rabarbri-chutney retsepte, mida ma inspiratsiooni saamiseks lugesin, sisaldas ingverit, rosinaid ja nelki.

Kavatsen täna tekitatud kastet kasutada liha marineerimiseks (et valmistada midagi taolist: http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2011/02/sealiha-rabarberikastmega.html) ja näiteks ketšupi asemel lihakõrvaseks.

Thursday, June 16, 2011

Sääsetõrjevahend väikelastele

Enamikku sääsetõrjevahendeid ei tohi allakolmestele peale määrida. Suur osa neis niiehknii ei tööta ja need, mis töötavad, on sageli nii mürgised, et ei tahaks ka ülekolmestele panna. Pealegi haisevad nad kohutavalt ja tihtipeale ei toimi piisavalt. Eelmise aasta sääseuputuse ajal tormasin mööda öko- ja muid poode, et mingitki vahendit leida, mis väikelastele kõlbaks ja sealjuures ka sääski peletaks. Leidsin, toimib, rahul.

Sidrunheinaõli. Pisikeses pudelis, vänge sidrunilõhnaga, panna kolm-neli tilka supilusikatäie (või paari) oliiviõli hulka. Määri sõrmega lapse katmata kehaosadele, enne kui sääsehooajal lapse õue lased. Ma alla-aastaste puhul ei tea, aga Tema Titendus oli eelmisel kevadel 14-kuune ja tema nahale ei teinud see küll midagi. Sel kevadel unustasin selle vahendi olemasolu ära ja sääsed pidasid meie laste silmnägudel pidu. Mees tuletas meelde, et minevaasta oli ju üks vahend... nüüd on lastel näod terved ja sääsed hoiavad eemale.

Monday, June 13, 2011

Kiire kanapasta tomati-juustukastmega

Vala pannile õli, haki sinna sibulat ja küüslauku. Las praeb natuke, aga ära päris pruuniks lase. Lisa paras ports keedetud kana ja purgitäis konservtomateid. hauta. Maitsesta soola, pipra ja kuivatatud basiilikuga. Samal ajal keeda nii palju makarone (ehk siis pastat), kui palju Su pere ära sööb. Kui pasta on valmis, siis võiks ka kaste enam-vähem valmis olla. Sega kastmesse paar supilusikatäit riivitud juustu. Muidugi võib seda kõike valmistada ka värskete tomatite, kanafilee ja äsjanopitud basiilikulehtedega. Peale basiiliku, mis maitseb kuivatatult ja värskelt väga erinevalt, väga suurt vahet ei tohiks tekkida, kuid siis kipub retseptist ära kaduma sõna "kiire".

Friday, June 3, 2011

Nädala menüü

Kui ma siin juba meie pere kuu toidueelarve olen avalikustanud, siis võib ju ka tavalise menüü kirja panna. Nii näite mõttes.

Hommikusöögid on meil järgmised:


  • puderpuderpuder. Moosiga!

  • soe koduleib ohtra võiga

  • kaneelisaiakesed

  • kodune müsli

  • poekrõbinad - maisihelbed jms kraam.

Lõunad on pigem napivõitu, eriti suveajal, mil oleme peaaegu kogu päeva aias. Näiteks:



  • võileivad sellega, mis kodus olemas

  • härjasilmad

  • praekartulid

  • juustuga üle praetud riis

  • eelmise päeva vormiroa ülejäägid.

Lõuna ajal söövad lapsed ka alati mingit puuvilja.


Õhtusöök on kobedam ja seda ma planeerin ka pikemalt ette. Näiteks:



  • esmaspäeval spagetid ja hakkliha-tomatikaste

  • teisipäeval klimbisupp kanapuljongist

  • kolmapäeval kalasalat

  • neljapäeval kotletid, kartulid ja toorsalat

  • reedel kana-maisisupp

  • laupäeval sealiha rabarberikastmes

  • pühapäeval lasanje.

Antud menüüs on lihapoolis ostetud Tartu turuhoonest, algselt suurtes kogustes ja portsukaupa sügavkülma pistetud. Mehel on lisa ostmise peale andi. Kodune kanapuljong tekib keskmise Talleggi broileri keetmise käigus ja maandub samuti sügavkülmas, kuni kasutamiseni. Koduse soolakala kinkis meile üks tuttav vanaproua.


Õhtune näks ehk magustoit varieerub vastavalt viitsimisele ja laste isule. Näiteks:



  • meesai

  • piimakissell

  • jogurt

  • mingit sorti kook

  • muffinid

  • puuviljasalat

  • purgivirsikud kohupiimaga

  • kohupiim marjadega

Moosihooajal on eriline hitt ka sai moosivahuga. :)


Ei ole väga kallis ja ma loodan, et ka mitte lõpmata ebatervislik.

Thursday, May 26, 2011

Laps räägib siis, kui kana pissib?

Kõigepealt palun vabandust pika äraoleku pärast, mitmesegased tervisehädad ja aiatööd on nii mõttelendu kui kirjutamist oluliselt piiranud.

Aga asjast...

Nii mõnedki tänapäeva lapsekesksed lapsevanemad peavad lapsega suhtlemist olulisemaks kui midagi muud. Olgu käsil kartulikoorimine, telefonikõne või magistritööle viimase lihvi andmine, kui laps soovib suhelda, peab ta seda kohe saama. Teine äärmus, kes oma lastega üldse ei räägi, on muidugi hullem, aga sellesse ma praegu ei süvene. Õigus suhelda siis, kui laps tahab, võib teinekord tuua kaasa juuresviibijate tigedad pilgud või lausa pahanduse, kui ta koolimineku ajaks ei ole kannatlikkust omendanud. Olen inimeseõpetuse tundides pidanud seletama, et õpetaja poole pöördumiseks on hea aeg ja halb aeg, õpetaja, kujutad ette, ei saa sinu probleemisse süveneda, kui ta samal ajal direktoriga juttu ajab... Ometi on põlvkondade viisi kasvatatud lapsi, kes teadsid, et täiskasvanute jutule vahele ei segata ja söögilauas on laps vait. Mis on siis õige...?

Tema Titendus õpib parajasti rääkima. Iseenesest on see hirmus vahva, et laps, kellel veel pool aastat tagasi kõne hilistumist kahtlustati, räägib nüüd mitmesõnalausetega ja kordab igasuguseid sõnu järele, mida kuuleb. Tema viimaste päevade lemmiksõna on "kuripatt" luuletusest "Vana vahva lasteaed" ("Teist suurt onu - vist ministrit -/ isa noomis: "Kuripatt!/ Sinust küll ei tule miskit -/ jälle sõid jääpurikat!")*. Muidugi ei keela me talle kõneharjutusi, kuigi umbes viienda korduse puhul püüame teda suunata midagi muud ütlema. Õnneks oskab Tema Titendus ka käsu peale vagusi olla, näiteks kirikus või kontserdil. Samuti teab ta, et telefoniga rääkivat lapsevanemat ei segata, kui just kellelgi verd ei jookse - kolme suhtlemishuvilist väikelast kasvatades on alternatiiviks limiteerida telefonikõned uneajale,
ja paljudel juhtudel ei ole see lihtsalt võimalik.

Teine asi on natuke suurema lapsega. Unistaja oli kolmepoolene, kui ta tuttavatel külas olles õue mängima komandeerituna ilmtingimata ust avada tahtis, sest oma sõnul pidi ta toas viibivale issile kindlasti midagi ütlema. Perekass aga ei tohtinud välja pääseda, seetõttu olid ukseavamised rangelt valvatud ja piiratud. Unistaja pookles ukseklaasi taga ja vehkis, kuni keegi kassivalvesse asus ja issi ukse avas. Unistaja tähtis sõnum kõlas: "Kass ei tohi välla saada!" Mehe reaktsioon oli napilt seltskonnakõlbulik, kohal viibivad veel-lastetud vahetasid muigeid.

Umbes samal ajal oli Jõugu Juhil (siis viiene) kombeks kõiki asju kümneid kordi üle küsida. "Onju, see on maaliini buss? Onju, kaks ja kaks on neli? Onju, poisid kasvavad meesteks ja tüdrukud naisteks?" Olles sama asja lapsele juba kolm-neli korda kannatlikult selgitanud, tekib küsimus, miks laps seda ikka veel küsib. Tüdimus tekib ka. Hakkasime vastu küsima, kas sa ise ei tea. Jõugu Juht keeras pea viltu ja jõudis järeldusele, et teab küll. Selgitasime, et juba teada asju ei ole mõtet küsida, sest muidu ei viitsi varsti keegi enam midagi seletada. Varsti muutusid küsimused märgatavalt intelligentsemaks - "Millest tehakse rauda? Kus elavad kõige suuremad ämblikud?" Tundus, et laps õppis kuulama ja sai aru, et ei ole mõtet küsida küsimise enda pärast.

Lastega suhtlemiseks on head hetked ja neid tuleks igal juhul ära kasutada. Paljudes peredes pannakse maailma asju paika söögilauas, meil ka. Pikad autosõidud sobivad hästi kõiksuguste juttude rääkimiseks (erandiks sõidud liiklusohtliku ilmaga - näiteks läbi Monika rühkides käskisin lastel olla kojujõudmiseni täiesti vait, sest valgest möllust tee ülesleidmine nõudis kogu tähelepanu). Õhtune magamaminekuaeg on jutustamise seisukohast nii ja naa - lapsevanem võib olla liiga väsinud, et jaksata lapsega arutleda, ja laps peaks magamaminekuajal siiski magama jääma, mitte ennast vestlusega ärkvel hoidma.

Laps peaks aga juba üsna väikesena õppima, et suhtlemiseks on ka halbu hetki ja siis ei ole mõtet vestlust alustada. Meie püüame läbivalt rakendada reeglit, et täiskasvanute jutule vahele ei segata, telefonikõnedele vahele ei segata ja kui keegi on läinud puhkama, siis jäetakse ta rahule. Jõugu Juht ja Unistaja saavad juba enam-vähem aru, Tema Titendusel on hetkel veel raskusi.

___
*panin praegu mälu järgi kirja, mõned sõnad või kirjavahemärgid võivad originaalist erineda.

Saturday, April 30, 2011

Õnnestus!

Olen ilma igasuguse häbitunde ja tagasihoidlikkuseta enesega väga rahul. Eesmärk püsida kuu toidukuludega 150 euro piires õnnestus täita.

Muidugi...
  • kiiretel hommikutel me kodus hommikust ei söö, osa peret teeb seda lasteaias, osa Vanaema juures.
  • toidueelarvesse ei kuulu toiduraha lasteaias - ja kes lasteaias ei käi, sööb neil päevadel ka lõunat Vanaema juures.
  • peale kümne purgi purustatud tomatite ei ostnud me sel kuul mitte midagi nii-öelda sahvrisse, kõikvõimalikku puistekaupa oli varasemast veel küllalt.
  • üldse olime sel kuul paljudel päevadel kodust ära, kui oleks igapäevaselt kõik neli söögikorda kodus söönud, oleks kulud ilmselt teistsugused.
  • Mees ilmutas hämmastavat osavust ja õnne Tartu turuhoonest liha ostmisel - trehvas väga ilus ja odav.
  • Vanaema tegi paar puuviljakingitust.
  • meil ei käinud üldse külalisi.

Sellegipoolest olen väga rahul. Järgmise kuu eesmärgiks on samas eelarves püsida, aga ikka natuke sahvrivarusid ka suurendada ja ehk mõned sõbrad õhtusöögilegi kutsuda.

Põhilised artiklid jaotusid nii:
piim 14.40 (26 liitrit)
erinevad piimatooted 21.82
liha ja lihatooted 23.91
sai-leib 2.80 (müstika, aga ma olen mõned korrad ise ka küpsetanud)
aed- ja puuvili 26.42
munad 4.56
konservid 11.18, sh 10 purki purustatud tomateid, olid Konsumis soodusmüügis.

Igasugune muu kaup peale selle.

Sõime... ma ei kirjutanud üles, aga õhtuti paaril korral nädalas suppe, keskeltläbi kaks korda nädalas mingit makaroni- või riisirooga, paar korda pitsat, erinevaid munatoite... Hommikuti putru, koduleiba või krõbinaid. Lõuna ajal - kui olime kodus - pigem võileibu ja puuvilja. Õhtuseks magusaks näksiks on viimasel ajal olnud üpris sageli piimakissell sügavkülmamarjadega või mingi kohupiimaroog, koduseid kooke ka.

Vaatasin hoolega hindu ja püüdsin võimalikult vähe ära visata. Tutvusin ka põhjalikumalt oma sügavkülmiku sisuga, sealt tuli päris palju huvitavat välja.

Kogu meie menüü ei ole väga öko ega ülitervislik, aga see ei olegi esialgu eesmärk. Pealegi luban ma endale pisut paranoiat ja usun päris-mahetoodetesse sajaprotsendiliselt ainult siis, kui olen need ise kasvatanud või metsaandide puhul ise korjanud.

Wednesday, April 27, 2011

Veel üks põhjus, miks jonn on paha

Kahesed jonnivad ja Tema Titendus ei ole erand. Tähelepanu kõrvalejuhtimine tema puhul ei tööta - sageli on jonni põhjus mingi sisemine sund, paha tuju või punnitav hammas, mitte oma tahtmisest ilmajäämine. Kui Tema Titendus on otsustanud jonnida, siis ta seda ka teeb ja ülejäänud pereliikmed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Meie oleme mõningate kriteeriumide järgi lausa lapsevaenulikud vanemad. Me ei lohuta jonnivat last ega anna tema soovidele järele. Me keelame jonnida või ütleme, et jonni oma toas mänguasjakasti kõrval (nooremana) või nurgas* (nii umbes alates 21. elukuust) üksi ära ja seltskonda tule tagasi siis, kui sa jälle kenasti käitud. Muidugi peab aru saama, kas jonn on jonn või on laps haiget saanud, väsinud, näljane või näiteks millegi tõttu pettunud. Tõsine, egoistlik ja vihane jonn kõlab hoopis teistmoodi kui õnnetu lapse nutt. Tema Titenduse puhul on tavaliseks heliefektiks kurgupõhjast või lausa rinnust tulev lühike madal pingutus: "ÄÄ-ÄH!" Siis saab vajadusel puhata ja uuesti jonni pressida: "ÄÄ-ÄH!"

Peale selle, et jonn kõlab koledasti ja võib - kui sellele voli anda - tabada last nii lapsele kui vanemale kohutavalt sobimatus kohas, on jonnil veel üks paha omadus - see väsitab.

Kas Sa oled proovinud teha jonnakat ja virilat nägu? Tõmba kulmud kortsu. Aja alahuul pänni ja suu kõverasse. Püüa teha teemakohast jonnihäält. Jätka nii umbes viis minutit.

Kuidas näolihased tunduvad? Mina täna Tema Titenduse "ahvimiseks" kohupiimajonni teemal katsetasin. Hirmus väsitav oli. See oli üks Harri Jänese raamat, kust kunagi lugesin, et naeratamiseks on vaja liigutada palju vähem näolihaseid kui mossis näo tegemiseks. Milline energia raiskamine! Kui ma peaksin terve päeva olema mossis näoga, oleks pikapeale väga raske rõõmsaks muutuda, sest väsimus oleks ilmselt nii suur. Ühel kaheaastasel on kindlasti palju paremaid tegevusi, millele oma energiat kulutada - roni kuhugi otsa, jookse kassi järel, jaluta õues ja silmitse iga rohuliblet põhjalikult... Milleks hävitada niigi raskelt saadud kaloreid (sest söömine ei tundu üldse põnev, nüüd, mil saab terve päeva õues olla) jonnimise teel?

Olen võtnud endale põhimõtteks öelda Tema Titendusele iga kord esimest pännis näoilmet silmates: "Ära tee sellist nägu." Mõnikord patsutan talle kergelt vastu suud ja silitan sõrmega otsaesist. 80% juhtudest ei järgne sellele jonni, vaid laps "silub" näo normaalseks ja on peagi jälle rõõmus. Kui aga esimene jonnihoiatus jääb märkamata, on väga raske teda uuesti rõõmsaks saada. Jonn võib kesta minuteid (tõsi, paari nurgasseismise järel muutus jonni lõpetavaks võluvormeliks lause: "Kas sa tahad nurka minna?"). Iga kord lapse jonni-ilmet "ahvida" oleks siiski liiga pingutav - kuigi see on lapse meelest nii naljakas, et jonn läheb meelest.

______
*nurk asub kodu südame - köögi ukse taga ja seal seisab Tema Titendus paar minutit, kuni jonn üle läheb. Tavaliselt läheb jonn nurgas väga ruttu üle, sest sirgelt ühe koha peal seismine nõuab rohkem keskendumist kui jonnimine.

Tuesday, April 26, 2011

Räägi lapsega nii, et laps oskaks vastata

Täna kohtasin tööalaselt üht isa. Isa suure I-ga - intelligentne, diskreetne, viisakas, tegeleb oma erivajadustega lapse probleemidega... Imeline. Aga. Tuli välja, et seoses pahandustega oli isa järjekindlalt küsinud: "Ütle, laps, miks sa seda tegid?" ja laps sama järjekindlalt õlgu kehitanud.

Nüüd oli sellele isale tulnud pähe küsida, mis enne pahandust juhtus ja kuidas pahandus juhtus - ja laps rääkis kõik ausalt ära. Koos põhjendusega.

Täiskasvanule võib olla müstika, et väike laps ei suuda seletada, miks - aga ilmselt ei pruugi allakümnene (koolieelikust rääkimata) olla võimeline olukorda analüüsima ega mõistma, et küsides "miks?" oodatakse temalt seletust, mis küsitava olukorrani viis. "Tahtsin lüüa" ei ole sobiv seletus, "ta on loll" ka mitte. Nii ongi laps vait ja võtab alistunult vastu järjekordse peapesu.

Kodus lahendame asju tavaliselt nii, et kui Jõugu Juht (kange kaebaja) tuleb kurtma, et Unistaja (kipub kätega rääkima) lõi, siis me kõigepealt küsime väidetavalt süüdlaselt, kas jutt pahandusest on tõsi. "Mh-mh." Mis enne juhtus? Mis sina siis tegid? Mis tema siis tegi? Mis sina siis tegid? Vaat siis on selge, kes asjassepuutuvatest karistada saab ja kas üldse saab. Küsimus "miks sa lõid?" ei annaks tõenäoliselt mingeid tulemusi.

Ära küsi lapselt, miks. Küsi, kuidas.

Mul on tunne, et sama küsitluspõhimõtet on soovitanud varem Gordoni perekool, aga millegipärast tundub, et paljud vanemad ei tea sellest siiani midagi...

Sunday, April 24, 2011

...ei kirikusse hiljaks jää!

Paarkümmend aastat tagasi laulis Aivar Tommingas "Vanemuise" laval Eliza Doolittle'i isana umbes selliste sõnadega laulu. Teemaks oli küll naisevõtt, aga hiljaksjäämine võib olla oluline probleem ükskõik mis sündmusele kiirustades, eriti kui peres on väikesi lapsi.

Ideaaljuhul peaks üks ontlik perekond jõudma kuhu iganes natuke varem, heatujuliselt ja eelseisvale üritusele häälestunult, kõigil seljas omavahel sobivad rõivad* ja juuksed laitmatus soengus.

Meil ei õnnestu alati kõikjale õigeks ajaks jõuda. Teeolud on sageli ettearvamatud, mingil hetkel võib kedagi tabada jonnihoog või tuppa lipsata ennustamatu käitumisega kass (meil käib neid mitu söögil ja seebil, aga üksi koju jätame ikka ainult omasid), keda tuleb taga ajada, ahjus ei põle puud lõpuni või suudab Unistaja endale midagi kõhu peale ajada. Mittehelisevatest äratuskelladest pole ilmselt mõtet rääkidagi, ikka juhtub. Aga selleks, et siiski üritada jõuda, võib kasutada järgmisi nõkse:
  • tõuse varem ja jäta endale iga liigutuse jaoks tohutu ajavaru. Sobib, kui oled pigem hommikune inimene. Sobib ka siis, kui perestruktuuris on toimunud muutusi (uus beebi sündinud, lasteaialapsest on saanud koolilaps, üks abikaasadest on komandeeringus jne) või on põhjust kahtlustada ootamatut talve saabumist. Meile väga hästi ei sobi, sest oleme Mehega mõlemad õhtuinimesed ja iga hommiku-une lisaminut on meie jaoks kullakaaluga.
  • serveeri hommikusöögiks midagi kiiresti valmistatavat, mida lapsed ka kiiresti söövad. Hommikusöögihelbed, äsjavalminud koduleib küpsetusautomaadist, jogurt... Meie peres pühapäevahommikuti ja muudel kiiretel hommikutel putru ei anta, kuna Unistaja ja Tema Titendus söövad seda millegipärast väääga aeglaselt - võib-olla temperatuuri tõttu (jaheda piima pudrukaussi kallamine on minu jaoks söögi solkimine).
  • las lapsed söövad hommikust pidžaamaväel ja riietuvad alles siis, kui söök söödud. Esiteks tagab see ühise söömahakkamise, teiseks on niimoodi lootust, et emme-issi on selleks ajaks söönud, kui nooremaid on vaja riietama hakata ja kogu üritus läheb rutem. Kolmandaks vähendab see ohtu, et avastad alles sihtpunkti jõudes, et kolmesel on kogu hommikusöögimenüü särgirinnal ära toodud.
  • tee vahet linnariietel ja koduriietel. Meie peres on laste kirikuriided (triiksärk, ühevärvilised vähekulunud püksid, rahuliku mustriga kampsun) kummutisahtlis teistest eraldi, nendega käiakse veel, ütleme, teatris ja lasteaia emadepäeva peol, aga ei ole hirmu, et peaks hakkama hommikul vara sorima, mida nüüd selga panna... Arsti juurde ja lasteaeda sünnivad niisama-linnariided, päris eraldi on rübelemise-rõivad (dressipüksid ja kapuutsidega pusad) poritööks, ja kõik, mis sinna vahepeale jääb, on kodune rõivas.
  • mida vähem on käesoleval hooajal kasutuses jalanõusid, mille vahel valida, seda parem. Enamik Eesti kingapoodides müüdavast kaubast on niiehknii maitsetu ja kvaliteeditu moekaup, nii et parem olgu lastel vähem jalanõusid, aga see-eest kvaliteetsed. Jääb ära otsimine, kuhu mu pruun vasaku jala king on kadunud...
  • mida vähem on pealisrõivaid, mille vahel valida, seda parem. Meie pere lähtub põhimõttest: üks laps, üks jope.
  • õpeta lapsed esimesel võimalusel, st pärast potitrenni edukat läbimist kiiresti ja käsu peale kempsus käima. On täiesti kohutav, kui oled just kogu kamba autosse aheldanud, mootor käib, tõmbad ust kinni ja teise käega turvavööd peale... ja siis teatab keegi, et ta ta'ab piddile.
  • kammimist nõudvad juuksed olgu lihtsas soengus. Mul küll ei ole tütart, aga kui ma neid kord saan, siis peen pärg ümber pea või muud juuksealased eksperimendid jäävad pärastlõunaste ürituste tarbeks, hommikul hakkavad Rutt, Raahel ja Rebekka minema kodust välja hobusesaba või patsidega - nii kaua kuni mina neile soenguid teen. Poistega on selles mõttes lihtsam, et Jõugu Juhi sirged rasked juuksed langevad ise enam-vähem õigesse kohta, Unistajale sobib ka sassis pea hästi ja Tema Titendusel ei ole veel suurt midagi, mida kammida. Mees vastutab ise enda karvastiku eest, nii näos kui peas.
  • mis käib käekotti, olgu seal kogu aeg või vähemalt eelmisel õhtul valmis pandud. Ma olen veetnud ilmselt üsna mitu tundi oma elust, oodates oma ema - siin blogis varem mainitud kui Vanaema -, kuni ta otsib kokku rahakotti, turukotti, prille, kammi, telefoni... ja neid kõiki ühte oma kümnest käekotist pakib. Minule sobib, et rahakott, turukott, tagavaraprillid, taskurätipakk, kurgupastillid ja muu atribuutika on kõik minu ainsas käekotis koos.
  • laste jaoks ei ole tegelikult vaja palju asju kaasa võtta. Beebile mähkmekott muidugi, aga ülekahene suudab ennast edukalt lõbustada pliiatsi ja suvalise paberitükiga. Kui Sulle sobib, võib muidugi kott laste tagavarariietega autos kaasas sõita, aga hommikul vara seda pakkima hakata on puhas ajaraiskamine. Meie peres ei ole väikeste mänguasjade kaasavõtmine soositud. Äsja käisime isegi Teise Vanaema ja Vanaisa juures kolmetunnise autosõidu kaugusel ära nii, et peale kaisuloomade ei olnud ühtegi mänguasja kaasas. Kuna Teine Vanaema ja Vanaisa meie ega Mehevenna lapsi märkimisväärselt sageli ei hoia, on sealne mänguasjade hulk piiratud kahe peotäie üllatusmunadest pärinevate vidinatega - poisid vaatasid tavalisest mõnevõrra rohkem telerit, käisid Teise Vanaisaga jalutamas, aitasid Teisel Vanaemal lauda katta, viksisid saapaid ja ronisid niisama emme-issi otsas. Ei mingit probleemi. Autosõidu ajal lauldi, magati, esitati arukaid küsimusi tee ääres nähtava kohta ja suuremad poisid mängisid omavahel mingeid toredaid fantaasia-jutumänge.
  • tee aeganõudvamad hügieenitoimingud õhtul ära. Ma ei ole kunagi mõistnud hommikusi dušitajaid, oma osa on selles kindlasti minu föönivaenulikkusel - pikad juuksed lihtsalt kuivavadki õhu käes kuni kolm tundi -, aga tõepoolest, kui mustaks see inimlaps öö jooksul ikka jõuab saada?
  • olulisemate sündmuste puhul mõtle paar päeva ette, kas kõik on olemas. Kas kõigile pere meesliikmetele on selga anda puhas ja muude riietega sobiv triiksärk? Kas vajaminevad jalanõud on olemas ja - harvemkantavate puhul - lähevad veel jalga? Kas titetarvikute kott on pakitud?
  • õigel ajal kohalejõudmine ja lapsevanemate enam-vähem hea tuju on sageli olulisem kui puhtad küünealused või tühjakssöödud krõbinakauss. Vähemalt mina olen parem lapsevanem, kui ma ei pea tundma piinlikkust veerand tundi hiljem sissesadamise pärast - ja kui Unistaja ei tule oma maisihelvestega toime, ju tal siis ei ole parajasti kõht piisavalt tühi.

_______
*Eesti kaubandusvõrgu puhul ei ole mõtet loota kogu peret sarnaselt riietada - välja arvatud siis, kui Sa oled väga usin õmbleja või kavatsed rahulduda ühevärviliste T-särkidega kõigile. Tegelikult on isegi samavärvilisi T-särke peaaegu võimatu kõigis suurustes leida, ikka on mingi tobe plärakas rinna peal. Link viitab ühele väga toredale Ameerika emmeblogile, www.itsalmostnaptime.blogspot.com

Wednesday, April 13, 2011

Kiire kanapasta kõrvitsa ja kodujuustuga

Pane makaronide jaoks vesi keema. Makaronide kuju ei oma tegelikult kuigi suurt tähtsust (meil olid spagetid).

Kalla suurele pannile suurem sorts õli, vast 3-4 spl. Sinna viska praadima 250-300 g keedetud, tükeldatud kanaliha. Lisa ca 300-400 g väga väikesi kõrvitsatükke (max mõõdud 1 x 1 x 0,5 cm). Sega. Pigista tühjaks üks väga suur apelsin (200 ml mahla). Kraabi viljaliha ka nii palju, kui õnnestub. Kui kõrvitsatükid on muutunud läbipaistvaks, lisa apelsinimahl ja viljaliha. Vaata, et seemneid pannile ei satuks. Sega hoolega, kraabi põhjast ka kõik lahti. Pane pannile kaas peale, las keeb.

Vahepeal pane makaronid keema. Ära soola unusta.

Sega pannil toimuvat. Haki sinna peotäis või paar käepärast lauku. Võib olla roheline sibul, murulauk, karulauk... mida parajasti olemas on. Mina kasutasin aastaajast tingituna üht peotäit väga noori metsistunud küüslaugu võrseid (aga neid ei ole ilmselt väga laialt saada). Hauta veel mõni hetk. Lisa ca 200 g kodujuustu, sega, lase keema. Maitsesta soolaga. Serveeri kastet, mis selleks hetkeks näeb üsna ebamäärane välja, koos pastaga.

See retsept töötaks kindlasti ka värske kanalihaga või näiteks singiga, aga värske lihaga võtaks kindlasti rohkem aega, keedetud lihaga läks ca 25 minutit.

Tänuavaldus.
Siinkohal tänan sõbranna K.-d, kes meile käntsu kõrvitsat annetas.

Tuesday, April 12, 2011

Paradigmade erinevused

Meie laiendatud perekonda kuuluvad väga oluliste isikutena ka Vanaema ja Vanaisa. Kusagil Eestis on üks komplekt vanavanemaid veel, aga nende osa kasvatuses on hetkel minimaalne - just sellepärast, et nad asuvad meie suhtes väga kaugel kusagil ja nendega lapsed lihtsalt ei puutu kuigi sageli kokku.

Vanaema ja Vanaisa ettekujutused laste kasvatamisest on mõnevõrra teistsugused kui minul ja Mehel. Iseenesest ei ole see halb... aga aeg-ajalt tekivad raskused omavahelises arusaamises. Näiteks kuulsin mina ühel päeval umbes aasta tagasi aiast õunapuu alt hirmsat kisendamist. Läksin vaatama ja leidsin sealt rõõmsalt muheleva Vanaisa, kes rahulikult Jõugu Juhil ja Unistajal (sõja)kisada laskis, ise kommenteerides: "Mis karjumine, see on ju ilus laul!" Selge on see, et poisslapsed tahavad mõnikord sõjakisa teha... aga igal asjal on oma aeg ja koht. Kisa laulmiseks nimetamine ei tundu päris õige, eriti kuna mõni aeg hiljem küsis Unistaja minult: "Kas see on siis ka laulmine, kui sa väga kõva häält ei teegi?" ja oli minu jaatavast vastusest siiralt hämmeldunud. Vanaisa, muidugi, on hirmus kõva kuulmisega.

Vanaemaga on meil mõnes mõttes hoopis erinevad kasvatuspõhimõtted. Mina olen seisukohal, et laps treenigu lihaseid ja koordinatsiooni nii-öelda kuivalt, kuni asja idee enam-vähem selge on; alles siis võiks ka päris asja kätte anda. Näiteks ei ole ma kunagi hinnanud võimalust tervet kööki kilesse mähkida ja seetõttu sai Tema Titendus lusika enda kätte alles jupp aega pärast aastaseks saamist. Tõepoolest, kuigi põlleke on siiani mõnikord söögi ajal pudrune, ei ole ma pidanud põrandat tite tegevuse tagajärgedest kuni tänaseni palju kasima. Vanaema aga arvab, et las laps ise vastutab... ja tema juures kannab kahene ka lahtist piimakotti (kannuga) punktist A punkti B. Selle kogemuse tulemusena sain ma täna likvideerida piimauputust nii külmkapi riiulilt, aedviljakastist kui ka kapi eest laudpõrandalt, seda kõike Tema Titenduse solvunud röökimise saatel, kuna tema algatust ei hinnatud vääriliselt. Varem, nüüd ja edaspidigi kannavad allaneljased meie majas tahkeid ja vähemõrnu asju. Vanaema põrandakasimine ei häiri, kuna tema põrand on kaetud kergestipestava PVC-kattega.

Tegelikkuses oleme me Vanaema ja Vanaisa olemasolu ja lapsehoidmisvalmiduse üle siiski tänulikud. Ainult et... mitme lapsehoidja olemasolu tekitab paratamatult reeglite mitmekesisuse.

Monday, April 11, 2011

Mündipurk

Üks viis rahakogumiseks on muidugi klassikaline hoiupõrsas. Eesti krooni ajal oli müntide purkipistmine mnjah... üsna vähese kasuteguriga, kuna krooni eest sai vähe, kümne sendi eest veel vähem - või lõpuks üldse mitte midagi?

Euro puhul on asjad natuke teisiti. Münte on kogu aeg kole palju ja nad on hämmastaval kombel midagi väärt ka. Meie oleme võtnud kombeks panna purki kõik 20-sendised ja väiksemad mündid, mis õhtuks taskus on. Me ei käi palju poes ja maksame sageli kaardiga, nii et tegelikult nagu ei peakski palju münte tekkima... vastupidi. Eelmisel nädalal tekkis vajadus suurema koguse peenraha järele ja korjasin purgist välja kõik 10- ja 20-sendised. Tulemus oli hämmastav, purki oli kolme kuuga kogunenud suurem summa kui kõigi saviasjade teed läinud hoiupõrsasse kolme aastaga.

Mündipurgi sisu võib pruukida puhkuseks - kui on suur purk ja münte palju -, millegi eelarvevälise ostmiseks, hoida nn. mustadeks päevadeks... Ah et kuidas müntidest lahti saada, kui neid on suur purgitäis, pank teatavasti võtab paberrahaks vahetamise eest raha? Mina kavatsen proovida turutädidega, kellel on palju väikest odavat kaupa. Olen ise leti taga olnud ja kogenud seda paanikat, kui keegi suure paberrahaga maksta tahab ja vahetusrahasid on napilt. Äkki on turu peal kellelgi viie euro kaupa münte tarvis.

Igal juhul on mündipurk asjalikum nähtus kui münditupurk. Moositupurk on ta aastaajast tulenevalt niiehknii.

Thursday, April 7, 2011

Lihtsad lehttainasaiakesed

Või on need hoopis pirukad, pole aimugi...


Igatahes kõigepealt tuleb hankida lehhtainas. Mina olen laisk ja ostan poest. Siis sega valmis täidis. Selle jaoks võta kaks detsiliitrit piima, üks muna ja kolm-neli supilusikatäit vaniljekastmepulbrit. Klopi, jäta mõneks minutiks seisma. Põhimõtteliselt peaks segu paksemaks muutuma. Nüüd lõika tainast sobiva suuruse ja kujuga tükid. Mina lõikasin ristkülikud, aga põhimõtteliselt võiks ka näiteks ringid olla... Pane iga tüki peale törts kreemi ja üks maasikas või mingi muu mari omal valikul. Keera saiakesed kokku ja suru servad kinni. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni saiakesed on pealt kenasti pruunid.


Kui kreemi jääb üle, siis kata sellega mõned saiaviilud ja küpseta sama kaua kui lehttainast. Sünnib süüa küll.

Wednesday, March 30, 2011

Maailma kõige lihtsam söök

Kui lapsed on vanaema juures ja lasteaias enam-vähem korralikult söönud, Mees peab kaalust alla võtma ja ise oled õhtuks ennustatavalt surmväsinud, on aeg lüüa käega täisväärtusliku õhtusöögi valmistamisele. Panin täna hommikul leivaküpsetusmasinasse parajalt vett ja paki Küchenmeisteri ciabattapulbrit. Kes ei tea, ciabatta on itaalia leib, meie mõistes küll pigem sepikusarnane. Päris sai ka ei ole. Ei ole öko, valmispulber lihtsal ei ole. Ei ole odavam, ise pärmi ja jahu mõõta tuleks odavam - aga hommik ei ole minu aeg ja kui üks laps tahab 'uua ja teine otsib dsusse taga ja kolmas seletab, mida ta lasteaias teha kavatseb... siis on olulisem kiirus ja lihtsus. On äärmiselt praktiline, et see masin mõistab leiba küpsetada minu poolt soovitud ajaks. Piiks-piiks-piiks ja programmeeritud. Koju tulles oli tuba head lõhna täis. Sõime õhtusöögiks... sooja ciabattat või, juustu ja vorstiga. (tavaliselt sööme sooja toitu) Kalorid ja kaheldav tervislikkus on umbes sama mis tavalise võileiva puhul, aga... Sooja leiba, mõtelge! Värskel küpsetisel on ka nelja-aastase meelest hoopis teine väärtus kui poeleival, mis viilutatuna kilekotist välja võetakse. Kui poeleiva peale tehakse mõnikord nägusid, siis äsjavalminud koduleib või -sai läheb iga ilmaga hästi ja keegi ei kurda, miks suppi ei saa (meie lapsed on supifännid). Isegi ainult võiga on soe leib/sai millegipärast parem kui mis iganes poeleib mis iganes maitsva kattega. Kui Sul ei ole leivaküpsetusmasinat, aga sügavkülm ja praeahi on, siis on hea mõte kergitada tainas valmis, vormida Sulle sobivad küpsetised ja pista sügavkülma. Kui on kiire, tuleb ainult saialine sügavkülmast ahju pista ja nuppu keerata. Meie saame tänu sellisele nipile - tänu sõber D.-le, kes õpetas - niimoodi mõnikord hommikuks kaneelisaiakesi.

Tuesday, March 29, 2011

Kolm argumenti koduõppe poolt

Jõugu Juht on praegu kuuene, tähendab, tema koolivalik ja üldse õppimine ei ole hetkel veel väga teravalt päevakorras. Küll on aga päevakorras niisugused oskused nagu lugemine ilma veerimata, arvutamine, kellatundmine ja äratuntavate tegelaste (et kass, issi ja lohe ei oleks kõik äravahetamiseni sarnased) joonistamine. Lasteaed, kuhu ta vahel ikka satub, on küll põhimõtteliselt hea ja inimsõbralik, aga alushariduse õppekava nõuded on absoluutne miinimum võimalikust ja tegelikkuses last üldhariduskooli programmi järgi õppimiseks ette ei valmista. Kooliküps laps (augustis, eks ole) peaks koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava järgi suutma kokku lugeda 1-2-silbilisi sõnu, loendama 12-ni ja liitma-lahutama 5 piires. Septembri lõpus, hiljemalt oktoobris peaks sama laps suutma lugeda töövihiku juhiseid ja oskama nende järgi tegutseda. Kas ka teie märkate siin mõningast dissonantsi? Väga paljud lapsed ei ole võimelised sellist arenguhüpet tegema, eriti mitte esimeses klassis, kus septembrikuus niigi kõik on uus... Vastupidine näide olin ma ise. Minu esimene mälestus koolist on negatiivne. Käisin eelkoolis ja meil oli parajasti käsil "Tere, matemaatika!" esimene või teine lehekülg, kus kästi sarnaste esemete hulkadele ring ümber tõmmata. Kuni teised alles tööjuhendit lugeda veerisid, oli minul juhend loetud, aru saadud ja lupsti enamik ringe tõmmatud, enne kui õpetajat abistanud tubli viienda klassi pioneer jaole jõudis. Sain sõimata, miks ma kiirustan ja kodutöö ette ära teen. Kiire valmissaamise tõttu sõimatasaamist esines edaspidi ikka ja jälle veel. Koduõppelaps saab tegutseda omas tempos. Muidugi on vaja õppida teistega arvestama, aga... Koolis, kus ma töötan, õpivad samas klassis nii poiss, kes õpib kodus nädalajagu matemaatikat ette, sest nii lihtne ja igav on, kui ka poiss, kes vajab töömeeleolu saavutamiseks iga tunni algusest 15-20 minutit, millestki arusaamiseks aga märgatavalt rohkem aega kui teised. Tegelikult ongi tegu hariduslike erivajadustega lastega, üks on andekas, teine segatüüpi spetsiifiliste õpiraskustega, aga eriõpet korraldada pole võimalik kummalegi ja mõlemad on õnnetud, sest üks on pärit Viietaguselt, teine aga Ühetaguselt maalt (kasutan siinkohal häbenematult Vladimir Levi sõnu raamatust "Mittestandardne laps"). Täna õhtul pärast sööki saabus Jõugu Juht minu juurde ja palus, kas võiks midagi teha kooliraamatust. Alustasime hiljuti Mare Müürsepa ja Anne Uuseni raamatuga "Esimene kooliraamat. Sügis" - mis siis, et kalendris on märts. Tempo on kuuesele sobiv ja materjal esitatud Jõugu Juhile suupärastes portsudes. Esialgu loeme tekste vaheldumisi ja kahjuks ei ole meil selle raamatu juurde olemas töövihikut. Selle asemel on virn igasuguseid värvi- ja mõistatamisraamatuid. Täna saime terve õppepäeva jagu materjali läbi... kahekümne minutiga. Huvi ei kadunud ära, õhtusele ajale vaatamata laps jaksas ja ma loodan, et omendas ka midagi. Koduõppelaps saab õppida sel ajal ja sellisel viisil, mis talle parajasti sobib. Ma ei arva, et laps peaks ilmtingimata põrandal pidžaama väel pikutades korrutustabelit õppima, aga näiteks botaanikat on meie kliimas palju huvitavam ja meeldivam õppida õues suvel kui raamatust talvel... Olen üsna kindel, et leiaksime juunikuus maja ümbert ühekorraga nii kõrrelisi, ristõielisi, korvõielisi kui roosõielisi. Selle herbaariumi koostamise käigus õnnestuks ilmselt tutvuda ka kiletiivaliste ja väheharjasussidega. Oleks ju päris hea, kui saaks korra ka vaadata tõelist lambatalle (me lugesime eelmisel nädalal õhtujutuna "Bullerby lapsi"). Klassis suure seltskonnaga õppides kulub suur osa aega ruumist ruumi liikumisele, pealiskaudsele sotsiaalsele suhtlemisele ja teiste järgi ootamisele. Samal ajal tuleb õppekava läbida teistega võrdses tempos ja mahus. Keskmisel põhikooliõppuril, kes käib lisaks koolile veel trennis ja koeraga väljas, ei jää lihtsalt aega näiteks Dumas' musketäri-raamatuid lugeda, isegi kui 17. sajandi Prantsusmaa peaks talle ülimalt haaravana tunduma. Ka ei ole võimalust süveneda huvitavatesse matemaatilistesse probleemidesse, teha süvendatult füüsikakatseid või arendada pikaajalisi bioloogiaprojekte. Mul on mitu tuttavat viienda klassi poissi, kes peavad karjuvaks ebaõigluseks õppekava, mis võimaldab füüsikat õppida alles alates kaheksandast klassist. Koduõppelaps saab süveneda teemadesse, mis teda tõesti huvitavad. Mis tegelikult Jõugu Juhiga saab, seda näitab aeg, aga koduõpe pere elustiilina ei ole meie jaoks kindlasti välistatud.

Sunday, March 27, 2011

Pepperoni või peperoni?

Segadus eestikeelsete toidunimedega on teadagi tüütu. Üht tüütust saime täna omal nahal tunda. Sõber kutsus mind ja Meest kohvikusse Crepp. Seltskond oli suurem, sõbra poolt oli pannkoogivalik. Meile juhtusid eksemplarid, mis nime järgi pidid endas sisaldama pepperonit. Nii. Mees oli rõõmus, teades varasemast kogemusest Lübecki restoranis, et pepperoni on paprika kangem sugulane, ja asus uurima, kas see on terve kaunana või viiludena. Mina olin pisut murelik, sest ma tegelikult väga kangeid pipralisi ei armasta, ja otsisin ka igaks juhuks... Ei midagi. Iseenesest ei ole muidugi viisakas väljatehtud pannkoogi sisse vaadata. Leidsime pannkoogi seest küll hulgaliselt praetud suitsuvorsti ja kohutavalt ülepipardatud tomateid, aga ei mingit paprikalist. Hämming. Kodus asusin guugeldama ja sain tulemuseks, et tõepoolest, ameerika toidukultuuris nimetatakse pepperoniks vürtsikat vorstikest. Mandri-Euroopa aga tunneb pepperonit (ma võin tegelikult p-de arvuga eksida, võib olla ka peperoni) kui paprika peenemat ja kibedamat suguvenda. Olgu see p-de arv mis tahes, kui toidukaubanduses müüakse lohe loike ja kanapurgereid, ei saa õigekirjas ilmaski kindel olla... aga kuhu Eesti siis õieti kuulub? Ameerikasse või siiski Euroopasse? Kui kogu vana Euroopa tunneb üht toiduainet teatud nime all, siis on äärmiselt segadusttekitav kasutada sama (või ühe tähe-erinevusega) nime all hoopis teiselt mandrilt pärit nimetust. Muide, kui pannkoogi kirjelduses oleks olnud "pepperoni vorst", oleks kõik olnud kohe üheselt mõistetav, ei kirjaveakahtlust ega midagi. Kujutage aga nüüd ette sakslasest taimetoitlase ehmatust, kui see "juustu" sõnastiku abil ära tõlgib ja enda meelest kaks ülejäänud sõna ära tunneb...

Kuidas toimid sina?

Oli vist üks niisuguse pealkirjaga raamat kunagi, käitumisest. Tublid pioneerid Valli ja Volli? muudkui käitusid, vahel hästi, vahel halvasti. Mulle see raamat täitsa meeldis. Tänapäeval ei ole kombeks laste käitumisest eriti rääkida - või kui, siis võtmes "laske lastel lapsed olla". See toob sageli kaasa kaasinimeste tigedaid pilke või lausa halvustamist, sest millegipärast ei arva enamik väikelapsi, et laps olemine avalikus kohas peaks koosnema vaikselt istumisest, joonistamisest ja emmele kõrva sisse sosistamisest. Laps tahab joosta, lärmata, võõrastele nägusid teha, ronida, näppida ja iga pähetulnud ideed ellu viia. On täiesti asjakohane, kui laps teeb enamikku neist tegevustest mänguväljakul, kodus (kui ruumi on) või vanaisa aias. Igasugune nägudetegemine on meie peres no-no sellest peale, kui hambaarst Jõugu Juhil areneva valehambumuse avastas ja selle põhjuse meile ütles - Jõugu Juht oli harjunud alalõuga sissepoole ja ühele poole viltu tõmbama. Nüüd on meie igapäevases käsu-keeluvaras kindlal kohal lause: "Ära tee sellist nägu," ükskõik milline laps parasjagu grimasse teeb. Lapsed näevad kohe palju ilusamad välja. :) Bussijaamas, kirikus, arsti ukse taga või kohustuslikus korras vanatädi külastamas ei ole laps olemine enam sugugi nii lihtne, kuna seal on vaja olla vaikselt ja hullem veel, paigal. Kui üks kuldlokiline lapsuke mööda suuremat ruumi ringi jalutab ja kõigile naeratab, on päris meeldiv. Kui korraga ronib tooliseljatugedel, laudade all ja radiaatorite otsas neli-viis põnni, võib eriti kitsamas toas päris närvesöövaks minna, sest tavaliselt ei toimu ronimine vaikselt. Vahepeal on vaja hõikuda, kisada, ronimiskaaslasele autoga mööda pead virutada ja kõigi kolistatavate asjadega kolistada. Kõrvalseisjana teeb üpris tigedaks, kui ronija vanem(ad) rahulikult pealt vaatavad ja midagi ette ei võta. Avalikus kohas laste ohjamisest veel hullem on see, kui võõrad sinu lapsukesi ohjama peavad hakkama. Võõrastele endile ka. Muidugi võib nüüd küsida, kas siis tuleks lapsi umbes kümnenda eluaastani kodus luku taga hoida, sest varem nad ju mitte mingil juhul vaikselt istuma ei nõustu. Vabandage, see jutt on isasveise toodetud naturaalväetis. Juba aastased suudavad veerand tundi rahulikult paigal püsida, kui neile on seda õpetatud, kolmestest ja kuuestest rääkimata. Kolmesele on juba võimalik rääkida, mida temalt ühes või teises kohas oodatakse. Muidugi ei seisa see lapsel kogu aeg meeles! Kui Unistaja hakkab kirikus edasi-tagasi jooksma või valjusti rääkima, on minu asi talle meelde tuletada, et siin me oleme vaikselt ja rahulikult. Vajadusel tuletan mitu korda meelde... või nojah, häda korral läheme ukse taha ja Emme On Kuri. Siis nuuskame nina ära ja laps peab ennast ürituse lõpuni ontlikult ülal. Loomulikult aitab, kui viisakat käitumist nõudvas kohas on olemas vaikseks mänguks sobivad lelud või tuleb emme käekotist mingi põnev asi välja. Ja elementaarne on, et avalikus kohas pöörab lapsevanem oma lapsele rohkem tähelepanu kui kodus. Et keegi ei hakkaks arvama, et meie pere on perfektne... Täna kirikus märkasin taas paari pisikest poissi kehvasti käitumas. Nad on mulle varemgi silma torganud, ja mitte heas mõttes. Emme oli kõrval, aga ei sekkunud. Muidugi ei tea ma, kuidas nad kodus käituvad, äkki see - minu laste puhul juba taluvuspiiri ületav käitumine - ongi nende parim saavutus. Või ongi tegu erakordselt isepäiste ja allumatute lastega. Ma tõesti ei tea. Igatahes hakkas Jõugu Juht (kuuene), kellele on söögi alla ja söögi peale korralikust käitumisest räägitud, umbes samal ajal kõrvalsaalis sõbraga kulli mängima. Õnnetuseks olin temast liiga kaugel, et kohe sekkuda, nii et ta jõudis õige mitu tiiru joosta. Väga piinlik oli, palun vabandust kõigi ees, kes samal ajal kõrvalsaalis viibisid. Püüame talle edaspidi veel rohkem selgitada, et jumalateenistuse aeg ei ole jooksmise aeg...

Friday, March 25, 2011

Riis. Lihtsalt riis.

Kui eelmisel päeval on olnud õhtusöögiks sealiha õuntega või karrikana või mõni muu taoline roog, mille juurde süüakse riisi, on võimalik, et riisi jääb üle. Minu jaoks on riis alati olnud selline müstiline asi, mille paisumist ja vajadust ei oska ilmaski arvestada. Parem jäägu üle, kui et puudu tuleb. Ainult et... mida siis selle ülejäägiga peale hakata?

Üks võimalus on selline:
kuumuta pannil natuke õli, prae selles viilutatud sibul. Kui juhtub alamõõduline sibul olema, siis võta muidugi mitu sibulat. Nagu alati passi peale, et sibul pruuniks ei läheks, siis muutub tema maitse kohe märgatavalt ja minu meelest mitte paremaks. Lisa keedetud riis. Kui on, lisa seeni või mõni tükike vorsti. Riivi peotäis või kaks juustu ja riputa pannile. Sega. Meie lastele täitsa meeldib.

Thursday, March 24, 2011

Guaššvärvide kiituseks

Kui õues puhub selline tuul, et triikrauast taskus ei oleks ka enam kasu, ja taevast sajab pussnuge, ei ole eriti hea mõte lapsi õue saata. Mis siis, et tegelikult nad peaksid... Lõputult ei viitsi lapsed omavahel mängida ega emme ette lugeda. Ennelõunane telekavaatamine on tegelikult halb mõte.

Otsisin välja guašid aastast 1999. Nii huvi pärast. Firmalt JOVI, keda huvitab. Eeldasin, et vähemalt kümme aastat puutumata purkidest vaatab vastu hirmkuiv materjal. Minu suureks üllatuseks läks katsetamiseks võetud hambaork värviplönnidesse suhinal sisse ja tilga veel abil saime isegi kaks purki enam-vähem kasutatava värvi konsistentsi segatud.

Järgmine pool tundi istusid mõlemad vanemad poisid rahulolevalt laua taga ja tegid usinalt kartulitrükki. Mäletate ju veel, kuidas see käib? Meil ei ole majas lastele kohaseid nuge, nii et templite valmistamine jäi emme hooleks, aga tehnika oli lihtne ja mõlemad said otsekohe aru, kuidas see kunstiliik toimib. Tõenäoliselt oleks ka Tema Titendus aru saanud, aga teda me tutvustame vedelate värvide olemusega ehk suvel, kui saab lapse plätserdamise tarbeks paljaks võtta ja õue viia.

Sellest järeldus: ürgvanu guaššvärve, mis koristamise käigus kusagilt välja tulevad, ei ole mõtet ära visata. Võiks vähemalt vaadata, kes teab, äkki saab neid veel pruukida. Väikelastega peredes läheb kunstitarbid ju niiehknii palju vaja.

Sunday, March 20, 2011

Kana-kartuliroog

Prae õlis ca 400 grammi kanaliha tükkidena. Võib rohkem ka, mina arvestasin kahe täiskasvanu ja kolme väikese lapsega. Võta liha pannilt, pane kõrvale.
Haki üks suuremat sorti porrulauk ja kaks küüslauguküünt, pane pannile, prae natuke aega segades. Vaata, et porrulauk pruuniks ei tõmbuks! Lisa kaks supilusikatäit jahu, sega. Võta pann pliidilt, kalla juurde 500 ml vett ja 300 ml valget veini. Maitsesta soola ja pipraga.

Puhasta paar porgandit, lõika nad pikkupidi pooleks või veeranditeks. Koori nii palju kartuleid, kui Su pere ära sööb, lõika tükkideks (3-4 cm läbimõõdus).
Pane pann pliidile tagasi, lase keema. Lisa porgandid, kartulid ja peotäis konservmaisi. Kui Sul on minimaisi (mitte marineeritud! soolvees!), siis lõika tõlvikud pikuti pooleks. Lisa kanatükid, üks loorberileht ja natuke tüümiani.

Hauta tasasel tulel kaane all, kuni kartulid ja porgandid on pehmed. Võta loorberileht välja, serveeri.

Originaalis kästi seda rooga valmistada praeahjus, aga vähemalt minul tekkis küll selline tunne, et ahjus tema valmis ei saagi. Edaspidi jätan ka ise kõik pannile, on üks nõu vähem pesta ja toit valmib rutem.

Originaalretsept pärineb raamatust "Aufläufe & Eintöpfe", välja antud Parragoni kirjastuse poolt Bathis, UK-s.

Loomislugu sahvris

Tundub ehk kummaline seos. Iseenesest ongi. Aga kui kontekstist välja rebida üks fraas, üksainus korduv fraas, siis saab ehk selgemaks.

Piiblist on kodumajanduse teemadel ju suhteliselt vähe õppida. Ei õpetata seal, kuidas efektiivsemalt põrandat pesta ega kuidas näiteks kurke marineerida, nii et need hukka ei läheks. Õpetussõnade 31. peatükis on küll tubli naise kiitus, aga ei ole kirjeldust, kuidas see naine oma kedervarrega töötama peaks ja mille pärast öö otsa lampi põletama. Siiski on loomisloos sees üks oluline tarkus, mida võiks pidada mitte ainult sahvris, vaid mujalgi majapidamises. Seda lausa korratakse mitu korda.

Esimese Moosese raamatu esimesest peatükist, salm 11 leiame teadmise, et Jumal lõi "seemet kandvaid taimi nende liikide järele ja viljapuid, millede viljas nende seeme on, nende liikide järele." Samuti on loodud "suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kelledest vesi kihab, nende liikide järele, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järele." Liikide järgi on loodud ka metselajad, lojused ja roomajad maa peal.

Lühidalt, loodus valitseb süsteem ja kord. Sama võiks olla kodus. Eriti oluline on süsteem minu meelest sahvris, keldris, külmikus ja muudes toidupanipaikades. Kolm aastat tagasi ostetud nõudepesusvamme võib ju veel kasutada, kui need juhtumisi kusagilt kuhja alt välja tulevad, aga üle-eelmise aasta moosi süüa... Pole kindel, eks ole. Muidugi on tore, kui süsteem on kõikjal, aga /punastame kooris/ elu väikelastega ei võimalda alati eeskujulikku korda pidada.

Illustratsiooniks paar pildilinki hästikorraldatud sahvritest:

http://www.flickr.com/photos/81951381@N00/5522594271/

Selle sahvri omanik elab Lõuna-Prantsusmaal, on meie mõistes vägagi ökoinimene ja püüab võimalusel vältida raha kasutamist - aga kui kaunis sahver, kas pole?

http://theprudenthomemaker.com/awellstockedpantry.aspx

Seda linki mööda natuke alla liikudes peaks näha olema pilte kuuelapselise USA pere sahvrist. See pere on paar korda viimaste aastate jooksul olnud sunnitud elama ainult varudest, seetõttu on neil saanud kombeks kauasäilivaid toiduaineid soodusmüükidest osta PALJU korraga.

Thursday, March 17, 2011

Isemoodi ühe euro pood

Tartu vana kaubahalli külje peal asub "Ühe euro pood". Esiteks on see erinevalt oma välismaistest Superboxi-tüüpi nimekaimudest puhtakujuline kaltsukas. Juba see ajab segadusse. Teiseks tundub - tõsi, üsna pealiskaudsel vaatlemisel -, et seal müüakse kaupa, mis muudes taolistes poodides maandub suurtes paarieurostes kaltsukottides.

Olin Jõugu Juhile juba pükse ostmas, kui avastasin, et need on katki. Ikka kohe päris katki, lapsele jalga panna ei sünni. Tegin oih ja vabandasin müüja ees. Müüja võttis needsamad püksid, pani riidepuule tagasi ja riputas uuesti üles! See võib ju tähendada... et keegi järgmine klient ostab need püksid pahaaimamatult ära, sest auk ei olnud sellises kohas, kuhu inimene esimese hooga vaataks. Iseenesest olid viisaka tegumoega püksid, kahju, kui keegi nad oma lapsele korralike pähe ostab. Üheski muus second-hand poes pole ma sellist suhtumist veel kohanud, kui pannaksegi vigane kaup uuesti välja, siis vähemalt mitte otse kauba vigasuse avastanud kliendi nähes.

Mees ütles praegu kõrvalt, et kusagil oli olnud väike silt, et kaubal võib kahjustusi esineda. Kahjustus müüdavatel rõivastel on äratulnud nööp või kerge määrdumine, näiteks tolmu või mullaga, mis on kodustes tingimustes mahapestav. Auk pükstes ei ole enam "kahjustus", vaid kauba müümiskõlbmatuks muutumine. Samas nagis rippusid ka Jõugu Juhi numbrist nõks suuremad püksid, põlv nii lõhki kui lõhki - jah, 15-aastase jalas võib see olla isegi mingi stiilinäide, aga mõõdu järgi seitsmesel...?

Väga kummaline pood. Kas siis eestlasele võibki mis iganes rämpsu pähe määrida? Või on tegu rahapesupoega? Mitte ei mõista.

Wednesday, March 16, 2011

Munakreemi-hädaabi

Kui sidrunikreemi või mõne muu muna kloppides kuumutamist nõudva toidu valmistamise käigus läheb muna tükki, siis võib olla tõesti kõik läbi ja tuleb alustada otsast. Kui aga pärast munakloppimist peaks niiehknii paksendamiseks tärklist lisama, siis saab veel päästa. Võta tükkiläinud mögin tulelt, haara saumikser ja vahusta-purusta elu eest, kuni tükid on muu vedelikuga ühildunud. Seejärel tegutse retsepti järgi edasi, paksendamisainet pane lihtsalt natuke rohkem. Maitse tuleb küll mõnevõrra keedumunasem, aga süüa sünnib ja konsistents ei pruugi olla talumatult vale.

Tuesday, March 15, 2011

Mida siis tegelikult tarvis läheb

Sattusin ühes ingliskeelses blogis hädise küsimuse peale, kuidas teha süüa ilma praeahjuta. Küsija köögis algas remont ja ilmselt oli selle hetkeni olnud tema peamine söögitegemis-abivahend praeahi, nii et elu ilma selleta ei kujutanud ta ette.

Eks see on maitseküsimus, aga ehkki praeahi on üks äärmiselt meeldiv köögiabiline, ei peaks see kuuluma esmaste köögitarvikute hulka. Enamikul pliitidel on ahi muidugi küljes, aga tudengikorteris, suvilas või hädaabipinnal pärast suuremat õnnetust (tulekahju, lahutus vms) piisab iseenesest ka kahe plaadiga pliidist. Muidugi, ahjukartulid ja kodused keeksid tuleb siis ära unustada, aga külmkapikoogid (küpsisepõhi pluss jogurtitarretis, näiteks) küpsetamist ei vaja.

Kuna sellise pliidi peale mahub korraga kaks keedunõud, siis jätkubki ühest potist ja ühest pannist. Need aga olgu korralikud. Kui oled suur kakao- või kastmesõber, siis võiks lisaks olla veel väike sabaga kopsik.

Kohvi ja tee tarbeks on igati kohane omada veekeedukannu. Kohvimasin aga on asi, mida ju tegelikult hädapärast vaja ei ole.

Veel on tarvis pereliikmete ja paari sõbra jagu lauanõusid; söögitegemise abivahenditest pannilabidat, kulpi ja visplit igasuguste vahuste roogade valmistamiseks. Veel võiks majas olla paar kaussi, kuhu mahuks salat või pannkoogitainas. Mikser, köögikombain ja muu taoline lähevad käiku ikkagi siis, kui võimalusi ja vajadusi rohkem on.

Suurtest esemetest on tarvis külmkappi. Narva maantee ühika alternatiiv - aknatagune - nagu pikapeale hästi ei passi. Tsiteerin siinkohal kursusekaaslast, kes väitis, et kui pasteet ei ole akna taga ära külmunud, siis on hea soe ilm. Ilma külmkapita elamine sunnib sagedamini poes käima, see meelitab rohkem ostma... ja nii ei saagi koguda raha külmkapi hankimiseks. :)

Tõsi, enamik köögiomanikke sellise miinimumprogrammiga ei lepi, aga kui peaks tarvis olema, siis nende asjadega peaks tulema toime.

Monday, March 7, 2011

Lapstööjõu ärakasutamisest

Mõned inimesed nimetavad seda lapsepõlve rikkumiseks. Mõned nimetavad seda töökasvatuseks. Mina nimetan seda pigem, hm... "Sa elad siin, eks ole? Siis tee ka midagi!"

On peresid, kus lapsed osalevad regulaarselt majapidamistöödes. Eriti edumeelsetes peredes on igal lapsel oma vastutusala või mingi kindel ülesanne, mida nädala/päev jooksul teha. Pean tunnistama, et meie ei ole eriti edumeelne pere. Muidugi võib pugeda fakti taha, et lapsed on veel väikesed (vanim sai hiljuti kuueseks). Või fakti taha, et meie elu on hetkel küllalt kaootiline, nii et mingite majapidamistööde jaoks kindlat aega leida on keeruline. Selge on aga see, et peamiselt tekistab lastele kindlaid ülesandeid andmast vanemate laiskus ja mugavus. Lihtsam on töid ise teha, siis ei pea üle tegema.

Hetkel oleme kergema vastupanu teed läinud, nõudes lastelt abistamist vastavalt abi vajava vanema soovile. Lapsed tühjendavad nõudepesumasinat ja pesumasinat vastavalt sellele, kas mõni laps on käepärast seda tegema. Igasuguseid pisiülesandeid (nt. palun too mulle üks käterätik) jagame samuti vastavalt laste olemasolule. Õnnetuseks on meie köök läbikäidav ja läbijoostav, seetõttu on söögitegemise ajal sageli ohutum kogu seltskond mujale mängima saata, nii et söögitegemisest-lauakatmisest ei tule suurt midagi välja. Siiski on meil õnnestunud tasahaaval poistele ka selles valdkonnas üht-teist õpetada. Siinkohal on suureks abiks vanaema, kelle hoida on lapsed teinekord ka ühekaupa - nii õnnestub vältida tülisid tainasegamise pärast ja omendada teadmisi köögikunstist ohutul viisil.

Põhiliseks ülesandeks kodus on meil kujunenud, et oma tuba peavad lapsed siiski aeg-ajalt ise koristama. Neil on põrandapühkimise tarbeks oma hari ja kühvel, mänguasjad käivad kastidesse ja raamatud riiulisse. Tõsi, esialgu tuleb vanematel pisut aidata, aga kuidas see laps siis muidu teada saab, et raamatud ei tohi kohe jälle riiulist välja kukkuda ja et põrandat pühitakse järjest, mitte sips siit ja sips sealt?

Eraldi kategooria on nn. hooajatööd - puukandmine, leheriisumine, maakaevamine, lumerookimine. Nende tööde puhul ei ole küsimus laste käepärast olemises. Töö tehakse ära ja punkt. Muidugi, arvestades laste vastupidavust, mitte kogu tööd korraga, aga vabandus "ma olen väsinud, tahan puhata" suunab kurtva lapse sobivale läheduses olevale istmele istuma, kuni väsimus üle läheb, mängimine ei tule kõne allagi. On hämmastav, kui kiiresti taastab jõudu paariminutiline niisama-passimine köögitrepil. Olen niimoodi kahetunniste "tööpäevade" kaupa koos kolme väikelapsega kümmekond ruumi puid kuuri kandnud - Jõugu Juht oli viiene, Unistaja kolmene ja Tema Titendus veidi üle aasta vana. Viimast ei saanud küll ohutuse mõttes kärust enne puuhunniku põlvekõrguseks kahanemist lahti lasta, kuid vaatlusmeetodit rakendades oli noormees asja idee selgeks saanud, vabanemisel seadis ta sammud puukuhja poole, ubis peaaegu endapikkuse halu sülle ja tatsus kuuri suunas. Loodan, et sellekevadisel puukandmisel on temast juba ka reaalset abi... või siis mitte, arvestades tema üpris olematut ohutunnet. Suuremad poisid olid päris atsakad tegelased. Ka muist radu õues on selletalvise suure lumega laste kaevatud, vabatahtlikult. Muidugi tuli ka seal suure labidaga üle käia, aga... on vahe, kas kühveldada kõrvale 10 cm või 30 cm paksune lumekiht.

Lastest on majapidamises abi. Väike vaev neid õpetades tasub ennast hiljem hästi ära.

Sunday, March 6, 2011

Rimi taskurätikud ei kõlba

Rimis müüdavad Softstari-nimelised pabertaskurätikud ei pea kinni ühtegi aevastust ega nuuskamist; mõnikord rebenevad juba pakist võttes. Mis peaks nende kohane kasutusviis olema, mina ette ei kujuta. Võeh.

Friday, March 4, 2011

Kana-brokkolipirukas kahe juustuga

Lahtise piruka kohta on see minu meelest lihtne teha.

Järgnevast portsust jätkub neljale täiskasvanule ja neljale väikesele lapsele.

Osta poest valmis lehttainas, see küpsetuspaberiga rull. Rulli ahjuplaadile lahti. Sinna peale panemiseks tükelda ja prae ca 600 grammi kanafileed ja kaks sibulat. Sulata ja kupata kergelt pakk sügavkülmabrokkolit (mis ta on, 400 grammi?). Laota kõik tainale, brokkolit pead võib-olla väiksemaks lõikama. Veel võid täidise hulka näpsida peotäie mozzarellat, kui on. Klopi lahti kaks muna, lisa soola ja muskaatpähklit, kalla pirukale. Nüüd puista kõik üle 300-400 grammi riivjuustuga. Pista kogu kupatus 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni pirukas on pealt ilus kuldpruun.

Thursday, March 3, 2011

Väikelastega reisimisest

Meie pere ei reisi laevaga, sest emme jääb merehaigeks. Meie pere ei reisi ka lennukiga, sest emme jääb lennukihaigeks. Meie pere ei reisi rongiga ammugi mitte, sest... emme ei jää rongihaigeks, lihtsalt on rongiliiklus siinkandis hirmus hõre. Meie reisime väikeautoga. Pakiruum on hermeetiliselt pakitud, Tema Titenduse käru - ja vajadust mööda muugi - sõidab katuseboksis ja lapsed on tagaistmel nagu silgud reas. Möödunud suvel käisime Saksamaal. Väikeautoga. Kolme lapsega. Jah.


Ja me säilitasime terve mõistuse.


Ja pärast reisilt tagasitulekut küsisid lapsed mitu kuud, millal me jälle läheme.


Jah, see on võimalik. See on lausa tore.

Meie kogemust mööda olulised punktid mis iganes autoreisi puhul, kui seltskonnas on koolieelikud:
  • harjuta lühemate otstega. Tartu-Pärnu (ilma peatusteta!) on näiteks päris paras katsetamiseks, kuidas lapsed pikemat sõitu kannatavad. 24-tunnise või pikema reisi puhul teete ju niiehknii iga mõne tunni tagant jalasirutamispause, nii et kolme tunni kaupa paigalistumise oskusest piisab küll.
  • treeni eelnevalt sõnakuulelikkust. On selge, et pikk sõit läheb tüütuks, aga kui igasugune virisemine on kindlalt keelatud, on kõigil palju lihtsam.
  • õpeta suuremad lapsed käsu peale kempsus käima. Kiirteel ei saa suvalises kohas autot seisma jätta lihtsalt sellepärast, et kolmene nõuab pissile ja KOHE! Autos võiks olla kaasas ka väike pott, igal pool ei pruugi kemps olla lapsele vastuvõetav.
  • keela ära küsimus "millal me kohale jõuame?"
  • räägi lapsele, et teekond tuleb pikk. Meie lapsed teadsid, et sõprade juurde Kölni lähistele on tarvis sõita terve päev ja terve öö ja siis veel peaaegu terve päev.
  • õpeta laps armastama ettelugemist. Kui Sa ise ei saa/ei taha autos lugeda, hangi eakohaseid plaate, mida kuulata - nii läheb aeg kiiremini.
  • ole valmis ootamatusteks. Läti-Leedu-Poola on riigid, mille tanklates ei pruugi olla titemähkimistuba ega -lauda. Ekstreemjuhul suunati mind Leedu restoranis söögilaua peale mähkima (ei ma ei kasutanud seda võimalust!). Lapsed ei pruugi reisiärevuse tõttu süüa tahta. Ilm võib muutuda ootamatult jne.
  • ära võta autosse joomiseks magusaid jooke ja mahlu, vesi sobib kõige paremini. Magusaid jooke juuakse sellepärast, et maitseb, vett sellepärast, et janu on.
  • võta autosse näksimiseks magusaid ilma täidiseta küpsiseid. Ära muretse purude pärast, lastega reisilt tulles peab niiehknii masinas suurpuhastuse korraldama, aga lihtne küpsis täidab kõhtu ja ei tee plekke.
  • tee peatusi võimalusel kohtades, kus lapsed saaksid joosta ja möllata.
  • ole valmis seletama kõiki asju, mida tee ääres nähakse.
  • ära karda käia kiirsöögikohtades. McDonalds ei ole tõesti sobilik igapäevaseks einestamiseks, aga suure nälja ja suure kiire korral on mäkk või mõni muu taoline koht parem mõte kui võõras linnas teadmata kvaliteediga restorani otsida.
  • räägi lapsele enne reisi võimalikult täpselt, mis toimuma hakkab. Näiteks: me sõidame tädi Magdalena juurde Poolamaale, seal me oleme mitu päeva, sööme ja magame seal, sa oled emme-issiga ühes toas ja saad magada kummimadratsi peal, mis me hiljuti ostsime; seal on kaks väikest tüdrukut, aga nemad ei oska eesti keelt, me peame midagi välja mõtlema, et te ilusti koos mängida saaksite (väikestel lastel on sageli üsna ükskõik, mis keelt mängukaaslane räägib, vähemalt meie umbeestikeelsed lapsed said umbsaksakeelsetega mängitud küll).
  • õpeta laps igas olukorras vanemate lähedal püsima. Kui lapsel on ärajooksmiskalduvus, pane talle selga Sinu telefoninumbriga T-särk või kinnita tema külge hädavajalikud andmed mingil muul moel.
  • ole valmis oma lapse jaoks rohkem olemas olema kui tavaliselt kodus. Võõras ümbrus ja uued kogemused võivad muuta lapse ärevaks ja murelikuks, ka on reisimine väsitav. Laps võib hakata muretsema asjade pärast, mis kodus talle probleeme ei põhjusta, või nutta kukkumise pärast, millle ta kodus mingit tähelepanu ei pööra. Samas on reisimine juba kolmeaastasele arendav ja huvitav kogemus.
  • reisi riiki, kus oled varem käinud ja/või kus on sõbrad ees. On lihtsam.
  • võta kaasa lemmik-kaisuloom. See on tähtsam kui hambahari või päevituskreem. Muid asju saab koha pealt osta, kurvastust kojujäänud mõmmi pärast ei korva peaaegu miski.