Sunday, February 13, 2011

Mis on siis õige?

Meie pere on kristlased. Vanemad lapsed käivad pühapäevakoolis, söögi- ja õhtupalved on igapäevane asi. Jõugu Juhiga vestleme aeg-ajalt usu teemadel. Keeruline ei ole mitte küsimus, miks Jeesus risti löödi, vaid hoopis see, mismoodi teised inimesed mõtlevad. Käib ta ju lasteaias, kus söögipalvet ei peeta ja usuasjadest ei räägita.

Ka tööl lastega kokku puutudes kogen sageli, et lapsed on segaduses. Mõned on minu käest lausa küsinud, kas nad peaksid hakkama Jumalat uskuma. Eesti haridussüsteem ei luba sellise küsimuse peale "jah" vastata. :) Samuti on väga sagedased jutud vaimudest, kummitustest ja muust hirmutekitavast, mis algklassilastele tegelikult midagi head ei tee. Usuküsimusele vastan tavaliselt, et sina, laps, pead seda oma vanemate käest küsima ja elama nii, nagu nemad õigeks peavad, kuni saad küllalt vanaks, et ise selliseid asju otsustada. Vaimude ja kummituste osas näen vanemate tegemata tööd. Ei ole tõenäoline, et 70% lapsevanematest ise usuksid, et paneelmajades kummitab - aga millegipärast on nad jätnud lastele selge seisukoha edastamata. Ebamäärased suhtumised või lootus, et küll laps ise avastab, mis on tema jaoks õige, enne puberteeti ei sobi. Vähemalt kuni kümneaastastele tuleb anda selged, valmis kujul maailmavaated koos võimalusega küsida ja arutleda, pluss sallivus teistsuguste ideede vastu.

Üks kümnest käsustki on, et tuleb austada isa ja ema, tähendab, tuleb austada ka isa ja ema seisukohti. Teises küljest on vanemate õigus ja kohus teha lapsele selgeks, mis on nende meelest õige. Vanemate poolt väikesele lapsele antud maailmapilt peaks olema selge, pooltoone lisada võiks sinna väga ettevaatlikult. Kui Tema Titendus (kahene) soovib mittekristlikul perel külas olles enne sööki palvet pidada, siis me seda temaga vaikselt ka teeme; Jõugu Juht ja Unistaja on juba eas, kus saab öelda, et siin kodus ei ole kombeks palvetada ja me austame võõrustajate kombeid.

Meie oleme siiani püüdnud lastele selgitada, et mõned inimesed ei usu Jumalat ja lapsed ei peaks hakkama neile oma seisukohti peale suruma. Kui küsitakse või muidu jutuks tuleb, siis võib ikka rääkida, aga iga laps peab elama nii, nagu tema vanemad seda õigeks peavad. Kuna Jõugu Juht on ka suur ajaloohuviline, annab päris palju eestlaste usuleigusest ajada nõukogude okupatsiooni kaela ("Sa ju tead, et siis, kui emme oli väike, olid venelased Eestimaal ülemused? Vaat nemad rääkisid kõigile, et kirikuskäimine on hästi nõme ja et kirikus ei tohi käia; mõned inimesed pandi kirikus käimise eest lausa vangi. Siis paljud ei julgenud enam Jumalat uskuda ja ei rääkinud enam oma lastele ka sellest, ja mõned jäidki nende halbade venelaste - mitte segi ajada heade venelastega, iga rahvuse hulgas on häid ja halbu! - juttu uskuma."). Tõsi, meie peame olema maa sool ja maailma valgus, aga misjonikohustus ei peaks laienema lastele. Me ei luba oma lastel pidada ühtki mängukaaslast halvemaks sellepärast, et ta käib pühapäeval kiriku asemel kaubanduskeskuses. Ootan sarnast suhtumist ka nt veendunud ateistidelt ja nende lastelt - ahah, te käite kirikus, hea küll, seda osa teie elust me ei mõista, aga lastel on sellegipoolest tore koos mängida.

Lühidalt: väikestele lastele tuleks maailma asjadest rääkida nii, nagu vanemate meelest on õige, aga selle juurde peaks käima ka sallivus teistsuguste maailmavaadete vastu. Laps võib alati tugineda väitele: "Aga minu emme/issi ütles nii!" ja sellega viia veendumuste-teemalise vaidluse vanemate tasandile. Loodetavasti on oponentlapse vanemad piisavalt arukad ja võimaldavad ligimest aktsepteerivaid kokkuleppeid.

No comments:

Post a Comment