Tuesday, March 29, 2011

Kolm argumenti koduõppe poolt

Jõugu Juht on praegu kuuene, tähendab, tema koolivalik ja üldse õppimine ei ole hetkel veel väga teravalt päevakorras. Küll on aga päevakorras niisugused oskused nagu lugemine ilma veerimata, arvutamine, kellatundmine ja äratuntavate tegelaste (et kass, issi ja lohe ei oleks kõik äravahetamiseni sarnased) joonistamine. Lasteaed, kuhu ta vahel ikka satub, on küll põhimõtteliselt hea ja inimsõbralik, aga alushariduse õppekava nõuded on absoluutne miinimum võimalikust ja tegelikkuses last üldhariduskooli programmi järgi õppimiseks ette ei valmista. Kooliküps laps (augustis, eks ole) peaks koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava järgi suutma kokku lugeda 1-2-silbilisi sõnu, loendama 12-ni ja liitma-lahutama 5 piires. Septembri lõpus, hiljemalt oktoobris peaks sama laps suutma lugeda töövihiku juhiseid ja oskama nende järgi tegutseda. Kas ka teie märkate siin mõningast dissonantsi? Väga paljud lapsed ei ole võimelised sellist arenguhüpet tegema, eriti mitte esimeses klassis, kus septembrikuus niigi kõik on uus... Vastupidine näide olin ma ise. Minu esimene mälestus koolist on negatiivne. Käisin eelkoolis ja meil oli parajasti käsil "Tere, matemaatika!" esimene või teine lehekülg, kus kästi sarnaste esemete hulkadele ring ümber tõmmata. Kuni teised alles tööjuhendit lugeda veerisid, oli minul juhend loetud, aru saadud ja lupsti enamik ringe tõmmatud, enne kui õpetajat abistanud tubli viienda klassi pioneer jaole jõudis. Sain sõimata, miks ma kiirustan ja kodutöö ette ära teen. Kiire valmissaamise tõttu sõimatasaamist esines edaspidi ikka ja jälle veel. Koduõppelaps saab tegutseda omas tempos. Muidugi on vaja õppida teistega arvestama, aga... Koolis, kus ma töötan, õpivad samas klassis nii poiss, kes õpib kodus nädalajagu matemaatikat ette, sest nii lihtne ja igav on, kui ka poiss, kes vajab töömeeleolu saavutamiseks iga tunni algusest 15-20 minutit, millestki arusaamiseks aga märgatavalt rohkem aega kui teised. Tegelikult ongi tegu hariduslike erivajadustega lastega, üks on andekas, teine segatüüpi spetsiifiliste õpiraskustega, aga eriõpet korraldada pole võimalik kummalegi ja mõlemad on õnnetud, sest üks on pärit Viietaguselt, teine aga Ühetaguselt maalt (kasutan siinkohal häbenematult Vladimir Levi sõnu raamatust "Mittestandardne laps"). Täna õhtul pärast sööki saabus Jõugu Juht minu juurde ja palus, kas võiks midagi teha kooliraamatust. Alustasime hiljuti Mare Müürsepa ja Anne Uuseni raamatuga "Esimene kooliraamat. Sügis" - mis siis, et kalendris on märts. Tempo on kuuesele sobiv ja materjal esitatud Jõugu Juhile suupärastes portsudes. Esialgu loeme tekste vaheldumisi ja kahjuks ei ole meil selle raamatu juurde olemas töövihikut. Selle asemel on virn igasuguseid värvi- ja mõistatamisraamatuid. Täna saime terve õppepäeva jagu materjali läbi... kahekümne minutiga. Huvi ei kadunud ära, õhtusele ajale vaatamata laps jaksas ja ma loodan, et omendas ka midagi. Koduõppelaps saab õppida sel ajal ja sellisel viisil, mis talle parajasti sobib. Ma ei arva, et laps peaks ilmtingimata põrandal pidžaama väel pikutades korrutustabelit õppima, aga näiteks botaanikat on meie kliimas palju huvitavam ja meeldivam õppida õues suvel kui raamatust talvel... Olen üsna kindel, et leiaksime juunikuus maja ümbert ühekorraga nii kõrrelisi, ristõielisi, korvõielisi kui roosõielisi. Selle herbaariumi koostamise käigus õnnestuks ilmselt tutvuda ka kiletiivaliste ja väheharjasussidega. Oleks ju päris hea, kui saaks korra ka vaadata tõelist lambatalle (me lugesime eelmisel nädalal õhtujutuna "Bullerby lapsi"). Klassis suure seltskonnaga õppides kulub suur osa aega ruumist ruumi liikumisele, pealiskaudsele sotsiaalsele suhtlemisele ja teiste järgi ootamisele. Samal ajal tuleb õppekava läbida teistega võrdses tempos ja mahus. Keskmisel põhikooliõppuril, kes käib lisaks koolile veel trennis ja koeraga väljas, ei jää lihtsalt aega näiteks Dumas' musketäri-raamatuid lugeda, isegi kui 17. sajandi Prantsusmaa peaks talle ülimalt haaravana tunduma. Ka ei ole võimalust süveneda huvitavatesse matemaatilistesse probleemidesse, teha süvendatult füüsikakatseid või arendada pikaajalisi bioloogiaprojekte. Mul on mitu tuttavat viienda klassi poissi, kes peavad karjuvaks ebaõigluseks õppekava, mis võimaldab füüsikat õppida alles alates kaheksandast klassist. Koduõppelaps saab süveneda teemadesse, mis teda tõesti huvitavad. Mis tegelikult Jõugu Juhiga saab, seda näitab aeg, aga koduõpe pere elustiilina ei ole meie jaoks kindlasti välistatud.

No comments:

Post a Comment