Kahesed jonnivad ja Tema Titendus ei ole erand. Tähelepanu kõrvalejuhtimine tema puhul ei tööta - sageli on jonni põhjus mingi sisemine sund, paha tuju või punnitav hammas, mitte oma tahtmisest ilmajäämine. Kui Tema Titendus on otsustanud jonnida, siis ta seda ka teeb ja ülejäänud pereliikmed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
Meie oleme mõningate kriteeriumide järgi lausa lapsevaenulikud vanemad. Me ei lohuta jonnivat last ega anna tema soovidele järele. Me keelame jonnida või ütleme, et jonni oma toas mänguasjakasti kõrval (nooremana) või nurgas* (nii umbes alates 21. elukuust) üksi ära ja seltskonda tule tagasi siis, kui sa jälle kenasti käitud. Muidugi peab aru saama, kas jonn on jonn või on laps haiget saanud, väsinud, näljane või näiteks millegi tõttu pettunud. Tõsine, egoistlik ja vihane jonn kõlab hoopis teistmoodi kui õnnetu lapse nutt. Tema Titenduse puhul on tavaliseks heliefektiks kurgupõhjast või lausa rinnust tulev lühike madal pingutus: "ÄÄ-ÄH!" Siis saab vajadusel puhata ja uuesti jonni pressida: "ÄÄ-ÄH!"
Peale selle, et jonn kõlab koledasti ja võib - kui sellele voli anda - tabada last nii lapsele kui vanemale kohutavalt sobimatus kohas, on jonnil veel üks paha omadus - see väsitab.
Kas Sa oled proovinud teha jonnakat ja virilat nägu? Tõmba kulmud kortsu. Aja alahuul pänni ja suu kõverasse. Püüa teha teemakohast jonnihäält. Jätka nii umbes viis minutit.
Kuidas näolihased tunduvad? Mina täna Tema Titenduse "ahvimiseks" kohupiimajonni teemal katsetasin. Hirmus väsitav oli. See oli üks Harri Jänese raamat, kust kunagi lugesin, et naeratamiseks on vaja liigutada palju vähem näolihaseid kui mossis näo tegemiseks. Milline energia raiskamine! Kui ma peaksin terve päeva olema mossis näoga, oleks pikapeale väga raske rõõmsaks muutuda, sest väsimus oleks ilmselt nii suur. Ühel kaheaastasel on kindlasti palju paremaid tegevusi, millele oma energiat kulutada - roni kuhugi otsa, jookse kassi järel, jaluta õues ja silmitse iga rohuliblet põhjalikult... Milleks hävitada niigi raskelt saadud kaloreid (sest söömine ei tundu üldse põnev, nüüd, mil saab terve päeva õues olla) jonnimise teel?
Olen võtnud endale põhimõtteks öelda Tema Titendusele iga kord esimest pännis näoilmet silmates: "Ära tee sellist nägu." Mõnikord patsutan talle kergelt vastu suud ja silitan sõrmega otsaesist. 80% juhtudest ei järgne sellele jonni, vaid laps "silub" näo normaalseks ja on peagi jälle rõõmus. Kui aga esimene jonnihoiatus jääb märkamata, on väga raske teda uuesti rõõmsaks saada. Jonn võib kesta minuteid (tõsi, paari nurgasseismise järel muutus jonni lõpetavaks võluvormeliks lause: "Kas sa tahad nurka minna?"). Iga kord lapse jonni-ilmet "ahvida" oleks siiski liiga pingutav - kuigi see on lapse meelest nii naljakas, et jonn läheb meelest.
______
*nurk asub kodu südame - köögi ukse taga ja seal seisab Tema Titendus paar minutit, kuni jonn üle läheb. Tavaliselt läheb jonn nurgas väga ruttu üle, sest sirgelt ühe koha peal seismine nõuab rohkem keskendumist kui jonnimine.
No comments:
Post a Comment