Friday, October 28, 2011

Riided ja... riided

Enne emakssaamist ei hoiatanud mind keegi, kui palju asjatamist on laste riietega. Ühtelugu selgub, et mingi paar pükse on muutunud "kukekateks", kellelgi on kampsunikriis või on kohe homseks vaja valget esinemisriietust - poisslapsel, kujutage ette. Viimasel juhul käisin läbi 10 poodi, enne kui leidsin õiges suuruses hele-helehallid püksid. Kontserdil selgus, et hulk emmesid ei olnud asja tõsiselt võtnud, üks solist laulis lausa ronkmustas. Nojah.

Igasuguste lasteriiete esmane eesmärk on muidugi hoida lapsuke soojas ja mugavas. Kui ambitsioonid ulatuvad sellest kaugemale, siis tuleb vaeva näha. On emasid, kelle jaoks on tähtis, et laps käiks riides võimalikult moekalt, on neid, kes peavad oluliseks lapse enda maitset (sel puhul on tulemus tihti kaugelt näha); meie poisid peaksid põhimõtteliselt käima riides nagu Inglise erakooli kasvandikud. Tähendab, kapuutsiga dressipluusid, suurte piltidega särgid, botased ja pepu-põlveõndlas püksid on meie majas välistatud, välja arvatud mullatööde tarbeks. Pidulikel puhkudel kannab kogu seltskond triiksärke ja ühevärvilisi pükse. Igapäevariiete osas teen mööndusi fliispusade ja töömehepükste (taskud põlve peal) osas. Vähemalt nii kaua, kuni lapsed ei protesti... Siiani ei ole protestinud, vanust ka veel vähe.

Lasteriiete mägedega toimetulemiseks ja selle kõige keskel mitte vaeseksjäämiseks on mul kujunenud mõned nipid.

Usun veendunult taaskasutusse. Second-hand poodidest on palju lihtsam ja rahakotisõbralikum leida lasteriideid, mis ka selga panna kõlbavad ja iga mõttetu moeröögatusega kaasas ei käi. Minu isiklik lemmik-kampsunipood (ei jõua kõiki ise kududa!) on Tartus Võru tänava Riia mäe poolses otsas, üks pisike ruum otse tänavalt sisse astuda. Samast uksest saab ka "Amme poodi", mis on natuke suurem - kaks ruumi koos - second-hand, aga mul on jäänud mulje, et minu lemmik ei ole siiski selle nime all. Taaskasutus toimib ka peresiseselt ja sõprade abiga - oleme mitu korda saanud suure kotitäie rõivaid kelleltki suuremate poiste emmelt ja ise kogun Tema Titenduse väikseksjäänud riideid kotti, mis aeg-ajalt rändab pool aastat noorema J. perele. Kuna Jõugu Juhi ja Unistaja suurusevahe on umbes poolteist numbrit, tõstan aeg-ajalt riideid Jõugu Juhi sahtlist Unistaja omasse ja kui sealt veel midagi terveks jääb, siis rändab see Tema Titenduse kasti, ootama, kuni väikevend kasvab. Iseenesest on seegi hea põhjus osta pigem ajatuid kui moekaid rõivaid.

Uuena ostan kvaliteetseid ja ajatuid esemeid. Ideaalis võiks paar kirikupükse või korralik talvekombe kesta läbi kõigi kolme poisi. Loodame, et mõne asja puhul õnnestub vähemalt ideaalilähedus.

Kuna uut beebit ei paista esialgu kusagilt tulemas, siis ma ei säilita väikseks jäänud riideid ehku peale. Olen netiavarustes "kohanud" emmesid, kes nagu meiegi on pereplaneerimise andnud Jumala hoolde ja seega säilitavad kõik noorimale väikeseks jäänud beebiriided. Meil on küll palju põrandapinda, aga vähe kapiruumi ja Eesti kliimas ei ole garaaž tekstiilide hoidmiseks hea koht, nii et kõik, mis Tema Titendusele väikeseks jääb, saab edasi antud. Muidugi võiks lapsi tulevikus veelgi olla, aga nagu öeldud, ei ole see päris meie endi teha ja seni elame pigem vähemate varude ja rohkema ruumiga.

Ma ei osta riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ka siis, kui üks särk maksab kümme senti. Mis mõte on osta hilp, mis sünnib selga panna ainult Kõige Hullema Puhtapesukriisi puhul?

Vähem on rohkem. Täiskasvanule peaks põhimõtteliselt jätkuma neljast-viiest komplektist rõivastest, lapsele seitsmest. Kahtlustan, et kampsuneid on poistel hetkel vähemgi, pole olnud aega lemmikpoes - vaata ülespoole - käia. Isegi seitse komplekti on paljuvõitu, aga igapäevaselt lihtsalt ei ole aega pesu pesta ja niiskemal perioodil kipub restitäis asju ka köetud ahju kõrval kuni kaks päeva kuivama, nii et paar tagavarapükse võib osutuda kasulikuks.

Thursday, October 20, 2011

Tähelepanu... Valmis olla... Uni!

Normaalne, terve laps vajab eelkoolieas und kuni 12 tundi ööpäevas. Põhikooliealine võiks magada 9-10 tundi. Sõltumata sellest, mis on lapse tegelik unevajadus, vajavad vanemad enamikus peredes ka lapsevaba aega - ja kõige lapsesõbralikum on muidugi sättida see lapse uneajale. On vähe väikesi lapsi, kes hommikuti üksi tegutsevad ja vanematel magada lasevad. Seetõttu tuleb vanemate omavaheline aeg jätta hilisemaks õhtutunniks. Siis on ka tavaliselt päevakiire möödas ja saab lastele segaseks jäävaid telesaateid vaadata, salaja šokolaadi süüa, juttu ajada ja niisama rahulikult olla. Eriti viimast on väikelaste seltskonnas keeruline teha, kas pole?

Kui lapsuke on harjunud olema ärkvel kuitahes kaua, ei ole võimalik teda päevapealt ontlikul kellaajal ilma suurema sõjata voodisse saada. Täiskasvanul pidavat harjumuse väljakujunemiseks kuluma kolm nädalat, ja seda ilmselt üpris kõrge motiveerituse puhul. Kujutage nüüd ette väikelast, kelle meelest on uni ajaraiskamine ja poole ööni emme-issi seljas karglemine meelelahutuse tippklass. Iseenesest ja vabatahtlikult ta ilmselt õigel ajal voodisse minema ei hakka. Kuid mis on õige aeg? Varatõusjate riigis Saksamaal lähevad paljud lapsed magama juba õhtul pool kaheksa. Paljudes Eesti peredes peetakse loomulikuks, et laps võib üleval olla kella kümneni. Kui soovida veel rahulikku aega vanematele, on kell kümme õhtul selgelt liiga hilja, aga kui soovida tõusta hommikul hiljem kui pool kuus, on pool kaheksa liiga vara.

Kõigepealt määrake mõistlik magamamineku kellaaeg, lähtuvalt oma pere vajadustest. See, mis kell laps magama minna tahab, ei oma nii suurt tähtsust. Last on võimalik õpetada vaikselt voodis und ootama või harjutada natuke kauem üleval olema.
Looge une-eelsed rituaalid, mis igapäevaselt korduvad. Meie laste igaõhtused tegevused on järgmised: hambapesu järel pidžaamad selga, siis loeb emme unejuttu, issi lisandub lühikese õhtupalve ajaks, musi-kalli ja siis läheb tuli kustu ja lastetoa uks kinni. Korra või paar käivad vähem väsinud lapsukesed veel kempsus, aga üldjuhul on pool tundi pärast head ööd soovimist vaikus ja rahu - shutdown complete. Tema Titendus on praegu eas, kus magamist peetakse nõrkade tegevuseks, aga järjekindla voodisse tagasipistmise ja vaikseks käsutamise tulemusena on ka tema lõpetanud pidžaamaväel ringivudimise ja voodis valjusti laulmise.
Ole järjekindel. Kui on juba kokku lepitud, et lapsed on alates kella poole üheksast (näiteks) voodis, siis ei tohi lubada ühtegi erandit tavalisel õhtul kuni harjumuse täieliku väljakujunemiseni. Muidugi võib vahele juhtuda mõni erakordselt hiline kojujõudmine või mingi väiksemat sorti kodune katastroof, mis lükkab ühel päeval uneaja tunde hilisemaks - aga ka väga väike laps mõistab, et erilisel päeval kehtivadki erilised reeglid ja tavapäeval tavalised.
Ole valmis pikaks ja raskeks võitluseks. Unistaja oli veel kolme-pooleselt Väike Poiss, Kes Kunagi Ei Maga. Küll tuli ta täiesti koduvanavallatul kellaajal voodist välja mängima, küll laulis voodis valjusti või mõnel mälestusväärsel juhul lausa nuttis ja kisendas, kui perekondlik kuldmagaja Jõugu Juht temast varem magama julges jääda. Meil läks aega ligi pool aastat, kuni Unistaja taipas, et voodisse minnaksegi magamiseks. Nüüd magab Unistaja kenasti. Tema puhul on ka selgelt näha, et ta vajab und - kui lõunauni kaks päeva vahele jääb, tuleb taas külla kallis sõber Jonn ja kogu viieaastase loomulik asjalikkus kaob, kuni mäluhäireteni välja.
Ära anna alla. Kui laps on põhimõtteliselt terve ja tal ei ole päeva jooksul midagi kohutavat juhtunud, siis ei ole vaja järele anda tema soovile voodist lahkuda.
Kas hakata harjutama päevapealt või järk-järgult? Pole aimugi. Magamamineku aega liigvarasest hilisemaks liigutada võiks järk-järgult, ma usun, aga liighilisest varasemaks - ma kujutan ette, et seda võib ka järsult teha, aga eks see sõltub konkreetsest lapsest ja pere lapsekesksusest.
Kas istuda lapse juures, kuni ta uinub? Ei mitte! Teoreetiliselt peaks hiljemalt aastane laps oskama magama jääda, ilma et keegi tal käest kinni hoiab. Kogu ürituse eesmärk on ju luua aeg vanematele, aga mis vanemate-aega sa lood, kui tuleb lapse kõrval passida. Iseasi, kui päeva jooksul on toimunud midagi hirmutavat või ööbite kodust väljas (külas, hotellis).
Väiksema lapse puhul on väga tähtis, et magamise ruum oleks ühtlasi ka elamise ruum. Tean peret, kus paariaastane tütreke oli harjunud mängima elutoas ja magama jääma emme-issi kaisus. Uinunud laps viidi süles lastetuppa, kus laps ärkveloleku ajal tavaliselt ei viibinud. Igal ööl kordus meeleheitlik röökimine, sest väike H. ei taibanud öösel ärgates, mis võõrassse kohta ta sattunud on.
Voodi ei ole mängimise koht. On hea, kui laps mängib toas, kus magab, aga uneajaks peaks voodist olema kadunud kõik mänguasjad peale ühe või soovi korral mitme kaisulooma.
Turvatunnet lisab väike öölamp või "valvav" mänguloom. Suure osa Unistaja voodist võtab enda alla hiiglaslik tiiger, kes "valvab" Unistaja und. Kui nüüd järele mõelda, siis Unistaja ööd muutusidki rahulikumaks pärast Tiigri majjatulekut.
Laps ei pea voodisse minnes otsekohe magama jääma. Eriti siis, kui laps on siiani harjunud ennast surmväsinuks möllama, on tal esialgu väga raske aru saada, kuidas on võimalik vaikselt voodis lesida, ilma et selle käigus midagi põnevat toimuks.
Samas ruumis magavaid õdesid-vendi ei tohi mitte mingil juhul üles ajada. Kui Tema Titendus hakkas Jõugu Juhi ja Unistajaga samal ajal lõunaund magama ja õhtul tuttu minema, tegime suurtele poistele üsna ruttu selgeks, et tita ülesajamine on Patt Number Üks ja siis on emme ja issi Väga Kurjad. Tõsi, Tema Titendusele vaitolemise vajaduse selgekstegemine on võtnud ligi poolteist aastat, aga nüüd, kahe aasta ja seitsme kuu vanusena püsib ka tema vait, kuni uni tuleb, või ümiseb voodis omaette nii vaikselt, et see teisi lapsi ei sega.

Muidugi on lapsed erinevad ja mis toimib ühe lapse puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Meie lapsed aga jagunevad oma unevajaduse poolest nii: Jõugu Juht on kuldmagaja, kellega pole mingit probleemi, Unistaja uni on ülikerge, ta uinub viletsalt ja ärkab kergesti, samas vajab palju und; Tema Titendus on valmis südaööni pidutsema ja reeglina järgmisel päeval unevõla all kannatavat ei paista - ta lihtsalt ei taha magada. Oma igapäevatöös näen aga sageli hüperaktiivsete joonte ja käitumisprobleemidega lapsi, kellel lubatakse vähe magada. Sageli mahenevad nii käitumisprobleemid kui karglemine, kui vanemad last varem voodisse hakkavad saatma...

Monday, October 3, 2011

Õppimine võib ka hästi maitseda

Kui Jõugu Juhile tähed kuidagi pähe ei jäänud, hakkasime ostma Haribo Bärenschule (karukool) tähekujulisi kummikomme. Ei ole tõesti erilised terviseampsud, aga meie mõlemad vanemad poisid õppisid nendega suure osa tähti selgeks. Ega kommi ei pea ju iga päev mitu korda pakkuma.

Eile tõi Mees külapoest küpsiseid, millel oli peal korrutustabel. Lahtised küpsised, tootjamaad ja koostist kusagilt lugeda ei olnud, aga numbrid küpsise peal on poiste meelest väga lõbus idee. Tõsi, nemad on korrutustabeli jaoks veel pisikesed, aga mõte on tore.

Olen kuulnud veel tähestikumakaronidest ja sakslaste Russisch Brot'ist, mis on samuti tähekujulised küpsised. Kes teab, kas midagi taolist ka Eestis müüakse?

Saturday, October 1, 2011

Aurumopp

Novalux müüb hetkel soodushinnaga aurumoppi. Muidugi ei maksa uskuda hinnasildil olevat mahatõmmatud kolmekohalist arvu, aga ca 30 eurot tavahinnast odavam on see eksemplar küll. Kuna minu koduses to-do listis on köögipõranda küürimine (põlvili maas ja väikese svammiga, sest ma vihkan põrandapesulappe ja mopp-pang süsteeme) alati viimasel kohal ja põrand on tänu sellele suure osa ajast uskumatult räpane, tundus olevat hea mõte see aurumopp omandada. Mis siis, et täiesti plaaniväliselt.

Katsetasime. Poole tunniga, mille sisse jäi ka toolide eest ära kolimine, oli põrand puhas. Põlvili maas oleks selle töö jaoks läinud vähemalt tund, boonuseks oleks saanud valutavad põlved, pind küüne all ja üleüldine tirriteerimist vajav kerekangus. Masinaga on kerge ümber käia ja ta puhastab tõesti kenasti. Aur pidavat olema 105 kraadi kuum, nii et ühtlasi toimub ka küüritava pinna mõningane desinfitseerimine. Erakordselt räpase pinna puhul tuleb muidugi edasi-tagasi nühkida. :P Isegi eiteamillal laiaksastutud mustikatest tekkinud plekid lähevad põhjalikuma aurutamise peale heledamaks.

Masina miinusteks on: küürimislapi kinnitus on niru. Tugevama nühkimise käigus kipub lapp lausa masina küljest ära tulema. Ideaalis peaks muidugi mitte nühkima, vaid tasakesi määrdunud pinnast üle libistama ja vaatama, kuidas plekk nagu nõiaväel kaob... :) Mulle meeldiks ka mingi piuks, mis hoiataks, kui veepaak tühjaks saab.

Iga pinna peale selline masin muidugi ei sobi, kuna meil on paaris ruumis mittestandardse viimistlusega põrandad (ainult peitsitud, ei mingit lakki ega õli), siis neile ei sobi. Köögipõranda õlitatud lauad saavad niiehknii igapäevaselt nii palju vatti, et nende ärarikkumist ma ei karda.

Kui ma nüüd ainult selle küürimislapi ka jälle puhtaks saaks... 40 kraadi juures pesumasinas käimine aitab, kui lapiga ei ole küüritud erakordselt räpast põrandat. Kui aga on, siis peaks vist enne leotama ja veel mingeid imetrikke tegema, et lapp taas kasutamiskõlblikuks muutuks.