Täna lugesin Ekspressist artiklit insuldi tagajärjel töövõimetuks muutunud üksikisast, kellel jääb enda, kolme lapse ja kassi toidurahaks kuus ainult 200 eurot. Kommentaarid sellele artiklile olid mitmesugused, mõned põhjasid laste ema, mõned oigasid, et alla 1000 euro kuus jääb ühe väikelapsega peregi nälga, mõned arvasid, et pere vajaks tugiisikut ja õpetust.
Muidugi, artikkel on üks asi ja päris elu teine. Seda peret tundmata ei tea kõiki fakte. Pealegi ei saanud mina artiklist aru, kas 200 eurot on puhtalt toiduraha või tuleb selle eest osta ka kõik muu. No ja külapoe hinnad on kindlasti midagi muud kui linna supermarketi omad. Aga. Lähedalasuvas linnas on Konsum, mille hinnad ei tohiks suurema linna hindadest nii väga erineda (ma seal muid poode ei tea). Peres on kaks suuremat last, kes võivad koolitööde kõrvalt ka natuke kodumajandamist õppida. Noorim laps ei pea kodus hommikust (isa pakkuvat kiirnuudleid!) sööma, sest lasteaias lükatakse tavaliselt kohe pudrukauss nina alla. Mõtlesin artiklilugemise vahele, mida mina perele söögiks pakuksin, kui peaksin pidevalt väga säästlikult majandama. Tulemus on järgmine:
Hommikul puder. Puder võiga, puder moosiga (kui on; hiljemalt augustis peaks vaesematel peredel mustikaid küll olema, need kasvavad metsas ilma rahata ja üheks pikaks päevaks annab end ehk ikka marjule organiseerida). Kodune müsli. Kodune jogurt, mille valmistamine on tõesti imelihtne. Kodusai, kui pärmitaigen välja tuleb.
Lõuna ajal (või õhtul, sõltuvalt pere päevasest graafikust) võileib. Praetud muna, keedetud muna. Keskmist sorti keeduvorst on ka päris odav. Eilse õhtusöögi ülejäägid, kui neid juhtub olema.
Õhtul suppi, suppi, suppi! Aedviljasuppi, paksemat hakklihasuppi, vorstisuppi, frikadellisuppi. Köögiviljahautised on maitsvad ja maksavad vähe. Munaroad, praekartulid sibula ja munaga; kanapikendused. (Räimed ja räimeroad).
Magusaks õuna. Õunakooki. Kodust jogurtit. Vaesed rüütlid. Piimakissell. Pannkoogid.
Peaks tegelikult lausa proovima. Meie perele loovad piiranguid muidugi minu kaerahelbeallergia ja Mehe kalavihkamine, nii et kaeraputru ja räime pole mõtet menüüsse panna, aga muidu peaks see olema teostatav.
Muidugi, meie pere eelis on, et meil on olemas enam-vähem kõik toiduvalmistamiseks ja -säilitamiseks kasutatavad kodumasinad, pluss minul on kodumajandamise vastu huvi ja tundub, et ka oskus hakkab tekkima. Aga siiski - kui on vähegi tahtmist ja jaksu, siis ju suudab inimene õppida?
No comments:
Post a Comment