Thursday, May 24, 2012

Kuidas rääkida lapsega armastusest?

Eelmisel suvel, kui Jõugu Juht oli kuuene, veetis ta mõned päevad koos meie sõprade aasta vanema tütrega. Neiu on blond, kaunis, heast perekonnast, viisaka käitumisega ja armastab väikesi lapsi. Seda kõike märkas ka Jõugu Juht, kes ühel õhtul unejutu vahele pahvatas, et tahaks suureks saades just selle tütarlapsega abielluda. Minul oli õnneks meeles kibe mälestus lapsepõlvest, kus Vanaema minu pihtimuse peale (küll Selle Poisil on kenad pruunid silmad) südamest naerma hakkas ja käskis edaspidi seda seisukohta saladuses pidada. Ütlesin Jõugu Juhile ja tema südamedaamile, kes sealsamas kohmetult varvastega voodilina katkus, et kuigi mõte on hea, on selle asja otsustamisega neil küll vähemalt kümme aastat aega, ja et kõnealune tütarlaps peab ikka ise ka abielluda tahtma. Nelja kõrva all lisasin, et Jõugu Juhi valik on tegelikult väga hea. Veel mitu abieluettepanekule järgnenud nädalat naeratas Jõugu Juht omaette õndsalt ja juhtis juttu ühtelugu Tüdrukule - ilmselt oli noormees armunud.

Täna käisin töökohustuste täitmise raames rääkimas armastusest teisele klassile, üheksa-aastastele. Klassis olevat pruudi-peigmehe teemad üle pea kasvanud, arvas õpetaja. Kuigi osa aega olid hullemad eelpuberteetikud piinlikkuse-piinadest laua all, jõudsime lõpuks siiski tulemusele, et armastuses ei ole midagi häbiväärset ega koledat ja see s-tähega asi ei kuulu üldse armastuse juurde, kui tegu on algklassilastega.

Toimivat tunduvad järgmised tegutsemisviisid, kõik korraga ja ühekaupa, vastavalt vajadusele:

  • Räägi asjast nii, nagu see on.
  • Ära kunagi naeruväärista.
  • Armastuses pole midagi häbiväärset, seda ei pea varjama.
  • Räägi eakohaselt.
  • Vasta kõigile lapse küsimustele nii, et laps aru saaks.
  • Arusaamine vastutusest suhetes peaks tulema enne kui huvi seksi vastu.
Klassikalistes muinasjuttudes jõuavad prints ja printsess tavaliselt abiellumiseni, aga truudusest ja armastusest tegelikult juttu ei ole. Õnnetuseks vaatavad paljud algklassilapsed ka seriaale, kus peresuhted on pehmelt öeldes keerulised, ja paljudes kodudes ei ole pikaajalise õnneliku küpse suhte mudelit. Heal juhul on pikaajalises toimivas abielus vanaema ja vanaisa. Vastutusest suhetes räägitakse teismelistele kondoomi kasutamise võtmes, jättes kõrvale vastutuse nii teise inimese tunnete, omaenda elukorralduse kui järeltuleva põlvkonna ees. Tegelikkuses ei soovi ükski arukas ja hooliv lapsevanem, et tema tütar oleks "lahke anniga" või poeg niinimetatud elumees. Seega tuleb vastutusest hakata rääkima päris väikestele siis, kui nad küsivad. Meie poisid teavad, et oleks lihtsalt väga inetu, kui emme onu L.-le musi annaks või issi tädi K. sülle võtaks. Unistajat ajab selline mõte itsitama, Jõugu Juht teab, et see ei oleks onu L. naise või tädi K. mehe vastu aus. Pealegi on emme ja issi lubanud, et nad kedagi muud kunagi niimoodi armastama ei hakka nagu teineteist, lubadust ei tohi murda.

Armastuse teemat puudutavad vähesel määral mõned Astrid Lindgreni raamatud, suuremal määral Christine Nöstlingeri raamatud (aga neid ma algklassilastele ei soovitaks, koolieelikutele veel vähem). Päris selle teemaga tegeleb tõsiselt ja südamlikult Peter Härtlingi lühiromaan "Ben armastab Annat", mis on ilmunud kogumikus ""Vanaema" ja teisi jutte". Ilmselt on teemakohaseid raamatuid veel, aga kuna aeg on öine ja Kogu Gäng loodetavasti magab, ei taha ma lastetoa riiuleid puistama minna.

No comments:

Post a Comment