Eile kohtasin oma lemmikpoes sõber K.-d, kes kiitis, et Talleggi kanašašlõkk pidada olema hea ja parajasti odav ka. Võtsin ühe ämbrikese - sõber soovitab, ega siis asi halb ei saa olla!
Mnjah. Võimalik, et haarasin riiulist vale sordi. Võimalik, et K. ja minu ettekujutus šašlõkist on erinev. Igal juhul on erinev Talleggi tootjate ja minu ettekujutus šašlõkist.
Kaanel seisis "Klassikaline kintsulihašašlõkk". Mees hakkas kodus kaant uurima ja avastas, et lisaks nahale on sisse jäetud ka kont - mida-mida? Klassikaline, ehk siis traditsiooniline šašlõkk seostub minul siiski väiksemate (vast 2 x 2 cm) lihatükkidega, millel pole kondiga mingit seost. Pealegi, kuidas neid kondiga tükke vardasse aetakse? Tänapäeval on küll moes kasutada grilli, poest ostetud süte ja muu atribuutikaga, aga meil kodus praetakse vorste varda otsas lõkkesüte kohal ja nii peaks saama talitada ka tõsiseltvõetava šašlõkiga.
Tegelikult olin ma niiehknii kavatsenud seda kanalist ahjus küpsetada, tänase tuulega ei saanud mingit lõket teha. Söömise käigus selgus, et korraliku, sibulase ja äädikase šašlõkiga polnud neil kintsudel ka mitte midagi ühist. (Jah, ma lugesin koostisosade nimekirja, aga tegelikult annab see maitse kohta väga vähe infot.) Olid tavalised kanakintsud punases marinaadis, sellised, nagu me tavaliselt küpsetuskotti hapukapsa peale paneme.
Võib olla, et šašlõkk ongi väga lai mõiste, ma ei ole toiduterminoloogias asjatundja. Minu jaoks kahjuks ei piisa nimetusest "šašlõkk" ja ämbris olemisest, tahaks ikkagi saada lapsepõlvest tuntud šašlõkiga sarnanevat tulemust, mitte "šašlõkilaadset toodet".
No comments:
Post a Comment