Thursday, July 19, 2012

Meie igapäevane koduõpe

Jah. Juulikuus. Ikka iga päev, kui kodus oleme. Ei, me ei ole päris peast põrunud. Loomulikult on suvisel ajal, nii palju kui suve antakse, suurem rõhk kehalisel kasvatusel (loe: lapsed sõidavad ratastega ja ronivad puude otsa, kui kunagi ilm soojaks läheb, saab ujuma ka), tööõpetusel (Jõugu Juhil on mingi suurem naelutamise-saagimise projekt käsil, Unistaja saagis täna peotäie roikaid pliidipuudeks), loodusõpetusel ja maateadusel (lapsed teavad nüüd, kuidas näeb välja kosk ja mägijärv ja et mõnel pool on ka juulis mäe otsas lumi) kombineeritud kunstiajaloo, usuõpetuse ja ajalooga, aga päevadel, mil oleme kodus, toimub ka pliiatsi-töövihiku töö.

Põhjused on iga lapse puhul erinevad.

Jõugu Juht läheb sügisest kooli. See on tõsine muutus lapsele, kes ei ole varem kusagil iseseisvalt liikunud ega suuremas seltskonnas viibinud - lasteaiarühm oli meil lapsesõbraliku suurusega, pühapäevakooli rühm veel väiksem. Et ta ennast 24 õpilasega klassis hästi tunneks ja pärast koduteel väsimusest kaotsi ei läheks, on kasulik, kui ta suuremat osa programmist juba oskab. Pealegi on tal vilets nägemis- ja kuulmismälu, aga see-eest suur nihveldamisvajadus, hea lugemisoskus ja sorav ümberkäimine numbritega võiksid neid hädasid natuke kompenseerida. Mäletan oma koolialgusest, kui väga kogu see süsteem mulle üle mõistuse käis ja ärevaks tegi, aga kui väga meeldivalt lihtne ja mõnus oli kõike tunnis tehtavat juba osata. Niisiis harjutame me Jõugu Juhiga igapäevaselt lugemist, arvutamist ja kirjutamist. Pealegi meeldib talle nüüd lugeda ja arvutamise suur motivaator on kokkulepe, et taskuraha hakkab meie majas saama laps, kes saja piires liita-lahutada mõistab. Kasutame Mare Müürsepa ja Anne Uuseni "Esimese kooliraamatu" töövihikuid ja õpikut, lugemiseks valis Jõugu Juht ise raamatupoest Markus Saksatamme raamatu "Ruubert, lohe ja laevapoisid". Viimane on minu meelest küll talle raske, aga nii see läheb, kui laps poodi lahti lasta ... Ja iseenesest lapsele meeldib, Saksatamme sõnakoomika on just Jõugu Juhile sobilik.

Unistaja puhul on jällegi nii, et temal oli juba enne jõulu veerimise idee selge - miks siis asja pooleli jätta? Unistaja nimelt kaldub absoluutselt kõiki oskusi unustama, kui neid ei harjutata. Pole ju mõtet poolikul lugemisoskusel lasta ära kaduda, et seda hiljem suure valu ja vaevaga meelde tuletada. Seega joonistab Unistaja praegu töövihikusse (Siiri Poopuu "Kirjutan numbreid") numbreid ja loeb Anna ja Aadama aabitsast iga päev lehekülje või kaks. Ka väiketähed lähevad juba päris kenasti, kui just jonn kallale ei tule. Kujutage ette, kui uhke tunne on Unistajal sügisel lasteaeda minna ja päriselt lugeda osata!

Lillebror lihtsalt tahab teha seda, mida suured vennad ees. Tema tegutseb Mesilane Maaja töövihikutega, väga meeldib.

Tavaline päeva kulg ongi nüüd selline, et pärast hommikusööki kutsub emme poisid "kirjatööle", ise hakkab samas pesu triikima või mingit näputööd tegema. Ega siis käed ei pea niisama seisma, kui mõte töötab. Lapsed alustavad kõik korraga, aga igaüks lõpetab ise ajal. Kõigepealt saab omadega valmis Lillebror, seda tavaliselt selleks ajaks, kui Unistaja lugema hakkab. Siis on Unistaja aabitsalooga ühel pool ja vaba mees, Jõugu Juhiga vaatame veel ehk mõnd arvutamise nõksu ja siis loeb Jõugu Juht emmele paar lehekülge Ruuberti seiklustest ette. Kokku kestab kogu üritus tavaliselt umbes poolteist tundi - ei ole ju palju? Eriti, kuna muul ajal niidab emme muru, rohib, käib metsas, keedab moosi, aitab Mehel vannituba remontida või kirjutab kirju. Lastega mängija tüüp ma ei ole, käeliste tegevuste tüüp ka mitte - las siis olla see poolteist tundi koduõpet.

Pealegi - olen juba valmis sügisel kolleegidelt kuulma, kuidas lapsed on suvega kõik ära unustanud, mõni ei oska enam lugedagi. Noh, minu lastega esialgu vast seda probleemi ei tule ...