Wednesday, September 12, 2012

Reklaam ja lapsed

Jõugu Juht saabus koolist ja kilkas, et teda olevat kutsutud korvpalli- ja jalgpallitrenni!

Hm. Mis mõttes kutsutud? Miks just teda? Kuidas klassi kõige lühem poiss korvpalli? Skeptiline emme püüdis asja objektiivselt uurida.

"Noh et meile tuli klassi üks onu ja jagas selliseid pabereid ja ütles, et me võiksime kõik tulla ja et see on tasuta!"

"Selline paber" oli jalgpalliklubi reklaamleheke. Varustus olevat soodsa hinnaga ja treeninglaagrid ka. "Soodne hind" on muidugi äärmiselt lai mõiste. Kusagilt olen kuulnud, et jalgpallitrennis second-foot tennistega ei käida, pidavat mingid spetsjalanõud olema ...

Olles mitu aastat "oma" koolis kõrvalt jalgpallipoiste hädasid ja vaevu kuulnud, ei tahaks ma oma last sellesse sporti suunata isegi siis, kui ma jalgpalli salliksin ja meil trennide eest maksmiseks raha oleks ja kogu ettevõtmine pere ajakavasse sobiks ... Konkurents, trennid iga ilmaga, rivaalitsemine klubide vahel ... Ei mitte!

Probleem on aga pigem selles, et esimese klassi lastele tuuakse kooli reklaami ja tehakse midagi ahvatlevaks. Ei tea ju, mis sõnadega "üks onu" rääkis, aga Jõugu Juhil igatahes tekkis lootus tulevaseks vutiässaks saada, sest kutsutud olevat just teda. Paraku pidin ma selle lootuse ruttu kustutama, meie peres esimese klass laps põhimõtteliselt trennis ei käi.

Kui lapsele ei tohi koolis ilma vanema loata plaastritki põlve peale panna (ma liialdan, aga nii koolis kui lasteaias on tulnud anda allkirju virnale paberitele, mida kõike me eraldi peame lubama), miks siis tohib koolis lastele vanemate teadmata ja nõusolekuta reklaami jagada? Kooli huviringide info saadab klassijuhataja lapsevanemate listi ja see on hea. Nii saab iga vanem ise otsustada, millist osa sellest infost lapsega jagada, ega pea kodus pidama vaidlusi teemal "miks see spordiala sulle ei sobi".

Taolised reklaamid lasteaias on põhjustanud Unistaja äärmiselt ebarealistliku tulevikuplaani saada väravavahiks - jälle jalgpall! Pole nagu kuulda olnud, et ratsabaasid ja vehklemisklubid ennast niimoodi reklaamiksid. Kas viga on jalgpalliklubide eetilisuses, konkurentsis või minu isiklikus sügavas vastumeelsuses jalgpalli suhtes?

***
Spordihuvilistele lugejatele: kuigi nii Mees kui mina peame sporti tühikargamiseks - kodus on puulõhkumist küllalt! -, oleme me mõelnud Jõugu Juhi trennipanekust, kuid see peab olema talle endale sobiv spordiala, mille harrastamine mahub meie pere ajakavasse ja on majanduslikult võimalik. Vehklemine või kergejõustik, ma kujutan ette, ta on kiire ja füüsiliselt osav. Pikemas perspektiivis võiks olla viievõistlus (noobiless oblikas, ütleks selle kohta Ankh-Morporki vahimehed), aga seda otsustab ta loodetavasti ise. Samuti ei arva ma, et minu esimeses klassis käiv tuulepäine pojake on valmis lisaks kooliasjadele vastutama ka trenniskäimiste eest. Kooliasjadki nõuavad harjumist ja meelespidamist.

No comments:

Post a Comment