Monday, October 22, 2012

Sokid!

Üks hea sõber mainis kunagi, et igas lastega peres saabub kunagi sokikriis. Täitsa võimalik. Ma tüdruklaste sokivajadust ei tea, aga poisslaste puhul on meie kaubandusvõrku ja minu pirtsakat maitset arvestades kriis muutumas põhiseisundiks. Sokipuuduse või -uputusega toimetulemiseks olen siit-sealt lugenud mõningaid nippe, millest paari kasutan ise ja paar on lihtsalt huvitavad.

Kõige lihtsam viis tundub olevat määrata igale lapsele oma värv ja osta sokid alati seda värvi. Pluss: lesksokke* ei teki. Miinus: sokid võiksid sobida ülejäänud riietusega; meie poodide valikut tõttu ei saa alati samavärviliste sokkide leidmisele loota.

Kõik poisid kannavad musti sokke; kõik tüdrukud valgeid. Kui läheb jalga, on sinu oma. Pluss: lesksokke ei teki. Miinus: ühevärvilisi, mõistliku hinnaga sokke on meie kaubandusest jätkuvalt raske saada. Suvel müüdi Jyskis kahe valge triibu ja halli ninaga muidu-musti sokke, 39 senti paar, neid ostsin küll kohe hulgi ja rakendasin seda meetodit. Töötas.

Hangi riidemarker ja tee iga soki talla alla täppe. Esimese lapse sokkidele üks täpp, teise lapse sokkidele kaks täppi, kolmandale kolm ja nii edasi. Toimib suurepäraselt ka suuremate rõivaste puhul. Kui riided järjekorras nooremale lapsele "päranduvad", tuleb täppe lihtsalt juurde teha. Analoogset, aga aeganõudvamat meetodit kasutas Vanaema, kui Mehe ja Vanaisa sokid pesus - me elasime kunagi kõik ühe katuse all - sassi kippusid minema. Vanaema nimelt tikkis igale sokile omaniku järgi kas halli või sinise täpikese vikli siseküljele.

Kas parandada või mitte? On neid, kes ütlevad, et parandada on mõtet ainult käsitsi kootud sokke. Mina leian, et parandada on mõtet siis, kui auk on väike ja varbas. Sokikandu ma ei nõelu. Küll aga parandan igasuguste sokkide varba-auke, sest nii Mees kui lapsed kannavad võimalikult ainult süsimusti sokke - ja meie eelarvele vastuvõetava hinna-kvaliteedi suhtega (niiehknii kantakse ribadeks) tumedas toonis sokke leida on paras ettevõtmine. Parandamist ootavad sokid kogun peeglilaua kõrvale virna, nii et vähemalt kaks korda päevas tuleb sokiküsimus meelde. :)

Mina teen viimasel ajal nii: sokke pesurestilt ära korjates vaatan kohe üle, kas auke on. Väikese auguga sokk rändab parandamist ootama, suure auguga sokk kaltsukotti. Üksikute ehk lesksokkide jaoks on mul omaette kotike. Väga tore on umbes kord kuus seda inspekteerida ja avastada, et ohoo, vahepeal on mõlemad sokkpartnerid kotti jõudnud. Kui leian soodsa pakkumise, püüan osta sobivas suuruses, sarnaseid sokke kohe palju. Pesumasinas käivad sokid ainult sokipesuvõrgus, sest nagu üks pesumasina-ekspert kunagi demonstreeris, suudab meie öko-Beko tõepoolest sokke süüa.

Lustlik lahendus lesksokkide hoidmiseks on veel: vaata siia. Riputa lesksokid kuhugi üles, kuni paariline välja ilmub.

Kusagilt lugesin veel, et masinasse lähevad sokid ainult teineteise sisse keeratuna - aga see peaks olema vist päris vinge pesuvahend, mis kokkukeeratud sokist varbavahe juustu (Jõugu Juht luges kunagi üht Heiki Vilepi raamatut, kus sellest juttu oli) välja peseks? Mina pole siiani sellist meetodit julgenud kasutada.

Paraku on teatud sokkidel kombeks leseks jäädagi - või ilmub sokkpartner välja kusagilt madratsi vahelt päev pärast pikalt leseseisuses olnud soki vaibamaterjaliks lõikamist. Sokkide salaelu on ja jääb mõistetamatuks.

______
*mulle meeldib lesksokiks nimetada üksikut sokki, mille partner on pesumasina poolt ära söödud, mänguasjakasti põhjas või lootusetult katki.

Monday, October 1, 2012

Tore artikkel

Üldiselt arvan ma küll, et iga laps ei peagi kooliga kohanema ja et kool on oma olemuselt üpris ebaloomulik institutsioon. Just praegu aga sattusin artiklile, mis siiski kirjeldab päris paljude laste koolikohanemist, näen seda kodus Jõugu Juhi pealt.

Artikkel asub siin.

Minu lemmikväljend seal on "informeeritud pessimism". Asjalik koduõppe-blogija Katri kirjutas augustis sellest, mis on informeeritud pessimismi põhjused. Nii ongi. Vähesed vanemad oskavad lapsi hoiatada, et lugema peab nüüdsest iga päev, kogu aeg peab paigal istuma, päevakava muutub kardinaalselt (eriti lasteaias käinud laste puhul, äkitselt on pool päeva organiseerimata) ja nii jääb järgmiseks kaheteistkümneks aastaks.

Jõugu Juht on, ma loodan, jõudnud enam-vähem lootusrikka reaalsuse staadiumi. Õnneks on kogu lugemine-kirjutamine-arvutamine, mida esimese klassi sügisel vaja, meil koduõppe käigus ammu läbi võetud. Ikka selleks, et koolirutiiniga harjumine valutumalt läheks ja pessimismiaeg lühemaks jääks.