Kinkimisest

Hoiatus: postitus sisaldab endas mõnevõrra sarkasmi ja tänamatust. See võib mõningaid lugejaid häirida. Väärt mõttetera on peaaegu lõpus.

Kinkida on tore. Eriti tore on kinkida lastele, sest lasteasju osta on ju niiiiii vahva. Mänguasjapoes tuulates tuleb oma lapsepõlv meelde.

Õnnetuseks armastavad lastele asju kinkida ka mitmed 70+ vanaprouad, kelle ettekujutus toredatest kingitustest läheb lapse omast vägagi lahku, emme omast paraku ka.

Vanatädi B. lähivälismaalt armastab kinkida pehmeid mänguloomi ja nunnude kutsupiltidega T-särke.

Vanatädi H. teiselt poolt vett armastab kinkida väikesi autosid.

Teine Vanaema armastas kinkida paljude pisikeste äramurduvate detailidega mänguasju, mis olid toodetud ühes suures Aasia riigis. Teise Vanaema kiituseks peab ütlema, et tema kingitused on aastatega muutunud palju asjalikumaks ja poistekohasemaks, aga eks ta on ka kõige noorem ja paindlikuma mõtlemisega, tema tegelikult ei ole veel seitsmekümne ligigi.

Vanaema, see kohalik, armastab ... Külakostiks tuua peamiselt hüdrogeenitud taimerasvast valmistatud poekooke, ja kohe palju. Kududa lastele pikki lehvivaid salle ja villaseid labakindaid, ka kohe palju. Tuua mesimagusate piltidega raamatuid, mille tekstis on kasutatud lausa kümmet erinevat sõna. Kinkidega saame tema puhul teha nii, et seame Vanaema fakti ette: see Lego-karp on Sinu poolt. Vanaema sõrmitseb kurvalt karpi ja ohkab, miks peab tänapäeva 7-aastane poisike mängima nii kalli tükilise asjaga, suur punane veoauto või karvane mõmmi (Legoga samas hinnaklassis) oleks ju palju toredam.

Võib-olla on meie lapsed imelikud, aga Jõugu Juht ei mängi juba üle aasta autodega, Unistaja mängib vahel harva ja Lillebror tarvitab õnnelikult suurtest vendadest järelejäänud kastitäit. Ükski kolmest ei taha panna kätte labakinnast, sest sellega on paha asju pihku võtta. Pealegi on talvel villane labakinnas paari minutiga märg, aga mis kasu lumest on, kui seda katsudagi ei tohi? Lehvivad sallid on tänapäeva lasteaedades keelatud, aga kuna Vanaema pole oma elus ühegi lasteaia uksest sisse astunud ega ühelgi mänguväljakul käinud, ei taha ta seda kuidagi uskuda.

Mina olen ka imelik, et ma püüan oma majas vältida taimerasva, pean piltidega särke rääkida oskavate laste seljas titekateks ja arvan, et raamatud ja mänguasjad peaksid olema eelkõige arendavad, mitte nunnud. Öösel tekki kohendama minnes kõikvõimaliku kujuga mänguloomade vahelt lapse otsimine mind isegi nii väga ei häiri, ma keeldun mõtlemast tolmulestade peale. Miljon-triljon-biljon väikest autot põrandal aga häirivad mind sõltumata kellaajast ja kuupäevast vägagi - meenutage näiteks pätt Marvinit filmis "Üksinda kodus"!

Armastan väga sõpru, kes oma last mõnele meie omale sünnipäevale tuues küsivad, mida kingiks tuua. Mitte et kink oleks primaarne! Lihtsalt tore on, kui meie eelistustega arvestatakse. Sama tore on, kui saab ise kingisaaja eelistustega arvestada. Püüan teha nii, et see õnnestuks aina sagedamini.

Keegi sõber oli kunagi saanud ahhaa-elamuse järgnevast lausest: "Ära anneta seda, mida sul üle on, anneta seda, mida teine inimene tegelikult vajab." Nii ongi. Ehk kinkide puhul: ära kingi seda, mis rõõmustaks Sind. Kingi asju, mis rõõmustaksid kingisaajat või vähemalt tema pereliikmeid.

Postituse inspireeris kahekordne kurvastus järjekordse autosaadetise (21! autot, igale poisile 7!) pärast. Kõigepealt on mul kahju, et armas, habras vanatädi kulutab raha, mida temalgi liiga palju ei ole, asjade peale, mille üle meil keegi rõõmu ei tunne. Ja siis on mul kahju, et mina pean väljendama tänu, mida ma eriliselt ei tunne, ning tänulikkusele kohustama ka lapsi, kes ealiste iseärasuste tõttu ei oska tunda rõõmu ka sellest, et vanatädi üldse nende peale mõtles. Viimane on minu jaoks muidugi piisav tänupõhjus, aga paratamatult jääb kripeldama mõte, et kõik need armsad vanaprouad ei mõtle mitte meie peale, vaid oma ettekujutuse peale sellest, millised peaksid väikesed poisid olema.