Kes on sõber?

Kui Jõugu Juht oli üsna väike, pidas ta sõpradeks kõiki, kellega ta natukegi aega koos mängis. Kirikus viitsis temast 10 aastat vanem poiss talle oma telefoni näidata - sõber, vestles vanema haldjapiigaga Pärnus mänguväljakul tervislikust toitumisest - jälle uus sõber. Kui pärast küsisin, mis uue sõbra nimi ka on, kehitas noormees õlgu. Võttis natuke aega, et laps aru saaks, et niisama kokkusaamine veel sõbraks ei tee.

Lasteaiarühmas oli küll hulk poisse, aga pärispäriselt nad Jõugu Juhti omaks ei võtnud. Tooni andsid kaks üsna keerulise iseloomakesega noormeest ja nemad otsustasid, kellega sel päeval mängitakse. Kuna Jõugu Juht oli harjunud söögi ajal sööma ja magamise ajal magama, ei läinud ta ülejäänud seltskonnaga kaasa (lapse kirjeldus: "J. vaatas, mis söök on ja ütles, et ärme seda sööme. Ainult mina ja kaheaastane A. sõime.") ja oli selle võrra muidugi ebapopulaarsem. Ainus sõbrakspürgija oli paraku hüperaktiivne koos kõigi juurdekuuluvate hädadega, Jõugu Juht ei tahtnud lasta ennast kolkida ... Jõugu Juht ise arvas, et nii sõber ollaksegi, vahel mängime koos, vahel mitte. Meie Mehega väga lasteaiasuhete pärast ei muretsenud, sest oli teada, et pärast lõpetamist lapsed enam omavahel kokku ei puutu ja nii kaovad ka igasugused võimalikud sõprused. Iseasi, kui oleks tõesti mõni parim sõber tekkinud ...

Klassivendade hulgas on Jõugu Juhil välja kujunenud selged eelistused, kellega on tore mängida. Kolm neid ongi. Klassis on iseenesest poisse palju, saab punte moodustada küll. Kahjuks ei ole ühiseid huvisid kahe poisiga, kellega oleks ühine kodutee. Jõugu Juht kõnnib siis neist ühe vanema venna seltsis, kellega huvid tunduvad olevat sarnased, või esimese nurgani ühe meie valla poisiga - see on õnneks ka Jõugu Juhi eelistatud sõprade hulgas, läheb aga igapäevaselt bussiga koju, ilmselt on kodus keegi ootamas või vähemalt tuba kaugkütte abil soe, meil nii pole. Samad kolm sõpra kutsutakse ka Peole kaheksa-aastaseks saamise puhul, loodetavasti saavad nad tulla.

Kirikusõpradega on hoopis imelik lugu. Kolm esimese klassi poissi meil koguduses ongi, ja peotäis tüdrukuid. Ühega tundus Jõugu Juht alguses väga hästi klappivat, kuid siis avastas too enda jaoks Jalgpalli ja päris kaua aega keerles kogu tema elu selle mängu ümber. Oli päris kurb kuulata, kuidas sõber Jõugu Juhti küsitles: "Kas sa Kakaad tead? Aga Mäntšester Junaitidit? Aga Pekkhämit ikka tead?" ja Jõugu Juht (spordivaenulike vanemate laps!), oma alaväärsuses aina rohkem veendudes haledalt vastas: "Ei ... Ei ... Ei tea ..." Praeguseks on poiste omavaheline suhe üsna rahumeelne, aga kas nad lähiaastatel ka sõbrad oskavad olla, ei tea. Iseenesest on tegu toreda poisiga. Teine noormees tundus alguses pigem mürtsupoiss ja temale käis Jõugu Juht kohe kindlasti närvidele - Jõugu Juht nimelt arrrrrmastab reegleid täita ja pühapäevakoolis hästi käituda. Pikapeale selgus aga, et Jõugu Juht oskab ka mürgeldada ja madistada. Nüüd on poisid koolivennad ja viimati arutlesime sõbra emaga kirikus, kas passiks Jõugu Juhti mõnel koolijärgsel pärastlõunal sõbra poole mängima suunata. Lootus on muidugi, et koos paar aastat vanemate ja paar aastat noorematega moodustavad need kolm kümne-viieteistkümne aasta pärast ühe laheda noormeeste seltskonna. Siis vast on huvid ja mürtsutegemise vajadused ühtlustunud.