Monday, January 28, 2013

Lillebrori söögiprobleem

Meie lapsed on igaüks väga erinevate söömiskommetega. Jõugu Juht, pisike ja peenike poiss,  sööb kuulekalt ja kiiresti kõike, mida ette antakse, kuni see ei sisalda hapukapsast. Unistaja sööb kõike peale kodujuustu, aga tema vajab selleks aega - ja mitte lihtsalt aega, vaid väga palju aega. Tõsi, viimase paari kuu jooksul on ta hakanud taipama, et iga laua taga veedetud minut võtab ära minuti mänguajast. Oleme tema söömiskiiruse tõstmiseks varem kasutanud kõiki vähegi levinumaid meetodeid, aga erilist kasu pole suurt millestki olnud. Samuti on Unistaja viimaste kuude jooksul hakanud väljendama oma arvamust toidu kvaliteedi kohta - siiani ta ei tulnud ilmselt selle peale, et võiks öelda, kui maitse ei ole ootuspärane. Lillebror ... võtab juukseid katkuma.

Lillebror oli umbes aastane, kui omavahel langesid kokku käimaõppimine, esimene jonniperiood, minu tihedad tööpäevad ja Vanaema otsus Lillebrorile suurtes kogustes lehmapiima joota. Ühesõnaga, korraga suurenes Lillebrori energiavajadus, tekkis tahe ise otsustada ja khm, mitu nädalat kestev seedehäire, mida me millegagi seletada ei osanud. Lõpuks tuli välja, et Lillebror rüüpab Vanaema juures hoiul olles igal söögikorral suure portsu lehmapiima (laktoositalumatusega lastele mõeldud rpa asemel, sest "kõik lapsed on alati piima joonud, sina hakkasid poepiima saama kuuekuuselt, see on ju loomulik, ega seda kallist purgipulbrit ei pea raiskama") ja muud toitu ei võta suu sissegi. Tulemuseks oli väga kõhn väikelaps, kes keeldus laua taga söömisest ja nõudis tahke toidu asemel kisades pudelit. Õnneks sai tööperiood läbi ja Vanaema külastamine jäi harvemaks. Lillebror hakkas natukehaaval iseseisvalt sööma ja aktsepteeris hädapärast ka nokaga tassi. Terve suve olime koos ja Lillebror võttis juurde. Siiski oli tema huvi toidu vastu üsna vähene, esimesed kolm ampsu läksid ilusti, ülejäänud tuli sisse sööta - Lillebror ei ilmutanud mingit nälga ega huvi toidu-joogi vastu ka siis, kui ta mitu söögikorda järjest kolmveerand portsu järele tohtis jätta, nii et tühjast kõhust meile liitlast ei saanud.

Uus tagasilöök tuli, kui Lillebror oli umbes aasta ja kaheksa kuud vana. Nimelt käis Jõugu Juht siis juba lasteaias ja sellega koos olime sunnitud alustama päkapikutamist. Lillebror sõi oma elu esimese "ommi" ja otsustas, et see ongi õige toit. Ei saanud ju teda kommist ilma jätta, kui suured vennad sussikommi said! Mis siis, et suurtel oli sussi sees šokolaad ja Lillebroril "Pilvekese" batoon. 'Omm on 'omm! Järgmised kuus kuud istus Lillebror peaaegu igal söögikorral oma kõrges toolis, heitis põlastava pilgu taldrikusse ja puhkes südantlõhestavalt nutma. Ükskõik, kas taldrikul oli puder, makaronid hakkliha-tomatikastmega (varasem lemmiktoit) või näiteks juustuvõileib, kuna ei pakutud 'ommi, polnud pakutav söömist väärt. Lillebrori õnnetuseks oli Emme kangekaelne nagu vana kits. Lillebrori nina pühiti puhtaks ja käsutati: "Amps!" (mul on allergia "mäm-mäm" ütlemise vastu!). Ise noa ja kahvliga sööma hakkamine parandas olukorda pisut, aga mitte piisavalt. Sel ajal oli Lillebror ka sageli Vanaema juures hoiul - sest Emme hakkas poole kohaga tööl käima - ja seal pakuti seda, mida lapse keha nõudis ("Ära seleta mulle, väikesed lapsed teavad ise, mida neil tarvis on!"). Tavaliselt nõudis lapse keha jäätist, banaani ja praetud leiba. Tubli nõukogudeaegse naisena oli Vanaema oma ainsa tütre juba üsna pisikesena oma pensionärist ema hoida andnud ja seetõttu on Vanaema teadmised väikelastest, eriti allakolmestest üsna ebamäärased. Praeguseks ta juba tunnistab, et ei ole ju ühtegi last kunagi kasvatanud, ja kogu pensioni eest Lillebrorile maiustusi ka enam ei osta.

Taas tuli kevad ja tuli suvi, koolivaheaeg. Lillebror lõpetas toidu peale karjumise, sest see ei andnud tulemusi. Tekkis uus halb komme, nimelt söögilauas öökivate häälitsuste ja liigutuste tegemine. Kuidas ta selle õppis, pole aimugi. Ükski keelamine ega pahandamine ei aidanud. Aitas hoopis kole kogemus. Kui laps piisavalt hoolega öögib, saab sisikond mingil hetkel vihjest aru ja nii ta ükskord supi taldrikusse tagasi oksendaski. Meeldiv ei olnud see kellelegi, aga vähemalt lõpetas Lillebror laua taga öökimise päevapealt. 

Praeguseks on Lillebror peaaegu neljane. Saab juba aru, et suureks meheks kasvamiseks peab laps sööma, muidu saab temast elukutseline päkapikk. Püksid enam alla ei kuku - oi, see oli varem väga suur probleem. Kui lapsevanemad laupäeva hommikul õndsalt kaua magavad, käib Lillebror ja viriseb, et kõht on tühi. Söömistempo on aeglane, aga lõpuks saab toit söödud. Mõnikord isegi rutem kui Unistajal. Jätkuvalt on mul tunne, et vajaksin kööki papagoid, kes mingite mõistlike intervallide, näiteks iga 60 sekundi tagant karjataks: "Lillebror! Söö!", aga suurema osa aja laua taga veedetud ajast toimub siiski toitumine.

Mis tulemuseni viis - ei tea. Üks asi on kindlasti meie järjekindlus ja selge sõnum, et laua taga süüakse, ei mängita. Mitte-laua taga süüakse toorest porgandit, õuna või küpsist, muid asju mitte. Mänguasjad söögilauas on alati olnud keelatud, ka Pingu - Lillebrori parim sõber ja meie "neljas laps" - ei tohi söömise ajal pealt vaadata. Teine asi on nõue taldrik tühjaks süüa, nagu Vanaisa seda teeb. Kui laps sööb ära etteantud portsu, on meil teada, kui palju ja mida ta sõi. Kolmas punkt on, et Emme ei valmista toitu, mis süüa ei kõlba. Mõningaid toite sööb Lillebror pika hambaga, aga ma isegi ei tea hetkel, et temal oleks mingeid üli-ülivastumeelseid toite nagu teistel pereliikmetel (Mees ei söö kala ja mina ei söö ka relva ähvardusel piimasuppi). Ma küll ei usu valivatesse sööjatesse, aga põhimõtteliselt võib ju igaühel olla üks-kaks toiduainet, mis lihtsalt ei lähe. Olin ise väga valiv laps ja kohutavalt raske oli, kui mitte ükski pakutav roog ei olnud väärt, et teda süüa. Ma ei tahaks, et minu lastel nii läheb.

Mõnikord oleme veel rakendanud järgmisi meetodeid:
  • ühe ampsu reegel. Laps peab tundmatust toidust võtma vähemalt ühe suutäie, selle läbi närima ja alla neelama. Mõnikord ma katsetan põnevate köögiviljadega, mis tekitavad ärevust, ühe ampsu reegel aitab ärevuse vastu päris hästi ja nii mõnigi asi hakkab meeldima.
  • püreesupid. Püreesupi sees läheb enam-vähem iga aedvili, eriti kui lisada ohtralt porgandit - siis on supp ilus kollane ja laps ei oska kahtlustadagi, et kusagil on peidus lillkapsas.
  • kell. Kui mängulust on suurem kui nälg, aga söök peab söödud saama - kes teab, millal jälle saab -, määrame söömise aja kestuse ja paneme munakeetmise-kella aega mõõtma. Unistaja puhul hakkas lõpuks toimima.
  • patsutus põskedele. Mitte valus, vaid meeldetuletav pats, et punnis põsed peaksid liikuma ka. Lillebror nimelt tavatses umbes poolteiseselt suu punni toppida, nii et viimane kartulitükk rippus huulte vahelt välja, ja siis summutatult karjuma hakata, sest toit ei jõudnud kõhtu. Põskede patsutamine aitas tal aru saada, et midagi peab veel tegema.
  • magustoidust ilmajätmine. Kole, karm ja julm, aga iseenesest loogiline - kui ei mahu soolane toit, ei mahu ka magustoit. Jõugu Juhi puhul töötas hästi (niipalju kui temaga probleeme on olnud), Lillebrori puhul ka. Unistajal puudus veel üsna hiljuti oskus põhjus-tagajärg seost päriselus rakendada, nii et tema puhul kahjuks ei töötanud. 
 Soovitatakse ka lasta lapsel toiduvalmistamises osaleda, teha toit ilusaks ja võimaldada lapsel (päris pisikesel?) kätega süüa. Viimane võib tahkema toidu puhul isegi toimida, aga ma ei tahaks teada, mis mäkerdamine suppide ja kastmetega kaasneb ...
Põhimõtteliselt me:
  • ei paku ainult lemmiktoite;
  • ei tee igaühele erinevat toitu vastavalt tema eelistustele;
  • ei luba söögi ajal lauast lahkuda, ei söögiga ega ilma. Ühtpidi selleks, et vältida probleemi "võileib videomakis", teistpidi sellepärast, et see lihtsalt ei ole normaalne. Pidulaud on iseasi, täiskasvanud võivad tundide viisi jutustada, lapsed käivad ja haaravad mängu vahele mõne hapukurgi või vorstiviilu.
  • sööme alati, kõik koos - ehk siis koos need, kes parajasti kodus on. 
  • ei luba söömise ajal vaadata telekat. Ka selles osas on viimasel ajal tekkinud muutus, aga telekaesine näk, mida loomu poolest süüaksegi peost, on siiski midagi muud kui taldrikutäis kanasalatit, eks ole.   

No comments:

Post a Comment