Kui talvepoiss Jõugu Juht oli seitsmeseks saanud, käis ta lasteaiast sisuliselt üle tee jäävas majas eelkoolis. Esialgu läksin talle järgi, siis leppisime rühma õpetajatega kokku, et JJ tohib lasteaiast ise lahkuda, emme tuleb järgi väravasse, siis ülekäigurajale, siis ... juhtusime koolimaja nurga juures kokku ja hingeldav JJ teatas võidukalt: "Ma tulin kogu tee kiiresti!" Lasteaia ja koolimaja vahele jäi siiski üks väga ahvatlev paik, mida JJ igal eelkoolipäeval igatsevalt piidles ja arutles, kas sinna ikka tohiks üksi minna ... Seetõttu oli tema üksitulek üks emmele hirmuhigi tekitav sündmus.
Koolikatsetel suhtles JJ vabalt ja rõõmsameelselt, tegelikult me siiani ei tea, mida ta seal vestlemas täpselt tegi, aga rahulolevana ta ruumist väljus. Teisel koolipäeval hakkas ta üksipäini Vanaema juurde kulgema ja teeb seda siiani. Vahel on küll vahepeatusi sõpradega poes, liumäel või ühe parkla servas "lumemägedes", aga mingil hetkel jõuab JJ kohale, kinnaste asemel käes kaks märga nartsu ja pooled kooliasjad meelest läinud. Põhilise peapesu saan mina, et luban lapsel hulkuda - aga millal see metsalaps veel sõpradega suhtleb kui mitte vahetult pärast tundide lõppu? Mingil pärastlõunasel hetkel topitakse ta ju autosse ja viiakse ära koju, kus omavanuseid suhtluspartnereid ei ole.
Hiljuti sai Jõugu Juht hakkama iseseisva bussisõidu (Mees viis bussile ja ostis pileti), õiges kohas mahatulemise ja Sõbra sünnipäevale kulgemisega. Ainus märkimisväärne probleem oli teadmatus, kuhu suunda Sõbra kodu-uks jääb. Nurgapealsed majad on kord juba keerulised.
Varasügisepoissi Unistajat surutakse Lasteaiast jõuliselt kooli. Tõsi, Unistaja loeb, kirjutab ja arvutab nii enam-vähem, psühholoogi sõnul pidavat ruumilises mõtlemises lausa märkimisväärselt hea olema, aga ... Unistaja tegutseb rahumeelselt ja toimetulevalt tuttavas keskkonnas. Ega ta ilmaaegu Unistaja ei ole! Erinevalt Jõugu Juhist, kes ei kartnud viimasel lasteaia-aastal hunti ega tonti, on Unistaja võõras keskkonnas ärev ja kipub uue info puhul kapselduma. Eelkoolis Unistaja ei käi, sest meiepere kindel soov oli talle koolipikendus välja ajada. Nüüd aga liigub linna peal jutt, et koolipikendust määratakse lastele üldse veel väga harva ja akadeemiliselt toimetuleva lapse puhul polevat lootustki.
Koolimineku osas on Unistaja kahtleval seisukohal. Issiga tööl kaasasolemine andis tulemuseks teadmise, et koolis on kole igav, peab muudkui pingis istuma ja kogu aeg räägitakse kole keerulisi asju (ega see kaheksanda klassi materjal kuuestele mõeldud ei olegi), aga iseenesest tahaks Unistaja nüüd minna issi kooli. Emme kooliga on nii, et emme Unistajat enda juurde ei võta - meil kajab algklasside koridorides nagu katedraalis ja söögivahetund suures massis oleks Unistaja jaoks selge info üledoos. JJ kooliga on aga nii, et ... Kui Unistaja lasteaeda läks, pandi ta JJ-ga samasse loomulikku arengut toetavasse, lapsesõbralikku rühma. Kaua aega arvas Unistaja siiralt, et kooliski käib asi nii - lähen venna kooli ja olen jälle kogu päeva venna seltsis. Lõpuks õnnestus meil talle selgeks teha, et klassi läheb iga laps oma vanuse järgi, mitte pereliikmete järgi. Eileõhtuse kooli-arutluse käigus rääkisin talle ka koolikatsetest, kus tuleb minna täitsa üksi õpetajatega juttu ajama. Unistaja ilmutas selget seisukohta, et tema sellises asjas ei osale. Pealegi on ka JJ koolis suured klassid. Samas oleks logistiliselt mugav pidada lapsi samas koolis ...
Ilma lapsevanemata on Unistaja tänaval liikunud ühe korra - paarsada meetrit JJ kooliteed mööda Vanaema juurde, koos JJ-ga kunagi sügisel. Lasteaeda läheb ta kokkuleppel õpetajatega - kui ise soovi avaldab - hommikuti üksi. See tähendab, et Mees peatub Lasteaia värava juures, Unistaja väljub autost, lehvitab, kõnnib sisse väravast ja Lasteaia uksest. Mees või meie mõlemad vaatame, kuni Unistaja uksest sisse on jõudnud. Noormees peab iseseisvalt lahendama probleemi, kummale poole need uksed lahti käisidki?, minema rühma, riiedeid vahetama ja oma kohalejõudmisest teada andma. On inimesi, keda selline asjakorraldus šokeerib, aga siiani pole meil Unistaja kohalesaamisega probleemi olnud. Alguses tegime nii, et Unistaja läks rühma ja lehvitas aknalt, mina lehvitasin väravas külmetades vastu. Muidugi loeb ta mõnikord läbi kõik teelejäävad plakatid. Muidugi soovib ta mõnikord, et temaga tuleks keegi kaasa - eks siis läheme. Iseseisvalt ta õhtupoole lasteaiast lahkuda ei tohi ja ei tahagi - ka Unistaja on avastanud sõpradega mängimise võlu. Kuidas ta aga poole aasta pärast peaks hommikul jõudma rõivistusse ja kogu varustusega klassi, ja hullem, Koolist üksi või koos JJ pundiga Vanaema juurde ... Ei kujuta ette.
No comments:
Post a Comment